Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Margo Klaar ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.12.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-64941
Tsiviilasi
R Le hagi J L ́i vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.04.2013 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
9586,75 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R Le apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: R L (isikukood xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx), määratud korras esindaja vandeadvokaat Marje Mängel Kostja: J L (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxx), määratud korras esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila
Kohtuistungi toimumise aeg
25.11.2013
Tühistada Harju Maakohtu 11.04.2013 otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Mõista välja kostjalt J L ́ilt hageja R Le kasuks 9586,75 eurot (üheksa tuhat viissada kaheksakümmend kuus eurot seitsekümmend viis senti). Apellatsioonkaebus rahuldada. Kõik menetluskulud (nii esimese astme kui ka apellatsiooniastme) jätta kostja J Li kanda.
Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu 21.12.2010 esitas R L Harju Maakohtule hagi J Li vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus 9586,75 eurot (150 000 krooni) ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt võttis kostja 01.03.2007 hagejalt laenu 300 000 krooni. Laenu võtmine vormistati võlakirjaga, mille kohaselt oli kostja kohustatud tagastama laenusumma 31.12.2007. Kostja laenusummat ei tagastanud. 11.10.2010 sõlmisid hageja ja L L notariaalse abieluvaralepingu, mille p-de 1.2.2 ja 2.1 alusel läks L Lele üle 1⁄2 nõudeõigus 01.03.2007 laenule, s.t 150 000 krooni. Seega nõudis hageja kostjalt 150 000 krooni tasumist. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue on alusetu. 01.03.2007 võlatunnistus on lõppenud ja võlatunnistusest tulenevat võlasuhet ei ole olemas. 12.09.2005 sõlmisid kostja ja hageja laenulepingu summas 600 000 krooni, mille kohaselt kohustus kostja tagastama laenu ühe aasta jooksul, hiljemalt 12.09.2006. 01.03.2007 tagastas kostja laenust 300 000 krooni ja sellest tekkis 01.03.2007 võlatunnistus summas 300 000 krooni. 01.03.2007 võlatunnistusega leppisid pooled kokku, et lähtudes varem kehtinud kokkulepetest võlgneb kostja hagejale 300 000 krooni. Paar kuud pärast 01.03.2007 võlatunnistuse tekkimist andis hageja kostjale uue laenu summas 300 000 krooni. Seoses uue laenu väljastamisega ei kajastanud 01.03.2007 võlatunnistus enam poolte õiguslikku olukorda. Võlatunnistusest tulenev kohustus lõppes ja hageja kohustus võlatunnistuse hävitama. Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et 12.09.2005 kokkulepe jääb kehtima, hageja andis kostjale 12.09.2005 kokkuleppe teksti üle, et seda ei saaks kasutada kostja vastu. 26.06.2009 sõlmisid hageja ja kostja 12.09.2005 laenulepingu lisana täiendava kokkuleppe, mille p 1 järgi pikendati 12.09.2005 laenulepingut kuni 31.12.2012. 25.03.2010 sõlmisid kostja ja hageja kostjale kuuluva kinnisasja hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, et tagada hageja nõuet summas 600 000 krooni. Kinnistule hüpoteegi seadmine tõendab, et kostja ei olnud hageja suhtes pahatahtlik, ja oli nõus täitma poolte vahel kehtivaid kokkuleppeid. On ebaloogiline, et hageja ei pöördunud oma nõudega varem kohtusse ja võlatunnistuse osas pretensioone ei esitanud. Nõue muutus sissenõutavaks 31.12.2007 ja hagiavaldus esitati viimastel päevadel enne aegumistähtaja saabumist. Kui kostja teadis, et ta on hagejale 01.03.2007 võlatunnistuse alusel võlgu, siis ei ole arusaadav, miks kostja tagas hageja nõuet 26.06.2009 kokkuleppe järgi, mida kostjal oli õigus tagasi maksta kuni 31.12.2012. Nõuet võlatunnistuse alusel ei kerkinud kuskil esile, kuid pärast vabatahtlikku hüpoteegi seadmist andis hageja endine abikaasa asja kohtusse. Võlatunnistuses on numbri
„300 000“ juures parandatud number „6“ numbriks „3“. Numbri parandas hageja, sest kostja kirjutas ebaõigesti numbri „6“ asemel numbri „3“. Kostja leidis, et see ei ole juhuslik. Hageja tugines konstitutiivsele võlatunnistusele. Kostja leidis, et 01.03.2007 võlatunnistuse näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistuse aluseks oli 12.09.2005 laenuleping. Poolte soov 01.03.2007 võlatunnistuse loomisel oli tagada poolte vaheline õiguslik reguleerimine kostjale hageja väljastatud laenu suhtes. Võlatunnistuse tekkimise aluseks oli ka asjaolu, et 2005. pöördus kostja poole Monzon Grupp OÜ juhatuse liige, kes soovis kostjalt laenu. Kostjal ei olnud raha, seega pöördus ta hageja poole. Hageja nõustus laenama kostjale 600 000 krooni. Kostja kandis raha enda äriühingu MagistraalProjekt OÜ arvele ja seejärel Monzon Grupp OÜ-le. 2007 alguses lõpetasid MagistraalProjekt OÜ ja Monzon Grupp OÜ koostöö ning Monzon Grupp OÜ tagastas raha 01.03.2007 ning kostja tagastas tunnistaja juuresolekul hagejale 300 000 krooni ja andis 01.03.2007 võlatunnistuse. Hageja soovib kostjale kätte maksta, kuna kostja ei garanteerinud Kiirlaenude & Kinnisvara AS-i ja hageja vahelist kokkulepet 1 000 000 krooni ulatuses. Varem garanteeris kostja sellist kokkulepet vabatahtlikult. 2009. läks Kiirlaenude & Kinnisvara AS pankrotti ja hageja ei saanud oma raha tagasi. Kuna kostja keeldus laenu garanteerimast, ei saanud hageja raha ka garandi käest. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et 12.09.2005 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale 600 000 krooni tähtajaga 12.09.2006; 01.03.2007 koostasid hageja ja kostja võlakirja 300 000 krooni kohta sisuga „J L laenas R Lelt 300 000 krooni tähtajaga kuni 31.12.2007. /Allkiri/.../01.03.2007/...,“; 26.06.2009 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe, mille p 1 kohaselt leppisid pooled kokku, et 12.09.2005 sõlmitud laenulepingu tagasimakse tähtaeg pikeneb kuni 31.12.2012 ja p 2 järgi laenuleping loetakse lõppenuks, kui kogu laenusumma 600 000 krooni on laekunud hageja kontole; 25.03.2010 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt kinnitatud kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt kostja kandis, 12.09.2005 sõlmitud laenulepingust ja 26.06.2009 lisast ning nende võimalikest muudatustest ja lisadest tulenevatest nõuetest, hageja kasuks hüpoteegi summas 780 000 krooni esimesele järjekohale kostjale kuuluvale kinnistule Õnge tee 4, Maardu (registriosa nr 7916002). Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning kas võlatunnistusest tulenev nõue on lõppenud. 01.03.2007 võlatunnistuse tõlgendamisel lähtus kohus võlaõigusseaduse lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vastuolude ja võlatunnistuse teksti lakoonilisuse tõttu ei ole võlatunnistuse poolte ühist tahet võimalik usaldusväärselt tuvastada, mistõttu lähtus kohus mõistliku isiku kontseptsioonist. 12.09.2005 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale 600 000 krooni tähtajaga 12.09.2006. Tõendatud on, et kostja kandis 375 000 krooni enda arvelduskontole enda äriühingu MagistraalProjetk OÜ kontole ning sealt 440 000 krooni Monzoni Grupp OÜ arvelduskontole. 03.05.2007 sõlmisid Monzoni Grupp OÜ ja MagistraalProjekt OÜ laenulepingu nr 04, mille alusel MagistraalProjekt OÜ laenas Monzoni Grupp OÜ-le 400 000 krooni, intressiga 24% aastas ja lõpptähtajaga 07.05.2007. MagistraalProjekt OÜ ja Monzoni Grupp OÜ vaheline koostöö lõppes 2007. märts, mil Monzoni Grupp OÜ seaduslik esindaja I K tagastas kostjale sularahas 300 000 krooni, mida kinnitavad tunnistaja I Ki ja tunnistaja Z L ütlused. Tunnistaja Z L ütlustega on tõendatud, et kostja tagastas I Kilt saadud 300 000 krooni samal päeval 2007. märtsi alguses
hagejale. Seega tagastas kostja hagejale 12.09.2005 laenulepingu alusel 2007. märtsi alguses 300 000 krooni ning jäi võlgnevusse veel 300 000 krooni. 01.03.2007 koostasid hageja ja kostja võlakirja 300 000 krooni kohta sisuga „J L laenas R Lelt 300 000 krooni tähtajaga kuni 31.12.2007 aastal. /Allkiri/.../01.03.2007/...“ Võlgnevuse summas 300 000 krooni tagastamist 2007. märtsi alguses kinnitab kaudselt ka asjaolu, et võlatunnistusel on tehtud viga numbrites. Pooltel ei ole vaidlust selles, et numbri „600 000“ on algselt võlatunnistusele kirjutanud võlatunnistuse koostaja ehk kostja ja selle on parandanud „300 000“-ks hageja. Seega on usutavad kostja ja tunnistajate ütlused, et kostja tagastas hagejale 2007. märtsi alguses võlgnevusest 300 000 krooni, vastasel juhul ei oleks hageja parandanud numbrit 600 000 300 000-ks. Kohus leidis, et pooled koostasid 01.03.2007 deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja kinnitas, et võlgneb hagejale 12.09.2005 laenulepingu alusel 300 000 krooni, mitte ei saanud lisaks laenu 300 000 krooni. Asjaolu, et 01.03.2007 võlakirja näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja kinnitas 12.09.2005 laenulepingust tulenevat võlgnevust, leidis ka Tallinna Ringkonnakohus 16.01.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-59936. Kostja väitel laenas hageja kostjale paar kuud peale 01.03.2007 võlakirja koostamist veel 300 000 krooni ning pooled leppisid kokku, et uue laenu väljastamisega ei kajasta 01.03.2007 võlakiri enam poolte õiguslikku olukorda. Kostja väidet toetavad asjaolud, et 26.06.2009 sõlmisid pooled kokkuleppe, mille p 1 kohaselt leppisid pooled kokku, et 12.09.2005 sõlmitud laenulepingu tagasimakse tähtaeg pikeneb kuni 31.12.2012 ning p 2 järgi laenuleping loetakse lõppenuks, kui kogu laenusumma 600 000 krooni on laekunud hageja kontole. Kuna kostja tagastas hagejale 12.09.2005 laenulepingu alusel 300 000 krooni 2007. märtsi alguses, siis tulenevalt 01.03.2007 võlakirjast ja paar kuud peale võlakirja koostamist hageja poolt kostjale antud 300 000 krooni, võlgneski kostja hagejale kokku 600 000 krooni, mille kohta pooled sõlmisid 26.06.2009 uue kokkuleppe 12.09.2005 laenulepingu lisana 1. Nimetatud toetab ka asjaolu, et 25.03.2010 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt kinnitatud kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt kostja kandis, 12.09.2005 sõlmitud laenulepingust ja 26.06.2009 lisast ning nende võimalikest muudatustest ja lisadest tulenevatest nõuetest, hageja kasuks hüpoteegi summas 780 000 krooni esimesele järjekohale kostjale kuuluvale kinnistule Õnge tee 4, Maardu (registriosa nr 7916002). Kui kostja võlgnevus hagejale oleks olnud 900 000 krooni, oleks hageja seadnud kostja kinnistule hüpoteegi suuremas summas, s.h ka 01.03.2007 võlakirja alusel. Ei ole usutav, et ühe lepingu alusel seatakse hüpoteek ja teise alusel mitte ning seda olukorras, kus kostja ei tagastanud väidetavat võlga võlakirja alusel mitme aasta jooksul. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt on 01.03.2007 võlatunnistus, millel hageja nõue summas 150 000 krooni (9586,75 eurot) tugineb, lõppenud ja võlatunnistusel puudub õiguslik alus. Hagejal võib eksisteerida kostja vastu nõue 12.09.2005 laenulepingu ja selle 26.06.2009 sõlmitud lisa nr 1 alusel, milline nõue muutus sissenõutavaks 31.12.2012. Laenulepingu alusel kohtule nõuet ei esitatud. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 9586,75 eurot. Menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Otsuse kirjeldav osa on vastuolus TsMS § 442 lg-ga 7, mille kohaselt otsuse kirjeldavas osas märgitakse loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid. Otsuses esitati kostja vastuväidetena asjaolusid, mida kostja ei väitnud. Kohus märkis otsuse p-s 5, et kosja vastuväidetes märgitakse, et hageja parandas võlatunnistuses numbri 300 000 juures numbri
„6“ numbri „3“ ja seda mitte juhuslikult. Kostja ei väitnud hageja võlatunnistuse numbrite parandamist juba seetõttu, et kostja kirjutas võlatunnistuses võlasumma nii numbrites kui sõnades. Kohus rikkus oluliselt TsMS § 436 lg-t 4, mille kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud ning TsMS § 442 lg-t 8, mille kohaselt kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Tuginedes menetluses mittearutatud asjaolule leidis kohus otsuse ps 10, et tõendatud on, et kostja kandis summa 375 000 krooni enda arvelduskontole enda äriühingu Magistraal Projekt OÜ kontole ning sealt 440 000 krooni Monzoni Grupp OÜ arvelduskontole. 03.05.2007 sõlmisid Monzoni Grupp OÜ ja Magistraal Projekt OÜ laenulepingu nr 04, mille alusel Magistraal Projekt OÜ laenas Monzoni Grupp OÜ-le 400 000 krooni, intressiga 24% aastas ja lõpptähtajaga 07.05.2007. Magistraal Projekt OÜ ja Monzoni Grupp OÜ vaheline koostöö lõppes 2007. märts, mil Monzoni Grupp OÜ seaduslik esindaja I K tagastas kostjale sularahas 300 000 krooni, mida kinnitavad tunnistaja I Ki ja tunnistaja Z L ütlused. Seega tuginedes menetluses mittearutatud asjaolule, jõudis kohus ebaloogilisele järeldusele, et 03.05.2007 kuni 07.05.2007, s.o neljaks päevaks MagistraalProjekt OÜ poolt Monzoni Grupp OÜ-le laenatud 400 000 krooni kinnitab, et tunnistaja I K tagastas kostjale sularahas 300 000 krooni juba enne 03.05.2007 laenulepingu sõlmimist, s.o 01.03.2007. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja tunnistaja I. K ei kinnitanud enda seotust Monzon Grupp OÜ-ga. Tunnistaja I. K väitis, et sai isiklikult 2006. aastal 600 000 krooni puidutööstusega seotud äriks; tagasi maksis sularahas J kodus, Kosel. Raha üleandmist hagejale ei näinud. Kohus ei analüüsinud 12.09.2005 laenulepingu 26.06.2009 lisa nr 1, milles ei räägita 01.03.2007 võlatunnistusest ja mis oleks pidanud olema juhul, kui see oleks seotud 12.09.2005 laenulepinguga, lisaks nr 1 ja 26.06.2009 kokkulepe pidanuks olema laenulepingu lisa nr 2. 12.09.2005 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt hageja laenas kostjale 600 000 krooni tagastamise tähtpaevaga 12.09.2006. Kuna kostja laenu ei tagastanud ja 12.09.2009 oleks möödunud hagi aegumistähtaeg, sõlmisid pooled 26.06.2009 laenulepingu lahutamatuks osaks oleva lisa nr 1, mille p 1 kohaselt 12.09.2005 laenuleping pikenes kuni 31.12.2012. Kokkuleppe p 2 kohaselt loetakse laenuleping lõppenuks, kui kogu laenusumma 600 000 krooni on laekunud laenusaaja arvele. Juhul kui 01.03.2007 võlatunnistus oleks seotud 12.09.2005 laenulepinguga, oleks 26.06.2009 sõlmitud laenuleping nr 2. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes terviktekstina analüüsimata kostja omakäeliselt kirjutatud 01.03.2007 võlakirja ja leidis otsuse p-s 10, et võlgnevuse 300 000 krooni tagastamist 2007. märtsi alguses kinnitab kaudselt ka asjaolu, et võlatunnistusel on tehtud viga numbrites, kuigi 01.03.2007 võlakirjas kostja kinnitas omakäeliselt nii numbrites kui ka sõnades võlasumma 300 000 krooni olemasolus. Otsuse p 10 kohaselt ei ole pooltel vaidlust, et numbri „600 000“ kirjutas algselt võlatunnistusele võlatunnistuse koostaja ehk kostja ja selle parandas „300 000“-ks hageja. Seega on usutavad kostja ja tunnistajate ütlused, et kostja tagastas hagejale 2007. märtsi alguses võlgnevusest 300 000 krooni, vastasel juhul ei oleks hageja parandanud numbrit 600 000 300 000-ks. Seetõttu leidis kohus, et pooled koostasid 01.03.2007 deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja kinnitas, et võlgneb hagejale 12.09.2005 laenulepingu alusel 300 000 krooni, mitte ei saanud lisaks laenu 300 000 krooni.
Kostja allkirjastatud 01.03.2007 võlatunnistuse tekst kinnitab nii sõnades kui numbrites kostja laenu saamist summas 300 000 krooni. Kohus jättis tähelepanuta sõnades märgitud võlasumma „kolmsada tuhat krooni“, leides, et usutavad on kostja ja kostja tunnistajate ütlused. Põhjendamata on ka kohtu järeldus, et pooled koostasid 01.03.2007 deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja kinnitas, et võlgneb hagejale 12.09.2005 laenulepingu alusel 300 000 krooni, mitte ei saanud laenu lisaks 300 000 krooni. Kohus leidis otsuse p-s 10, et kostja tunnistaja Z Li ütlustega on tõendatud, et kostja tagastas I Kilt saadud 300 000 krooni samal päeval 2007. märtsi alguses hagejale. Seega tagastas kostja hagejale 12.09.2005 laenulepingu alusel 2007. märtsi alguses 300 000 krooni ja jäi võlgnevusse veel 300 000 krooni. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiks on ennekõike ütluste riimumine teiste kogutud tõenditega ja nende eluline usutavus. Võrreldes tunnistaja Z. Li teavet teistes tõendites sisalduva informatsiooniga ja muid tuvastatud asjaolusid, ei saa neid siduda ühtseks orgaaniliseks tervikuks, mis lubaks lõppjäreldusena asuda seisukohale, et põhisisus vastavad ütlused tõele. Kostja endise abikaasa Z. Li ütlused on vastuolus kostja omakäelise 01.03.2007 võlatunnistusega. Tunnistaja sõnul oli tema ja kostja abielu ligi kakskümmend aastat lahutatud ning kostja külastas tunnistajat ja nende ühist poega. Samas kinnitas tunnistaja, et ta elab üksi ja poeg elab mujal. Seega tulnuks tunnistaja Z. Li ütlused lugeda ebausaldusväärseteks. Hagejal ja kostjal ei olnud mingit põhjust sõita võlakirja kirjutamiseks ja raha üleandmiseks tunnistaja Z. Li elukohta Pirita-Kosel, kui kostja elab Mõigus ja hageja Harku vallas Vääna-Jõesuu külas. Samuti ei kinnitanud ükski tunnistaja, et kostja kirjutas raha üleandmisel omakäelise võlatunnistuse (millist asjaolu väitis kostja). Asjas leidis tuvastamist, et kostja kirjutas laenukohustuse kohta 01.03.2007 võladokumendi, eesmärgil kinnitada olemasolevat kohustust, 01.03.2007 laenulepingut. Võlatunnistus on hageja valduses, seda ei ole kostjale tagastatud, samuti ei esitanud kostja kviitungit raha tagastamise kohta või võlausaldaja kirjalikku tunnistust kohustuse lõppemise kohta, millest tulenevalt on tema väited võla tagastamise kohta alusetud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et laenusaajal on kohustus tõendada võlausaldajale laenu tagasimaksmist. Juhul, kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole oma kohustust täitnud. Väär ja Tallinna Ringkonnakohtu otsust moonutav on otsuse p-s 11 toodud põhjendus, et 01.03.2007 võlakirja näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja kinnitas 12.09.2005 laenulepingust tulenevat võlgnevust ja seda leidis ka Tallinna Ringkonnakohus 16.01.2012 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-59936. Vastupidiselt märkis Tallinna Ringkonnakohus 16.01.2012 otsuse nr 2-10-59936 põhjendustes, et hagejal on 01.03.2007 võlakirja alusel kehtiv sissenõutav nõue ja 01.03.2007 võlatunnistusega ei kinnitanud kostja mitte 12.09.2005 laenulepingu täitmata kohustuse olemasolu, vaid kinnitas sellega uue laenu saamist. Nimetatud võlatunnistus anti laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamiseks. 01.03.2007 võlatunnistusega kinnitas kostja uue laenu saamist, mitte ei kinnitanud 12.09.2005 laenulepingu täitmata kohustuse olemasolu. Nimetatud võlatunnistus anti laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamiseks. Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-21-06, ja nr 3-2-1-58-06 tuleneb, et kausaalse võlatunnistuse ülesandeks on olemasoleva kohustuse kinnitamine ja võla sissenõudmise
lihtsustamine. Võlatunnistuse andmine loob põhitagajärjena kaasa tõendamiskoormuse muutumise võlgniku kahjuks ja kõrvalmõjuna võlgniku loobumise võimalikest vastuväidetest. Kausaalne võlatunnistus kujutab endast kokkulepet, mille ülesanne ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust, 01.03.2007 laenulepingut. Vastustaja seisukoht Kostja apellatsioonkaebusele vastanud ei ole. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.04.2013 otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus, et 12.09.2005 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale 600 000 krooni tähtajaga 12.09.2006; 01.03.2007 koostasid hageja ja kostja võlakirja 300 000 krooni kohta sisuga „J L laenas R Lelt 300 000 krooni tähtajaga kuni 31.12.2007. /Allkiri/.../01.03.2007/...,“; 26.06.2009 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe, mille p 1 kohaselt leppisid pooled kokku, et 12.09.2005 sõlmitud laenulepingu tagasimakse tähtaeg pikeneb kuni 31.12.2012 ja p 2 järgi laenuleping loetakse lõppenuks, kui kogu laenusumma 600 000 krooni on laekunud hageja kontole; 25.03.2010 sõlmisid hageja ja kostja notariaalselt kinnitatud kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt kostja kandis 12.09.2005 sõlmitud laenulepingust ja 26.06.2009 lisast ning nende võimalikest muudatustest ja lisadest tulenevatest nõuetest hageja kasuks hüpoteegi summas 780 000 krooni esimesele järjekohale kostjale kuuluvale kinnistule xxxxxxxxxxx (registriosa nr xxxxxxxxxxx). Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning kas võlatunnistusest tulenev nõue on lõppenud. Hageja on hagiavalduses toonud esile asjaolud, mille kohaselt 01.03.2007 laenas kostja hagejalt 300 000 krooni, mille kohta vormistati samal päeval lihtkirjalik võlatunnistus. Nimetatud võlatunnistuse alusel kohustus kostja laenusumma tagastama 31.12.2007. Kostja laenu ei tagastanud. 11.11.2010 sõlmisid hageja ja tema abikaasa L L notariaalse abieluvaralepingu, mille p-de 1.2.2 ja 2.1.2 kohaselt jäi kostja 01.03.2007 võlatunnistusest tulenev nõue abikaasade lahusvaraks selliselt, et kummagi abikaasa ainuomandisse jäi ühe kahendiku suurune mõtteline osa (s.o 150 000 krooni) nimetatud nõudest. Selle summa palub hageja kostjalt välja mõista (t.l. 47, 194-196, I kd). Kostja leidis, et hageja nõue on alusetu. 01.03.2007 võlatunnistus on lõppenud ja võlatunnistusest tulenevat võlasuhet ei ole olemas. 12.09.2005 sõlmisid kostja ja hageja laenulepingu summas 600 000 krooni, mille kohaselt kohustus kostja tagastama laenu ühe aasta jooksul, hiljemalt 12.09.2006. 01.03.2007 tagastas kostja laenust 300 000 krooni ja sellest tekkis 01.03.2007 võlatunnistus summas 300 000 krooni. 01.03.2007 võlatunnistusega leppisid pooled kokku, et lähtudes varem kehtinud kokkulepetest, võlgneb kostja hagejale 300 000 krooni. Paar kuud pärast 01.03.2007 võlatunnistuse tekkimist andis hageja kostjale uue laenu summas 300 000 krooni. Seoses uue laenu väljastamisega ei kajastanud 01.03.2007 võlatunnistus enam poolte õiguslikku olukorda. Võlatunnistusest tulenev kohustus lõppes ja hageja kohustus võlatunnistuse hävitama. Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et 12.09.2005 kokkulepe jääb kehtima, hageja andis kostjale 12.09.2005 kokkuleppe teksti üle, et seda ei saaks kasutada kostja vastu. 26.06.2009 sõlmisid hageja ja kostja 12.09.2005 laenulepingu lisana täiendava kokkuleppe, mille p 1 järgi pikendati 12.09.2005 laenulepingut kuni 31.12.2012. 25.03.2010 sõlmisid kostja ja hageja kostjale kuuluva kinnisasja hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, et tagada hageja nõuet summas 600 000
krooni. Kinnistule hüpoteegi seadmine tõendab, et kostja ei olnud hageja suhtes pahatahtlik, ja oli nõus täitma poolte vahel kehtivaid kokkuleppeid. On ebaloogiline, et hageja ei pöördunud oma nõudega varem kohtusse ja võlatunnistuse osas pretensioone ei esitanud. Nõue muutus sissenõutavaks 31.12.2007 ja hagiavaldus esitati viimastel päevadel enne aegumistähtaja saabumist. Kui kostja teadis, et ta on hagejale 01.03.2007 võlatunnistuse alusel võlgu, siis ei ole arusaadav, miks kostja tagas hageja nõuet 26.06.2009 kokkuleppe järgi, mida kostjal oli õigus tagasi maksta kuni 31.12.2012. Poolte sisuline vaidlus seisneb selles, kas 01.03.2007 võlatunnistus oli konstitutiivne võlatunnistus 01.03.2007 antud laenu vormistamiseks (hageja seisukoht) või deklaratiivne võlatunnistus 12.09.2005 laenulepingu jäägi kohta (kostja seisukoht). VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Abstraktse võlatunnistusega luuakse poolte vahel uus iseseisev, kausaalsuhtest sõltumatu kohustus. Kumma võlatunnistusega on tegemist, on tuletatav poolte taotletud eesmärgist ja lepingu sõlmimise põhjusest. Lisaks lepingu sõnastusele on arvestatava tähendusega ka lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ja sisu, poolte eeldatavad huvid, samuti avaldusest endast mittenähtuvad asjaolud ja käibearusaam ning konkreetse juhtumiga seonduvad elulised asjaolud. Maakohus tuvastas, et 01.03.2007 võlatunnistusega ei kinnitanud kostja mitte uue laenu saamist, vaid tunnistas 12.09.2005 laenulepingu täitmata kohustuse olemasolu. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu ja leiab, et nimetatud võlatunnistus on antud 01.03.2007 laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamiseks. Ka Riigikohtu praktika kohaselt on kausaalse võlatunnistuse ülesandeks olemasoleva kohustuse kinnitamine ning võla sissenõudmise lihtsustamine. Võlatunnistuse andmine toob põhitagajärjena kaasa tõendamiskoormuse muutumise võlgniku kahjuks ning kõrvalmõjuna võlgniku loobumise võimalikest vastuväidetest (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06, 3-2-1-58-06). Seega kujutab kausaalne võlatunnistus endast kokkulepet, mille ülesanne ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust (käesoleval juhul 01.03.2007 laenulepingut). Kolleegium leiab, et kui kostja ja R Le tahteks oleks olnud 01.03.2007 võlatunnistusega kinnitada laenust 300 000 krooni tagastamist ning seda, et laenujääk on 300 000 krooni, oleksid pooled võlatunnistuse ka vastavalt vormistanud. Nii kostja enda kui ka hageja seletuste kohaselt oli kostja ärimaailmas kogenud ning pikaajaliselt tegutsenud isik, kelle kaudu R L usaldas investeerida sadu tuhandeid kroone (t.l.97, II kd). Kolleegiumi arvates on väheusutav, et selline isik koostaks 300 000 krooni tagastamise kohta võlatunnistuse, millest ei nähtu selgelt laenusumma tagastamise fakt ning puuduvad ka igasugused viited varasemale laenulepingule (mis väidetavalt jäi kehtima). Ärikogemustega ning ka varasemalt laenudega kokku puutunud isik ei jätaks viitamata poolte varasematele kokkulepetele ning poolte kohustustele, mõistlik isik välistaks võlatunnistuse tekstis sellise ebaselguse. Samas on samade poolte vahel sõlmitud 12.09.2005 laenulepingu lisa nr 1 ja lisa nr 2 väga täpselt seostatud nimetatud laenulepinguga (t.l.58,64, I kd), mis kinnitab, et pooled olid ärikogemustega ja oskasid ka oma laenusuhteid vastavalt vormistada. Kolleegium nõustub hagejaga, et võlatunnistuse tekst „J L laenas R Lelt 300 000 krooni tähtajaga kuni 31.12.2007 aastal. /Allkiri/.../01.03.2007/...“ viitab uue eraldiseisva laenulepingu sõlmimisele 01.03.2007. Sellisel kujul tekst sisaldab kõiki laenulepingule hädavajalikke tingimusi (lepingu pooled, lepingu sõlmimise aeg, laenusumma, laenu tagastamise tähtpäev). Tingimused, millele konkreetne viide puudub, on tuletatavad VÕS regulatsioonist. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et võlatunnistusel tehtud viga numbrites viitab kaudselt sellele, et anti uus laen. TsMS § 33 lg-st 2 tuleneb kohtu õigus,
mitte kohustus nõuda võõrkeelset tõendit esitavalt poolelt vandetõlgi või notariaalset tõlget. Kui menetlusosalised ja kohus saavad võõrkeelsest tekstist aru ja suudavad hinnata selle vastavust tõlkele, ei ole tõlke nõudmine vajalik. „Sai laenu“ ja „võttis võlgu“ on eesti keeles sünonüümid. Võlakirja teksti tõlge ei ole ebaõige, kuid selle originaaltekst väljendab veelgi selgemalt laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamist. Maakohus ei ole tõlke nõudmata jätmisega menetlusnorme rikkunud. Kolleegium leiab, et ka võlatunnistuse tekstist endast nähtub just uue laenu saamine ja selles puudub igasugune seos 12.09.2005 laenulepinguga. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et võlatunnistusel tehtud viga numbrites viitab kaudselt sellele, et anti uus laen. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt on poolte vahel olnud palju erinevaid laenusuhteid ning kostja on need meelevaldselt segi ajanud. Ka 11.10.2010 sõlmitud abieluvaralepingu p-de 1.2.1 ja 1.2.2 kohaselt on hageja kajastanud kahte iseseisvat rahalist nõuet kostja vastu: p 1.2.1 kohaselt 12.09.2005 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõudena, mis on tagatud ka hüpoteegiga ja p 1.2.2 alusel 01.03.2007 võlatunnistusel põhineva nõudena (t.l. 147, I kd). 25.03.2010 sõlmisid kostja ja hageja notariaalse kinnistu hüpoteegiga koormamise ja asjaõiguslepingu, mille p 5.1.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõuded hüpoteegipidaja ja omaniku vahel 12.09.2005 sõlmitud laenulepingust ja selle 26.06.2009 sõlmitud lisast nr 1 ning nende võimalikest muudatustest ja lisadest (t.l.54, I kd). Ka siit ei nähtu 01.03.2007 võlatunnistuse seost 12.09.2005 laenulepinguga. Kolleegium leiab, et tunnistajate Z Li ja I Ki ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest neist ei nähtu, millised rahalised suhted poolte vahel olid, s.t kui palju erinevaid laenulepinguid ja millise täitmiseks võidi raha üle anda. Samuti ei andnud nad ütlusi võlatunnistuse koostamise asjaolude kohta. Kostja ise on kinnitanud, et raha anti üle 12.09.2005 laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja nõue aga põhineb 01.03.2007 antud võlatunnistusel. Võlatunnistus on jätkuvalt hageja valduses, see ei ole kostjale tagastatud. Samuti ei ole kostja esitanud täitmiskviitungit kohustuse täitmise kohta. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule, kindlaksmääratud tähtpäeval. Võlatunnistuse kohaselt tuli kostjal R Lele tagastada 300 000 krooni hiljemalt 31.12.2007. Seega on kohustus muutnud sissenõutavaks. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et nõude pika aja jooksul esitamata jätmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on nõude esitanud aegumistähtaja jooksul. Aegumistähtaja jooksul nõude esitamine, isegi kui see esitatakse aegumistähtaja viimastel päevadel, ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Esitatud tõendite põhjal ei ole kostja kohustust hageja ees täitnud. Seega kuulub hagi rahuldamisele. Menetluskulud Kõik menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Margo Klaar
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.