Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-10-59936

Asjaolud L L esitas 29.11.2010 Harju Maakohtule hagi J Li vastu 150 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt on kostja 01.03.2007 võlatunnistuse kohaselt võtnud R Lelt laenu 300 000 krooni, olles kohustatud selle tagastama 31.12.2007. Laenusummat tagastatud ei ole. Vastavalt hageja ja R Le 11.10.2010 sõlmitud abieluvaralepingule on hagejale läinud üle 1/2 osa laenu nõudeõigusest. Nõude loovutamisest on kostjat esialgse võlausaldaja poolt teavitatud. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 150 000 krooni. Kostja vaidleb hagile vastu, leides, et poolte vahel 01.03.2007 sõlmitud võlatunnistus on lõppenud, võlatunnistusest tulenevat võlasuhet ei ole olemas. 12.09.2005 sõlmiti kostja ja R Le vahel laenuleping summas 600 000 krooni, mille kohaselt kohustus kostja tagastama laenu ühe aasta jooksul, hiljemalt 12.09.2006. Kostja tagastas 01.03.2007 laenust 300 000 krooni ning sellest tekkis 01.03.2007 võlatunnistus summas 300 000 krooni. 01.03.2007 võlatunnistusega leppisid pooled kokku, et kostja võlgneb R Lele 300 000 krooni. 01.03.2007 tehing toimus Z Li kodus ja juuresolekul. Paar kuud pärast 01.03.2007 võlatunnistuse allkirjastamist andis R L kostjale uue laenu summas 300 000 krooni. Seoses uue laenu väljastamisega 01.03.2007 võlatunnistus ei kajastanud enam poolte õiguslikku olukorda. Võlatunnistusest tulenev kohustus lõppes ja R L kohustus võlatunnistuse hävitama. Suuliselt leppisid R L ja hageja kokku, et 12.09.2005 kokkulepe jääb kehtima, R L andis kostjale 12.09.2005 kokkuleppe teksti üle, et seda ei saaks kasutada kostja vastu. 26.06.2009 sõlmiti R Le ja kostja vahel lisana 12.09.2005 laenulepingule täiendav kokkulepe, mille punkt 1 järgi oli 12.09.2005 laenuleping pikendatud kuni 31.12.2012. 25.03.2010 sõlmiti kostja ja R Le vahel kostjale kuuluva kinnisasja hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping, et tagada R Le nõuet summas 600 000 krooni. Kinnistule hüpoteegi seadmine tõendab seda, et kostja ei olnud pahatahtlik hageja ja R Le suhtes - ta oli nõus täitma poolte vahel kehtivaid kokkuleppeid. Nõue muutus sissenõutavaks 31.12.2007 ning hagiavaldus on esitatud viimastel päevadel enne aegumistähtaja saabumist. Kui kostja teadis, et ta olevat võlgu R Lele 01.03.2007 võlatunnistuse alusel, siis ei ole arusaadav, miks ta tagas R Le nõuet 26.06.2009 kokkuleppe järgi, mida tal on õigus rahulikult tagasi maksta kuni 31.12.2012. Nõuet võlatunnistuse alusel ei ole kuskil esile kerkinud, kuid pärast vabatahtlikku hüpoteegi seadmist pöördus hageja endine abikaasa kohtusse. Võlatunnistuses on numbri ,,300 000" juures parandatud number „6" numbriks „3". Numbri parandas R L, sest kostja kirjutas ebaõigesti numbri „6" asemel numbri „3". 01.03.2007 võlatunnistus on deklaratiivne. Võlatunnistuse aluseks on 12.09.2005 laenuleping. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Puudub vaidlus, et 12.09.2005 sõlmisid kostja ja R L laenulepingu summas 600 000 krooni; 11.10.2010 hageja ja R Le abieluvaralepinguga on hageja omandanud nõudeõiguse kostja vastu summas 150 000 krooni; 01.03.2007 koostati võlakiri 300 000 krooni kohta; R L andis kostjale 2007 täiendavalt laenu 300 000 krooni, hageja väitel 01.03.2007 võlatunnistusega, kostja väitel võlatunnistusest sõltumatult 2007 septembris. Poolte sisuline vaidlus seisneb selles, kas 01.03.2007 võlatunnistus oli konstitutiivne võlatunnistus 01.03.2007 antud laenu vormistamiseks, nagu oli hageja seisukoht või deklaratiivne võlatunnistus 12.09.2005 laenulepingu jäägi kohta, nagu oli kostja seisukoht. Poolte eelnevalt toodud seisukohti tõendavad otseselt üksnes kostja vande all antud seletused ning tunnistajate ütlused. Tunnistajate ütlused ja seletused on vastuolulised ning teineteist välistavad. Kohus on seisukohal, et kostja seletustele ei anna suuremat kaalu ka tunnistaja Z Li

Tsiviilasi nr 2-10-59936 ütlused. Tegemist on kostja endise abikaasaga. Seletuse ning ütluste vastuolu tõttu tuleb 01.03.2007 võlatunnistuse olemus välja selgitada selle sisu tõlgendamise teel, võttes arvesse kõiki asjas esitatud tõendeid. Kui kostja ja R Le tahteks oleks olnud 01.03.2007 võlatunnistusega kinnitada laenust 300 000 krooni tagastamist ning seda, et laenujääk on 300 000 krooni, oleksid pooled võlatunnistuse ka vastavalt vormistanud. Kostja enda seletuste ning ka hageja tunnistaja ütluste kohaselt oli kostja ärimaailmas kogenud ning pikaajaliselt tegutsenud isik, kelle kaudu R L usaldas investeerida sadu tuhandeid kroone. Selline isik ei koostaks 300 000 krooni tagastamise kohta võlatunnistust, millest ei nähtu selgelt laenusumma tagastamise fakt ning puuduvad ka igasugused viited varasemale laenulepingule, mis väidetavalt jäi kehtima. Kohus nõustub hagejaga, et võlatunnistuse tekst „J L laenas R Lelt 300 000 krooni tähtajaga kuni 31.12.2007 aastal. /Allkiri/.../01.03.2007/..." viitab uue eraldiseisva laenulepingu sõlmimisele 01.03.2007. Sellisel kujul tekst sisaldab kõiki laenulepingule hädavajalikke tingimusi ning tingimused, millele konkreetne viide puudub, on tuletatavad VÕS regulatsioonist. Sellisel kujul laenulepingu sõlmimine on usutav kostjaga sarnase, ärikogemustega isiku poolt. Kaudselt viitab sellele ka võlatunnistusel tehtud viga numbrites. Kostja väidete kohaselt oleks ta 01.03.2007 võlatunnistuse seisuga võlgnenud R Lele 300 000 krooni. Pooltel ei ole vaidlust selles, et numbri ,,600 000" on algselt võlatunnistusele kirjutanud võlatunnistuse koostaja, kostja. Kostja väitel on numbri parandanud ,,300 000"-ks R L. On eluliselt ebausutav, et kostja, teades et ta võlgneb R Lele 300 000 krooni, koostaks võlatunnistuse 600 000 kroonile. Seega viitab eeltoodu sellele, et tegemist on siiski konstitutiivse võlatunnistusega uue laenu 300 000 krooni kohta. On ebausutav, et pooled pidasid vajalikuks laenusumma (või tagasimakse) üleandmiseks ning ühelauselise võlatunnistuse koostamiseks kohtuda Z Li juures. Nõustuda ei saa kostja väitega, et hüpoteegi seadmine summas 600 000 krooni viitab, et 01.03.2007 laenu summas 300 000 krooni ei eksisteerinud. R Le seletuste kohaselt rajanes hilisem 300 000 kroonine laen paljuski isiklikul usaldusel. Isikule ei saa ette heita seda, et ta ei nõudnud kohe hüpoteegi seadmist kogu võlgnevuse summas. Vaidlust ei ole selles, et kui R Lele sai selgeks kostja majanduslik olukord, nõudis ta hüpoteegi suurendamist ka 300 000 krooni võrra. Võlatunnistuse kohaselt tuli kostjal R Lele tagastada 300 000 krooni hiljemalt 31.12.2007. Seega on kohustus muutnud sissenõutavaks. Nõude pika aja jooksul esitamata jätmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja on nõude esitanud aegumistähtaja jooksul. Pooltel puudub vaidlus, et nõude loovutamine 150 000 krooni osas R Lelt hagejale on kehtiv, endine võlausaldaja on kostjat loovutamisest vastavalt VÕS §-le 170 teavitanud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Esitatud tõendite põhjal ei ole kostja kohustust hageja ees täitnud. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 9586,75 eurot ning jätab lähtuvalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud täies ulatuses J Li kanda. Apellatsioonkaebus Kostja vaidlustas maakohtu 23.09.2011 otsuse tervikuna. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlused ja kostja vande all antud seletused on vastuolulised ning teineteist välistavad, samas ei tuvastanud kohus, et tunnistaja Z L on asjast huvitatud isik, kes võib moonutada 01.03.2007 võlatunnistuse andmise asjaolusid. Samuti ei põhjendanud maakohus tunnistaja Z Li ütluse ja

Tsiviilasi nr 2-10-59936 apellandi vande all antud seletuse vastuolulisust. Raha summas 300 000 krooni üleandmine toimus Z Li juuresolekul, kuna tema elukoht sobis kokkusaamiseks kostja äripartneritega. Seda kinnitas Z L oma ütlustes. Hageja vande all antud seletus kinnitas, et 01.03.2007 võlatunnistus on seotud 12.09.2005 sõlmitud kokkuleppega ja 300 000 krooni läks osaliselt varem võetud laenu summas 600 000 krooni katteks. Seega tunnistaja Z Li ütlused ja apellandi vande all antud seletused kinnitavad, et 01.03.2007 võlatunnistus on deklaratiivne ning sellest ei saa tuleneda uut maksekohustust. Võlakirja tekst on tõlgitud puudulikult. Tegelikult peaks selle tõlkima niimoodi: „J L on võtnud võlgu R Lelt 300 000 krooni tähtajaga kuni 31.12.2007 aastal. /Allkiri/.../01.03.2007/...". Kuna tegemist oli hagimenetluses põhilise dokumendiga, kus iga sõna on tähtis, siis pidi kohus nõudma hagejalt tõlke kinnitamist vandetõlgi või notari poolt. Tunnistaja R Le ütlusi 01.03.2007 võlatunnistuse andmise asjaolude kohta ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna ta on asjast huvitatud isik. Nõutud summa 150 000 krooni tuleneb samast võlatunnistusest, mille järgi nõuab R L kostjalt (tsiviilasi nr 2-10-64941) raha summas 150 000 krooni. Samuti on ebaloogiline, et kuigi kostja sõlmis vabatahtlikult 25.03.2010 R Lega kinnistu hüpoteegi koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, tagades R Le nõude summas 600 000 krooni, siis miks ta ei teinud seda 900 000 krooni ulatuses, arvestades esitatud hagi rahalist nõuet. Apellant esitas taotluse tunnistaja I Ki ülekuulamiseks. Tunnistajat ei olnud võimalik üle kuulata varem, kuna apellandi ja I Ki vahelised suhted olid katkenud. Kuna I K tõi 01.03.2007 kostjale sularaha summas 300 000 krooni, et kostja võiks selle tagastada R Lele, siis oskab I K anda ütlusi 01.03.2007 võlatunnistuse andmise asjaolude kohta. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 23.09.2011 kohtuotsuse täies ulatuses ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti jätta menetluskulud hageja kanda. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb maakohtu põhjendusi konstitutiivse võlatunnistuse osas (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega hagejal 01.03.2007 võlakirja alusel kehtiva nõude olemasolu ja selle sissenõutavuse ning hüpoteegi seadmisega seonduvas osas ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Maakohus on viidanud poolte tunnistajate ja kostja vande all antud ütluste vastuolule osas, mis puudutab võlakirja sõlmimise asjaolusid ja varasema laenu tagasimaksmist. Samas on maakohus hinnanud lahendi tegemisel kõiki tõendeid kogumis, igakülgselt ja objektiivselt ning andnud oma siseveendumuse kohaselt hinnangu, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1). Menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus tõendite hindamisel maakohtu poolt ei täheldanud.

Tsiviilasi nr 2-10-59936 Õige on apellandi väide, et tegemist on deklaratiivse ehk kausaalse võlatunnistusega. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist on konstitutiivse ehk abstraktse võlatunnistusega, kuid ei ole sellest tulenevalt jaganud valesti poolte tõendamiskoormust ja nimetatu ei ole endaga kaasa toonud ebaõiget lahendit. VÕS § 30 lg 1 kohaselt võlatunnistusega kas lubatakse kohustuse täitmist või tunnistatakse selle olemasolu. Abstraktse võlatunnistusega luuakse poolte vahel uus iseseisev, kausaalsuhtest sõltumatu kohustus. Kumma võlatunnistusega on tegemist, on tuletatav poolte taotletud eesmärgist ja lepingu sõlmimise põhjusest. Lisaks lepingu sõnastusele on arvestatava tähendusega ka lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ja sisu, poolte eeldatavad huvid, samuti avaldusest endast mittenähtuvad asjaolud ja käibearusaam ning konkreetse juhtumiga seonduvad elulised asjaolud. Maakohus tuvastas, et 01.03.2007 võlatunnistusega ei kinnitanud kostja mitte 12.09.2005 laenulepingu täitmata kohustuse olemasolu, vaid kinnitas sellega uue laenu saamist. Nimetatud võlatunnistus on antud laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamiseks. Ka Riigikohtu praktika kohaselt on kausaalse võlatunnistuse ülesandeks olemasoleva kohustuse kinnitamine ning võla sissenõudmise lihtsustamine. Võlatunnistuse andmine toob põhitagajärjena kaasa tõendamiskoormuse muutumise võlgniku kahjuks ning kõrvalmõjuna võlgniku loobumise võimalikest vastuväidetest (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06, 3-2-1-58-06). Seega kujutab kausaalne võlatunnistust endast kokkulepet, mille ülesanne ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust (käesoleval juhul 01.03.2007 laenulepingut). TsMS § 33 lg-st 2 tuleneb kohtu õigus, mitte kohustus nõuda võõrkeelset tõendit esitavalt poolelt vandetõlgi või notariaalset tõlget. Kui menetlusosalised ja kohus saavad võõrkeelsest tekstist aru ja suudavad hinnata selle vastavust tõlkele, ei ole tõlke nõudmine vajalik. „Sai laenu“ ja „võttis võlgu“ on eesti keeles sünonüümid. Võlakirja teksti tõlge ei ole ebaõige, kuid selle originaaltekst väljendab veelgi selgemalt laenulepingust tuleneva kohustuse kinnitamist. Maakohus ei ole tõlke nõudmata jätmisega menetlusnorme rikkunud. R.L sai asjas olla tunnistajaks, sest seda välistavad menetlussätted puuduvad. Maakohus ei ole kummagi poole tunnistajat pidanud ebausaldusväärseks, küll on tulenevalt ütluste vastuolulisusest viidanud tunnistajate ütluste nõrgemale usaldusväärsusele. Lisaks on maakohus hinnanud võlatunnistusest tuleneva nõude olemasolu mitte üksnes tunnistajate ütluste põhjal, vaid koosmõjus teiste tõenditega. Kohus ei ole lugenud hageja väiteid tõendatuks eelkõige tunnistaja R.Le ütlustega. Apellant palub üle kuulata tunnistaja ja põhjendab taotlust asjaoluga, et tunnistaja tõi 01.03.2007 apellandile 300 000 kr sularahas selleks, et apellant selle tagastaks. Apellant oli tunnistajaga sideme kaotanud, kuid kohtas teda juhuslikult ja sai tema telefoninumbri. Apellant pole asjaolusid, mida ta tunnistajaga tõendada tahab, varasemas menetluses esile toonud. Apellandi taotlus tunnistaja I.Ki ülekuulamiseks jätab ringkonnakohus rahuldamata, kuna uue tõendi ja asjaolu esitamise lubatavust ei ole apellant oma kaebuses piisavalt põhjendanud ega põhistanud (TsMS § 652 lg 4). Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad § 171 lg 1 alusel seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellandi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Tsiviilasi nr 2-10-59936 Reet Allikeve

Ele Liiv

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.