Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

käenduslepingu sõlmimisel kui ka laenusaajale laenu andmisel. Kostja I ei vastuta laenusaaja võla eest. Hageja võla sissenõudmistegevus on vastuolus hea usu põhimõttega. Eelkõige tuleb laenu tagatisvaraks olnud hüpoteegi realiseerimisest saadud kogusumma võrra vähendada kostja I väidetavat võlgnevust. Kostja II leidis, et hageja rikkus pahatahtlikult hagi aluseks oleva käenduslepingu täitmisel mitmeid seadusest tulenevaid kohustusi, mistõttu on kostja II ja hageja vahel sõlmitud käendusleping tühine või kehtetu ja sellest tulenev nõue kostja II vastu alusetu. Käenduslepingu sõlmimisel ei teavitanud hageja kostjat II sellest, et kinnistule asukohaga XXXXXX seatud hüpoteekidega olid tagatud veel täiendavalt kahest laenulepingust tulenevad kohustused. Käenduslepingus puudus vastav viide. Lisaks seati eelnimetatud kinnistule 06.06.2008 täiendav hüpoteek, mille seadmisest hageja kostja II ei teavitanud. Kostja II sõlmis käenduslepingu teadmisega ja eeldusel, et kinnistu ei taga peale laenusaaja reserv laenulepingu mingeid muid kostjale II teadmata kohustusi. Hageja lõi ise olukorra, kus tal oli võimatu rahuldada oma nõudeid täies ulatuses kinnistu müügist ja oli seetõttu sunnitud pöörduma käendajate poole. Käenduslepingu p 8 sõnastuse kohaselt on käendusleping tähtajaline, olles seotud käendatava laenulepingu tähtajaga. Käendusleping lõppes laenulepingu tähtaja saabumisega 30.10.2008 (VÕS § 153 lg 1 p 3). Kostja II ei ole kätte saanud hageja nõuet, mis pidi käenduslepingu p 8 kohaselt olema saadetud hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Seega ei toimunud käenduslepingu p-s 8 nimetatud käendaja teavitamist, mistõttu ei ole ka selle punkti kohaselt hagejal käendaja vastu nõudeõigust. Hageja ei teatanud kostjale II kui käendajale I. P. pankrotimenetlusest ega pankroti väljakuulutamise ohust. Sellest mitteõigeaegse teadasaamise tagajärjel ei olnud kostjal II võimalik realiseerida oma VÕS § 149 lg-st 5 tulenevat õigust – juhul kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Samuti oleks pankrotimenetlusest õigeaegsel teadasaamisel olnud võimalik kaaluda käendusnõude rahuldamist ja esitada põhivõlgniku pankrotimenetluses regressinõue, mida saanuks vähemalt teoreetiliselt ja osaliselt rahuldada põhivõlgniku vara müügist saadud vahenditest. Kostja III leidis, et hageja nõue on aegunud kogu ulatuses ja asjas tuleb teha vaheotsus. Käendatav laenuleping sõlmiti laenusaajaga tähtaegselt, tähtajaga 30.10.2008. Hageja ütles laenulepingu üles 23.04.2009. Kostjale jäi arusaamatuks, miks pidas hageja vajalikuks tähtaegselt sõlmitud laenulepingut üles öelda. Kui nimetatud asjaolu kõrvale jätta ja lähtuda sellest, et laenuleping lõppes 23.04.2009, on hageja nõue kostja III vastu aegunud. Vaidlusalune laenuleping lõppes tähtaja saabumisega, mitte laenulepingu ülesütlemisega 23.04.2009. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse 63 911,64 eurot ning jättis menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja laenusaaja sõlmisid 07.04.2008 laenulepingu nr 0132014540401, mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas 1 000 000 krooni (63 911,64 eurot), tähtajaga 30.10.2008. Samuti puudub vaidlus, et laenusaaja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja laenulepingu 23.04.2009 üles. 06.10.2009 kuulutas Harju Maakohus välja laenusaaja I. P. pankroti. Pankrotimenetlus lõpetati Harju

Maakohtu 28.10.2011 määrusega seoses lõpparuande kinnitamisega. Puudub vaidlus, et 08.04.2008 sõlmisid hageja ning kostjad I ja II ning 23.04.2008 sõlmisid hageja ja kostja III käenduslepingud, millede alusel võtsid kostjad endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga laenulepingust nr 0132014540401 tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine, iga kostja maksimumsummana 1 000 000 krooni. Poolte vahel on vaidlus, mis kuupäeval laenuleping lõppes ja kas hageja nõue on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 145 lg 1 järgi võib tehinguga nõude aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Käenduslepingu I ja II p 8 ning käenduslepingu III p 7 järgi on käendusleping tähtajaline, olles seotud käendatava laenulepingu tähtajaga. Pangal on õigus esitada käendaja vastu nõue hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Nõude esitamiseks loetakse käendaja teavitamist tema maksekohustusest. Käendaja suhtes nõudeõiguse säilitamiseks ei ole vajalik tema vastu eelnimetatud tähtaja jooksul hagi esitamine. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenuleping lõppes laenulepingus märgitud kuupäeval, s.o 30.08.2008 või 23.04.2009 lepingu ülesütlemisega. Lepingu lõppemise kuupäevast hakkas kulgema käenduslepingute I ja II p-s 8 ja käenduslepingu III p-s 7 sätestatud üheaastane tähtaeg, mille jooksul võis hageja esitada oma nõude kostjate vastu. Laenulepingu p 4.1 kohaselt sõlmiti leping tähtajaga kuni 30.10.2008. Lepingu p 4.2 kohaselt oli laenusaaja kohustatud kogu laenusumma pangale tagasi maksma hiljemalt lepingu tähtaja viimasel päeval, kui pank ja laenusaaja ei lepi kokku teisiti. Lepingu p 14.2 (i) kohaselt oli pangal õigus leping etteteatamata üles öelda ja nõuda kogu laenusumma ning muude lepingu alusel laenusaaja poolt pangale võlgnetavate summade kohest tasumist, kui laenusaaja on viivitanud käesolevast lepingust tuleneva või pangale muul alusel võlgnetava maksekohustuse täitmisega rohkem kui 45 päeva. Kohus leidis, et vaatamata sellele, et laenuleping oli sõlmitud tähtajaga kuni 30.10.2008, laenuleping nimetatud kuupäeval ei lõppenud, kuivõrd laenusaajal olid laenulepingust tulenevad kohustused nimetatud kuupäevaks täitmata, rikkudes sellega lepingu p-i 4.2. Hagejal oli tulenevalt lepingu p-st 14.2 (i) õigus öelda leping üles juhul, kui laenusaaja on maksekohustuse täitmisega viivitanud rohkem kui 45 päeva. Puudub vaidlus, et hageja ütles laenulepingu üles 23.04.2009. Kohus asus seisukohale, et laenuleping tuleb lugeda lõppenuks alates 23.04.2009, millest alates hakkas kulgema üheaastane tähtaeg hageja poolt nõude esitamiseks kostjatele. Käenduslepingute I ja II p 8 ning käenduslepingu III p 7 kolmanda lause kohaselt loetakse nõude esitamiseks käendaja teavitamist tema maksekohustusest. Hagiavalduse kohaselt teatas hageja 24.04.2009 kostjatele kirjalikult, et laenusaaja jättis oma laenulepingust tulenevad kohustused täitmata, mistõttu ütles hageja laenulepingu üles 23.04.2009. Ühtlasi teatas hageja kostjatele käenduslepingutest tulenevatest kohustustest ja oma nõudest kostjate vastu. Kostjad I ja III ei vaielnud vastu asjaolule, et hageja esitas neile 24.04.2009 laenulepingust tuleneva nõude. Kostja II väitel ei saanud ta 24.04.2009 esitatud nõuet kätte, vaid pöördus ise hageja poole pärast kostjalt III vastava info saamist. Kohus leidis, et kostja II väited 24.04.2009 hageja poolt esitatud nõude mittekättesaamise osas ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Käenduslepingus II on kostja II elukoha aadressiks märgitud Kasvu 11/13-4, Tallinn, millisele hageja edastas 24.04.2009 laenulepingust tuleneva nõude. Käenduslepingu II p-i 9 kohaselt kohustus käendaja panka

viivitamatult informeerima oma kontaktaadressi muutumisest. Nimetatud kohustuse täitmata jätmisel loetakse käendajale saadetud teade talle kätteantuks, kui see on edastatud käendaja poolt pangale viimasena teatatud aadressil. Kostja II ei teavitanud hagejat oma kontaktaadresside muutumisest. 05.03.2013 kohtuistungil selgitas kostja II, et ta kolis Vabriku tänavale 2011. septembris. Kohus leidis, et kostjale II 24.04.2009 edastatud teade tema maksekohustusest tuleb lugeda talle kätteantuks. Hageja esitas kostjatele laenulepingust tuleneva nõude 24.04.2009, s.o ühe aasta jooksul pärast laenulepingu lõppemist, seega kokkulepitud tähtaja jooksul. Käenduslepingute I ja II p 8 ning käenduslepingu III p 7 järgi oli käendusleping tähtajaline, olles seotud käendatava laenulepingu tähtajaga. Pangal oli õigus esitada käendaja vastu nõue hiljemalt ühe aasta jooksul arvates laenulepingu lõppemisest. Seega peatus 24.04.2009 hagi esitamise tähtaeg seoses nõuete esitamisega kostjatele. 06.10.2009 28.10.2011 toimus pankrotimenetlus laenusaaja I. P. suhtes, mis omakorda peatas käendajate suhtes hagi esitamise tähtaja pankrotimenetluse läbiviimise ajaks. Lisaks pidas hageja kostjatega 2011. sügisel läbirääkimisi kohustuste täitmise võimalikkuse osas, s.h maksegraafiku alusel. Poolte vahel läbirääkimiste pidamist saab samuti pidada nõude peatumise aluseks lähtuvalt TsÜS § 167 lg-s 1 sätestatust. Hagi esitati 14.09.2012. Võttes arvesse, et nõue kostjate vastu muutus sissenõutavaks alates lepingu lõppemisest 23.04.2009 ning nõude aegumine peatus 24.04.2009 nõude esitamisega kostjatele, täiendavalt laenusaaja pankrotimenetluse ajaks 06.10.2009 - 28.10.2011 ning ka poolte vahel peetud läbirääkimiste ajaks, ei olnud hageja nõue hagi esitamise seisuga aegunud. Kohus leidis, et heas usus käitumiseks ei saa pidada olukorda, kus kostjad olid teadlikud nende suhtes esitatud nõudest, pidasid hagejaga maksekohustuste täitmiseks läbirääkimisi ja tuginevad nüüd nõude aegumise vastuväitele. Puudub vaidlus, et laenusaaja rikkus hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud laenulepingut, jättes laenu tagastamise kohustuse 30.10.2008 täitmata. Samuti puudub vaidlus selles, et kostjad I, II ja III sõlmisid hagejaga käenduslepingud laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Seega tekkis hagejal kostjate vastu VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 ning käenduslepingutest I, II ja III tulenevalt laenulepingu täitmise nõue. Ebaõige on kostjate seisukoht, et käenduslepingud on tühised heade kommetega vastuolus olemise tõttu. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kallutanud kostjaid käenduslepinguid sõlmima. Käenduslepingute sõlmimine oli kostjate vaba tahe. Asjaolu, et kostjad uskusid laenusaaja poolt kostjatele antud võimalikke lubadusi või selgitusi laenulepingu tagamise teemal, ei oma asjas tähendust ja vastavat tegevust ei saa omistada hagejale. Hageja hoolsuskohustuse rikkumiseks ei saa pidada ka asjaolu, et hageja ei uurinud igakülgselt kostjate majanduslikku tausta ja võimekust laenulepingust tulenevat kohustust käendada. Kostjad leidis käendajateks laenusaaja, kelle kohustuseks oli teavitada kostjaid varasemalt võetud kohustustest. Hageja ei saa vastutada tegude või lubaduste eest, mis laenusaaja andis kostjatele. Samuti ei saa panna hagejale sellist hoolsuskohustust, mille kohaselt oleks hageja pidanud käenduslepingute sõlmimisel teavitama kostjaid laenulepingu tagatiseks olevale kinnistule XXXXXX seatud erinevatest hüpoteekidest. Kostjatel oli kinnistusraamatu väljavõtetega tutvumisel võimalik saada vastavat infot. Olukorras, kus lisaks kinnistule seatud hüpoteegile soovis hageja saada lisatagatisi kolme käenduse näol, pidid kostjad mõistlikult aru saama, et kinnistule seatud hüpoteegist ei pruugi piisata laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostjad pidid käenduslepingute sõlmimisel aru saama oma kohustuste ulatusest ja tõsidusest, juhul kui laenusaaja ei suuda oma kohustusi hageja ees täita. Kostjad olid erinevate ettevõtete tegevusega seotud isikud, kes omasid kõrgendatud teadmisi erinevate lepingute sõlmimisel ning said ka käenduslepinguid sõlmides aru sellega

kaasnevatest ohtudest. Üksnes lootus, et käenduslepingud ei realiseeru, ei saa õiguslikult kostjaid vastutusest vabastada. VÕS § 146 lg 2 kohaselt peab põhivõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kohus leidis, et kostja II vastuväited, mille kohaselt rikkus hageja VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud teavitamiskohustust, ei oma käesoleval juhul tähendust. I. P. pankrotimenetlus oli e-riigi ametlike teadaannete kaudu avalik teave, millele lisaks kajastas meedia (TV, raadiod, ajalehed, DELFI jne) suhteliselt pika perioodi vältel kõiki pankrotiga seotud toiminguid, alates pankrotiavalduse esitamisest kohtule kuni lõpparuande kinnitamiseni. Seetõttu ei ole tõsiselt võetav, et kostja II ei olnud toimuvast teadlik. Isegi kui hageja ei teavitanud kostjat II laenusaaja pankrotimenetlusest, ei tõendanud kostja II, et talle oleks sellest tulenevalt tekkinud kahju. Vastavat kahju ei saanud tekkida, kuna laenusaajale kuulunud kinnistu XXXXXX võõrandamisest pankrotimenetluse käigus saadud vahenditest ei piisanud hageja kõikide nõuete rahuldamiseks, mistõttu ka kostjate teavitamine pankrotimenetlusest ei oleks olemasolevat õiguslikku olukorda muutnud. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele võlgnevus summas 63 911,64 eurot. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad esitasid hagiavaldusele hagi aegumise vastuväite ja aegumise kohaldamisega seoses oli põhiküsimus, millal lõppes laenuleping põhivõlgnik I. P. ja hageja vahel ning kas hageja nõue kostjate vastu on aegunud. Kostjad leidsid, et laenuleping hageja ja põhivõlgniku I. P. vahel lõppes laenulepingus toodud tähtaja saabumisel, s.o 30.10.2008 ja nimetatud kuupäevast alates hakkas kulgema ka nõude esitamise tähtaeg käendajate vastu. Kohus asus lahendi p-s 19 seisukohale, et laenuleping tuleb lugeda lõppenuks alates 23.04.2009, põhjendades oma seisukohta üksnes väitega, et vaatamata sellele, et laenuleping oli sõlmitud tähtajaga kuni 30.10.2008, laenuleping nimetatud kuupäeval ei lõppenud, kuivõrd laenusaajal olid laenulepingust tulenevad kohustused nimetatud kuupäevaks täitmata, rikkudes sellega lepingu p-i 4.2. Hagejal oli lepingu p-st 13.2 tulenevalt õigus öelda leping üles juhul, kui laenusaaja on maksekohustuse täitmisega viivitanud rohkem kui 45 päeva. Kohus ei tuginenud nimetatud järeldusele jõudmisel ühelegi materiaalõigusnormile ega selgitanud õiguslikult, miks kohus ei loe lepingu lõppemise tähtaega lepingu lõppemise päevaks. Hageja ja põhivõlgniku vahel ei sõlmitud ühtegi kokkulepet laenulepingu tähtaja pikendamiseks ega muutmiseks, seega saabus laenulepingu tähtaeg vastavalt lepingus märgitule ning alates 30.10.2008 muutus hageja nõue sissenõutavaks. Eraldi laenulepingu ülesütlemiseavalduse tegemiseks puudus põhjus. Kuivõrd põhivõlgnikul oli laenulepingust tulenevalt kohustus täita laenuleping tähtajaks 30.10.2008, siis peale nimetatud kuupäevaks kohustuse täitmata jätmist tekkis hagejal õigus nõuda kohustuse tasumist ja nõue muutus sissenõutavaks. Seega lõppes laenuleping ja nõue muutus põhivõlgniku vastu sissenõutavaks alates 30.10.2008 ja nimetatud kuupäevast peab arvestama kolmeaastast nõude esitamise aegumistähtaega. Kostjad ei nõustu kohtu seisukohaga (otsuse p 21), et hagi esitamise tähtaeg peatus seoses nõuete esitamisega kostjatele. 06.10.2009 - 28.10.2011 toimus pankrotimenetlus laenusaaja I. P. suhtes, mis omakorda peatas käendajate suhtes hagi esitamise tähtaja

pankrotimenetluse läbiviimise ajaks. Sellisele järeldusele jõudmine on seadusega vastuolus. TsÜS §-des 160-167 on aegumise peatumise alused ja nimetatud aluste hulgas ei ole välja toodud aegumise peatumise aluseks lihtsalt nõudekirja esitamist võlgnikule ega väidet, et aegumise nõude esitamine käendajate vastu peatub põhivõlgniku pankrotimenetluse ajaks. Ka Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-12-10 seisukohale, et kuigi TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt nõude esitamisega pankrotimenetlusse, ei peatu selle sätte alusel põhivõlgniku pankrotimenetluse korral käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg. Nõue käendaja vastu aegub põhivõlast eraldi. Põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamine käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega ei mõjuta. Kohtu järeldused nõude aegumise peatumise osas on vastuolus seaduse ja Riigikohtu lahenditega. Kohus leidis, et nõude aegumine peatus ka poolte vahel toimunud läbirääkimiste ajaks, kuid ei selgitanud, mis aja jooksul poolte vahel läbirääkimised kohtu hinnangul toimusid. Hageja ei avaldanud ühtegi konkreetset seisukohta, millisteks kuupäevadeks nõude aegumine läbirääkimiste tõttu peatus. Kohus ei andnud otsuses hinnangut käenduslepingute I ja II p 8 ja käenduslepingu III p 7 sisule. Otsusest võib järeldada, et kohus nõustus hageja tõlgendusega, et teate saatmisega käendajatele peatub käendajate vastu nõude kohtusse esitamise tähtaeg. Samas on ebaselge, millest tulenevalt kohus sellisele järeldusele jõudis ja kui kauaks kohtu hinnangul eelnimetatud käenduslepingu punktist tulenevalt nõude esitamise tähtaeg justkui peatus. Kostjad leidsid, et juhul kui käenduslepingu poolte tahe oleks suunatud sellele, et käendaja kirjalik teavitamine nõude tasumisest oleks võrdsustatud hagiavalduse esitamisega kohtusse ning oleks üheks aegumise peatumise aluseks, oleks nimetatud asjaolu pidanud olema käenduslepingus selgelt välja toodud. Eelnimetatud käenduslepingu punktidest ei järelda ükski mõistlik isik, et panga poolt nõudekirja saatmisega peatub aegumise tähtaeg. Kohus lähtus otsuses asjaolust, et kõik kostjad said kätte hageja teate võlgnevuse kohta. Samas juhtis kostja III 26.02.2013 seisukohtades kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja ei tõendanud, et ta kostjatele võlgnevuse teated kätte oleks toimetanud. Vastavalt TsMS-i sätetele peab iga menetlusosaline oma väiteid tõendama. Kostjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et käenduslepingute sõlmimine oli kostjate vaba tahe ja hageja hoolsuskohustuse rikkumiseks ei saa pidada asjaolu, et hageja ei uurinud igakülgselt kostjate majanduslikku tausta ega selgitanud kostjatele, et laenulepingus märgitud kinnistule seatav hüpoteek tagab esmalt muid laene. Hageja oleks pidanud laenulepingu sõlmimisel põhjalikumalt kontrollima nii põhivõlgniku kui ka käendajate maksevõimekust ning ühtlasi selgitama käendajatele laenu tagatiseks seatud hüpoteegiga seonduvaid asjaolusid. Tehing on heade kommetega vastuolus muuhulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kõigil kolmel käenduslepingul on olemas kõik heade kommete vastase tehingu tunnused. Ka Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-111-08 p-s 23 seisukohale, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus või tuleneda kas tehingu

eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Iga käendussuhte puhul esineb teatav ebavõrdne situatsioon, kuivõrd kolmas isik tagab õigussuhet, mille osaline ta ise ei ole. On ilmne, et antud juhul on käenduslepingud sõlmitud kõikide kostjate jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja olukorras, mis toob kaasa lepingu tühisuse selle heade kommetega vastuolu tõttu. Ka õigusteoorias on välja kujunenud valitsev seisukoht, et käendustehingu tegemine väga ebasoodsatel tingimustel toob kaasa tehingu tühisuse. Kostjad usaldasid heausklikult hageja kinnitusi, mis oli sätestatud laenulepingus hüpoteegi olemasolu ja suuruse piisavuse kohta, kuivõrd autoriteetse krediidiasutuse lubadusi peaks olema võimalik usaldada. Sealhulgas arvestasid kostjad asjaoluga, et hageja tegutses kutse- ja majandustegevuse käigus ja teostas niivõrd suure lühiajalise krediidi väljastamisel piisava hoolikusega põhivõlgniku krediidivõimelisuse hindamise. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas lahendis nr 2-09-39230 käenduslepingu tühisuse selle heade kommetega vastuolu tõttu, sedastades, et kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ka selles osas, mille kohaselt on tegemist antud käenduslepingu puhul tehinguga, mis on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, kuna selles on oluliselt tasakaalust väljas vastastikused õigused ja kohustused ja seda käendaja kahjuks, kus kohustuse võtmine paneb koos teiste varasemate kohustustega käendajale koormuse, mida ta varanduslikust olukorrast tulenevalt on äärmiselt raske taluda, mistõttu on leping sõlmitud vastuolus heade kommetega. Eelnevast tulenevalt on kostjad seisukohal, et käenduslepingud on vastuolus heade kommetega ja sellest tingituna tühised. Kostjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et hagejale ei saa panna sellist hoolsuskohustust, mille kohaselt oleks hageja pidanud käenduslepingute sõlmimisel teavitama kostjaid laenulepingu tagatiseks olevale kinnistule aadressil XXXXXX seatud erinevatest hüpoteekidest. Kostjad kinnitasid, et nende jaoks oli käenduslepingute sõlmimise eelduseks asjaolu, et vastavalt laenulepingule hageja ja I. P. vahel oli laenusumma esimeseks laenusaaja kohustuse tagatiseks hüpoteek kinnistu mõttelisele osale. Käendusleping allkirjastati peale seda, kui laenuleping oli allkirjastatud ning kostjad olid teadlikud ja kindlal veendumusel, et esmalt tagab hageja nõuet laenusaaja vastu kinnistule seatud hüpoteek. Kuivõrd laenulepingust nähtus hüpoteegi olemasolu ning hageja esindaja ka suuliselt seda käenduslepingu allkirjastamisel kinnitas, siis ei olnud kostjatel vähimatki alust eeldada, et hüpoteeki tegelikult laenulepingus märgitud varale ei seatud. Kohtu väide, et kostjad oleksid saanud ise tutvuda kinnistusraamatu väljavõtetega ja saada teada erinevatest kinnistule seotud hüpoteekidest, ei ole asjakohane. Käendajad eeldasid käenduslepinguid sõlmides, et esmalt tagab hageja nõuet kinnistule seatud hüpoteek. Juhul kui käendajad oleksid teadnud, et kinnistul asuv hüpoteek tagab esmajärjekorras muid laenukohustusi, ei oleks keegi käendajatest olnud nõus käenduslepingut allkirjastama. Hageja rikkus oluliselt krediidiasutustele kehtestatud krediteerimise printsiipe ja hoolsuskohustust nii käenduslepingute sõlmimisel kui laenusaajale laenu andmisel, mis viis selleni, et hagejal ei ole võimalik täies mahus laenusaajalt laenu tagasi saada. Krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemise krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahalise kohustuste suuruse ja maksekohustuse täitmise kohta ning kasutama neid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Eesti Panga Presidendi 27.07.2000 määrus nr 9 sätestab krediidiasutuste laenude teenindamise ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmise korra, mille p

5.1 kohaselt krediidiasutus peab teostama laenuanalüüsi vastavalt p-s 3 toodud nõuetele ning jälgima laenulepingu tingimuste täitmist laenusaaja poolt kogu laenuperioodi vältel. Sama määruse p 3.2 sätestab, et laenuanalüüs peab olema suunatud eelkõige laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele. Krediidivõimelisuse hindamine peab tuginema kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele analüüsile, mis peab võtma arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad mõjutada laenu tagasimaksmise tõenäosust. Arvestades, et laen summas 1 000 000 krooni anti eraisikule tähtajaga ca kuus kuud, märkimata laenulepingus laenu sihtotstarvet, saab eeldada, et laen anti laenusaajale tarbimiseks. Arvestades eelviidatud Eesti Panga Presidendi määrust, saab kahelda, kas hageja järgis laenuanalüüsi teostamisel sellises ulatuses lühiajalise krediidi väljastamisel piisavalt hoolsuskohustust ja teostas kõik vajalikud toimingud, hindamaks põhivõlgniku krediidivõimekust. Kostjad käendajatena eeldasid mõistlikult ja heas usus, et laenulepingu sõlmimisel juhindub hageja krediidiasutusena KAS-i sätetest ja selle rakenduslikest õigusaktidest ning on laenu andes veendunud laenusaaja suutlikkuses nii lühikese aja jooksul nii suurt kohustust täita. Antud juhul selgus, et hageja ei ole vajalikke analüüse teostanud või ei ole neid teostanud nõuetekohaselt. Hageja lähtus üksnes sellest, et nõuda abstraktselt n.ö igaks juhuks oma laenule võimalikult palju tagatisi, samas hageja neid tagatisi sisuliselt ei uurinud ega analüüsinud. Kohus jättis otsuses analüüsima kõik kostjate eelnimetatud väited ja seisukohad. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 19.04.2013 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega jätta hagi kõigi kolme kostja vastu rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja laenusaaja sõlmisid 07.04.2008 laenulepingu nr 0132014540401, mille kohaselt andis hageja laenusaajale laenu summas 1 000 000 krooni (63 911,64 eurot), tähtajaga 30.10.2008. Samuti puudub vaidlus, et laenusaaja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu ütles hageja laenulepingu 23.04.2009 üles. 06.10.2009 kuulutas Harju Maakohus välja laenusaaja I. P. pankroti. Pankrotimenetlus lõpetati Harju Maakohtu 28.10.2011 määrusega seoses lõpparuande kinnitamisega. Puudub vaidlus, et 08.04.2008 sõlmisid hageja ning kostjad I ja II ning 23.04.2008 sõlmisid hageja ja kostja III käenduslepingud, millede alusel võtsid kostjad endale kohustuse tagada solidaarselt laenusaajaga laenulepingust nr 0132014540401 tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine, iga kostja maksimumsummana 1 000 000 krooni. Poolte vahel on vaidlus, mis kuupäeval laenuleping lõppes ja kas hageja nõue on aegunud. Kolleegium leiab, et maakohus põhjendamatult ei kohaldanud aegumist. Kostjad leidsid apellatsioonkaebuses, et laenuleping hageja ja põhivõlgniku I. P. vahel lõppes laenulepingus toodud tähtaja saabumisel, s.o 30.10.2008. Kolleegium nõustub kostjate seisukohaga. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vaidlus puudub selles, et 07.04.2008 laenulepingu alusel esitatav nõue muutus sissenõutavaks 30.10.2008. Maakohus leidis ebaõigesti, et käendajate suhtes muutus laen sissenõutavaks 23.04.2009, kui hageja ütles laenulepingu üles. Võlausaldaja saab esitada käendaja vastu täitmise nõude käenduslepingu alusel.

Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Võlausaldaja saab põhivõlgniku kohustuse täitmata jätmisel esitada kohe nõude nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. Mh võib käendaja esitada nii põhivõlgnikuga sõlmitud lepingust kui ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite. Antud juhul esitasid kostjad kui käendajad käenduslepingust tuleneva vastuväite, et nõue käendajate vastu on aegunud. Hageja väljastas kostjatele 24.04.2009 teated kogu võla tasumiseks hiljemalt 11.05.2009 (t.l.14-16, I kd). Vaidlus puudub selles, et kostjad võlga tasuma ei asunud. Kostjad on ka vaidlustanud nimetatud teadete kättesaamist. Isegi kui lugeda, et kostjad said nimetatud teated kätte, siis katkes aegumine vaid 17 päevaks ja hakkas kulgema taas 16.05.2009. Riigikohus leidis lahendis 3-2-1-12-10 järgmist: „Kuigi TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt nõude esitamisega pankrotimenetluses, ei peatu kolleegiumi arvates selle sätte alusel põhivõlgniku pankrotimenetluse korral käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg. Käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu kohaselt aegub nõue käendaja vastu põhivõlanõudest eraldi. Seetõttu saab käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg peatuda, kui esinevad peatumise alused käenduslepingu subjektide vahel. Seega oleks käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg peatunud, kui võlausaldaja oleks esitanud oma nõude käendaja pankrotimenetluses. Põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude esitamine käendaja vastu esitatava nõude aegumistähtaega ei mõjuta“. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et nõue käendajate vastu peatus ka põhivõlgniku pankrotimenetluse ajaks. Hageja on leidnud, et aegumine katkes ka läbirääkimiste ajaks kostjatega ning on esitanud maakohtule sellekohased e-kirjad (t.l. 57-76, I kd). Esitatud e-kirjade kohaselt toimusid läbirääkimised hageja ja kostjate vahel ajavahemikus 08.08.2011 kuni 07.11.2011, s.o 3 kuud, siis ka see ei välista nõude aegumist. Nõue kostjate vastu muutus sissenõutavaks 30.10.2008. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Arvestades, et aegumine katkes 3 kuuks ja 17 päevaks, tulnuks hagi esitada hiljemalt 16.02.2012. Hageja esitas hagi kostjate vastu 14.09.2012, seega hilinenult. Hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Asjakohane ei ole hageja esindaja tuginemine käenduslepingute p-le 8, mis välistavat aegumise kohaldamise, kuna nõue kostjate vastu esitati 1 aasta jooksul. Hageja esindaja selgituste kohaselt tulnuks siis hagi esitada maakohtule mõistliku tähtaja jooksul. Kolleegium leiab, et nimetatud lepingupunktis on pooled kokku leppinud vaid nõuete esitamise korras, mis ei mõjuta kuidagi aegumise kulgu. Isegi kui nõustuda hageja esindaja seletusega, siis kindlasti ei oleks mõistlikuks ajaks hagi esitamiseks üldisest aegumise tähtajast oluliselt pikem aeg. Kuna hagi tuleb jätta rahuldama aegumise tõttu, siis kolleegium ei pea vajalikuks anda hinnangut sisulistele vastuväidetele. Ülaltoodu alusel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.