Kohtulahend

Asjaolud Tsiviilasjas nr 2-12-240 menetles kohus XXXOÜ hagi XXX ja XXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Riigikohus jättis 06.11.2013 otsusega hagi XXX osas läbi vaatamata. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäid hageja kanda.

05.12.2013 esitas XXX kohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks summas 2590 eurot, sh apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 175 eurot ja õigusabikulud 2415 eurot. Kulud on kantud antud kohtumenetlusega seoses. Kostja lisas avaldusele tööaruande, milles on kirjeldatud teostatud õigusabitoiminguid ja selleks kulunud aega. Õigusabi on osutatud kokku 34,5 tundi, hinnaga 70 eurot tund. Kostja palub määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva jõustumisest kuni täitmiseni. Vastuväited Kostja põhjendatud lepingulise esindaja kulud saavad maksimaalselt moodustada 490 eurot, see on 7 tunni töö eest. Kostjal tuleb kohtule esitada väidetavaid menetluskulusid tõendavad dokumendid. Kostjaid esindas menetluses nende tütar, mistõttu on tõenäoline, et kostja võis õigusabikulusid tegelikult mitte kanda ning menetluskulude kindlaksmääramise taotluses välja toodud õigusabi tunnihind ei ole tegelikult kokkulepitud õigusabiteenuse maksumus. Juhul, kui kostja menetluskulude kandmine leiab tõendamist, ei ole nende suurus põhjendatud ega vajalik. Arvestades muuhulgas hagi pikkust ja vastust sellele, on põhjendatud ajakulu hagi analüüsiks, nõupidamiseks kliendiga ning hagi vastuse koostamiseks maksimaalselt 4 tundi. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse koostamiseks ja kohtule esitamiseks kulunud 15 tundi. Kaebus oli ca 2 lehekülge pikk, põhjendused olid asjakohatud. Põhjendatud ajakulu võiks olla 1 tund. Kassatsioonkaebuse vastust ei ole lepinguline esindaja koostanud ega esitanud. Isegi kui see oleks esindaja koostatud, kuluks selle dokumendi koostamiseks, arvestades selle pikkust ja asjaolu, et see õiguslikke argumente ei sisalda ja kohus neile ei tuginenud, 1 tund. Määruse põhjendused TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. Riigikohus jättis 06.11.2013 otsusega menetluskulud kõikides kohtuastmetes hageja kanda. Avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks on esitatud kohtule 05.12.2013, mis on tähtaegselt. Apellatsioonimenetluses tasus kostja kaebuse esitamisel riigilõivu 175 eurot. Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, tuleb see hagejal kostjale hüvitada. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagiavaldus esitati 03.01.2012, mil TsMS § 175 lg 1 lause 1 kehtis järgnevas redaktsioonis: „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.“ Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-107-13 leidnud, et seega on kohtul selle redaktsiooni kohaselt kohustus kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ka omal algatusel.

Et kostjal XXX on olnud menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjal tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Kostjale on osutatud kohtumenetluses õigusabi kokku 34,5 tundi, tsiviilasi läbis kolm kohtuastet. Hinnates menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, leiab maakohus, et kostjale on osundatud vajalikku ja põhjendatud õigusabi 34,5 tunni ulatuses. Tööaruandes kirjeldatud õigusabitoimingud on olnud maakohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud ning toiminguteks kulutatud aeg ei ole ülemäärane. Toimingud on vastavuses kostja esindaja poolt kohtule edastatud menetlusdokumentidega. Kohus ei hinda õigusabitoiminguteks kulutatud põhjendatud ja vajalikku aega üksnes kohtule esitatud menetlusdokumentide sisulise pikkuse järgi. On õige, et arvestada tuleb ka ajaga, mis kulub vastava dokumendi kirjalikuks formuleerimiseks, kuid sellele eelneb ka vastava materjaliga tutvumine, õigusliku positsiooni kujundamine, vajadusel ka kliendiga konsulteerimine. Põhjendamatu ja õigusliku aluseta on hageja esindaja seisukoht, et menetluskulud tuleks jätta hüvitamata põhjusel, et hageja esindaja arvates olid vastaspoole esindaja seisukohad menetluses asjakohatud ja õiguslikult põhjendamata. Kostja on teatanud, et tema esindaja töö tunnihind on 70 eurot. Kostja esindaja kvalifikatsiooni arvestades ei ole kostja esindaja tasu ülemäärane. Hageja ei ole välja toonud, mis on tema arvates põhjendatud kostja esindaja töö tunnihind. Kostja on kinnitanud TsMS § 174 lg 3 lause 3 kohaselt, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-65-13 (p 18) leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. Kostja ei pea tõendama, et ta on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Seega ei ole oluline, kas kostja esindajale on tasu makstud või kes on selle tasunud. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS 132 lg 5 kohaselt, mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast, lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot. Kostja esindaja töötasu on 70 eurot tund (ilma käibemaksuta). Kohus leidis, et põhjendatud ja vajalik kostja esindaja poolt oli 34,5 tunni ulatuses õigusabi osutamine. Hüvitamisele kuuluv summa 2415 eurot ei ületa Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmäära. Seega tuleb hagejal kostjale hüvitada kostja esindaja õigusabikulu summas 2415 eurot, summa ei sisalda käibemaksu. Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab kostja taotluse. Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.