Kohtulahend

Kostjad esitasid korduvalt ebaõigeid, võltsitud dokumente ning on põhjustanud sellega ise mahukate menetlusdokumentide ja lisadokumentide/tõendite esitamisi oma pahatahtliku toimimise läbi (vt toimik II, lk 8 (p 2.5); toimik III, lk 112-113 (p 6); avaldus toimik IV, lk 211; toimik VI, lk 215; toimik VIII, kogu menetlusdokument lk 51-74 koos lisadega). Kostjad eksitasid kohut väära sisuga taotluse esitamisega (vt toimik II, lk 71- 75) riigilõivu tasumise suuruse osas kasutuskorra kindlaksmääramiseks pärast nõude esitamist 28.07.2008, kuigi hageja tasutud riigilõiv oli õige. Kostjad põhjustasid seadusevastase kohtumääruse, mille kohtunik hiljem ise tühistas (vt toimik II, lk 85 ja lk 86). Kostjad on esitanud tsiviilasjas põhjendamatult ja hilinenult menetlusdokumente (vt näiteks toimik III, lk 43), mis eespool nimetatuga koosmõjus põhjustasid menetluse venimise. Lisadokumentide esitamisi pahatahtlikkuse tõttu ja kõike eelnevat tuleks arvestada menetluskulude kindlaksmääramise juures. Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Harju Maakohtu 05.03.2012 otsus, mille kohaselt Harju Maakohus rahuldas T L hagi kostjate vastu ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. On ilmne, et Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2011 otsus on terves ulatuses seadusevastane, põhiõigusi (PS § 10, PS § 12 lg 1) rikkuv ja diskrimineeriv, rikub EÕIK artikkel 6 lõiget 1, mis hõlmab õigust õiglasele kohtulikule arutelule ja tagab ka teiste inimõiguste kaitse (kohtupraktika ja seaduse rakendamine diskrimineerimiseta, artikkel 14), koos artikkel 7 lõikega 1, mis hõlmab kohtumõistmist seaduse alusel - otsus ei saa kaasa tuua vastaspoolele kasulikku kohtlemist kohtukulude väljamõistmisel ka kohtu eksimuste tõttu (vt Riigikohtu otsus 3-2-1-7103, p 9) ega olla aluseks Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2012 otsusele menetluskulude jaotuses, mis jõustus Riigikohtu määrusega 05.11.2012 kohtuasjas nr 3-7-1-2-560, milles kohus jättis kassatsioonkaebuse seadusevastaselt (TsMS § 679 lg 1-3 ja lg 3 p 1-3 rikkuvalt) menetlusse võtmata. Kohtul tuleb algatada põhiseaduslikkuse normi kontroll kohtumenetluse seaduse § 9-st ning sooritada põhiseaduslikkuse kontrollimine tsiviilasjas nr 2-08-7428 määravat ja olulist tähtsust omava õigusliku konflikti lahendamiseks Harju Maakohtu Kinnistusosakonna, Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu asjassepuutuvate toimingute ja otsuste osas ning hüvitada kahju. Menetluskulude nimekirjale ja arvetele esitas hageja järgmised vastuväited ja seisukohad: - 05.12.2012 menetluskulude nimekirjas esitatud tundide arv ei ühti arvetel näidatuga (arvete nr 2129-2131 lisades on esitatud tunde vähem, kui menetluskulude nimekirjas). - Kostjate vastused on esitatud kogu asja menetluse jooksul kui eraisikust õigusnõustaja poolt (vt toimik II, lk 82-83), vastustel pole firma nime ja need pole firma blanketil, puuduvad firma rekvisiidid, FIE andmed jne, v.a mõned viimased 2012. a menetlusdokumendid bnt attorneys-atlaw Advokaadibüroo OÜ-lt. Mitte ühegi arve ega arve lisa järgi ei ole võimalik tuvastada õigusabi osutamist konkreetses tsiviilasjas nr 2-08-7428 ega õigusabi osutamist õigusabi lepingu alusel selle tsiviilasja raames ega teenuse osutaja allkirja ega õigusabi tööde tegijat, seejuures arve ja selle lisas teostatud töö on kirjeldatud üldsõnaliselt ja sisuta, ilma konkreetse tsiviilasja viiteta ja vajaliku informatsioonita. - Kohtule esitatud dokumendid on fiktiivsed, võltsitud: arved ja nende lisad nr 2096, 2097, 2098, 2105, 2106, 2107, 2114, 2115, 2116, 2129, 2130, 2131 on loodud, muudetud ja genereeritud 16.01.2013-19.01.2013 kostja K P poolt, tema arvutis. Seaduslikul viisil majandustehingute toimumine või teenuste osutamine ei ole tõendatud. Samuti ei ole tõendatud õigusabi osutamine kostjatele OÜ Marlex Konsultatsioonid kaudu. Kõik arved ja arvete lisas teostatud tööd on kohtule esitatud digiallkirjastatuna kostjate poolt, peaks olema teenuse osutaja / arve koostaja poolt allkirjastatud.

- Tunnitasu arvetel on 500 krooni + km, mis ei ühti menetluskulude nimekirjas oleva 1770-1800 krooni koos käibemaksuga ja väidetavaid õigusabitunde on esitatud kolmekordselt suuremas määras. - Kostjate esindaja Margus Sorga on esindanud kõiki kolme kostjat üheaegselt kui eraisikust õigusnõustaja (vt toimik II, lk 82-83) ning esitanud kogu asja menetluses ühised menetlusdokumendid kõigi kolme kostja kohta, mitte iga kostja osas eraldi, seejuures ükski kostja ei ole esitanud ühtki eraldi menetlusdokumenti. Seega arve ja arve lisas teenuse või teostud töö peaks olema kõigile kostjatele üks, millest eraldatakse igale vastav osa. Samaaegsele teenusele, samaaegsele tööle või samaaegsele esindusele või ühise menetlusdokumendile kulunud tunde ei saa lihtsalt kolmega läbi korrutada. Hageja palub jätta kostjate 21.01.2013 avalduse täienduses esitatud väited täies ulatuses tähelepanuta ja mitte arvestada advokaadi vanemabi Margus Sorga, kostjate K P, T Vi ja L R H esitatud menetluskuludokumente, s.o arveid ja nende lisasid või TsMS § 277 lg 4 alusel jätta kõik arved ja arvete lisad otsuse tegemisel arvestamata või arvata tõendite hulgast välja ning teatada nende võltsituse, fiktiivsuse kahtlusest prokuratuuri TsMS § 277 lg 5 alusel. Lisaks palub hageja algatada advokaadi vanemabi Margus Sorga ja kostjate K P, T Vi ja L R H suhtes menetluskulude dokumentide (arved ja arvete lisad) kontrollimenetlus nende võltsituse ja fiktiivsuse tõttu ning välja nõuda maksekviitungid, pangakontode väljavõtted tegelike tehingute ja kulutuste kindlakstegemiseks ning väidetava käibemaksu arvestamises/tasumises OÜ Marlex Konsultatsioonid firma poolt. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid ei hinnata ega välja mõista. Kostjate esindaja Margus Sorga kui eraisikust õigusnõustaja väidetav tunnitasu 1770-1800 krooni koos km-ga menetluskulude nimekirjas on ebamõistlikult suur, põhjendamatu, tema kvalifikatsioonile, pädevusele mittevastav ja märgatavalt suurem juristi või õigusnõustaja turu tunnihinnast (kliendil on õigus seda vaidlustada või valida soodsam teenuse osutaja). Käesolevalt on turu keskmine vandeadvokaadi tunnitasu advokaadibüroos 90-110 eurot + km. Seega eraisikust õigusnõustajal ei saanud kuidagi olla tunnitasu 1770-1800 krooni koos km-ga ehk 113-115 eurot ka varasemal perioodil, s.o 2008 märts kuni aprill 2010, kuna tal ei olnud vastavat kutseoskust, kogemusi, kvalifikatsiooni või advokaadi pädevust ega nõudlust turul. Aastatel 2008 kuni 2010 oli tavajuristi turu keskmine tunnihind õigusbüroos 25-30 eurot + käibemaks. Kohus saab kostjate esindaja tunnitasu määramisel lähtuda tavajuristi tunnitasust õigusbüroos, mitte vandeadvokaadi tunnitasust. Alates 20.03.2012 on kostjate esindaja saanud advokatuuri liikmeks ja vandeadvokaadi vanemabiks. Kostjate seisukohad

osas on Riigikohus nimetatud üldpõhimõttest erandi teinud, viidates sellele, et TsMS § 6 rakendamine võiks tuua kaasa olukorra, kus menetlusosalisel võivad tekkida suuremad kulud, kui ta menetluse alguses võis ette näha. Seega on keskseks küsimus, milliseid kulutusi sai isik ette näha (3-2-1-87-09, p 15; 3-2-1-158-09, p 14; 3-2-1- 154-09, p 9). Kuigi hagid on formaalselt esitatud 07.03.2008 ja 28.07.2008 (st vaid mõned kuud enne 15.12.2005 määruse nr 306 kehtivuse lõppu), jõuti asja sisulise arutamiseni (sh kohtu poolt hagi hinna kindlaksmääramiseni) ajal, mil kehtis Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137, „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Kuna hagid esitati vaid mõned kuud enne määruse nr 137 vastuvõtmist, võib spekuleerida, et hagejale (või vähemalt tema lepingulisele esindajale, kes on professionaalne õigusteenuse pakkuja ja seega eelduslikult kavandatavate seadusemuudatustega kursis) võis piirmäärade muutumine teada olla. Sel juhul ei saaks väita, et hagejal ei olnud tekkinud kulutusi võimalik ette näha. Harju Maakohus määras tsiviilasja hagi hinna 28.10.2008. Selleks hetkeks oli määrus nr 137 juba poolteist kuud kehtinud. Tulenevalt Riigikohtu otsuse 3-2-1-105-10 punktis 16 sätestatud loogikast, oleks Harju Maakohus pidanud menetlusosaliste tähelepanu juhtima mh asjaolule, et piirmäärad olid vahepeal muutnud. Kui eeldada, et kohus seda tegi, siis oli kulude suurenemine hagejale ettenähtav ja seega puudub vajadus teda hagi esitamise ajal kehtinud piirmäärade rakendamise kaudu kaitsta. Isegi kui kohus seda ei teinud, pidi piirmäärade suurenemine hageja lepingulisele esindajale ja seega ka hagejale selleks hetkeks kindlasti teada olema. Kuna sel hetkel puudus kohtupraktika määruste nr 306 ja 137 omavahelise suhestuse kohta, pidi hageja vähemalt võimalikuks pidama või möönma, et uusi (oluliselt suuremaid) piirmäärasid võidakse tema suhtes kohaldada. Toimingud, mille eest kostjad soovivad hüvitist on peaasjalikult tehtud määruse nr 137 kehtivusajal, samuti on kulud kantud määruse nr 137 ajal. Määruse nr 137 §-st 2 tuleneb, et lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmääraks on 12 800 eurot. Määruse nr 306 § 1 lg 1 tabeli kohaselt oli tsiviilasjas hinnaga kuni 30 000 krooni esindaja kulude väljamõistmise piirmääraks 9500 krooni (607,16 eurot). Seega vastavalt määrusele nr 306 saaksid kostjad vaid 607,16 eurot, mis ilmselgelt ei vasta viimase viie aasta jooksul käesoleva kohtuasjaga seonduvalt kantud kuludele. Hageja on oma pahatahtliku käitumisega ja menetluse venitamisega nii endale kui kostjatele olulisel määral lisakulutusi tekitanud. Pärast esialgsete hagide esitamist täiendas ja täpsustas hageja korduvalt oma hagisid, millega tekitas kostjatele kohustuse korduvalt vastata hagitäiendustele, põhjustades oluliselt suuremaid menetluskulusid, kui kostjad olid alguses arvestanud. Arvestades hageja põhjendamatut kohtuskäimist (vaidlus kestab juba viiendat aastat), pahatahtlikku venitamist ja kostjatele asjatu kulu põhjustamist, on olukord, kus kostjad peaksid kandma menetluskulud vastavalt määrusele nr 306, ebaõiglane ning vastuolus kostjate õiguspärase ootusega. Sisuliselt tähendaks selline lahendus seda, et kostjate menetluskulud jääksid pea täies ulatuses nende endi kanda, vaatamata asjaolule, et kohus on jätnud kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohtu määrus

Vastuseks hageja seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Harju Maakohtu 05.03.2012 kohtuotsus, mille kohaselt Harju Maakohus rahuldas T L hagi kostjate vastu ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda, selgitas kohus, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses ei otsustata enam kulude jaotuse üle. Selle menetluse eesmärgiks on teha kindlaks menetlusega seotud kulud ja nende suurus. Seepärast ei saa menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel võtta seisukohta kulude jaotuse üle ja lähtuda tühistatud menetluskulude jaotusest. Kohus ei nõustunud hagejaga selles, et menetluskulude kohta esitatud dokumentides ei ole võimalik tuvastada õigusabi osutamist käesolevas tsiviilasjas ega selles, et dokumendid on fiktiivsed ja võltsitud ning tuleb jätta arvestamata. Avaldusele lisatud menetluskulude nimekirjas, arvetes ja tööaruannetes märgitud andmete järgi on antud tsiviilasjaga seotud õigusabikulud kindlaks tehtavad ning neis on piisavalt täpselt märgitud õigusabi osutamiseks tehtud toimingud ja nendele kulunud aeg. See võimaldab õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust selgelt hinnata. Asjaolu, et kostja on arvetest teinud elektroonilised ärakirjad ja need oma digiallkirjaga allkirjastades kohtule edastanud, ei tähenda seda, et arved on fiktiivsed või võltsitud. Samuti puudub vajadus dokumentide esitamiseks selle kohta, et kulud on kantud. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei nõua, et kulud peavad olema avalduse esitamise ajal kantud. Avalduse ja sellele lisatud menetluskulude dokumentide kohaselt seisnevad kolme kostja ühise lepingulise esindaja kulud õigusabi teenuste osutamises 93,75 tunni ulatuses tunnihinnaga 1500 krooni (95,87 eurot) ilma käibemaksuta ühe kostja kohta. Menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja töötundide arvuks 83,98 tundi, kuid nimekirja võrdlemisel arvetele lisatud töötundide aruannetega selgub, et nimekirjas on ekslikult 19.12.2008 arve alusel töötundide arvuks märgitud 5,25 asemel 5,75 ja 30.04.2010 arve alusel 12,75 asemel 2,48. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on menetlusosaliste esindajate kulud kohtuvälised kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ning menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohta esitatakse vastuväide, siis kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Selleks, et määrata kindlaks põhjendatud ja vajalikud kulud, annab kohus hinnangu tsiviilasja asjaoludele, arvestades kohtuvaidluse eset ja olemust, samuti selle keerukust ning esindaja tehtud töö mahtu. Kohtuvaidluse ese seisnes lõppkokkuvõttes hageja nõudes kostjate vastu nõusolekute saamiseks korteriomandi andmete parandamiseks kinnistusraamatus ja taotluses kaasomandi kasutamise korra kindlaksmääramiseks. Korteriomandi andmete parandamise nõudes oli peamiseks küsimuseks välja selgitada, kas korteriomandi koosseisu reaalosa andmed vastavad korteriomanditeks jagatud hoone plaanile. Kasutuskorra kindlaksmääramise taotluses oli põhiküsimuseks, kas olemasolev kasutuskord on kehtiv ja kaasomanike huve arvestav. Nende nõuete osas ei tõstatud vaidlusega uusi õiguslikke küsimusi või probleeme ning vaidlus ei olnud õiguslikult nii keerukas, et nõuaks õigusnormide üksikasjalikku kontrolli või suurt uurimistööd. Kohtuvaidlust ei teinud keerulisemaks ka asjaolu, et vaidluses osales kolm kostjat, kuna kuni kohtumenetluse lõpuni olid tõstatatud küsimused kõigi kostjate osas ühised. Samas tuleb kohtuvaidluse keerukuse hindamisel märkida, et toimikumaterjalidest nähtuvalt iseloomustas hageja nõudeid laialivalguvus ja mitmekordne muutmine ning täpsustamine, mis tingis asja mahu märgatava suurenemise: - 07.03.2008 hagiavalduses taotles hageja tuvastada kostjate kohustus esitada ehitise kasutusloa taotlused, kohustuse esitada tahteavaldused korteriomandite reaalosade ja mõtteliste osade

muutmiseks ja kohustuse esitada kinnistamisavaldused kinnistusregistri kannete muutmiseks (I kd lk-d 78 jj); - 29.07.2008 esitati hagiavalduse täiendusega uus taotlus määrata kindlaks kinnistu kasutuskord (II kd lk-d 1 jj); - 05.12.2008 esitas hageja uue taotluse kanda kinnisasja kaasomanike kasutuskorra kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse märkus (II kd lk-d 128 jj); - 13.03.2009 esitas hageja täiendavad nõuded kohustada kasutuskorra määramisel puudutatud isikuid vabastama ruumid, kõrvaldama kaasomandi kasutamise takistused ning lõpetama kasutuskorra vastane kinnistu ja sellel asuva elamu kasutus (III kd lk-d 47 jj); - 08.05.2009 täpsustas hageja nõudeid ning esitas kokkuvõtvad seisukohad oma nõuete osas (III kd lk-d 164 jj); - Pärast kohtuniku taandamist 22.01.2010 algatati asja arutamine uuesti ja 11.03.2010 esitas hageja koondhagiavalduse kinnistusraamatu ebaõigete andmete parandamiseks ja kasutuskorra määramiseks (terve VI kd ja VII kd lk-d 5 jj). Seetõttu vajas kostjate esindamine tavapärasest suuremaid pingutusi hageja väidetele vastamisel. Seega ei olnud tegemist üleliia keerulise, kuid keskmisest siiski mõnevõrra keerulisema kohtuvaidlusega. Kostjate lepingulisele esindajale kohtuasja tõttu tekkinud töö maht oli märkimisväärne. Kohtuasi on nõudnud tavalisest aeganõudvamaid ja tunduvalt enam toiminguid. Menetluse käigus on kostjate esindaja pidanud avaldama seisukoha hageja esitatud 32 osalt üsna mahuka dokumendi kohta (nt kaks 20 leheküljelist koondavaldust koos lisadega kokku 367 lehekülge (terve VI kd ja VII kd lk-d 5-160), 20.10.2010 apellatsioonikaebus 47 lehekülge (VIII kd lk-d 2-48)) ning esitanud 24 menetlusdokumenti. Kostja esindaja osavõtul on toimunud 5 kohtuistungit, mis kestsid kokku veidi üle 10 tunni. Kaudselt viitavad tsiviilasjaga kaasnenud suurele töö hulgale kohtu materjalide kogus, mis hõlmab kokku 10 köidet ning kohtuvaidluse kestus ligemale 4 aastat ja 8 kuud. Seega saab kostjate lepingulisele esindajale kohtuasjaga kaasnenud töömahtu pidada tavapärasest märksa suuremaks. Kostjad on muu hulgas väitnud, et hageja on pahatahtliku käitumisega ja menetluse venitamisega nii endale kui kostjatele olulisel määral lisakulutusi tekitanud. Hageja väidab seevastu, et kostjad on toiminud pahatahtlikult, esitanud korduvalt ebaõigeid ja võltsitud dokumente ning esitanud menetlusdokumente hilinemisega, millega on põhjustanud mahukate lisadokumentide esitamise ja menetluse venimise. Kohtuvaidlus vältas ligemale 4 aastat ja 8 kuud, mille jooksul on maakohus tsiviilasja arutanud 3 ja ringkonnakohus 2 korda. Tsiviilasja materjalide hulgas ei ole midagi, mis annaks alust väita, et kostjad on põhjustanud menetluse venimise pahatahtliku toimimisega. Hageja esitatud enamikus spekulatiivsed viited ei osuta miskit moodi sellele, et kostjad on menetlust pahatahtlikult venitanud. Toimikumaterjalidest nähtub aga, et olulisel määral on olnud sedavõrd pika menetlusaja põhjuseks hageja tegevus. Eeskätt on menetluse pikenemise põhjustanud hageja mitmekordsed nõuete muutmised ja täpsustamised ning hageja ja tema esindaja esitatud rohkearvulised menetluslikud taotlused ja taandamisavaldused. Kuigi ei saa pidada põhjendamatuks eranditult kõiki esitatud taotlusi, oli siiski tegemist valdavalt tarbetute ja sageli asjakohatute menetluslike taotlustega. Seda ilmestab kohtuistungite protokollide kohta pidevalt esitatud taotlustest näiteks hageja 06.09.2010 taotlus, mille üheksast vastuväitest ja parandustaotlusest rahuldati üks ja vähetähtis parandustaotlus sõna asendamiseks protokollis. Ka kõigi esitatud taandamisavalduste põhjendused ja järeldused olid peaasjalikult meelevaldset laadi ning ei olnud suuremas osas tõsiseltvõetavad. Samuti oli asja arutamise uuesti algatamine 2010 aasta jaanuaris pärast kaks aastat väldanud menetlust maakohtus tingitud hagejast, kui ta esitas järjekordse taandamisavalduse.

Lähtuvalt kostjate esindaja menetluskulude kohta esitatud nimekirjast ning arvetest ja esindaja tööd kajastavatest menetlusdokumentidest toimikus, on nimekirjas märgitud ajakulu 93,75 tundi kolme kostja esindamiseks põhjendatud ja arvestades tsiviilasja sisu ning mahtu vajalik ja mõistlik. Pooled on õigustatud kasutama ka kõige kõrgema tunnitasumääraga õigusabi, kuid kohtul on õigus ja kohustus välja selgitada, millised on põhjendatud ja vajalikud õigusabi kulud tulenevalt TsMS § 175 lg-st 1. Seega ei ole kohus pädev määrama kindlaks tasusid, mida pooled maksavad oma lepingulisele esindajale, küll aga võib ta kindlaks määrata nende tasude osa, mida peab tasuma pool, kellelt esindaja kulud välja mõistetakse. Avaldusele lisatud menetluskulude nimekirja ja arvete järgi oli kostjate esindaja tunnihinnaks ilma käibemaksuta 1500 krooni (95,87 eurot) kolme kostja ja 500 krooni (31,96 eurot) ühe kostja esindamise eest. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostjate esindaja on ajakulu kokku lugemisel juba arvestanud, et ta oli korraga kolme kostja esindaja. Seega saaks tunnitasu 1500 krooni pidada põhjendatuks üksnes sel juhul, kui kolmest kostjast tingituna oleks põhimenetlus olnud iseäranis keerukas. Kohus on juba märkinud, et põhimenetlus ei olnud üleliia keerukas ja kostjate arv ei muutnud menetlust oluliselt keerulisemaks. Kostjate huvid on olnud kattuvad ja üldjuhul on kõik menetlusdokumendid koostatud kolme kostja ühise seisukohana. Esindaja pidi esindama korraga kolme kostjat ja esindamisel silmas pidama kõigi nende huve, mis tegi esindamise mõnevõrra keerulisemaks, kuid see pole mõjutanud tsiviilasja keerukust ega toonud kaasa kolmekordset töö kasvu. Seetõttu ei ole tunnitasu 1500 krooni kolme kostja kohta põhjendatud. Arvestades tsiviilasja sisu ja mahtu tuleb lugeda tunnitasu põhjendatuks kostjate peale kokku poole väiksemas mahus ehk ilma käibemaksuta 750 krooni (47,93 eurot). Lähtudes eelnevast on kohtuasjas põhjendatud 93,75 tundi kostja esindaja tööd, kelle tasu on kostjate peale kokku 5332,26 eurot. Summa moodustub järgmiselt: 62,75 tundi tunnihinnaga 47,93 eurot, millele lisandub kuni 01.07.2009 kehtinud käibemaks 18% - kokku 3549,14 eurot; 31 tundi tunnihinnaga 47,93 eurot, millele lisandub käibemaks 20% - kokku 1783,12 eurot. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjate lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr 306 (edaspidi määrus nr 306) või Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 (edaspidi määrus nr 137) kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Kohtumenetlus algas määruse nr 306 kehtivuse ajal, kuid menetlustoiminguid on pooled teinud mõlema määruse kehtivuse ajal. Riigikohus on 06.01.2010 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9 ja 21.03.2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-11, p 11 käsitlenud olukorda, kus tsiviilasja menetlus algas määruse nr 306 kehtivuse ajal, kuid menetlustoiminguid tehti nii määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtivuse ajal. Mõlemal korral leidis Riigikohus, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi said nii hageja kui kostja algselt ette näha ning see tähendab, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise menetluses kohaldab kohus Vabariigi Valitsuse määrust, mis kehtis hagi esitamise ajal. Hagejal ja kostjatel peab kohtumenetluse algusest peale olema võimalik kindlaks teha, milliseks võib kujuneda vastase lepingulise esindaja maksimaalselt sissenõutav kulu. Seepärast ei saa sõltuda piirmäärade välja selgitamine poolte võimalikust teadmisest, et tulevikus võivad hakata kehtima uued menetluskulude sissenõudmise piirmäärad ega sellest, et menetlusosaline võib käituda pahatahtlikult. Samuti mitte sellest, et mingi osa menetlustoimingutest võidakse teha määruse kehtivuse ajal, mille piirmäärad erinevad kohtumenetluse alguses kehtinud määruses

sätestatud piirmääradest. Seetõttu tuleb menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses juhinduda hagi esitamise ajal kehtinud määrusest nr 306. Tsiviilasja hind on Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2012 otsuse kohaselt 1917,35 eurot (30 000 krooni). Tsiviilasjas hinnaga kuni 30 000 krooni sai hagi esitamise ajal kehtinud määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi olla kostja lepingulise esindaja kulu piirmääraks 9500 krooni (607,16 eurot). Määruse nr 306 § 2 kohaselt võib kohus asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise korral (näiteks kui menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem, poolel on olnud vaja esindajat vahetada), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest või menetlusõiguse kuritarvitamisest, rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära korrutamisel koefitsiendiga 1,3. Arvestades, et tsiviilasi oli keskmisest keerulisem ja kohtuvaidlus venis 4 aasta ja 8 kuu pikkuseks, on põhjendatud rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära ning lugeda maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 12 350 krooni (789,31 eurot) kostja kohta. Hageja on esitanud samad mittevaralised nõuded korraga kolme erineva kostja vastu. Kõik kostjad osalesid menetluses esindaja kaudu omal kulul. Seega moodustab kostjate menetluskulude hüvitamise piirmäär kokku 2367,93 eurot. Kuivõrd kohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks loetud kulud kostjate lepingulise esindajale (vt p 13) ületavad piirmäära, siis saab kostjatele menetluskulud välja mõista ainult piirmäära ulatuses. Eeltoodust tulenevalt on kostjatele hüvitatavateks menetluskulude suuruseks kokku 2367,93 eurot. Menetluskulude kohta esitatud dokumentide järgi oli kostjate panus menetluskuludes võrdne, seetõttu tuleb menetluskulud hagejalt välja mõista kostjate kasuks võrdsetes osades.

Määruskaebus

raames. Kostjate poolt esitatud avalduse põhjal ei nähtu õigusabi osutamist kostjate poolt esitatud menetluskulude nimekirja alusel. Antud dokumentides puuduvad viited arvete numbritele õigusabi osutamisel, selleks kulunud tegeliku õigusabi aeg ja hinda tõendavad kuludokumendid perioodil 13.05.2008 - 30.04.2010, mil väidetavalt OÜ Marlex Konsultatsioonide poolt vastustajatele tsiviilasja nr 2-08-7428 raames õigusabi osutati. Samuti ei nähtu käibemaksu arvestamist ja tasumist nimetatud äriühingu poolt. Mitte ühelgi arvel ega arve lisas ei ole võimalik tuvastada õigusabi osutamist konkreetses tsiviilasjas nr 2-08-7428 ega õigusabi osutamist õigusabi lepingu alusel selle tsiviilasja raames ega teenuse osutaja allkirja ega õigusabi tööde tegijat, seejuures arvel ja selle lisas teostatud töö on kirjeldatud üldsõnaliselt ja sisuta, ilma konkreetse tsiviilasja viiteta ja vajaliku informatsioonita (vt kostjate menetluskulu arvete ja lisade ülevaade LISA 6). Õigusabi osutajal on vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ja tegelikult tehtud toimingute järgi ning sellekohaste esitatud arvete kohta konkreetse tsiviilasjaga seoses, mitte abstraktselt märkega „õigusabi“.

olulisemalt keerulisemaks ning et kostjate huvid olid kattuvad ja menetlusdokumendid olid koostatud kolme kostja ühise seisukohana.

ja põhitõendeid ning samu asjaolusid, millest tekkis käesolevas tsiviilasjas lahendatav vaidlus (vt toimik I, lk 78-87, toimik VI, lk 23-215). Kohtuniku taandamise õiguslikud alused sätestab TsMS § 23, seejuures kohtunikuabi taandamisele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtuniku taandamise kohta sätestatut ehk TsMS § 23-30, mille kohaselt ei või kohtunik tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama asjas, milles ta on osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtus lahendi tegemisel (TsMS § 23 p 6) või kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses (TsMS § 23 p 7). Kohtunikuabi Neeme Laane on osalenud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas kinnistamisaja nr 17574200701 menetlemisel kohtunikuabina (vt toimik VI, lk 50), nimetatud asjas hageja põhiõiguste rikkumise tagajärjel tekkis lahendatav vaidlus ja kohtu poole pöördumise vajadus. Harju Maakohus oleks pidanud teavitama pooli käesolevat asja menetleva kohtunikuabi osas, kuid kohus seda teinud ei ole. Kohtunikuabil Neeme Laanel on seos käesoleva asjaga, kuna Harju Maakohtu 05.03.2012 lahend tsiviilasjas nr 2-08-7428 puudutab teda määral, mis viib halduskohtumenetluse vaidluseni, mis on samade faktiliste asjaoludega seotud (vt toimik VI, lk 23-215) ning ta on taandatud Harju Maakohtu kinnistusosakonnas kinnistamisasja nr 17574200701 menetlemisest, mistõttu tulnuks kohtunikul taanduda samuti TsMS § 23 lg 7 järgi. Kohtutöötajate käitumisreeglid sisaldavad kohustust teavitada enda kohta iga sellise asjaolu osas, mis võivad takistada erapooletut õigusemõistmist. Seisukohad määruskaebusele

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa enam vaidlustada menetluskulude jaotust ja asjakohased on üksnes vastuväited, millega vaidlustatakse vastaspoole poolt menetluskulude kindlaksmääramise avalduses taotletavate kulude põhjendatust ja vajalikkust. Eeltoodust tulenevalt jätab ka ringkonnakohus kõik määruskaebuse väited, mis puudutavad asjas tehtud varasemate kohtulahendite, sealhulgas menetluskulude jaotust ettenägeva Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2012 otsuse, väidetavat ebaõigsust ning Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2011 ja 08.06.2012 lahendite väidetavat vastuolu menetluskulude jaotuse osas, tähelepanuta kui asjakohatud väited menetluskulude kindlaksmääramise menetluses.

Konsultatsioonid, vaid kostjatele, keda esindas lepingulise esindaja volikirja alusel Margus Sorga kui füüsiline isik.

õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Eeltoodud sätetest järeldub, et kohtumenetluses saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada üksnes siis, kui kohus leiab, et asja lahendamiseks vajalik ja kohaldamisele kuuluv õigustloov akt on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi õigustloovat akti või selle sätet, mis kuuluks käesolevas, s.o menetluskulude kindlaksmääramise menetluses, kohaldamisele, kuid oleks vastuolus põhiseadusega. Seetõttu ei ole maakohus põhjendatult algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ning ka ringkonnakohus ei näe põhjust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kaebaja väide, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise aluseks on käesolevas tsiviilasjas tehtud ringkonnakohtu ja Riigikohtu lahendid, mis kaebaja arvates on ebaõiged ja ebaseaduslikud, ei ole asjakohane. Kuivõrd kohtulahendid ei ole õigustloovad aktid, ei näe seadus nende suhtes ette võimalust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.