Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Ande Tänav ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.12.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-4096
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS-i hagi A K vastu võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4652,10 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.04.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A K apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12.11.2013
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn), volitatud esindaja Kerly Küünemäe Kostja A K (IK xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Anne-Riin Kütt
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 26.04.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta A K kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.Swedbank Liising AS esitas A K ja OÜ Smartfix vastu 27.01.2012 avalduse maksekäsu kiirmenetluses võla saamiseks. A.K esitas sellele vastuväite. Hageja esitas 28.09.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu 4152,83 euro ja edasiulatuva viivise määraga 0,25% päevas põhinõudelt 3945,59 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni saamiseks.
2.Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 09.05.2006 liisingulepingu nr 0127753L, millega hageja kohustus andma sõiduauto Ford Mondeo 2.0 lepinguperioodiks põhivõlgniku valdusesse ja kasutusse ning põhivõlgnik kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus kokku lepitud makseid, sh intressi, vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Liisingulepingu p-s 2.1 lepiti intressimääraks 5,45% aastas, liisingulepingu p 11.1 kohaselt kohustus põhivõlgnik sõlmima sõiduauto vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt kohustus ta kandma kõik vastavad kulud, sh tasuma või hagejale hüvitama kindlustusmaksed. Eeltoodust juhindudes sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 16.01.2007 kindlustusleppe, mille järgi oli kindlustusandjaks AS Hansa Varakindlustus, kindlustusvõtjaks põhivõlgnik ja soodustatud isikuks hageja. Põhivõlgnik rikkus liisingulepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, enne hagiavalduse esitamist oli põhivõlgnikul tasumata arved 1199,80 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt liisingulepingu p 5.1 alusel viivist 0,25% päevas, kokku 207,24 eurot.
3.Seoses võlgnevusega saatis hageja põhivõlgnikule 24.07.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kuna põhivõlgnik sõiduautot ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma sõiduauto tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri OÜ Reeborn poole. Hageja sai sõiduauto valduse 02.10.2009 ja andis selle seejärel võõrandamiseks üle Amserv Auto AS-ile. Hageja kandis seoses sõiduauto tagastamise ja realiseerimisega kulusid 351,51 eurot.
4.Hageja nõue põhivõlgniku vastu oli 6477,62 eurot (jääkmaksumus käibemaksuta 4719,07 eurot, debitoorne võlgnevus 1199,80 eurot, tagastamise ja vahendamisega seotud kulud 351,51 eurot, viivis 207,24 eurot). Kuna sõiduauto realiseeriti hinnaga 2324,79 eurot (käibemaksuta), jäi hageja nõudeks seega 4152,83 eurot. Hageja lähtus nõudesumma arvutamisel mh üldtingimuste p-dest 3.7 ja 7.4.
5.Pooled sõlmisid 09.05. 2006 liisingulepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0127753L. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt põhivõlgnikuga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 9503,97 euro tasumise eest. Hageja saatis 24.07.2009 ja 14.09.2010 kostjale teatised liisingulepingust tuleneva võla kohta. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja rikkus seadust ja müügiprotseduuri, käitus pahauskselt lepingulistes suhetes nii põhivõlgniku kui kostjaga, ei kaasanud kostjat
sõiduauto müügiprotsessi, ei informeerinud kostjat müügi asjaoludest ja jättis määramata sõiduauto väärtuse selle tagastamise hetkel.
7.Kostja ei nõustunud eksperdi arvamusega sõiduauto kohaliku keskmise müügihinna kohta ja leidis, et sõiduauto hind tuleb leida võrreldavate sõidukite müügikuulutuste põhjal. Esimese astme kohtu otsus
8.Harju Maakohus rahuldas 26.04.2013 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4652,10 eurot, sh põhivõlg 2913,04 eurot, viivis 202,43 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni otsuse kuupäevani 1536,63 eurot ning viivise põhivõla tasumata osalt alates 27.04.2013 määraga 0,25% päevas.
9.Pooled ei vaielnud liisingulepingu ja käenduslepingu sõlmimise üle ega sõiduauto põhivõlgnikule üleandmise, hagejale tagastamise ja selle aja üle. Kostja nõustus, et põhivõlgnikul oli hageja ees täitmata kohustusi, mis põhjustasid liisingulepingu ülesütlemise. Pooled vaidlesid liisingulepingu lõppemise aja üle.
10.Kohus leidis, et leping lõppes 11.08.2009. Hageja koostas 24.07.2009 põhivõlgnikule teatise lepingu ülesütlemise kohta, mille põhivõlgnik sai kätte 28.07.2009. Nimetatud teatis oli ülesütlemisavaldus – selles avaldub piisavalt selgelt hageja tahe liisinguleping üles öelda. Järelikult lõppes liisinguleping hagejapoolse ülesütlemise tagajärjel 11.08.2009.
11.Hageja esitas arved, mille tasumisega põhivõlgnik väidetavalt oli viivituses. Liisingulepingule lisatud maksegraafiku, hageja õiendi ja viidatud arvete põhjal tuvastas kohus, et põhivõlgnikul oli hagejale tasumata nii liisingulepingu ülesütlemisavalduse koostamise aja seisuga kui ka lepingu lõppemise aja seisuga 13 129,47 krooni ehk 839,13 eurot (viis arvet nr 8536004941 – 8549270461 koos kindlustusmaksetega). Kostja nõustus, et vastav kohustus võis olla ca 13 000 krooni. Kostja vaidlustas hageja nõude kujunemise asjaolud, s.t märkis, et liisingulepingu lõppemise korral tuleb nõue arvutada sel viisil, et nn debitoorset võlgnevust enam arvesse ei võeta.
12.Hageja tugines nõudesumma arvutamisel üldtingimuste p-dele 3.7 ja 7.4.1. Vaidlust ei olnud selles, et tegemist oli tüüptingimustega. Kohus leidis, et kui liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa seada sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, siis võib see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Üldtingimuste p 3.7 ja p 7.4.1 vastavad VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ning kahjustavad seetõttu põhivõlgnikku ja kostjat ebamõistlikult. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale ja käendajale, sest võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja (RK 3-2-1-184-12). Kuna vaadeldavad tüüptingimused osutusid tühiseks, siis tuleb vaidluse lahendamisel vastavas osas kohaldada VÕS § 367 norme.
13.Nõudesumma kujunemine toimub sel viisil, et nn debitoorset võlgnevust enam eraldi arvesse ei võtta, vaid see moodustab osa tasumata jäänud liisingumaksete summast. Liisingulepingu lõppemise aja seisuga oli graafikujärgsete veel tasumata osamaksete summa 4908,16 eurot. Varasemast perioodist (maksetähtajad kuni 15.07.2009) oli põhivõlgnikul tasumata osamakseid, intressi ja käibemaksu viiest arvest nr 8536004941 – 8549270461 ja lisaks tuli tasuda osaliselt intress perioodi eest alates 16.07.2009 kuni 11.08.2009, st 27 päeva eest arves nr 8552296898 arvestuse aluseks võetud 30 päeva asemel. Kuna viidatud arvel märgitud osamakse summa ei muutunud lepingu lõppemise ja VÕS § 367 lg 2 tõttu sissenõutavaks, siis ei saa hageja nõuda sellelt osamakselt
arvestatud käibemaksu tasumist. Kokkuvõtvalt on põhivõlgniku poolt lepingu lõppemise seisuga sõiduauto eest tasumata 5598,31 eurot järgmise arvestuse kohaselt: Arve nr periood 8536004941 16.02-15.03.09 8539486333 16.03-15.04.09 8542873344 16.04-15.05.09 8546075818 16.05-15.06.09 8549270461 16.06-15.07.09 8552296898 16.07-11.08.09 Vahesumma (krooni) Vahesumma (eurot) Tasumata osamaksed KOKKU (eurot)
14.Eksperdi arvamuse kohaselt oli sõiduauto turuhind koos käibemaksuga 02.10.2009, s.t selle hagejale tagastamise ajal 55 000 krooni ehk 3515,14 eurot. Kohus hindas poolte esitatud tõendeid sõiduki turuhinna kohta ja luges usaldusväärseks piisava kogemuse ja teadmistega eksperdi arvamuse. Eksperdi arvamus on ka piisavalt põhjendatud ja ekspert on õigesti võtnud arvesse sõiduauto kohta teadaolevad asjaolud. Kostja esitatud müügikuulutustest ja arvutustest ei saa tõsikindlalt järeldada, et vaidlusaluse sõiduauto hind turul müümise korral oleks kujunenud selliseks nagu on märgitud kuulutustes ja võetud aluseks kostja arvutustes. Kõrvutades eksperdi ja kostja andmeid leidis kohus, et kostja valik on mõneti tendentslik ja koosneb eelkõige kallima hinnaga sama marki autode kuulutustest. Asja väärtuse tuvastamisel tuleb küll lähtuda teiste võrreldavate esemete müügikuulutustest (RK 3-2-1-11-12), aga praegusel juhul on olemas muu – kohtu hinnangul usaldusväärsem – tõend sama asjaolu kohta. Samuti ei ole põhjendatud lähtuda sõiduauto müügihinnast ning tuvastada väärtust müüki ja hinda tõendavate dokumentide abil. Sõiduauto müüki suunamise ja müügi vahele jäi sedavõrd lühike aeg, et konkreetse tehingu hind ei tarvitse kajastada kohalikku keskmist. Seetõttu ei oma asja lahendamisel otsest tähtsust kostja vastuväide, et hageja väiteid ja tõendeid sõiduauto tegeliku müümise kohta on ebapiisavad. Kohus leidis, et mõistlik võib olla tüüptingimus, mis võimaldab liisinguvõtjal tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. See ei tähenda, et kohus peaks liisingueseme väärtuse tuvastamisel tõendite põhjal hinnatavat väärtust 10% võrra korrigeerima. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et täidetud oleksid RK otsuse nr 3-2-1-33-08 esimeses lõigus märgitud teised tingimused.
15.Eelneva põhjal tuvastas kohus, et sõiduauto väärtus selle hagejale tagastamise ajal oli 55 000 krooni ehk 3515,14 eurot, st sõiduauto väärtus ilma käibemaksuta 2929,28 eurot 3515,14 : 1,2).
16.Arvetel nr 8536004941 – 8549270461 märgitud kindlustusmaksetest luges kohus vastavalt arvel nr 8536004941 tehtud märkusele tasutuks 11,82 eurot. Seega oli enne lepingu lõppemist muutunud sissenõutavaks kindlustusmaksete nõue 157,23 eurot. Kuna sõiduauto oli põhivõlgniku valduses kuni 02.10.2009, siis tuli tal kanda vastav kindlustuse kulu kuni nimetatud päevani, s.t 529 krooni arvest nr 8552296898 (16.07.15.08.2009), samuti 529 krooni arvest nr 8555371215 (16.08.-15.09.2009) ja lisaks 17 päeva eest (16.09. - 02.10.2009) arves nr 8555371215 arvestuse aluseks võetud 30 päeva asemel ehk 299,77 krooni – viidatud kolmest arvest kokku 1357,77 krooni ehk 86,78 eurot. Kokku on hageja nõue kindlustusmaksete hüvitamiseks põhjendatud 244,01 eurot (157,23 + 86,78).
17.Kohus leidis, et hageja ei ole kostjat teavitanud sõiduki kavandatavast müügihinnast. Hageja suunas sõiduauto müüki 26.10. või 29.10.2009 . Sõiduauto müüdi 05.11.2009, samal päeval koostas hageja kostjale kirja teatega müügi alustamise kohta ja saatis koos sellega teadmiseks müügiprotseduuri kirjelduse. Kirja kättetoimetamiseks kulusid vähemalt mõned päevad, mistõttu täpse kättesaamise aja tuvastamine ei ole oluline – ilmselgelt sai kostja hageja kirja kätte alles pärast sõiduauto müümist. Hageja varasem kiri kostjale ei sisaldanud teavet sõiduauto müügi ega hinna kohta. Neil asjaoludel puudus kostjal kui käendajal mõistlik võimalus liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.
18.Sõiduautoga seotud kulutuse osas tõendas hageja, et ta kandis lisakulusid 351,51 eurot, sh sõiduauto tagastamise kulu 3000 krooni ehk 159,78 eurot ning müügikulu 2500 krooni ehk 191,73 eurot. Kostja ei ole otseselt väitnud, et ülesütlemise oleks põhjustanud hagejast tulenevad asjaolud. Seega on hageja käesolevaga sarnases olukorras üldjuhul õigustatud nõudma VÕS § 367 lg 4 alusel ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist. Liisinguvõtja kanda jäävad siiski ainult vajalikud ja põhjendatud kulud. Arvestades eespool tuvastatut, leidis kohus, et sõiduauto müügikulu ei ole käesoleval juhul vajalik ega põhjendatud. Seda kulu oleks olnud eeldatavasti võimalik vältida, teatades kostjale õigeaegselt sõiduauto müügist ja kavandatavast hinnast. Sõiduauto tagastamise kulu on vajalik üksnes juhul, kui hageja nõudis põhivõlgnikult kas koos lepingu ülesütlemisega või pärast seda sõiduauto valduse üleandmist ja põhivõlgnik sellest keeldus. Hageja ülesütlemisavaldusest nähtub üksnes, et hageja soovib sõiduauto tagastamist. Tõendatud ei ole, et hageja oleks sõiduauto tagastamise soovist teavitanud kostjat kui käendajat. Neil kaalutlustel ei ole ka sõiduki tagastamise kulu nõue kohtu hinnangul põhjendatud. Järelikult on hageja nõue põhivõlgniku vastu põhjendatud 2913,04 eurot (5598,31 – 2929,28 + 244,01).
19.Kohus leidis, et viielt arvelt nr 8536004941 – 8549270461 on hageja viivise kuni 01.09.2009 arvestanud õigesti ja põhjendatult. Ebaõige on viivise arvestus arvelt nr 8552296898. Nimelt arvestab hageja viivisarvel nr 8209615272 viivist eelviidatud arve summalt terves ulatuses (v.a intress), kuid kohus tuvastas, et hageja ei saanud nõuda kõnealusel arvel märgitud osamakse ja käibemaksu summa tasumist. Samas luges kohus põhjendatuks hageja nõude samal arvel märgitud kindlustusmakse osas 529 krooni. Järelikult tuleb vastavalt korrigeerida viivise arvestust. Viivisarvel nr 8209615272 on arvelt nr 8552296898 arvutatud viivist 17 päeva eest 97,79 krooni (112,61 – 14,82) ehk 6,25 eurot. Selle asemel on hagejal õigus nõuda viivist sama perioodi eest 22,48 krooni (529 × 17 × 0,25%) ehk 1,44 eurot. Järelikult tuleb hageja nõutavat viivise summat vähendada 4,81 euro (6,25 – 1,44) võrra ja põhjendatud on viivise nõue 202,43 eurot (207,24 – 4,81).
20.Hageja enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud nõudest põhivõlgniku vastu on eelnevalt toodud kaalutlustel põhjendatud 3115,47 eurot (2913,04 + 202,43).
21.Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees VÕS § 145 lg 1 alusel solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingust ei nähtu, et käendaja vastutus oleks piiratud juhuga, kui nõuet põhivõlgniku vastu ei saa rahuldada. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kostja kui käendaja vastutuse ülempiir on käenduslepingu p 1 järgi 9503,97 eurot. Kuigi kostja ei ole otseselt käendanud kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, siis liisingulepingu p 11 ning üldtingimuste p 6.3 järgi oli kindlustusmaksete tasumise kohustus põhivõlgniku
liisingulepingust tulenev kohustus ja sellele laieneb ka kostja käendus. Järelikult tuleb hagi 3115,47 euro kostjalt väljamõistmiseks rahuldada.
22.Kohus leidis, et hageja nõue edasiulatuva viivise saamiseks alates kohtuotsuse tegemisest määraga 0,25% päevas on põhjendatud. Ilma viiviseta oli hageja nõue põhivõlgniku vastu 2913,04 eurot, mis intresse ega viiviseid ei sisalda. Sellelt summalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivise maksmist. Hagi on kohtusse esitatud 28.09.2012, sellest on kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud 211 päeva (koos mõlema nimetatud kuupäevaga). Vahepealse perioodi eest tasumisele kuuluv viivis on 1536,63 eurot (2913,04 × 211 × 0,25%). Koos varem tuvastatuga kuulub kokku kostjalt väljamõistmisele 4652,10 eurot (3115,47 + 1536,63). Apellatsioonkaebus
23.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda.
24.Maakohus ei andnud hinnangut asjaolule, et kostjal puudus igasugune võimalus müügikahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ning et müügikahju tekkimise põhjuseks on hageja enda rikkumised. Sellest tulenevalt oleks kohus pidanud rakendama VÕS kahju vähendamise sätteid.
25.Kostja väitis maakohtus, et hagejal ei oleks müügikahju tekkinud, kui hageja oleks müünud liisingueseme kostjale või vormistanud kostjaga sellekohase liisingulepingu. Kostja avaldas hagejale soovi liisinguesemeks oleva sõiduki omandamiseks, kohus sellele asjaolule tähelepanu pööranud ei ole. Samuti on kostja algusest peale väitnud, et hagejal ei oleks müügikahju tekkinud või äärmisel juhul oleks see olnud oluliselt väiksem, kui hageja oleks müünud liisingueseme avaliku, läbipaistva, nõuetele vastava müügiprotseduuri käigus ja tulemusena ning müünud sõiduki parimat hinda pakkuvale kolmandale isikule. Ka oleks kahju olnud olematu või minimaalne selgi juhul, kui hageja oleks kostjale liisingueseme müügist ja selle kavandatavast müügihinnast õigeaegselt teatades võimaldanud kostjal astuda samme liisingueseme müügihinna suurendamiseks vajalike remonditööde korraldamisega. Kohtuasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et liisinguesemeks olnud sõiduk remonti vajas, kuid juhul, kui remondivajadus oleks eksisteerinud ja hageja oleks apellanti sellest õigeaegselt ehk enne liisingueseme müüki teatanud, oleks apellandil olnud võimalik selles osas midagi ette võtta. Müügiprotseduuri rikkumistele ja asjaolule, et liisingueseme müük ei olnud avalik ega läbipaistev ja liisingueseme hind ei kujunenud välja loomulike turujõudude poolt vabaturu tingimustes avaliku võõrandamise käigus, juhtis ekspert kohtu tähelepanu isegi ekspertiisiaktis.
26.Kuna hageja jättis liisingueseme tagastamise hetkel määramata selle väärtuse ja kostja arvates ei ole objektiivselt võimalik määrata liisingueseme väärtust kindlaks tagantjärele, kuna konkreetset sõidukit ennast enam hinnata võimalik ei ole ja hageja poolt alles kohtumenetluses tagantjärele esitatud dokument on ebausaldusväärne, ei saanud esitatud ekspertiisiakti aluseks võtta liisingueseme tagastamisaegse väärtuse määramisel.
27.Maakohus ei võimaldanud kostjal oma kaitseõigusi teostada, jättes rahuldamata taotluse tunnistaja X Xi ülekuulamiseks. Tunnistaja ärakuulamise leidis kostja vajaliku olevat, kui ekspertiisiaktist selgus, et ekspert on ebaobjektiivselt ja põhjendamatult aluseks võtnud hageja poolt kohtule esitatud ebausaldusväärse dokumendi - AS Amserv Auto 28.10.2009 pakkumine nr 733845. X X oleks saanud anda ütlusi sõiduki seisukorra kohta, mida kostja arvates oli vaja esitada põhjusel, et ekspertiisiakti koostamisel oli ekspert suures osas tuginenud vaid hageja poolt esitatud ebausaldusväärsetele väidetele ja tõenditele, kostja vastuväiteid ignoreerides. Kohus on taotlust rahuldamata jätvas määruses märkinud, et sõiduki seisukorra ja väärtuse määramiseks on kogutud piisavalt
tõendeid. Apellant märgib, et kõik tõendid on esitanud hageja ja samuti taotles hageja ka ekspertiisi, mille teostamine ei olnud kostja hinnangul vajalik ega asjakohane.
28.Apellant selgitas kohtule, et kui kohus peakski asuma seisukohale, et ekspertiisiaktiga on võimalik liisingueseme tagastamisaegset väärtust tõendada, siis tuleks arvestada sellega, et hageja jättis kostja täielikult kõrvale ja informeerimata liisingueseme müügiprotsessist; hageja teatas kostjale liisingueseme müükisuunamisest alles pärast liisingueseme müümist. Hageja rikkus jämedalt liisingueseme müügiprotseduuri liisingueset ei pakutud müügiks müügiplatsil ega tavapraktikas kasutatavates avalikes müügikanalites, liisinguese müüdi ebanormaalselt madala hinnaga, mis erines sõiduki tagastamisaegsest matemaatilisest arvutuslikust turuväärtusest enam kui 50% võrra; samas puudub müügiprotseduuri punktis 4 sätestatule vastav akt, millega selline hind oleks määratud või põhjendatud; kostja hinnangul oleks olnud normaalne ja mõistlik alustada liisingueseme müüki selle avalikes kanalites pakkumisega hinnaga, mis vastanuks matemaatilisele arvutuslikule turuväärtusele ja juhul, kui sellega ei oleks õnnestunud sõidukit müüa, oleks hageja pidanud alandama sõiduki müügihinda müügiprotseduuri punktis 9 sätestatud korras; hageja suunas liisinguesemeks oleva sõiduki müüki 26. või 29.10.2009 - täpsed andmed puuduvad, kuna müükisuunamise akt ja vara müügiakt selles osas erinevad ja müüs selle 05.11.2009 oluliselt madalama hinnaga kui hagejal oleks olnud võimalik saada selle müügist kostjale või avaliku läbipaistva, müügiprotseduuri nõuetele vastava müügiga parimat hinda pakkuvale kolmandale isikule, põhjendades müügihinda alles hiljem kohtuasjas esitatud ebausaldusväärsete väidetega sõiduki seisundi kohta. Tegelikkuses ei ole hageja teinud mitte midagi selleks, et saavutada liisingueseme võõrandamisel parim tulemus.
29.Hageja on oma käitumisega, mida saab ja tuleb kvalifitseerida pahauskse käitumisena, rikkunud pooltevahelist lepingut, müügiprotseduuri nõudeid ja kostja õigusi, mistõttu hageja on minetanud õiguse nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Kohus on jätnud kohaldamata VÕS 127 lg 4 ja § 139 lg 1. Igal juhul oleks kahju väljamõistmine kostjalt antud juhul äärmiselt ebaõiglane ning mõistlikult vastuvõtmatu, arvestades hageja pahauskset käitumist, lepingu, müügiprotseduuri ja kostja õiguste rikkumise asjaolusid ja seda, et hageja ei andnud kostjale mitte mingisugust võimalust müügikahju vältida või vähendada (VÕS § 140). Vastustaja seisukoht
30.Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
31.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles hagi rahuldati.
32.Maakohus ei jätnud arvestamata kostja väidetega, et kostjal puudus võimalus müügikahju ärahoidmiseks või vähendamiseks, kuna hageja ei teavitanud kostjat auto müüki suunamisest. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ja lg 3 kohaselt tuleb nende kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme
väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Seega hüvitise suuruse määramisel ei oma tähtsust asjaolu, et auto müüdi odavamalt kui oli selle tegelik väärtus. Maakohus ei ole ka arvestanud auto müügihinnaga, vaid auto tegeliku väärtusega selle tagastamise hetkel. Kuna hageja jättis liisingueseme tagastamise hetkel auto väärtuse fikseerimata, määras maakohus hageja taotlusel auto hariliku väärtuse (kohaliku turuhinna) kindlakstegemiseks ekspertiisi. Ringkonnakohus ei nõustu kostja arvamusega, et ekspertiisiakt on ebausaldusväärne, kuna ei ole objektiivselt võimalik määrata liisingueseme väärtust kindlaks tagantjärele, kuna konkreetset sõidukit ennast enam hinnata võimalik ei ole. Ekspert on ekspertiisiaktis põhjalikult lahti kirjutanud, mida ta hinna määramisel arvesse võttis ja millisele algmaterjalile tugines. Alusetu on kostja etteheide, et ekspertiisiakti koostamisel on ekspert tuginenud vaid hageja poolt esitatud ebausaldusväärsetele tõenditele. Eksperdi kasutuses oli kogu toimiku materjal. Kui kostja ei olnud oma väidete tõendamiseks ja hageja tõendite ümberlükkamiseks kohtule tõendeid esitanud, siis ei saanud ekspert neid ka kasutada. Põhjendamatu on ka kostja etteheide nagu poleks ekspert tohtinud juhinduda sõiduki edasimüüja AS Amserv Auto poolt koostatud dokumentidest. AS Amserv Auto nägi autot reaalselt selle tagastamise hetkel ja kontrollis auto tehnilist seisundit.
33.Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme, jättes rahuldamata kostja taotluse tunnistaja X Xi ülekuulamiseks. Kostja märgib ka ise, et leidis tunnistaja ärakuulamise vajaliku olevat alles siis, kui ekspertiisiakt teda ei rahuldanud. Kohus määras 06.12.2012 määrusega tõendite ja taotluste esitamise tähtaja kuni 20.12.2012. Kui kostja pidas tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tulnuks taotlus esitada tähtaegselt.
34.Maakohus arvestas hageja poolse müügiprotseduuri rikkumisega ja jättis seetõttu liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud välja mõistmata, ehkki liisingulepingu ülesütlemise põhjustas liisinguvõtja poolt oma kohustuste täitmata jätmine. Menetluskulude jaotus ja selgitus
35.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda, sest kohtu poolt väljamõistetud summa oli suurem hageja poolt pakutud kompromissist, millega kostja ei nõustunud. Ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
36.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Ande Tänav
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.