Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus annab mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist (kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil) kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik J.J. esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M.K. 1 747.92 euro väljamõistmiseks. M.K. esitas vastuväite kogu nõudele. Pärnu Maakohtu määrusega ennistati vastuväite esitamise tähtaeg ja loeti M.K. e esitatud vastuväide tähtaegselt esitatuks. Maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja anti nõue menetlemiseks Tartu Maakohtule. 06.08.2013 esitas J.J. hagiavalduse, milles taotles kostjalt võlgnevuse 1 659.92 eurot ja viivise 180 eurot väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt 03.09.2010 sõlmisid hageja ja kostja üürilepingu, mille järgi oli igakuine üür 3000 krooni. Kostjal tekkisid võlgnevused, mida on ta kinnitanud 11.05.2012 koostatud deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja ei ole käitunud heas usus, kuna enne vastuväite esitamist maksekäsu kiirmenetluses ei olnud kostja esitanud hagejale eluruumi osas pretensioone. Hageja on seisukohal, et kostja on lepingulist kohustust rikkunud ja see ei ole vabandatav. Hageja nõuab viivist alates 09.05.2012 kuni hagi esitamiseni, so 453 päeva eest summas 180 eurot. Hagejale tulenes õigus kostjaga lepingut sõlmida allüürisuhtest R.R., kes on kinnistusraamatusse kantud omaniku K.R. abikaasa. Kostja tasaarvestuses nähtuvad hinnad on tõendamata. On teadmata, kas töid on tehtud ja millises hinnas. Hageja on kostjale teatanud, et kui midagi on eluruumi juures vaja teha, tuleb kostjal seda oma kuludega teha. Selle tõttu lepiti kokku ka madal üürihind. Suurte tööde vajaduse korral pidid pooled kokku leppima, kumb neist töö ära teeb. Hageja teatas alguses kostjale, et maja küttesüsteem ei ole korras. Ahju tegid nad koos kostjaga korda. Kirjalikku nõusolekut tööde teostamiseks ei ole hageja kostjale andnud. Kostja vastus hagile Kostja ei tunnista hagi. Kostja väitel puudus J.J. il õigus üürilepingut sõlmida, sest üürnik ei saanud omaniku nõusolekut sissekirjutuse saamiseks Elva linna. Hageja oli eluruumide puudustest teadlik ja ei teavitanud enne üürilepingu sõlmimist nendest kostjat. Puudustega eluruum tekitas kostjale ja tema perele ebameeldivusi ja ei võimaldanud kasutada eluruumi sihtotstarbekohaselt. Kui kostja eluruumi kasutama hakkas, oli hageja teadlik sellest, et küttesüsteem ei ole korras. Samuti puudus kaevuvesi. Puuduste likvideerimiseks J.J. il huvi ei olnud ja ta keeldus investeeringute tegemisest. J.J. ja M.K. leppisid kokku, et M.K. teeb küttesüsteemi ja kaevu korda ning tehtud kulutused arvatakse üürist maha. M.K. tegi keskkütte ahju remondi ning radiaatorite survepesu. Veevarustuse taastamiseks puhastas kaevu, vahetas surveventiilid ja puhastas hüdrofoori. Kuna elektrikilbis töötas vana süsteem puudulikult ja see süttis hiljem ka põlema, renoveeris M.K. kokkuleppel J.J. iga süsteemi ja vahetas aegunud tarvikud. M.K. palub tasaarvestada üüritasuga tehtud kulutused kogusummas 870 eurot: küttesüsteemide remont 380 eurot, veevarustussüsteemide remont 240 eurot, elektrikilbi renoveerimine 250 eurot. Hinnas sisaldub tehtud töö tasu ja tarvikute hind. Üürilepingu lõpetamisel M.K. ei öelnud hagejale tööde hinda. Tasaarvestuse vajadusele juhtis M.K. tähelepanu juba võlatunnistuse koostamisel, kuid tal ei õnnestunud enne võlatunnistuse allkirjastamist sellega piisavalt tutvuda. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et esitatud hagi tuleb osaliselt rahuldada.

Vaidlust ei ole selles, et pooled on 03.09.2010 sõlminud tähtajatu üürilepingu XXX, Elvas asuva maja üürimiseks; kostja kasutas eluruume mai alguseni 2012; võlatunnistuse koostamise ajaks 11.05.2012 oli üürileping lõppenud; kostjal on hageja ees üüri võlgnevus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 järgi peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Hageja on kohtule esitanud 18.01.2009 sõlmitud üürilepingu, mille järgi andis R. R J.J. ile tasuta kasutamiseks XXX, Elvas asuva elamu. Lepingu p 4 kohaselt võib J.J. kasutada asja enda tarbeks või anda seda üürile teistele isikutele, sõlmides ise ja enda nimel lepingu. Kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt oli üürilepingu kehtivuse ajal XXX, Elvas asuva kinnistu (registriosa nr XXX) omanikuks K.R.. Rahvastikuregistri kohaselt oli R.R. K.R.i abikaasa. Seega on kinnisasja ühisomanik andnud 18.01.2009 XXX, Elvas asuva elamu J.J. ile tasuta kasutamiseks ning J.J. il olid kinnisasja suhtes lepingust tulenevad õigused. J.J. , sõlmides M.K. 03.09.2010 üürilepingu, andis XXX, Elvas asuva elamu allkasutusse. Seega on poolte vaheline leping käsitletav allüürisuhtena ning seda olenemata sellest, et lepingus ei ole selgesõnaliselt allüürile viidatud. Sellest tulenevalt ei ole õiged kostja väited selle kohta, et J.J. il ei olnud õigust üürilepingut sõlmida. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tal tekkisid majanduslikud raskused ja seega ka võlgnevus üüri tasumisega. Üürilepingu p 4.2.3 järgi kohustus üürnik tasuma üüri 3000 krooni kuus ja kandma kõrvalkulud üürileandja esitatud arvete alusel (tl 15-19). 11.05.2012 on M.K. allkirjastanud võlatunnistuse summas 1 659,92 eurot. Pooled on kokku leppinud võlgnevuse ositi tasumises kindlaksmääratud tähtaegadel (tl 20). Kostja on esitanud sisulisi vastuväiteid võlgnevuse suurusele vaid osaliselt, olles põhimõtteliselt nõus, et tema võlgnevuse suuruseks on 789,92 eurot. Samal ajal ei ole kostja esitanud tõendeid, mis tõendaksid seda, et kostja võlgnevus hageja ees on väiksem, kui võlatunnistuses märgitud. Kohus osundab Riigikohtu praktikas (sh lahendid tsiviilasjades nr 32-1-49-11 ja 3-2-1-21-06) korduvatele selgitustele selle kohta, et deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tagajärjel muutub tõendamiskoormus. Olukorras, kus võlgnik soovib vaatamata võlatunnistuse olemasolule kohustustest vabaneda ja seeläbi taotleda hagi rahuldamata jätmist, tuleb kostjal tõendada, et tal ei ole kohustust tasuda võlatunnistuses toodud võlga. Kuna käesolevas asjas on kostja vastu vaielnud võlatunnistuses toodud võlgnevuse suurusele, tulnuks kostjal tõendada tegelik võlgnevuse suurus. Käesoleval juhul kostja aga sellesisulisi tõendeid esitanud ei ole, vaid ta on piirdunud üksnes paljasõnaliste väidetega selle kohta, et tema ei saanud võlatunnistuses toodud summast aru, tal ei olnud seda aega lugeda jne. Kuna kostja ei ole tõendanud võlatunnistuses toodud summa ebaõigsust, on kostja üürilepingust tulenev võlgnevus hageja ees on 1659,92 eurot. Kostja on vastuses esitanud tasaarvestusavalduse, mille järgi soovib kostja tasaarvestada oma nõuet hageja nõudega. Hageja väitel on kostja kulutuste hüvitamise nõue põhjendamatu ja ei ole tõendatud. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 282 lg 1 p 1 kohaselt peab üürnik üürileandjale viivitamata teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest, kui üürnik ise ei pea seda kõrvaldama. VÕS § 279 lg 3 järgi võib üürnik puuduse või takistuse ise kõrvaldada ja nõuda selleks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kui üürileandja on puuduse või takistuse kõrvaldamisega

viivituses või kui asja puudus või takistus piirab asja sihtotstarbelise kasutamise võimalust üksnes ebaolulisel määral. Isegi, kui üürilepingut allkirjastades kostja ei teadnud suitsu sisseajavast ahjust, parandati see kokkuleppel hagejaga. Seega ei saa väita, et suitsu sisseajav ahi välistas üüritud asja sihtotstarbelise kasutamise, sest ahi tehti korda. Selle kohta, et kostjal tekkis hiljem vajadus teha elamu küttesüsteemis kahel korral survepesu, tõendeid esitatud ei ole. Samuti ei ole kostja tõendanud seda, et ta on hagejat teavitanud sellest, et küttesüsteemile on vajalik teostada survepesu. Vaieldamatult on tegemist puudusega, mida üürnik ei pea omal kulul kõrvaldama, st tegemist ei ole pisipuudusega. Samas ei teavitanud kostja hagejat puudusest õigeaegselt, rikkudes sellega VÕS § 282 lg 1 p 1 kohustust, ja seeläbi kaotas kostja õiguse hagejalt nõuda puuduse kõrvaldamist (VÕS § 278 p 1). Üürniku teavitamiskohustuse eesmärgiks on tagada üürileandja teadmine üüritud asjal tekkivatest või ilmnevatest puudustest, millest üürileandjal on võimalik teadlikuks saada üksnes kasutaja vahendusel. Üürilepingu p 11.1 järgi tuleb lepinguga seotud teated edastada teisele poolele lepingus märgitud aadressil või e-posti teel. Kuna kostja ei ole esitanud teavitamiskohustuse täitmist kinnitavaid tõendeid, puudub alus järeldada, et hageja oli küttesüsteemis tekkinud puuduste kõrvaldamisega viivituses. Sellest tulenevalt on kostja kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 279 lg 3 alusel välistatud. Veevarustussüsteemis ilmnenud puuduse osas ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid oma teavitamiskohustuse täitmise kohta, mistõttu ei ole ka selles osas kostjal õigust nõuda hagejalt puuduse kõrvaldamist. Kuna kostja ei täitnud teavitamiskohustust ja seeläbi ei saanud õigust nõuda puuduse kõrvaldamist, ei saa järeldada, et hageja oli puuduste kõrvaldamisega viivituses ja kostjal oleks õigust nõuda tehtud kulutuste hüvitamist. Elektrikilbiga seonduvad probleemid (sh juhtmete põlema süttimine) tekkisid üürilepingu kehtivuse ajal, mistõttu võis kostja kasutada õigust nõuda puuduste kõrvaldamist (VÕS § 279). Vaidlus puudub selles, et hageja puudusi ei kõrvaldanud. Kohtu hinnangul oli kostjal õigus VÕS § 279 lg 3 alusel nõuda hagejalt vajalike kulutuste hüvitamist elektrikilbis tehtud remondi eest. Kuid kostjal tuleb tõendada kulutuste tegemist ja seda, et kulutused olid vajalikud. TsÜS § 62 p 1 järgi on esemele tehtud kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Kuna kostja ei ole vajalike kulutuste tegemist ja nende suurust tõendanud, ei ole kostja kulutuste hüvitamise nõue põhjendatud. Isegi juhul, kui kostja väljatoodud kulutusi pidada üüritud asjal tehtud muudatusteks või parendusteks, ei ole kostjal hageja vastu kulutuste hüvitamise nõuet. Nimelt võib üürnik VÕS § 285 lg 1 järgi teha üüritud asjale muudatusi ja parendusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Vaidlust ei ole selles, et kostjal puudus hageja nõusolek muudatuste ja parenduste tegemiseks. Seega, kui kostja tehtud muudatused olid kantud eesmärgist muuta majas olevaid süsteeme muuta ja neid nt kaasajastada, ei olnud kostjal neid siiski ilma kirjaliku nõusolekuta õigus teha. Sellest tulenevalt ei ole kostjal õigus nõuda kulutuste hüvitamist ka VÕS § 286 alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjal puudub hageja vastu nõue, mida oleks võimalik hageja nõudega kostja vastu tasaarvestada. Hageja on taotlenud võlgnevuse tasumisega viivitamise tõttu viivist alates 09.05.2012 kuni hagi esitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, so summas 180 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausele loeti viivise määraks kuni 14.04.2013 VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus seitse protsenti aastas, alates 15.04.2013 lisandub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärale kaheksa protsenti aastas. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.01.2012 ja enne 01.07.2012 on 1%, enne 01.01.2013 on 0,75% ning enne 01.07.2013

on 0,5%. Seega on viivis 1659,92 eurolt 09.05.2012-31.12.2012 (235 päeva, 8% aastas) summas 85.82 eurot, 01.01.2013-14.04.2013 (104 päeva, 7,75% aastas) summas 36,25 eurot, 15.04.2013-30.06.2013 (77 päeva, 8,75% aastas) summas 30,68 eurot ning 01.07.201306.08.2013 (37 päeva, 8,5% aastas) summas 14,13 eurot, kokku 166,88 eurot. 13,12 euro ulatuses on hageja viivisenõue põhjendamatu. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et kuigi hagi rahuldatakse osaliselt on nõude rahuldamise ulatus niivõrd suur, et ei ole põhjendatud menetluskulude jaotamine proportsionaalselt. Kuna tegemist on lihtmenetlusega TsMS § 405 lg 1 järgi, määrab kohus TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel käesoleva lahendiga kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulud õigusabile on tekkinud kohtuistungiks ettevalmistamisest (20 min) ja kohtuistungil osalemisest (1 h 10 min). Hageja on Advokaadibüroole Lillo&Partnerid arve nr 688-2013 alusel tasunud 144 eurot (maksekorraldus nr 1941). Lisaks on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu kogusummas 175 eurot. Seega on hageja menetluskulud kokku 319 eurot. Kohus edastas hageja menetluskulude nimekirja seisukoha võtmiseks kostjale. Kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kuna kostja ei esitanud vastuväiteid hageja lepingulise esindaja tasule, piirdub kohus kontrollimisega, kas hageja tehtud õigusabikulud vastavad TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmääradele. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg 1 järgi on tsiviilasjas hinnaga kuni 3200 eurot maksimaalselt sissenõutavaks kuluks 1600 eurot. Seega tsiviilasjas on menetluskulud kokku summas 319 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kuna hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist, näeb kohus ette, et kostjal tuleb menetluskulude tasumata osalt tasuda ka seadusjärgset viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.