Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
09.detsember 2013, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu Swedbank Liising AS hagi E. R., K. M.-R. ja D. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3813,31 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn 15039), Hageja lepinguline esindaja Elis Vija (e-post: [email protected]) Kostjad:
Hageja esindaja Merike Koppel, kostjate esindaja adv Krinal
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista E. R. (isikukood .), D. K. (isikukood .) ja K. M.-R. (isikukood .) solidaarselt Swedbank Liising AS (registrikood 10434248) kasuks 1050,74 € (üks tuhat viiskümmend eurot ja 74 senti, millest põhivõlg 428,01 €, intressivõlg 65,16 € ja viivis 557,57 €).
3.Menetluskulud jätta iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses
sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK, HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
Hageja Swedbank Liising AS esitas 20.02.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E. R., D. K. ja K. M.-R. vastu võlgnevuse 3838,01 € saamiseks. Kohus koostas makseettepaneku, millele võlgnike esindaja adv Krinal esitas 23.03.2012 tähtaegselt vastuväite. Seoses võlgnike vastuväitega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja asi anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 06.06.2012 kohus jättis hagi käiguta ning kohustas hagejat kohtumääruse kättetoimetamisest alates 14 päeva jooksul esitama oma põhjendatud nõude hagiavalduse vormis ning tasuma täiendavalt riigilõivu. Hageja sai kohtumääruse kätte 11.06.2012 ning esitas 25.06.2013 tähtaegselt hagiavalduse kostjatelt põhivõla 3838,01 € ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja 21.10.2013 nõude täpsustuse kohaselt Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja Trademade OÜ (kustutatud, edaspidi nimetatud liisinguvõtja) sõlmisid 29.07.2008 liisingulepingu nr 01105911L, mille esemeks olid kohviseadmed, ehitusaasta 2006. Kuna lepingu sõlmimise ajal kohviseadmed kuulusid hagejale, nõustus hageja kohtu 02.10.2013 määruses esitatud seisukohaga, et tegemist ei olnud liisingusuhtega. Hageja 21.10.2013 menetlusdokumendis asus seisukohal, et tegemist on omandireservatsiooniga müügilepinguga, mille kohase ja täielikul täitmise korral pidi lepingueseme omandiõigus viimase osamakse tasumise järel üle minema liisinguvõtjale. Hageja andis vara liisinguvõtjale üle liisingulepingu nr 01105911L lisa nr 1 alusel. Liisinguvõtja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt ja jättis hagejale tasumata järgmised arved: 1) perioodi 31.12.2008 – 30.01.2009 eest arve 8529853484 summas 2 031.24 Eesti krooni; 2) perioodi 31.01.2009 – 28.02.2009 eest arve 8533412730 summas 1 890.96 Eesti krooni ; 3) perioodi 01.03.2009 – 30.03.2009 eest arve 8536962287 summas 1 895.07 Eesti krooni; 4) perioodi 31.03.2009 – 30.04.2009 eest arve 8540407848 summas 1 899.20 Eesti krooni. Lepingust tulenev debitoorne võlgnevus hageja ees on kokku 493,17 € (põhiosa, intress). Arvestades, et liisinguvõtja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja Lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 alusel 19.10.2009 liisinguvõtjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta. Hageja märkis, et liisinguvõtjal oli võlgnevus 175 kalendripäeva eest ning palus tasuda kogunenud võlgnevus hiljemalt 08.11.2009. Hageja hoiatas, et kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust nimetatud tähtajaks, ütleb hageja lepingu ühepoolselt üles, mille tulemusena kohustub liisinguvõtja tagastama liisingueseme. Liisinguvõtja ei tasunud lepingujärgset võlgnevust. Hagi täpsustuses hageja möönis, et kuna 30.06.2009, s.o enne 19.10.2009 ülesütlemisteate esitamist, oli liisinguvõtja registrist kustutatud, ei saanud hageja 19.10.2009 teatega lepingut kehtivalt üles öelda. Lepingupoole registrist kustutamine ei ole võlasuhte lõppemise aluseks ning hageja on seisukohal, et leping lõppes 30.08.2011 tähtaja saabumisel. Kohustus lepinguese tagastada tekkis seega 30.08.2011. Lepingu p 14.1 ja üldtingimuste p 1.4 alusel oli Trademade OÜ kohustatud andma liisingueseme valduse liisingulepingu lõppemisel üle liisinguandja poolt volitatud esindajale juhul, kui omandiõigus talle üle ei lähe. Kuna Trademade OÜ ei tasunud kõiki osa- ja intressimakseid, ei saanud ta lepingu lõppemisel lepingueseme omanikuks. Kuna liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks Credit Expert OÜ abi, kellel ei
õnnestunud vara kätte saada. Hageja vara ei olnud identifitseeritav. Seega on hageja vara kaotsi läinud. Osaliselt on Trademade OÜ vara väärtuse hagejale osamaksetena hüvitanud, lepingueseme väärtuse hüvitamata osas on hagejale kahju tekkinud. Vara väärtus, millest on maha arvestatud tasutud osamaksed, on 3838,01 €. Hageja nõuab kogu vara jääkväärtuse hüvitamist, samuti tasumata arvete ja muude kulutuste tasumist kogusummas 3 838,01 € (millest vara jääkmaksumus 3320,14 €, debitoorne võlgnevus 493,17 €, viivismaksete võlgnevus 24,70 €). 29.07.2008 sõlmis hageja E. R. (edaspidi kostja 1) käenduslepingu nr 01105911L, D. K.(edaspidi kostja 2) käenduslepingu nr 01105911L ja K. M.-R. (edaspidi kostja 3) käenduslepingu nr 01105911L. Käenduslepingutega kohustusid käendajad tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 29.07.2008 sõlmitud liisingulepingust nr 01105911L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Iga käendaja vastutuse piirmääraks lepiti käenduslepingutes kokku 5500,47 €. Käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks on liisingulepingu järgse iga makse tasumise tähtpäev. Liisingulepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev, milliseks liisinguvõtja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik liisingulepingu alusel võlgnetavad summad (käenduslepingute p 4). Käendusleping on kehtiv kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni. Kostjad käendasid kõiki lepingust tulenevaid kohustusi, seega ka liisingueseme tagastamise kohustust. 29.09.2011 igale kostjale eraldi saadetud kirjas teatas hageja kostjatele lepingu ülesütlemisest ja palus tasuda kostjatel kõik lepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostjad võlgnevusi hagejale tasunud ega hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud. Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt Swedbank Liising AS-i kasuks välja 3 838,01 € ning viivise protsendina põhinõudest (3629,00 €) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0.25% päevas; jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda (sh maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv summas 115,14 eurot ning hagimenetluses tasutud riigilõiv summas 428,1 eurot) ning mõista kostjatelt solidaarselt Swedbank Liising AS-i kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 05.11.2013 kohtuistungil hageja täpsustas nõuet veelkord ning taotles kostjatelt solidaarselt välja mõista käendaja piirmäärale vastava summa 5500,47 €, s.o jääkmaksumuse hüvitis, debitoorne võlg ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kokku 3838,01 € ning menetluse käigus lisandunud viivis osaliselt, summas 1663,46 €. Ülejäänud osas sissenõutavaks muutunud viivise ja edasi protsendina põhivõlast viivise väljamõistmise nõudest hageja loobus.
KOSTJATE VASTUVÄITED
Kostjad E. R. ja D. K. 17.09.2012 kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostjad leiavad, et nõue on aegunud alates 20.03.2012. OÜ Trademade pankrotimenetlus lõppes Harju Maakohtu 20.03.2009 määrusega pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. 30.06.2009 OÜ Trademade kustutati äriregistrist. Kostjad leiavad, et käendajate vastu esitatav nõue muutus sissenõutavaks 20.03.2009, hagi on esitatud rohkem kui 3 aastat hiljem, 25.06.2012. 25.10.2012 täiendavas vastuses kostjad leiavad, et hageja ei ole ka esitanud tõendeid, mis takistasid tal liisingvara tagasinõude esitamist liisinguvõtja vastu. Ebaõige on pöörata liisinguvara tagastamata jätmisest tulenevat nõuet käendajate vastu olukorras, kus põhivõlgnikule ei ole tagastamise nõuet esitatudki. Kostjad paluvad kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata.
Kostja K. M.-R. kohtu määratud tähtpäevaks kirjalikku vastust kohtule ei esitanud, kuid 05.11.2013 teatas kostjate 1 ja 2 esindaja adv Krinal, et esindab ka K. M.-R., kes ühineb kostjate 1 ja 2 vastuväidetega.
HAGEJA SEISUKOHT HAGI AEGUMISE VASTUVÄITE OSAS
Hageja hagi aegumise vastuväitega ei nõustu. Hageja leiab, et kuna Trademade OÜ oli lepingu lõppemise ajal registrist kustutatud, ei olnud hagejal võimalik temalt lepingueset tagasi saada, sõltumata täiendava tähtaja määramisest. VÕS § 145 lg 3 alusel puudus hagejal õigus nõuda lepingueseme tagastamist kostjatelt. Hageja asub seisukohale, et kostjatelt lepingueseme tagastamata jätmise eest kahju hüvitamise nõue muutus sissenõutavaks samaaegselt kohustuste sissenõutavaks muutumisega 30.08.2011. 14.02.2011 sai hagejale selgeks, et vara ei ole võimalik tagasi saada, sellest ajahetkest hakkas kulgema aegumise kolmeaastane tähtaeg. 2012.a suvel hagi esitamise ajaks ei olnud liisingueseme tagastamata jätmisest tuleneva nõude aegumise 3aastane tähtaeg möödunud. Ka tasumata arvetest tuleneva nõude aegumise tähtaeg ei olnud hagi esitamise hetkeks saabunud. Kõik arved, mille tasumist hageja nõuab, esitati aastal 2009 ning TsÜS § 147 lg 3 järgi hakkas arvetest tuleneva nõude aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010 ning 2012.a suvel hagi esitamise ajaks ei olnud 3-aastane aegumistähtaeg möödunud. Kõige varem võis nõude aegumistähtaeg hakata kulgema põhivõlgniku registrist kustutamisega 30.06.2009, hagi esitati 04.06.2012, s.o enne 3 aasta möödumist.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud kirjalike seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas kogutud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
2.Kohus tuvastas, et hageja õiguseellase, Hansa Liising Eesti AS, ja Trademade OÜ (kustutatud) vahel sõlmiti 29.07.2008 liisingulepinguna pealkirjastatud leping, mille esemeks olid kohviseadmed. Lepingust (lk 34 – 37) nähtuvalt oli kohviseadmete müüjaks Hansa Liising Eesti OÜ, lepingu punkti 14.1 järgi liisingulepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel ja liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel läheb liisinguvõtjale üle liisingueseme omandiõigus; omandiõiguse üleminekuks pidid hageja ja liisinguvõtja allkirjastama vastava kokkuleppe (lepingu p 14.2). Seega tegemist oli omandireservatsiooniga müügilepinguga, mitte liisingulepinguga. 05.11.2013 kohtuistungil nõustus lepingu sellise kvalifikatsiooniga ka kostjate esindaja. Kostjad sõlmisid müügilepinguga samal päeval, 29.07.2008 hagejaga käenduslepingud liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise tagamiseks, käenduskohustuse maksimaalmääraks oli kõigis käenduslepingutes 5500,47 € (86 063,65 Eesti krooni). Äriregistri andmetest nähtuvalt kostjad olid põhivõlgniku Trademade OÜ (kustutatud) osanikud. Põhivõlgnik Trademade OÜ (kustutatud, lepingus ja otsuses edaspidi nimetatud ka liisinguvõtja) pankrotimenetlus lõpetati 20.03.2009 raugemisega ja äriühing kustutati registrist 30.06.2009. Hagile lisatud arvete ja hagis kirjeldatud asjaolude kohaselt liisinguvõtja jättis tasumata perioodi 31.12.2008 – 30.04.2009 eest 2009.a jaanuarist aprillini esitatud arved kokku summas 493,17 € (s.h põhiosa 428,01 € ja intress 65,16 €). Viimane hagiavaldusele lisatud ja väidetavalt liisinguvõtjale esitatud arve (põhiosa ja intressi makse tasumiseks) on vormistatud 14.04.2009 kuupäevaga (s.o pärast pankrotimenetluse raugemist). Hageja saatis liisinguvõtjale 19.10.2009 (s.o pärast liisinguvõtja registrist kustutamisega lõppemist) liisinguvõtja registrijärgsele aadressile Tornimäe 5, Tallinn, kirjaliku teatise (lk 52) lepingu ülesütlemise kohta. Tähtpostiga saadetud kiri on 21.10.2009 allkirja vastu üle antud isikule nimega K. (lk 54), isiku seost kirja adressaadiga ei ole kättetoimetamisteatisele märgitud. 19.10.2009 teates hageja palus liisinguvõtjal võlgnevuse tasuda hiljemalt 08.11.2009 ning hoiatas liisinguvõtjat, et kohustuse täitmata jätmise korral loeb hageja liisingulepingu
ühepoolselt ülesöelduks alates 9.11.2009 ning siis tuleb liisinguvõtjal liisinguese tagastada. Liisinguvõtjat hoiatati samuti selle eest, et kui 10.11.2009 ei ole vara Swedbank Liising AS-ile tagastatud ja/või vara üleandmise –vastuvõtu akti esitatud, pöördub hageja tagastus- ja transporditeenust osutava ettevõtte poole, millega kaasnevad kulud (minimaalselt 2500 krooni + km) tuleb võlgnikul hagejale hüvitada. Liisinguvõtja võlga ei tasunud ega täitnud liisingueseme valduse tagastamise kohustust. 29.09.2011 hageja saatis kostjatele kui käendajatele teated lihtkirjana (lk 58-59; 62-63; 66-67) liisinguvõtja poolt täitmata kohustuste kohta ja palus kostjatel tasuda Trademade OÜ-ga sõlmitud lepingutest, sh vaidlusalune liisinguleping nr 01105911L, tulenev võlgnevus 3838,01 € hiljemalt 13.10.2011. Kostjad võlga ei tasunud.
3.Hageja nõuab kostjatelt kui käendajatelt solidaarselt enne hageja ja põhivõlgniku vahelise omandireservatsiooniga müügilepingu lõppemist tasumata jäänud arvetest tulenevat võlgnevust ning lepingu tähtaja saabumisega 30.08.2011 lõppemise järel tekkinud liisingueseme tagastamise kohustuse täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist, kuna põhivõlgnik on registrist kustutatud ning temalt ei ole võimalik lepingueseme tagastamist nõuda, lisaks ei ole lepingueseme asukoht teada. Kostjate esindaja jäi aegumise vastuväite juurde, leides, et käendajate vastu esitatava nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema põhivõlgniku pankroti raugemise otsusest 20.03.2009.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 233 lg 1 sätestab, et kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Sama paragrahvi teise lõike järgi võib müüja omandireservatsioonile tuginedes asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud. Ka hageja ja liisinguvõtja vahelise lepingu punktides 14.1. ja 14.2. on kokku lepitud, et omandiõigus läheb põhivõlgnikule üle liisingulepingu tingimuste kohasel täitmisel ja liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel, lisaks sätestas leping omandiõiguse ülemineku tõendamiseks kirjaliku kokkuleppe vormistamist ja poolte poolt alla kirjutamist. Praeguses asjas pooled ei vaidle selle üle, et kuna põhivõlgnik jättis tasumata põhiosa- ja intressimaksed alates 01.01.2009, jäi lepingueseme omandiõigus lepingu tähtaja lõppemisel hagejale.
5.Hageja ja kostjate vahel sõlmitud käenduslepingute tingimused on identsed. Kõigi käenduslepingute p 2 kohaselt pooled leppisid kokku, et käendaja vastutab liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste eest täitmise eest ka juhul, kui liisinguvõtja esitab liisinguandja nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite liisinguvõtja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või liisingulepingu kehtetuse vastuväite. Eeltoodust järelduvalt on käendajad võtnud endale kohustuse tagada liisinguvõtja kohustuste täitmine ka viimase registrist kustutamise korral.
6.VÕS § 145 lg 3 sätestab, et kui käendus on antud kohustuse täitmise tagamiseks, mis ei seisne raha maksmises, siis loetakse, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise kohustust kohustuse rikkumise juhuks. Muus osas kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut. VÕS § 145 lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
7.Hageja rahaline nõue koosneb kahest osast: enne lepingu lõppemist tekkinud debitoorsest põhiosa, intressi ja viivise võlgnevusest ning lepingu lõppemise järel vara tagastamata jätmisest tekkinud kahju hüvitamise nõudest. Samuti soovib hageja kostjatelt viivise väljamõistmist alates
hagi esitamisest protsendina põhivõlast. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § lg 1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud (TsÜS § 144). TsÜS § 146 lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Eeltoodust tulenevalt on kostjate aegumise vastuväite lahendamiseks vaja esmalt määrata, millal hageja nõuded käendajate vastu muutusid sissenõutavaks.
8.Trademade OÜ lõppes registrist kustutamisega 30.06.2009 (registrikaardi väljatrükk lk 118 – 120). Õige on hageja seisukoht, et võlaõigusseadus ei näe võlasuhte lõppemise alusena ette lepingupooleks oleva juriidilise isiku lõppemist. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmetes lahendites märkinud, et juriidilise isiku registrist kustutamine üldjuhul ei too kaasa äriühingu kohustuste lõppemist (vt nr lahendid nr 3-2-1-29-05; 3-2-1-88-10). Kuigi registrist kustutamisega lõppes lepingupooleks olnud Trademade OÜ võime kanda tsiviilkohustusi (s.t ka võime täita lepingulisi kohustusi), tähendab see üksnes seda, et hageja ei saa esitada täitmise nõuet põhivõlgniku vastu. Hagejal on õigus pöörata oma nõue käendajate vastu. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja ja Trademade OÜ (kustutatud) vahel sõlmitud omandireservatsiooniga müügileping tuleb lugeda lõppenuks selles sätestatud tähtaja saabumisega 30.08.2011. Seega lepingueseme tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 31.08.2011. Kuna selleks ajaks oli põhivõlgnik registrist kustutatud ning hagejal ei olnud võimalik temalt eseme tagastamist nõuda, muutus samast päevast sissenõutavaks käendajate vastu eseme tagastamata jätmisega tekkinud kahju hüvitamise nõue. Seega kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 31.08.2011 kell 00:00 ning lõppenuks 30.08.2014 kell 24:00. Nõue ei oleks aegunud ka juhul, kui aegumise algust vastavalt kostjate seisukohale arvestada Trademade OÜ pankrotimenetluse raugemise otsuse tegemise päevast 20.03.2009. Sellisel juhul alanuks 3-aastane aegumistähtaeg 21.03.2009 kell 00:00 ning lõppenuks 20.03.2012 kell 24:00. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 362 lg-te 1 ja 2 ning § 486 lg 4 (kuni 21.12.2012 kehtinud redaktsioonis; kehtivas redaktsioonis on samasisuline säte § 486 lg 2) kohaselt lugeda hagi esitamise ajaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise aeg 20.02.2012 ning hagi on kohtule esitatud aegumistähtaja jooksul.
9.Enne lepingu lõppemist tähtaja möödumisel (ja enne põhivõlgniku registrist kustutamist) põhivõlgnikule 14.01.2009, 16.02.2009, 14.03.2009 ja 14.04.2009 esitatud, kuid tasumata jäetud arvetest tuleneva nõude aegumistähtaeg algas vastavalt TsÜS § 147 lg 3 teisele lausele 01.01.2010 kell 00:00 ning selle võlgnevuse osas 3-aastane aegumistähtaeg möödunuks 01.01.2013 kell 24:00. Seega ka selles osas ei ole hagi aegunud. Eeltoodu alusel tuleb kostjate aegumise vastuväide jätta rahuldamata.
10.Kohus leiab, et hagi on põhjendatud debitoorse võlgnevuse ja selle põhisummalt arvestatud viivise kostjatelt väljamõistmise osas. Võlgnevuse suuruse arvestusele ei ole kostjad vastuväiteid esitanud. Hagile lisatud tõenditega (liisinguleping, maksegraafik, põhivõlgnikule esitatud arved) on tõendatud, et põhivõlgnik jättis tasumata talle lepingu alusel esitatud arved summas 517,87 € (7716,427 EEK), millest põhivõlg 428,01 € (6696,95 EEK), intress 65,16 € (1019,52 EEK) ja viivis 24,70 € (386,41 EEK). Kohus mõistab selle summa VÕS § 65 sätestatu ning § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.
11.VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmas lause annavad võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnikult viivist lepingus kokkulepitud määras. TsMS § 367 võimaldab viivisenõude koos põhinõudega esitada hagiavalduses selliselt, et taotletakse alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud kostjatelt välja mõista viivise 0,25% põhinõudest päevas alates hagi esitamisest.
12.Kohus leiab, et põhjendamatu on hageja nõude mõista kostjatelt kui käendajatelt välja vara tagastamata jätmisest hagejale tekkinud varalise kahju hüvitamiseks vara jääkmaksumus 3320,14 €. Hageja nõue tugineb sellele, et lepinguesemeks olnud vara ei olnud identifitseeritav, vara asukoht ei ole teada ning hagejal ei olnud võimalik vara tagasi saada ka vara tagastamisteenuse osutaja vahendusel. Vara üheselt selgelt identifitseeritaval kujul lepingu lisaks olnud liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise aktis (lk 44) fikseerimine oli hageja kui lepingu ja selle lisade koostaja enda pädevuses. Lisaks lükkab hagiavaldusele lisatud, hagejale vara tagastamisteenust osutanud Credit Expert OÜ memo (lk 55) hageja eelnimetatud väited ümber. Nii nähtub memost üheselt, et vara Credit Expert OÜ teatas 14.02.2011 hagejale vara asukoha – Cafe Tao, Tornimäe 5, Tallinn. Vara tagastamata jätmise põhjusena märgitakse memos asjaolu, et Cafe Tao OÜ juhatuse liige O. Roots avaldas soovi, et Cafe Tao OÜ ostab need varad välja või võtab liisingud üle; Credit Expert OÜ esindaja T. K. teavitas sellest Ü. A.; paar kuud hiljem Ü. Aru vastas T. K. järelepärimisele, et käivad läbirääkimised Cafe Tao OÜ-ga liisingute ülevõtmise osas; sama kinnitas Ü. A. T. K. 14.02.2011. Memos antakse lõplik hinnang, et vara asub Tornimäe 5, Tallinn Cafe Tao OÜ ruumides (kus varem asus Trademade OÜ), tagastamine on teostatav, vajalik seadmete kirjeldus. Seega oli hagejale vara asukoht teada, hageja pidas läbirääkimisi lepingust tulenevate kohustuste Cafe Tao OÜ-le üleandmise osas. Ühtegi tõendit, et vara tagastamine ei olnud ega ole võimalik, ei ole kohtule esitatud. Vara on jätkuvalt hageja omandis. Memost nähtuvalt tegeles Credit Expert OÜ vara tagastamisega juba 2010.aastast, s.o alates ajast, mil hageja arvestas lepingu olevat ülesütlemisega lõppenud. VÕS § 6 lg 1 kohustab võlausaldajat ja võlgnikku käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Kuna vara asukoht oli hagejale teada ning üksnes hageja ise saab vara valduse tagastamise nõude maksma panna, kuid ei ole soovinud seda teha, siis on hea usu põhimõttega vastuolus vara väärtuse hüvitamise nõue käendajate vastu. Eeltoodu alusel kohus jätab rahuldamata hagi osas, milles nõutakse vara jääkväärtuse ulatuses kahjuhüvitist ning selle tasumisega viivitamise eest alates hagi esitamisest viivist.
13.05.11.2013 kohtuistungil hageja soovis piirata kostjate vastu esitatud kogunõuet käendaja vastutuse piirsummaga 5500,47 €, ning kuna alates hagi esitamisest kuni 04.11.2013 täiendavalt sissenõutavaks muutunud viivisesumma oli 4353 €, siis hageja muutis viivisenõuet. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutunud viivisesummast 1663,46 € ning loobus edasiulatuva viivise protsendina põhivõlast väljamõistmisest. Kuna kohus jätab rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude summas 3320,14 €, ei ole põhjendatud ka taotletud ulatuses viivise väljamõistmine. Kohus vastavalt rahuldatud põhinõude summale vähendab ka hageja 04.11.2013 seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivisesummat. Alates hagi esitamisest 25.06.2012 kuni 04.11.2013 (kaasa arvatud) on põhivõlalt 428,01 € lepingus sätestatud määras 0,25% päevas arvestatud viivis muutunud sissenõutavaks summas 532,87 € (428,01 € x 0,25% x 498 päeva). Selle summa kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus rahuldab hagi osaliselt, kokku summas 1050,74 €.
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise
ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldas hageja 05.11.2013 istungil täpsustatud nõude ca 19% ulatuses, peab kohus õigeks jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
/Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.