Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. detsember 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-11-30815
Tsiviilasi
BIGBANK AS hagi Rene Rosentali, Kristo Orava ja Georg Semidotski vastu 25 564,64 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3624,25 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. mai 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rene
Rosentali,
Kristo
Orava
ja
Georg
Semidotski
apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellandid: kostja I – Rene Rosental (ik: XXX) kostja II – Kristo Orav (ik: XXX) kostja III – Georg Semidotski (ik: XXX) kostjate esindaja Tõnis Veltmann Vastustaja (hageja) – BIGBANK AS (rk: 10183757), esindaja Artur Maljukov
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta
apellatsioonkaebus
rahuldamata
ja
Tartu
Maakohtu 20. mai 2013 otsus muutmata. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus 73% ulatuses solidaarselt Rene Rosentali, Kristo Orava ja Georg Semidotski kanda ja
Rosentali, Kristo Orava ja Georg Semidotski kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.BIGBANK AS esitas 01.07.2011 maakohtule Rene Rosentali (kostja I), Kristo Orava (kostja II) ja Georg Semidotski (kostja III) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 12 782,33 eurot, intress 645,86 eurot, 30.06.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 12 136,46 eurot ning alates 01.07.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 0,25% tagastamata krediidisummalt päevas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Alager Grupp OÜ (kustutatud 12.12.2011, põhivõlgnik) 23.05.2007 krediidiliini lepingu nr 0700745/15l ja krediidi väljastamise kokkuleppe. Krediidiliini lepingut muudeti 24.01.2008 kokkuleppega nr 1. Lepingu ja kokkulepete järgi andis hageja põhivõlgnikule krediiti 12 782,33 eurot. Põhivõlgnik kohustus maksma hagejale intressi 19% krediidilimiidi kasutatud osalt aastas ja tagastama krediidisumma hiljemalt 08.07.2008. Poolte kokkuleppel kohaldati lepingule hageja krediidilepingute üldtingimusi KR. Hageja sõlmis 23.05.2007 kostjatega käenduslepingud, millega kostjad võtsid endale hageja ees vastutuse krediidilepingust nr 0700745/15l ning võimalikest hageja ja põhivõlgniku vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sh tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest 25 564,66 euro ulatuses tähtajaga kuni 01.01.2010. Põhivõlgnik ja kostjad rikkusid kohustust tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid.
2.Kostjad tunnistasid hagi summas 14 164,46 eurot, millest 12 782,33 eurot on tagastamata krediidisumma, 436,12 eurot intress ja 946,01 eurot viivis 01.01.2010 ehk käenduse kehtimise seisuga. Kostjad arvestasid viivist seadusjärgses määras (11% aastas), kuna hagis nõutud viivise määra ei ole märgitud krediidilepingus, selle üldtingimustes ega käenduslepingutes. Hageja hinnakiri ei ole lepingu osa ega lisa. Kostjad ei nõustunud ka lisanduva viivise väljamõistmisega, sest käendus kehtis kuni 01.01.2010. Äärmisel juhul saaks lisanduva viivise väljamõistmisel lähtuda seadusjärgsest määrast.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. mai 2013 otsusega hagi osaliselt ning mõistis välja solidaarselt R. Rosentalilt, K. Oravalt ja G. Semidotskilt BIGBANK AS kasuks 18 701,64 eurot, millest 12 782,33 eurot on tagastamata krediidisumma (põhinõue), 645,86 eurot intress ja 5273,45 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 30. juuni 2011 seisuga. Samuti mõistis maakohus solidaarselt R. Rosentalilt, K. Oravalt ja G. Semidotskilt BIGBANK AS kasuks välja viivise 19% aastas põhinõudelt 12 782,33 eurot alates
1.juulist 2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui 7508,88 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1; § 163 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel 73% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 27% ulatuses hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tunnistavad kostjad hageja nõuet summas 14 164,46 eurot, millest 12 782,33 eurot on tagastamata krediidisumma, 436,12 eurot intress ja 946,01 eurot viivis 01.01.2010 seisuga. 23.05.2007 krediidiliini lepingus ei ole hageja ja põhivõlgnik viivise määras eraldi kokku leppinud, vaid lepingule kohalduvad hageja krediidilepingute üldtingimused KR. Kohus oli seisukohal, et üldtingimuste p 7.1, mis võimaldab kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hinda, on tühine päevas arvutatava 0,25% suuruse viivise määra tõttu (91,25% aastas), sest sellega on põhivõlgniku kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna tüüptingimus viivise määra osas on põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, asub võlaõigusseaduse (VÕS) § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, mis praegusel juhul on VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud viivisemäär, kuna krediidiliini lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär (19% krediidilimiidi kasutatud osalt aastas). Kuivõrd krediidilimiit tuli tagastada hiljemalt 08.07.2008, on hagejal õigus arvestada viivist alates 09.07.2008 (kohustuse sissenõutavaks muutumisest) kuni kohase täitmiseni, st raha tasumiseni, millelt viivist arvestatakse. Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et hagejal on õigus arvestada viivist kuni käenduse kehtimiseni 01.01.2010. Käenduslepingutest nähtuvalt on tegemist tähtajalise käendusega VÕS § 142 lg 3 mõttes. Tähtajalise käenduse puhul tuleb välja selgitada tähtaja määramisega silmas peetud õiguslikud tagajärjed, tõlgendusreeglid selleks annavad nii sõlmitud käenduslepingud kui VÕS § 153 lg 3, mille kohaselt tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Käenduslepingute järgi võtsid kostjad endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest krediidilepingust nr 0700745/15l ning võimalikest hageja ja põhivõlgniku vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sh tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest 25 564,66 euro ulatuses tähtajaga kuni 01.01.2010. Käenduslepingu tähtaja möödumisel vastutab käendaja edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste eest. Eeltoodust tuleneb, et 23.05.2007 sõlmitud tähtajaliste käenduslepingute näol on tegemist kestvuslepingutega, kuivõrd ei käendata mitte üksnes konkreetset kohustust, vaid ka teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti teatavast suhtest (panga ja põhivõlgniku vahelisest suhtest) tulenevaid kohustusi. Kestvuslepinguks oleva tähtajalise käenduslepingu puhul piirab kokkulepitud tähtaeg
käendaja vastutuse ajaliselt nõuetega, mis on tekkinud enne käenduse lõppemist. Tähtaja möödumine lõpetas käenduslepingud tuleviku suhtes, kuid kostjad vastutavad edasi nõuete eest, mis on tekkinud kuni tähtaja möödumiseni. Viimane ei tähenda aga, et hagejal ei ole õigust nõuda viivist kuni kohustuse kohase täitmiseni. Võlgnevuse suuruse arvestamisel lähtus kohus pärast 08.07.2008 tehtud tagasimaksetest (25.09.2008 ja 28.04.2009), viivise määrast 19% aastas ning üldtingimuste p-s 2.10 sätestatust, mille kohaselt loetakse lepingu täitmise käigus krediidiandjale laekunud summade arvelt esmalt tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulud, seejärel viivis ja muud tasumisele kuuluvad kohustused, seejärel tasumata intress ning lõpuks krediidisumma (sama regulatsioon nähtub VÕS § 88 lg-st 8). Esimene makse võlgnevuse katteks summas 1597,80 eurot tehti 25.09.2008 ehk 79 päeva pärast võlgnevuse sissenõutavaks muutumist. Kuivõrd tagastamata krediidisumma on 12 782,33 eurot ja viivise määr päevas 0,052% (19% : 365), on ühe päeva viivis rahaliselt 6,65 eurot. Esimese tagasimakse päevaks 25.09.2008 oli kogunenud viivist 525,35 eurot (79 päeva × 6,65 eurot). 1597,80 eurost tasuti 70,30 eurot võla sissenõudmisega seotud kulude, 525,35 eurot 25.09.2008 seisuga tekkinud viivise ja 1002,15 eurot leppetrahvi katteks. Seega oli 25.09.2008 seisuga võlgnevuse jääk järgmine: tagastamata krediidisumma 12 782,33 eurot, leppetrahv 1554,32 eurot ja intress 645,86 eurot. Teine makse võlgnevuse katteks summas 2364,73 eurot tehti 28.04.2009 ehk 215 päeva pärast esimest tagasimakset. Teise tagasimakse päevaks 28.04.2009 oli viivist kogunenud 1429,75 eurot (215 päeva × 6,65 eurot). 2364,73 eurost tasuti viivis 1429,75 eurot ja leppetrahv 934,98 eurot. Seega oli 28.04.2009 seisuga võlgnevuse jääk järgmine: tagastamata krediidisumma 12 782,33 eurot, leppetrahv 619,34 eurot ja intress 645,86 eurot. Hageja ei ole hagis esitanud kostjate vastu leppetrahvi nõuet. Hageja on hagiavalduses arvestanud viivist kuni 30.06.2011. Periood 28.04.2009 kuni 30.06.2011 on 793 päeva pikk. Seega on 30.06.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 5273,45 eurot (793 päeva × 6,65 eurot). Hageja lisanduva viivise nõue on TsMS § 367 alusel põhjendatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Viivise rakendumine on sõltunud kostjatest endist (kohustuste mittekohane täitmine). Samas tuleb kohaldada viivisemäära 19% tagastamata krediidisummalt aastas ka alates 01.07.2011 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Riigikohus on osutanud, et piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (3-2-1-8-13 p 12; 3-2-1-136-12 p 15). Kohus pidas põhjendatuks piirata lisanduva viivise suurust põhinõude suurusega. Seejuures arvestas kohus kostjate vastuväidetega hageja viivisenõudele, aga ka asjaolu, et hageja ei ole lisanduva viivise nõuet (arvestades viivist rohkem kui seadusjärgses suuruses) põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.R. Rosental, K. Orav ja G. Semidotski esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 20. mai 2013 otsuse tühistamist osas, mis ületab nõude suurust 15 077,39 eurot, ning osas, millega mõisteti kostjatelt välja viivis 19% aastas põhinõudelt 12 782,33 eurot alates 1. juulist 2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte enam kui 7508,88 eurot. Menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustaja kanda.
Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ületas kohus nõude piire, rikkudes TsMS §-i 439. Kohus arvestas viivist kuni 30.06.2011, kuigi hageja esitas sissenõutavaks muutunud viivise nõude arvestades käenduslepingu tähtaega 01.01.2010. Hageja lisas hagiavaldusele viivise arvestuse, millest nähtub, et hageja arvestas viivist ajavahemikus 08.07.2008–01.01.2010 ning viivise summa selle aja eest on 17 320,04 eurot. Kohus märkis ekslikult, et hageja on hagiavalduses arvestanud viivist 30.06.2011 seisuga; 2) oli eeltoodust tulenevalt 28.04.2009 seisuga võlgnevuse jääk järgmine: tagastamata krediidisumma 12 782,33 eurot, leppetrahv 619,34 eurot ja intress 645,86 eurot. Perioodi 28.04.2009 kuni 01.01.2010 viivise suuruseks on 1649,20 eurot (248 päeva x 6,65 eurot). Kokku on 01.01.2010 seisuga võlgnevus 15 077,39 eurot, sh tagastamata krediidisumma 12 782,33 eurot, intress 645,86 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1649,20 eurot. Pärast 01.08.2008 saadetud kirju ei ole hageja kordagi kostjatega kontakteerunud. Kostjad said nende suhtes algatatud menetlusest teada alles 23.08.2012, kui said kätte hagiavalduse; 3) kohaldas kohus valesti VÕS § 153 lg-t 3. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et kostjad vastutavad pärast käenduslepingu tähtaja saabumist 01.01.2010 tekkiva viivise eest. Kestvuslepinguks oleva tähtajalise käenduslepingu puhul piirab kokkulepitud tähtaeg käendaja vastutuse ajaliselt nõuetega, mis on tekkinud enne käenduse lõppemist. Kui ringkonnakohus peaks siiski leidma, et käendajad vastutavad ka viivise eest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni, siis peaks arvestama asjaolu, et käenduslepingu, mis on kestvuslepinguks, puhul mõjub tähtaja saabumine sarnaselt käenduslepingu ülesütlemisele. Sellest tulenevalt ei tohiks arvestada viivist 19% aastas, vaid kohaldada tuleks seadusjärgset viivisemäära.
5.BIGBANK AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude solidaarselt apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel õige, kuna apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada; 2) vastutavad kostjad pärast käenduslepingu tähtaja saabumist tekkiva viivise eest, millist seisukohta toetab ka õiguskirjandus (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1–207). Kommenteeritud väljaanne, lk 522). Lepingu ülesütlemine ega kohustuste täitmise tähtpäeva saabumine ei lõpeta ega peata viivise arvestust. Seega käenduslepingu tähtaja saabumisel on samad tagajärjed, mis lepingu ülesütlemisel ehk käendajad vastutavad laenu tagasimaksmise kohustuse rikkumise tagajärjel tekkiva viivise eest ka juhul, kui kohustuse rikkumine toimub pärast käenduslepingu lõppemist tähtaja möödumise tõttu. Lähtudes viivisemäärast 19% aastas ehk 6,65 eurot päevas on ajavahemiku 01.01.2010 kuni 30.06.2011 viiviseks 3624,25 eurot (6,65 × 545); 3) ei ole kohus väljunud nõude piiridest. Hageja soovis nõuda kostjatelt viivist kuni põhinõudeni suuruseni. Kuna juba 01.01.2010 seisuga oli viivise summa suurem kui põhinõue, siis ei olnud vajalik esitada ülejäänud aja eest viivise arvestust. Kuna kohtu määratud viivisemäära (19%) järgi oli viivise summa 31.06.2011 seisuga põhinõudest väiksem, siis on kohus õigesti arvestanud viivist kuni 31.06.2011.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis apellantidelt välja sissenõutavaks muutunud viivise 30.06.2011 seisuga, mitte 01.01.2010 seisuga, ning maakohtu poolt VÕS § 153 lg 3 ebaõige kohaldamise osas. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 20. mai 2013 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on ka vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
8.1.01.07.2011 esitatud hagiavaldusest väljendatud nõudest ja hagiavalduse põhjendustest ning hageja kirjalikust seisukohast (I kd, t.l 149) nähtuvalt nõudis hageja kostjatelt solidaarselt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõude suuruses kuni hagiavalduse esitamiseni ja alates 01.07.2011 viivise väljamõistmist määras 0,25% päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Maakohus rahuldas hagi viivise väljamõistmise osas ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud viivise 30.06.2011 seisuga ning alates 01.07.2011 viivise kuni põhinõude täitmiseni kuid mitte enam kui põhinõude suuruses. Eelnevast tulenevalt on ebaõige apellantide väide, et maakohus ületas nõude piire, kuna hageja ei nõudnud sissenõutavaks muutnud viivise väljamõistmist mitte 30.06.2011 seisuga, vaid 01.01.2010 seisuga. Hagiavaldusele lisatud viivise arvestus (I kd, t.l 28) kinnitab üksnes seda, et 01.01.2010 seisuga ületas sissenõutavaks muutunud viivise summa 17 320,04 eurot põhivõlgnevust.
8.2.Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 153 lg-t 3 ning apellantide vastupidine seisukoht on ekslik. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 153 lg 3 kohaselt tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste eest. Asja materjalidest nähtuvalt on käenduslepingud sõlmitud tähtajaga 01.01.2010 ning käenduslepingu tähtaja möödumisel vastutab käendaja edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste eest. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et VÕS § 153 lg-st 3 tulenevalt lõpetab käenduslepingu tähtaja möödumine käendaja kohustused üksnes tuleviku suhtes, kuid käendajad vastutavad edasi kohustuste eest, mis on tekkinud kuni tähtaja möödumiseni, sh kohustuste rikkumise tagajärgede eest (näiteks viivis) ja seda isegi siis, kui kohustuste rikkumine toimud pärast käenduslepingu tähtaja möödumist. Apellantide seisukoht, et maakohus oleks saanud nendelt välja mõista viivise ainult kuni 01.01.2010, on ekslik ning vastuolus VÕS § 153 lg-s 3 sätestatuga. Apellandid on jätnud tähelepanuta ka selle, et juba 01.08.2008 nõudis hageja nendelt käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist.
Põhjendatud ei ole ka see apellantide seisukoht, et pärast hagi esitamist väljamõistetud viivise osas peaks lähtuma mitte kokkulepitud (kehtivast) viivise määrast, vaid seadusjärgsest viivise määrast.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi solidaarselt apellantide kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.