Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

XXX. Mõlemad käendajad on sõlminud limiteeritud käenduslepingud summas 15 000 krooni (958,67 eurot). 27.09.1999 ja 06.09.2000 sõlmitud käenduslepingutega tekkis käendajail solidaarvastutus laenusaaja õppelaenulepingu alusel tekkinud kohustuste täitmisel. 30.09.2001 edastas AS Hansapank võlgnikele teate palvega tasuda tekkinud võlgnevus, informeerides võlgnikke ühtlasi laenu tasumata jätmisega seonduvatest tagajärgedest. Kuna võlgnikud ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank hagejalt riigitagatise rakendamist. 30.05.2003 saatis hageja võlgnikele võlgnevuse teatise, milles andis tähtaja võlgnetava summa tasumiseks. 25.06.2003 esitas laenusaaja avalduse maksegraafiku koostamiseks. 04.08.2003 ning uuesti 17.10.2003 saatis hageja kostjatele kokkuleppe õppelaenuvõlgnevuse likvideerimiseks maksegraafiku alusel. 10.08.2006 saatis hageja laenusaajale teatise, milles palus täita maksegraafikujärgne võlgnevus, kuna võlgnikud ei olnud kokkulepet täitnud. 10.01.2007 esitas laenusaaja uue avalduse maksegraafiku koostamiseks. Hageja esitas võlgnike suhtes nõude maksekäsu kiirmenetluses 05.07.2011, menetlus lõpetati 07.09.2011 määrusega, millega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses kuna võlgnikud esitasid maksekäsu kiirmenetluses vastuväite. 22.07.2011 vastuväites tunnistas laenusaaja oma võlgnevust, kuid leidis, et summa on korraga tasumiseks liiga suur ja palus vastuväites koostada uus maksegraafik selle tasumiseks. Hageja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad teha nõude aegumise kohta vaheotsus. Kostjad ei vaidlusta laenu- ja käenduslepingute sõlmimist. Laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 05.12.2001. Hagi on esitatud rohkem kui kümme aastat pärast laenu sissenõutavaks muutumist, seega on nõue aegunud. Kostjad on nõus kirjaliku menetlusega. Hageja hinnangul ei ole nõue aegunud, kuna laenusaaja on korduvalt nõuet tunnustanud, soovides tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel, ning seega on aegumine korduvalt katkenud (viimati 2011.a). Kostjad on seisukohal, et aegumine ei ole katkenud, kuna kostjad ei ole maksnud laenu mitte ühtegi senti ning laenusaaja tegi vaid avaldusi hagejale, mis näitas et ta on suuteline maksma igakuiselt. Kohtu põhjendused Kostjad on omaks võtnud, et AS Hansapank ning XXX sõlmisid 01.10.1999 õppelaenulepingu (t lk 8-10) summas 30 000 krooni (1 917,35 eurot) ja et AS Hansapank on XXXja XXX sõlminud limiteeritud käendussummaga (15 000 krooni) käenduslepingud vastavalt 27.09.1999 (t lk 11, 13) ja 06.09.2000 (t lk 12, 14). Kostjad ei ole vaidlustanud, et AS Hansapanga ja hageja poolt on kostjatele saadetud teateid võlgnevuse kohta 30.09.2001 (t lk 15-17), 30.05.2003 (t lk 18-19) ja 10.08.2006 (t lk 27). Vaidlus puudub, et XXX on 25.06.2003 esitanud avalduse võlgnevuse kustutamiseks maksegraafiku sõlmimiseks (t lk 20), mille alusel hageja saatis kostjatele kokkuleppe (t lk 21-26). Kostjad ei ole vaidlustanud, et kostjad kokkulepet ei täitnud ning et XXX10.01.2007 uuesti avalduse maksegraafiku koostamiseks esitas (t lk 28). Kostjad pole esitanud ka vastuväiteid selles osas, et nõude suhtes toimus maksekäsu kiirmenetlus (t lk 29-30) ning laenusaaja nõude olemasolu tunnistas ning soovis koostada võlgnevuse tasumiseks maksegraafikut. Hageja ei ole vastu vaielnud kostjate väitele, et nõue muutus sissenõutavaks 05.12.2001. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Poolte vahel on vaidlus nõude aegumise üle. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast

nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Nõue kostjate vastu muutus sissenõutavaks hiljemalt 05.12.2001. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. 05.12.2001 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 113 lg 1 sätestas üldise aegumistähtajana 10 aastat, alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Seega on kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumistähtaeg lühem kui vana seaduse kohaselt ning arvestada tuleb aegumistähtaega alates 01.07.2002 VÕSRS § 9 lg 2 järgi. Kohus selgitab, et õige ei ole hageja väide, justkui tuleks lähtuda VÕSRS § 9 lg-st 3 ning arvestada aegumistähtajana 10 aastat. Nimetatud säte kohaldub vaid siis, kui arvestuslik 10 aastane tähtaeg lõppeks varem kui alates 01.07.2002 arvestatav lühem (näiteks kolmeaastane) aegumistähtaeg. Eeltoodust tulenevalt oli nõude aegumistähtaeg 3 aastat alates 01.07.2002 ning nõue aegunuks 01.07.2005. Järgnevalt tuleb kohtul kontrollida, kas aegumine on vahepeal peatunud või katkenud. TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, mis võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kohus kontrollib aegumise võimalikku peatumist või katkemist kõigepealt laenusaaja ning seejärel käendajate osas. 25.06.2003 on laenusaaja esitanud hagejale avalduse, milles palub võimaldada õppelaenulepingust nr XXX tuleneva võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Nõude tunnustamine TsÜS § 158 tähenduses eeldab, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma. Kohtu hinnangul on laenusaaja poolt esitatud avalduse näol tegu nõude tunnustamisega, avaldusest on üheselt arusaadav, et võlgnik on teadlik võlgnevuse olemasolust, mille alusel on võlgnevus tekkinud ning võlgnik on väljendanud soovi võlgnevus likvideerida. Nõude tunnustamisega aegumine katkeb ning algab uuesti tunnustamisele järgnevast päevast, so 26.06.2003. Nõue aegus 26.06.2006. 10.01.2007 on laenusaaja esitanud uuesti avalduse, milles palus võimaldada tal õppelaenulepingust nr XXX tulenevat võlgnevust tasuda ositi, seega on laenusaaja avaldanud uuesti soovi võlgnevus tasuda. Kohtu hinnangul tuleb 10.01.2007 esitatud avaldust käsitleda analoogselt nõude tunnustamisena, kuigi laenusaaja nimetatud avaldus on esitatud juba aegunud nõude suhtes. Seega algas nõude suhtes aegumine uuesti 11.01.2007 ning nõue aegus 11.01.2010. Hageja on esitanud väite, et nõude suhtes toimunud maksekäsu kiirmenetluses on laenusaaja esitanud 22.07.2011 vastuväite, milles palus koostada uue maksegraafiku võla tasumiseks. Laenusaaja ei ole vastu vaielnud sellise vastuväite esitamisele. Hageja hinnangul on tegu laenusaaja poolt nõude tunnustamisega, millega aegumine katkes ning seega ei olnud nõue aegunud hagi esitamise ajal.

Kohus leiab, et ka maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväite näol on tegu nõude tunnustamisega aegumise katkemise tähenduses, millega laenusaaja muuhulgas väljendab oma soovi võlgnevus tasuda. Seega algas aegumine uuesti 23.07.2011 ning hagi esitamise ajal ei olnud nõue laenusaaja vastu aegunud. Aegumine võimaldab esitada vastuväite nõude täitmise suhtes, kuid ei tee nõuet iseenesest olematuks. Aegumisele tuginemiseks peab võlgnik väljendama keeldumist kohustuse täitmise osas. Käesoleval juhul on laenusaaja korduvalt väljendanud vastupidist, nii enne kui pärast aegumistähtaja lõppu, kinnitades soovi võlgnevus tasuda. Ka kohtule esitatud seisukohas kinnitab laenusaaja, et ta tegi hagejale avaldusi, milles näitas, et ta on suuteline maksma igakuiselt, samuti rõhutab laenusaaja, et ta ühtegi senti laenu tagastanud ei ole. Seaduses on reguleerimata küsimus, milline tagajärg on juba aegunud nõude tunnustamisel, kuid õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et „põhimõtteliselt oleks ilmselt mõistlik käsitleda sellist nõude tunnustamist aegumise vastuväitest loobumisena“ (Varul, P., Kull, I., Kõve, V., Käerdi, M. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 442). Kohus nõustub nimetatud seisukohaga, võttes arvesse, et laenusaaja on kolm korda soovinud hakata tasuma laenu maksegraafiku alusel, kuid ei ole laenu tagasi maksnud. Kuivõrd sisuliselt on laenusaaja oma aegumise vastuväitest loobunud, on kohus seisukohal, et hageja nõue laenusaaja vastu ei ole aegunud. Järgnevalt kontrollib kohus, kas aegumine on peatunud või katkenud käendajate suhtes. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Seega on käendajatel õigus esitada ka aegumise vastuväide. Kostja XXXon allkirjastanud 2003.a kokkuleppe võlgnevuse tasumise kohta maksegraafiku alusel ning maksegraafiku, kuid hiljem ei ole nõude tasumist lubanud. XXXei ole nõuet kordagi tunnustanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjate XXXja XXXsuhtes kohaldada aegumist ning jätta nende suhtes hagi rahuldamata. Kostja XXX osas ei ole nõue aegunud. Hageja ja kostjad on nõustunud kirjaliku menetlusega. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel. AS Hansapank ja XXXsõlmisid 01.10.1999 õppelaenulepingu nr XXX, millega laenuandja andis XXXle laenu kokku 30 000 krooni. Lepinguga on kokku lepitud laenusaaja kohustus tasuda tagastamata õppelaenult intressi 5% aastas. XXXei ole esitanud nõude kohta muid vastuväiteid peale nõude aegumise. XXXon võtnud omaks õppelaenulepingu sõlmimise, kostja ei ole vaidlustanud õppelaenu kättesaamist. XXXei ole esitanud vastuväiteid nõude suuruse ega ulatuse osas. XXXon kinnitanud, et ta ei ole mitte mingis ulatuses laenu tagasi maksnud, on vaid teinud hagejale avaldusi, millega on näidanud, et on suuteline võlgnevust igakuiselt tasuma. Põhjendusi laenusaaja poolt laenu tagasi maksmata jätmisele ei ole esitatud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus XXXlt hageja kasuks välja võlgnevuse 2 236,68 eurot, millest põhivõlg 1 446,89 eurot ja intress perioodi 06.01.2002-08.04.2013 eest 789,79 eurot. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ja ning jätab hageja menetluskulud XXX kanda. Kostjate XXXja XXXmenetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.