Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.11.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-48445
Tsiviilasi
K. Z hagi L. Z vastu 17 905 euro väljamõistmiseks 17 905 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.05.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K. Z apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja K. Z (isikukood XXX, elukoht XXX XXX, XXX XXX), esindaja Vladimir Kuznetsov Vastustaja/kostja L. Z (isikukood XXX, elukoht XXX XX-XX, XXX XXX), esindaja Marko Bronzov
Kohtuistungi toimumise aeg
30.10.2013
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 28.05.2013 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Mõista K. Z välja Eesti Vabariigi kasuks tasumata riigilõiv 750 eurot riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda viitenumbriga nr 2900078444 Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011 SEB Pangas või nr 221023778606 Swedbank AS-s või nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis või nr 17001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis ühekordse maksena ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest selgitusega „K. Z, tsiviilasi 2-10-48445, riigilõiv apellatsiooniastmes“.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.K. Z (hageja) esitas 30.09.2010 Harju Maakohtule L. Z (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 197 500 krooni. 14.06.2012 esitatud hagi täpsustuse kohaselt suurendas hageja nõuet, paludes kostjalt välja mõista 17 905 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Harju Maakohus jagas 30.10.2008 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-06-29098 poolte ühisvaraks olnud XXX XXX tee XX asuva kinnisasja, mille tulemusena tunnustati hageja omandiõigust nimetatud kinnisasjale ja mõisteti hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja hüvitis 347 500 krooni. Kohtuotsus jõustus. 07.01.2009 saatis kohtutäitur hagejale täitmisteate, mille kohaselt oli kostja esitanud täitmisavalduse maakohtu otsuse täitmiseks ja selle alusel 347 500 krooni saamiseks. Hageja soovis kinnisasja müüa ja saadud rahaga maksta kostjale hüvitise, kuid kinnisvaraekspertide arvamuse järgi oli selleks ajaks kinnisasja väärtus majandussurutise tõttu langenud 400 000 kroonini. Ka ei saanud hageja kinnisasja müüa, sest kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kuulus kinnisasi endiselt kostjale. Hagi esitamise aja seisuga oli kinnistu turuväärtuseks ainult 300 000 krooni. Kuna õiglane hüvitis omandi kaotamise eest tuleb määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga ja kostja ei andnud hagejale omandit üle, on kostja nõue 347 500 krooni suuruse hüvitise saamiseks vastuolus hea usu põhimõttega ning kostja õiguste teostamise eesmärgiks on hagejale kahju tekitamine, mis ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõikega 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-dega 6 ja 7.
3.Kohtumenetluse kestel asus hageja seisukohale, et kuna vaidlusaluse kinnistu turuväärtuseks 15 000 eurot, maakohtus loobus hageja vallasvara jagamisest, jättes kogu vallasvara kostjale ja kostja oli nõus maksma kompensatsiooni 50 000 krooni ehk 3196 eurot. Selle summa peab maha arvestama kostja kinnistuosa väärtusest: 7500+3196=4304 eurot. Jõustunud kohtuotsuse järgi peab hageja maksma 22 209 eurot. Kostja kinnistuosa väärtuseks on käesoleval ajal 4304 eurot. Seega peaks hageja tasuma kostjale 17 905 euro võrra rohkem tema kinnistuosa reaalsest väärtusest, mis oleks kostja jaoks alusetu rikastumine. Seega palus hageja VÕS § 1027 alusel kostjalt välja mõista enamsaadud 17 905 eurot.
Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Vastuväidete kohaselt, kuna hageja ei asunud vabatahtlikult täitma Harju Maakohtu 30.10.2008 otsust tsiviilasjas nr 2-06-29098, esitas kostja avalduse täitemenetluse algatamiseks otsusega väljamõistetud hüvitise osas. Kuna hageja ei asunud kohtuotsust täitma ka selles osas, millega kohus tunnustas hageja omandiõigust kinnistule ega teinud mingeid toiminguid enda kinnistu omanikuna sissekandmiseks, esitas kostja 22.04.2009 Tallinna notar Kätlin Aun-Janiski kaudu Harju Maakohtu kinnistusosakonnale avalduse kinnistu omanikukande muutmiseks. 30.04.2009 määrusega jättis kinnistusosakond kostja avalduse alusel kande tegemata ja andis täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kohustades esitama hageja notariaalselt kinnitatud avalduse või nõusoleku tema kandmiseks omanikuna registrisse. Vaatamata notari korduvatele pöördumistele ei ilmunud hageja notaribüroosse kinnistu ümbervormistamise avalduse või nõusoleku vormistamiseks. Kuna hageja ei andnud oma nõusolekut kinnisturaamatu kande muutmiseks, jättis kinnistusosakond 22.06.2009 määrusega kostja kandetaotluse rahuldamata. Kuna kinnistu kuulub kinnisturaamatu kohaselt jätkuvalt kostjale ja tal tuleb sellega seoses kanda kõik sellega seonduvad kulud, esitas kostja 24.08.2010 Harju Maakohtusse hagiavalduse hageja nõusoleku omanikukande tegemiseks kinnistusraamatusse asendamiseks kohtuotsusega. 30.12.2011 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-10-41703 rahuldas maakohus kostja nõude ja tuvastas hageja kohustuse anda nõusolek vaidlusaluse kinnistu omanikuna sissekandmiseks.
6.Harju Maakohtu 30.10.2008 otsuse tsiviilasjas nr 2-06-29098 kohaselt on ühisvara jagamisel kostja sissenõudjaks tema kasuks välja mõistetud hüvitise sissenõudmisel, hageja aga on sissenõudjaks tema omandisse jäetud kinnistu omandi ümbervormistamise sissenõudmisel. Nimetatud maakohtu otsuse järgi pidi tehtama kinnistu kohta kanne kinnistusraamatusse hageja kasuks. Seega oli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 461 lõike 3 ja KRS § 34 lõike 1 kohaselt kohtuotsusest tuleneva kinnistu omandiõiguse ümbervormistamiseks kandeavalduse esitamise õigus hagejal. Hageja keeldus allkirjastamast kostja initsiatiivil notari poolt koostatud kinnistamisavaldust, mistõttu oli kostja sunnitud pöörduma kohtu poole, et taotleda hageja nõusoleku asendamist kinnistamisavaldusel kohtuotsusega vastavalt TsÜS § 68 lõikele 5. Harju Maakohus 30.12.2011 kohtuotsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse. Eeltoodust nähtub, et hageja ei ole kasutanud õigust esitada avaldus kohtuotsuse täitmiseks ega ole esitanud kandeavaldust kinnistusraamatu kande muutmiseks ja keeldus nõutavas vormis nõusoleku andmisest enda kandmiseks omanikuna kinnistusregistrisse. Hageja on vahendeid valimata hoidnud kõrvale tsiviilasjas nr 2-06-29098 tehtud kohtuotsuse täitmisest. Samal ajal on kostja rakendanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, et täita omapoolne kohustus kinnistusraamatu kande muutmiseks ja kinnistu üleandmiseks. Kostjal ei olnud võimalik kohustada hagejat kinnisasja omanikuks saama, kuna maakohtu kinnistusosakond ei tee kannet kinnistusregistrisse omandaja nõusolekuta.
7.Kuna kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lõike 1 järgi kõigi õiguskaitsevahendite kasutamise, sealhulgas kahju hüvitamise nõude esitamise, eeldus ja VÕS § 101 lõike 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab, puudub hagejal õiguslik alus kahjunõude esitamiseks kostja vastu. Isegi juhul, kui hageja peaks olema saanud kahju kinnistu üleandmise viibimise tõttu, ei saa kostja vastutada kahju eest, mida hageja on saanud enda õiguste kasutamata jätmise tõttu.
Hagejal on endal õigus otsustada, millal ja kas ta soovib realiseerida talle 30.10.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-29098 antud õigust ja vormistada kinnistu enda nimele või mitte. Kostja poolt ühisvara jagamisel kostja kasuks väljamõistetud enamsaadud vara arvelt tasumisele kuuluva hüvitise sisenõudmine hagejalt ei sõltu sellest, kas hageja on temale kohtuotsusega määratud kinnistu vastu võtnud või mitte.
8.Hageja on näidanud hagis nõude alusena VÕS § 1027. Kuna aga hageja ei ole viidanud mitte ühelegi konkreetsele alusetu rikastumise sättele ega ole põhjendanud, kuidas kostja on tema arvates alusetult rikastunud, on keeruline esitada konkreetseid vastuväiteid. Hagiavalduse tekstist lähtuvalt tuleb oletada, et hageja on pidanud silmas alusetut rikastumist VÕS § 1028 lõike 1 mõttes, millise sätte rakendamise eelduseks on millegi saamine saaja (kostja) poolt. Kostja ei ole kuni käesoleva hetkeni hagejalt 30.10.2008 otsuse tsiviilasjas nr 2-06-29098 täitmisena mitte midagi saanud. Seega ei ole ka midagi VÕS § 1028 lõike 1 alusel tagasi küsida. Kostja on küll juhindudes TsMS § 461 lõikest 3 esitanud avalduse täitemenetluse algatamiseks kohtutäiturile kohtuotsusega talle väljamõistetud hüvitise sissenõudmiseks, kuid kuna täitemenetluse käigus ei ole kostjal õnnestunud seda kätte saada ja hageja vabatahtlikult oma kohustust täitnud ei ole, ei ole kostja nimetatud kohtuotsuse alusel hagejalt midagi saanud. Sissenõudeavalduse esitamise aluseks on jõustunud kohtuotsus. Hageja küll proovis vaidlustada juba jõustunud kohtuotsust, kuid 08.04.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 3-7-1-2-83 jättis Riigikohus hageja teistmisavalduse menetlusse võtmata. Seega kohustus, mille täitmist kostja nõuab, on olemas ja selle kohustuse hilisem äralangemine on välistatud. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õiguslik alus nõude esitamiseks kostja vastu alusetu rikastumise sätetest tulenevalt ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
9.Hagejal puudub alus nõude esitamiseks ka kahju hüvitamise sätete alusel. 28.11.2011 kohtumääruses nr 3-2-1-86-11 leidis Riigikohus, et hageja ei ole soovinud oma hagis ühisvara uuesti jagada, vaid on esitanud kahju hüvitamise nõude tulenevalt talle senini üle andmata kinnisasja väärtuse vähenemisest. Kahju hüvitamise nõude puhul peab kahjustatud isik üldjuhul tõendama võlgnikupoolset kohustuste rikkumist, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Hageja ei ole viidanud mitte ühelegi normile, millest tulenevalt saaks väita, et kinnistu ümbervormistamise kandeavalduse esitamise kohustus lasub kostjal, mitte aga hagejal endal. Kuna kohus otsustas jätta kinnistu hageja omandisse, on sissenõudjaks antud juhul TsMS § 461 lõikest 3 tulenevalt hageja. KRS § 34 lõike 1 järgi lasub hagejal endal kohustus teha kohtuotsuse täitmiseks seaduses ettenähtud toiminguid. Hageja ei saa omapoolsete toimingute tegemata jätmises süüdistada kostjat. Hageja on väitnud, et ta on soovinud kinnistut enda nimele ümber vormistada ja omapoolsete kohustuste täitmiseks maha müüa. Kõik sellekohased hageja väited on paljasõnalised, tõendamata ja vastuolus tegelike asjaoludega. Kohtuotsuse täitma asumise asemel vaidlustas hageja jõustunud kohtuotsuse, esitades Riigikohtusse teistmisavalduse, mille esitamine tõendab selgelt, et hagejal puudus soov kinnistut enda nimele vormistada, kuna vastasel juhul oleks avaldus olnud ainetu. Hageja keeldus kostja initsiatiivil notari poolt koostatud kinnistamisavaldusele alla kirjutamast ja oma nõusolekut andmast, mistõttu jäi omaniku muutumise kanne kinnistusregistris tegemata. Vaatamata vastava kohustuse puudumisele esitas kostja kohtusse hagi, et asendada hageja nõusolek kandeavaldusel kohtuotsusega. Kuigi hageja ei vaielnud kohtumenetluse käigus kandeavaldusele nõusoleku andmisele vastu, vaidlustas hageja 30.12.2011 kohtuotsuse vaidlustanud. Kõik faktilised asjaolud kinnitavad, et hageja ei ole kunagi soovinud ega soovi täita tsiviilasjas nr 2-06-29098 jõustunud kohtuotsust. Eeltoodust tulenevalt lasub kogu vastutus kinnistu üleandmata jätmise eest hagejal. Kostja ei ole omapoolseid kohustusi rikkunud. VÕS § 101 lõikest 3 tulenevalt isegi juhul, kui kinnistu üleandmise ja kinnistamisavalduse esitamise kohustus
oleks lasunud kostjal, ei oleks hagejal sellest tulenevalt olnud alust esitada kahju hüvitamise nõuet kostja vastu, kuna ta on ise kinnistu enda nimele vormistamisest kõrvalehoidmise tõttu selle rikkumise põhjustanud. Kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks on kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Kui kahjustatud isikul ei ole kahju tekkinud, siis kahjuhüvitise nõuet ei eksisteeri (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14-02). Hageja ei ole hagis näidanud, millest tema väidetav kahju tuleneb, millal see tekkis ja milline on põhjuslik seos väidetava kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Hageja oletused kinnistu väärtuse langemise kohta võrreldes kohtuotsuse tegemisel aluseks võetud hindamisaktis näidatud väärtusega ei saa olla aluseks kahju suuruse kindlaksmääramisel. Samuti puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja kinnistu ümber vormistamata jätmise vahel. Seega ei ole olemas põhjuslikku seost ka kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel isegi juhul, kui hagejal on kohtu hinnangul tekkinud kahju ja selle suurust oleks võimalik kindlaks määrata. Eeltoodust tulenevalt puudub õiguslik alus hagi rahuldamiseks ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju väljamõistmiseks kostjalt kahju hüvitamise sätete alusel. Nõude suurendamisele vaidles kostja vastu, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde.
10.25.02.2013 menetlusdokumendis leidis kostja, et vaatamata hageja aastaid kestnud aktiivsele vastupanule õnnestus 27.12.2012 viimaks kinnistu hageja nimele ümber vormistada. Nõustumata ühegi hageja hagis või hilisemates menetlusdokumentide esitatud väitega, pidas kostja vajalikuks rõhutada, et nõude arvutamisel on hageja lähtunud hinnangutest, mis ei vasta samaväärsete kinnistute turuhinnale praegusel ajal ning näitavad kinnistu väärtust oluliselt madalamana. Käesoleval ajal pakutakse samaväärseid kinnistuid samas piirkonnas müüa hinnaga 48 200 kuni 82 000 eurot, mis on selgelt kõrgemad hageja poolt pakutud hinnangust kinnistu turuväärtusele. Esimese astme kohtu otsus
11.Harju Maakohus jättis 28.05.2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 järgi hageja kanda.
12.Kohus kohaldas otsuse tegemisel järgmisi õigusnorme: TsMS § 5 lõiked 1 ja 2, § 235; VÕS § 2 lõige 1, § 3 punktid 2 ja 3, § 1027, § 1028 lõige 1, § 1043, § 1045 punkt 5, § 1050 lõige 1, § 127 lõiked 1 ja 4, § 128 lõiked 2 ja 3; KRS § 34 lõige 1, 341 lõiked 1, 2, 3, 5 ja 8, § 35 lõike 1 punkt 2; TsÜS § 68 lõige 5; asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 ja § 66 lõige 1.
13.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09 tehtud lahendis asunud seisukohale, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kuna ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis, tuleb lähtuda omandi turuväärtusest vaidluse lahendamise ajal (punkt 12). 22.12.2009 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09 täpsustab Riigikohus, millist hetke tuleb lugeda omandi kaotamise hetkeks: abikaasade ühisvara jagamise ajal ühisvaras alles oleva asja jagamisel on omandi kaotamise hetkeks ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine ning omandi kaotusena mõistetakse abikaasade ühisvara muutumist ühe abikaasa lahusvaraks (jagamise tulemusel) (punkt 15).
14.Kohus leidis, et hageja on hagiavalduses ja muudes menetlusdokumentides viidanud järjekindlalt nõude esitamise alusena VÕS §-le 1027, mistõttu käsitles kohus nõude põhjendatust ka alusetu rikastumise sätetest tulenevalt. Hageja ei ole viidanud mitte ühelegi konkreetsele alusetu rikastumise sättele ega ole põhjendanud, kuidas kostja on tema arvates VÕS 52. peatükis sätestatud alustel alusetult rikastunud. Kohus nõustus
kostjaga selles, et hagiavalduse tekstist lähtuvalt on võimalik järeldada, et hageja on pidanud silmas alusetut rikastumist VÕS § 1028 lõike 1 mõttes, mille rakendamise eelduseks on millegi saamine saaja (kostja) poolt. Kostja väitel ei ole ta hagejalt 30.10.2008 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-06-29098 täitmisena midagi saanud, ka mitte täitemenetluse käigus. Hageja ei ole väitnud, et on kostjale kohtuotsuse alusel raha andnud. Kohus nõustus, et märgitud olukorras ei ole ka midagi VÕS § 1028 lõike 1 alusel tagasi küsida. Kostja poolt kohtutäiturile esitatud sissenõudeavalduse esitamise aluseks on jõustunud kohtuotsus. Seega kohustus, mille täitmist kostja nõuab, on olemas ja selle kohustuse hilisem äralangemine on välistatud. Kohus küll nõustus kostjaga eelnevas, kuid märkis, et saab menetleda hageja poolt selgelt väljendatud ja põhjendatud nõuet. Kuna hageja kohustus hüvitada kostjale 347 500 krooni (22 209.30 eurot) tuleneb maakohtu 30.10.2008 otsusest, siis jõustunud kohtuotsuse alusel saadava hüvitise näol ei ole tegemist alusetu rikastumisega. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õiguslik alus nõude esitamiseks kostja vastu alusetu rikastumise sätetest tulenevalt.
15.Riigikohus on 28.11.2011 määruses nr 3-2-1-86-11 asunud seisukohale, et hagiavalduses soovis hageja, et kostja hüvitaks talle senini üleandmata kinnisasja väärtuse vähenemise, mitte ei soovinud ühisvara uuesti jagada. Kohus võttis tulenevalt Riigikohtu eelnimetatud seisukohast hagi menetlusse ja menetles hageja kahju hüvitamise nõuet lõpliku nõudena kostja vastu summas 17 905 eurot. Kahju hüvitamise nõude puhul peab kahjustatud isik üldjuhul tõendama võlgnikupoolset kohustuste rikkumist, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel. Hagiavalduse, hagi täienduse ja hageja vastuste kohaselt on hageja seisukohal, et XXX tee XX kinnistu kohta kinnistusraamatus omaniku muutmise kinnistamisavalduse oli kohustatud esitama kostja ja kostja on hagejale tekitanud kahju sellega, et ei andnud kinnistut hagejale üle, see on ei esitanud vastavat omanikukande muutmise avaldust kinnistusosakonnale. Seetõttu ajaga kinnistu väärtus vähenes ning tsiviilasjas nr 2-06-29098 30.10.2008 kohtuotsuse alusel väljamõistetud summa maksmisel kostjale kannaks hageja kahju 17 905 eurot.
16.Nimetatud maakohtu 30.10.2008 otsus on jõustunud 05.12.2008. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja esitas 22.04.2009 Tallinna notari Kätlin Aun-Janiski kaudu Harju Maakohtu kinnistusosakonnale avalduse XXX tee XX asuva kinnistu omanikukande muutmiseks. Harju Maakohtu kinnistusosakond jättis 30.04.2009 määrusega nr 361972009 kostja avalduse alusel kande kinnistusraamatuse tegemata ja andis täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Muuhulgas kohustas kohus avalduse esitajat kinnistusosakonnale esitama hageja notariaalselt kinnitatud avalduse või nõusoleku tema kandmiseks omanikuna kinnistusregistri registriossa nr 6372602. Kuna kostja kinnistusosakonna määruses osundatud puudusi ei kõrvaldanud, jättis kinnistusosakond 22.06.2009 määrusega kostja kinnistamisavalduse rahuldamata. Kostja esitas 24.08.2010 Harju Maakohtule hagi hageja nõusoleku omanikukande tegemiseks kinnistusraamatusse asendamiseks kohtuotsusega. 30.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 210-41703 rahuldas kohus kostja nõude ja tuvastas hageja kohustuse anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr 63726 teise jakku XXX XXX tee XX asuva elamumaa omanikuna sissekandmiseks. 10.12.2012 esitas kostja maakohtu kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse ebaõige kande parandamiseks ning palus kanda kinnistusregistri registriossa nr 6372602 XXX tee XX asuva kinnistu omanikuna hageja, kande muudatus tehti 27.12.2012. Seega on tõendatud, et Harju Maakohtu 30.10.2008 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-06-29098 tehtavad toimingud omaniku vahetuseks kinnistusraamatus on teinud kostja üksi, ilma hagejapoolse osavõtuta kohtuotsuse täitmisest. Nimetatud asjaolust järeldas kohus, et hagejal puudus tegelik tahe täita kõnealust maakohtu otsust.
17.Poolte ühisvara jagati Harju Maakohtu 30.10.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-29098. Vaidlus puudub selles, et ühisvara jagamisel lähtuti ühisvara turuväärtusest vaidluse lahendamise ajal. Seega tekib jõustunud kohtuotsuse alusel mõlemal poolel õigus nõuda seaduses sätestatud korras teiselt poolelt kohtuotsusega kas tema omandisse määratud vara üleandmist või väljamõistetud hüvitise väljamaksmist, kui kohustatud isik ei täida oma kohustusi vabatahtlikult. Käesoleval juhul asendas kinnisomandi üleandmiseks nõutava õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkuleppe (asjaõiguslepingu) Harju Maakohtu 30.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 2-06-29098. Kinnistamisavalduse esitamise õigus oli isikul, kelle õigusi kanne puudutab (kostja) või kelle kasuks kanne tehakse (hageja). Puudutatud isikuks, kes peab kande muutmiseks nõusoleku andma, on tulenevalt KRS § 341 lõike 2 punktist 2 kustutatava või muudetava asjaõiguse omaja (kostja), samuti isik, kes omab asjaõigust kustutatavale või muudetavale asjaõigusele (hageja), see on sõltuvalt sellest, kes esitab kinnistamisavalduse. Kuna kinnistamisavalduse esitas kostja, oli puudutatud isikuks, kes pidi andma nõusoleku, hageja. Kohus tuvastas 30.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-41703 hageja kohustuse anda nõusolek tema vaidlusaluse kinnistu omanikuna sissekandmiseks. 30.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-10-41703 asendas puudutatud isiku, see on hageja nõusoleku. Hageja väide, et kinnistu oli tema nõusolekuta ümber vormistatud tema nimele, kuna hageja ei täitnud Harju Maakohtu 30.12.2011 kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-10-41703 ega andnud nõusolekut, on äärmiselt asjatundmatu. Samuti on ekslik hageja järeldus, et kinnistu omanikukande muutmiseks hageja nimele oli kostjal vaja täita Harju Maakohtu kinnistusosakonna 22.06.2009 määrus ja esitada notariaalselt kinnitatud kinnistamisavaldus, (kostja) notariaalselt kinnitatud nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks ja tasuda riigilõiv. Kohus selgitas, et 22.06.2009 määrusega jäeti kostja kinnistamisavaldus rahuldamata, kuna sellele ei olnud lisatud hageja nõusolekut kande muutmiseks kinnistusraamatus. Nimetatud määrus oli selles kinnistamismenetluses lõpplahend ja sama menetlust enam jätkata ei saa. Kostja poolt uue kinnistamisavalduse esitamise ajaks oli olemas jõustunud kohtuotsus, mis asendas hageja nõusoleku ning kinnistusraamatus tehti vastav muudatus omaniku kohta.
18.Seega ei olnud kohtu hinnangul hagejal takistusi enda kandmiseks kinnistusraamatusse XXX tee XX elamumaa omanikuna ning käesolevas kohtumenetluses esitatud väited, et hageja ei saanud kostja süül end temale Harju Maakohtu 30.10.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-29098 jagatud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kanda, on paljasõnalised ja tõendamata. Kui kinnistusosakonnale oleks kinnistamisavalduse omaniku muutmiseks esitanud hageja, oleks puudutatud isikuna pidanud nõusoleku andma kostja, samuti oleks saanud hageja esitada kohtusse avalduse tuvastada kostja kohustus anda vastav nõusolek. Hagejat ei kantud kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna tema enda tegevusetuse tõttu ning seega ei ole kostja vastutav nimetatud kinnistu väärtuse võimaliku vähenemise eest ajal, kui pärast 30.10.2008 kohtuotsuse jõustumist oli kinnistusraamatus endiselt omanikuna kostja. Kinnistusraamatus kannete muutmiseks ei piisa, kui isik läheb kinnistusosakonda ja saab kinnistusosakonnast kinnistusraamatu väljavõtte – kanded tehakse notariaalselt kinnitatud kinnistamisavalduse alusel, millele on lisatud seaduses sätestatud dokumendid. Hageja ei väitnud, et ta on esitanud nõuetekohase kinnistamisavalduse. Kohus leidis, et kostja ei ole omapoolseid kohustusi rikkunud. Kuna kohustuste rikkumine on VÕS § 101 lõike 1 järgi kõigi õiguskaitsevahendite kasutamise eeldus, puudub hagejal õiguslik alus kahju hüvitamise nõude esitamiseks kostja vastu.
19.Samuti märkis kohus, et hageja esitatud tõendid kinnistu väärtuse kohta tõendavad küll kinnistu väärtust kinnistu hindamise aja seisuga, kuid kuna kinnistut ei ole tegelikult müüdud kohtuotsuses märgitud väärtusest madalama hinnaga, siis ei ole otsest varalist kahju hagejale tekkinud. Kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks saab siiski olla kahju olemasolu ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, millised asjaolud ei ole
tõendatud. Seega, kuna hagejal ei ole kahju tekkinud, siis ei ole põhjendatud ka kahjuhüvitise nõude esitamine.
20.Hageja väite osas, et kostja oleks 30.10.2008 kohtuotsuse täitmiseks pidanud kõigepealt kinnistu hagejale üle andma ja hageja oleks asunud kostjale omandi kaotamise eest hüvitist maksma alles pärast kinnistu müüki, märkis kohus järgmist. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-168-05 09.02.2006 lahendis asunud seisukohale, et kaasomandi lõpetamisel viisil, kus ühele poolele jääb kaasomandi ainuomand koos kohustusega hüvitada teisele poolele tema osa väärtus, tekib vastastikune kohustus. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 21 järgi rahuldatakse hageja nõue omandi üleandmiseks samaaegselt kostja rahalise nõude täitmisega. Käesolevas tsiviilasjas on kostja teinud kõik endast oleneva, et anda Harju Maakohtu 30.10.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-29098 hagejale jagatud XXX tee XX kinnistu viimasele üle.
21.Eeltoodud põhjendustel jättis kohus hagi rahuldamata. Kuna kohus leidis, et kostja ei ole hagejale kahju tekitanud, ei analüüsinud kohus väidetava kahju tekkimise aega ega kahju suuruse nõude põhjendatust. Kõik muud menetlusosaliste väited ja hinnangud, mis puudutavad kinnistusosakonna ja notari tegevust ning poolte omavahelist suhtlemist, jättis kohus tähelepanuta kui asjakohatud. Kohus ei käsitlenud otsuses neid poolte taotlusi, mis olid kohtumenetluse ajal juba lahendatud. Apellatsioonkaebus
22.28.06.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda.
23.Kaevatav otsus on vastuolus seaduse ja asja materjalidega. Kohus on rikkunud nii menetlus- kui materiaalõigusnorme ja tõlgendanud vääralt seadust. Kohus ei olnud erapooletu – rõhutas kostja väiteid, kuid eiras hageja vastuväiteid. Hageja seab kahtluse alla kostja esindaja haridust tõendava dokumendi ehtsuse. Samuti on kohus rikkunud TsMS § 53 lõiget 2.
24.Kostja väide, mida kohus oma otsuses kordab, et vaatamata notari korduvatele pöördumistele ei ilmunud hageja notaribüroosse kinnistu ümbervormistamise avalduse või nõusoleku vormistamiseks, ei vasta tõele. Hageja on oma 11.05.2012 (t I kd lk 218) esitatud vastuväites märkinud, et kostja ei ole tõendanud notari helistamist hagejale. Kostja väide, et hageja ei ole teinud mingeid toiminguid tema omandisse jäetud kinnisasja omanikukande muutmiseks, ei vasta tõele. Hageja pöördus vaidlusaluse kinnistu enda omandisse saamiseks 13.05.2009 Harju Maakohtu kinnistusosakonda, mida kinnitab ka registriosa detailvaade (t I kd lk 224), aga kinnistusregistris kinnitati, et seda peab tegema omanik, see tähendab kostja. Samal ajal arutas kinnistusosakond kostja 22.04.2009 avaldust kinnistu ümbervormistamise kohta. Detailvaade kinnitab ka kostja avaldust lahendava kinnistusosakonna 22.09.2009 määruses sedastatut, et kinnistu ümbervormistamise hageja nimele peab teostama puudutatud isik, see tähendab kostja, seega kaevatava otsuse järeldus, et „ei saa olla aluseks rahalise nõue esitamisele hageja poolt kostja vastu sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel hageja ka sellist nõuet esitada prooviks“, on paljasõnaline. Esitatud tõendid lükkavad kostja ja kohtu järelduse ümber.
25.Kohus on rikkunud TsMS § 436 lõiget 2, kuna otsus ei rajane üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditel. Kohtu väide, et hageja ei soovinud kinnistut oma nimele ümber vormistada on väär. Hageja selgitab, et kaebas Harju Maakohtu 30.12.2011 otsuse tsiviilasjas nr 2-10-41703 edasi, sest tsiviilasjad nr 2-10-41703 ja 2-10-48455 (käesolev
tsiviilasi) tuli ühendada, kuna mõlemas arutatakse küsimust, mis on seotud XXX XX kinnistuga ja sellega, kuidas täita Harju Maakohtu 30.10.2008 otsust, mitte aga sellepärast, et hageja ei soovinud kinnistut enda omandisse saada.
26.Hageja jääb oma seisukoha juurde, et võttes arvesse, et ta ei ole käinud notari juures ega Harju Maakohtu kinnistusregistris ning ei ole andnud kirjalikult ega suuliselt nõusolekut hakata vaidlusaluse kinnistu omanikuks, siis on kinnistu tema nõusolekuta vormistatud tema nimele, mis kinnitab, et maakohtu 30.13.2011 otsust tsiviilasjas nr 2-10-41703 ei olnud vaja. Kostjal oli vaja täita vaid Harju Maakohtu kinnistusregistri 22.06.2009 määrus, kuid kostja seda ei teinud. See kinnitab, et ainult omanikul, see on kostjal, oli võimalus ja õigus vormistada kinnistu ümber hageja nimele. Seega on väär kohtu järeldus, et hageja oli ise süüdi selles, et ta kolme aasta jooksul ei soovinud kinnistut oma nimele ümber vormistada, mistõttu ei ole tal õigust nõuda kostjalt hüvitist.
27.Kaevatav otsus on vastuolus TsMS § 693 lõikega 2. Riigikohus leidis oma määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-86-11, et kohtud keeldusid põhjendamatult hagi menetlusse võtmast ja leidsid vääralt, et hageja soovib Harju Maakohtu 30.10.2008 otsusega jagatud ühisvara uuesti jagada. Riigikohus leidis, et hageja vaidlustab kinnistu turuhinda ja kostja osa väärtuses. Riigikohtule esitatud määruskaebuses põhjendas hageja oma nõuet samal alusel, millisel ka käeolevas asjas esitatud hagis ja millega Riigikohus nõustus, seega on maakohtu otsus vastuolus TsMS § 693 lõikega 2, sest on rikutud materiaalõigusnorme.
28.Kaevatavas otsuses tsiteeris kohus kostja väidet, et juhindudes Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjades nr 3-2-1-4-09 ja nr 3-2-1-141-09 tuleb omandi kaotamise hetkeks lugeda 05.12.2008. Seda väidet pidi kohus ise kontrollima. Viidatud lahenditest tuleneb, et omandist ilma jäänud abikaasale on võimalik maksta õiglast hüvitist, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kostja kaotas oma osa kinnistust alles 30.12.2012, mitte 30.10.2008, kui maakohus tegi otsuse poolte ühisvara jagamise kohta. Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele tuleb seega kinnistu turuhind määrata kindlaks seisuga 30.12.2012. Vastustaja seisukoht
29.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
30.Kolleegium, kuulanud ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide olulisi rikkumisi ega materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonimenetluses kordab apellant sisuliselt maakohtus esitatud väiteid ja seisukohti, milledele on aga maakohus ammendavalt ja asjakohases ulatuses vastanud. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
31.Ringkonnakohtu istungil pooled selgitasid, et peale maakohtu otsust on vaidlusega seotud asjaolud muutunud selliselt, et ühisvara jagamise kohtuotsus on täielikult sundtäidetud hageja kinnistu võõrandamise tulemusena. Seega on ringkonnakohtus asja läbivaatamise ajaks kostja saanud hagejalt rahasumma, mis vastab tsiviilasjas nr 2-06-29098 väljamõistetud hüvitise suurusele. Samas ka nimetatud asjaolu ei anna alust maakohtu
otsuse tühistamiseks. 30.11.2008 jõustunud kohtuotsus oli täitmiseks kohustuslik mõlemale poolele ja eriti kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks pidid pooled tegema koostööd. Maakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub, et konkreetseid samme selle täitmiseks astus aastatel 2009 kuni 2013 aga ainult L. Z – pöördus kohtutäituri poole, siis notari poole, edasi uuesti kohtusse, et saada teiselt poolelt vajalik nõusolek kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks ning peale vastava kohtuotsuse jõustumist saavutaski otsuse täitmise. K. Z on esile toonud ühe käigu mais 2009 kinnistusosakonda, kuid sellel mingil põhjusel konkreetset tulemit ei olnud ja muid toiminguid kohtuotsuse täitmise saavutaks (omanikukande muutmiseks ja endisele abikaasale hüvitise maksmiseks) ta ei teinud. Samas puudub vaidlus, et ta oli teadlik nii täitemenetluse algatamisest (täitmisteade lisatud hagiavaldusele) kui hilisemast kohtumenetlusest tema nõusoleku asendamiseks kohtuotsusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et vaidlusaluse kohtuotsuse täitmine venis hageja enda tegevusetuse tõttu, mistõttu puudub tal alus nõuda teiselt poolelt hüvitist temale jäänud kinnistu turuhinna vähenemisest tulemevalt.
32.Muuhulgas on apellant vaidlustanud vastaspoole esindaja haridustõendava dokumendi (Tartu Ülikooli diplom nr 00345 19.06.1991, t I kd lk 170) ehtsuse, väites, et tegemist on võltsinguga, kuna kuni 20.08.1991 ENSV Ülemnõukogu poolt otsuse riiklikust sõltumatusest vastuvõtmiseni nimetati Tartu Ülikooli Tartu Riiklikuks Ülikooliks. Kolleegium apellandi kahtlusi ei jaga. Lisaks diplomi ärakirjale sisaldub tsiviilasja toimikus (II kd lk 186-192) Tartu Ülikooli peaarhivaari vastus maakohtule koos veel ühe diplomi koopiaga, milledest ei saa jääda kahtlust, et hr Marko Bronzov tõepoolest lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna aastal 1991.
33.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Määrusega 05.07.2013 jätkas ringkonnakohus hagejale maakohtu poolt määratud menetlusabi andmist, mille tulemusena oli apellant kaebuse esitamisel riigilõivu suuruses 750 eurot maskmisest vabastatud. Sarnaselt maakohtu otsuses käsitletule tuleb ka apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämise tõttu mõista apellandilt välja riigituludesse tasumata riigilõiv TsMS § 190 lõigete 4 ja 71 ning § 179 lõike 9 alusel koos viivisega
34.Apellant esitas 05.11.2013 taotluse 30.10.2013 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kuna protokoll allkirjastati ja väljastati esindajatele elektrooniliselt reedel 01.11.2013, siis on taotlus esitatud TsMS § 53 lõike 2 esimese lause mõttes tähtajaliselt (02.11.2013 ja 03.11.2013 olid puhkepäevad). Küll aga ei nõustu kolleegium taotluse sisuga. Kohtuistungil esitas apellandi esindaja kirjalikult kohtukõne teesid, millised on protokollile lisatud. Eelnevalt olid toimikus juba kirjalik apellatsioonkaebus ja vastus vastustaja vastusele. Seega oli apellandil piisavalt võimalusi ja aega, et ringkonnakohtule kõik oma asjakohased seisukohad teatavaks teha. TsMS § 50 lõige 1 sätestab menetlustoimingu protokolli kohustusliku sisu, kusjuures punkti 8 kohaselt kantakse sinna nõuete ja vastuväidete põhisisu vaid ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Käesolevas asjas olid kõik apellandi seisukohad kajastatud kirjalikes dokumentides. Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.