Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja esitatud väited ja nõue

Hageja ja XXXOÜ sõlmisid liisingulepingu nr XXX koos maksegraafikuga, mille esemeks oli roomikekskavaator Volvo. Hageja andis vara liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma selle eest makseid vastavalt maksegraafikule. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab liisinguvõtjaga solidaarselt liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 124 435,98 eurot. Liisinguvõtja rikkus lepingut, jättes tähtaegselt tasumata 14 953,84 eurot. Hageja ütles 12.01.2010 liisingulepingu üles. Kuna liisinguvõtja vara ei tagastanud, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ XXX abi, kes taastas vara valduse 19.01.2010. Tagastusteenusega kaasnes kulu 242,86 eurot. Sõiduk müüdi 08.02.2010 hinnaga 33 021,02 eurot (käibemaksuta). Müügihind vastas vara turuväärtusele, varal olid suured puudused. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 8 565,19 eurot ja viivise 434,81 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja II seisukohad Kostja II hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja II leiab, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Liisingu- ja käendusleping sõlmiti 2006. aastal, mil kostja II oli liisinguvõtja osanik ja juhatuse liige. 18.05.2011 võõrandas kostja oma osaluse liisinguvõtjas. Kohustused on üle läinud uuele omanikule võõrandamislepingu ja VÕS (võlaõigusseadus) § 182 lg 2 järgi. Kostjal II puudub alates võõrandamisest igasugune õiguslik huvi liisinguvõtja majandusliku seisundi ja liisingulepingu täitmise vastu, kostja II eeldas, et ettevõtte üleminekul lähevad üle õigused ja kohustused koos varaga. Kuna kohustuse üleminekuks ei ole vaja võlausaldaja nõusolekut, lõppes käenduskohustus 18.05.2011. Hageja nõue on ebaselge, ei ole arusaadav, kui suur oli võlgnevus liisingulepingu ülesütlemise hetkel. Väidetavalt tasumata 14 953,84 eurot ei kajastu maksegraafikus ja ei ole selgelt viidatud, millistel kuupäevadel ja millises ulatuses võlgnevus tekkis. Liisinguvõtja maksis igakuised osamakseid korralikult. Maksegraafikust puuduvad maksekuupäevad ja liisingulepingu tähtaeg kuupäevaliselt, maksegraafikus ei kajastu võlgnevuse aluseks võetud summa ega jääkväärtus. Ei saa aru, kuidas on hageja leidnud jääkväärtuse. Hageja ei esitanud arveid õigeaegselt. Kostjale II ei ole esitatud maksegraafikut koos kuupäevadega ja hageja tõendid on kuupäevaliselt paigast ära. Ei ole õige, et kostja II keeldus vara vabatahtlikult tagastamast. Kostja II helistas hagejale ja palus võimalust vara ise realiseerida, et vara müüa võimalikult turuhinna väärtusega, kuid hageja keeldus läbirääkimistest. Hageja müüs vara enne, kui kostja II sai kätte ülesütlemise teate. Kostjal II oleks olnud ostja olemas. Hageja müüs sõiduki 21 päeva pärast selle enda valdusesse saamist, so kiirustades. Sõiduk müüdi alla selle turuväärtuse. Turuväärtus müügihetkel oli umbes 69 619,96 eurot (käibemaksuga). Liisinguesemel ei olnud hageja poolt välja toodud puuduseid. Hageja ei teavitanud valduse taastamisest, vaid korraldas selle nö oma jõududega ja ilma võtmeteta, mistõttu võib oletada, et liisinguese sai vigastada transportimise käigus. Kostjale II saatis hageja ülesütlemisteate 22.01.2010, seega ei saanud kostja II teada, et hageja on lepingu üles ütelnud ja tuleb liisingueset ära viima. Seetõttu on alusetu transpordikulu nõue summas 242,86 eurot. Kostja palub hagejalt tõendina välja nõuda tähtkirja kättesaamise kinnitus.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

Pooled ei vaidle, et hageja ja XXXOÜ sõlmisid liisingulepingu nr XXX (liisinguleping koos üldtingimustega kd I, lk 6-18), mille esemeks oli roomikekskavaator Volvo ning et hageja ja kostja II sõlmisid käenduslepingu (kd I, lk 25-26), mille kohaselt kostja II vastutab liisinguvõtjaga solidaarselt liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Samuti puudub vaidlus, et hageja taastas liisingueseme valduse 19.01.2010 (vara üleandmise-vastuvõtmise akt, kd I, lk 42) ja et hageja võõrandas liisingueseme 08.02.2010 hinnaga 516 666,67 krooni ehk 33 021,02 eurot ilma käibemaksuta (müügiarve kd I, lk 44). VÕS § 367 lg 1 alusel liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Pooled ei vaidle, et hageja on lepingu üles öelnud, kuid kostja II on välja toonud, et ta ei ole kätte saanud hageja 12.01.2010 ülesütlemisteadet (kd I, lk 40-41). Kostja II sai 22.01.2010 kätte 22.01.2010 kuupäevaga ülesütlemisteate (kd I, lk 181-182). Hageja on avaldanud kahtlust, et kostja II poolt esitatud 22.01.2010 ülesütlemisteade on võltsitud, sest ülesütlemisteade saadetakse ainult ühe kuupäevaga ja ei ole võimalik, et mingil muul kuupäeval läheb ülesütlemise teade uuesti välja. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 277 lg 1 alusel menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Hageja ei ole taotlenud, et kohus kostja II esitatud ülesütlemisavaldust tõendina ei arvestaks. Kostja II selgitusel edastati 22.01.2010 ülesütlemisavaldus tähtkirjana, mille kättesaamise kohta andis allkirja kostja II abikaasa. Kostja II arvab, et hagejal peab tähtkirja kättesaamise kviitung olemas olema, millelt selgub, mis kuupäeval kostja II avalduse kätte sai ning seetõttu palub kostja II tähtkirja kättesaamise kinnituse tõendina hagejalt välja nõuda. Kohus leiab, et asjaolu, millal kostja II sai liisingulepingu ülesütlemise avalduse kätte, ei oma asja lahendamisel tähendust, sest liisingulepingu osapoolteks olid hageja ja kostja I. Vastavalt VÕS § 195 lg 1 tehakse ülesütlemisavaldus teisele lepingupoolele. Kohus ei rahulda kostja II taotlust tõendi väljanõudmiseks TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel. Kui hageja tegi ülesütlemisavalduse 12.01.2010 kostjale I, siis hilisem, 22.01.2010 ülesütlemisavaldus on õiguslike tagajärgedeta avaldus, sest lepingut ei ole võimalik korduvalt üles öelda. Liisingulepingu ülesütlemise tõendamiseks 12.01.2010 on hageja aga esitanud ainult 12.01.2010 kuupäevaga ülesütlemisavalduse. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p 17.1.i. loetakse kõik lepinguosaliste vahelised ja lepinguga seotud teated esitatuks, kui need on saadetud lepingus fikseeritud aadressil liht- või tähitud kirjaga. Asjaolu, et hageja esitatud ülesütlemisavaldusel on kuupäev 12.01.2010, ei tõenda, et avaldus esitati kostjale I 12.01.2010, vaid üksnes, et dokument koostati 12.01.2010. Tõendamata on, kas ja millal dokument kostjale I saadeti. Seevastu 22.01.2010 ülesütlemisavalduse puhul on kostja II avaldanud, et on saanud 22.01.2010 avalduse 22.01.2010 kätte ja et oli sel ajal kostja I juhatuse liige. Seega sai kostjaga II 22.01.2010 ühtaegu avalduse kätte ka kostja I. Kuna 12.01.2010 ülesütlemisavalduse saatmine kostjale I on tõendamata, loeb kohus 22.01.2010 avalduse alusel tuvastatuks, et liisinguleping öeldi üles 22.01.2010. Kostja II leiab, et väidetav lepingu alusel tasumata summa 14 953,84 eurot ei kajastu maksegraafikus. Selline väide on asjakohatu, sest maksegraafik on poolte kokkulepe selle kohta, millises summas tuleb makseid perioodiliselt tasuda. Kui maksmiseks kohustatud pool jätab mõne makse täielikult või osaliselt tasumata, siis moodustub tema võlgnevus tasumata arvete kogusummast. Maksegraafiku koostamisel ei ole võimalik arvesse võtta, kas ja kuivõrd maksmiseks kohustatud pool tulevikus lepingut rikub.

Hageja on esitanud 04.02.2009-12.01.2010 kostjale esitatud arved (kd I, lk 27-39), mille alusel kujunenud võlgnevuse saldo on 12.01.2010 arve kohaselt 14 953,84 eurot. Kostja II leiab, et ei ole selgelt viidatud, millistel kuupäevadel ja millises ulatuses võlgnevus tekkis, kuid igal arvel kajastub varasem võlgnevus. Kostja II ei ole esitanud tõendeid, et arved oleksid tasutud. 16.02.2010 e-kirjas (kd I, lk 141) märgib hageja, et võlgnevus on 140 755,08 krooni, 08.02.2010 nõudekirjas (kd I, lk 45, sama kd I, lk 140) aga, et võlgnevus on 132 955,08 krooni. Asjaolu, et hageja on oma nõuet täpsustanud, ei muuda nõude kujunemist ebaselgeks. Kostja II on välja toonud veel, et maksegraafikust puuduvad maksekuupäevad ja liisingulepingu tähtaeg, hageja ei esitanud arveid õigeaegselt ja hageja tõendid on kuupäevaliselt paigast ära. Seega puudutavad kostja II vastuväited arvetel kajastavate summade sissenõutavust ning vastavate kohustuste tekkimise kohta vastuväiteid ei ole. Hageja on esitanud liisingulepingu sõlmimisel allkirjastatud maksegraafiku (kahes eksemplaris kd I, lk 19-24, sama kostja poolt esitatuna kd I, lk 177-178) ja 30.09.2006 liisinguvõtjale edastatud maksegraafiku (kd I, lk 84-84). Esialgses maksegraafikus on maksetähtpäevade kohta märgitud, et need sõltuvad lepingu tähtaja algusest ja lepingutähtaeg algab liisinguvõtjale vara üleandmisest. Lepingupooltele pidi olema arusaadav, millal vara liisinguvõtjale üle anti. Intressi osas on märgitud, et intress koosneb intressi marginaalist ja sellele lisanduvast euro 6 kuu EURIBORist, mis fikseeritakse kokkulepitud intressiperioodidena. Hageja selgitusel koostati 30.09.2006 maksegraafik seoses intressi muutumisega, mis on kooskõlas esialgses maksegraafikus intressi kohta kokkulepituga. Kuna 30.09.2006 maksegraafiku sõlmimise ajaks oli liisinguese liisinguvõtjale üle antud, on selles ka kuupäevaliselt toodud osamaksete maksetähtpäevad. Liisingulepingu tähtaeg on viimase makse tasumise tähtpäev. Seega ei ole õige kostja II väide, et maksekuupäevasid maksegraafikus ei olnud. Tõendamaks, et hageja ei esitanud arveid õigeaegselt ja hageja tõendid on kuupäevaliselt paigast ära, on kostja esitanud 04.12.2009 arve nr 10941438 (kd I, lk 142), mille ka hageja lisas hagiavaldusele (kd I, lk 28), millel kajastub 2 361,57 euro tasumise nõue. Kostja esitas arve 10999172 (kd I, lk 143), millel kajastuvad samad nõuded sama perioodi eest nagu arvel 10941438, kuid arve koostamise kuupäevaks on märgitud 08.02.2010. Kohus leiab, et mõlemal arvel on märgitud maksetähtajaks 16.12.2009, seega on arve 10999172 puhul tegemist korduva tasumise nõudega, mis on kooskõlas hageja väitega, et liisinguvõtja jättis arved tasumata. Kostja II ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks tasunud arve ei 16.12.2009 ega hilisemalt. Analoogne on olukord kostja poolt esitatud arvega 10978006 (kd I, lk 144; sama arve hagile lisatuna kd I, lk 27) ja arvega 10999173 (kd I, lk 145). Nõude arvestamisel ei ole hageja korduvalt esitatud arveid arvesse võtnud. Kostja viitab veel, et hagile lisatud vara müügiarvele (kd I, lk 44, sama kd I, lk 146) on märgitud kuupäev 08.02.2010 ja vara müügiteatisele (kd I, lk 147) on märgitud kuupäev 05.02.2010. Kostja jätab tähelepanuta, et tegemist on erinevate dokumentidega. Teatisel on märgitud, et müügihinna tasumise tähtpäev on 12.02.2010 ja maksetähtaja ületamisel kaotab teatis kehtivuse. Seega täidab teatis hageja ja ostja vahel pakkumuse funktsiooni ning hinna tasumine määratud aja kestel on nõustumus. 08.02.2010 arve kajastab aega, millal ostja hinna tasus ning seeläbi müügileping sõlmiti. Hageja tõendid on omavahel kooskõlas. VÕS § 367 lg 3 järgi kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja leiab, et 33 021,02 eurot (käibemaksuta), millega ta liisingueseme võõrandas, vastas vara väärtusele selle tagastamise hetkel. Kostja II leiab, et vara võõrandati alla selle turuväärtuse. Oma väite tõendamiseks on kostja II esitanud 04.12.2012 müügikuulutuse (kd I, lk 68). Kohus leiab, et 04.12.2012 müügikuulutusega ei saa tõendada liisingueseme väärtust 19.01.2010 seisuga. Kostja II on samuti esitanud 02.11.2009, 08.03.2010 ja 20.03.2010 (kd I, lk 174-176) ehitusmasinate müügikuulutused ajalehest Kuldne Börs. Kostja II viitab roomikekskavaatori

Doosan 225 LCV kuulutusele hinnaga 780 000 krooni, roomikekskavaatori JCB JS240LC kuulutusele hinnaga 800 000 krooni ja roomikekskavaatori Komatsu PC240LC-8 kuulutusele hinnaga 820 000 krooni. Kohus leiab, et nimetatud kuulutused ei tõenda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, sest pakutavad ekskavaatorid ei ole sama marki liisinguesemega, samuti on nende töötundideks märgitud vastavalt 3 000, 1 875 ja 2 746, aga liisingueseme töötunnid olid nähtuvalt vara vastuvõtuaktist nr XXX (kd I, lk 85) 5 429. Seega ei ole tegemist võrreldava varaga. Hageja taotlusel viidi läbi ekspertiis liisingueseme turuväärtuse hindamiseks 19.01.2010 seisuga. Eksperthinnangu (kd II, lk 6-49) kohaselt oli liisingueseme turuväärtus 2010.a. jaanuaris 41 125 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja ei nõustu eksperthinnanguga. Hageja leiab, et ekspert on kasutanud vale metoodikat, sest kasutas turuväärtuse leidmiseks peamiselt aastate amortisatsiooni lahutamist soetamisväärtusest. Metoodika ei anna õiget tulemust, sest ei võta arvesse muutuvat majandussituatsiooni ja tegelikke vara müügivõimalusi. Ekspert oleks pidanud kasutama võrdlusmeetodit. Samuti lähtus ekspert ebaõigest eeldusest, et vara oli tagastamisel heas seisukorras, kuigi puudu oli hüdrauliline planeerkopp, esiklaasis olid mõrad, esimeste töötulede kaitsed olid katki, kapoti avamiskäepide deformeeritud, kaevekopal puudu üks kihv ja seoses kopa ilma kihvata kasutamisega taastamiskõlbmatult vigastatud kihva hoidja. Ka oli teostamata perioodiline hooldus alates 28.10.2008. Liisinguesemel olnud puuduste üle pooled vaidlevad. Kostja II on esitanud Swecon Volvo teeninduse akti nr 258 (kd I, lk 172-173), mis on koostatud 28.10.2008. See on kooskõlas hageja väitega, et viimane perioodiline hooldus oli 28.10.2008. Aktis on töötundideks märgitud 3 507, kostja II väitel olid liisingueseme töötunnid liisinguandja valduse taastamise ajal 4 000 ning ta oleks liisingueseme hooldusesse viinud, kui hageja ei oleks liisingueset enne ära võtnud. Vaidlus puudub, et liisingueset tuleb viia hooldusesse umbes iga 500 töötunni järel. Kostja II väide, et 19.01.2010 oli ekskavaator teinud 4 000 töötundi ei ole kooskõlas vara vastuvõtuaktiga nr XXX, mille kohaselt oli töötunde 5 429. Samuti ei ole kostja II väidetav töötundide maht perioodil 28.10.2008-19.01.2010 kooskõlas ekskavaatori kasutamise varasema mahuga (septembrist 2006 oktoobrini 2008). Kui umbes 25 kuu jooksul tegi ekskavaator 3 507 töötundi, siis kuu keskmine töötundide arv on ca 140. Samamoodi töötades pidi ekskavaator 13 kuu jooksul tegema umbes 1 820 töötundi, mis ületab enam kui 3 korda kostja II poolt väidetud ca 500 tundi. Kohus loeb vara vastuvõtuakti nr XXX alusel tõendatuks, et lepinguese oli teinud liisinguandja vara valduse taastamisel 5 429 töötundi, liisingueset ei olnud viidud hooldusesse iga 500 töötunni järel. Vastuvõtuaktis nr XXX kajastuvad küll hageja poolt nimetatud liisingueseme puudused, kuid vaidlus puudub, et tagastusteenust osutanud OÜ XXX ei vaadanud vara kohapeal üle ega fikseerinud puuduseid, vaid üksnes transportis ekskavaatori hoiustamiskohta. Seega on tõendamata hageja väide, et liisinguesemel puudus valduse taastamise ajal hüdrauliline planeerkopp. Mõrad esiklaasis, katkised töötulude kaitsed ning kapoti avamiskäepideme deformatsioon võisid tekkida liisingueseme transportimisel. Transportimisega ei ole aga seletatav valest kasutamisest tekitatud vigastused (puuduv kihv ja kahjustatud kihva hoidja), mistõttu leiab kohus, et nimetatud vigastused olid liisinguesemel selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus on seisukohal, et hageja etteheide eksperdi poolt kasutatud metoodikale ei ole põhjendatud. Hageja ei taotlenud ekspertiisi läbiviimist konkreetse metoodika alusel. Samuti ei kasutanud hageja oma menetluslikke õigusi taotleda kordusekspertiisi või esitada eksperdile täiendavaid küsimusi, vaatamata sellele, et liisingueseme väärtuse tõendamine selle liisinguandjale tagastamise hetkel kuulub hageja tõendamiskoormisesse. Hageja ei ole esitanud ka täiendavaid tõendeid liisingueseme väärtuse kohta ning tema väide, et vara müügihind vastas

selle turuhinnale, on paljasõnaline. Õige on hageja viide, et vastavalt Riigikohtu praktikale on võimalik liisinguandja nõude kindlakstegemine ka vastavalt vara müügihinnale, kui see ei erine oluliselt turuväärtusest, kuid erinevuse olulisuse tuvastamiseks on esmalt vaja välja selgitada vara turuväärtus. Nähtuvalt ekspertiisiaktis sisalduvast arvestustabelist (tulp 13) ei ole ekspert lähtunud üksnes vara eeldatavast amortisatsioonist, vaid võtnud arvesse ka pikaajalist hooldusteenuse puudumist, st lähtunud konkreetset liisingueset iseloomustanud andmetest. Kohus leiab, et ekskavaatoril puudunud üks kihv ning kahjustatud kihva hoidja ei mõjutanud vara väärtust sedavõrd oluliselt, et eksperthinnangut võiks pidada ebausaldusväärseks. Kohus loeb eksperthinnangu alusel tuvastatuks, et vara väärtus selle tagastamise hetkel oli 41 125 eurot ilma käibemaksuta. Kuna kohus lähtub hageja nõude arvestamisel vara väärtusest selle tagastamise hetkel, siis ei oma tähendust, kas kostja II sai müügiprotsessis osaleda, mille kohta on kostja II esitanud XXXOÜ kinnituse läbirääkimiste toimumise kohta (kd I, lk 139). VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõudes sisaldub väljanõudmiskulu 242,86 eurot, mille tõendamiseks on hageja esitanud OÜ XXX arve (kd I, lk 43). Kuivõrd kohus tuvastas, et liisinguleping öeldi üles 22.01.2010, kuid hageja kasutas tagastusteenust 19.01.2010, ei saa kulu tagastusteenusele pidada ülesütlemisest tingitud lisakuluks ja hageja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata. Maksegraafiku (kd I, lk 83-84) kohaselt oli liisingueseme jääkväärtus 16.12.2009 koos käibemaksuga 31 139,62 eurot ehk ilma käibemaksuta (18%) 26 389,51 eurot. Kuivõrd hageja lähtus oma arvestustes eeldusest, et liisinguleping öeldi üles 12.01.2010, siis on liisinguandjale hüvitamata liisingueseme väärtus, mis ei kajastu debitoorses võlgnevuses 26 389,51 eurot. Eeltoodu alusel on hagejal VÕS § 367 lg 1 alusel tekkinud kulutuste hüvitamise nõue summas 218,35 eurot (müügikasum 41 125 – 26 389,51 = 14 735,49; müügikasumist debitoorse võlgnevuse lahutamine 14 953,84 – 14 735,49 = 218,35). Kostja II leiab, et kuna ta võõrandas oma osaluse liisinguvõtjas, mille tõendamiseks on kostja II esitanud osade müügilepingu (kd I, lk 70A-70F), siis on tema kohustused üle läinud osa omandajale. Selline käsitlus ei põhine seadusel. Kostja II on müünud osaluse, mitte andnud üle ettevõtte, mistõttu ei ole viide VÕS § 182 asjakohane. Kostja II vastutus tuleneb käenduslepingust. Lepingu ülevõtmine ei ole VÕS § 179 lg 1 alusel teise lepingupoole nõusolekuta võimalik. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega tuleb hageja nõue kostja II vastu 218,35 euro osas rahuldada. Hageja on esitanud ka viivisenõude summas 434,81 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivise korrutades nõudesumma 8 565,19 eurot aastase viivisemääraga 91,25% ning jagades tulemuse päevadeks. Viivisearvestuse algus on nõudekirja tähtajajärgne päev 16.02.2010 ja lõpp hagiavalduse esitamine 06.11.2012. Päevade arv perioodis on 994. Hageja sai tulemuseks 21 284,50 eurot, mille vähendas summani 434,81 eurot. Kostja ei ole viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Lähtudes samast meetodist on kohtu poolt tuvastatud asjaoludest lähtuvalt hagejal õigust nõuda viivist 542,60 eurot (218,35 x 91,25% : 365 x 994).

Väljumata hageja esitatud nõude piiridest mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 434,81 eurot. Menetluskulude jaotus Kohus jaotab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätab 93% menetluskuludest hageja ja 7% kostja II kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.