Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja on Harju Maakohtule esitanud hagiavalduse XXX vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 08.11.2010 suulise kokkuleppe alusel õppemaksu tasumiseks kostjale 1 450 eurot. Hageja eeldab, et kostja raha saamist ei eita. 07.11.2012 tegi hageja kostjale avalduse tähtajatu laenulepingu korraliseks ülesütlemiseks, andes tähtaja täita kohustus kuni 20.01.2013. Kostja pole siiani oma kohustust hageja ees täitnud. Viivise arvestus: võlgnevuse summa võlgnevuse periood viivise summa 1 450 eurot 20.01.2013-31.05.2013 (131 p) 45,54 eurot. Juhul, kui kohus ei tuvasta kostjale raha maksmise alusena laenulepingut, siis kuulub raha kostjalt väljamõistmisele alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja oma vastuses kinnitanud, et tal oli soov laenu saada. Hageja teada pangast kostja laenu ei saanud, sest ei leidnud käendajaid. Hageja nõustub, et rahaülekande tegi kostjale hageja isa XXX. Seda tegi ta hageja palvel ja põhjusel, et hageja ülekandelimiidid ülekannet ei võimaldanud. Hageja isa on nõude kostja vastu loovutanud hagejale ning käesolevaga teavitab hageja sellest ka kostjat. Hageja nõustub, et „Compras varias“ tähendab „Erinevateks kulutusteks“, kuid sellest teadmisest ei saa midagi järeldada. Tegemist on maksja panga poolt etteantud rahvusvahelise makseselgituse variantidest odavaima teenustasuga variandiga. Kostja viited hageja vanusele ei ole asjas asjakohased ning tuleb jätta tähelepanuta. Sellega seoses puudub mistahes vajadus uurida hageja passi. Hageja palus hagiavaldus rahuldada ja kostjalt välja mõistja põhivõlgnevus summas 1 450 eurot ja viivised summas 45,54 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja nende põhjendused Kostja hagi õigeks ei võtnud ja vaidles hagile vastu. Hageja ja kostja olid elukaaslased 2010. aasta septembrist kuni 2012. aasta esimese pooleni. Kostja õppis XXX õigusteaduskonnas XXX osakonnas päevases õppes. 2010. oktoobris ilmnes, et kostjal pole võimalik tasuda õppemaksu summas 22 550 krooni (1 441,21 eurot). Kostja rääkis hagejale, et ta võtab selle tarbeks pangast laenu, mille peale hageja ütles, et seda ei ole vaja teha, kuna hageja isa saab talle selle raha anda. Hageja ei vihjanud kordagi, et tegemist on laenuga ning kostja ei rääkinud ka hageja isaga sellel teemal, vastasel juhul oleks kostja jätkanud oma esialgset plaani. 16.10.2010 laekus kostja Swedbank AS kontole hageja isalt XXX 1 445 eurot selgitusega „Compras varias“, mis tõlkes tähendab „Erinevateks kulutusteks“. Peale laekumist kuni kooselu lõppemiseni (2012 alguseni) ei tulnud nõutav summa hageja ja kostja vahel jutuks. 2012. aasta sügisest hakkas hageja kostja ema käest sms-i teel nõutavat summat nõudma, kuna polnud saanud kostjaga kontakti. Hageja viitab hagiavalduses VÕS § 1028 lg-le 1, mis sätestab kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused. Kostja leiab, et antud viide on täiesti asjakohatu, kuna hagi esemeks olev nõue ei ole tekkinud selle läbi, et hageja isa andis kostjale raha mingi kohustuse täitmise jaoks. Hageja viitab oma seisukohas, et summa ülekandmist tuleb käsitleda laenuna, kuna hageja teada kostja pangast laenu ei saanud, kuna ei leidnud käendajaid. Selline väide on hageja poolt tõendamata ja alusetu. Kostjal on perekonna liikmete seas järjepidevalt käendajad pangalaenu võtmiseks olemas olnud. Kostja on seisukohal, et hageja isa poolt tema kontole tehtud rahaline ülekanne ei olnud laen, vaid kinge. Hageja on toetunud oma hagis alusetule ja tõendamata väitele, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping. Laenulepingut ei ole

sõlmitud. Käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline asjaolu, et hageja ja kostja olid raha ülekandmisel elanud faktilistes abielulistes suhetes ca 2 aastat. Hageja ei töötanud, kostja töötas ning kasutas enda raha ka hageja tarbeks. Tulenevalt kirjaliku lepingu puudumisest tuleb lähtuda pooltevahelise õigussuhte tõlgendamisest. Käesolevas vaidluses poolte vahelisi suhteid kajastavad asjaolud kinnitavad, et poolte ühine tahe raha ülekandmise ajal oli kinke tegemine. Hageja väide, et hagejaga laenulepingu sõlmimise põhjendavaks asjaoluks oli fakt, et kostjal ei olnud võimalik pangast laenu saada, on alusetu ja kostja hinnangul otsitud põhjendusega. Kostja toetub jätkuvalt eelläbirääkimiste tegelikule käigule, kus kostja rääkis pangalaenu võtmisest hagejale ning enne laenu võtmist tegi hageja ettepaneku, et ta küsib nende rahalise seisu parandamiseks raha oma isalt. Eelläbirääkimiste käigus ehk enne summa ülekannet, kostja hageja isaga vastavast tehingust ei rääkinud ning ka hageja ise ei väljendanud, et tegemist on laenuga. Kostja toob välja, et kostja õppimise kõrvalt teenitud töötasust ei piisanud majapidamiskulutustest kõrvale panekuks- säästmiseks, mistõttu oleks laenu võtmine olnud hageja ja kostja elukvaliteeti koormav samm. Seetõttu oli hageja isalt saadud abi oluline tavapärase igapäevaelu jätkamisel. Kostja leiab, et tulenevalt kinke olemusest ei olnud vajalik ka kirjaliku lepingu sõlmimine, kuna vastukoormised või -kohustused hagejal ja kostjal puudusid. Kostja külastas koos hagejaga hageja isa nii eelnevalt kui ka peale hageja isa poolt tehtud ülekannet. Suhte jooksul ei küsinud hageja ega ta isa kostjalt raha tagastamise kohta. Peale summa ülekandmist hageja ja kostja lähisuhe ja ühine majapidamine säilis. Hageja ja kostja tegid mõlemad kulutusi ühise elukvaliteedi nimel. Ühist majapidamist tõendab näiteks ka asjaolu, et hageja ja kostja ühisel reisil 2011. juunis Norrasse kandis kõik jooksvad kulud kostja oma töötasust, kuna hageja oli vahetult enne reisi oma mõlemad pangakaardid kaotanud. Kostja hinnangul on vastava summa ülekande käsitlemine laenuna pahatahtlik ja kantud hageja soovist kätte maksta kostjale suhte lõpetamise eest. Pahatahtlikkusele laenulepingu kujutlemisel viitab ka asjaolu, et hageja isa ei ole vastavat summat kostjalt nõudnud ega hagi esitanud. Kostja leiab, et hageja väide hagiavalduses, et summa ülekandmine lähtus õppemaksu tasumise eesmärgist, on tõendamata. Samas ei oma see ka sisulist tähtsust lähtuvalt eelkäsitletud ja järgnevates punktides toodud asjaoludest ja põhjendustest. Ülekande olemus ja eesmärk VÕS § 29 lg 5 p 4 mõistes oli rahasumma andmine hageja isa poolt igapäevasteks kulutusteks, et vähendada kostja ja hageja koormat igapäevakulutuste kandmisel. Hageja isa kandis summa kostja kui lähedase isiku arvele, et kergendada oma poja ja tema elukaaslase igapäevaelu. Kostja hinnangul tõendab antud väidet ka ülekande selgitusse märgitud „compras varias“, mis tõlkes tähendab igasugusteks kulutusteks. Kostja hinnangul viitab ka lepingu kirjaliku vormi puudumine asjaolule, et lepingu olemus lähtus ühepoolse kohustuse täitmisest ehk kinke tegemisest, mitte laenu andmisest kuna laenu korral tagaks just kirjalik vorm õiguskindluse tagasinõude korral. Käesoleva kinke puhul aga kirjaliku vormi puudumine eelduslikult õiguskindlust ei ohusta, kuna hageja isa vastukohustust või -koormist ei soovinud. Kostja rõhutab antud asjaolu tähtust ja ei pea hageja vastuväidet veenvaks, et maksekorralduse selgituse lahtri sisu oleneb maksetüübi valikust. Tulenevalt ühtsest euromaksete piirkonnast nii Eestis kui ka Portugalis on pangandustavast lähtuvalt kõige odavam ja kiirem ülekanne Euroopa ehk SEPA makse, mille puhul on makse selgitusse märgitav vaba ja maksja diskretsioonis. Seega tuleb lähtuda ülekande selgitusse märgitust, mitte hageja poolt väidetavast hilisemast ja otsitud selgitusest. Alternatiivse vastuväitena leiab kostja ja palub kohtul nõustuda, et vastav kinge on temale tehtud kui kolmandale isikule hageja ja hageja isa vahel sõlmitud kinkelepingu alusel. Hageja

viitab oma seisukohas asjaolule, et hageja isa tegi pangaülekande kostjale hageja palvel. Seega on hageja ja hageja isa vahel sõlmitud leping kolmanda isiku kasuks, kuna raha ülekanne kui kohustus on täidetud kostjale ehk kolmandale isikule. Seega on kostja kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud kinkeleping hageja ja hageja isa vahel vastavalt VÕS § 259 lg-le 1 ja § 80 lg-le 1. Hageja on sellise skeemi põhjuseks toonud hageja ülekandelimiidid, kuid kostja hinnangul ja on üldteada asjaolu, et vastavad limiidid on pangas muudetavad. Antud asjaolust nähtub samuti, et raha võimaldamist kostjale soovis tegelikkuses hageja. Hageja isa nõustus hageja sooviga ülekanda viimase elukaaslasele raha. Hageja sõlmis kattesuhte oma isaga, et selle alusel rikastada oma elukaaslast. Hagejal oli tahe rikastada kostjat, kuna elas viimasega koos ning läbi ühise majapidamise rikastus selle arvelt ka ise. Kostja ei pea aga kattesuhtest teadlik olema, kuivõrd see on juba täidetud läbi raha üleandmise. Juhul, kui kohus ei nõustu kostja eelnevate põhjendustega hagi alusetuse kohta, siis alternatiivselt palub kostja kohtul tuvastada, et hagil puudub alus. Käesolevas kohtuasjas on tähtajatu laenulepingu ülesütlemise avalduse esitanud hageja, kes ei ole laenulepingu pool. Laenulepingu pooleks on hageja isa. Seega ei ole hagejal nõudeõigust tekkinud, kuna tähtajatu laenulepingu ülesütlemise avaldus on tühine. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et: • 16.11.2010 tegi hageja isa XXX kostjale ülekande summas 1 450 eurot selgitusega „101108L06411 COMPRAS VARIAS“ (tl 47); • 07.11.2012 edastas hageja kostjale tähtajatu laenulepingu korralise ülesütlemisavalduse (tl 27-28); • 16.07.2013 loovutas hageja isa XXX nõudeõiguse kostja vastu hagejale (tl 51-58). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja oli seisukohal, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille alusel hageja laenas kostjale 1 450 eurot. Maksekorraldusse oli selgituseks märgitud „compras varias“, mis tõlkes tähendab „erinevateks kulutusteks“, kuid sellest teadmisest ei saa midagi järeldada. Hageja leidis, et tegemist on maksja panga poolt etteantud rahvusvahelise makseselgituse variantidest odavaima teenustasuga variandiga.

Kostja leidis, et hageja on toetunud oma hagis alusetule ja tõendamata väitele, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping. Laenulepingut ei ole sõlmitud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu, millega hageja isa andis kostjale laenu ning kostja kohustus tagastama rahasumma. Ainuüksi rahaülekannet tõendav maksekorraldus ei tõenda laenulepingu olemasolu. Lisaks oli maksekorralduse selgitusse märgitud „compras varias“ (tõlkes „erinevateks kulutusteks“), millest ei saa järeldada, et hageja oleks kostjale vaidlusaluse rahasumma kandnud laenulepingu alusel. Samuti nõustub kohus kostja seisukohaga, mille kohaselt tulenevalt ühtsest euromaksete piirkonnast nii Eestis kui Portugalis on pangandustavast lähtuvalt kõige odavam ja kiirem ülekanne Euroopa ehk SEPA makse, mille puhul on makse selgitusse märgitav vaba ja maksja diskretsiooniotsus. Täiendavalt on hageja kohtule esitanud tähtajatu laenulepingu korralise ülesütlemise avalduse, mille kohta kohus märgib järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-135-09 leidnud, et VÕS § 398 lg 1 järgi saab tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagasimaksmist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui ka laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Seega on õigus tähtajatu laenuleping korraliselt üles öelda lepingupooltel. Praeguses asjas on kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse esitanud hageja, kes ei ole laenulepingu pool. Hageja on saanud laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu laenuandja poolt nõude loovutamisega. Kolleegium on seisukohal, et poole õigus leping üles öelda ei lähe nõude loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Eeltoodust tulenevalt saab tähtajatu laenulepingu üles öelda ainult lepingupool. Käesolevas tsiviilasjas on hageja isa loovutanud hagejale kostja vastu väidetavast laenulepingust tuleneva nõude, mistõttu ei saanud hageja kostjaga sõlmitud laenulepingut üles öelda. Kostja oli seisukohal, et hageja isa poolt tema kontole tehtud rahaline ülekanne oli kinge. Kostja leiab, et käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline asjaolu, et hageja ja kostja olid raha ülekandmisel elanud faktilistes abieluliste suhetes ca kaks aastat. Hageja ei töötanud, kostja töötas ning kasutas enda raha ka hageja tarbeks. Alternatiivse vastuväitena leiab kostja, et vastav kinge on temale tehtud kui kolmandale isikule hageja ja hageja isa vahel sõlmitud kinkelepingu alusel. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 80 lg 1 kohaselt võib lepingus ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks). Eeltoodust tulenevalt võib sõlmida kinkelepingu, milles nähakse ette kingisaaja mingi kohustus kolmanda isiku suhtes (VÕS § 265 lg 1).

VÕS § 263 kohaselt peab kinkija andma kingisaajale üle kingitud eseme või tegema võimalikuks kingisaajale selle valduse saamise muul viisil ning kõrvaldama kõik takistused eseme valdamiseks. Kinkija põhikohustuseks on lepingu järgi anda teisele isikule-kingisaajale- tasuta üle kinkijale kuuluv ese ja võimaldada kingisaajale ka kingitud eseme omandi üleminek. Lepingul on kinkelepingu tunnused, kui esinevad kaks asjaolu- kinkija kohustumine eseme omandisse andmiseks ja kingisaaja rikastumine VÕS § 259 lõikes 1 nimetatud viisil. Kinkelepingu järgi võib anda üle asja, õiguse või muu hüve, mis võib olla õiguse objektiks (TsÜS § 48). Kinkelepingule on reeglina omane kohustuste omandamine ainult kinkija poolt. Seega on kinkelepingule omaseks tunnuseks asjaolu, et kinkijal on kohustus kingisaajale kingitud ese üle anda ehk siis kinkija on isikuks, kes omandab kohustuse. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud seda, et hageja isal kui kinkijal oli kohustus kostjale kui kingisaajale täita kohustus, mis seisnes kostjale rahasumma ülekandmises kostja pangakontole. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et hagejal kui kingisaajal oleks kostja suhtes olnud mingi kohustus vastavalt VÕS § 80 lg-le 1 ja VÕS § 265 lg-le 1. Kinkija tahte tõsidust tõendab kinkija kirjalikus vormis tehtud avaldus, millega ta võtab endale kinkelepingust tulenevad kohustused. Lubadused midagi tasuta üle anda või kedagi muul viisil rikastada, mis ei ole tehtud kirjalikult, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Kohus on seisukohal, et hageja isa poolt kostjale rahasumma ülekandmisel oli tegemist mittetäieliku kohustuse täitmisega. VÕS § 4 lg 1 kohaselt on mittetäielik kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 kohaselt on mittetäielik kohustus kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kohustused, mis tulenevad kõlbelistest kohustustest või viisakusest, sündsustundest, isiklikest suhetest, ei ole samuti õiguslikult siduvad kohustused. Kõlbelisi kohustusi võib täita, kuid nende täitmata jätmisel ei saa kohaldada rikkunud poole suhtes õiguskaitsevahendeid ega nõuda täitmisena üleantud tagasi (näiteks kohustuse võtmine toetada täiskasvanud last õpingute ajal rahaliselt, kihlumise märgiks sõrmuse kinkimise kohustuse võtmine jms). Kohus on seisukohal, et hageja isal ei olnud kohustust teha kostjale raha ülekannet. Hageja isa tegi ülekande tulenevalt isiklikest suhetest, sest hageja ja kostja elasid koos, mistõttu soovis hageja isa kostjat rahaliselt toetada. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Antud paragrahvi lõike 2 sätestab juhud, millal on nõude esitamine välistatud. VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaselt ei või üleandja hoolimata lõikes 1 nimetatud eelduste täitmisest saajalt saadut tagasi nõuda mittetäieliku kohustuse täitmisel korral, kuna ei eksisteeri juriidilist kohustust täitmiseks. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et XXXnõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.