Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2 – 12 – 8391 esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse (TsMS §187 lg.6 ja §442 lg.6). Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitus TsMS §449 kohaselt, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Asjaolud V K esitas 28.02.2012.a Viru Maakohtule hagi Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt töötas V K Eesti Energoremondis ajavahemikus 05.09.1977-31.01.1986 ja 09.03.198802.07.1995. V K töötas AS Narva Elektrijaamad ajavahemikus 03.07.1995- 31.12.2000. V K töötas Alstom Bower Estonia ajavahemikus 01.01.2001 kuni 28.01.2011. V K avastati kutsehaigus 01. 12.2010. 23.10.2011 tuvastas arstlik ekspertiis, et V K on kaotanud kutsehaiguse tõttu 40 % oma töövõimest. Eesti Energoremont oli kantud Tallinna Linna ettevõtteregistrisse numbri all 01005814 ja ta on kustutatud 25.06.1998 seoses reorganiseerimisega ja kohturegistrisse ümberkandmisega. Eesti Energoremondi ja teiste energiaga tegelevate ettevõtete baasil loodi Eesti Energia AS, mille esimene kanne äriregistrisse on 31.03.1998. Eesti Energoremondi õigusjärglaseks, kus V K töötas, on Eesti Energia AS. 17.03.2000 moodustas Eesti Energia AS uue aktsiaseltsi AS-i Energoremont, millele andis ka osa endise Eesti Energoremondi varadest. See uus AS Energoremont ei ole Eesti Energoremondi õigusjärglane ja ei vastuta V K Eesti Energoremondis töötamise ajal tekkinud kahju eest. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS on moodustatud 04.10.1999 Eesti Energia AS poolt. 29.12.1999 sõlmisid AS Narva Elektrijaamad (tellija), Eesti Energia AS (omanik) ja ABB Eesti AS (töövõtja) lepingu AS Narva Elektrijaama katelde ja turbiinide hoolduseks ja remondiks (edaspidi leping). Hageja asus hagiavalduses seisukohale, et kuna leping sõlmiti 04.10.1999, siis tuleb vaadelda normatiivakte, mis tollal kehtisid. Vastavalt ÄS § 5 on ettevõte majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb ettevõtjale kuuluvatest asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. Ettevõtte või selle osa omandi või valduse üleminekul lähevad omandajale või valduse saajale üle kõik ettevõtte või selle osaga seotud kohustused. Sama sätte lg.3 sätestab, et enne ettevõtte või selle osa üleminekut tekkinud

2 – 12 – 8391 kohustuse eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab ettevõtte üle andnud isik kolmandate isikute ees solidaarselt omandajaga. Kohustuse täitnud ettevõtte üle andnud isikule läheb nõue omandaja vastu täidetud ulatuses üle. Lg 5 märgib, et äriühingu ühinemisel ning äriühingu lagunemisel ja ümberkujundamisel tuleb lähtuda äriseadustiku X osast. ÄS § 5 tunnistati terves ulatuses kehtetuks alates uue töölepingu seaduse jõustumisest 01.07.2009, lõigud 3-8 aga juba o1.07.2002. TsÜS §661, mis hakkas kehtima 01.07.2009 järgi on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 181 sätestab ettevõtte ülemineku regulatsiooni piirangu, nimelt ei kohaldata VÕS-i vastavaid sätteid ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Hageja seisukoha kohaselt ei ole Eesti normatiivaktides toodud ettevõtte ülemineku kriteeriume ja hageja, olles analüüsinud kohtupraktikat, asus seisukohale, et ettevõtte ülemineku iseloomustamisel omab tähtsust: 1) ettevõtte tüüp (omab tähendust majandusüksuse identiteedi määramisel); 2) materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg ning 7) väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine. Vastavalt kostjate poolt esitatud lepingule artikkel 4 p 1. on selle lepingu objektiks töövõtja poolt oma kohustuseks võetud tellija katelde ja turbiinide remonditeenuste osutamine (edaspidi seadmed), mis on detailselt selgitatud lisades 1, 2 ja 3. Vastavalt artikkel 1.4 kohaldatakse lepingu suhtes Eesti seadusi. Vastavalt tollal kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksile on antud juhul tegemist tööettevõtu lepinguga (tsiviilkoodeksi paragrahvid 355- 372). Tuleb aga märkida, et lepingu artikkel 1.1. sisaldab teist iseseisvat lepingut, mille alusel on määratud kõik omaniku õigused ja kohustused. See leping on tööettevõtulepingu sõlmimise eelduseks, kuid ei puuduta otseselt töövõtjat. Lepingust ei nähtu, et mingeid kohustusi lisaks remonditeenuse osutamise kohustusele oleks üle antud töövõtjale. Töövõtja valdusesse on antud laohooned (artikkel 5.1.1.). Hagejal ei ole mingit alust asuda seisukohale, et kutsehaiguse hüvise maksmise kohustus V K hagejale oleks üle läinud töövõtjale. Eelpool toodud kriteeriumide järgi tööettevõtulepinguga ei saa ettevõte üldse üle minna. Vastavalt lepingu artikkel 16.1 tagab tellija töövõtjale vaba ja turvalise ligipääsu. See näitab veel kord, et seadmed ei ole töövõtja vaid tellija valduses. Artikkel 6 käsitleb personali ülevõtmist ja tööhõivet. Hageja seisukohast on tegemist tööjõurendiga. Tellija annab töötajad üle töövõtjale lepingu kehtivuse ajaks ja kohustub neid pärast tagasi võtma. Tegemist on kolmepoolsete lepingutega ja selleks on loomulikult vaja ka töötaja enda nõusolekut. Hageja seisukoha kohaselt, tagab töötajate õiguste kaitse erisätted, nimelt sätestab TLS § 112, mille lg 1 sätestab, et töölepingud lähevad muutumatul kujul üle ettevõtte omandajale vastavalt võlaõigusseadusele, kui ettevõte jätkab sama või sarnast majandustegevust. Seejuures ei kohaldu töölepingutele VÕS § 181 piirangud, st töölepingute üleminek VÕS-i reeglite järgi toimub ka juriidiliste isikute ühinemisel, jagunemisel, ümberkujundamise puhul, samuti ettevõtte üleminekul seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Eelnõu seletuskirja kohaselt on töölepingu ülemineku sätete aluseks EL õigus - Nõukogu 12. märtsi2001. a. direktiiv 2001/23/EÜ, ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. Direktiivi art 1.a kohaselt kohaldatakse direktiivi ettevõtte või selle osa üleminekul teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena ja art 1.b kohaselt tähendab üleminek "oma identiteeti säilitava majandusüksuse üleminekut kui ressursside organiseeritud koondamist". Eesti kohtupraktikas on ettevõtte ülemineku sätete eesmärgi ja sisu selgitamisel olnud kõnealuse direktiivi sätted aluseks mitte ainult töövaidlustes, direktiivile on oma otsuste tegemisel tuginenud maksuhaldurid ning hiljem maksuotsuste vaidlustamise menetluse lahendites ka kohus. Töölepingute ülemineku ja üleandja ning omandaja solidaarvastutuse eesmärgina märgitakse

2 – 12 – 8391 BGB kommentaarides üldpõhimõtet, mille kohaselt töötajale ei tohi ettevõtte üleminekust tekkida senisega võrreldes halvemat olukorda. K lepingu sõlmise ajal tööõiguse normid ettevõtte üleminekut ei reguleerinud. Tervisekahju hüvitist saab nõuda deliktiõiguse järgi. Hageja rõhutas hagiavalduses Riigikohtu lahendi 28.01.2009 nr. 3-2-1-96-08 punktide 18-22 tähtsust, mille kohaselt ka Riigikohtu lahendis vaadeldud asjas ettevõtte üleandnud isikud väitsid, et kutsehaiguse hüvist peab maksma omandaja vastavalt ÄS § 5 lg 2. Kolleegium ei nõustunud nende tõlgendusega ÄS § 5 lg-s 3 sätestatud solidaarvastutuse lõppemise kohta. Kolleegium rõhutas, et ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul lähevad ÄS § 5 lg 2 järgi omandajale või valduse saajale üle kõik ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osaga seotud kohustused, õigused lähevad aga üle üleandja ja omandaja või valduse saaja kokkuleppe kohaselt. Enne ettevõtte või selle organisatsiooniliselt iseseisva osa üleminekut tekkinud kohustuse eest, mille täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg 3 järgi ettevõtte üleandnud isik kolmandate isikute ees solidaarselt omandajaga. Seega lähevad ettevõtte ülemineku korral ettevõttega seotud kohustused üle ettevõtte omandajale. Siiski jääb teatud kohustuste eest solidaarselt omandajaga vastutama ka üleandja. Ettevõtte üleandja vastutab ÄS § 5 lg 3 järgi omandajaga solidaarselt kohustuste eest, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut. Lisaks tuleneb ÄS § 5 lg-st 3 see, et sellise kohustuse täitmise tähtpäev peab olema saabunud enne ettevõtte üleminekut või saabuma viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Seega on hageja arvates õige Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i ja Eesti Energia Aktsiaseltsi arusaam, et ÄS § 5 lg 3 järgi tuleb eristada kohustuse tekkimise aega ja kohustuse täitmise tähtpäeva. Kolleegiumi arvates tekib tervisekahju hüvitamise kohustus ÄS § 5 lg 3 mõttes ajal, mil kahjustatakse töötaja tervist. Pooled ei vaidle selle üle, et kohustus tekkis enne ettevõtte üleminekut ÄS § 5 lg 3 mõttes. Pooled vaidlevad selle üle, kas kogu tervisekahju hüvitise täitmise tähtpäev saabus ÄS § 5 lg 3 mõttes viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut või saabus üksnes selle viie aasta eest makstavate igakuiste maksete täitmise tähtpäev. Alama astme kohtud asusid seisukohale, et Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i ja Eesti Energia Aktsiaseltsi hüvitise maksmise kohustus (s.o täitmise tähtpäev) tekkis viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Seega tuvastasid alama astme kohtud, et hagejale tervisekahjustusest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev saabus viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Aktsiaselts leiavad, et hagis esitatud nõude täitmise tähtpäev saabus alles pärast viie aasta möödumist pärast ettevõtte üleandmist. Seega vajab selgitamist, mida tähendas ÄS § 5 lg-s 3 sätestatud kohustuse täitmise tähtpäev. Kuna hagejale tervisekahju hüvitamise kohustus tekkis enne 1. juulit 2002, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldada asjas enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohustuse täitmine oli enne 1. juulit 2002 reguleeritud tsiviilkoodeksis. TsK § 173 järgi tuli kohustus täita mh kindlaksmääratud tähtajaks. Kui kohustuse täitmise tähtaeg oli kindlaks määramata või oli kindlaks määratud nõudmise momendiga, oli võlausaldajal TsK § 177 lg 1 järgi õigus nõuda täitmist igal ajal. Samuti oli võlgnikul õigus täita kohustus igal ajal. Nõudmise korral oli võlgnik TsK § 177 lg 2 järgi kohustatud täitma kohustuse seitsme päeva jooksul alates nõude esitamise päevast, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulenenud viivitamatu täitmise kohustust. Kuna praeguses asjas ei tulenenud kahju tekitamise ajal seadusest töötajale tervisekahjustuse põhjustamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise tähtaega ega tähtpäeva, sõltus kolleegiumi arvates sellise kohustuse täitmise tähtpäeva saabumine TsK § 177 järgi sellest, millal kannatanu kahju tekitaja vastu nõude esitas, ja nõude esitamise järel pidi kahju tekitaja hüvitama kahju seitsme päeva jooksul. Kolleegiumi arvates tuleb enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg-t 3 tõlgendada koosmõjus TsK §-ga 177. Kuna TsK § 177 järgi tuli kahju hüvitamise kohustus täita võlausaldaja nõudmisele järgneva seitsme päeva jooksul, saabus ka selle kohustuse täitmise tähtpäev ÄS § 5 lg 3 mõttes samal ajal. Kolleegium jõuab järeldusele, et ettevõtte üleandja vastutab ÄS § 5 lg 3 järgi enne

2 – 12 – 8391 ettevõtte üleminekut töötajale tekkinud tervisekahju hüvitamise kohustuse eest solidaarselt ettevõtte omandajaga juhul, kui töötaja nõudis enne ettevõtte üleminekut või viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut sellise kahju hüvitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja nõudis kahju hüvitamist enne viie aasta möödumist ettevõtte üleminekust ning Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ka maksis hagejale tervisekahjustusega tekitatud kahju eest hüvitist. Seega vastutavad Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Aktsiaselts hagejale tervisekahju tekitamise eest solidaarselt kostjaga III ning seda ka maksete osas, mida tuleb teha ettevõtte üleminekust viie aasta möödumise järel ning kohtud rahuldasid õigesti hagi solidaarselt ka kostja I ja kostja II vastu. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et tervisekahju hüvitist makstakse üldjuhul perioodiliste maksetega. TsK § 472 järgi hüvitatakse kannatanu töövõime vähenemisega seotud kahju igakuiste maksetena. Viidatud sättest tuleneb hüvitise maksmise viis, st kuidas tuleb hüvitist maksta. ÄS § 5 lg 3 ja TsK § 177 mõttes sõltub tervisekahju hüvitamise korral täitmise tähtpäeva saabumine siiski sellest, millal kahju tekitajalt kahju hüvitamist nõuti. Kolleegium pidas vajalikuks märkida, et 1. juulil 2002 jõustunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 182 lg 2 järgi lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused ning VÕS § 183 lg 1 järgi vastutab ettevõtte üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Seega tuleb ka kehtiva õiguse järgi eristada ettevõtte üle andnud isiku vastutuse selgitamiseks kohustuse tekkimist ja selle sissenõutavust. Kohustuse täitmise aja ja sissenõutavuse sätestab VÕS § 82. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse VÕS § 82 lg 3 järgi täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Sama lõike kolmanda lause kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kolleegiumi arvates pole eelnevast tulenevalt, erinevalt TsK §-s 177 sätestatust kahju hüvitamise kohustuse sissenõutavuse eelduseks kohtuvälise nõude esitamine. Seega vastutab ettevõtte üleandja solidaarselt omandajaga VÕS § 183 lg-st 1 tulenevalt ka kehtiva õiguse järgi enne ettevõtte üleandmist kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse hüvitamise kohustuse eest. VÕS § 136 lg 2 järgi tuleb tervise kahjustamise korral hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena, kui kahju iseloomust tulenevalt ei ole mõistlik hüvitada kahju ühekordselt makstava rahasummaga. VÕS § 183 lg 1 mõttes ei välista nimetatud säte seda, et tervisekahju hüvitis tervikuna muutub sissenõutavaks võlasuhte tekkimisest mõistlikult vajaliku aja möödumisel (VÕS § 82 lg 7 kolmas lause). Lõpetuseks asus hageja seisukohale, et V K kutsehaiguse on põhjustanud töö negatiivsed tegurid 1977-2009. Tööandjate kohustuse täitmise tähtpäev saabus 04.01.2011, see on siis, kui tuvastati kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus. Eesti normatiivaktid seostavad üleandja ja vastuvõtja solidaarse kohustuse tekkimise siis kui ettevõtte üleandmisest on möödunud vähem kui 5 aastat. Antud juhul on see aeg pikem ja vastutab ainult see tööandja kes põhjustas töövõime kaotuse. Eesti Energoremondis hagejale tekkinud tervisekahjustuse eest vastutab õigusjärgluse tagajärjel Eesti Energia AS. Vaadeldud lepingust ei tulene, et Eesti Energia AS kohustused on üle läinud Narva Elektrijaamade AS-ile. Vaadeldud lepingust ei tulene, et Narva Elektrijaamad AS kohustus hüvitada hagejale tekitatud tervisekahju on üle läinud Alstom Bower Estonia AS-ile. Palus hagi rahuldada. Kostjate vastuväited Kostja, Eesti Energia Aktsiaselts, vaidles kirjalikus vastuses hagile vastu. Eesti Energia Aktsiaselts palus jätta hageja nõue ühekordse hüvise väljamõistmiseks Eesti Energia Aktsiaseltsilt

2 – 12 – 8391 rahuldamata, jätta rahuldamata igakuulise hüvise välja mõistmise nõue Eesti Energia Aktsiaseltsilt ning palus jätta menetluskulud hageja kanda. Eesti Energia Aktsiaselts asus kirjalikus vastuses seisukohale, et hagi ei tunnista. Käesoleval hetkel vastuhagi esitada ei soovi. Kõik taotlused ja väited koos tõenditega esitas kohta alljärgnevalt. Eesti Energia Aktsiaselts andis vastavalt 29.12.1999.a. sõlmitud lepingule nr NEJ/SERV-01/BT (mille on Kostja 2 esitanud 11.09.2012.a. oma vastusega hagiavaldusele lisatud lisadega nr 1 ja nr 2) (edaspidi Leping) lepingu artikkel 1 alapunktis 1.1 üle viivitamatult kõik Eesti Energia Aktsiaseltsi õigused ja kohustused AS-ile Narva Elektrijaamad, välja arvatud juhul, kui eritingimustes pole kokku lepitud teisiti. Eesti Energia AS on asutanud AS Narva Elektrijaamad majandusüksuse Narva Elektrijaamad baasil. Hageja töötas turbiinide ja katelde divisjonis, mille Eesti Energia Aktsiaselts andis üle Lepingu alusel AS-ile Narva Elektrijaamad. Eesti Energia Aktsiaselts ühineb Kostja 2 seisukohtadega Kostja 2 vastuse punktides 4.1. – 4.4. Hageja väidab, et Alstom Bower Estonia AS sõlmis Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-iga töövõtulepingu koos tööjõu rendiga. Eesti Energia Aktsiaselts ei saa nõustuda hageja sellise väitega, sest lepingu artikkel 6 sätestab üheselt personali ülevõtmise, mitte personali rendi tingimused. Samuti sätestab lepingu artikkel 13 rendi tingimused, kuid rendile antakse tööruumid, töökojad, laohooned jms, koos nende sisustuse, seadmete, inventari, tööriistade ja instrumentidega, mida kasutas vastav personal. Kuna Hageja nõue on Eesti Energia Aktsiaseltsi osas Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu kohatu, siis ei hakka Eesti Energia Aktsiaselts süüvima hüvise arvestusmetoodikasse, kuna see ei puuduta teda. Eesti Energia Aktsiaselts asus kirjalikus vastuses seisukohale, et menetluskulud peaksid jääma hageja kanda. Kostja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil ning kostja ei vaja menetluses tõlki. Hagiavalduses esitatud Eesti Energia Aktsiaseltsi andmed on korrektsed ning Eesti Energia Aktsiaseltsi esindaja volikiri on esitatud Hageja poolt 30.10.2012.a. teise kostja kaasamise avalduse lisaga nr 2 ning Eesti Energia Aktsiaselts on seisukohal, et korduvalt sama dokumenti esitada ei ole vaja. Menetlusdokumendid võib edastada Eesti Energia Aktsiaseltsi esindaja andmetele vastuse päises. Kostja, Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS, vaidles kirjalikus vastuses hagile vastu. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS palus jätta hageja nõue ühekordse hüvise väljamõistmiseks Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-ilt rahuldamata ning samuti palus jätta rahuldamata igakuulise hüvise välja mõistmise nõude ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ei oma vastuväiteid selle kohta, et kohus on asja menetlusse võtnud, kostja ei tunnista hagi, käesoleval hetkel vastuhagi esitada ei soovi ning esitab vastuväited koos tõenditega alljärgnevalt. Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS asus kirjalikus vastuses seisukohale, et Kostja 2 andis vastavalt 29.12.1999.a. sõlmitud lepingule nr NEJ/SERV-01/BT oma turbiinide ja katelde divisjoni majandusüksuse, milles hageja töötas, üle AS-ile ABB Eesti. Nimetatud majandusüksus on käsitletav ettevõttena selle üleandmise seisuga kehtinud ÄS § 5 lõike 1 kohaselt (ettevõtte on käesoleva seaduse tähenduses majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb). Ettevõte koosneb ettevõtjale kuuluvatest asjadest, õigustest ja kohustustest (nagu lepingud, sh ka töölepingud), mis on määratud või peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks (nagu näiteks hooned, seadmed, töötajad, turuosa, tegevusvaldkonnad jms). Nimetatud majandusüksus ja selle turbiinide ja katelde remondiga seotud personal koos nende kehtivate töölepingutega anti üle ABB Eesti AS-ile. Samuti läksid ABB Eesti AS-le üle turbiinide ja katelde remondidivisjoniga seotud hooned ja tööruumid Balti Elektrijaama ja Eesti Elektrijaama territooriumil ning ka töötajate tööriistad ja -vahendid. Ettevõtte üleandmisel kehtinud äriseadustiku redaktsiooni § 5 lõike 2 järgi läksid ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna ülemineku korral omandajale või valduse saajale üle ka kõik ettevõtte kohustused. Seega on kõik katelde ja turbiinide remondiga seotud majandusüksuse kohustused üle läinud AS-le ABB Eesti (hilisem ärinimi nimetatud üksusel Alstom Power Estonia AS, käesoleval ajal Alstom Estonia AS). Nimetatud asjaolude tõendamiseks lisas Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS 29.12.1999.a. sõlmitud lepingu nr NEJ/SERV-01/BT koos selle tõlkega eesti keelde. Samuti hageja poolt hagiavaldusele lisatud tööraamatu väljavõte kinnitab kostja 2 poolt esitatud asjaolu, et hagejaga sõlmitud tööleping läks üle Alstom Power Estonia AS-le, kuna ka

2 – 12 – 8391 tööraamatu vastavas kandes on tööandja vahetumise põhjuses viide 29.11.1999.a. lepingule nr

NEJ/SERV-01/BT.

Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS asus kirjalikus vastuses seisukohale, et Riigikohus on otsuses 3-2-1-96-08 (punktid 22 ja 23) asunud seisukohale, et ettevõtte ülemineku korral vastutab ettevõtja üleandja enne ettevõtte üleminekut töötajale tekkinud tervisekahju hüvitamise kohustuse eest solidaarselt ettevõtte omandajaga juhul, kui töötaja nõudis enne ettevõtte üleminekut või viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut sellise kahju hüvitamist. Hageja ei ole kahju hüvitamist kostjalt viie aasta jooksul ettevõtte üleminekust arvates nõudnud ja seega kostja 2 nimetatud väidetava kahju eest ei vastuta. Hageja ei saanudki hüvitist 5 aasta jooksul nõuda, kuna kutsehaigus ise tuvastati ka alles pärast 5 aasta möödumist arvates ettevõtte üleandmisest. Kuna ettevõtte on üle antud ja 5 aasta jooksul ettevõtte üle-andmisest pole kostja 2-lt kahju hüvitamist nõutud, siis kostja 2 selle eest enam ei vastuta. Hageja on meelevaldselt ja valesti tõlgendanud kostja 2 ja AS ABB Eesti vahel sõlmitud lepingut selliselt, et nimetatud lepingu alusel ei läinud üle ettevõte ja sellega koos kõik ettevõttesse kuuluvad õigused ja kohustused. Kostja 2 vaidleb sellisele seisukohale vastu ja on seisukohal, et 29.11.1999.a. lepingu nr NEJ/SERV-01/BT kohaselt andis kostja 2 üle ettevõtte kehtinud ÄS § 5 lõike 1 tähenduses. Hageja väide selle kohta, et kostja 2 on analoogilistes menetlustes loobunud oma seisukohast ettevõtte ülemineku osas, on vale. Kostja 2 pole oma sellistest seisukohtadest loobunud. Vaatamata sellele, on hageja selline seisukoht asjakohatu ja pole kuidagi seotud käesoleva vaidlusega ning lisatud tõend muus menetluses sõlmitud kompromissi kohta tuleb jätta arvesse võtmata ja tähelepanuta. Kostjale 2 ei ole esitatud hagiavalduse lisa nr 5 (Otsus nr 706732. Püsiva töövõimetuse tuvastamine). Kuna nimetatud lisa pole esitatud, ei saa kostja 2 kontrollida ega esitada seisukohta ka hagis esitatud kahju arvestuste ja sellega seotud asjaolude kohta. Kuni nimetatud tõendi esitamiseni vaidleb kostja 2 kahju tekkimisele ja selle arvestusele vastu ja esitab oma täpsustatud ja põhjendatud seisukohad pärast vastava tõendi saamist. Lõpuks asus Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS seisukohale, et jääb 11.09.2012.a. esitatud vastuse ja selles esitatud seisukohtade juurde. Kostja 2 on seisukohal, et ettevõtte, milles hageja töötas on üle läinud Alstom Power Estonia AS-ile (käesoleval ajal ärinimega Alstom Estonia AS) ning kõik selle ettevõttega seotud õigused ja kohustused on seega samuti üle läinud Alstom Estonia AS-ile. Hageja nõuded ja kostjate vastuväited kohtuistungil Hageja, V K ja tema lepinguline esindaja Lembit Auväärt jäi kohtuistungil oma seniste seisukohtade juurde. Lembit Auväärt asus kohtuistungil seisukohale, et Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS suhtes on hagi põhjendatud. Eesti Energia AS suhtes on ära toodud põhiväited. Kohus aktsepteeris hageja taotluse ja kostja nõusoleku, et oleks vaja teha vaheotsus, kes on kohane kostja. Oleme seisukohad esitanud, jääme selle juurde. Peale vaheotsust saab otsustada, kuidas on V K kahju tekitanud. Kostja, Eesti Energia Aktsiaseltsi, lepinguline esindaja, Marek Aunver, vaidles kohtuistungil hagile vastu ja selgitas, et Eesti Energia Aktsiaselts andis selle üksuse üle Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-ile ning selles osas hagi ei tunnista. Marek Aunver rõhutas kohtuistungi, et Eesti Energia Aktsiaselts ei vaidle sellele vastu, et V K töötas tehnoloogiatööstuses ning see äriühing kuulus Eesti Energiale. 29.12. 1999.a sõlmiti Eesti Energia AS-i ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i vahel leping, kus V K töötas Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-is. Lepinguga läks struktuuriüksus, kus V K töötas üle Alstom AS-ile. V K oli võimalik esitada nõuded 5 aasta jooksul Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i vastu. Oli ettevõtte üleandmise, see suhe kestab siiamaani. Marek Aunver asus seisukohale, et renditi tööruumi mitte tööjõudu ning hageja esindaja on asunud ekslikule seisukohale, et tegemist oli hoopiski lepingu alusel tööjõu rendiga. Teenuse üleandmise lepingu sisuks oli, et renditi territooriumi, mitte tööjõudu. Üleantud majandusüksuses töötas üle 400 töötaja. Hageja, tema poolt esitatud tööraamatu väljavõttega, kinnitab kostja seisukoha majandusüksuste ja töölepingute ülemineku kohta. Paljud

2 – 12 – 8391 töötajaid läksid üle Alstom AS-le. Kostja, Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS, lepinguline esindaja, Robert Sprengk, kohtuistungile ei ilmunud. Robert Sprengk esitas taotluse tsiviilasja läbivaatamiseks ilma temata, kuna ta jääb oma varasemate kirjalike seisukohtade juurde. Kohus rahuldas Robert Sprengki taotluse ning vaatas tsiviilasja läbi sisuliselt ilma Robert Sprengki osavõtuta kohtuistungist. Kohtuotsuse põhjendused Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendamata ning ei kuulu rahuldamisele. Kohus tuvastas esitatud hagiavaldusega ja kostjate vastustega, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et V K töötas V K (Eesti) Energoremondis ajavahemikus 05.09.1977-31.01.1986 ja 09.03.198802.07.1995. V K töötas AS Narva Elektrijaamad ajavahemikus 03.07.1995- 31.12.2000. V K töötas Alstom Bower Estonia ajavahemikus 01.01.2001 kuni 28.01.2011. V K avastati kutsehaigus 01. 12.2010. 23.10.2011 tuvastas arstlik ekspertiis, et V K on kaotanud kutsehaiguse tõttu 40 % oma töövõimest. Samuti puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et Eesti Energia Aktsiaselts (RK:10421629, esmakanne 31.03.1998.a.) on Eesti Energoremondi (RK:01005614) õigusjärglane ja peaks vastutama Eesti Energoremondi õigusjärglasena V K kutsehaigusega põhjustatud kahju eest. Sama asjaolu on kohtu poolt tuvastatud äriregistri teabesüsteemi väljatrükiga Eesti Energia Aktsiaseltsi andmete kohta. Samas ei soovi pooled, et kohus lahendaks tsiviilasja sisuliselt, kes kostjatest ja millisel määral on süüdi V K kutsehaiguse põhjustamises ning kui palju hüvist peavad Eesti Energia Aktsiaselts ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS V K kutsehaiguse põhjustamisega tekitatud kahju eest maksma. Hageja ja kostjad taotlesid kohtult vaheotsuse tegemist TsMS §449 alusel, et kohus tuvastaks asjaolu kas V K on esitanud hagi kohaste kostjate vastu või mitte. Kohus tuvastas, et V K ning Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vahel on õiguslik vaidlus selle üle, kas Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Aktsiaselts vastutavad V K kutsehaiguse tekitamisega põhjustatud kahju eest või on see kohustus üle läinud Alstom Estonia AS-ile (RK: 10676974). Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Aktsiaselts esitasid vastuväite, et lepinguga nr.NEJ/SERV-01/BT 29.12.1999.a. (I.kd.tl.179-190) andsid Eesti Energia Aktsiaselts ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ÄS §5 alusel katelde ja turbiinide divisjoni (kus töötas ka V K) iseseisva majandusüksusena ja ettevõttena koos töötajatega (sh ka V K) ning koos kõigi (Eesti Energia Aktsiaseltsi ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i) õiguste ja kohustustega üle ABB Eesti AS-ile, kes pidi hiljemalt 01.07.2000.a. üleantud majandusüksuse majandamiseks ja lepinguga võetud kohustuste täitmise eesmärgil looma iseseisva äriühingu - ABB Alstom Power N.V (hilisema ärinimega - Alstom Estonia AS) (lepingu p.1.1 ja p.1.2.) Hageja asus hagis seisukohale, et tööjõu osas ei toimunud kostjate õiguste ja kohustuste üleminekut ÄS §5 alusel Alstom Estonia AS-ile, kuna tegemist oli tööjõu rendilepinguga, mitte aga töötajate ülevõtmisega iseseisvasse äriühingusse. Lahendades küsimust, kas tegemist oli 29.12.1999.a. (ka tänapäevases kontekstis) ettevõtte üleminekuga või mitte pöördus kohus Riigikohtu praktika poole. Riigikohus otsuses 21.detsembrist 2011.a tsiviilasjas nr. 3-2-1-131-11 p.10 asus seisukohale, et TsÜS § 661 (ettevõtte ülemineku ajal kehtinud ÄS § 5 lg 1) kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Sama sätte lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste (ja nendega koos

2 – 12 – 8391 üleminevate kohustuste) üleminekut reguleeritakse VÕS § 182 lg-tes 1 ja 2. Kolleegiumi arvates on kohtute järeldus kooskõlas ettevõtte üleminekut sätestavate õigusnormidega - kohtud on tuvastanud piisavalt asjaolusid, millest järeldub, et kostja I andis kostjale II üle majandusüksuse, mille kaudu ettevõtja tegutses. Kolleegium osutab ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa õigusele. Euroopa Liidu 12. märtsi 2001. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1). Euroopa kohus on selgitanud, et viidatud art 1 lg 1 p-te a ja b tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus üleantud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilita oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et erinevate üleantud tootmiselementide vahel on säilinud funktsionaalne side, mis võimaldab omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks (vt Euroopa kohtu 12. veebruari 2009. aasta otsus C-466/07 (LandesarbeitsgerichtDüsseldorfi (Saksamaa) eelotsusetaotlus) - Dietmar Klarenberg versus Ferrotron Technologies GmbH, p 53). Sama lahendi p.12 asus kolleegium seisukohale, et VÕS § 183 reguleerib ettevõtte üleandja ja omandaja solidaarvastutust. Tulenevalt VÕS § 183 lg-st 1 vastutab ettevõtte üleandja solidaarselt koos omandajaga nende enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks, või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul üleandmisest. VÕS § 183 lg 3 sätestab ettevõtte üleandja vastutuse ajalise piirangu. Selle sätte järgi on eeltoodud lg-s 1 nimetatud kohustustest tekkinud nõuete aegumistähtaeg viis aastat ettevõtte üleminekust, kui mõnele neist nõuetest ei kehti lühem aegumistähtaeg. Praeguses asjas on viidatud sätetes esitatud solidaarvastutuse tekkimise eeldused täidetud. Maakohus nõustus Riigikohtu seisukohaga, aga samuti ka Eesti Energia Aktsiaseltsi ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i seiskohtadega, et lepinguga nr.NEJ/SERV-01/BT 29.12.1999.a. läks Eesti Energia Aktsiaseltsi katelde ja turbiinide divisjon ettevõttena üle Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-ile kusjuures üleantud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilitanud oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et erinevate üleantud tootmiselementide vahel oli säilinud funktsionaalne side, mis võimaldab omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks. Sama lepingu alusel läks katelde ja turbiinide divisjon Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-ilt üle ABB Eesti AS-ile ning hiljemalt 01.07.2000.a. Alstom Estonia AS-ile, kuna Euroopa Liidu 12. märtsi 2001. a Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1). Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hageja seisukoht nagu ei toimunud lepinguga nr.NEJ/SERV-01/BT 29.12.1999.a. Eesti Energia Aktsiaseltsilt ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-ilt ettevõtte üleminekut koos töötajatega (sh ka V K) on asjakohatu, paljasõnaline ja tõendamata, aga samuti vastuolus Euroopa Liigu õigusega. Hageja väide, et sõlmiti tööjõu rendileping on palgasõneline, mis ei ole leidnud tõendamist kohtule esitatud tõenditega. Kohus analüüsib, mis juhtuks, kui hageja esitaks nõude solidaarvastutuse alusel tuginedes VÕS §183. Tulenevalt VÕS § 183 lg-st 1 vastutab ettevõtte üleandja solidaarselt koos omandajaga nende enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks, või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul üleandmisest. VÕS § 183 lg 3 sätestab ettevõtte üleandja vastutuse ajalise piirangu. Selle sätte järgi on eeltoodud lg-s 1 nimetatud kohustustest tekkinud nõuete aegumistähtaeg viis aastat ettevõtte üleminekust, kui

2 – 12 – 8391 mõnele neist nõuetest ei kehti lühem aegumistähtaeg. Äriregistri teabesüsteemi alusel tuvastas kohus, et Alstom Power Estonia AS algas 16.06.2000.a. ja Alstom Estonia AS 20.06.2002.a.. Kutsehaigusega tekitatud kahju muutub sissenõutavaks alates hetkest, kui hageja kutsehaigusest teada sai so kutsehaiguse tuvastamisest. V K tuvastati kutsehaigus 01. 12.2010. 23.10.2011 tuvastas arstlik ekspertiis, et V K on kaotanud kutsehaiguse tõttu 40 % oma töövõimest. Hagi esitas V K Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu 28.02.2012.a. so üle 11-aasta ettevõtte üleminekust. Kutsehaigusega kaotatud töövõime protsent tehti V K kindlaks 11-aastat hiljem peale ettevõtte üleminekut. Kohus asus seisukohale, et VÕS §183 alusel oleks V K solidaarvastutuse nõue Eesti Energia Aktsiaseltsi ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i vastu aegunud ning V K ainsaks võimaluseks on hagi esitamine Alstom Estonia AS-i vastu, kuna VÕS § 183 lg 3 sätestab ettevõtte üleandja vastutuse ajalise piirangu. Järgnevalt analüüsib kohus, mis juhtuks siis, kui hage esitaks oma nõude kostjate vastu 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg-t 3 alusel. Kohus luges tuvastatuks, et käesoleval juhul pooled vaidlevad selle üle, kas kogu tervisekahju hüvitise täitmise tähtpäev saabus ÄS § 5 lg 3 mõttes viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut või saabus üksnes selle viie aasta eest makstavate igakuiste maksete täitmise tähtpäev. Asja lahendamiseks pöördub kohus Riigikohtu praktika poole. Riigikohus tsiviilasjas nr. 3-2-196-08 tehtud 28.jaanuari 2009.a otsuse p.19 asus seisukohale, et kolleegiumi arvates tekib tervisekahju hüvitamise kohustus ÄS § 5 lg 3 mõttes ajal, mil kahjustatakse töötaja tervist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tervisekahjustus tekkis pikaajalise töötamise ajal Turba peakorpuses, st selle üle, et kohustus tekkis enne ettevõtte üleminekut kostjatelt I ja II kostjale III. Seega on tuvastatud, et kohustus tekkis enne ettevõtte üleminekut ÄS § 5 lg 3 mõttes. Sama lahendi p.21 asus kolleegium seisukohale, et kuna hagejale tervisekahju hüvitamise kohustus tekkis enne 1. juulit 2002, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldada asjas enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohustuse täitmine oli enne 1. juulit 2002 reguleeritud tsiviilkoodeksis. TsK § 173 järgi tuli kohustus täita mh kindlaksmääratud tähtajaks. Kui kohustuse täitmise tähtaeg oli kindlaks määramata või oli kindlaks määratud nõudmise momendiga, oli võlausaldajal TsK § 177 lg 1 järgi õigus nõuda täitmist igal ajal. Samuti oli võlgnikul õigus täita kohustus igal ajal. Nõudmise korral oli võlgnik TsK § 177 lg 2 järgi kohustatud täitma kohustuse seitsme päeva jooksul alates nõude esitamise päevast, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulenenud viivitamatu täitmise kohustust. Kuna praeguses asjas ei tulenenud kahju tekitamise ajal seadusest töötajale tervisekahjustuse põhjustamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise tähtaega ega tähtpäeva, sõltus kolleegiumi arvates sellise kohustuse täitmise tähtpäeva saabumine TsK § 177 järgi sellest, millal kannatanu kahju tekitaja vastu nõude esitas, ja nõude esitamise järel pidi kahju tekitaja hüvitama kahju seitsme päeva jooksul. Kolleegiumi arvates tuleb enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg-t 3 tõlgendada koosmõjus TsK §-ga 177. Kuna TsK § 177 järgi tuli kahju hüvitamise kohustus täita võlausaldaja nõudmisele järgneva seitsme päeva jooksul, saabus ka selle kohustuse täitmise tähtpäev ÄS § 5 lg 3 mõttes samal ajal. Maakohus nõustub Riigikohtu seisukohaga, aga samuti ühineb ka Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i ja Eesti Energia Aktsiaseltsi seisukohtadega. Kohus tuvastas, et V K töötas Eesti Energoremondis ajavahemikus 05.09.1977-31.01.1986 ja 09.03.1988-02.07.1995. (õigusjärglane Eesti Energia Aktsiaselts) ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-is ajavahemikus 03.07.1995- 31.12.2000 so enne 01.juulit 2001.a., mille tõttu tuleb kohaldada TsK §177 sätteid. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et ÄS §5 lg.3 mõttes tekkis Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-il ja Eesti Energia Aktsiaseltsil kohustus hüvitada V K terviskahjustus enne ettevõtte üleminekut lepingu nr.NEJ/SERV-01/BT 29.12.1999.a. alusel. Samas nõustub kohus

2 – 12 – 8391 Riigikohtu ja kostjate seisukohaga, et kolleegiumi arvates tuleb enne 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg-t 3 tõlgendada koosmõjus TsK §-ga 177. Kuna TsK § 177 järgi tuli kahju hüvitamise kohustus täita võlausaldaja nõudmisele järgneva seitsme päeva jooksul, saabus ka selle kohustuse täitmise tähtpäev ÄS § 5 lg 3 mõttes samal ajal. Kohus luges tuvastatuks, et võlausaldaja, V K, nõudis Eesti Energia Aktsiaseltsilt ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-ilt kahju hüvitamist hagi esitamisega 28.02.2012.a., siis saabus Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-il ja Eesti Energia Aktsiaseltsil kohustus hüvitada V K kahju 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg-t 3 mõttes seitsme päeva möödudes so rohkem, kui 11-aastat hiljem peale ettevõtte üleminekut, mille tõttu ei ole Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i ja Eesti Energia Aktsiaseltsi solidaarvastutuse kohaldamiseks 1. juulit 2002 kehtinud ÄS § 5 lg-t 3 alusel enam alust ning V K peaks hagi esitama Alstom Estonia AS-i vastu. Kohus möönab, et Eesti Energia Aktsiaseltsil ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-il oleks tekkinud solidaarvastutusse kohustus V K ees juhul, kui V K oleks esitanud oma nõude TsK §177 alusel hiljemalt viie aasta jooksul peale ettevõtte üleminekut. V K ei saanud sellist nõuet õigel ajal esitada, kuna siis ta ei teadnud veel, et Eesti Energia Aktsiaseltsi ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i poolt on temale tekitatud kutsehaigus. TsMS §205 lg.2 kohaselt on hagejaks isik, kes on esitanud hagi. Kostja on isik, kelle vastu hagi on esitatud. Käesolevas tsiviilasjas on hagejaks V K ning kostjateks Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Aktsiaselts. Kostjad nimetab hagiavalduses hageja. V K ei ole hagiavalduses nimetatud kostjana Alstom Estonia AS-i, mille tõttu luges kohus tuvastatuks, et Alstom Estonia AS ei ole käesolevas tsiviilasjas menetlusosalisteks. TsMS §230 lg.1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus luges tuvastatuks, et V K ei ole täitnud oma tõendamiskoormist ning ei ole esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Aktsiaselts peavad hüvitama temale kutsehaigusega tekitatud kahju. Eesti Energia Aktsiaselts ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ei ole hagi ka õigeks võtnud. Teistsuguse kokkuleppe kohta tõendamiskoormise osas kohtul andmed puuduvad, mille alusel luges kohus tuvastatuks, et V K hagi Eesti Energia Aktsiaseltsi ja Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i vastu tuleb jätta rahuldamata, kuna hagi on esitatud mittekohaste kostjate vastu. TsMS §436 lg.2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Sama sätte lg.4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Kuna hageja V K ise taotles osaotsuse tegemist selgitamaks, kas hagi on esitatud kohase kostja vastu, siis luges kohus tuvastatuks, et kohus on piisavalt täitnud oma selgitamiskohustust selle kohta, kes peaks käesolevas asja olema kostja. V K ei ole taotlenud kostjana Alstom Estonia AS-i kaasamist, mille tõttu ei või kohus teha otsust Alstom Estonia AS-i suhtes, kuna otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest.

2 – 12 – 8391 Eeltoodu alusel, aga samuti hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid ja poolte seisukohti pidas kohus vajalikuks jätta V K hagi Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamise nõudes rahuldamata, kuna hagi on esitatud mittekohaste kostjate vastu. Samuti pidas kohus vajalikuks lükata otsuse avalikult teatavakstegemine edasi 20.11.2013.a. kell 16.00 Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantselei kaudu. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 161 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus hagi tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tuleb jätta menetluskulud V K kanda. Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Johannes Külaots Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.