Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. november 2013.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, kirjalik menetlus
Tsiviilasja number
2-13-27234
Tsiviilasi
AS-i MiniCredit hagi XXXvastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
638,46 eurot
Menetlusosalised ja nende
hageja AS MiniCredit
esindajad
Viru Väljak 2, Tallinn)
(registrikood
11551909, asukoht
hageja esindaja Ingrid Nook kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)
AS
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud AS MiniCredit (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXX (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohtunikuabi tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 03.09.2013 määrusega andis kohtunikuabi asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 06.09.2013 esitas hageja hagiavalduse Harju Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale 27.09.2010 laenu summas 3000 krooni. Kostja kohustus laenu tagastama 27.10.2010. Samuti kohustus kostja tasuma intressi 590 krooni. Kostja ei ole laenu tagastanud, millest tulenevalt võlgneb 191,73 eurot (3000 krooni). Samuti ei ole kostja tasunud intressi, millest tulenevalt võlgneb 37,71 eurot (590 krooni). Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt võis hageja edastada kostjale meeldetuletuse laenu tagastamise kohta. Kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustus laenusaaja tasuma iga meeldetuletuse eest tasu 200 krooni. Hageja on saatnud kostjale kaks meeldetuletust, millest tulenevalt võlgneb kostja hagejale 25,56 eurot (400 krooni). Juhuks, kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, on pooled leppinud kokku viivise maksmises 1,5 % tagastamisele kuulunud summalt päevas. 04.09.2013 seisuga võlgneb kostja viivist 46 890 krooni. Hageja nõuab kostjalt hagiavalduse esitamise seisuga viivist põhivõla ulatuses, summas 191,73 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 191,73 eurot, intressi 37,71 eurot, meeldetuletuse tasu 25,56 eurot ja viivised 191,73 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise 1,5 % päevas põhivõlalt alates 05.09.2013 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 191,73 eurot. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt. Laen on kostjal tagastamata. Osalt majanduslike raskuste pärast, osalt aga ka hageja suhtumise pärast. Hageja ei ole saatnud kostjale mitte meeldetuletuskirju, vaid ähvardava sisuga kirju. Lisaks ei ole hageja kandnud meeldetuletuskirjade saatmisel kulusid. Kostja on nõus hagejale tasuma summa, mida ta laenas. Nõue võib olla aegunud.
Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on kostja võtnud 27.09.2010 hagejalt laenu 3000 krooni tagastamise tähtajaga 27.10.2010. Laenulepingu p 4.1.2.3 järgi on intressi ja muude kulude kogusumma kolmekümne päevaliseks perioodiks 590 krooni. Vaidlus puudub, et eelmärgitud summad on kostjal hagejale tasumata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 191,73 eurot (3000 krooni) ja intress ning muud kulud 37,71 eurot (590 krooni). Hageja nõuab kahe meeldetuletusteadete saatmise eest kostjalt 25,56 eurot (400 krooni). Kostja on vaidlustanud meeldetuletustasude suuruse. Poolte vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimuste p 7.4 sätestab, et kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse tasu 200 krooni. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, kui palju maksab ühe meeldetuletusteate saatmine. Kohus leiab, et ühe meeldetuletusteate eest 200 krooni nõudmine on ebamõistlikult palju. Samuti võetakse vaidlusaluse lepingupunktiga kostjalt võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Seetõttu on kohtu hinnangul eelpool nimetatud tüüptingimus tühine. Kohtu hinnangul on meeldetuletusteadete eest tasu nõudmine oma sisult kahju hüvitamise nõue. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud, millised on tema tegelikud kulud meeldetuletusteate saatmisel. Seega tuleb hagi meeldetuletusteadete eest tasu nõudmise osas jätta rahuldamata. Lepingu tingimuste punktis 9.1 on pooled kokku leppinud, et kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 1,5% tagastamisele kuulunud summast kalendripäevas. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 421 sätestab, et käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on
tühine. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa (laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis seitse) protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus märgib, et hagiavaldusele lisatud lepingust nähtub, et intressimääraks oli 60% laenu summast aastas. Seega on lepingu p 9.1 tühine ning viivise määraks on, VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt, 60% aastas. Hageja on hagiavalduses vähendanud oma viivisenõuet ning ei nõua kostjalt hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist suuremas summas kui põhinõue. Kuna nõutav viivis ei ületa eelpool nimetatud viivisemäära, siis on viivise nõue summas 191,73 eurot põhjendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud välja mõista viivised 1,5% päevas, s.o 547,5 % aastas, võlgnetavalt laenusummalt. Kuna hageja ei saa nõuda viivist rohkem kui 60 % aastas, siis peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja viivise 60 % aastas põhivõlalt (s.o 191,73 eurolt) alates hagiavalduse esitamisest (s.o 06.09.2013) kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 191,73 eurot. Tulenevalt ülaltoodust leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 191,73 eurot, intress ja muud kulud 37,71 eurot ning viivis hagiavalduse esitamise aja seisuga 191,73 eurot, kokku 421,17 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viivis 60 % aastas põhivõlalt (s.o 191,73 eurolt) alates 06.09.2013.a. kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 191,73 eurot. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hagi on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Käesoleval juhul muutus nõue sissenõutavaks 28.10.2010. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati kohtusse 29.05.2013. Seega ei ole nõue aegunud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 10 % ulatuses hageja kanda ja 90 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluse asjas näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis. Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 100 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, peab kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt
hageja kasuks menetluskulud 90 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.