OÜ Nauvitsman hagi OÜ Packprint vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2249,69 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 19. novembri 2012.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Packprint apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): OÜ Packprint (RK: 10926968) esindaja advokaat Margus Kiir Vastustaja (hageja): Nauvitsman OÜ (RK: 11107899) esindaja vandeadvokaat Rene Varul
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 19. novembri 2012.a otsus osaliselt, s.o kostjalt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hageja viivise nõue osaliselt ja mõista OÜ-lt Packprint välja OÜ Nauvitsman kasuks sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku eest 01.06.2008.a kuni 01.06.2011.a summas 539,97 eurot. Muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu käesolevas otsuses märgitule.
Mõista Packprint OÜ-lt välja OÜ Nauvitsman kasuks võlgnevus kogusummas 2 789,66 eurot (kaks tuhat seitsesada kaheksakümmend üheksa eurot ja 66 senti), sh põhivõlgnevus summas 2 249,69 eurot ja viivised summas 539,97 eurot.
3.Mõista Packprint OÜ-lt välja OÜ Nauvitsman kasuks viivis põhinõudelt, VÕS §113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas), alates 01.06.2011 kuni põhinõude (2 249,69 eurot) täitmiseni.“
3.Rahuldada OÜ Packprint apellatsioonkaebus osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 93 % ulatuses OÜ Packprint kanda ja 7 % ulatuses OÜ Nauvitsman kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Nauvitsman (hageja) esitas hagi Packprint OÜ (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Põhivõlgnevuse suuruseks oli 2 249,69 eurot ja viivised 750,08 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 järgi sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt omandas hageja 12. aprillil 2010 Welding Group OÜ-lt võlgnevuse väljanõudeõiguse kostja vastu. Nõue tekkis seetõttu, et Welding Group OÜ müüs kostjale vaakumkotte, mille eest kostja tähtaegselt ei tasunud. 18. juunil 2007 müüdi vaakumkotte 1 102,28 euro eest ja 25. juunil 2007 müüdi kaupa 2 626,88 euro eest. Kostjale esitati vastavalt arved nr 70392 (tasumise tähtajaga 2. juuli 2007) ja 70405 (tasumise tähtajaga 9. juuli 2007). 12. märtsil 2008 esitas Welding Group OÜ kostjale nõudekirja koos maksegraafikuga, mida kostja osaliselt täitis. Kostja muid vastuväiteid ei esitanud. Kostja on kahel korral, 16. jaanuaril 2008 ja 7. jaanuaril 2009 esitanud endisele võlausaldajale saldokinnitused, millega tunnistatakse võlgnevust. Kuna kostja maksegraafikut ei täitnud, loovutas Welding Group OÜ nõude hagejale. Hageja ees kostja enam oma võlgnevust ei tunnistanud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tunnistab, et omas õigussuhteid Welding Group OÜ-ga, kuid hageja ei ole tõendanud nõude üleminekut. Seega puudub hagejal õigus hagi esitamiseks. Lisaks on nõue aegunud TsÜS § 146 lg 1 alusel, sest arved on esitatud 2007.a, hagi on
esitatud 2011, seega ca 4 aastat hiljem. Kostja ei nõustu ka hageja väitega, et ta asus täitma talle pakutud maksegraafikut; kostja tasus reaalselt saadud kauba eest vastavalt selle laekumisele.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 19. novembri 2012 otsusega OÜ Nauvitsman hagi ja mõistis Packprint OÜ-lt välja OÜ Nauvitsman kasuks võlgnevus kogusummas 2 999,77 eurot, sh põhivõlgnevus summas 2 249,69 eurot ja viivised summas 750,08 eurot, lisaks jooksva viivise põhinõudelt VÕS §113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jäid täies ulatuses kostja kanda. Poolte kohtuistungil antud seletustega ja O. M. vande all antud seletusega, luges maakohus tuvastatuks, et Packprint OÜ ja kauba tarnija, Welding Group OÜ, vahel puudus kirjalik müügileping kilekottide tarnimiseks. Packprint OÜ-le tarniti kilekotte igakordse suulise tellimuse alusel ning kilekottide müük Packprint OÜ-le on tõendatud ainult hageja poolt kohtule esitatud arvetega. Kohus luges tuvastatuks, et Packprint OÜ ja Welding Group OÜ vahel oli sõlmitud kilekottide müügileping, millest tulenevalt tekkis Welding Group OÜ-l kohustus anda Packprint OÜ-le üle lepingu objektiks olevad kilekotid ning võimaldada müüdavate kilekottide omandiõiguse ülemineku Packprint OÜ-le. Packprint OÜ-l omakorda tekkis kohustus müüdavad kilekotid vastu võtta ning nende eest tasuda. Kohtule esitatud arvetest ja veokirjadest nähtub, et Welding Group OÜ täitis müügilepingujärgsed kohustused Packprint OÜ ees. Packprint OÜ omakorda rikkus oma müügilepingujärgseid kohustusi Welding Group OÜ eest, kuna jättis arvetel nimetatud kilekotid vastu võtmata. See on tõendatud Packprint OÜ juhatuse liikme O. M. vande all antud seletusega selle kohta, et veokirjadel ei ole ei tema enda ega ka kellegi teise Packprint OÜ töötaja allkirja kilekottide vastuvõtmise kohta, aga samuti jättis Packprint OÜ Welding Group OÜ-le arvetel nimetatud kilekottide eest rahas tasumata. Arvetega, veokirjadega, aga samuti ka O. M. vande all antud seletusega luges kohus tuvastatuks asjaolu, et Packprint OÜ-l oli piisavalt aega Welding Group OÜ poolt müüdud kilekottide ülevaatamiseks ning pärast kilekottide ülevaatamist tekkis Packprint OÜ-l lepinguline kohustus Welding Group OÜ ees tasuda müüdud kilekottide eest rahas. Packprint OÜ ei ole tõendanud, et ta oleks Welding Group OÜ-le teatanud kilekottide lepingutingimustele mittevastavusest VÕS § 220 lg 1 esimese lause ja lg 3 mõttes, aga samuti ei ole ka kirjeldanud oma majandustegevuses sõlmitud müügilepingu puhul kilekottide lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt. Nt ei ole koostanud vastavat akti, ei ole esitanud eksperthinnangut või ei ole koostanud mitte ühtegi dokumenti, mis kirjeldaksid lepingu objektiks oleva asja lepingutingimustele mittevastavust. Seetõttu oli kohtuistungiks Packprint OÜ kaotanud õiguse tugineda oma vastuväidetes ostetud kilekottide lepingutingimustele mittevastavusele. Kohus leidis, et hageja on 12. aprillil 2010 omandanud Welding Group OÜ-lt nõude kostja vastu kogusummas 2 999,77 eurot. Võlgnevuse nõue on tõendatud Welding Group OÜ poolt kostjale väljastatud arve-saatelehtedega, 12. märtsi 2008 nõudekirjaga, võlgniku poolt esitatud saldokinnitustega, 12. aprillil 2010 nõude loovutamise kinnitusega. Kuna Packprint OÜ tunnistas saldokinnituses võlga, mis oli tekkinud Packprint OÜ majandustegevuses, aga samuti oli saldokinnitus antud Packprint OÜ poolt jooksva arve alusel, siis tuleb Packprint OÜ poolt Welding Group OÜ-le antud saldokinnitust VÕS § 30 lg 1 ja lg 3 alusel lugeda võlatunnistuseks. Viru Maakohtu otsusest nr 2-08-78477 ja Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-21-06 tuleneb, et saldoteatist saab teatavatel tingimustel lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks, mis katkestab
TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Packprint OÜ ei ole ümber lükanud saldokinnituse andmist Welding Group OÜ-le, aga samuti ka kohtule esitatud Welding Group OÜ poolt Packprint OÜ-le 12. märtsil 2008 esitatud maksegraafiku järgi võla osalist tasumist Packprint OÜ poolt. Hagi ei ole aegunud, kuna kostja on tunnistanud nõuet ja maksegraafiku alusel tasunud esimesed maksed. Aegumine katkes ja hakkas uuesti kulgema saldokinnituse andmise päevast.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Packprint esitas Viru Maakohtu 19. novembri 2012 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohtu poolt viidatud seadusesätted dispositiivsed ja seega pooled said seadusest tulenevaid tingimusi kokkuleppel muuta. Kohus on jätnud tähelepanuta poolte vahel välja kujunenud praktika ja lepingu tingimustest tulenevad asjaolud. Pooled sõlmisid korduvalt suulises vormis müügilepinguid ning tahteavalduste vahetamine ja kõik suhtlus toimus suulises vormis. Kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 23 lg 1 p 2, VÕS § 25 lg 1, VÕS § 29 lg 5 p-d 1,2, 6 ja VÕS § 76 lg-d 1, 2. Pooled on kokkuleppel VÕS §-des 209 ja 213 sätestatust kõrvale kaldunud; 2) ei ole kohus hinnanud O. M. ütlusi lepingutingimuste kohta ja kinnitusi kauba tagastamise kohta, mille kohaselt on apellant tasunud faktiliselt vastu võetud kauba eest ning tal puudub võlgnevus. Maakohus ei ole pidanud apellandi seadusliku esindaja selgitusi ebausaldusväärseteks, seega on nimetatud ütlused asjas ainsaks tõendiks lepingutingimuste osas (sh kauba tagastamise või tagastamata jätmise osas); 3) on põhjendamatud ka maakohtu järeldused mittevastavusest teatamise osas. Kauba vastuvõtmine toimus kvaliteetse osa välja sorteerimise ja selle eest korrigeeritud arve alusel tasumisega. Mittekvaliteetne kaup tagastati koheselt. Koos kaubaga esitatud arve viidi vastavusse tegeliku olukorraga kreeditarve koostamisega. Müüja ei edastanud korduvatele palvetele vaatamata vaidlusaluste tehingute kohta kreeditarveid, tasuti faktiliselt vastuvõetud kauba eest. Apellant rõhutab, et kohtuväliseid võlanõudeid ei ole tema poolt tunnistatud, apellant tasus nõude osa, mida tunnistati kuni 29. maini 2008 (vt hageja viivisearvestus) ning ülejäänud osas ei ole apellant kaupa vastu võtnud ja kaup on müüja valduses; 4) on võlasuhte olemust, praktikat ja kokkulepitud tingimusi arvestades kohaldatav proovimüügi regulatsioon. Kuna müüja käivitas uut tootmisliini ja tegutseti katsetamismeetodil, oligi kokku lepitud edasilükkavas ja äramuutvas tingimuses - kauba vastuvõtmise eeldus – kvaliteetse kauba vastuvõtmine heakskiitmisega selle eest tasumise teel ning ebakvaliteetse kauba tagastamine. Eeltoodu samuti välistab nõude rahuldamise; 5) jääb arusaamatuks (sh on üllatav) maakohtu poolt jooksva arve regulatsiooni kohaldamine saldoteatele. Täitmata on VÕS § 203-205 kohaldamise eeldused. Lähtuda tuleb ka saldoteadete sisust ja eesmärgist. Saldoteadetes on üheselt ära märgitud nende eesmärk – aastaaruande koostamine. Apellandilt küsiti saldopäringus, kas apellant kinnitab, et vastavad arved (raamatupidamise algdokumendid) on vastavas ulatuses tasumata, mille peale apellant on vastanud kinnitusega. Saldoteates ei ole esitatud tahteavaldust võlgnevuse tunnistamise kohta. Apellant tänaseni võlgnevust ei tunnista;
6) on arusaamatu maakohtu viide Viru Maakohtu otsusele nr 2-08-78477. Apellandile on viidatud otsuse sisu teadmata ning teadmata on ka, mida antud menetluses esitatud saldoteadetega kinnitati; 7) ei katkesta saldoteated aegumist, kuna ei ole käsitletavad võlgnevuse tunnistamisena, vaid on kinnituseks arvete osa tasumata jätmisel; 8) on hageja nõue aegunud. Apellant ei ole väidetava maksegraafiku täitmist tunnistanud ning selles osas tõendid puuduvad. Nõue on aegunud ka selle osalise täitmise korral. Apellant on tasunud kauba eest osadena kuni 29. maini 2008 ja apellandi väitel on viimase maksega täidetud kogu nõue. Seega tulenevalt TsÜS §§ 136 lg 2, 146 lg 1 aegus nõue 30. mail 2011, hagiavaldus aga esitati kohtule 1. juunil 2011; 9) isegi kui põhinõue ei ole aegunud, on aegunud vastustaja viivisenõue kuni 1. juunini 2008 (s.o aegumata osa - kolm aastat hagi esitamiseni) summas 210,90 eurot (61,85 +1,37+5,46+ 5,30+136,92 (so 326 päeva x 0,42 eurot/päev= 136,92 eurot) = 210,90 eurot.
5.OÜ Nauvitsman vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellatsioonkaebuses väidetud, et ostja on mittekvaliteetse kauba tagastanud. Sellega on apellant tunnistanud, et ta on kaubad faktiliselt saanud. Samas ei ole apellant kuidagi tõendanud kauba puudusest teavitamist ja kauba faktilist tagastamist müüjale, samuti ka seda, millised väidetavad puudused üldse kaupadel olevat olnud. Selliseid asjaolusid ei saa lugeda tõendatuks vaid apellandi juhatuse liikme vande all antud seletustele tuginedes, pealegi ei ole juhatuse liikme seletused sellistes vaidlustes ilmselt objektiivsed ega erapooletud; 2) ei saa kohaldada VÕS § 235 proovimüügi sätteid, kuna puuduvad tõendid, et kaubad oleksid müüdud proovimüügi tingimustel. Samuti ei ole tõendatud kaupade tagastamine müüjale; 3) ei ole põhjendatud apellandi väide VÕS § 25 ja § 29 rakendamisest, kuna pooltel ei ole olnud praktikat, et müükide puhul saaks ostja alati tagastada teatud hulk kaupa või et müüja kaup oleks igakordse partii puhul osaliselt ebakvaliteetne; 4) ei ole hagi aegunud. Saldokinnitustel on 2008.a. ja 2009.a. alguses selgelt fikseeritud, et apellandil on rahalised kohustused müüja Welding Group OÜ ees. Praktikas on levinud, et kui saldoteatise saaja ei ole mingil põhjusel võlgnevusega nõus, siis ta ei kinnita saldoteatist, vaid teeb sellele märke nõudega mittenõustumise kohta või kinnitab, et tema kohustuse suuruseks on 0 kr/eurot. OÜ Packprint on kahel järjestikusel aastal kinnitanud arvete õigsust ega ole samas esitanud arvetele mingeid vastuväiteid, samuti on apellant tasunud maksegraafikut; 5) on apellant andnud ebaõige hinnangu asja juures olevale maksegraafikule. Isegi kui jätta saldoteatised tähelepanuta, tähistavad maksegraafiku alusel teostatud osamaksed aegumise katkemist ja maksegraafik ise aegumise peatumist. Maksegraafikuga on apellandile antud täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 25. juunini 2008. Viimane graafikujärgne osamakse on teostatud 29. mail 2008.a. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt katkes aegumine alates
29.maist 2008, mil tasuti graafikujärgne osamakse. Aegumine ei alanud koheselt uuesti, vaid oli peatunud kuni kohustatud isiku lõpliku keeldumiseni ehk hagile vastuse esitamiseni või kuni graafikus näidatud viimase maksetähtajani 25. juunil 2008. Alternatiivselt ei ole nõue aegunud ka siis, kui hagiga on nõutud sisuliselt maksegraafikus sisalduva uue kokkuleppe täitmist. Müügilepingust tuleneva tasunõude puhul on TsÜS § 147 lg 3 järgselt saabus nõude aegumistähtaeg 31. detsembril 2011;
6) on arusaamatu apellandi positsioon maksegraafiku mittetunnistamisest, sest apellant on ise selle graafiku nelja esimest osamakset täitnud, sellekohased arvestused on kohtuasja toimikus (dokument: „arvelduste seis“, esitatud asja juurde kostja poolt).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt kuulus OÜ Nauvitsman hagi põhinõude osas täies ulatuses rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada viivise arvestuse osas, mis mõjutab ka hagi rahuldamise ulatust. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks lisaks põhivõlgnevusele summas 2249,69 eurot välja sissenõutavaks muutunud viivise summas 539,97 eurot. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Packprint OÜ apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Lõpptulemusena kuulub OÜ Nauvitsman hagi rahuldamisele 93 % ulatuses. Ringkonnakohus nõustub osaliselt apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite igakülgse hindamise kohustust, samuti TsMS § 422 lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust. Ringkonnakohtul on võimalik need puudused apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole alust pidada hageja nõuet hagi esitamise seisuga aegunuks. Vaidlusalused arved nr 70392 ja nr 70405 on koostatud 2007.a juunis ning TsÜS § 147 lg 3 alusel hakkas nõuete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2008.a.
7.1.Ringkonnakohtu arvates ei ole enam vaidlust selles, et hageja õiguseellane Welding Group OÜ andis kostjale arvetel nr 70392 ja nr 70405 märgitud koguses kaupa (arve nr 70392 kohaselt vaakumkotid 250 × 250 mm 25200 tk, arve nr 70405 kohaselt vaakumkotid 250 × 250 mm 15 400 tk ja vaakumkotid 160 × 250 mm 70 000 tk) 2007.a juunis üle. Kostja on oma vastuväidetes tuginenud sellele, et kaup saadi arvetel märgitud ulatuses küll esialgselt kätte, kuid pärast kauba kvaliteedi kontrollimist ja sorteerimist tagastati ebakvaliteetne osa kaubast (kostja 02.10.2012.a seisukohad t lk 50, samuti kostja seadusliku esindaja vande all antud seletused t lk 75). Seega on hageja tõendanud, et arvete nr 70392 ja nr 70405 alusel edastas ta kostjale viimase poolt tellitud koguses ja mõõtudele vastavaid vaakumkilekotte. 16.01.2008.a ja 07.01.2009.a on kostja edastanud hageja õiguseelnejale saldokinnitused (t lk 9-10), millest nähtub, et kostja raamatupidamise andmetel on arvetest nr 70392 ja nr 70405 tulenevad kohustused täitmata. Pooled vaidlesid selle üle, kas saldokinnitused on käsitatavad nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõttes, mis tooks kaasa aegumise katkemise.
7.2.Nõude tunnustamisena on käsitatav igasugune võlgniku käitumine, milles väljendub võlgniku teadlikkus nõude olemasolust. Nõutav ei ole, et kohustatud isik väljendaks oma teadlikkust võlgnevuse olemasolust tehinguga (tahteavaldusega) ning piisav on ka kohustatud isiku käitumine, millest kaudselt järeldub tema teadlikkus võlast. Kui võlgnik tunnustab võlga üksnes osaliselt, siis tuleb tal oma mittenõustumist ülejäänud osaga selgelt väljendada (vt Varul, P. et al, Tsiviilseadustiku üldosa seadus: kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, § 158 kommentaar 3.1, lk 505). Ringkonnakohus leiab, et käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on võimalik lugeda kostja poolt kahel järjestikusel aastal edastatud saldokinnitusi
nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 tähenduses, mille tulemusena katkes võlausaldaja nõude aegumine. Kuigi saldokinnituse saatmist ei tule mitte igasuguses olukorras automaatselt lugeda nõude tunnustamiseks TsÜS § 158 mõttes, annab käesolevas asjas selleks ringkonnakohtu arvates alust ka kostja muu käitumine vaidluse all oleval perioodil. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt 12.03.2008.a koostatud nn maksegraafiku (t lk 6) saamist ning kostja enda poolt esitatud arvelduste seisu kajastavast dokumendist (t lk 25) nähtuvalt on kostja maksegraafikut ka osaliselt täitnud, teostades graafiku alusel viimase makse 29.05.2008.a. Kostja on teinud makseid vastavalt maksegraafikus näidatud osamaksete suurusele ning ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et summade kokkulangevus oli üksnes juhuslik. Ka maksete tegemisega väljendas kostja oma teadlikkust võla olemasolust.
7.3.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et maksegraafikuga anti kostjale täiendav tähtaeg kogu arvete nr 70392 ja nr 70405 alusel võlgnetava summa tasumiseks kuni 25.06.2008.a. TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. Aegumise peatumine algab ajast, mil võlgnik sai täiendava tähtaja määramisest teada. Esitatud ei ole tõendeid, millest nähtuvalt oleks kostja juba maksegraafikus toodud osamaksete osalise tasumise aja seisuga (viimati 29.05.2008.a) selgelt keeldunud ülejäänud osas võlausaldaja nõuet täitmast. Seega on õige hageja seisukoht, mille kohaselt peatus aegumine kuni kohustatud isiku lõpliku keeldumiseni (kuna esitatud ei ole tõendeid muude kostja poolt võlausaldajale tehtud tahteavalduste kohta, siis tuleb lõplikuks keeldumiseks lugeda hagile vastamist) või kuni graafikus näidatud viimase osamakse tasumise tähtajani 25.06.2008.a. Ringkonnakohtu arvates ei saa maksegraafikut siiski käsitada uue võlasuhte loomisena senise asemele, kuna see eeldaks mõlema poole tahteavaldust.
7.4.Arvestades asjaolu, et kostja ei tasunud vaidlusalust nõuet kogu ulatuses võlausaldaja poolt selleks antud tähtajaks 25.06.2008.a, ei olnud hagi esitamise ajaks 01.06.2011.a võlausaldaja nõue aegunud. Seejuures ei oma tähtsust, et kostja arvates oli võlakohustus pärast 29.05.2008.a lõppenud kohase täitmise tagajärjel, s.o kostja oli seisukohal, et 29.05.2008.a tasus ta veel viimase osa võlgnetavast summast. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks ajavahemikul 29.05.2008.a kuni 25.06.2008.a (s.o täiendava tähtaja kestel) väljendanud võlausaldajale oma lõplikku keeldumist ülejäänud võlgnevuse tasumisest. Seega oli võlausaldajal õigus pöörduda enne aegumistähtaja möödumist kohtusse ja kostjal oli võimalik esitada oma vastuväited nõudele kohtumenetluses. Vaidlus nõude suuruse üle kuulub käesoleval juhul lahendamisele kohtumenetluses ning hageja nõude aegunuks lugemise aluseks ei saa olla asjaolu, et kostja pidas ühepoolselt nõuet täies ulatuses täidetuks juba 29.05.2008.a seisuga.
8.Ringkonnakohus nõustub osaliselt apellandi seisukohaga, mille kohaselt on maakohus jätnud andmata sisulise hinnangu kostja juhatuse liikme vande all antud ütlustele, mis on TsMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiks. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta kostja esitatud kreeditarved nr 70733, 70301 ja 70744 (t lk 53-55), millega kostja soovis tõendada poolte vahel kostja poolt kirjeldatud praktika olemasolu. Samas ei ole need möödalaskmised ringkonnakohtu arvates toonud lõpptulemusena kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist. Kostja (apellant) on oma juhatuse liikme vande all antud ütluste ning kreeditarvete nr 70733, 70301 ja 70744 (t lk 53-55) näol esitanud tõendid pooltevahelise praktika olemasolu kohta, mille kohaselt kostja poolt tellitud kaup tarniti hageja õiguseelneja poolt kostja äriruumidesse, kostja kontrollis seejärel saadetise sisu ja sorteeris saadud kauba, kvaliteetne kaup võeti kasutusse ning ebakvaliteetne kaup tagastati tarnijale (hageja õiguseelnejale), mille kohta
hageja õiguseelneja vormistas kreeditarved. Hageja (vastustaja) ei ole aga sisuliselt niisuguse praktika olemasolu vaidlustanud, vaid ka hageja enda poolt esitatud e-kirjavahetusest (t lk 8) nähtub, et Welding Group OÜ ja kostja vahelises suhtes toimus pakendite tagastamist ning sellisel juhul vormistati tagastatud kauba osas kreeditarved.
8.1.Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellandi väited, mille kohaselt keeldus Welding Group OÜ vaidlusaluste arvete põhjal üleantud kauba puhul järgimast poolte vahel väljakujunenud praktikat ega koostanud vaatamata kostja palvetele kreeditarveid. Kostja on esitanud kohtule kreeditarve-saatelehe nr 70733 (t lk 53), millest nähtub, et hageja õiguseellane Welding Group OÜ on koostanud kreeditarve seonduvalt kostjale 25.06.2007.a väljastatud arvega nr 70405. Kui arve-saatelehe nr 70405 alusel kuulus esialgu tasumisele 41 101,75 krooni, siis kreeditarvel on märgitud tagastatud kauba (vaakumkilekottide) kogused ja tagasiarvestus, mille kohaselt kostjal tuli 25.06.2007.a arvel näidatuga võrreldes tasuda 11 297,30 krooni võrra väiksem summa.
8.2.Hageja on nimetatud kreeditarvele tuginenud oma nõude arvestuses. Nimelt nähtub muuhulgas Welding Group OÜ poolt 12.03.2008.a koostatud maksegraafikult, et arvel nr 70405 näidatud summast kuulub tasumisele 29 804,45 krooni. Seega arvestas Welding Group OÜ esialgsest summast 41 101,75 vastavalt kreeditarvel nr 70733 märgitule maha 11 297,30 krooni, saades lõplikuks tasumisele kuuluvaks summas 29 804,45 krooni. Sama summa on võlgnevusena märgitud ka mõlemal kostja poolt edastatud saldokinnitusel. Kuna asjas on dokumentaalselt tõendatud, et arve nr 70405 alusel üleantud kauba osas on tehtud osaline tagasiarvestus, lasus kostjal koormis tõendamaks, et tagasiarvestust ei olnud tehtud kogu faktiliselt tagastatud kauba ulatuses. Kostja ei ole esitanud niisuguseid tõendeid, mis võimaldaks kohtul asuda seisukohale, et tegelikult tagastati arve nr 70405 üleantud kaubast rohkem kui on näidatud kreeditarvel nr 70733. Kostja juhatuse liikme vande all antud seletustest ei nähtu tagastatud kaupade konkreetseid koguseid.
8.3.Eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus tõendatuks ka kostja (apellandi) väiteid selle kohta, et teise vaidlusaluse arve nr 70392 alusel üleantud kauba osas keeldus hageja õiguseellane talle tagastatud ebakvaliteetse kauba osas õigustamatult tagasiarvestust tegemast. Seega on asjas tõendatud arvete nr 70392 ja nr 70405 alusel kauba üleandmine ja kreeditarve nr 70733 alusel kauba osalise tagastamise ulatus. Kostja ei ole tõendanud, et arvete alusel vastuvõetud kaupa oleks tagastatud sellega võrreldes suuremas ulatuses ning et kostjal ei oleks tekkinud kohustust tasuda arvetel näidatud võlgnevusi vastavalt hagiavalduses märgitule.
9.Ringkonnakohtu arvates ei ole asjakohased apellandi väited selle kohta, et pooltevahelises suhtes kuulus kohaldamisele proovimüügi regulatsioon (VÕS § 235 jj). Hageja õiguseellase ja kostja vahelise lepingusuhte puhul oli tegemist tüüpilise äriühingute vahelise võlasuhtega ning vaidlust ei ole selles, et kostja tellis hageja õiguseellaselt kaupa enda majandustegevuses töötlemise ja edasivõõrandamise eesmärgil. Sellelaadse suhte puhul ei saa pidada proovimüügi sätteid tüüpiliseks. Kostja ei ole tõendanud kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt anti kaup kostjale üle edasilükkava tingimuse alusel, mille kohaselt oli kostjal õigus väljendada oma heakskiitu kauba kvaliteedi osas kauba eest tasumise teel ning muus osas kostjal kauba eest tasumise kohustust ei tekkinud. Õige ei ole apellatsioonkaebuses väidetu, nagu oleks maakohus kohaldanud pooltevahelisele õigussuhtele jooksva arve regulatsiooni. Maakohtu otsuse põhjendustes puuduvad viited VÕS §-de 203-205 kohaldamisele. Asjaolu, et maakohus on kasutanud ühel korral väljendit „jooksva arve alusel“ ei anna alust väiteks, nagu oleks maakohus kohaldanud VÕS §§ 203205 ning et sellest tulenevalt oleks maakohus jõudnud asjas ebaõigele lõpptulemusele.
Asjasse ei puutu ka etteheide selle kohta, et maakohus on viidanud tsiviilasjas nr 2-08-78477 tehtud kohtulahendile. Tegemist on Viru Maakohtu jõustunud lahendiga, mille täistekst on üldkättesaadav elektroonilise Riigi Teataja vahendusel.
10.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väidetega selle kohta, et kuigi põhinõue ei ole aegunud, on osaliselt aegunud vastustaja viivisenõue. Maakohus on materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tulemusena jätnud selle asjaolu arvestamata. Viivisenõude aegumise arvestamisel tuleb juhinduda TsÜS §-dest 144 ja 154. Kuna põhinõue ise tuleneb pooltevahelisest lepingusuhtest, alluvad ka viivisenõuded tehinguliste nõuete kolmeaastasele aegumistähtajale (TsÜS § 146 lg 1). Põhjendatud on seega apellandi seisukoht, et hagejal ei ole alust nõuda kostjalt viivist enam kui kolme aasta ulatuses enne hagi esitamist. Hagejal on seega võimalik nõuda viivist ajavahemiku eest 01.06.2008.a kuni 01.06.2011.a. Seetõttu tuleb hageja poolt esitatud viivisearvestuse (t lk 11) puhul jätta arvestamata 4 esimest rida, kuna need puudutavad ajavahemikku enne 01.06.2008.a. Kahe viimase rea puhul tuleb arvestada viivist ajavahemiku eest 01.06.2008.a kuni 01.06.2011.a määraga 8 % aastas. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud summas 539,97 eurot ning ülejäänud 210,11 euro osas tuleb viivisenõue jätta rahuldamata.
11.TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust. TsMS § 163 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja taotles kostjalt võlgnevuse väljamõistmist summas 2999,77 €, millest 2249,69 € moodustas põhivõlgnevus ja 750,08 € viivis. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi summas 2789,66 €, s.o 93 % ulatuses, siis tuleb maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 93 % ulatuses kostja kanda ja 7 % ulatuses hageja kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.