Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Hageja ei ole rikkunud kostja poolt viidatud ja tingimustes sätestatud kohustusi, sõidukikindlustuse tingimuste p-des 217-218 sätestatu on tühised tüüptingimused, kuna on kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavad. Hageja põhjendused on järgmised. Hageja juhatuse liige XXX viibis 30.08.2011-09.09.2011 haiguslehel, mis hõlmas endas ka Tallinnas haiglaravil viibitud päevi. XXX sai hagejale kuulunud sõiduki vargusest teada peale haiguslehe lõppemist. Sõidukikindlustuse tingimuste TS 20101 p-des 145 ja 146 nimetatud dokumendid õnnestus hageja esindajal kostjale üle anda esimesel võimalusel pärast haiglast vabanemist. Kahjuks ei õnnestunud sõiduki registreerimisdokumente üle anda, kuivõrd need olid kaduma läinud tuvastamata põhjustel. Hageja ei ole rikkunud TS 20101 sätestatud ohutusnõuete punkte 131-134, mis käsitlevad kindlustusobjekti võtmete ja puldi turvalist ja nõuetekohast hoidmist. Nii Helsingi Politseiprefektuurile kuriteoavalduse esitamise ajal, s.o 26.09.2011, kui ka sellele eelneval perioodil (sh 01.09.2011-05.09.2011) paiknesid kindlustusobjekti võtmed XXXOÜ kontoriruumides XXX. TS 20101 p 133 sätestatut pole hageja rikkunud, kuivõrd hageja kontoriruumides, ajal, mil töötajaid seal ei viibi, on võtmete ja puldi hoidmise ruumi aknad suletud ja uksed lukustatud. Ajal, mil töötajad kontoriruumides viibivad, on kindlustusobjekti võtmed vahetu ja katkematu järelevalve all nagu TS 20101 p 133 ette näeb. Seega oli hageja tegevus kooskõlas TS 20101 pdega 131-134. Kostja pole ka tõendanud, et hageja oleks TS 20101 p-de 131-134 rikkumise kohta tõendamata. Hageja ei ole rikkunud ÜU 20021 p78.3. Käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (raske hooletus) ligi 9000 kg kaaluva sõiduki kaotsimineku puhul on hageja hinnangul masinavõtmete sõidukisalongi unustamine või ligikaudu 1000 kg kaaluva sõiduki jätmine sarnasesse avalikku ja valveta kohta olukorras, kus masinal ei ole käivitusahela katkestusfunktsiooniga signalisatsiooni või sisse lülitatud immobilaiserit. 1000 kg kaaluva sõiduki vargust on kergem toime panna kui 9000 kg kaaluva sõiduki vargust. Rahvarohketelt tänavatelt 9000 kg kaaluvate masinate vargused on haruldased ja ebatõenäolised. Äärmisel juhul võib olla tegemist hooletusega. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et hageja oleks tahtlikult, raske hooletuse tõttu kohustust rikkunud ega ka seda, et alarmsüsteemide puudumise ning sõiduki kaotsimineku vahel oleks põhjuslik seos. Hageja ei ole rikkunud ka TS 20101 punktides 217-218 sätestatud kohustusi. Tingimused on tühised. Kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt Iimmobilaiser ja signalisatsioonisüsteem takistab varguse toimepanemist vaid viisil, kui masinaga sõidetakse koha pealt ära. Seega on kindlustamata vargused, mis võidakse toime panna kõikidel muudel alternatiivsetel võimalustel (varastatav sõidukit teise sõiduki ja järelhaagisega minema transportides, mis on levinud transportimise meetod teiste sarnaste raskesõidukite puhul). Sellisel juhul signalisatsioonist ega immobilaiserist pole kasu kuna need turvasüsteemid ei käivituks. Seega on kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav selline tingimus, mis muudab kindlustusjuhtumi saabumise sõltuvaks immobilaiseri või signalisatsioonisüsteemi olemasolust. Tulenevalt VÕS § 42 lg 1 on selline tüüptingimus tühine. Samuti tulenevalt VÕS § 452 lg 2 p-st 2 ja 3 ei saa kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu hüvitise väljamaksmisest keelduda ka 2 (8)

juhul, kui see oli lepingus kokkulepitud, kui nimetatud kohustuse rikkumine ei saanud omada mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Selline kindlustusvõtjat kahjustav kokkulepe oleks ka VÕS § 427 lg 1 kohaselt tühine. Antud olukorras ei ole tõendatud seos masina kaotsimineku/varguse ja valveseadmete puudumise vahel. Käesoleva hetkeni ei ole ka Soome politsei suutnud sõiduki varguse juhtumit lahendada. Lisaks on tüüptingimus p 217.1 kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja tühine ka seetõttu, et kindlustusvõtja õigustatud huvi oli kindlustada kindlustusobjekti varguse vastu ja varguse puhul saada kindlustushüvitis. Kindlustusvõtjalt ei ole mõistlik nõuda, et ta teab, milliseid viise varguse toimepanemiseks kurjategijad kasutavad. Küll aga oli hagejal õigustatud ootus saada kindlustushüvitis igasuguse varguse puhul, sh ka sellisel juhul, kui vargus pannakse toime viisil, mis ei sõltu valvesüsteemide olemasolust. Sõidukikindlustuse tingimuste TS 20101 punkt 217.1 on kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav tulenevalt VÕS § 42 lg 1 viimasest lausest. Lepingu eesmärk antud juhul oli kindlustada masin igasuguse varguse vastu. Lisaks oli kindlustusvõtja lepingu olemusest tulenev õigus saada kindlustusobjekti varguse puhul kindlustusandjalt kindlustushüvitis, sõltumata varguse toime panemise viisist. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest peab üks lepingupool informeerima teist lepingupoolt lepingueelsete läbirääkimiste ajal ja lepingu sõlmimise hetkel kõigest, mille vastu teisel lepingupoolel võib olla lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Nimetatud kohustus tuleneb VÕS § 14 lg-s 2 ja TsÜS § 138 lg-s 1. Selline käitumine oleks kindlustusandja poolt antud tegevusalal igati mõistlikult oodatav. Lepingu sõlmimise hetkel oli kindlustuspoliisis kirjas, et masinal puudub nii signalisatsioon kui ka immobilaiser. Nimetatud asjaolu oli kostja esindajale teada lepingu sõlmimise hetkel. Samuti oli kostjale teada ka signalisatsiooni ja immobilaiseri puudumise tähendus TS 20101 p-de 217-218 valguses. Seega pidi kindlustusandja esindaja informeerima kindlustusvõtjat kindlustuslepingu sõlmimise hetkel kui ka lepingu sõlmimise eelselt nimetatud turvasüsteemide masinasse paigaldamise vajalikkusest, kuivõrd vastasel korral tulenevalt TS 20101 p-dest 217-218 ei kvalifitseeruks masina vargus avalikust piisavalt tarastamata territooriumilt kindlustusjuhtumiks. Kindlustusandja esindaja ei täitnud oma eelpool nimetatud kohustusi ei kindlustuspoliisi sõlmimise hetkel, selle eelselt ega ka kindlustusperioodi 31.01.2011-30.01.2012 vältel mitte ühtegi korda. Hageja palub kostjalt välja mõista kindlustushüvitise summas 15 978 eurot ja menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Sõidukikindlustuse tingimuste TS 20101 p 217, p 217.1, p 217.2 ja p 218 kohaselt ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga, kuna ilma immobilaiseri ja valvesignalisatsioonita töömasin varastati tänavalt, st ilma valveta ja kõigile ligipääsetavast kohast. Samuti on kindlustushüvitise väljamaksmist välistavaks asjaoluks üldtingimuste ÜU20021 p 78.3 sätestatud kindlustusvõtja poolne raske hooletus, mis väljendub asjaolus, et valveseadmeteta masin, olles teadlik masina registreerimisdokumentide kadumisest, pargiti kindlustusvõtja esindaja poolt avalikku, kõigile ligipääsetavasse ja valveta kohta ning ei võetud midagi ette masina säilimise tagamiseks. Kostja ei nõustu hageja väitega, et eelnimetatud kindlustustingimusi ei saa lugeda lepingu osaks ja nad on tüüptingimustena tühised, kuna need on kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavad. Tulenevalt VÕS § 37 lg 1 on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuste kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel 3 (8)

oli võimalus nende sisust teada saada. Vastavalt VÕS § 428 lg 1 ja § 430 laieneb kindlustusandja kohustus esitada teave, sh kindlustuslepingu suhtes kehtivad tüüptingimused kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, ainult füüsilisest isikutest kindlustusvõtjatele. Kostja poolt on kindlustuspoliisil antud sõnaselge viide kindlustustingimustele ÜU20021 ja TS20101, samuti on esitatud kostja kontaktid ja viide veebiaadressile www.if.ee, kus hagejal kui juriidilisest isikust ärikliendil oli võimalus tingimustega tutvuda ja nende sisust teada saada. Esineb otsene seos hageja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Olukorras, kus töömasinal, mis oli paigaldatud väljapoole piisavalt tarastatud territooriumi, puudus immobilaiser ja valvesignalisatsioon, tulnuks hagejal, vältimaks vargust, tagada töömasina pidev mehitatud valve vastavalt tingimuste TS20101 p 218. Hageja argument seada sõiduki varguse tõenäosus ja ühtlasi hageja hooletuse määr sõltuvusse sõiduki kaalust ei ole veenev. Kostja on seisukohal, et hageja kindlustusvõtjana on rikkunud kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel on olnud otsene mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Kohtu põhjendused Vaidlust ei olnud järgmiste asjaolude üle: o OÜ XXX ja XXXAS sõlmisid 31.01.2011 kindlustuslepingu nr XXX, millega oli kindlustatud OÜ-le XXX kuuluv sõiduk - kopp-laadur New Holland registreerimismärgiga XXX, tehasetähisega XXX. o Kindlustusleping on sõlmitud kostja majandustegevuses. o Tegemist oli töömasinaga. o Mainitud ese oli kindlustatud varguse riski vastu. o Varastatud esemel ei olnud valvesignalisatsiooni ega immobilaiserit. o 01.09.2011-05.09.2011 varastati Soomes, Helsingis Sientie ja Oraka ristmiku lähedale kopp-laadur New Holland registreerimismärgiga XXX. o OÜ XXX juhatuse liige XXX tegi 26.09.2011.a. kuriteoavalduse Helsingi Politseiprefektuurile. o 13.09.2011.a. edastas OÜ XXX juhatuse liige XXX kahjuteate XXX AS-ile. o 30.12.2011 keeldus kostja kahju hüvitamisest. Vaidlus Hageja leidis, et sõidukikindlustuse tingimuste TS 20101 p –d 217 -218 on tühised, lisaks on kostja käitunud p 217.1 rakendades hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja leidis, et p 217, p 217.1, p 217.2 ja p 218 kohaselt ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga, kuna ilma immobilaiseri ja valvesignalisatsioonita töömasin varastati tänavalt, st ilma valveta ja kõigile ligipääsetavast kohast. VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1 alusele peavad võlasuhtes osalejad käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt ning TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et mitte tekitada kahju teisele isikule. VÕS § 9 lg 2, § 76 lg 1,2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik ja seda tuleb täita lepingus kokkulepitud viisil. VÕS § 422 lg 1 alusel kohustub kindlustuslepingu alusel kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumise korral juhtumi tõttu tekkinud kahju kindlustusvõtjale, soodustatud isikule või maksma kokkulepitud rahasumma (ühekordselt, osamaksetena) või täitma muu kindlustuslepingus kokkulepitud kohustuse. Teine isik kohustub maksma kindlustusmakseid. VÕS § 424 lg 1 järgi on kindlustusjuhtum eelneval kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitmise oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. 4 (8)

VÕS § 37 lg 1 järgi on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Vastavalt VÕS § 428 lg 1 ja § 430 laieneb kindlustusandja kohustus esitada teave, sh kindlustuslepingu suhtes kehtivad tüüptingimused kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, ainult füüsilisest isikutest kindlustusvõtjatele, seega ei laiene need sätted hagejale kui äriühingule. Pooltevaheline kindlustusleping on sõlmitud kostja majandustegevuses, mis tähendab kostja kõrgendatud teadmisi ja oskusi olla võlasuhtes ning võtta sellega kaasnevaid kohustusi ja olla teadlik oma majandustegevuse riskidest aga ka oma varaga seotud asjaoludest ja riskidest. Esitatud kindlustuspoliisist (lk 7) nähtub, et kindlustuslepingu lahutamatuks osaks on kindlustuse üldtingimustele ÜU20021 (poliisi esilehekülg, t/l 7) ja sõidukikindlustuse tingimused TS20101 (t/l 8a). Seega on kostja poolt kindlustuspoliisil antud sõnaselge viide kindlustustingimustele ÜU20021 ja TS20101 ning lisaks on esitatud kostja kontaktid ning viide veebiaadressile www.if.ee (vt t/l 7-9 paremal alläärel), kus hagejal kui juriidilisest isikust ärikliendil oli võimalus tingimustega tutvuda ja nende sisust teada saada. Nii on viidatud mõlemad tingimused lepingu lahutamatuks osaks kooskõlas VÕS § 37 lg 1. Eeltoodu alusel nõustub kohus kostjaga, et tingimused on lepingu lahutamatuks osaks ega nõustu seetõttu hagejaga. Esitatud tingimuste TS20101 p 54 järgi on kindlustusjuhtumiks kindlustustingimustega piiritletud kindlustusobjekti ootamata ja ettenägematu valduse kaotus. Tingimuste TS 20101 p 217 järgi on töömasina vargus kindlustusjuhtumiks üksnes siis, kui p 217.1 järgi oli töömasinale paigaldatud ja juhtumi toimumuse ajal oli sisse lülitatud immobilaiser või käivitusahela katkestusfunktsiooniga signalisatsioon, või p 217.2 järgi oli töömasin on pideva mehitatud valve all. Tingimuse p 218 sätestab mehitatud valve mõiste – töömasina valve peab olema korraldatud selliselt, et valvet teostav inimene viibiks pidevalt töömasina vahetuse läheduses ja oleks tagatud töömasina ja selle ümbruse pidev jälgimine ohu avastamiseks ja masina puutumatuse tagamiseks. Seega on pooled kokku leppinud, et töömasina vargus on kindlustusjuhtumiks vaid tingimuste p 217-218 järgi, st kas p 217.1 või 217.2 järgi, sj viimase puhul peavad olema täidetud mehitatud valve nõuded p 218 järgi. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele ning lg 2 I lause sätestab, ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kohus ei nõustu hageja väidetega, et p 217.1. tingimus on hagejat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mis teeb lepingu eesmärgi saavutamise küsitavaks. Õige on iseenesest hageja väide, et immobilaiser ja signalisatsioonisüsteem takistab varguse toimepanemist viisil, kui masinaga sõidetakse koha pealt ära, kuid ei kaitse selliseid varguseid, kui ese viiakse ära nn teise sõiduki järgi järelhaagisega transportides. Küll aga ongi tingimuste p 217. 1 tähenduses 5 (8)

kindlustusjuhtumiks kõik need varguse juhtumid, kui kindlustatud esemel oli immobilaiser või signalisatsioon sisse lülitatud, sõltumata sellest, kuidas vargus ise toime pandi. Oluline on, et viidatud süsteemid olid olemas ja sisse lülitatud. Tingimustest ei nähtu, et kindlustusjuhtumiks ei loetaks sellist juhtumit, kui immobilaiser või signalisatsioon oli sisse lülitatud, kuid sõiduk on varastatud näiteks äravedamise teel – järelhaagisega või hoopis siis, kui süsteemi rikuti ja ikkagi sõideti kohapealt ära vmt. Õige on hageja arvamus, et immobilaiser või signalisatsioon ei kaitse alati varguse eest, kuid tingimuste p 217.1 ei välista immobilaiseri ja signalisatsiooni olemasolul ja sisselülituse korral kindlustusjuhtumit. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et tingimus ei kahjusta kuidagi kindlustusvõtjat ega jäta teda kindlustushüvitisest ilma ega tee lepingu eesmärgi saavutamist olematuks, kui täidetud on p-s 217.1 nimetatud tingimused. Seega ei ole p 217.1 tingimus vastuolus VÕS § 42 lg 2 I lause lõpuosaga. Samas nõustub kohus hagejaga, et kostja ei saanud keeldumise otsust tehes aga tugineda tingimuste p 217.1 Nimelt peavad VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1 järgi võlasuhtes osalejad käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Käesoleval juhul nähtub kindlustuspoliisilt, et vaidlusalusel töömasinal puudus immobilaiser, signalisatsioon. Hageja juhatuse liikme XXX vande alla antud seletuste kohaselt, teavitati kindlustusandjat immobilaiseri ja sigalisatsooni puudumisest, kuid kindlustusandja ei teinud sellest mingeid probleeme, ei teavitanud hagejat, et sellistel tingimustel ta näiteks lepingut ei sõlmi või et oleks nõudnud signalisatsiooni, immobilaiseri paigaldamist vmt või hoiatanud, et varguse puhul ei loeta juhtumit kindlustusjuhtumiks. Seega olukorras, kus kostja on kindlustanud eseme, millel ei ole selliseid turvaseadmeid, kuid mille olemasolu korral saab vargust pidada kindlustusjuhtumiks p 217. 1 tähenduses, ning keeldunud samal ajal p –e 217.1 tuginedes lugemast kindlustatud eseme vargust kindlusetujuhtumiks, on vastuolus hea usu põhimõttega. Selline käitumine ei ole lubatav VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1 järgi. Seda, et kostja oleks nõudnud turvaseadmete paigaldamist või hoiatanud nende puudumisega seotud tagajärgedest, ei ole kostja väitnud ega tõendanud. VÕS § 6 lg 2 alusel ei kohaldata võlasuhtele lepingust tulenevat, kui see on vastuolus hea usu põhimõttega. Eeltoodu tõttu ei olnud kostjal õigus tugineda TS p 20101 p-le 217.1 oma otsuses 30.12.2011 XXX(lk 26-27) ja keelduda sellel põhjusel lugemast juhtunut kindlustusjuhtumiks ning keelduda hüvitise maksmisest ehk lepingu täitmisest, kuna on VÕS § 6 lg 1, 2 ja TsÜS § 138 lg 1 järgi vastuolus hea usu põhimõttega. Tingimuste p 217.2 ja 218 sätestavad teise kindlustusjuhtumi kirjelduse. Viidatud tingimuse kohaselt peab olema masinal tagatud kogu aeg mehitatud valve nii, et valvet teostav inimene viibiks pidevalt töömasina vahetuse läheduses ja oleks tagatud töömasina ja selle ümbruse pidev jälgimine ohu avastamiseks ja masina puutumatuse tagamises. Märgitud tingimus tähendab seda, töömasina vargus on kvalifitseeritav juhtumina üksnes siis, kui masinat valvab füüsiline isik. Selline tingimus välistab kindlustusjuhtumi siis, kui asja hoiti muul viisil, näiteks tavalise videovalvega kinnisel territooriumil, kus videokaamera taga ei ole konkreetset isikut (kuid on võimalik vaadata hiljem salvestust). Samuti ei ole juhtum siis, kui masin varastatakse ajal, kui näiteks masina juht läheb lühikeseks ajaks näiteks lõunapausile või puhkusele ning sama ajal puudub võimalus masina valvamine teise isiku poolt. Hageja vande all antud seletuste kohaselt ei ole võimalik tagada töömasina valvet tarastatud territooriumil ehk tema sõnutsi tarastada kogu linnosa territooriumi. Seega on tõendatud tema ütlustega, et füüsilise isiku kaudu vara valvamine on ebamõistlik pingitus. Selleks, et lugeda töömasina vargust juhtumiks p 217.2. ja 218 järgi, peaks kindlustusvõtja tegema mehitatud valve tagamiseks nö kogu aeg ebamõistlikke pingitusi, kuna muud valvemeetoid ei oleks õiged ja välistud on nii öelda vargused, kus ei ole võimalik tagada masinale inimese valve (vt kohtu põhjendused eelpool). Ei ole mõeldav, et töömasina juures 6 (8)

oleks kogu aeg just füüsiline isik. Kindlustusvõtja peab tegema mõistlikke pingitusi vara alleshoiuks ning ebamõistlik on see, kui vara valvamine peab olema teostatud ööpäevaringselt füüsilise isiku poolt. Seega jätab tingimuste p 217.2-218 sätestatud kindlustusvõtja kindlustushüvitisest ilma ning muudab lepingu eesmärgi saavutamise võimatuks või äärmisel raskeks. Eeltoodu tõttu on tingimus vastuolus VÕS § 42 lg 1 ja 2 I lause lõpuosaga ning on seetõttu tühine. Kostjal ei olnud õigus tugineda TS p 20101 p-le 217.2-218 oma 30.12.2011 otsuses XXX (lk 26-27) ja keelduda sellel põhjusel lugemast juhtunut kindlustusjuhtumiks ning hüvitise maksmisest ehk lepingu täitmisest. Hageja on tõendanud kohtule esitatud Helsingi politsei tõendiga 26.09.2011 ja 30.09.2013 nr 8010/R/73732/11, et juhtunu kohta on tehtud kuriteo avaldus ning masin on seni leidmata. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Soomes, Helsingis Sientie ja Oraka ristmiku lähedale pargitud ja hagejale kuulunud kopp-laaduri New Holland reg.m. XXX vargus ajavahemikus 01.09.201105.09.2011 on kindlustusjuhtum VÕS § 423 lg 1 järgi. Kostja tugines sellele, et hageja on rikkunud leping TS 20101 p 145, 146 ja ÜU20021 p 78.3 ja p 131-134. TS20101 p 145, 146 järgi peab kindlustusvõtja esitama kindlustusandjale juhtumijärgselt võtmed, puldid ja dokumendid. Vaidlus puudub selles, et neid ei esitatud, samuti puudub vaidlus selles, et vaidlusaluse masina dokumendid on kadunud enne vargust. P 131-134 järgi peab dokumente ja võtmeid ja pulte hoidma selliselt, et nad ei jääks masinase, et neid ei saaks varastada ega ära võtta jõudu kasutamata, ähvardamata. Hageja poolt kohtule esitatud Helsingi politsei tõendiga 30.09.2013 nr XXXon hageja tõendanud, et need võtmed on alles. Kostja esitatud XXX seletustest nähtuvalt olid vaidlusaluse objekti võtmed kogu aeg nn hageja kontoris ehk korteris Helsingis ehk suletud ruumis. Seda kinnitas ka hageja juhatuse liige XXX oma seletustega. Seega leiab kohus poolte tõendeid kogumis hinnates, et võtmetele ei olnud juurdepääsu võõrastel isikutel ja juurdepääs oli võtmetel vaid neil hageja töötajal, kellel oli juurdepääs korterisse. Seega olid võtmed hageja vahetu kontrolli all ja lukustatud uste taga. Nii ei ole kostja tõendanud oma väiteid, et hageja oleks rikkunud võtmete hoidmisel lepingu p 131134. Mis puudutab kostja väiteid, et hageja pole üle andnud talle võtmeid, siis on see väide õige, kuna selles puudub vaidlus. VÕS § 452 lg 2 p 3 järgi ei või kostja tugineda hagejapoolsele võtmete ja dokumendi üleandmise kohustuse rikkumisele (seda pidi hageja tegema pärast juhtumit) kui kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult. Hageja vande all antud seletustes nähtub, et ta ei saanud selliseid kohustus täitma kuna oli haige ega viibinud Soomes. Seega ei rikkunud ta kohustust ehk võtmete üleandmise kohustust p 146 järgi tahtlikult. Eeltoodu tõttu ei saa kostja tugineda VÕS § 452 lg 2 p 3 järgi viidatud kohustuse rikkumisele. Mis puudud aga kostja väiteid, et dokumendid on talle üle andmata, siis on märgitud väide õige, sest XXX seletustega on tõendatud, et need olid kadunud juba enne vargust ning hageja rikkunud p 146 järgi nende üleandmise kohustust. Kas sellel on tähtust, vaatab kohus edaspidi. VÕS § 452 lg 1 järgi on kindlustusandjal õigus keelduda hüvitise maksmisest, kui kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Selle sätte järgi on hõlmatud ka juhtumi toimumise põhjustamine raske hooletuse tõttu. ÜU p 78.3 järgi on kindlustusandjal õigus keelduda hüvitise maksmisest, kui kindlustusvõtja, soodustatud isik või isik, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, põhjustas juhtumi saabumise tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kostja on heitnud hagejale ette seda, et masina dokumendid olid kadunud enne vargust, masinal ei olnud valveseadmeid, et masin oli pargitud avalikku ja kõigile ligipääsetavasse ja valvete kohta ega võetud midagi ette masina säilimise tagamises. Kostja on XXX seletusega7 (8)

stenogrammiga tõendanud, et masina dokumendid olid juba enne vargust kadunud. Seda ei eitanud oma seletustes ka hageja ise. Hageja seletuste kohaselt oli võimalik vaidlusalust töömasinat /New Holland/ avada ükskõik millise samasuguse teise masina võtmega. Samuti teadis ta seda, et masinal ei ole signalisatsiooni ega immobilaiserit. Seega teadis hageja talle kuuluva vara kadumise riski saabumise tõenäosust kõige paremini. Asjaolu, et riski realiseerimise tõttu tekkiva kahju hüvitamiseks oli sõlmitud kindlustusleping, ei tähenda seda, et hageja poleks pidanud tegema endast kõikesõltuva riskide maandamiseks. Olukorras, kus masinat on võimalik käivitada ükskõik millise samalaadse teise masina võtmega, puudub signalisatsioon ja immobilaiser, masina dokumendid on kadunud, on masina parkimine viisil, kus ei ole võetud tarvitusele mingeidki varguse riski vähendavaid või ohtu avastavaid toiminguid, ei ole hageja jälginud käibes vajalikku hoolt olulisel määral VÕS § 104 lg 4 ehk oli raskelt hooletu. Kohtu arvates on sellel aga otsene seos riski saabumise ja kindlustusjuhtumi tekkimisega ehk masina vargusega. Eeltoodu alusel oli kostjal õigus VÕS § 452 lg 1 ja ÜU p 78.3 järgi keelduda hagejale hüvitise maksmisest ja seega lepingu täitmisest nii nagu kostja on seda ka oma otsuses teinud. Eeltoodu alusel jääb hagi rahuldamata. Kohus ei anna seetõttu hinnangut ka kahju ulatusele. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad hageja ja kostja menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus esitatakse maakohtule koos kulu tõendavate dokumentidega 30 päeva jooksul arvates lahendi jõustumisest. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. Käesoleval juhul on hagihinnaks 15978 eurot. /digitaalallkiri/ Kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.