Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. november 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-39766
Tsiviilasi
TSC Terminal OÜ hagi intressinõude 3 493 462,94 eurot tunnustamiseks Õigusvastaselt Represseeritute Kaitse Büroo OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
3500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TSC Terminal OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. oktoober 2013
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja) – TSC Terminal OÜ (rk: 10135818), seaduslik esindaja Ahto Kiil Vastustaja (kostja) – Õigusvastaselt Represseeritute Kaitse Büroo OÜ (pankrotis) (rk: 10410934) pankrotihaldur Sirje Tael
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013 otsuse resolutsiooni ning lugeda õigeks otsuse resolutsioon
järgmises sõnastuses: „ Jätta TSC Terminal OÜ hagi intressinõude
2 371 825
Õigusvastaselt
Represseeritute
eurot Kaitse
tunnustamiseks Büroo
OÜ
(pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata.
2.
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 12. aprilli 2013 otsuse põhjendused muutmata. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TSC Terminal OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.TSC Terminal OÜ esitas 03.10.2012 maakohtule Õigusvastaselt Represseeritute Kaitse Büroo OÜ (ÕRKB OÜ) (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela vastu hagi, milles palus tunnustada hageja 3 493 462,94 euro suurust intressinõuet ÕRKB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Kohtuistungil vähendas hageja nõuet ja palus tunnustada viivisenõuet põhivõla ulatuses, s.o summas 2 371 825 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Gillian (praeguse ärinimega ÕRKB OÜ (pankrotis)) 09.05.2003 ja 30.06.2003 koostöölepingud, milles kirjeldatud tööd on lõpule viidud. Lepingute põhjal väljastati võlgnikule 31.05.2003 arve nr 127 summas 177 000 krooni, 30.06.2003 arve nr 162 summas 2 950 000 krooni, 30.08.2003 arve nr 236 summas 212 400 krooni ja 30.09.2003 arve nr 283 summas 33 771 600 krooni. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse põhinõude 2 371 825 eurot ja intressinõude 3 493 462,94 eurot osas. 03.09.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas pankrotihaldur vastuväite hageja intressinõudele. Hageja nõue on seaduslik ja põhjendatud. Arved on tasumata. Lepingutes on lepitud kokku intressimääras, millele hagejal on õigus.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingute sõlmimise ajal oli nii võlgniku kui ka võlausaldaja juhatuse liikmeks Arvi Paala. Raivo Paala on olnud võlgniku juhatuse liikmeks perioodil 22.06.2005–15.09.2011 ja osanikuks perioodil 21.02.2000–07.01.2008. R. Paala on olnud ka võlausaldaja nõukogu liige
(18.08.1996–09.04.2003). Võlausaldaja juhatuse liige ja osanik Ahto Kiil on olnud koos R. Paalaga võlausaldaja nõukogu liige 18.08.1996–09.04.2003. Esitades niivõrd suure intressinõude, samas teades võlgniku lähikondsena (pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2), et võlgnik on maksejõuetu, ei ole võlausaldaja käitunud vastavuses hea usu põhimõttega. Võlgnik on korduvalt kinnitanud nõude olemasolu, vastasel juhul oleks hageja nõue aegunud. Hageja ei ole oma nõuet põhistanud. Viivisenõue peab olema võlgnikule ettenähtav talle esitatud arvetest, lepingutes kokkulepitud viivitusintressist ja esitatud viivisenõuetest. Pankrotihoiatus esitati 15.08.2011 seisuga. Hageja ei ole tõendanud, mida ta on teinud varasemalt (aastal 2004–2011) võlgnevuse sissenõudmiseks. Alternatiivselt taotles kostja viivisenõude vähendamist 0 euroni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 12. aprilli 2013 otsusega TSC Terminal OÜ hagi intressinõude 3 493 462,94 eurot tunnustamiseks Õigusvastaselt Represseeritute Kaitse Büroo OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja vaidlustanud hageja nõuet kinnitavaid tõendeid – lepingud ja arved. Võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud hageja nõuet põhivõlgnevuse osas. Võlgnik ei ole täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi, mistõttu oli hagejal õigus kasutada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. Hageja esindaja selgituste kohaselt on viivise arvestamise aluseks võetud ajavahemik 31.12.2003–06.02.2012. 30.06.2003 lepingu p 2.3 järgi tuleb teenuste üleandmise järel esitatud arvete alusel tasuda summa 30 päeva jooksul. Lepingu alusel esitatud arvetest viimane, arve nr 283, esitati 30.09.2003, mistõttu saabus maksetähtpäev 30.10.2003. Pooled on 30.09.2003 sõlmitud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga leppinud kokku, et nimetatud arve tasumise tähtajaks on 50 päeva. Seega saabus maksetähtaeg 19.11.2003. 09.05.2003 lepingust, selle alusel esitatud arvest ja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, millise tähtaja jooksul kohustus võlgnik tasuma hagejale kokkulepitud tasu. Samas saab äriühingute omavahelistest hilisematest lepingulistest suhetest ja nende kogumaksumustest järeldada, et hageja nõue muutus sissenõutavaks igal juhul enne 31.12.2003. Eeltoodust lähtuvalt hiljemalt 31.12.2003 oli hageja viivisenõue sissenõutav. 30.06.2003 lepingu alusel esitatud arvete kohaselt tuli võlgnikul tasuda 36 934 000 krooni. Lepingu p 2.4 järgi oli viivis kalendripäevas 0,05%. Arvestades, et viivituses oldud päevi on 2959, on viiviseks 54 643 853 krooni. 09.05.2003 lepingu p 4.4 kohaselt tuli võlgnikul tasuda viivist mitte rohkem kui 20% tasumisega viivitatud summast. Kuna võlgnikul tuli tasuda arve nr 127 alusel 177 000 krooni, on maksimaalseks nõutavaks viiviseks 35 400 krooni. Kohus nõustus kostja väitega, et hagejapoolne nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna on käsitletav õiguste kuritarvitamisena VÕS § 6 lg 2 mõttes, ning hageja viivisenõuet ei ole seetõttu võimalik tunnustada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09 (p 15) käsitlenud hea usu põhimõtet ja korranud asjas nr 3-2-1-66-05 väljendatud seisukohta, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sh ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Praegusel juhul on tuvastatud, et alates kohustuse sissenõutavusest kuni viivisenõude esitamiseni võlgniku pankrotimenetluses ei ole hageja esitanud võlgnikule lepingulistest
suhetest tulenevat viivisenõuet. Hageja väidete kohaselt ei esitatud võlgnikule varasemalt viivisenõuet seoses R. Paala kriminaalmenetlusega. Riigikohtu lahendist kriminaalasjas nr 3-1-1-81-11 nähtuvalt mõisteti R. Paala süüdi KarS § 386 lg 1 järgi (KarS § 3892 lg 1 ja § 3892 lg 2 – § 25 lg-te 2 ja 4 järgi) selles, et R. Paala esitas grupis juhatuse liikmega käibedeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Seega puudutas R. Paala suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus süüdistuse sisuks olnud tehingute ja arvete kajastamist käibedeklaratsioonides ning käibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamist. Nimetatud asjaolu ei saanud olla takistuseks lepingupoolte omavaheliste kohustuste täitmisele. Sellest tulenevalt ei ole hageja väited kriminaalmenetluse seotuse kohta käesoleva vaidlusega põhjendatud. 15.08.2011 esitas hageja võlgnikule pankrotihoiatuse, milles märgitakse, et võlgniku võlgnevus hageja ees on 15.08.2011 seisuga 2 371 825 eurot ja intressinõue esitatakse pankrotimenetluse väljakuulutamise seisuga. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni pankrotihoiatuse tegemiseni, s.o rohkem kui seitsme aasta jooksul oleks hageja asunud reaalselt tegutsema selle nimel, et võlgnikule esitada täitmise või viivise nõuet. Mõistlikult ei ole põhjendatud rakendada võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid sedavõrd pika ajavahemiku möödudes. Õiguskaitsevahendite kohaldamise eesmärgiks on kohustuse rikkumise negatiivsete tagajärgede likvideerimine või lepingupoole mõjutamine kokkulepitu täitmisele, et takistada võimalike negatiivsete tagajärgede saabumist. Olukorras, kus võlgnik ei ole aastate jooksul lepinguga võetud kohustusi täitnud ning võlausaldaja on täitmise nõude esitamata jätmisega sisuliselt sellega nõustunud, tuleb pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks, et võlausaldaja kaotab lepingust tuleneva nõudeõiguse kõrvalnõuetele. Isegi kui pooled asusid läbirääkimisi pidama ning hagejale oli teada, et võlgnikul esinesid makseraskused, nõustus ta nõuet mitte esitades kaudselt sellega, et võlgnik ei täida lepinguga võetud kohustusi. Siinjuures on oluline, et kumbki pool ei pidanud vajalikuks maksegraafiku sõlmimist vms viisil määratleda lepingu täitmist tulevikus. Heas usus tegutsemiseks ei saa pidada seda, et võlausaldaja esitas alles pankrotimenetluses lepingu rikkumisest tuleneva viivise nõude seitsme aasta eest. Selline õiguste teostamine ei vasta lepingu eesmärgile ega heale käitumistavale lepingulistes suhetes. Märkimisväärne on asjaolu, et lepingute sõlmimise ajal oli nii hageja kui võlgniku seaduslikuks esindajaks A. Paala. Samal ajal olid hageja nõukogu liikmeteks R. Paala ja A. Kiil, võlgniku ainuosanikuks aga R. Paala, kes oli 22.06.2005–15.09.2011 ka võlgniku juhatuse liikmeks. Arvestades, et mõlemad äriühingud on oma juhtorganite liikmete kaudu olnud pikaaegselt tihedas seoses, on ilmne, et alles pankrotimenetluses seitsme aasta eest viivise nõude esitamine ei vasta hea usu põhimõttele VÕS § 6 lg 1 tähenduses. Nii A. Paala kui R. Paala on käsitletavad võlgniku lähikondsetena lähtuvalt PankrS § 117 lg 2 p-dest 1, 3.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.TSC Terminal OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
12.aprilli 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnustada hageja intressinõuet Õigusvastaselt Represseeritute Kaitse Büroo OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses summas 2 371 825 eurot ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hindas kohus ebaõigesti tõendeid. Õige ei ole kohtu seisukoht, et alates kohustuse sissenõutavusest kuni viivisenõude esitamiseni võlgniku pankrotimenetluses ei ole hageja esitanud võlgnikule lepingulistest suhetest tulenevat viivisenõuet. Ida-Viru Maakohtu määrusest tsiviilasjas nr 2-3583/03 ja Riigikohtu määrusest nr 3-2-3-4-05 nähtuvalt esitas hageja 2003 detsembris võlgniku vastu pankrotiavalduse, milles sisaldus ka viivisenõue. Kohus alustas pankrotimenetlust ja kinnitas üldkoosoleku kompromissiotsuse. 13.04.2005 tühistas Riigikohus Ida-Viru Maakohtu määruse ning tühistas kompromissi. Hagejal polnud
vahepeal põhjust viivist nõuda, sest kehtis kompromiss. Selle tühistamisega tekkis nõue uuesti, st taastus pankrotimenetluse eelne olukord. Kohus oleks pidanud arvestama jõustunud kohtulahenditest tulenevaid asjaolusid ja tunnustama viivisenõuet vähemalt kuni 13.04.2005; 2) pidasid hageja juhataja A. Kiil ja võlgniku juhataja R. Paala korduvalt läbirääkimisi nii põhinõude kui viivisenõude osas. Läbirääkimised ei andnud R. Paala kriminaalmenetluse tõttu tulemusi. A. Kiil selgitas, et tema õiguslik seisukoht tuleneb Tartu Maakohtu 10.01.2011 otsusest nr 1-07-2186, mitte Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-81-11. Viimasest ei selgu kuriteo sisu, mille eest R. Paala süüdi mõisteti. Kohus jättis hageja esindaja viited tähelepanuta. EIK lahenditest Bogatova vs Ukraina (kohtuotsus 07.10.2010, avaldus nr 5231/04) ja Seryavin jt vs Ukraina (kohtuotsus 10.02.2011, avaldus nr 4909/04) tulenevalt on kohtul kohustus vastata menetlusosalise põhiargumentidele. 10.01.2011 kohtuotsuses on kirjas, et süüdistuse osa, milles kohus süüdistatava süüdi mõistab, kattub majandustehingutega, millest tulenevat nõuet on hageja pankrotimenetluses kaitsnud (lk 2 keskelt – lk 4 III paragrahv). Seetõttu ei saa nõustuda kohtu hinnanguga, et viited R. Paala kriminaalmenetlusele ei ole asjakohased. Võlgniku ja R. Paala argumendiks viivisenõude vastu oli asjaolu, et süüdistuse järgi olid tehingud näilikud. Et hagejat ega selle seaduslikke esindajaid kriminaalmenetlusse ei kaasatud, siis ei saanud nad oma õigusi kaitsta. Kuni 04.11.2012 (Riigikohtu lahendini, mis jõustas 10.01.2011 süüdimõistva otsuse) eksisteeris võimalus, et menetlusest huvitatud pool sellesse kaasatakse, kuid seda ei tehtud. Seega ei saa pärast 04.11.2011 jõustunud kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-2186 puudutada hageja õigusi või kohustusi. Hageja hindas olukorda realistlikult juba pärast ringkonnakohtu lahendit (06.04.2011), millega R. Paala apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, ning asus võlga sisse nõudma ja tegi pankrotihoiatuse. Tõendamaks asjaolu, et äriühingute juhatajad R. Paala ja A. Kiil pidasid läbirääkimisi viivisenõude osas perioodil 2005–2011, taotleb apellant R. Paala tunnistajana ülekuulamist; 3) oli A. Paala nii hageja kui võlgniku seaduslikuks esindajaks 09.05.2003 töövõtulepingu sõlmimise ajal, kuid sellest tulenev nõue on ainult 150 000 krooni. Põhinõude ja sellest tulenevalt ka viivisenõude suurem osa tuleneb 30.06.2003 koostöölepingust, mille on allkirjastanud A. P. ja R. K.. A. P. ja R. K. ei ole lähikondsed. Tänaseks päevaks on nad mõlemad surnud. Surnud isikutele ei saa teha etteheidet, et nad on sõlminud kokkuleppe viivise osas, mis „oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu“, kuna isikud ei saa end sellise etteheite eest kaitsta ja oma motiive selgitada. Seetõttu ei saa 30.06.2003 koostöölepingust tuleneva viivisenõude osas tugineda VÕS § 6 lg-le 2; 4) ei saa lähikondsuse printsiipi käesolevas menetluses kohaldada. PankrS §-s 117 sätestatud lähikondsus omab tähendust ainult PankrS §-s 119 kirjeldatud tagasivõitmise korral. Maksimaalselt saab tagasivõitmine toimuda tehingute osas, mis toimusid kaks aastat enne pankroti väljakuulutamist.
5.Õigusvastaselt Represseeritute Kaitse Büroo OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Tael vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et ta oleks kohustust sisse nõudnud perioodil 2004–2011, s.o perioodil alates kohustuse sissenõutavusest kuni viivisenõude esitamiseni pankrotimenetluses. Sellest võib järeldada, et hageja on nõustunud, et rahuldatakse ainult põhinõue. R. Paala kriminaalmenetlus ei saanud olla takistuseks lepingupoolte omavaheliste kohustuste täitmisele ja kohustuse sissenõudmisele; 2) ei ole põhjendatud apellandi väide, et lähikondsus omab tähendust ainult PankrS §-s 119 kirjeldatud tagasivõitmise korral. Kohus leidis, et mõlemad äriühingud on oma juhtorganite
liikmete kaudu olnud pikaaegselt tihedas seoses. Vastustaja nõustub kohtu seisukohaga, et olukorras, kus võlgnik ei ole aastate jooksul kohustusi täitnud ning võlausaldaja on täitmise nõude esitamata jätmisega sisuliselt sellega ka nõustunud, tuleb pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks, et võlausaldaja kaotab lepingust tuleneva nõudeõiguse kõrvalnõuetele; 3) juhul, kui kohus leiab, et kõrvalnõuete esitamine on põhjendatud ja tõendatud, palub vastustaja kõrvalnõudeid vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel 0 euroni; 4) tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda, arvestades, et apellant on võlgniku lähikondne ja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
12.aprilli 2013 otsuse põhjendused muutmata. Muuta tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni ning lugeda õigeks maakohtu otsuse resolutsioon järgmises sõnastuses: “Jätta TSC Terminal OÜ hagi intressinõude 2 371 825 eurot tunnustamiseks Õigusvastaselt Represseeritute Kaitse Büroo OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses rahuldamata.“ Nähtuvalt asja materjalidest vähendas hageja maakohtu 26. märtsi 2013 istungil (t.l 48) tunnustamisele kuuluvat nõuet ja palus tunnustada oma nõuet põhivõlgnevuse suuruses, s.o 2 371 825 eurot. Hageja on nimetatud suuruses nõuet kinnitanud ka apellatsioonkaebuses. Lähtudes TsMS §-s 439 sätestatust on kohus seotud hageja nõude suurusega. Seetõttu tulnuks maakohtul jätta hagi rahuldamata hageja poolt nõutud suuruses, s.t tunnustamata hageja nõue 2 371 825 eurot.
7.Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaalja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud rahuldamata TSC Terminal OÜ hagi intressinõude tunnustamiseks ÕRKB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Maakohus on tuvastanud, et hageja 09.05.2003 ja 30.06.2003 lepingutest tuleneb viivisenõue oli sissenõutav hiljemalt 31.12.2003 ning seda tuvastatud asjaolu ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kostjale esmakordselt vaidlusalustest lepingutest tuleneva nõude 15.08.2011 (t.l 49), milles märkis, et intressinõude esitab ta hiljem. Konkreetse intressinõude esitas hageja esmakordselt kostja pankrotimenetluses. Vastavalt TsÜS § 138 lg-le 1 õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Ringkonnakohus märgib, et hea usu põhimõtte kohaldamine konkreetse võlasuhte poolte käitumisele tähendab kohtu jaoks kaalumisõiguse kasutamist konkreetseid asjaolusid arvesse võttes. Maakohus on antud juhul kaalunud kõiki poolte esitatud asjaolusid, kohaldanud õigesti TsÜS § 138 lg-s 1 ning VÕS § 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatut ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et kuna hageja ei ole rohkem kui seitsme aasta jooksul esitanud kostjale täitmise ega intressinõuet, siis hea usu põhimõttest lähtuvalt on hageja kaotanud lepingutest tuleneva nõudeõiguse intressinõudele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
8.1.Apellandi väide, et poolte esindajad pidasid eelnevalt korduvalt läbirääkimisi nii põhinõude kui intressinõude osas, on tõendamata. Samuti on tõendamata apellandi väide, et
läbirääkimised ei andnud tulemusi seoses R. Paala suhtes toimunud kriminaalmenetlusega. Siinjuures on maakohus põhjendatult leidnud, et R. Paala suhtes läbiviidud kriminaalmenetlus ei saanud olla hagejale takistuseks nõude esitamisel kostja vastu. Apellandi vastavasisulised selgitused apellatsioonkaebuses ei ole asjakohased.
8.2.Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et käesolevas menetluses ei saa PankrS §-s 117 sätestatud lähikondsuse printsiipi kohaldada. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus hagi rahuldamata, kuna hageja on hea usu põhimõttest lähtuvalt kaotanud õiguse nõude intressi ning selletõttu puudub alus tema nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. Maakohus märkis lisaks eelnevale, et kuna A. P. ja R. Paala on käsitletavad kostja lähikondsetena PankrS § 117 lg 2 tähenduses, siis võib ka see asjaolu viidata sellele, et intressinõude esitamine rohkem kui seitsme aasta jooksul ei vasta hea usu põhimõttele VÕS § 6 lg 1 tähenduses. Maakohus ei ole märkinud, et A. P. ja R. K. (30.06.2003 lepingu hageja poolt allkirjastanud isik) oleksid lähikondsed ning kohtuotsusest ei tulene, et nimetatud isikute poolt lepingute sõlmimine oleks hea usu põhimõte vastane.
8.3.TsMS § 633 lg 5 sätestab, et kui apellatsioonkaebuse põhjendamiseks nimetatakse uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. TsMS § 652 lg 4 kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Apellant on apellatsioonkaebuses esmakordselt tuginenud asjaolule, et tsiviilasjas nr 2-3583/03 09.12.2003 esitatud pankrotiavaldus Gillian OÜ pankroti väljakuulutamiseks sisaldas ka viivisenõuet. Ringkonnakohus jätab eelnimetatud apellatsioonkaebuses esmakordselt märgitud asjaolu TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et hageja tuginemine 09.12.2003 esitatud pankrotiavaldusele ei ole ka sisuliselt põhjendatud, kuna 09.12.2003 esitatud pankrotiavaldus ei saanud endas sisaldada alates 31.12.2003 käesolevas asjas hageja poolt arvestatavat intressi. Samuti nähtub asja materjalidest, et 09.12.2003 avalduse alusel tehtud maakohtu lahend tühistati Riigikohtu 13.04.2005 määrusega.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.