Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

krooni, arve nr 162, 30.06.2003. a kogusummas 2 950 000 krooni, arve nr 236, 30.08.2003.a kogusummas 212 400 krooni, arve nr 283, 30.09.2003. a kogusummas 33 771 600 krooni. Hageja esitas ÕRKB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse põhinõude 2 371 825 euro ja intressinõude 3 493 462,94 euro osas. 03.09.2012. a toimunud ÕRKB OÜ (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul esitas pankrotihaldur vastuväite TSC Terminal OÜ intressinõudele. Hageja leiab, et esitatud nõue on seaduslik ja põhjendatud. Lepingutega on pooled leppinud kokku intressimääras, millele on hagejal õigus. Arved ei ole tasutud. Kostja palub jätta esitatud hagi rahuldamata ning TSC Terminal OÜ nõude pankrotimenetluses tunnustamata. Kostja on seisukohal, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Võlgniku ja OÜ TSC Terminal vaheliste lepingute sõlmimise ajal oli nii võlgniku kui ka võlausaldaja juhatuse liikmeks Arvi Paala. Raivo Paala on olnud võlgniku juhatuse liikmeks perioodil 22.06.2005-15.09.2011 ning osanikuks perioodil 21.02.2000-07.01.2008. R. Paala on olnud ka võlausaldaja nõukogu liige (18.08.1996-09.04.2003). Võlausaldaja juhatuse liige ja osanik Ahto Kiil on olnud koos R. Paalaga võlausaldaja nõukogu liige 18.08.1996-09.04.2003. Kostja viitab pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg-le 2 ning leiab, et hageja on olnud teadlik võlgniku majanduslikust seisust ja tema tegevusest. Kuid esitades makseraskustes äriühingu vastu niivõrd suure intressinõude, samas teades võlgniku lähikondsena, et äriühing on maksejõuetu, ei ole võlausaldaja käitumine vastavuses hea usu põhimõttega. Võlgnik on korduvalt kinnitanud nõude olemasolu, vastasel juhul oleks TSC Terminal OÜ nõue aegunud. Hageja võlgniku lähikondsena on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 kohaselt on kohtule jäetud õigus/kohustus jätta kohaldamata seadus, tava või leping, kui see oleks vastuvõtmatu hea usu põhimõttest lähtuvalt, eelkõige õiguste kuritarvitamise juhtudel. Õiguste kuritarvitamise keeldu võib lugeda õiguse üldtunnustatud printsiibiks. Käesoleval juhul on õiguste kuritarvitamine seotud õiguse ebaausa omandamise ja sellest tuleneva käitumisega. Hageja võlgniku lähikondsena on eelistanud üksnes võlausaldaja positsiooni ning hageja tegevus, suurendamaks enda tulusid, eiras kostja huve. Isegi, kui kasutatakse seadusega otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise eesmärgi nimel olla õigusvastane, mida kinnitab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2. Kostja hinnangul ei ole hageja oma nõuet põhistanud. Kostja viitab VÕS § 113 lg-le 1 ning märgib, et viivisenõue peab olema kostjale ettenähtav talle tasumiseks esitatud arvetest, lepingutes kokkulepitud viivitusintressist ja kostjale esitatud viivisenõuetest. Hageja ei ole pankrotihaldurile põhistanud, milline täiendav kahju on isikule tekkinud seoses saamata jäänud põhinõude näol, et hageja rakendas täiendavaid õiguskaitsevahendeid ning seda ka niivõrd suures ulatuses. Hageja on viivise nõude esitamisel rikkunud ka Riigikohtu praktikat, mille kohaselt tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu. Hageja ei ole tõendanud, mida ta on teinud varasemalt (aastal 2004 – 2011) võlgnevuse sissenõudmiseks. Pankrotihoiatus on esitatud 15.08.2011. a seisuga. Alternatiivselt taotleb kostja viivisenõude vähendamist 0 euroni VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel. Hageja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei ole kostja ühtegi arvet tasunud. Viivis on arvutatud alates 31.12.2003. a kuni 06.02.2012. a. Võlga on hageja nõudnud suulisi läbirääkimisi pidades, kirjalikult mitte. Viivist varem ei ole nõudnud seoses kriminaalmenetlusega, mis lõppes 04.11.2011. R. Paala ei ole hageja juhatuse liige kunagi olnud. Hageja nõustub viivist vähendama põhivõla suuruseni. Nõude varasemat esitamist takistas teadmatus, kas põhinõue eksisteerib või mitte; hageja ootas jõustunud kohtulahendit. Viivise nõue esitati pärast pankroti väljakuulutamist, kuid see ei ole keelatud. Kostja esindaja hinnangul ei ole hageja suutnud kõrvalnõudeid tõendada. Lisaks ei ole 6 aasta jooksul viivistest juttu olnud. Varasemalt nõudmata viiviseid pankrotimenetluses nõuda on

seadusevastane. Kriminaalmenetluses ei olnud hageja kannatanu, puutumus puudub, põhjendust kohtuotsuse ootamiseks ei olnud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

03.09.2012. a toimus ÕRKB OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek, mille päevakorras oli nõuete kaitsmine. ÕRKB OÜ nõuete kaitsmise kui võlausaldajate üldkoosoleku protokolli kohaselt oli TSC Terminal OÜ esitanud kaitsmisele nõude summas 5 865 287,94 eurot. R. Paala võlgniku esindajana tunnistas põhivõla nõuet summas 2 371 825 eurot. Haldur esitas vastuväite viivisenõudele summas 3 493 462.94 eurot. Põhivõla nõue summas 2 371 825 eurot tunnustati. TSC Terminal OÜ poolt esitatud viivitusintressi nõue jäi tunnustamata. PankrS § 106 lg 1 lause 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kohus on seisukohal, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt esitatud nõuet kinnitavaid tõendeid – lepingud ja arved. Gillian OÜ (hilisema ärinimega ÕRKB OÜ) ja TSC Terminal OÜ sõlmisid 30.06.2003. a koostöölepingu, mille p 2.1 kohaselt on lepingu kogumaksumuseks 36 934 000 krooni. Lepingu p 2.3 järgi kohustus OÜ Gillian TSC Terminal OÜ-le tasuma lepingu p-s 2.1 toodud summa teenuste üleandmise järel esitatud arvete järgi 30 päeva jooksul. Lepingu p 2.4 kohaselt tasub Gillian OÜ iga viivitatud päeva eest intressi 0,05% päevas tähtaegselt tasumata summalt (tl 8-11). Viidatud lepingu alusel on TSC Terminal OÜ esitanud Gillian OÜ-le 30.06.2003. a arve nr 162 kogusummas 2 950 000 krooni (tl 12), 30.08.2003. a arve nr 236 kogusummas 212 400 krooni (tl 13), 30.09.2003. a arve nr 283 kogusummas 33 771 600 krooni (tl 15). TSC Terminal OÜ on Gillian OÜ-le arvete nr 236 ja 283 alusel üle andnud teostatud tööd, esitades sellekohased üleandmise-vastuvõtmise aktid (tl 14,16). Gillian OÜ ja TSC Terminal OÜ on 09.05.2003. a sõlminud töövõtulepingu, mille p 3.1 kohaselt makstakse tellijale tasu 150 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Lepingu p 4.4 sätestab, et juhul, kui tellija viivitab töövõtjale tasu maksmisega üle kokkulepitud tähtaja, on töövõtjal õigus nõuda viivist summas 0,2% tasumisega viivitatud summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest, kuid mitte rohkem kui 20% tasumisega viivitatud summast (tl 18). Nimetatud lepingu alusel on TSC Terminal OÜ esitanud arve nr 127 kogusummas 177 000 krooni (tl 17). 30.05.2003 on sõlmitud teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt (tl 20). ÕRKB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses on tunnustatud TSC Terminal OÜ nõuet põhivõlgnevuse osas. Vaidlus puudub selle üle, et TSC Terminal OÜ põhinõue ÕRKB OÜ (pankrotis) vastu on täitmata ning ÕRKB OÜ (pankrotis) on sellest tulenevalt rikkunud eelkäsitletud lepingus kokkulepitut. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. ÕRKB OÜ (pankrotis) ei ole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu TSC Terminal OÜ-l oli õigus kasutada ÕRKB OÜ (pankrotis) vastu õiguskaitsevahendeid ning sealhulgas nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivist lepingus kokkulepitud määras. Hageja esindaja selgituste kohaselt on viivise arvestamise aluseks võetud ajavahemik 31.12.2003 kuni 06.02.2012. 30.06.2003. a sõlmitud lepingu p 2.3 järgi tuleb teenuste üleandmise järel esitatud arvete alusel tasuda summa 30 päeva jooksul (tl 9). Lepingu alusel esitatud arvetest viimane, s.o arve nr 283, esitati 30.09.2003. a, mistõttu saabus maksetähtpäev 30.10.2003. a. Pooled on 30.09.2003. a sõlmitud teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise

aktiga leppinud kokku, et nimetatud arve tasumise tähtajaks on 50 päeva (tl 16). Seega saabus maksetähtaeg 19.11.2003. a. 09.05.2003. a sõlmitud lepingust, selle alusel esitatud arvest ja teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, millise tähtaja jooksul kohustus Gillian OÜ tasuma TSC Terminal OÜ-le kokkulepitud tasu. Samas saab äriühingute omavahelistest hilisematest lepingulistest suhetest ja nende kogumaksumustest järeldada, et TSC Terminal OÜ nõue muutus sissenõutavaks igal juhul enne 31.12.2003. Eeltoodust lähtuvalt hiljemalt 31.12.2003. a oli hageja viivisenõue kostja vastu sissenõutav. 30.06.2003. a lepingu alusel esitatud arvete kohaselt tuli kostjal hagejale tasuda kokku 36 934 000 krooni (2 950 000 + 212 400 + 33 771 600). Lepingu p 2.4 järgi oli viivis kalendripäevas 0,05% (tl 9). Arvestades, et viivituses oldud päevi on 2959, on viiviseks 54 643 853 krooni. 09.05.2003. a sõlmitud lepingu p 4.4 järgi tuli kostjal tasuda hagejale viivist mitte rohkem kui 20% tasumisega viivitatud summast. Kuna kostjal tuli hagejale tasuda arve nr 127 järgi 177 000 krooni (tl 17), on maksimaalseks nõutavaks viiviseks 35 400 krooni. Hageja on hagiavalduses esitanud nõude tunnustamaks hageja nõuet kostja vastu viivise osas summas 3 493 462,94 eurot. Kohtuistungil vähendas hageja esindaja nõuet põhivõla suuruseni ning palus tunnustada viivise nõuet summas 2 371 825 eurot. Kuna hageja on vähendanud viivisenõuet, ei käsitle kohus hageja esindaja kohtuistungil esitatud väiteid Maksu- ja Tolliameti nõude suuruse kohta ÕRKB (pankrotis) pankrotimenetluses (intressinõue ületab põhivõlga). TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus nõustub kostja väitega, et käesoleval juhul on hagejapoolne nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna on käsitletav õiguste kuritarvitamisena VÕS § 6 lg 2 mõttes, ning kostja viivisenõuet ei ole seetõttu võimalik tunnustada. Riigikohtu lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09 p-s 15 on käsitletud hea usu põhimõtet ning on korratud Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 väljendatud seisukohta, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Käesoleval juhul on tuvastatud, et alates kohustuse sissenõutavusest kuni viivisenõude esitamiseni kostja pankrotimenetluses, ei ole hageja esitanud kostjale lepingulistest suhetest tulenevat viivise nõuet. Hageja esindaja väidete kohaselt ei esitatud kostjale varasemalt viivisenõuet seoses läbiviidava kriminaalmenetlusega R. Paala suhtes. Viivise nõue kostja vastu esitati alles pankrotimenetluses. Kohtu hinnangul ei ole asjakohased hageja viited R. Paala suhtes läbiviidud kriminaalmenetlusele. Riigikohtu lahendist kriminaalasjas nr 3-1-1-81-11 nähtuvalt on R. Paala süüdi mõistetud KarS § 386 lg 1 järgi (KarS § 3892 lg 1 ja § 3892 lg 2 - § 25 lg-te 2 ja 4 järgi) selles, et R. Paala esitas grupis juhatuse liikmega käibedeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Seega puudutas R. Paala suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus süüdistuse sisuks olnud tehingute ja arvete kajastamist käibedeklaratsioonides ning käibemaksu mahaarvamise õiguse tuvastamist. Nimetatud asjaolu ei saanud olla takistuseks lepingupoolte omavaheliste kohustuste täitmist. Sellest tulenevalt ei ole hageja väited kriminaalmenetluse seotuse kohta käesoleva vaidlusega põhjendatud. 15.08.2011. a esitas TSC Terminal OÜ Gillian OÜ-le pankrotihoiatuse, milles märgitakse, et Gillian OÜ võlgnevus TSC Terminal OÜ ees on seisuga 15.08.2011. a 2 371 825 eurot ning

intressinõue esitatakse pankrotimenetluse väljakuulutamise seisuga (tl 49). Käesoleval juhul puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni pankrotihoiatuse tegemiseni, s.o rohkem kui 7 aasta jooksul oleks hageja asunud reaalselt tegutsema selle nimel, et kostjale esitada täitmise või viivise nõuet. Kohtu arvates ei ole mõistlikult põhjendatud rakendada võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid sedavõrd pika ajavahemiku möödudes. Õiguskaitsevahendite kohaldamise eesmärgiks on kohustuse rikkumise negatiivsete tagajärgede likvideerimine või lepingupoole mõjutamine kokkulepitu täitmisele, et takistada võimalike negatiivsete tagajärgede saabumist. Olukorras, kus võlgnik ei ole aastate jooksul lepinguga võetud kohustusi täitnud ning võlausaldaja on täitmise nõude esitamata jätmisega sisuliselt sellega ka nõustunud, tuleb pidada hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks, et võlausaldaja kaotab lepingust tuleneva nõudeõiguse kõrvalnõuetele. Isegi kui pooled asusid läbirääkimisi pidama ning hagejale oli teada, et kostjal esinesid makseraskused, nõustus ta nõuet mitte esitades kaudselt sellega, et kostja ei täida lepinguga võetud kohustusi. Siinjuures on oluline, et kumbki pool ei pidanud vajalikuks maksegraafiku sõlmimist vms viisil määratleda lepingu täitmist tulevikus. Heas usus tegutsemiseks ei saa pidada seda, et võlausaldaja esitas alles pankrotimenetluses lepingu rikkumisest tuleneva viivise nõude seitsme aasta eest. Selline õiguste teostamine ei vasta kohtu arvates lepingu eesmärgile ega poolte heale käitumistavale lepingulistes suhetes. Märkimisväärne on asjaolu, et lepingute sõlmimise ajal oli nii hageja kui ka kostja seaduslikuks esindajaks Arvi Paala. Samal ajal olid hageja nõukogu liikmeteks Raivo Paala ja Ahto Kiil, kostja ainuosanikuks aga Raivo Paala, kes oli alates 22.06.2005 kuni 15.09.2011 ka kostja juhatuse liikmeks (tl 32-41). Arvestades, et mõlemad äriühingud on oma juhtorganite liikmete kaudu olnud pikaaegselt tihedas seoses, on ilmne, et alles pankrotimenetluses seitsme aasta eest viivise maksmise nõude esitamine ei vasta hea usu põhimõttele VÕS § 6 lg 1 tähenduses. Nii Arvi Paala kui ka Raivo Paala on käsitletavad kostja lähikondsetena lähtuvalt PankrS § 117 lg 2 p-dest 1, 3. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingutest tulenevad viivise kokkulepped tuleb jätta VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata ning hageja nõue rahuldamata. Kuna kohus ei rahuldanud hageja nõuet, ei pea kohus vajalikuks käsitleda kostja taotletud alternatiivse nõudega seonduvat. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on seisukohal, et hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.