Kohtulahend

2.4 KrMS § 279 lg-s 3 sätestatud korras R. Paalale tema õiguste ja kohustuste selgitamisel avaldas süüdistatav, et tal on õiguste osas arusaamatusi. Seejärel esines R. Paala sõnavõtuga, kus ta muu hulgas soovis selgitust, kas tal on käesolevas menetlusstaadiumis õigus pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. R. Paala käsitles ka oma seisukohti seoses enese mittesüüstamise privileegiga ja väitis, et riik on aastast 1996 teadlikult ja tahtlikult tema põhiõigusi rikkunud. Pärast seda, kui kohus oli väljendanud oma seisukohta inimõiguste kohtu poole pöördumise võimaluste kohta ja teinud teatavaks menetlusosaliste nimed, taotles R. Paala vaheaega põhjendusega, et kohus rikkust just praegu tema põhiõigusi ning et siseriikliku õigusega ei saa piirata rahvusvahelist õigust. 2.5 Pärast vaheaega, vastates kohtu küsimusele taandustaotluste kohta, märkis advokaat V. Kivistik, et tal on prokuröri vastu taandus juhul, kui prokurör ei nõustu ennast ise taandama. Oma taotlust põhjendas kaitsja sellega, et prokurör esitas R. Paalale süüdistuse kuriteos, mis oli kaitsja hinnangul aegunud, kusjuures kvalifitseeritud juristina ei saanud prokurör seda teha teadmatusest. Samuti põhjendas kaitsja prokuröri taandumise vajalikkust sellega, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel ei loobunud prokurör osadest süüdistustest ja et ta allkirjastas kassatsiooni ajal, mil tema teenistussuhe oli puhkuse tõttu peatunud. Kaitsja märkis, et kohtu suhtes tal praegu taandust ei ole. Seejärel sõna saanud R. Paala märkis, et hetkel ei ole menetlusökonoomiliselt otstarbekas kohtu suhtes taandust teha. On kahtlused, aga taandamist ei saa teha kergekäeliselt. R. Paala leidis, et prokurör peaks end taandama ja kirjeldas üksikasjalikult seda, kuidas prokurör oma menetluslike sammudega (nt määruskaebuse esitamisega kriminaalasja esmakordsel arutamisel) tema põhiõigusi rikkus. Advokaat R. Laid toetas V. Kivistiku ja R. Paala seisukohta, selgitades miks prokurör pole tema hinnangul objektiivne. Prokurör leidis, et tal ei ole alust taanduda. 2.6 Järgnevalt palus advokaat V. Kivistik läbi vaadata varem esitatud taotluse kriminaalasja arutamiseks Valga kohtumajas (vt käesoleva otsuse punkt 2.2). Kohus avaldas kirjaliku taotluse, kuulas ära prokuröri seisukoha ja otsustas jätkata kohtumenetlust Tartu kohtumajas. 2.7 Seejärel esitas R. Paala Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artle 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-le 49 viidates taotluse lõpetada kohe kriminaalmenetlus ning R. Paala õigeks mõista, samuti tuvastada, et prokurör esitas teadvalt vale süüdistuse. Oma taotlust põhjendas R. Paala mahukas sõnavõtus sellega, et talle etteheidetavad teod ei saa olla kuriteona karistatavad, kuna ta on oma käitumises lähtunud enese mittesüüstamise privileegist. Ühtlasi taotles R. Paala KarS § 3892 ja varem kehtinud KarS § 386 põhiseadusvastaseks ja rahvusvahelise õiguse vastaseks tunnistamist. Maakohus asus seisukohale, et R. Paala taotluse suhtes ei ole võimalik seisukohta võtta enne tõendite uurimist. Samuti saab vaidlustatud karistusseadustiku sätete põhiseaduspärasust hinnata alles pärast tõendite uurimist. 2.8 Prokuröri avakõnele järgnenud kohtu küsimusele, kas süüdistuse sisu on arusaadav, vastas R. Paala eitavalt. R. Paala väitis, et süüdistus on vastuoluline ja sellest pole võimalik aru saada, kas teda süüdistatakse maksude maksmata jätmises või alusetu maksutagastuse esitamises. Samuti avaldas R. Paala arvamust, et teda süüdistatakse jätkuvalt ka tegudes, milles ta on Riigikohtu otsusega asjas nr 3-1-1-43-10 lõplikult õigeks mõistetud. Seepeale luges prokurör süüdistuse selle

osa, milles R. Paalat jätkuvalt süüdistati, kohtuistungil ette ja selgitas mitmel korral, et R. Paalat süüdistatakse valeandmete esitamises OÜ G 2003. a mai- kuni septembrikuu käibedeklaratsioonides ja OÜ T 2003. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis. Samuti märkis prokurör, et nende tegude osas, milles R. Paala on jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, ei ole enam võimalik süüdistust menetleda. Vaatamata sellele leidsid kaitsjad, et kuna prokurör ei ole pärast R. Paala osalist õigeksmõistmist koostanud uut süüdistusakti, pole võimalik aru saada, millistes tegudes R. Paalat jätkuvalt süüdistatakse ning kaitseõiguse teostamine on muutunud võimatuks. Advokaat V. Kivistik märkis, et kui prokurör algset süüdistusakti ei muuda, tuleb alustada kohtulikku arutamist kõigi selles kajastatud kuriteoepisoodide osas, sõltumata sellest, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel mõisteti R. Paala osades süüdistusaktis kajastatud tegudes õigeks. Kui prokurör jättis süüdistuse sisu avaldades ette lugemata süüdistuse need osad, milles R. Paala oli kriminaalasja esmakordsel arutamisel õigeks mõistetud, sekkusid nii mõlemad kaitsjad kui ka R. Paala prokuröri esinemisse etteheidetega, et prokurör jätab osa teksti vahele. Lisaks soovisid kaitsjad, et prokurör loetleks uuesti tõendid, millele ta tugineb, ehkki avakõnes oli prokurör seda juba teinud. 2.9 KrMS § 285 lg-s 3 nimetatud menetlustoimingu käigus asusid R. Paala ja tema kaitsjad taotlema R. Paala "rehabiliteerimist" nn 1. episoodi osas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 1.1). Samuti väitsid kaitsjad, et ei ole võimalik asuda tõendeid uurima, kuna asjas pole nõuetekohast süüdistusakti. 2.10 Kohtu otsustusele anda prokurörile õigus asuda tõendeid esitama, reageerisid süüdistatav ja kaitsjad sõnavõttudega selle kohta, et neil ei ole menetluses olnud kohast võimalust taotlusi esitada ja et kohus ei ole kohtuistungi toimumise aegu kindlaks määrates toiminud korrektselt. Süüdistatav ja kaitsjad nõudsid, et neil lubataks käimasolevas menetlusetapis esitada taotlusi, mis puudutavad tõendite kogumist. Maakohus jättis kaitsjate sellise taotluse rahuldamata, märkides, et taotluste esitamise etapp on möödas ja praegu selle juurde tagasi ei pöörduta, samas ei võeta menetlusosalistelt õigust esitada taotlusi kohtuistungi käigus edaspidi. 2.11 Seejärel esitas R. Paala kriminaalasja arutanud kohtuniku vastu taanduse, põhjendades seda sellega, et kohus pole korraldanud eelistungit, pole viinud kriminaalasja arutamist Valga kohtumajja, on jätnud tuvastamata, et KarS § 3892 riivab R. Paala põhiõigusi, on jätnud läbi vaatamata kriminaalasja esmakordsel arutamisel Tartu Ringkonnakohtule esitatud taotluse ega ole tagastanud süüdistusakti prokuratuurile. Nii R. Paala kui ka tema mõlemad kaitsjad esinesid taandamistaotluse toetuseks mahukate sõnavõttudega. Tartu Maakohtu 7. detsembri 2010. a määrusega jäeti taandamistaotlus rahuldamata. 2.12 Pärast kohtumenetluse poolte seisukohtade ärakuulamist määras kohus, et kriminaaltoimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid avaldades ei pea prokurör neid tervikuna ette lugema. Kaitsjad, kes kohtu seisukohaga ei nõustunud, vaidlustasid seda järgneva kohtuliku uurimise käigus pidevalt, esinedes korduvalt pikemate sõnavõttudega selle kohta, et prokuröri tegevust ei saa lugeda tõendite avaldamiseks. 2.13 7. detsembri 2010. a istungipäeval, ajal, mil prokurör nimetas dokumentaalseid tõendeid, mille

avaldamist ta taotles, soovis advokaat V. Kivistik esitada kohtu vastu uut taandamistaotlust, ent kohus keeldus taotlust selles menetlusetapis vastu võtmast. 2.14 Samal istungipäeval, mõni aeg hiljem avaldasid kaitsjad, et R. Paala tervis ei pruugi võimaldada kohtuistungit jätkata ja taotlesid R. Paala tervisliku seisundi kindlakstegemiseks ekspertiisi korraldamist. Kohus kutsus kohtuistungile kiirabi ja lasi kontrollida R. Paala tervislikku olukorda. Tuginedes kiirabikaardile, otsustas kohus istungit jätkata ja jätta kaitsjate taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldamata. 2.15 7. detsembri 2010. a istungipäeva lõpus planeeriti kohtuliku arutamise edasist kulgu. Nii advokaat V. Kivistik kui ka advokaat R. Laid soovisid, et kohtuistungid toimuksid vaid neil päevadel, mil istungil saavad osaleda mõlemad kaitsjad ühiselt ja päevadel, mil üks kaitsjatest on hõivatud, istungit ei toimuks. Kohus leidis, et R. Paala kaitseõigus on tagatud ja kohtulikku arutamist saab jätkata ka ühe kaitsja osavõtul. Kohtu sellele määrusele reageerisid nii R. Paala kui ka tema kaitsja R. Laid sõnavõttudega selle kohta, miks rikub kriminaalasja arutamine vaid ühe kaitsja osavõtul R. Paala kaitseõigust. 2.16 8. detsembri 2010. a istungipäeva algul, pärast seda, kui kohus oli määranud jätkata dokumentaalsete tõendite uurimisega, esitas kaitsja R. Laid taotluse kohtulik arutamine edasi lükata, kuna kaitsja V. Kivistik polnud kohtuistungile ilmunud. Taotluse põhjendamiseks esines R. Laid sõnavõtuga, millele järgnes R. Paala pikem sõnavõtt, mis puudutas nii kaitseõiguse rikkumist kui ka käsitlust maksumenetluses kogutud tõendite kasutamisest kriminaalmenetluses. Kuulanud ära kaitsja ja süüdistatava seisukohad, otsustas kohus jätkata dokumentaalsete tõendite uurimisega. Seepeale esitas kaitsja R. Laid kohtu vastu kirjaliku taandamistaotluse, millele kaitsja ja süüdistatav lisasid suulise põhjenduse. Taandamise põhjusena toodi välja see, et kohus pole korraldanud kohtuistungeid selliselt, et tagatud oleks mõlema kaitsja osavõtt kõigist kohtuistungitest. Maakohtu 8. detsembri 2010. a määrusega jäeti taandamistaotlus rahuldamata. 2.17 Järgnevalt esitas R. Paala kaitsja R. Laid taotluse nõuda välja maksuhalduri maksutoimik, mis sisaldaks kriminaaltoimikus olevate kinnitatud dokumendikoopiate originaalid. Samuti vaidlustasid süüdistatav ja kaitsja maksumenetluses kogutud dokumentide kasutamise kriminaalmenetluses. Kohus määras, et originaaldokumente maksuhaldurilt välja ei nõuta, avaldatavate dokumentide lubatavus tõendina otsustatakse aga hiljem. 2.18 Samal istungipäeval 8. detsembril 2010, vastates kohtu küsimusele osade prokuröri poolt avaldatud tõendite lubatavuse kohta, esines R. Paala pikema sõnavõtuga, milles märkis muu hulgas järgmist: "Ei ole aru saanud, et midagi olen rikkunud, aga ju ma olen kriminaal. Kandes kari[s]tust, ju ma vangistusega kompenseerin oma varasema tegevuse. Palun mulle määrata 3 aastat vabadusekaotust reaalselt ja lõpetame selle menetluse. Reaalselt 3 aasta[t] minu jaoks [on] see lihtne, saan vanglas kaotada selle ebamäärase olukorra ja pere teab mis ajast mis ajani mind kodus ei ole ja äripartnerid ja sõbrad saavad sel ajal taotleda selle õigusnormi põhiseadusevaseks või rahvusvahelise õiguse vastaseks tunnistamist. /.../ Palun siiralt lõpetada menetlus, mis mõjub tervisele laastavalt ja kui võimalus valida 3 aasta reaalse[t] vangistust või elada elu lõpuni invaliidina, siis valin vangistuse,

aga olen kindel, et EIK minu taotluse, mis esitatud eelmise aasta mais-aprillis, nad vaatavad teistkordselt üle selle ja võimalik, et saame teistsuguse otsuse." (XXIV kd, tl 181 pöördel.) Seejärel esitatud kohtu küsimusele, kas ta soovib anda nõusolekut kokkuleppemenetluseks, vastas R. Paala eitavalt, märkides, et ta võtab üldmenetluses süü omaks. R. Paala kinnitas, et soovib menetluse lõppu, sest ta ei taha enam kuulata, mida prokurör räägib. Pärast kohtu täiendavaid menetluslikke selgitusi palus R. Paala vaheaega, et kaitsjaga nõu pidada. Pärast nõupidamist kaitsjatega avaldas R. Paala, et ta nõustub kokkuleppemenetlusega, kuid soovib, et kohus vaataks enne seda läbi tema varasema taotluse tunnistada KarS § 3892 põhiseaduse ja rahvusvaheliste standarditega vastuolus olevaks. Maakohus, kuulates ära kohtumenetluse poolte arvamused, asus seisukohale, et KarS § 3892 ei ole põhiseadusega vastuolus ja puudub alus alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Pärast seda märkis R. Paala muu hulgas järgmist: "Vangla on puhkus võrreldes nõukogude armeega. Kohtumenetlus minu jaoks on raskem karistus. Palun võimaldada kokkuleppemenetlust prokuröriga, 3 päevaga on kokkulepe olemas. Saan pöördud[a] EIK poole vastava taotlusega kontrollida, mis peaks peatama selle asja. Andke võimalus mulle, 3 päeva pärast on asi läbi. Keeldun selles menetluses osalemast, see on farss. /.../ Peate kasutama vastasel korral seaduse karmi jõudu, sest kavatsen lahkuda sellelt istungilt. Andke võimalus süü omaks võtta, mitte üldmenetlust jätkata. Saan oma elu tagasi ja inimese[d] saavad sel ajal suhelda Euroopaga. Kohus tahab tõendeid sisuliselt hinnata, aga kui hakkame tõendeid hindama, siis autos on mul 2 kasti dokumente, siis pean need esitama. A. K.-d kuulan üle 3 kuud ilmselt." (XXIV kd, tl 182 pöördel.)

Kohus

otsustas

jätkata

kriminaalasja

arutamist

üldmenetluses,

kuid

teha

kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks kohtuistungi vaheaeg kuni 13. detsembrini 2010. 2.19 13. detsembri 2010. a istungipäeva algul avaldas R. Paala järgmist: "oli antud võimalus kokkuleppemenetluseks. Minu allkiri on all. /.../ Täna on tekkinud olukord, kus kaitsjad leiavad, et kokkulepe võib kahjustada minu õigusi oluliselt. Mina nii ei arva. /.../ Tekkinud olukord kus kaitsjad keelduvad kokkuleppest ja ma pean oma kaitsjatest loobuma. Sest vastasel korral saab käsitleda tekkinud olukorda meiepoolse venitustaktikana, et Raivo Paala nõustus ja see võis olla kokkumäng kaitsjatega ja see oligi nn. tsirkus ja ei olnud poolte tahe. Mul on tegelik tahe, leian, et minu arusaamad karistusõigusest ei pea olema sellised nagu prokuröril ja kohtutel. /.../ Kui soovin täna loobuda kaitsjatest ja palun määrata mulle riiklik kaitsja, et saaksin kokkuleppemenetluse lõpuni viia. Ei ole enam Rein Laidi ja Vahur Kivistikuga kliendisuhet. Vahur Kivistik jättis ka täna ilmumata, võimalik, et rikkus ka meie vahelist kliendilepingut /.../ Palun määrata riigi poolt kaitsja. Vello Luike proovisin saada menetlusse, aga ka tema ütles, et kui kaitsjatel sisemine veendumus, et kuritegu ei saanud toimepandud olla, tundub see kummaline, et kui isikul võimalus oma õigusi kaitsta, siis miks võtta süü omaks. /.../ Otsus on tehtud vabatahtlikult. Olen kaalunud seda otsust. Tegin selle sel hetkel kui pidasin seda kõige vajalikumaks. Palun määrata riiklik kaitsja ja saame selle protsessi ära lõpetada täna. Kokkuleppemenetluses otsus jõustub, Ringkonnakohtusse edasi ei kaeba, aga teavitan EIK-t, sest selline õigus mulle anti, et kõigist sammudest, mis vastuolus konventsiooniga tuleb teavitada EIK-d. Võimalik, et EIK leiab, et sellisel kujul on see normaalne, aga see ei ole minu

tõlgendada. Mina nõustun ja pean kohtumenetlust oluliselt raskemaks kui 1 aastat reaalset vanglakaristust. See on selgus, see on lõplik, rohkem mulle sellest menetlusest midagi tulla ei saa. Terve mõistuse juures annan endale aru, et lähen reaalselt vangi, aga võrreldes Socratese või Giordano Brunoga, siis minul ainult 1 aasta sisustatud vanglas." (XXIV kd, tl 184.) Kaitsja R. Laid tõdes, et ta ei pidanud võimalikuks R. Paala poolt allkirjastatud kokkulepet allkirjastada, sest kokkuleppemenetluse läbirääkimiste juurest puudus R. Paala teine kaitsja V. Kivistik, kes oli hõivatud varem määratud kohtuistungiga. Lisaks märkis R. Laid järgmist: "Kaldun arvama, et sellest on ette võetud meeleheitlik samm, mis ei vasta ei tema huvidele, mida võib kõrval[t]vaataja ja tema kaitsja eeldada ja sellise kokkuleppe allkirjastamine ei vasta ka Raivo Paala vabale tahtele. Raivo Paala avaldas, et seoses sellega, et ma keeldusin kokkulepet allkirjastamast, et ta loobub oma mõlemast kaitsjast - Vahur Kivistikust ja minust ja palub määrata endale kokkuleppel kaitsja. Tulenevalt sellest ei jää mul muud üle kui avaldada kohtule, et tulenevalt Raivo Paala loobumisest, kuna tal on õigus vabalt valida kaitsjaid endale, see on kohtule avaldatud tema tahe tulenevalt KrMS § 43 lg 1, siis momendist, kus Raivo Paala tegi vastava tahteavalduse kohtule, mul ja arvan ka, et Vahur Kivistikul puuduvad volitused Raivo Paala edasiseks kaitsmiseks." (XXIV kd, tl 184 pöördel.) Prokurör avaldas, et kokkulepe ei ole tema eesmärk ja et kokkuleppemenetluse läbirääkimised on toimunud üksnes süüdistatava taotlusel. Prokurör tegi ettepaneku jätkata kohtulikku uurimist ja üldmenetluse vaheaegadel kokkuleppemenetluse läbirääkimisi, tehes ühtlasi kohtule ettepaneku määrata R. Paala kaitsjaks senine valitud kaitsja R. Laid, kuna see võimaldaks kohtulikku uurimist jätkata. Andes arvamust prokuröri osutatud ettepaneku kohta, märkis R. Paala muu hulgas: "/.../ Kummardus minu kaitsjatele, nad on olnud suureks abiks mulle, aga meie õiguskäsitlus ja elufilosoofia on vastuolus. /.../ Ma ei nõustu Rein Laidiga, et see [kokkuleppemenetluse kohaldamine] pole Raivo Paala vaba tahe. On küll." (XXIV kd, tl 186.) Samal päeval, s.o 13. detsembril 2010 tegi kohus määruse, millega taotles Eesti Advokatuurilt R. Paalale riigi õigusabi korras kaitsja määramist. Määruses märgiti, et kuna R. Paala on oma valitud kaitsjatega sõlmitud kokkuleppest loobunud, pole tal enam kohtumenetluses kaitsjat. Seetõttu tuleb talle KrMS § 43 lg 2 p 3 alusel kaitsja määrata. 2.20 14. detsembril 2010 esitas R. Paala Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kirjaliku taotluse kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Taotluses märkis R. Paala, et ta on jätkuvalt 13. detsembril 2010. a esitatud kokkuleppega nõus ega pea vajalikuks enam läbirääkimistel osaleda. R. Paala kinnitas, et tema määratud kaitsja on alates samast päevast vandeadvokaadi vanemabi V. Luik, kellega R. Paala palus prokuratuuril kokkuleppe sõlmimise kooskõlastada. R. Paala lisas, et kui tema uus allkiri on formaalselt vajalik, on ta seda kohe nõus andma. 2.21 15. detsembri 2010. a istungipäeva algul teatas kohus, et Riigi õigusabi infosüsteemist saabunud teate kohaselt on kaitseülesande täitmise vastu võtnud advokaat V. Luik, kes ei ole aga kohtuistungile ilmunud. R. Paala avaldas kohtule muu hulgas järgmist: "olen seda meelt, et jätkata

kokkuleppemenetluses. Saatsin prokurörile eile kinnituse, suheldes uue advokaadiga. Ta põhimõtteliselt nõustus, et kokkulepet on võimalik kinnitada. Üldmenetluses jätkamine võib kesta kuni otsuseni veel 9 kuud, mis tähendab, et keegi ei tea mis seisukoha kohus võtab. Oleks kõige mõistlikum täna, et saaksime kohtuvälist aega kasutada selleks, et Vello Luik tutvub materjalidega. 1 aasta on väiksem karistus kui üldmenetluses 1 aasta ja 6 kuud. Kokkuleppemenetluses karistust vähendatakse ju. Kui jätkata praegu menetlust, siis kestab see veel pikka ega. Läbime 3 etappi, siis septembriks kui kiiresti läheb saan kohtuotsuse kätte ja lähen karistust kandma, mis võib olla 1,5 aastat. Kui lähen praegu karistust kandma, siis saan juba uue aasta alguses vangist välja. Praegu on minu jaoks ebameeldiv kohtuprotsess, kus siseriiklikult ei tohiks käsitleda rahvusvahelisi õigusnorme kuritegelikena. Ma lepin sellega. Mitte et ma alistun, aga võtan omaks. Aasta vanglas on minu jaoks soodsam kui veel hoida teadmatust 1 aasta ja siis minna 1,5 aastaks vangi. Ka kohus ei oska öelda, millised on tõendid, milline kaal tõenditel siseriiklikult on. Kokkleppemenetluses ma ei soovi Rein Laidi protsessi kaasata. On olemas kaitsja Vello Luik, tal oli tänaseks istung määratud. Vello Luik aktsepteerib minu soovi ja on nõus, et me allkirjastame selle kokkuleppe, 03.01. on see kohtu laual. /.../ Soovin, et kohus austaks kokkulepet ja annaks isikule võimaluse ja saame asja ilma minu jaoks ebameeldivate piinadeta lõpetada. Iga minut, tund siin kohtus on minu jaoks solvav ja alandav. Sellise süüdistuse esitamine rahvusvahelisest aspektist peaks eeldama absoluutset kirjaoskamatust ja elementaarsete matemaatiliste oskuste puudumist. Riigikohus on andnud suunitluse, et kui süüdistusakt läbi lugeda, tuleb välja, et ei saa olla kuritegu. Minu jaoks on see protsess poliitiline, kus riigivõim, nähes oma kitsaid huvisid, hakkab lihtsalt kodanikku survestama, et ta loobuks oma põhiõiguste kasutamisest ja kasutab selleks kõige ebameeldivamat repressiooni s.o. kohtumenetlust." (XXIV kd, tl 192 pöördel.) Kuna kaitsja puudumise tõttu ei olnud võimalik kriminaalasja arutamisega jätkata, määras kohus kohtuistungi vaheaja kuni 3. jaanuarini 2011. 2.22 3. jaanuari 2011. a istungipäeva alguses, mil asuti jätkama kohtulikku uurimist üldmenetluses, taotles R. Paala võimalust tutvuda kohtuistungi protokolliga, mis kajastaks kohtu otsustusi tema esitatud normikontrolli taotluste lahendamise kohta. Sõltumata sellest taotles R. Paala ka kriminaalasja menetluse kohest jätkamist kokkuleppemenetluses, vaieldes vastu prokuröri ettepanekule

jätkata

asja

arutamist

üldmenetluses

ning

kasutada

kokkuleppemenetluse

läbirääkimisteks istungitevälist aega. Maakohus määras kokkuleppemenetluse läbirääkimisteks vaheaja kuni sama päeva kella 14.00-ni. 2.23 3. jaanuaril 2011 kell 11.40 jätkunud kohtuistungil esitati maakohtule kokkulepe, mille olid allkirjastanud prokurör, R. Paala ja tema kaitsja V. Luik. Pärast kokkuleppe avaldamist prokuröri poolt esines R. Paala pikema sõnavõtuga, märkides muu hulgas järgmist: "kokkulepe tervikuna on arusaadav. Olen kokkuleppega nõus ja jään selle juurde, mis üle jääb, sest kõige olulisem kohtumenetluse raames sai läbi vaadatud. Kaasus selles, et riigil on nägemus rahvusvahelistest õigustest üks ja isikul teine /.../ Täna ma ei tunne, et oleks teinud midagi valesti ja arvan, et nii nagu mina, peaks käituma iga EV-st lugupidav kodanik. Saan aru seda, et ka süüdistuses ei ole sõnagi

öeldud ja kokkuleppes, et tegu oleks vastuolus rahvusvahelise õigusega. Minu jaoks on see äärmiselt ebameeldiv, aga olen nõus 1 aastat vangistust kandma. /.../ Kokkuleppemenetlusega on varasemad normikontrolli taotlused lõppenud. Protsessinorme ei ole rikutud, olete minu hinnangul kohaldanud rahvusvahelist õigust teistmoodi. /.../ Saangi aru, et olen toime pannud siseriiklikult kuriteo. Siseriiklik õigus on vastuolus rahvusvahelise õigusega. /.../ Peale kokkuleppemenetlust saan minna Strasbourgi kohutusse. /.../ Palun reegel 39 alusel nüüd võtta minu asi menetlusse ja selleks ajaks peatada siseriiklik õigus, sest olen konventsioonis tagatud [õiguse] riive ohver /.../ [S]aavutasin selle, et ei pea iga hommik käima Tartus, ei pea vaatama abikaasa äranutetud silmi. Kuidas saab abikaasa minule toetuda kui enamiku elust vaidlen riigiga. See ei ole minu eesmärk. Sain täna lahenduse ja kui see on kuritegu siis pean karistust kandma, aga ma ei lepi sellega. /.../ Suure tõenäosusega ei lase EIK mul vangi minna. /.../ Kõlab natuke võltsilt, aga palun kinnitada see kokkulepe ja anda võimalus viia see kohtuvaidlus Eestist välja. /.../ Kõige hullem kui peaksite keelduma, kas karistus karm või midagi muud /.../ Tsiviilhagiga olen nõus, kui kriminaalasi ära kukub, siis kukub ka tsiviilhagi ära. /.../ Olen nõus ja vabatahtlikult valin selle riski. Saan aru, et mulle ei tehta etteheidet, et minu tegevus on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Minu tegevus on minu hinnangul kooskõlas rahvusvahelise õigusega. /.../ Tehke see otsus ära ja andke mulle võimalus minna EIK-sse. Sama palusin advokaadilt, sest ka tema leidis, et see risk ei ole põhjendatud. Andke see võimalus, arvan, et Strasbourgi reageerib sellele /.../" Kaitsja V. Luik märkis kohtuistungil, et kokkuleppemenetluses pole nõutav, et süüdistatav end süüdi tunnistaks. Samas palus kaitsja, et kohus kokkulepet kinnitades ja toimikuga tutvudes kaaluks, kas R. Paala kokkuleppega nõustudes väljendas ikka oma vaba tahet. Kaitsja osutas sellele, et kui inimene on üle kümne aasta olnud riigi surve all, siis võib ta tõesti öelda, et soovib, et asi saaks lõpuks ära lahendatud. Kaitsja leidis, et ta ei saa lõplikult öelda, et kokkulepe oleks seaduslik. Samas on R. Paala avaldanud korduvalt soovi, et selline kokkulepe kinnitataks.

3.2 Eesmärgiga saada riigilt alusetult tagasi sisendkäibemaksu esitas OÜ T ainuosanik R. Paala grupis osaühingu juhatuse liikme A. P.-ga osaühingu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Maksustamisperioodi detsember 2003 kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis, mis esitati 20. jaanuaril 2004, deklareeriti OÜ T sisendkäibemaksu tegelikust 7 092 000 krooni võrra suuremana. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ G nimel väljastatud näilikke arveid. Valeandmete esitamise tõttu tagastas maksuhaldur OÜ-le T alusetult 1 200 000 krooni. Ülejäänud osas tagastusnõude täitmine peatati.

määramist. Samuti on R. Paala nõustunud kokkuleppe sõlmimisega ja kinnitanud kohtuistungil kokkuleppest arusaamist ning sellega nõustumist, selgitades kokkuleppe sõlmimise aluseks olnud asjaolusid. Seega on võimalik järeldada, et kohtule esitatud kokkuleppe sõlmimine oli süüdistatava tõeline tahe. 5.3 Maakohtu otsus vastab KrMS §-s 249 sätestatud nõuetele ja apellantide väited kohtu põhjendamiskohustuse rikkumise kohta pole asjakohased. Riigikohtu otsustes asjades nr 3-1-1-79-05 ja 3-1-1-52-07 on leitud, et KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine kokkuleppemenetluses ei saa toimida samasuguse põhjalikkusega nagu üldmenetluses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

jätkumise hirmus, nõustudes kõigega, mida prokurör ette heitis. Sisuliselt R. Paala loobus kohtuistungil eelnevalt sõlmitud kokkuleppest, sest ta avaldas, et tema käitumine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Samuti peaks riigile olema siduv see, et kokkuleppest loobuti selgesõnaliselt apellatsioonimenetluses. Kohus ei veendunud, kas R. Paala oli piisavalt terve ja adekvaatne oma kohtuasjas otsuste langetamiseks. R. Paala on kaitsjale avaldanud, et ta tarvitas kokkuleppe sõlmimise päeval ravimeid, mis võisid tugevasti pärssida tema võimet kõiki asjaolusid adekvaatselt tajuda. 9.4 Maakohtu otsuses puudub põhjendus, st tegemist on ka KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega.

kaitsealusega sisuliselt suhelda. On ebareaalne, et umbes poole tunni kestel osutus V. Luigel võimalikuks saavutada sisuline arusaamine oma kaitsealuse õiguskäsitlusest ja kokkuleppe sõlmimise motiividest. Veelgi vähem reaalne on eeldada, et selle lühikese aja jooksul oli V. Luigel võimalik hinnata, kas kokkuleppe sõlmimine on R. Paala tegelik tahe. Määratud kaitsja tegevuse puudused olid niivõrd ilmselged, et maakohtul oli kohustus sekkuda omal initsiatiivil kaitseõiguse tagamiseks. Seda ka põhjusel, et R. Paala eelmine kaitsja oli keeldunud kokkuleppe allkirjastamisest, nimetades seda R. Paala vaba tahte vastaseks meeleheitlikuks sammuks. Samuti ei tutvunud määratud kaitsja asja materjalidega. Maakohus oleks pidanud andma täiendava aja määratud kaitsjale asja materjalidega tutvumiseks ning kaitsealusega suhtlemiseks. Kaitseõiguse riive korral on õiglane hüvitis asja uus läbivaatamine. Ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt vastanud R. Paala apellatsioonis esitatud väidetele selle kohta, et riik jättis R. Paalale kaitseõiguse tagamata. Ringkonnakohtu otsuses ei viidata ühelegi Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile. Olukorras, kus R. Paala apellatsioon tugines ulatuslikule ja põhjalikult läbitöötatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, on ringkonnakohtu otsuse motivatsioon vastuolus riigi kohustusega kohaldada inimõiguste kohtu praktikat. Kaitsja V. Luik avaldas kahtlust, kas kokkulepe on seaduslik, paludes otsesõnu, et kohus kontrolliks, kas kokkuleppe sõlmimine on ikka R. Paala vaba tahte avaldus. Maakohus pidanuks sellises olukorras veelkord hindama, kas tal on alus kokkuleppe kinnitamiseks, ja põhjendama, millega on ümber lükanud kaitsja kahtlused, et kokkuleppe sõlmimine pole R. Paala vaba tahe ja et kokkuleppe sõlmimine pole seaduslik. V. Luigel ei olnud võimalik tutvuda kohtuistungi protokolliga, millest ta saanuks teada R. Paala eelmise kaitsja R. Laidi põhjendused kokkuleppe sõlmimisest keeldumise kohta. Kui V. Luik teadnuks R. Laidi põhjendusi, võinuks ta otsustada kokkuleppe allkirjastamise vastu või vähemalt palunud lisaaega kaitsealuse tegeliku tahte väljaselgitamiseks, tema nõustamiseks ning kaitsealuse tegevusmotiivide hindamiseks. V. Luik oli kahtlustatav Lõuna Ringkonnaprokuratuuri menetletavas kriminaalasjas - ja võis seda olla ka käesolevas asjas kokkuleppe sõlmimise ajal. Seetõttu pole välistatud, et V. Luik oli Lõuna Ringkonnaprokuratuuri poolt mõjutatav ega lähtunud kokkulepet sõlmides oma kaitsealuse R. Paala parimatest huvidest. 10.3 KrMS § 247 lg 2 teise lause kohaselt peab kohtunik tegema kindlaks, kas kokkulepet sõlmides on isik väljendanud oma tõelist tahet. Lähtuvalt õigusnormi sõnastusest tuleb järeldada, et see, mida isik sõnaliselt kohtule väljendab, ei tarvitse olla veel tema tegelik tahe. Kohus peab tagama, et isiku süüditunnistamine kokkuleppemenetluses ei rajaneks isiku poolt sunniviisiliselt allkirjastatud kokkuleppel. Seejuures ei tarvitse sunniviisiline nõustumine seisneda mitte isiku mõjutamises ametivõimude või prokuratuuri poolt. Sunniviisiline nõustumine võib seisneda ka isik hinnangus oma menetluslikule olukorrale, tuleneda soovist kaitsta oma perekonda või saavutada mingeid teisi eesmärke, milleks kokkuleppemenetlus annab isiku arvates talle võimaluse. R. Paala kasutas oma sõnavõtus kohtuistungil väljendeid, mis pidanuksid äratama maakohtu tähelepanu R. Paala tegeliku

tahte küsimuses. Ei saa välistada, et tegelik tahe on erinev mõiste isiku vabast tahtest. Isik võib avaldada tahet, mis on küll tema vaba tahe, kuid ei tarvitse olla tema tegelik tahe. R. Paala põhjendas kokkuleppe sõlmimist sooviga pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Maakohus jättis kontrollimata, kas R. Paala sai selgelt aru, millised on tema õiguskäsitluse perspektiivid. Kohtule pidi olema selge, et R. Paala väide "EIK ei lase mul vangi minna" võib tugineda ekslikule käsitlusele inimõiguste kohtu praktikast kohtu reegli nr 39 kohaldamisel. Maakohtunik oleks pidanud hindama, kas R. Paala kaebuse alusel võib kõne alla tulla reegli nr 39 kohaldamine ja vangistuse täitmisele pööramise edasilükkamine. Juhul, kui maakohus leidnuks, et puudub reaalne perspektiiv reegli nr 39 kohaldamiseks inimõiguste kohtu poolt, pidanuks kohus järgnevalt hindama, kas seda teades võinuks R. Paala tahe kokkuleppe sõlmimisel olla teistsugune. Maakohus pole aga seda küsimust hinnanud. Kohtuotsusest ei selgu, kas ja kuidas on maakohus selgitanud välja R. Paala tegeliku tahte kokkuleppe sõlmimisel. Samuti ei ole kohus kontrollinud R. Paala psüühilist seisundit kokkuleppe sõlmimise ajal. R. Paala on kaitsjale avaldanud, et kokkuleppe allkirjastamise ajal oli ta tarvitanud ravimeid, mis tõstavad enesetunnet ning mille tulemusena ta ei tarvitsenud objektiivselt hinnata kokkuleppe allkirjastamise tegelikku tähendust.

kliendilepingu OÜ-ga Hansa Law Offices lõpetanud ja V. Kivistik polnud enam R. Paala kaitsja. V. Paala oli teinud lepingu lõpetamise tahteavalduse teatavaks nii R. Laidile kui ka V. Kivistikule, samuti teatanud sellest kohtuistungil. VÕS § 630 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool tähtajatu käsunduslepingu kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda. Kuna R. Paala lõpetas mõlema valitud kaitsjaga lepingulised suhted, täitis alates 15. detsembrist 2010 kaitsja ülesandeid määratud korras advokaat V. Luik, kes 3. jaanuaril 2011 allkirjastas ka kokkuleppe ning osales kokkuleppe arutamisel Tartu Maakohtus. 11.5 Kaitsja V. Luik ei käitunud kaitseülesandeid täites hooletult. V. Luik selgitas R. Paalale kokkuleppemenetluse tagajärgi. Kohus ei saa sekkuda kaitsja ja kaitsealuse suhtesse, kui selleks ei ole põhjust. Väited V. Luige poolt kaitseülesannete täitmata jätmise kohta on prokuröri arvates R. Paala kaitsetaktikaline võte, mille eesmärk on saavutada kohtuotsuse tühistamine ning asja uuel arutamisel mõistliku menetlusaja möödumine.

on

kuritegu.

Pärast

käesolevas

asjas

tehtud

kohtuotsuse

jõustumist

andis

Tartu

Maakohus 13. juunil 2011 R. Paala taotlusel talle üle ligikaudu 10 kausta kriminaalasja juurde võetud OÜ G raamatupidamisdokumente. R. Paala edastas dokumendid OÜ G arhiivi. Pärast nende tõendite tagastamist R. Paalale ei ole kaitsjal enam võimalik esitada kassatsiooni küsimuses, kas maakohus on tõendite hindamisel järginud KrMS § 306 nõudeid, samuti poleks Riigikohtul võimalik kassaatori sellist väidet kontrollida. Pärast osade tõendite tagastamist R. Paalale ei ole selge, kas maakohus jõuaks vaidlustatud kohtuotsuses toodud järeldusteni ka asjas hetkel olemasolevate tõendite alusel. Ka Riigikohus ei saa enam kontrollida, kas maakohus järgis KrMS § 306 nõudeid. Olukorda, kus tõendikogum on kassatsioonimenetluse vältel võrreldes apellatsioonimenetluse ajaga muutunud, tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks ja minimaalselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, kes saab lähtuda toimikus olevatest tõenditest. Maakohus tegi süüdimõistva kohtuotsuse olukorras, kus paljud tõendid olid uurimata. Samuti puudus süüdistatavatel ja kaitsjatel kohtus tõendite esitamise võimalus. Sellises olukorras kokkulepet kinnitades rikkus maakohus R. Paala põhiõigusi. 12.2 4. oktoobri 2011. a avalduses palub kaitsja esitada Euroopa Kohtule eelotsustuse taotlus

järgmistes küsimustes: 1) kas ühenduse õigusega - Euroopa põhiõiguste harta art 52 lg-s 3 sätestatud põhimõtet silmas pidades - on kooskõlas liikmesriigi kõrgema kohtu praktika, mille kohaselt ühenduse õiguse allikana käsitletakse selliseid kohtulahendeid, mida ei ole liikmesriigi keeles avaldatud?; 2) kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas EÜ asutamislepingu art 249 lg-t 3 tuleb tõlgendada selliselt, et liikmesriikide kohustus siseriikliku õiguse kooskõlalisel tõlgendamisel ei hõlma Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid?; 3) kas ühenduse õigusega - Euroopa põhiõiguste harta art 48 lg-s 1 ja art 47 lg-s 2 sätestatud põhimõtteid nende koosmõjus silmas pidades - on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette kriminaalõigusliku vastutuse maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest ning ei sisalda samas õigusnormis võimalust kriminaalõigusliku vastutuse välistamiseks juhul, kui isik realiseeris enda õigust vaikida?; 4) kui vastus eelnevale küsimusele on jaatav, siis kas selline vastus on sõltuv selge haldus- või kohtupraktika olemasolust, millega välistatakse isiku kriminaalõiguslik vastutus maksuhaldurile andmete esitamata jätmise eest siis, kui isik on realiseerinud põhimõtet nemo tenetur se ipsum accusare.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

käsitatavad kassatsiooni täiendustena. Need sisaldavad uusi taotlusi asjas tehtava Riigikohtu lahendi sisu osas, samuti väljuvad S. Musta kõneksolevate avalduste põhjendused tema kassatsiooni piiridest. Kui kaitsja 3. augusti 2011. a avaldusest on välja loetav ka kassatsioonitähtaja ennistamise taotlus, siis 11. augusti ja 4. oktoobri 2011. a avaldustes pole kassatsioonitähtaja ennistamist taotletud. Seejuures leiab kolleegium, et ka 3. augusti 2011. a avaldusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda selle sedavõrd hilise esitamise KrMS § 172 tähenduses mõjuvalt põhjendatuks ja anda alust kassatsioonitähtaja ennistamiseks. Kui kassatsioon on esitatud pärast KrMS §-s 345 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist ja kassaator ei ole tähtaja ennistamist taotlenud või kui Riigikohus jätab tähtaja ennistamata, tuleb kassatsioon jätta KrMS § 350 lg 2 p 1 kohaselt läbi vaatamata. Loogiliselt kehtib sama reegel ka kassatsiooni täiendamise või muutmise avalduse kohta, mis on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Seetõttu jätab kolleegium S. Musta 3. ja 11. augusti ning 4. oktoobri 2011. a kassatsiooni täiendamise avaldused läbi vaatamata, kuna need on esitatud kassatsioonitähtaega rikkudes ja kassaator pole taotlenud kassatsioonitähtaja ennistamist (11. augusti ja 4. oktoobri 2011. a avaldused) või puudub KrMS §-s 172 sätestatud mõjuv põhjus kassatsioonitähtaja ennistamiseks (3. augusti 2011. a avaldus).

kriminaalasjades - väga aeganõudev. Seetõttu võiks olukord, kus kohus saab menetlusaja mõistlikkust esmakordselt hinnata alles pärast kohtuliku arutamise lõpuleviimist, teatud juhtudel oluliselt süvendada mõistliku menetlusaja nõude rikkumise raskust. Eelmenetlus Riigikohtus on aga KrMS § 349 lg 1 kohaselt ajaliselt piiratud ega saa kohtuasja menetlemisele kuluvat aega märkimisväärselt pikendada. Seetõttu leiab kolleegium, et kassatsioonimenetluses on võimalik mõistliku menetlusaja nõude rikkumine tuvastada ja määrata kindlaks selle rikkumise õiguslikud järelmid alles pärast kassatsiooni(de) menetlusse võtmist kriminaalasja läbi vaadates, mitte aga eelmenetluses. Siinkohal väärib märkimist, et 1. septembril 2011 jõustunud KrMS 274 lg 1 ja § 2742 näevad otsesõnu ette võimaluse lõpetada kriminaalmenetlus kohtuliku arutamise käigus, kui tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada. Samasugusel alusel kriminaalmenetluse lõpetamist Riigikohtus toimuvas eelmenetluses seadus ette ei näe.

tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava ja tema kaitsjate keskne eesmärk on olnud menetluse venitamine. Sellise järelduseni jõudis kolleegium nimetatud menetlusosaliste tegevuse tervikpilti hinnates. Ehkki mitte kõik R. Paala ja tema kaitsjate maakohtule esitatud taotlused ei pruugi eraldivõetuna näida ilmselgelt põhjendamatutena, viitab taotluste esitamise ajastus, sagedus, nende põhjendamise ajamahukus, samuti juba lahendatud taotluste pidev kordamine ühemõtteliselt kõikehõlmavale venitamistaktikale. Mitmeid süüdistatava ja kaitsjate taotlusi saab aga pidada juba iseenesest kunstlikeks ning nende esitamist menetlusõiguste pahauskseks kasutamiseks. 19.3 Näiteks osutab kolleegium süüdistatava ja kaitsjate poolt maakohtu istungil esitatud väidetele, nagu poleks prokuröri poolt uue süüdistusakti mitteesitamise tõttu võimalik aru saada, et R. Paalat ei süüdistata enam nendes tegudes, mille osas jättis Riigikohus 18. juuni 2010. a otsusega R. Paalat õigeksmõistvad otsused muutmata (vt otsuse punktid 2.8-2.9). Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsuse ja sellele eelnenud esimese ja teise astme kohtute õigeksmõistvate otsuste pinnalt ei saanud kahele vandeadvokaadist kaitsjale ega ka süüdistatavale endale jääda kuidagi arusaamatuks, et R. Paala on lõplikult õigeks mõistetud kõigis süüdistusaktis nimetatud tegudes peale väidetava valeandmete esitamise OÜ G 2003. a mai-, juuni-, augusti- ja septembrikuu käibedeklaratsioonides ning OÜ T 2003. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis ja et kriminaalasja uuel arutamisel kuuluvad kriminaalmenetluse esemesse üksnes need kaks tegu. Ka prokurör kinnitas maakohtu istungil, et R. Paalat süüdistatakse vaid nendes kahes teos. Vaatamata sellele kulutasid süüdistatav ja kaitsjad rohkelt aega, et nõuda prokurörilt uue süüdistusakti esitamist, samuti süüdistusakti nende osade ettelugemist, mis puudutasid tegusid, milles R. Paala õigeksmõistmine oli jõustunud. 19.4 Samuti ei saanud R. Paalale, keda kaitsesid kaks vandeadvokaati, olla teadmata, et seadus ei anna maakohtule menetluslikku võimalust süüdistatavat juba kohtuliku arutamise algstaadiumis kohtulikku uurimist ja kohtuvaidlusi läbimata - kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista. Kohtu sellise otsustuse võimatus pidi menetlusosalistele olema eriti ilmne ka seetõttu, et käesolevas kriminaalasjas tehtud Riigikohtu 18. juuni 2010. a otsuse punktis 12 oli selgitatud: põhjusel, et ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav, saab kohus õigeksmõistva otsuse teha alles pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide korrakohast läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes. Sellele vaatamata esitas R. Paala 6. detsembril 2010 juba kohtuistungi rakendamisel taotluse end kohe õigeks mõista, kuna talle etteheidetav tegu pole kuritegu (vt otsuse punkt 2.7). 19.5 Ka süüdistatava ja kaitsjate korduvalt esitatud taandamistaotluste põhjendused olid selgelt otsitud. 19.6 Märkimisväärne osa kohtuliku arutamise ajast kulus R. Paala sõnavõttudele, mida süüdistatav pidas nii enda arvukate taotluste põhjendamisel kui ka kohtu küsimustele vastates. R. Paala esinemised olid pikad, samas sageli abstraktsed ja üldsõnalised, väljusid enamasti käsitletava küsimuse raamidest, sisaldasid kordusi ja nende põhisisu taandus peaaegu alati kriminaalasja menetlejate süüdistamisele tema tagakiusamises ja põhiõiguste rikkumises. Samuti peatus süüdistatav pikalt teemadel, mille üksikasjalikum käsitlemine võinuks olla ehk asjakohane kohtuvaidluses, mitte

aga kohtuistungi rakendamisel või tõendite uurimise algstaadiumis. 19.7 Ka R. Paala kaitsjate tegevusele maakohtus oli iseloomulik kindel käitumismuster: esitati pidevalt menetluslikke taotlusi, samuti vastuväiteid prokuröri ning kohtu tegevusele ja iga sellise taotluse või vastuväite põhjendamiseks esineti mahuka sõnavõtuga. Sageli võtsid ühe ja sama taotluse või vastuväite osas pikalt sõna mõlemad kaitsjad, samuti süüdistatav ise.

Viimase

võimalusena,

kui

muude

abinõudega

ei

õnnestu

kohtumenetluse

poole

obstruktsionistlikku käitumist takistada, tuleb kohtul kaaluda kaitsja või prokuröri menetlusest eemaldamist 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 267 lg 41 alusel, süüdistatava saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel või muu menetlusosalise saalist eemaldamist KrMS § 267 lg 5 alusel.

menetlusõiguste kuritarvitamist, ei tähenda aga seda, et riik vastutaks selle eest, kui R. Paala õigus mõistlikule menetlusajale sai R. Paala enda ja tema valitud kaitsjate käitumise tõttu riivatud. Võttes arvesse R. Paala ja tema kaitsjate V. Kivistiku ning R. Laidi käitumist nii kriminaalasja esmakordsel arutamisel, mida on käsitletud otsuses asjas nr 3-1-1-43-10, kui ka kriminaalasja uuel arutamisel, samuti kriminaalasja keerukust, riigivõimu käitumist ja asja kaalukust R. Paala seisukohalt, on kolleegium seisukohal, et R. Paala õigust mõistlikule menetlusajale ei ole rikutud. Nagu märgitud, on kolleegium seisukohal, et oma menetlusliku käitumisega on R. Paala käesolevas asjas sisuliselt loobunud õigusest mõistlikule menetlusajale.

Kolleegiumi

hinnangul

ei

ole

käesolevas

asjas

kokkuleppemenetlust

kohaldades

kriminaalmenetlusõigust rikutud.

tema ja tema kaitsealuse vaheline asi ning riik saab selle eest vastutada vaid teatud erandlikel juhtudel. (Vt nt Mader v. Horvaatia, otsus 21. juunist 2011, p-d 160-161 koos viidetega varasemale kohtupraktikale.) Kolleegium leiab, et hinnates käesoleva juhtumi asjaolusid tervikuna ei saa väita, nagu oleks riigi mittesekkumine advokaat V. Luige tegevusse jätnud R. Paala ilma praktilisest ja tõhusast õigusabist. Samuti ei ole käesolevas asjas midagi, mis viitaks tõsiseltvõetavalt võimalusele, et R. Paala nõustumine kokkuleppega ja selle juurde jäämine võis olla tingitud puudulikust õigusnõustamisest. 25.2 Esmalt tuleb silmas pidada, et kokkuleppe esemeks olevat süüdistust oli enne kokkuleppe sõlmimist menetletud pikemat aega üldmenetluses, kus R. Paalat kaitsesid kaks valitud kaitsjat vandeadvokaadid V. Kivistik ja R. Laid. Võib mõistlikult eeldada, et aastatepikkuse menetluse vältel olid kaitsjad R. Paalat esitatud süüdistusega seotud õiguslike ja faktiliste aspektide osas põhjalikult nõustanud. 25.3 Esmakordselt allkirjastas R. Paala käesolevas asjas kokkuleppe juba detsembris 2010, mil teda kaitsesid V. Kivistik ja R. Laid. Seekord jäi aga kokkulepe sõlmimata, kuna R. Paala kaitsjad keeldusid kokkulepet allkirjastamast. Just sel põhjusel loobus R. Paala ka mõlemast oma valitud kaitsjast ja taotles endale uue kaitsja määramist (vt otsuse punkt 2.19). Seejuures nähtub kohtuistungi protokollist, et R. Paala oli teadlik kaitsjate põhjendustest kokkuleppe sõlmimisest keeldumise kohta, kuid ei nõustunud nendega. Samuti ilmneb R. Paala kohtuistungil peetud sõnavõttudest tema teadlikkus kokkuleppe sõlmimise õiguslikust sisust ja tagajärgedest. 25.4 Lisaks tuleb silmas pidada, et initsiatiiv kokkuleppemenetluse kohaldamiseks tuli just R. Paalalt. Samuti ilmutas just R. Paala soovi sõlmida kokkulepe võimalikult kiiresti ega huvitunud võimalusest kaitsja V. Luigega põhjalikumalt konsulteerida. Väidetavalt ebapiisavaks jäänud konsultatsiooniaeg advokaat V. Luigega ei takistanud R. Paalal 3. jaanuaril 2011 kokkulepet sõlmimast ja kohtuistungil selle juurde jäämast. Veel enamgi - kui prokurör tegi 3. jaanuari 2011. a istungipäeva algul ettepaneku jätkata asja arutamist üldmenetluses ja pidada kokkuleppemenetluse läbirääkimisi istungitevahelisel ajal, vaidles R. Paala sellele vastu ning soovis kokkuleppemenetlusega kohe jätkata (vt otsuse p 2.22). 25.5 Ühtlasi on eksitav S. Musta kassatsioonist tulenev väide, nagu saanuks advokaat V. Luik R. Paala õiguskäsitlusest ja kokkuleppe sõlmimise motiividest esmakordselt teada alles 3. jaanuaril 2011. Juba 13. detsembri 2010. a kohtuistungil - veel enne seda, kui kohus oli teinud määruse, millega taotles Eesti Advokatuurilt R. Paalale riigi õigusabi korras kaitsja määramist, - märkis R. Paala maakohtu istungil muu hulgas järgmist: "Palun määrata riigi poolt kaitsja. Vello Luike proovisin saada menetlusse, aga ka tema ütles, et kui kaitsjatel sisemine veendumus, et kuritegu ei saanud toimepandud olla, tundub see kummaline, et kui isikul võimalus oma õigusi kaitsta, siis miks võtta süü omaks." (Vt otsuse punkt 2.19.) R. Paala kõnealusest avaldusest nähtub, et R. Paala oli tutvustanud oma õiguskäsitlust vähemalt teatud ulatuses V. Luigele juba enne 13. detsembrit 2010. 25.6 Samuti järeldub eelmises alapunktis viidatud R. Paala avaldusest 13. detsembri 2010. a istungil, et just R. Paala oli huvitatud sellest, et V. Luik võtaks vastu kaitseülesande täitmise, mida V. Luik

ka 2010. a detsembrikuus toimunud kohtuistungitel kinnitavad üheselt, et kokkuleppe sõlmimist saab pidada R. Paala tõeliseks tahteks. 26.5 Esmalt, nagu ka eelnevalt märgitud, tuli initsiatiiv kokkuleppemenetluse kohaldamiseks R. Paalalt, kes nõudis seda alates 8. detsembri 2010. a kohtuistungist korduvalt ja kohati väga jõulises sõnastuses. Samuti esitas R. Paala 14. detsembril 2010 kokkuleppemenetluse kohaldamiseks kirjaliku taotluse. (Vt otsuse punktid 2.18-2.21.) Seejuures toonitas R. Paala juba kokkuleppemenetluse kohaldamist taotledes, et ta ei kavatse kokkuleppemenetluses tehtavat otsust ringkonnakohtus vaidlustada (vt otsuse punkt 2.19). Samuti avaldas R. Paala mitmel korral kindlat soovi, et kohus ei jätaks kokkulepet mingil juhul kinnitamata, märkides näiteks 15. detsembri 2010. a kohtuistungil: "Soovin, et kohus austaks kokkulepet ja annaks isikule võimaluse ja saame asja ilma minu jaoks ebameeldivate piinadeta lõpetada. Iga minut, tund siin kohtus on minu jaoks solvav ja alandav." (Vt punkt 2.21.) 3. jaanuari 2011. a istungil avaldas R. Paala: "Kõige hullem kui peaksite keelduma, kas karistus karm või midagi muud /.../" (Vt otsuse punkt 2.23.) Ka oma valitud kaitsjatest loobumist ja uue kaitsja määramise taotlust 13. detsembri 2010. a kohtuistungil põhjendas R. Paala üksnes sellega, et seniste kaitsjate mittenõustumine kokkuleppega takistab kokkuleppemenetluse kohaldamist (vt otsuse punkt 2.19). 26.6 R. Paala initsiatiiv ei hõlmanud mitte üksnes kokkuleppemenetluse kohaldamist, vaid ka selle võimalikult kiiret toimetamist. Nii palus R. Paala 8. detsembri 2010. a kohtuistungil võimaldada kokkuleppemenetlust ja kinnitas, et 3 päevaga on kokkulepe olemas (vt otsuse punkt 2.18).

nr 3-1-1-52-07, p-d 7-8) ei tähenda seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluse otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249, mille kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhiosas see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (punkt 1) ja kokkuleppe sisu (punkt 2). Käesolevas asjas tehtud maakohtu otsuse põhiosa vastab KrMS § 249 nõuetele. IV

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.