Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. november 2013, Tartu
Tsiviilasja number
2-11-9612
Tsiviilasi
Sillamäe linna hagi Arco Ehitus OÜ vastu 4879,81 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4879,81 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. juuni 2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Arco Ehitus OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) – Arco Ehitus OÜ (rk: 10222995), esindaja vandeadvokaat Veiko Viisileht Vastustaja (hageja) – Sillamäe linn, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Kristina Laarmaa
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 12. juuni 2012 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta kõik menetluskulud Arco Ehitus OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Sillamäe linn esitas 08.03.2011 maakohtule OÜ Kristiine Ehitus ja Arco Ehitus OÜ vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 4879,81 eurot ja viivis 8% aastas tasumata põhivõlalt iga tasumisega viivitatud päeva eest alates 25.02.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Viru Maakohus jättis 13.07.2011 määrusega hagi OÜ Kristiine Ehitus vastu läbi vaatamata, sest Harju Maakohtu 23.05.2011 määrusega kuulutati välja OÜ Kristiine Ehitus pankrot. Hagiavalduse kohaselt tunnistas Sillamäe Linnavalitsus 14.10.2010 korraldusega nr 543-k Sillamäe Spordikompleksi Kalev hoone renoveerimise riigihankes edukaks OÜ Wolmreks Ehitus (pakkuja I), OÜ Kristiine Ehitus (pakkuja II) ja kostja (pakkuja III) (koos edaspidi: ühispakkujad) ühispakkumuse, mille jõusoleku tähtaeg oli 05.03.2011. 21.12.2010 edastas pakkuja I, kes oli ühispakkujate esindaja, hagejale kirja nr 503 „Pakkumisest loobumine“, milles teatati, et pakkuja I likvideeritakse ja seetõttu ei saa ühispakkujad täita riigihankes võetud kohustusi. Sellega teatas ühispakkujate esindaja, et võtab pakkumuse hankijast olenematutel põhjustel tagasi. Vaatamata pakkuja I likvideerimisele vastasid ühispakkujate majanduslik ja finantsseisund ning tehniline ja kutsealane pädevus hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimustele, mistõttu ei olnud alust neid hankemenetlusest kõrvaldada. Hageja tunnistas 27.01.2011 korraldusega nr 22-k edukaks paremuselt teise pakkumuse. Sama korraldusega otsustati riigihangete seaduse (RHS) § 53 lg 2 alusel nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud ühispakkujatelt kahju hüvitamist. Kahju seisnes tagasivõetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse hinnavahes, mis oli 12 549,21 eurot. Kuna ühispakkujad esitasid pakkumuse tagatisena AS SEB Pank garantii, hüvitas viimane garantiinõude täitmisega kahju 7669,40 eurot, kuid hüvitamata jäi 4879,81 eurot, mille eest vastutavad pakkujad RHS § 43 lg-s 3 ja pakkumuses märgitu kohaselt solidaarselt. Kuna Harju Maakohus kuulutas 21.02.2011 määrusega välja pakkuja I pankroti, saab tema vastu esitada nõude pankrotimenetluses. Kuna ühispakkujad ei ole hagejale kahju hüvitanud, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi viivist seaduses sätestatud määras kuni kahju täieliku hüvitamiseni. Viivist tuleb arvestada alates 25.02.2011, millal lõppes ühispakkujatele antud tähtaeg kahju hüvitamiseks.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel ei ole ühispakkujad esitanud teadet pakkumuse tagasivõtmise kohta. Ühispakkujad volitasid Hanno Muga esindama ennast hankemenetluse ja hankelepingu sõlmimisega seotud toimingutes. Hageja lähtus aga esindusõiguseta isiku Adu Haki 21.12.2010 kirjast, milles teatati pakkuja I likvideerimisest ning sellest, et ühispakkujad
ei saa seetõttu täita riigihankes võetud kohustusi. Kuna ühispakkujad ei vastanud pakkuja I likvideerimismenetluse tõttu hankelepingu sõlmimise ajal kvalifitseerimistingimustele ega riigihangete seaduse nõuetele, pidi hageja RHS § 39 lg-te 1, 3 ja § 38 lg 1 p 2 järgi pakkujad menetlusest kõrvaldama. Hageja luges 27.01.2011 korraldust tehes ekslikult, et ühispakkujad võtsid pakkumuse tagasi. Hagejal ei ole alust nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja hageja peab garantiikirja alusetu realiseerimisega saadud kasu 7669,40 eurot ühispakkujatele tagastama.
3.19.09.2011 peatas Viru Maakohus kostja taotlusel tsiviilasja menetluse kuni lahendi jõustumiseni haldusasjas, kus kostja vaidlustas korralduse nr 22-k. 12.04.2012 uuendas Viru Maakohus menetluse, kuna haldusasjas on menetlus jõustunud lahendiga lõppenud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus rahuldas 12. juuni 2012 otsusega hagi ja mõistis välja Arco Ehitus OÜ-lt Sillamäe linna kasuks kahju katteks 4879,81 eurot ning alates 25. veebruarist 2011 viivise 8% aastas kuni põhivõla (4879,81 eurot) kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste järgi andsid ühispakkujad volituse pakkujale I kui juriidilisele isikule, mitte füüsilisele isikule H. M.. Volikirjas ettenähtud toiminguid sai pakkuja I teha oma igakordse seadusliku esindaja kaudu, kelleks oli pärast pakkuja I likvideerimisotsuse vastuvõtmist ja sellekohase registrikande tegemist pakkuja I likvideerijaks määratud A. H.. Ühispakkujad on kinnitanud, et vastutavad täitmise eest solidaarselt. Õige on hageja 16.02.2011 kostjale saadetud kirjas avaldatu, et ühe ühispakkuja likvideerimine ei tähenda ühispakkujate mittekvalifitseerimist ning et vaatamata pakkuja I likvideerimisele vastasid ülejäänud ühispakkujad oma majandus- ja finantsseisundi ning tehniliste ja kutsealaste näitajate poolest kvalifitseerimistingimustele, mistõttu ei olnud alust ühispakkujaid hankija algatusel hankemenetlusest kõrvaldada. Hankelepingu vormistamise menetlust saanuks jätkata pakkumusse alles jäänud äriühingutega. Pakkumuse edukaks tunnistamise otsustusega lõppes hankemenetlus ja pärast seda ei saanud hankija enam omal algatusel kedagi kõrvaldada. RHS § 39 ei kohusta hankijat menetluse kestel kontrollima, kas pakkuja ei ole likvideerimisel ega pankrotis. Nimetatud asjaolu kontrollib hankija enne hankelepingu sõlmimist ning võib siis keelduda hankelepingu sõlmimisest. Kuna tegemist oli ühispakkumusega, oli hageja otsustada, kas ta jätkab muutunud asjaoludele vaatamata hankemenetlust kahe pakkumusse alles jäänud äriühinguga või keeldub hankelepingu sõlmimisest seetõttu, et ei ole enam sellist pakkujate koosseisu, kes oli kinnitanud hankelepingu täitmise tagamist üksnes solidaarselt. Kahjunõude arvutuslikule osale vastu ei vaieldud. Nõude materiaalõiguslikuks aluseks on RHS § 53 lg 2, nõude ulatuse ja sisu aluseks VÕS § 127. Hagejal on kahju tekkinud, sest hageja pidi ühispakkumuse edukaks tunnistamise otsust muutma ning valima järgmise, kallima pakkumuse. Olemas on ka põhjuslik seos kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kui üks ühispakkumuses osalenud äriühingutest ei oleks kolm kuud pärast pakkumuse edukaks tunnistamist võtnud vastu otsust likvideerimismenetluse kohta, oleks pakkumuse alusel sõlmitud hankeleping ning hageja ei oleks pidanud tunnistama edukaks kallimat pakkumust. Realiseeritud garantiikirjast saadud kasu tagastamiseks tulnuks kostjal esitada hagi.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Arco Ehitus OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 12. juuni 2012 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:
1) on kohtu käsitlus pakkumuses sisalduva volikirja õiguslikust sisust ja tähendusest ebaõige; 2) jõudis kohus ebaõigele järeldusele, nagu sisalduks A. H. 21.12.2010 kirjas tahteavaldus pakkumusest loobumise kohta; 3) oleks linnavalitsus tulenevalt RHS § 39 lg-test 1 ja 3 pidanud pärast seda, kui oli saanud teada, et pakkuja I ei vasta likvideerimismenetluse alustamise tõttu kvalifitseerimisnõuetele, kõrvaldama ühispakkujad menetlusest RHS § 38 lg 1 p 2 alusel. Maakohtu seisukohaga nõustumine tähendaks kvalifitseerimise tingimustele mittevastavate lepingute sõlmimisega nõustumist ja olukorda, kus tehnilise pädevuse täidetuse nõue oleks pelgalt formaalsus. RHS § 53 lg 2 eesmärgiks tuleb pidada seda, et hankijale antakse õigus nõuda kahju hüvitamist olukorras, kus tal oleks olnud võimalik odavama lepingu alusel soovitud asja või teenuse ostmine. Kui pakkumus ei vasta kvalifitseerimise tingimustele, ei saaks odavamat lepingut sõlmida. Seetõttu on hageja nõue ka hea usu põhimõtte vastane. Kahju hüvitamise nõue tuleb jätta VÕS § 127 lg 2 alusel rahuldamata; 4) rikkus kohus oluliselt TsMS § 436 lõikeid 1 ja 4 ning VÕS § 127 lg-t 4, leides, et hagejale tekkinud kahju ning kostja tegevuse vahel eksisteerib põhjuslik seos. Hagejale ei ole kahju tekkinud, sest hankemenetlusest kõrvaldamise aluse esinemise tõttu ei oleks saanud ühispakkujate pakkumuse alusel hankelepingut sõlmida. Alternatiivselt puudub põhjuslik seos kahju ja väidetava õigusvastase teo vahel. Hageja esitas deliktilise nõude, mille rahuldamiseks tuleb tuvastada nii tegu, selle õigusvastasus, põhjuslik seos kui ka süü. Kostjal puudub puutumus pakkuja I likvideerimisotsuse vastuvõtmisega ning puudub kostja süü. Samuti ei ole sellise otsuse vastuvõtmine õigusvastane. Olenemata sellest, millist tegu kahju tekitanud teona käsitleda, ei ole põhjuslik seos conditio sine qua non testi abil juba kahju vajaliku põhjuse etapis tuvastatav. RHS § 53 lg 2 ja VÕS § 1043 eesmärgiks on hankija asetamine olukorda, kus ta oleks olnud ilma õigusvastase teota. Kõrvaldades sündmuste jadast A. H. kirja, ei muutu kausaalahelas midagi – hankelepingu oleks ikkagi pidanud sõlmima AS-ga Vant.
6.Sillamäe linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esindas volikirja järgi pakkujaid hankemenetluses ja hankelepingu sõlmimisega seotud toimingute tegemisel üks ühispakkujaks olnud äriühingutest, kes sai volikirjas sätestatud toimingut teha oma igakordse seadusliku esindaja kaudu; 2) väljendub A. H. 21.12.2010 kirjas üheselt ühispakkujate tahe loobuda riigihankes võetud kohustustest. Hageja pidi mõistliku isikuna aru saama, et ühispakkujad ei soovi enam hankemenetluses osaleda ja sõlmida hankelepingut ehk käsitles seda pakkumuse tagasivõtmisena RHS § 53 lg 1 tähenduses; 3) vaidlustab apellant apellatsioonkaebuses tegelikult hageja kui hankija tegevuse. Kostja ei ole läbinud menetlust riigihangete vaidlustuskomisjonis. Vaidluse lahendamise kohtueelne kord on sätestatud seaduses ja kujutab endast kaebeõiguse piirangut. Seetõttu ei saa apellant tugineda hageja tegevuse (sh kostja kvalifitseerimise ning kvalifitseerimata jätmise RHS § 117 lg 2 p 9 järgi) õigusvastasusele; 4) on Riigikohus selgitanud (3-3-1-58-06), et pakkuja poolt pakkumuse selle jõusoleku tähtaja jooksul tagasivõtmise korral ei oma tagatise realiseerimisel tähtsust, kas hankijale on pakkumuse tagasivõtmise tulemusena kahju tekkinud või mitte. Kuna hankemenetluse olulisemaks eesmärgiks on tagada, et hankemenetluses osaleksid tõsiselt huvitatud pakkujad, siis juhul, kui pakkuja ise võtab oma pakkumuse selle jõusoleku tähtaja jooksul tagasi, võib hankija pakkuja antud tagatise realiseerida ka siis, kui hankijale ei ole kahju tekkinud. Kahju
nõudmise eelduseks on edukaks tunnistatud pakkumuse tagasivõtmine, milline asjaolu antud juhul esines.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 10. detsembri 2012 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Otsuse põhjenduste järgi kohaldas maakohus vääralt RHS § 53 lg 1 p-i 1 ja lg-t 2 ning rahuldas hageja nõude alusetult. Maakohus tõlgendas vääralt 21.12.2010 kirja hankes osalemisest loobumisena ja pidas seda ekslikult pakkumuse tagasivõtmiseks RHS § 53 lg 1 p 1 tähenduses. Õige on maakohtu seisukoht, et volikirja järgi oli ühispakkujate esindajaks pakkuja I, mitte selle seaduslik esindaja H. M. füüsilise isikuna. Hankija kohustus kontrollida pakkuja kvalifikatsiooni tuleneb RHS §-dest 38–41. Pakkuja I likvideerija vastusest nähtub, et pakkujat I likvideeritakse ja ühe ühispakkuja likvideerimisega muutub pakkumus kehtetuks. Seetõttu ei saa ühispakkujad täita riigihankes võetud kohustusi. Kuigi vastus hageja kirjale on pealkirjastatud pakkumusest loobumisena, ei saa seda käsitada pakkumuse tagasivõtmisena RHS § 53 lg 1 p 1 tähenduses. Ühispakkujad esitasid ühispakkumuse RHS § 12 lg 4 tähenduses ning see tunnistati edukaks. Koos pakkumusega esitasid ühispakkujad hagejale kinnituse, et nad vastutavad hankelepingu täitmise eest solidaarselt. Sellest kinnitusest järeldub, et ühispakkujad tuginesid pakkumust esitades nende kõigi majandusliku ja finantsseisundi näitajatele ning tehnilisele ja kutsealasele pädevusele ning ühe pakkuja suhtes likvideerimismenetluse algatamise tõttu ei suuda nad pakkumuses võetud kohustusi täita. Seetõttu saab pakkuja I likvideerija 21.12.2010 vastust hageja 17.12.2010 kirjale käsitada kinnitusena selle kohta, et nad ei vasta kvalifitseerimise tingimustele. RHS § 38 lg 1 p 2 järgi ei sõlmi hankija hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest pakkuja, kes on pankrotis või likvideerimisel. Saanud selle kohta 21.12.2010 kinnituse, oleks hageja pidanud pakkujad hankemenetlusest kõrvaldama. Hankemenetlus lõpeb RHS § 29 lg 3 p 1 järgi hankelepingu sõlmimisega. Kuna pakkujatega ei olnud hankelepingut sõlmitud, on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et hankemenetlus lõppes pakkumuse edukaks tunnistamisega ning pärast seda ei saanud hageja enam ühispakkujaid hankemenetlusest kõrvaldada. RHS § 39 järgi on hankijal kohustus kontrollida pakkuja kvalifikatsiooni ning seda kuni hankelepingu sõlmimiseni, mitte pakkumuse edukaks tunnistamiseni. Selliselt on ka hageja riigihanke seadust tõlgendanud, nõudes ühispakkujatelt 17.12.2010 kirjaga kinnitust selle kohta, et nad vastavad kvalifitseerimise tingimustele. Kuna pakkujad ei keeldunud hankelepingut sõlmimast, vaid esines RHS § 38 lg 1 p-s 2 sätestatud alus kõrvaldada ühispakkujad hankemenetlusest, ei saa asjas kohaldada RHS § 53. Kuna kahjuhüvitise nõude esitamise eeldused ei ole RHS § 53 lg 2 järgi täidetud, tuleb hagi jätta rahuldamata.
8.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 22. mai 2013 otsusega Sillamäe linna kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2012 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu hinnangul tõlgendas ja kohaldas ringkonnakohus vääralt RHS § 53 lg 1 p-i 1 ja lg-t 2 koosmõjus RHS § 38 lg 1 p-ga 2. RHS § 53 lg 1, 2 kohaselt on hankijal õigus nõuda pakkujalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui selle pakkuja pakkumus oli tunnistatud edukaks, kuid pakkuja võttis pakkumuse hankijast olenematutel põhjustel tagasi (keeldus hankelepingut sõlmimast), mille tagajärjel tunnistas
hankija edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse ja sõlmis järgmise pakkujaga hankelepingu. Teisalt peab hankija hankemenetluses arvestama ka asjaolu, et seaduses sätestatud juhtudel ei ole hankijal võimalik edukaks tunnistatud pakkumuse teinud isikuga hankelepingut sõlmida ning pakkuja tuleb menetlusest kõrvaldada. RHS § 38 lg 1 p 2 järgi ei või hankija sõlmida hankelepingut mh isikuga, kes on likvideerimisel, ning hankija peab sellise isiku hankemenetlusest kõrvaldama. Viidatud sätet tuleb mõista selliselt, et likvideeritav isik kui pakkuja tuleb hankemenetlusest kõrvaldada ka siis, kui isik ise võtab pakkumuse tagasi (keeldub hankelepingut sõlmimast likvideerimismenetluse tõttu). Kuna hankija ei saa sellise isikuga hankelepingut RHS § 38 lg 1 p 2 järgi sõlmida, ei ole hankijal ka õigust nõuda selliselt pakkujalt kahju hüvitamist RHS § 53 lg 2 järgi. Olukorras, kus edukaks on tunnistatud mitme pakkuja ühispakkumus, ei tähenda ühe ühispakkuja likvideerimine iseenesest veel seda, et kõik ühispakkujad tuleb hankemenetlusest RHS § 38 lg 1 p 2 alusel kõrvaldada. Sellises olukorras on alus kõrvaldada menetlusest eelkõige see ühispakkuja, keda likvideeritakse. Kui teised ühispakkujad ja nende pakkumus vastavad vaatamata ühe pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamisele hanketeates ja -dokumentides esitatud tingimustele ning järele jäänud pakkujad suudavad täita pakkumuses võetud kohustusi, ei ole alust neid hankemenetlusest kõrvaldada. Sellisel juhul vastavad edukaks tunnistatud pakkumuse teinud ühispakkujad hanketingimustele ning hankija saab sõlmida nendega hankelepingu. Kui ühispakkujad keelduvad hankelepingut sõlmimast üksnes põhjusel, et üks pakkujatest on likvideerimisel, saab nende pakkujate tahteavaldust pidada pakkumusest taganemiseks (hankelepingu sõlmimisest keeldumiseks), mis annab hankijale aluse nõuda pakkujatelt RHS § 53 lg 2 järgi kahju hüvitamist. Ühispakkujad saavad keelduda lepingut sõlmimast kahju hüvitamise kohustuseta üksnes siis, kui ühe pakkuja kõrvaldamise tõttu ei vasta ka nemad kui pakkujad või ühispakkumus tervikuna enam hanke tingimustele. Eeltoodut arvestades on õige ringkonnakohtu arusaam, et pakkuja I likvideerimise tõttu tuli ta hankemenetlusest kõrvaldada. Põhjendatud ei ole aga ringkonnakohtu järeldus, et ühispakkujate 21.12.2010 kirjas edastatud kinnitus, et nad ei vasta pakkuja I likvideerimise tõttu enam hanke tingimustele, tähendab seda, et selle teate alusel pidanuks hankija kõik ühispakkujad hankemenetlusest kõrvaldama. Ringkonnakohus juhtis õigesti tähelepanu, et ühispakkujate 21.12.2010 kiri oli vastus hageja 17.12.2010 kirjale, mis esitati ühispakkujate kvalifikatsiooni kontrollimiseks ning milles paluti selgitusi, kas vaatamata pakkuja I likvideerimisele on pakkujad endiselt pakkumusega seotud. Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hankijal oli kohustus kontrollida, et pakkujad ja nende pakkumus vastaks hanketingimustele. Ennatlik on aga ringkonnakohtu järeldus, et kuna pakkujad esitasid ühispakkumuse ja kinnituse, et vastutavad ühispakkujatena hankelepingu täitmise eest solidaarselt, tuginesid nad pakkumust esitades kõigi ühispakkujate majandusliku ja finantsseisundi näitajatele ning tehnilisele ja kutsealasele pädevusele, mistõttu ei suuda nad pakkuja I likvideerimismenetluse tõttu riigihanke pakkumuses võetud kohustusi täita. Ühispakkujad ei ole 21.12.2010 kirjas märkinud, et nad ei vasta pakkuja I likvideerimise tõttu enam hanketingimustele, sh ei ole pakkujad viidanud, et nende majanduslik ja finantsseisund ei vastaks hanketingimustele RHS § 40 mõttes või et nende tehniline ja kutsealane pädevus ei vastaks pakkuja I kõrvaldamise korral hanketingimustele RHS § 41 mõttes. Seda ei ole kostja ka kohtumenetluses väitnud. Kolleegiumi hinnangul ei anna üksnes asjaolu, et pakkujad esitasid ühispakkumuse ja kinnitasid, et vastutavad pakkumuses võetud kohustuste täitmise eest solidaarselt, alust järeldada, et ühe ühispakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise korral ei vasta ka teised ühispakkujad ja pakkumus enam hanketingimustele. Solidaarne vastutus tähendab VÕS § 65 lg 1 järgi, et iga pakkuja pidi ka eraldi olema valmis võetud kohustusi täitma.
Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada, kas esines alus teiste ühispakkujate, sh kostja kõrvaldamiseks hankemenetlusest. Kui selline alus esines, ei ole pakkujate 21.12.2010 kirjas tehtud võimalikul pakkumusest loobumise avaldusel tähtsust, sest nendega ei oleks saanud hankija hankelepingut sõlmida. Sellisel juhul ei ole hankijal alust nõuda ühispakkumusest loobunud kostjalt ka kahju hüvitamist RHS § 53 lg 2 alusel. Kui aga järelejäänud ühispakkujate, sh kostja hankemenetlusest kõrvaldamiseks ei olnud alust, pidanuks edukaks tunnistatud ühispakkujad sõlmima hankijaga hankelepingu. Sellisel juhul saab lugeda, et ühispakkujad, sh kostja võtsid ühispakkumuse 21.12.2010 kirjas tehtud avaldusega tagasi, s.o keeldusid hankijaga hankelepingut sõlmimast, mistõttu on hankijal õigus nõuda kostjalt RHS § 53 lg 2 alusel kahju hüvitamist.
9.Tartu Ringkonnakohus tegi asja uuel läbivaatamisel menetlusosalistele ettepaneku esitada
17.juuniks 2013 tulenevalt Riigikohtu lahendist seisukohad, millised toimikus olevad tõendid tõendavad, et esines/ei esinenud alus teiste ühispakkujate, sh kostja kõrvaldamiseks hankemenetlusest.
10.Sillamäe linn esitas ringkonnakohtule seisukoha, mille kohaselt: 1) on hankemenetlusest kõrvaldamise kohustuslikud alused ammendavalt sätestatud RHS § 38 lg-s 1. RHS § 38 lg-s 1 sätestatud alused ülejäänud ühispakkujate puhul 27.01.2011 korralduse nr 22-k tegemise seisuga puudusid. Ühispakkumuse lk-le 8 (I kd tl 16) on ühispakkujad kinnitanud RHS § 38 lg 1 p-des 1–4 sätestatud aluste puudumist. 27.01.2011 toimus likvideerimismenetlus üksnes pakkuja I suhtes, pakkuja II pankrot kuulutati välja alles 23.05.2011. Äriregistrist ei olnud 27.01.2011 tuvastatav, et ühegi ühispakkuja suhtes olnuks algatatud sundlikvideerimist. Kuna maksuvõlgnevuse puudumist kontrollitakse seaduse kohaselt vaid hankemenetluse algamise seisuga, siis on ühispakkumuse koosseisus esitatud maksuhaldurite tõenditega (I kd lk 17–28) tõendatud maksuvõlgnevuse kui hankelt kõrvaldamise aluse puudumine. Riigihanke 14.10.2010 korraldusest nr 543-k nähtuvad riigihankes pakkumused esitanud isikud ja RHS § 38 lg 1 p-s 5 sätestatud kõrvaldamise aluseid ühispakkujate suhtes ei esinenud; 2) piisab Riigikohtu otsuse järgi kahjuhüvitusnõude jaatamiseks sellest, kui tuvastatakse, et ülejäänud ühispakkujate riigihankest kõrvaldamiseks alused puudusid, samas vastasid 27.01.2011 korralduse nr 22-k tegemise hetkel pakkuja II ja pakkuja III ühiselt ka kõikidele riigihanke kvalifitseerimise tingimustele. Hanketeate kohaselt pidi ühispakkujate viimase kolme majandusaasta (2007–2009) keskmine netokäive ehitustööde osas olema vähemalt summaarselt 30 miljonit krooni kolme aasta kohta. Ühispakkumuse lk 24–39 (I kd lk 32–45) on esitatud kasumiaruannete väljavõtted, seejuures pakkujal I ei olnud võimalik esitada 2007. ja 2008. majandusaastate aruandeid, kuna pakkuja I registreeriti äriregistris 15.10.2009. Seega käibenõude tingimuse täitmisel tugineti pakkuja II ja pakkuja III näitajatele. Ühispakkujate keskmine töötajate arv kolmel viimasel aastal (2007–2009) pidi olema vähemalt 15. Kinnitus on ühispakkumuse lk 39 (I kd lk 46), millest nähtub, et tingimuse töötajate keskmise arvu kohta täitsid ka pakkuja II ja pakkuja III ilma pakkujata I. Ühispakkujatel pidi olema vähemalt üks vastutav spetsialist (projektijuht), kellel on vähemalt viieaastane töökogemus analoogsete renoveerimistööde juhtimisel ja vähemalt kahe sarnase ehitusobjekti juhtimise kogemus. Ühispakkumuse lk 40–42 (I kd lk 47–49) nähtub, et nõutud spetsialisti L. V. töökohaks on Arco Ehitus OÜ. Lisaks pidid ühispakkujad olema viimase viie majandusaasta (2005–2009) jooksul teostanud ühiskondlikuks kasutamiseks mõeldud objektide ehitustöid vähemalt järgmises mahus: vähemalt kolm teostatud lepingut, mille kogumaksumus on vähemalt 10 miljonit krooni. Ühispakkumuse lk 44 (I kd lk 51) nähtub, et kõik referentsobjektid on teostatud enne pakkuja I registreerimist 15.10.2009. Kuivõrd pakkuja I
loodi jagunemise tulemusena eraldumise teel OÜ-st Kristiine Ehitus (rk 10462405, endise ärinimega OÜ Wolmreks Ehitus), kontrollis hankija täiendavalt, ega jagunemise tulemusena ei omistatud eraldunud ühingule jagunenud ühingu kogemust referentside osas. Pakkuja I 2009. a konsolideeritud majandusaasta aruande tegevusaruande osas on expressis verbis märgitud järgmist: „Jagunenud ühing (registrikood 10462405) jätkas tegevust ärinime osaühing Kristiine Ehitus all säilitades majandusliku (bilanss, varad) ja tehnilise pädevuse (sh seni teostatud ehitustööde nimistu)“. Eelneva pinnalt on selge, et ühispakkumuses loetletud referentsobjektid ei olnud pakkuja I poolt teostatud ega olnud pakkujale I läinud üle ka OÜ Kristiine Ehitus eelnev kogemus ehitustööde teostamise osas. Seega on vale ja tõendamata kostja väide, mille järgi tugineti kvalifitseerimise tingimuste täitmisel pakkuja I referentsobjektidele. Ühispakkumuse lk 45–47 (I kd lk 52–54) nähtub, et nõutud kvaliteedijuhtimissüsteemi sertifikaadid olid nii pakkujal II kui pakkujal III. Ühispakkumuse lk 50–56 (I kd lk 55–60) esitatud registriväljavõtetest majandustegevuse registris registreerimise kohta ehitustööde, kütte- ja ventilatsioonitööde, vee- ja kanalisatsioonitööde, elektritööde ning tuleohutuspaigaldustööde teostamiseks nähtub, et nõutud registreeringute osas tuginesid ühispakkujad pakkuja III registreeringutele koos alltöövõtjate Irmari OÜ ja Nõrkvoolu Paigalduse OÜ registreeringutega; 3) ühispakkujate suhtes kõrvaldamise aluste puudumise ja jätkuva kvalifitseerimise tingimustele vastavuse tõttu on hageja kahjuhüvitusnõue seaduslik. Riigikohus nõustus hageja hinnanguga, et ehkki hageja oma 17.12.2010 pöördumises palus ühispakkujatel täpsustada, kas pakkuja I likvideerimise valguses täidavad ülejäänud ühispakkujad ühiselt endiselt hanke kvalifitseerimise tingimused, ei võimalda mitte miski pakkuja I 21.12.2010 kirjas järeldada, et ülejäänud ühispakkujad enam kvalifitseerimise tingimustele ei vasta. Hageja kontrollis iseseisvalt pakkuja II ja pakkuja III vastavust kvalifitseerimise tingimustele ning tuvastas, et ühispakkujad vastasid ühiselt endiselt kõikidele kvalifitseerimise tingimustele ka 27.01.2011 korralduse tegemise ajal. Seega lähtudes Riigikohtu otsuse p-st 14 on pakkuja I 21.12.2010 kiri käsitatav edukaks tunnistatud ühispakkumusest loobumisena RHS § 53 tähenduses.
11.Arco Ehitus OÜ esitas ringkonnakohtule seisukoha, mille kohaselt: 1) esinesid alused ülejäänud ühispakkujate kõrvaldamiseks hankemenetlusest. Pakkujal II olid tõsised makseraskused ja pakkuja II ei täitnud hankelepingu sõlmimise hetkel ega sellele eelnevalt RHS § 38 lg 1 p-s 4 ja lg-s 11 sätestatud tingimusi. RHS § 38 lg 1 p 4 kohaselt oli hageja kohustatud hankemenetlusest kõrvaldama isiku, kellel esineb hankemenetluse algatamise päeva seisuga või hilisemalt riiklike või elu- või asukoha kohalike maksude võlg, mis on suurem kui 100 eurot. RHS § 38 lg 11 järgi peab hankija lisaks maksuvõla puudumise kontrollimisele hankemenetluse algamise hetkel kontrollima maksuvõla puudumist ka vahetult enne hankelepingu sõlmimist. Pakkuja II maksehäirete raportist nähtub, et hiljemalt 01.02.2011 seisuga oli pakkujal II maksuvõlg 2857 eurot. Seega hetkel, mil hankija hankelepingu sõlmis (15.02.2011) oli pakkujal II maksuvõlg ning hankija oleks pidanud pakkuja II hankemenetlusest kõrvaldama. Võib mõistlikult eeldada, et pakkujal II oli maksuvõlg juba varasemalt, sh ajal, mil ühispakkumus edukaks tunnistati (14.10.2010) ja mil hageja väljastas korralduse nr 22-k ehk 27.01.2011. Hankemenetluses pakkuja II kohta esitatud maksuameti kinnitus maksuvõlgade puudumise kohta kajastas kuupäeva 30.07.2010 ning pakkuja II majanduslik seis muutus probleemseks 2010. a teises pooles. Pakkuja II finantsseisu lootusetust kinnitab fakt, et juba 25.03.2011 nimetati pakkujale II ajutine haldur ja 23.05.2011 kuulutati välja pankrot. Pakkuja II ja pakkuja III ei vastanud korralduse nr 22-k tegemise ajal ka kõigile kvalifitseerimise tingimustele; 2) isegi kui pakkuja II ja pakkuja III oleksid olnud adekvaatses olukorras, et hankeleping sõlmida, ei oleks mingil juhul suudetud hankelepingut täita ning hageja oleks pidanud nad
hankemenetlusest kõrvaldama. Pakkuja I 2009. a konsolideeritud majandusaasta aruandest nähtub, et: „Vastavalt notariaalselt kinnitatud jagunemislepingule, mille kohaselt kogu personal jäi Wolmreks Ehitus OÜ-le (registrikood 11733125).“ Hankelepingut ei oleks olnud võimalik täita vaid pakkuja III personali toel. Pakkuja III ei oleks suutnud üksinda täita hankelepingut ega vastata üksinda hanke tingimustele (sh referentsprojektide osas). Riigikohus on selgelt eristanud, et RHS § 53 alusel kahjuhüvitise nõudmise eeldusena peab hankija tõendama, et ka ilma pakkujata I oleks teised ühispakkujad reaalselt suutnud pakkumuses võetud kohustusi täita. Ülaltoodust lähtuvalt nad seda ilmselgelt suutnud ei oleks, seega hagi tuleb jätta rahuldamata.
12.Sillamäe linn esitas ringkonnakohtule ka täiendavad seisukohad, mille kohaselt: 1) moonutab kostja Riigikohtu juhiseid – pakkuja spekulatiivne võimetus tulevikus sõlmitavat hankelepingut täita ei ole hankest kõrvaldamise alus ega mõjuta RHS § 53 lg 2 alusel kahjuhüvitusnõuet. Hankija võimalused hinnata pakkuja võimekust hankelepingut täita on piiratud riigihangete seaduses sätestatud hankest kõrvaldamise alustega ja hanke raames kehtestatud kvalifitseerimise tingimuste täitmisega. Hankest kõrvaldamise alused on ammendavalt määratletud RHS § 38 lg-tes 1 ja 2 ning pakkujate spekulatiivset võimetust tulevikus sõlmitavat hankelepingut täita hankest kõrvaldamise aluste seast ei leia. Nõude keskmise töötajate arvu ja vastutava spetsialisti osas täitsid pakkuja II ja pakkuja III ka ilma pakkujata I, mistõttu ei oma OÜ Kristiine Ehitus jagunemise tulemusena personali üleminek OÜ-sse Wolmreks Ehitus asjas tähtsust; 2) on kostja vääralt järeldanud, et hageja oleks pidanud pakkuja II ja pakkuja III maksuvõlgnevuse puudumist kontrollima enne hankelepingu sõlmimist hinnalt järgmise pakkumise teinud pakkujaga – maksuvõlgnevust tuleb enne hankelepingu sõlmimist kontrollida vaid selle pakkuja suhtes, kellega reaalselt hankeleping sõlmitakse. Pakkuja II ja pakkuja III suhtes omab kõrvaldamise aluste puudumise kontrolli seisukohast tähtsust 27.01.2011 korralduse nr 22-k tegemise hetk. Kostja ei ole tõendanud, et pakkujal II ja/või pakkujal III oleks 27.01.2011 esinenud maksuvõlg, mis oleks andnud aluse nende kõrvaldamiseks hankelt; 3) ei ole kostja vaidlustanud, et pakkuja II ja pakkuja III ühiselt täitsid kõiki kvalifitseerimise tingimusi 27.01.2011. Kostja ajab segamini hankest kõrvaldamise alused ja kvalifitseerimise tingimused – maksuvõlgnevus saab olla hankest kõrvaldamise alus RHS § 38 lg 1 p 4 järgi, seevastu hanke kvalifitseerimise tingimused tulenevad hanketeatest, seega ei saa pakkuja II spekulatiivne maksuvõlgnevus tõendada ühispakkujate mittevastavust kvalifitseerimise tingimustele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUE LÄBIVAATAMISEL
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 12.06.2012 otsus muutmata.
14.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 22.05.2013 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2012 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 693 lg-st 1 tulenevalt jätkub ringkonnakohtu varasema otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist.
15.Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Ringkonnakohus arvestab asja uuel läbivaatamisel Riigikohtu 22.05.2013 otsuses esitatud seisukohti.
16.Ringkonnakohus tegi menetlusosalistele ettepaneku esitada 17. juuniks 2013 tulenevalt Riigikohtu lahendist seisukohad, millised toimikus olevad tõendid tõendavad, et esines/ei esinenud alus teiste ühispakkujate, sh kostja kõrvaldamiseks hankemenetlusest. Hageja esitas ringkonnakohtule seisukoha, millele lisas riigihanke nr 119848 „Sillamäe Spordikompleksi Kalev hoone renoveerimine“ hanketeate ja 2009. a Wolmreks Ehitus OÜ konsolideeritud majandusaasta aruande. Kostja esitas ringkonnakohtule seisukoha, millele lisas maksehäirete raporti ärakirja, 25.03.2011 väljavõtte Ametlikest Teadaannetest (ajutise halduri määramine) ja 23.05.2011 väljavõtte Ametlikest Teadaannetest (pankroti väljakuulutamine). Tegemist on uute tõenditega, mida menetlusosalised ei esitanud maakohtu menetluses ega ka asja esmakordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus. TsMS § 633 lg 5 ja § 642 sätestavad, et kui apellant või vastustaja esitavad oma seisukohtade põhjendamiseks uusi asjaolusid ja tõendeid, tuleb apellatsioonkaebuses või vastuses märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Apellant ega vastustaja ei ole põhjendanud, miks nimetatud tõendeid ei esitatud varasemalt. TsMS § 652 lg-d 3 ja 4 sätestavad alused apellatsioonimenetluses uute asjaolude ja tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et poolte esitatud seisukohtadest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning seisukohtadele lisatud tõendid tuleb seetõttu jätta tähelepanuta.
17.Asja uuel läbivaatamisel ei ole enam sisuliselt vaidlust selles, et pakkuja I likvideerimise tõttu tuli pakkuja I hankemenetlusest kõrvaldada, kuid pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal tuli hankemenetlusest kõrvaldada ka pakkuja II ja pakkuja III (kostja). Alused, mille esinemisel on hankijal kohustus pakkuja hankemenetlusest kõrvaldada, sätestab RHS § 38 lg 1. Hageja on seisukohal, et RHS § 38 lg-s 1 nimetatud alused 27.01.2011 seisuga järelejäänud ühispakkujate suhtes puudusid. Kostja on seisukohal, et esinesid selged alused teiste ühispakkujate kõrvaldamiseks hankemenetlusest, kuna pakkuja II ei täitnud hankelepingu sõlmimise hetkel ega sellele eelnevalt RHS § 38 lg 1 p-s 4 ja lg-s 11 sätestatud tingimusi. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja võis RHS § 38 lg-s 1 sätestatud aluste esinemist hinnata 27.01.2011 seisuga. Kuna hageja oli 17.12.2010 kirjaga andnud kostjale tähtaja kuni 22.12.2010 esitada hagejale muuhulgas kinnitus, et ühispakkujad vastavad kvalifitseerimise tingimustele, ning ühispakkujate volitatud esindaja A. H. vastas 21.12.2010 kirjas (praeguseks puudub vaidlus selle üle, et A. H. olid volitused ühispakkujate esindajana nimetatud kirja allkirjastada), et „OÜ Wolmreks Ehitus, OÜ Kristiine Ehitus ja OÜ Arco Ehitus ei saa täita riigihankes /.../ võetud kohustusi“, tuli hagejal võtta seisukoht, kuidas riigihanke menetlusega edasi minna. Kuna hageja tegi 27.01.2011 korralduse, millega tunnistas edukaks paremuselt teise pakkumuse, tuli hagejal enne seda otsustada ka ühispakkujate suhtes RHS § 38 lg-s 1 sätestatud hankemenetlusest kõrvaldamise aluste olemasolu küsimus. 01.01.2011 jõustunud RHS § 38 lg 1 p 4 kohaselt hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest pakkuja või taotleja, kellel on õigusaktidest tulenevate riiklike või tema elu- või asukoha kohalike maksude või sotsiaalkindlustuse maksete võlg või tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress (edaspidi maksuvõlg) hankemenetluse algamise päeva seisuga või maksuvõla tasumine on ajatatud pikemaks perioodiks kui kuus kuud arvates hankemenetluse algamise päevast, välja arvatud juhul, kui maksuvõla tasumise ajatamine on täies ulatuses tagatud. Käesolevas seaduses loetakse riiklike või elu- või asukoha kohalike maksude võlaks pakkuja või taotleja poolt tähtpäevaks tasumata
riiklike või elu- või asukoha kohalike maksude ja tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intressi võlga, mis ületab 100 eurot. 01.01.2011 jõustus ka RHS § 38 lg 11, mille kohaselt hankija kontrollib enne hankelepingu sõlmimist maksuvõla puudumist ja andmeid maksuvõla tasumise ajatamise kohta käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 osas andmekogus olevate avalike andmete põhjal või nõuab Maksu- ja Tolliameti ning pakkuja või taotleja elu- või asukohajärgse kohalike maksude maksuhalduri või pakkuja asukohariigi vastava pädevusega ametiasutuse tõendi esitamist maksuvõla puudumise kohta hankija poolt määratud päeva seisuga, pärast pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse tegemist. Kui ilmneb, et pakkujal on nimetatud päeval maksuvõlg, ei sõlmi hankija selle isikuga hankelepingut ja kõrvaldab ta hankemenetlusest. Tsiviilasja menetluses ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pakkujal II või pakkujal III oleks olnud 27.01.2011 seisuga maksuvõlg vastavalt RHS § 38 lg 1 p-s 4 sätestatule. Kostja ei ole üldse väitnud, et kostjal oleks esinenud maksuvõlg (kostja väitel oli maksuvõlg pakkujal II). Kuna RHS § 38 lg 1 p-s 4 sätestatud aluse (maksuvõlg) esinemine pakkujal II ja pakkujal III ei ole asjas tõendamist leidnud ning muude RHS § 38 lg-s 1 sätestatud pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise aluste olemasolu järelejäänud ühispakkujate puhul ei ole kostja väitnud (kuna hageja väitel selliseid aluseid ei esinenud, oli antud juhul kostja tõendamiskoormis nimetatud aluste olemasolu tõendada), tuleb asuda seisukohale, et hagejal puudus alus pakkujat II ja pakkujat III hankemenetlusest kõrvaldada. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et ebaõige on maakohtu seisukoht, et pakkumuse edukaks tunnistamise otsustusega lõppes hankemenetlus ja pärast seda ei saanud hankija enam omal algatusel kedagi kõrvaldada. Hankemenetluse lõppemise alused sätestab ammendavalt RHS § 29 lg 3 (hankemenetlus lõpeb eelkõige hankelepingu sõlmimisega) ning pakkumuse edukaks tunnistamise otsustus hankemenetluse lõppemise aluseks ei ole. RHS § 38 lg-s 1 sätestatud hankemenetlusest kõrvaldamise aluste ilmnemisel on hankijal kohustus vastav pakkuja omal algatusel hankemenetlusest kõrvaldada kogu hankemenetluse jooksul.
18.Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et Riigikohtu otsuse järgi piisab kahjuhüvitusnõude jaatamiseks sellest, kui tuvastatakse, et ülejäänud ühispakkujate riigihankest kõrvaldamiseks alused puudusid. Riigikohus märkis käesolevas asjas tehtud otsuses (p 14), et „Ühispakkujad saavad keelduda lepingut sõlmimast kahju hüvitamise kohustuseta üksnes siis, kui ühe pakkuja kõrvaldamise tõttu ei vasta ka nemad kui pakkujad või ühispakkumus tervikuna enam hanke tingimustele“ ning (p 15) et „õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hankijal oli kohustus kontrollida, et pakkujad ja nende pakkumus vastaks hanketingimustele.“ Seega tuleb asjas hinnata ka seda, kas pakkuja II ja pakkuja III vastasid 27.01.2011 seisuga riigihanke kvalifitseerimise tingimustele. Kostja leiab oma täiendavas seisukohas, et pakkuja II ja pakkuja III ei vastanud korralduse nr 22-k tegemise ajal kõigile kvalifitseerimise tingimustele. Asja menetlemise käigus (sh täiendavas seisukohas) on kostja viidanud kvalifitseerimise tingimustele mittevastavusele kahe tingimuse osas, s.o personalinõue ja referentsprojektide nõue. Hageja väidab, et kvalifitseerimise tingimusena pidi ühispakkujate keskmine töötajate arv kolmel viimasel aastal (2007–2009) olema vähemalt 15, mille kohta pakkujad pidid esitama omakäelise kinnituse. Ühispakkumuse lk 39 (I kd lk 46) nähtub, et kõnealuse tingimuse täitsid pakkuja II ja pakkuja III selgelt ka eraldi. Ka referentsprojektide osas nõustub ringkonnakohus hageja seisukohaga, et järelejäänud ühispakkujad ühiselt täitsid nimetatud kvalifitseerimise tingimuse. Ühispakkumuses esitatud pakkuja I äriregistri kaardilt (I kd tl 11) nähtuvalt registreeriti pakkuja I äriregistris 15.10.2009 ning õige on hageja viide, et nõutud ehitustööde loetelust ühispakkumuse lk 44
(I kd lk 51) nähtub, et kõik referentsobjektid on teostatud enne pakkuja I registreerimist äriregistris, mistõttu ei saanud esitatud referentsobjektid olla teostatud pakkuja I poolt. Seega hageja hankijana on hinnanud, et 27.01.2011 korralduse nr 22-k tegemise hetkel vastasid pakkuja II ja pakkuja III ühiselt kõikidele riigihanke kvalifitseerimise tingimustele, esitades selle kohta oma täiendavas seisukohas ka üksikasjalikud põhjendused, mis on kinnitatud viidetega toimiku materjalides olevas ühispakkumuses sisalduvatele ühispakkujate kinnitustele ning ühispakkumuses esitatud dokumentidele. Kostja oma vastupidist seisukohta menetluse jooksul millegagi tõendanud ei ole. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et pakkuja II ja pakkuja III vastasid ühiselt 27.01.2011 seisuga ka kõigile riigihanke kvalifitseerimise tingimustele.
19.Vastuseks kostja väidetele, et asjas tuleb tuvastada, kas pakkuja II ja pakkuja III oleksid suutnud ka ilma pakkujata I reaalselt täita pakkumuses võetud kohustusi, ning et kostja poolt täiendavas seisukohas väljatoodust lähtuvalt nad seda ilmselgelt suutnud ei oleks, märgib ringkonnakohus, et hankemenetlus on riigihangete seaduses sätestatud kindla korra alusel toimuv avalik-õiguslik menetlus ning hankijal tuleb hinnata pakkujate võimekust hankelepingut täita lähtudes nimetatud seaduses kehtestatud reeglitest. RHS § 39 lg 1 kohaselt hankija peab kontrollima, kas pakkuja või taotleja majanduslik ja finantsseisund ning tehniline ja kutsealane pädevus vastavad hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimustele. Kvalifitseerimise tingimused peavad olema piisavad pakkuja või taotleja hankelepingu nõuetekohase täitmise võime tõendamiseks ning vastavad ja proportsionaalsed hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemuse, koguse ja otstarbega. Nimetatud sättest ja riigihangete seaduse mõttest tulenevalt on seega pakkuja hankelepingu täitmise võimekuse hindamisel aluseks RHS §-ga 38 hankijale pandud kohustused ja võimalused pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise aluste olemasolu kontrollimiseks ja pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamiseks ning hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimused. Kui pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamiseks alused puuduvad ja pakkuja vastab kõigile kvalifitseerimise tingimustele, järeldub sellest ühtlasi pakkuja võimekus hankelepingut täita. Ühispakkujad kinnitasid ühispakkumuses (I kd tl 30), et vastustavad hankelepingu täitmise eest solidaarselt. Solidaarne vastutus tähendab VÕS § 65 lg 1 järgi, et iga pakkuja pidi ka eraldi olema valmis võetud kohustusi täitma. Eeltoodust tulenevalt ei oleks olnud hankijal alust keelduda allesjäänud pakkujatega (pakkujaga) hankelepingut sõlmimast.
20.Riigikohus asus käesolevas asjas tehtud otsuses seisukohale, et kui järelejäänud ühispakkujate, sh kostja hankemenetlusest kõrvaldamiseks ei olnud alust, pidanuks edukaks tunnistatud ühispakkujad sõlmima hankijaga hankelepingu ning sellisel juhul saab lugeda, et ühispakkujad, sh kostja võtsid ühispakkumuse 21.12.2010 kirjas tehtud avaldusega tagasi, s.o keeldusid hankijaga hankelepingut sõlmimast, mistõttu on hankijal õigus nõuda kostjalt RHS § 53 lg 2 alusel kahju hüvitamist. RHS § 53 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud juhul on hankijal õigus nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkujalt kahju hüvitamist tagasi võetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe osas. RHS § 53 lg 1 p 1 järgi, kui edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja võtab hankijast mitteolenevatel põhjustel oma pakkumuse tagasi, tunnistab hankija edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse, kui ta sõlmib hankelepingu madalaima hinnaga pakkumuse alusel. Ringkonnakohus jõudis eespool seisukohale, et teiste ühispakkujate, sh kostja kõrvaldamiseks hankemenetlusest alus puudus ning järelejäänud ühispakkujad vastasid ühiselt 27.01.2011
seisuga ka kõigile riigihanke kvalifitseerimise tingimustele. Seega tuleb lugeda, et ühispakkujad, sh kostja, võtsid ühispakkumuse 21.12.2010 kirjas tehtud avaldusega hankijast mitteolenevatel põhjustel tagasi, s.o keeldusid hankijaga hankelepingut sõlmimast. Alus sellisele seisukohale asumiseks tuleneb otseselt ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg-st 1, mille kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hankija tunnistas 27.01.2011 korraldusega nr 22-k edukaks paremuselt teise, AS Vant pakkumuse. Sama korraldusega otsustati RHS § 53 lg 2 alusel nõuda edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud ühispakkujatelt kahju hüvitamist tagasivõetud pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse hinnavahe osas, mis on 12 549,21 eurot. Eeltooduga on täidetud RHS § 53 lg 2 koosseis ning maakohus põhjendatult rahuldas hagi. Kahjunõude arvutuslikku suurust kostja vaidlustanud ei ole.
21.Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Arvestades, et Riigikohus sisuliselt rahuldas hageja kassatsioonkaebuse, menetluskulud Riigikohtus TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja kanda.
jäävad
Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 nõudest esitab ringkonnakohus käesoleva otsuse resolutsioonis kogu kantud menetluskulude jaotuse. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.