Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

vastavate väidete korrektsust (mis ei ole õige), peaks kostja siiski kahju hüvitama 29.12.2011 tehingute tulemusel. Hageja leidis, et kostja keelduv otsus on ebaõige, kindlustushüvitise nõue on põhjendatud ja kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Hagiavalduses alternatiivses nõudes leidis hageja, et poliisis nr 8 kokkulepitud muu eritingimus nr 2 on sõlmitud olulise eksimuse mõjul ja on seeläbi tühistatav TsÜS § 90 lg 1 ja 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja palus nõudest loobumise aluse äralangemisel lugeda hagiavaldust poliisis sõlmitud kokkuleppe tühistamise avalduseks ja rahuldada hagi VÕS § 1028 alusel. Teise alternatiivse nõudena palus hageja muuta poliisi nr 8 eritingimuste nr 2 kokkulepet VÕS § 97 lg 1 alusel, et taastada pooltevahelise kohustuste tasakaal. 02.01.2013 hagi täienduses asus hageja seisukohale, et krediidikindlustuslepingu tüüptingimuste p 4.2.7.1 on üllatuslik ja arusaamatu. Seega ei saanud kõnesolev tüüptingimus VÕS § 37 lg 3 alusel lepingu osaks. Isegi kui leida, et üldtingimuste p 4.2.7.1 ei ole üllatuslik ja arusaamatu tüüptingimus VÕS 37 lg 3 mõistes, on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et 02.01.2013 hagiavalduse täiendused on käsitletavad hagi aluse muutmisena TsMS § 367 tähenduses. Kostja ei nõustunud hagi muutmisega. Hageja ei tuginenud hagis väitele, nagu eksisteeriks hagi esemeks olev rahaline nõue põhjusel, et teatud pooltevahelise kindlustuslepingu osaks olevate kindlustustingimuste sätted ei saanud kindlustuslepingu osaks. Samal seisukohal oli kostja seoses hageja väitega, et krediidikindlustuslepingu tüüptingimuste p 4.2.7.1 näol on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja leidis, et 12.06.2012 tehtud otsus hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise kohta oli põhjendatud, kooskõlas kindlustuslepingu tingimustega ja seega õiguspärane. Seetõttu ei eksisteeri hagejal hagi aluseks olevat kindlustuslepingu täitmise nõuet kostja vastu. Nõuete loovutamine AS-ile DNB Pank faktooringu raames ei mõjuta kostja kui kindlustusandja kohustusi. Kindlustustingimuste p 4.2.7.1 ei reguleeri nõuete tasaarvestust. Kindlustustingimuste p 4.2.7.1 kohaldub sõltumata kindlustatud nõuete loovutamisest või faktoorimisest. Kindlustusvõtja 29.12.2011 tehtud tehingu näol oli tegemist müügitehinguga kindlustustingimuste tähenduses. Laofinantseeringu puhul pole tegemist ühtse mitmepoolse tehinguga, vaid erinevate kahepoolsete tehingutega, mille hulgas tuleb eristada müügitehingut ja selle finantseerimiseks teostatavaid finantseerimistehinguid. Ka hageja 29.12.2011 tehingu kohta koostatud dokumentidest ja tehingu kajastamise viisist hageja raamatupidamises tuleneb, et hageja pidas tehingut Werol Tehased AS-iga tehtud müügitehinguks. Poliis nr 000124-11-8 (poliis 8) ja selles kajastatud kindlustuslepingu muudatused on kehtivad ega kujuta endast võlatunnistust. Hagejal puudunuks õigus nõuda kindlustushüvitise väljamaksmist ka juhul, kui kindlustuslepingut ei oleks muudetud poliisis 8 sätestatud viisil. Poliisiga 8 muudeti kindlustuslepingut hageja taotlusel selliselt, et lepingu tähtaega lühendati, määrati ammendavalt müügitehingud ja nende alusel väljastatud arved, millele kindlustuskaitse pärast lepingu tähtaja möödumist püsima jääb. Poliisis 8 sisalduv muu eritingimus 2 ei kujuta endast võlatunnistust. Võlatunnistus on algsest võlasuhtest eraldiseisev tehing, millega tunnistatakse teatava võlasuhtest tuleneva

kohustuse olemasolu (deklaratiivne võlatunnistus) või luuakse uus, algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus (abstraktne ehk konstitutiivne võlatunnistus). Muu eritingimuse 2 sisuks ei olnud luua kindlustuslepingust sõltumatut uut kohustust, vaid muuta poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu tingimusi, piirates lepingu alusel tekkiva kindlustuskaitse ulatuse ammendavalt muus eritingimuses 2 nimetatud müügitehingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu tekkiva kahjuga. Sellise kokkuleppega ei soovinud pooled luua abstraktset, kindlustuslepingust sõltumatut uut kohustust, vaid kokkuleppega muudeti kindlustuslepingut, seega ei saanud muus eritingimuses 2 kindlasti sisalduda konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Kokkuleppe eesmärgiks ei olnud ka tunnistada kindlustuslepingust tuleneva kohustuse olemasolu, eesmärgiga pöörata vastava kohustuse osas ringi tõendamiskoormus ning lihtsustada kohustuse sissenõudmist. Kuivõrd muus eritingimuses 2 kokku leppimise ajal ei olnud kindlustusvõtjal veel kindlustuslepinguga kaetud kahju tekkinud (kindlustusjuhtum ei olnud saabunud), ei eksisteerinud ka kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust ega vastavat nõuet. Kuna kohustust ei esinenud, ei olnud põhjendatud ega võimalik selle olemasolu ka deklaratiivselt kinnitada. Asjakohatu on hageja väide, et kahju tekkimise ajaks kindlustuslepingu kohaselt on kauba tarnimise hetk. Kindlustustingimuste p-st 1.2 ilmneb, et kahju saab tekkida kindlustusjuhtumi tõttu. Kindlustusjuhtumit käsitleb kindlustustingimuste p 2.4. Kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks saab seega lugeda aktsiaseltsi Werol Tehased pankroti väljakuulutamise hetke. Muust eritingimusest 2 ei tulene mingit võlga, mille tunnistamisega soovinuks pooled kergendada vastava nõude sissenõudmist. Hageja väitel seondus tema eksimus asjaoluga, et ta oli arusaamisel, et muu eritingimuse 2 alusel kohustus kostja hagejale välja maksma 512 041,01 eurot, ent tegelikkuses kindlustustingimuste kohaselt sellist kohustust ei tekkinud. Kostja leidis, et muu eritingimuse 2 tühistamiseks puudub alus, sest hageja ei eksinud vastava tehingu tegemisel ning hagejal puudub TsÜS § 92 lg 3 alusel õigustus tehingu tühistamiseks. Hageja ei omanud poliisi 8 allkirjastamisel ebaõiget ettekujutust tegelikest asjaoludest ega tegutsenud seetõttu eksimuse tulemusena. Poolte vahel ei ole vaidlust, et poliisis 8 sisaldunud muu eritingimuse 2 kokku leppimisel oli poolte ühine tahe, et pärast poliisi 8 väljastamist jääks pooltevahelisest kindlustuslepingust tulenev kindlustuskaitse püsima üksnes muus eritingimuses 2 nimetatud arvetest ja nendega seotud müügitehingutest tulenevate kohustuste suhtes. Hageja ei pööranud vastava tehingu ja selle tagajärgedega seotud tegelikele ja õiguslikele asjaoludele piisavat tähelepanu ning jättis need seetõttu õigesti hindamata. See asjaolu ei kujuta endast eksimust TsÜS-i § 92 lg 1 tähenduses. Isegi kui eksimus eksisteeriks, ei oleks hagejal TsÜS § 92 lg 3 kohaselt õigust sellele tuginedes poliisi 8 tühistada. Arvestades poliisi 8 sõlmimise aluseks olnud asjaolusid, ei saanud sellist olukorda eksisteerida põhjusel, et kostja ei omanud mingit informatsiooni hageja pool vahetult enne kokku lepitud poliisi kehtivusaja lõppu teostatud tehingutest. Hagja oli selliste tehingute toimumist, sisu ja asjaolu, et hagejale laekus 30.12.2011 aktsiaseltsilt Werol Tehased 642 330 eurot, kostja kui kindlustusandja eest tahtlikult varjanud. 2.5.5Poliisi 8 väljastamise kuupäev oli 11.01.2012., seega leppisid pooled kokku selles, millised arved kindlustuskaitse alla kuuluvad ja millised mitte, pärast hageja ja aktsiaseltsi Werol Tehased vahel 29.12.2011 toimunud tehingut ja selle järgi raha maksmist hagejale. Hageja nõue on põhjendamatu ka põhjusel, et hageja ise rikkus korduvalt ja oluliselt kindlustuslepingu tingimusi. Ka need rikkumised annaksid kostjale õiguse keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 23.02.2011 krediidikindlustuslepingu, mille alusel väljastas kostja kindlustuspoliisi nr 000124-11-1, mida muudeti poliisidega nr 000124-11-2 (poliis nr 2) ja 000124-11-8 (poliis nr 8); 23.02.2011 krediidikindlustuslepingu lahutamatuks osaks olid alates 01.01.2011 kehtivad lühiajaliste tehingute krediidikindlustuse üldtingimused; poliisi nr 8 muu eritingimuse 2 kohaselt olid 31.12.2011 seisuga hagejale täitmata järgmised kostja poolt kindlustatud aktsiaseltsiga Werol Tehased tehtud müügitehingutest tulenevad kohustused: 26.10.2011 arve nr 113275, summas 12 739,63 eurot; 27.10.2011 arve nr 113280, summas 15 564,38 eurot; 31.10.2011 arve nr 113320, summas 158 680,19 eurot; 01.11.2011arve nr 113326, summas 83 631,88 eurot; 07.11.2011 arve nr 113362, summas 108 040,78 eurot; 15.11.2011 arve nr 113409, summas 13 502,09 eurot; 16.11.2011 arve nr 113418, summas 119 833,75 eurot; 14.12.2011 arve nr 113524, summas 8 196,65 eurot. Nimetatud arvetest tulenevad nõuded loovutas hageja Aktsiaseltsile DNB Pank. Vastavalt kindlustuspoliisi nr 000124-11-2 krediidilimiitide otsusele määras kostja seoses aktsiaseltsiga Werol Tehased hageja krediidilimiidiks 500 000 eurot. Hageja ja AS-i Unicredit Bank Eesti filiaal sõlmisid laenulimiidilepingu (laofinantseering). 29.12.2011 esitas hageja AS Unicredit Bank Eesti filiaalile taotluse rapsi laofinantseeringu üleandmiseks aktsiaseltsile Werol Tehased. Laofinantseeringu üleandmiseks väljastas hageja aktsiaseltsile Werol Tehased arve nr 113591, mille eest 30.12.2011 laekus 642 330 eurot. 05.04.2012 määrusega tsiviilasja nr 212-5746 kuulutas Tartu Maakohus välja aktsiaseltsi Werol Tehased pankrot, mida pooled lugesid krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 2.4.2.1.1 mõistes kindlustusjuhtumiks. Hageja esitas seoses kindlustusjuhtumiga kostjale kindlustushüvitise taotluse, kuivõrd aktsiaseltsi Werol Tehased pankrotistumisega jäid eelnimetatud hageja arved tasumata. Kostja jättis 16.02.2012 otsusega hageja kindlustushüvitise taotluse rahuldamata. Kostja luges arve nr 113591 alusel hagejale laekunud makse krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 alusel täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud hageja nõudega aktsiaseltsi Werol Tehased vastu. 02.01.2013 hagi täienduses, leidis hageja, et krediidikindlustuslepingu tüüptingimuste p 4.2.7.1 oli üllatuslik ja arusaamatu, seega ei saanud tüüptingimus VÕS § 37 lg 3 alusel lepingu osaks. Isegi kui üldtingimuste p 4.2.7.1 ei ole üllatuslik ja arusaamatu tüüptingimus VÕS 37 lg 3 mõistes, on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja leidis, et 02.01.2013 hagiavalduse täiendused on käsitletavad hagi aluse muutmisena TsMS § 367 tähenduses. Hageja ei tuginenud hagis väitele, et hagi esemeks olev rahaline nõue eksisteerib põhjusel, et teatud poolte kindlustuslepingu osaks olevate kindlustustingimuste sätted ei saanud kindlustuslepingu osaks. Samal seisukohal oli kostja seoses hageja väitega, et krediidikindlustuslepingu tüüptingimuste p 4.2.7.1 näol on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja ei nõustunud hagi muutmisega. Kohus leidis, et hageja 02.01.2013 seisukohad ei ole vaadeldavad hagi aluse muutmisena TsMS § 376 lg 1 mõttes. Hageja esitas täiendused vastusena kostja vastuväidetele ja seisukohtadele, seega oli tegemist hageja seisukohtadega kostja vastusele, ilma et oleks muudetud hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Isegi kui hageja täiendusi tõlgendada hagi aluse muutmisena, tulnuks kohtul seda lubada. Riigikohtu hinnangul (lahend nr 3-2-1-4-06, p 46), oleks lubamatu olukord, kus hageja saab alles kohtulahendist teada, et kohus ei ole tema eelmenetluses esitatud asjaolusid hagi aluseks lugenud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kui kindlustusandjal tekkis kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmise kohustus hageja kui kindlustusvõtja ees. Kostja leidis kahjunõude menetluses 16.02.2012 tehtud otsuse p-s 3.1, et otsuse tegemise hetkeks hageja esitatud asjaolude ja andmete alusel ei tekkinud aktsiaseltsi Werol Tehased kohustuste täitmata jätmisega hagejal kahju, mis vastavalt kindlustustingimustele kuuluks kostja poolt hüvitamisele. Kostja jättis hageja kindlustushüvitise taotluse rahuldamata.

Hageja esitas hagiavalduses ka alternatiivse nõude, milles leidis, et poliisis nr 8 kokku lepitud muu eritingimus nr 2 sõlmiti olulise eksimuse mõjul ja on seeläbi tühistatav TsÜS § 90 lg 1 ja 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja palus nõudest loobumise aluse äralangemisel lugeda hagiavaldust poliisis sõlmitud kokkuleppe tühistamise avalduseks ja rahuldada hagi VÕS § 1028 alusel. Teise alternatiivse nõudena palus hageja muuta poliisi nr 8 eritingimuste nr 2 kokkulepet VÕS § 97 lg 1 alusel, et taastada pooltevaheliste kohustuste tasakaal. Kohus leidis, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul on tegemist VÕS § 88 lg-st 6 tuleneva kohustuse täitmise järjekorraga. VÕS § 197 lg 1 seab tasaarvestuse teostamise eelduseks tasaarvestuse poolte vastastikuste samaliigiliste sissenõutavaks muutunud nõuete olemasolu. Kuivõrd poolte vahel ning kostja ja aktsiaseltsi Werol Tehased vahel puudusid samaliigilised sissenõutavaks muutunud nõuded, ei saa krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul rääkida nõuete tasaarvestamisest. Võlausaldaja kasuks sõlmitav kohustuste täitmise järjekorra kokkulepe omab kostja tegevusvaldkonna spetsiifika tõttu olulist tähtsust, kuivõrd see on aluseks, mille järgi hindab kostja kindlustusvõtjale võimaliku kahju tekkimist ja ulatust, millest omakorda oleneb kindlustushüvitise suurus. Kuivõrd hageja ei esitanud kostja tingimuse olemuse tõlgendamisele sisulisi vastuväiteid, käsitles kohus krediidikindlustuslepingu üldtingimuste pi 4.2.7.1 kui kokkulepet, milles oli kindlaks määratud kohustuste täitmise järjekord. Kohus leidis, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kuulus kohaldamisele vaatamata sellele, et hageja loovutas kindlustuslepingust tuleneva nõudeõiguse Aktsiaseltsile DNB Pank. Hagiavalduse lisa kohaselt sõlmisid Aktsiaseltsi DNB Pank ja hageja 23.02.2011 arvelduskrediidilepingu. Kõnesoleva laenulepingu kohaselt kuulusid kõik laenulepingu alusel Aktsiaseltsile DNB Pank esitatavad hageja ostjate arvetest tulenevad nõudeõigused Aktsiaseltsile DNB Pank loovutatuks. Hageja leidis, et puudub alus lugeda 30.12.2011 aktsiaseltsilt Werol Tehased laekunud summaga täidetuks vaidlusalused aktsiaseltsi Werol Tehased arved, kuna nende arvete nõudeõiguse omajaks oli 29.12.2011 seisuga Aktsiaselts DNB Pank. Kostja pakutud krediidikindlustuse eesmärgiks oli muuhulgas kaitsta Aktsiaseltsi DNB Pank kui faktooringu tulemusel nõudeõiguse omandanud isiku õigusi. Hagi kohaselt nähtus see asjaolust, et soodustatud isikuks oli kindlustuslepingu kohaselt Aktsiaselts DNB Pank. Kui kostja väited Aktsiaseltsi DNB Pank nõuete tasutuks lugemise kohta 29.12.2011 tehingu alusel laekunud summaga oleksid õiged, jääksid soodustatud isiku õigused kaitsmata. Kõnesolevad aktsiaseltsile Werol Tehased väljastatud arved ja nendest tulenevad nõudeõigused olid esemeteks kahes eraldiseisvas lepingus. Ühel juhul oli Aktsiaseltsi DNB Pank ja hageja vahel 23.02.2011 sõlmitud arvelduskrediidileping, milles hageja väljastatud arvetest tulenevaid nõudeõigusi võib eeldatavasti pidada hagejale antud laenu tagatiseks. Arvelduskrediidilepingu raames kätkevad aktsiaseltsile Werol Tehased väljastatud arved endas Aktsiaseltsi DNB Pank nõudeõigust aktsiaseltsi Werol Tehased vastu. Teisel juhul sõlmisid hageja ja kostja 23.02.2011 krediidikindlustuslepingu, eesmärgiga maandada arvelduskrediidilepingu tagatiseks seatud hageja väljastatavatest arvetest tulenevate summade realiseerimisriski. Krediidikindlustuslepingu järgi oli soodustatud isikuks Aktsiaseltsi DNB Pank, kellel oli aktsiaseltsi Werol Tehased vastu nõudeõiguste maksmapaneku võimatuse korral õigus saada kindlustushüvitist krediidikindlustuslepingu ja selle alusel väljastatud poliisides kindlaksmääratud tingimustel ja korras. Krediidikindlustuslepingus ja poliisides kindlaks määratud tingimused kujundati hageja ja kostja poolt. Aktsiaseltsi DNB Pank huvi kindlustushüvitise väljamaksmise kohta oli arusaadav, kuid sellel puudus õiguslik mõju hageja ja kostja vahel sõlmitud krediidikindlustuslepingule. Kui soodustatud isikuks on kindlustusvõtja asemel kolmas isik, ei suurene sellest tulenevalt kindlustusandja kohustused.

Kohtu hinnangul ei suurene kindlustusandja kohustused ka seetõttu, et kindlustatud ese, antud juhul hageja väljastatud arvetest tulenevad nõudeõigused, tagasid hageja arvelduskrediidilepingut selliselt, et nendest tulenevad nõuded kuulusid kolmandale isikule. Kohus leidis, et kostja krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kohaldamine ei sõltunud sellest, et kindlustatud nõuded olid loovutatud Aktsiaseltsile DNB Pank. Kohus leidis, et 29.12.2011 tehingu liigi tuvastamisel tuleb krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 1.9 kontekstis arvesse võtta ka 29.12.2011 tehingu üldist õiguslikku ja majanduslikku sisu. Üldtingimuste p 1.9 sätestab, et müügitehing on kaupade ja/või teenuste osutamiseks sõlmitud kahepoolne kokkulepe, mis on ostjale ja müüjale juriidiliselt siduv. Hageja avas hagiavalduses 29.12.2011 tehingu olemuse selliselt, et hageja esitas 29.12.2011 AS Unicredit Bank Eesti filiaalile taotluse rapsi laofinantseeringu üleandmiseks. Hageja leidis, et kõnesolev tehing oli mitmepoolne tehing ja esitas tõendina hageja aktsiaseltsile Werol Tehased väljastatud arve nr 113591. Kohus leidis, et hageja ja AS Unicredit Bank Eesti filiaali vahel sõlmiti laenulimiidileping nr 110603-RCL (laofinantseering). Asjaolust tingituna võib hagejat pidada finantseeringu kliendiks ja AS Unicredit Bank Eesti filiaali finantseeringu andjaks. Kaubaks võib pidada rapsi (kostja vastuse kohaselt oli tegemist rapsiseemnega). Laopidaja isik ja roll ei olnud vaidluse objektiks. Hageja sooviks oli laenu saamine, milleks sõlmis hageja AS UniCredit Bank Eesti filiaaliga laenulimiidilepingu. Laenulepingu tagatiseks andis hageja laopidaja valdussesse teatud koguses rapsi. Õiguslikult tekkis laenulimiidilepingu sõlmimise, sellele järgnenud kauba ladustamise ja laokirjade väljastamise näol erinevate tehingute kogum, mida võib määratleda kui laofinantseeringut. Laofinantseeringu eesmärgiks ei olnud laenu andmine isikule, kes annab laenu tagatiseks laenusaajale kuuluva kauba. Laofinantseeringu erisuseks oli see, et laenusaaja andis laenu tagatiseks kauba, millega seoses oli laenusaajal huvi see võõrandada, eesmärgiga laenukohustuse lõppemine finantseeringu andja ees. Lõppastmes oli finantseeringu saajal majanduslik huvi laenu tagatiseks antud kaup võõrandada. Kohtule esitatud laofinantseerimisskeemi kohaselt eeldas traditsiooniline lähenemine kolmandat isikut, kes laenu tagatiseks seatud kauba ostab. Käesoleval juhul mõisteti laofinantseeringu üleandmisena, et üheaegselt anti aktsiaseltsile Werol Tehased üle nii kohustus AS UniCredit Bank Eesti filiaali ees kui ka selle kohustuse tagamiseks finantseeringu andja valdusesse antud laokirjad. Kohus leidis, et laofinantseeringu üleandmine tähendas hagejale müüki, kus hageja sisuliselt võõrandas oma positsiooni laofinantseeringu skeemis. Tehingu tagajärjena väljus hageja laofinantseeringust, olles varasemalt saanud AS UniCredit Bank Eesti filiaalilt laenu, mille tagasimaksmise kohustusest hageja pääses, kuivõrd laenu tagatiseks seatud raps müüdi aktsiaseltsile Werol Tehased. AS UniCredit Bank Eesti filiaali ja aktsiaseltsi Werol Tehased tahteavaldused jätkata laenulepingut, mille raames saadavat laenu hakkas tagama varem hagejale kuulunud raps, ei olnud seotud hageja ja aktsiaseltsi Werol Tehased vahel toimunud rapsi müügitehinguga. Tehingu mõistet „laofinantseeringu üleandmine“ tuleb vaadelda laofinantseeringu andja AS UniCredit Bank Eesti filiaali aspektist. Laofinantseeringu üleandmisel annab laofinantseeringu andja oma nõusoleku, mille saamisel võib finantseeringu saaja müüa kolmandale isikule tagatiseks seatud kauba, vabanedes seega laofinantseeringu aluseks olevatest tehingutega seotud kohustustest. Asjaolu, et kõnesolev laofinantseeringu üleandmine võis aset leida hageja initsiatiivil, ei muuda tehingu olemust. Kohus leidis, et laofinantseeringu üleandmise eelduseks oli laenu tagatiseks seatud kauba omandiõiguse üleminek uuele laofinantseeringu saajale. Vastasel juhul tekiks olukord, kus laofinantseeringu

andja poolt antav laen jääks tagatiseta. Eelnimetatud olukorras tehtava taotluse puhul jääks laofinantseeringu andja nõusolek saamata. Kohus leidis, et 29.12.2011 tehingu näol oli tegemist müügitehinguga. Väär oli hageja seisukoht, et tegemist oli mitmepoolse tehinguga, kuivõrd nõusoleku saamist tehingu tegemiseks ei saa pidada nõusolekut andva poole lepingu kolmandaks osapooleks saamist. Laofinantseeringu üleandmise raames toimunud müügitehing on mitmepoolne tehing, kuivõrd mitmepoolseks tehinguks võib pidada ka kahe poole osalusel toimuvat tehingut. 29.12.2011 müügitehing, olles samaaegselt laofinantseeringu üleandmise osa, vastas poolte vahel sõlmitud krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p-s 1.9 sätestatud müügitehingu mõistele ja olemusele. Poolte vahel puudub vaidlus, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 oli tüüptingimus VÕS § 35 mõistes. Krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7 ja selle esimene alapunkt olid sõnastuses: „Müügitehinguga ette nähtud maksete teostamisel ja kohustuste täitmisel ostja poolt, sõltumata kokkulepetest ning olenemata laekunud summade suurusest ja sellest, kas tegu on kindlustuslepinguga kaetud või katmata kohustusega, loetakse kuni maksehäire teate esitamiseni täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded.“ Hageja leidis, et mõistlikule kindlustusvõtjale oli üllatuslik tüüptingimus, mis võimaldaks lugeda 30.12.2011 aktsiaseltsilt Werol Tehased laekunud summaga täidetuks vaidlusalused aktsiaseltsi Werol Tehased arved, kuna nende arvete osas oli faktooringust tulenevalt 29.12.2011 seisuga nõudeõiguse omajaks Aktsiaseltsi DNB Pank. Kostja professionaalina oleks pidanud eelnevat hagejale selgitama ja kindlustuspoliisil sellele eraldi tähelepanu juhtima. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja poolt Aktsiaseltsile DNB Pank loovutatud nõudeõigused ei olnud kindlustuslepingu raames kindlustuslepingu osapooltele täiendavaid õigusi või kohustusi tekitav asjaolu. Antud asjaolu pidi kostja kui kindlustusandja arvesse võtma niivõrd, et Aktsiaseltsi DNB Pank oli kindlustuspoliisi nr 8 alusel määratud soodustatud isikuks, kellel oli VÕS § 425 lg-st 1 tulenevalt kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Kohus leidis, et kostja ei pidanud hagejale, kes tegutses kindlustuslepingut sõlmides oma majandustegevuse raames, selgitama, et soodustatud isikul on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. VÕS § 7 lg 1 mõttes tuleb samas olukorras heas usus tegutsevat isikut mõista kui majandus- ja kutsetegevuses osalevat isikut, kelle eest juriidilise isiku puhul langetab otsuseid juhatuse liige. Ka juhatuse liikmelt eeldatakse juriidilise isikuga käsundilaadses õigussuhtes professionaalset kutsestandardit. Kohus leidis, et sarnastel asjaoludel võib mõistlikult kindlustusvõtjana kindlustuslepingut sõlmivalt isikult eeldada, et kõnesoleva tüüptingimuse sisu on temale ootuspärane. Kohtul puudus kahtlus, et kõnesoleva krediidikindlustuslepingu ja selle poliiside sõlmimisel ei oleks pooled arvesse võtnud krediidikindlustuslepingu võlasuhte olemust ja sellega seatud eesmärki. Kohus ei nõustunud hageja viitega finantsinspektsiooni juhendile „Üldnõuded kindlustuslepingutele“, kuna kõnesoleva tüüptingimuse näol ei olnud tegemist kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamisele kuuluva kohustuse välistamisega. Asjas leidis varem tuvastamist, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul oli tegemist kohustuse täitmise järjekorda reguleeriva sättega, mis kindlustusjuhtumi toimumisel ei kuulunud kohaldamisele kui kindlustusandja kohustust välistav tingimus.

Hageja leidis, et keskmine kindlustusvõtja ei saa aru krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 sisust, väljendusviisist ja esituslaadist. Arusaadav tüüptingimus peaks olema kergestimõistetav, kindlustusvõtja ei pea hakkama otsima sarnasusi erinevates õigusaktides olevate õigusnormidega. Kohtu hinnangul tuli tüüptingimuse sätte üllatuslikkuse ja arusaadavuse tõlgendamisel lähtuda üldtingimuste p 4.2.7 struktuuri tervikust. Terviku hindamisel jäi kohtule selgusetuks hageja esialgne tõlgendus, et üldtingimuste p 4.2.7 ja selle alajaotised viitavad tasaarvestuse regulatsioonile. Lisaks ei nähtunud p 4.2.7 sõnastusest, et kostja oleks kasutanud keerulisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialast terminoloogiat. Kohtu hinnangul oli kõnesolev tingimus struktureeritud võimalikult lihtsalt, milles sisalduv oli keskmisele lepingusõlmijale arusaadav. Hageja väide, et kindlustusvõtja ei pea otsima sarnasusi erinevates õigusaktides olevate õigusnormidega, oleks asjassepuutuv, kui hageja näol oleks tegemist tarbijaga. Hageja sõlmis kõnealuse krediidikindlustuslepingu oma majandustegevuse raames. Seega pidi hageja esindajana lepingu sõlminud juhatuse liige järgima üldisi hoolsuskohustuse nõudeid ja vajadusel paluma selgitusi lepingu sätetest arusaamiseks. Taolist selgitamiskohustust majandustegevuses tegutsev isiku puhul ei saa nii laias ulatuses pidada vaid kostja kohustuseks. Kohus leidis, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 ei ole üllatuslik ning on arusaadav ja sellest tulenev on mõistetav ka isikule, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Täidetud ei ole tingimused, mis VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loe tüüptingimust lepingu osaks. Seega kohus tuvastas, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on kindlustuslepingu osa. Hageja leidis, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kahjustab hageja ja Aktsiaseltsi DNB Pank huve ebamõistlikult. Krediidikindlustuslepingu olemus oli tagada ostja (aktsiaseltsi Werol Tehased) maksejõuetuks muutumisel kindlustusvõtja ja Aktsiaseltsi DNB Pank kui soodustatud isiku majandushuvisid. Kostja tõlgendusest tulenev üldtingimuste p 4.2.7.1 rakendamine jätab hageja ja soodustatud isiku sellest võimalusest ilma ja läheb vastuollu hageja kindlustuslepingu sõlmimise eesmärgiga. Kohus leidis, et lepingulise tasakaalu rikkumisel peaks arvestama majanduslikku ja õiguslikku aspekti. Majandusliku aspekti puhul tuleb jälgida, kas hinnatav tüüptingimus võib tekitada ühele lepingupoolele olulist majanduslikku kahju. Õigusliku aspekti puhul tuleb vaadata, kas hinnatava tüüptingimusega antakse põhjendamatult ühele lepingupoolele õigusi, andmata sarnaseid õigusi teisele lepingupoolele. Hagejal ei olnud mõtet krediiti taotleda, kui see ei kataks aktsiaseltsi Werol Tehased AS-i maksevõlgnevusi. Majanduslikult äärmiselt ebaotstarbekas oleks maksta kindlustusmakset kostjale, kui antud nõuded oleksid krediidiga katmata, millest järeldub, et kohustuste vahel puudub tasakaal. Samuti ei leidu lepingus muid kompenseerivaid eeliseid. Seega oli kohustuste tasakaal oluliselt hageja kahjuks tulenevalt üldtingimuste p-st 4.2.7.1. Kohus leidis, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 reguleerib vaid kohustuste täitmise järjekorda. Kõnesolev punkt kohaldub, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitmeid kohustusi ja teatud ajahetkel tulevad võlgniku poolt vahendid, mida saab kasutada kohustuste täitmiseks. Käesoleval juhul oli selleks 29.12.2011 tehingu alusel väljastatud arvest nr 113591 hagejale laekunud makse. Kõnesoleva maksega varasemate maksete tasutuks lugemine oleks kindlustuslepingu mõistes tekitanud olukorra, kus hagejal oleks saamata jäänud saanud arve nr 113591 alusel saadud summa. Arve nr 113591 alusel laekumata summa oleks kostja pidanud hagejale hüvitama juhul, kui arve nr 113591 alusel tehtud makse toimunuks kindlustuskaitse kehtivuse ajal ja arve nr 113591 summa oleks olnud kaetud poolte vahel kokku lepitud krediidilimiidiga. Käesoleval juhul oli poolte vahel kokku lepitud krediidilimiidiks 500 000 eurot. Nimetatud krediidilimiit oli kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks täitunud ja kostjal oli õigus keelduda arve nr 113591 kohta hüvitise väljamaksmisest.

Seega ei sõltunud hageja saadav hüvitis vaid krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kohaldamisest, kuivõrd selle kohaldamisele eelnevad muud n-ö kontrollsätted (s.h hageja väljastatud arvete summade suuruse kinnitatud krediidilimiidile vastamine). Kohus leidis, et antud juhul ei tekitanud krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 lepingupoolele olulist majanduslikku kahju. Hageja nõuete katmata olek ja sellest tulenev poolte kohustuste vahelise tasakaalu puudumine ei tekkinud krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 tõttu. Krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 sisalduva põhimõttega ei ole tüüptingimusega kõrvale kaldutud seaduse olulisest põhimõttest, kuivõrd selle kohutuse täitmise järjekorra seadmise võimalus tuleneb võlaõigusseadusest. Asjakohane ei ole hageja seisukoht, et heas usus tegutsemine ei eeldaks lühiajalise krediidikindlustuse lepingu sõlmimisel, et kindlustusandja seab sellise hüvitamise järjekorra, mille järgi on tema nõue katmata. Nõuete kaetavust reguleeritakse poolte vahel eritingimuste abil, mille raames saavutatud võimalikud kokkulepped ei muuda nende mittejärgmisel lepingu osaks saanud tüüptingimusi tühiseks. Seega ei piiranud tüüptingimus hageja lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutus küsitavaks. Kohus leidis, et antud juhul ei saa täidetuks lugeda VÕS § 42 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tüüptingimuse tühiseks tunnistamise aluseid. Seega oli kostja 12.06.2012 otsus kindlustushüvitise taotluse osas õiguslikult põhjendatud. Kostjal ei tekkinud kahju, mida ta peaks VÕS § 476 lg 1 esimese lause kohaselt vastavalt lepingule hüvitama. Hageja leidis, et poliisis nr 8 kokku lepitud muu eritingimus nr 2 sõlmiti olulise eksimuse mõjul ja on tühistatav TsÜS § 90 lg 1 ja § 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja palus nõudest loobumise aluse äralangemisel lugeda hagiavaldust poliisis sõlmitud kokkuleppe tühistamise avalduseks ja rahuldada hagi VÕS § 1028 alusel. Seega peab hageja nõude VÕS § 1028 alusel lahendamiseks poliisis nr 8 sõlmitud muu eritingimus nr 2 endast kujutama võlatunnistust ja sellel peab puuduma õiguslik alus. Samas esitas hageja alternatiivnõude eeldusel, et ilma poliisi nr 8 eritingimuse 2 kokkuleppeta, oli kostjal kohustus hüvitada hagejale 29.12.2011 tehingust tulenev kahju. Kohus tuvastas varem, et kostjal puudus kohustus hüvitada 29.12.2012 tehingu tulemusel tekkinud kahju eelkõige seepärast, et hageja ületas kostja määratud krediidilimiidi. Kohus ei saanud käesoleva menetluse raames välistada mõnda muud kindlustushüvitisest keeldumise aluse kohaldamist. Kuivõrd kohus varasemalt leidis, et kostja 12.06.2012 otsus kindlustushüvitise taotluse osas on õiguslikult põhjendatud, ei saanud VÕS § 1027 ja 1028 lg 1 mõistes rääkida õigusliku aluseta saadust. Eeltoodud põhjendustel ei pidanud kohus vajalikuks tuvastada poliisi nr 8 tühisust ega selle sisu vastavust võlatunnistuse olemusele, kuivõrd otsuses tehtud järeldused välistavad hageja alternatiivnõude rahuldamise alusetu rikastumise regulatsiooni alusel. Teises alternatiivses nõudes palus hageja muuta poliisi nr 8 nii, et see kehtiks ilma poliisis sisalduva eritingimuse nr 2 kokkuleppeta. Poliis nr 8 sõlmiti 11.01.2012 ja sellega muudeti eelnevalt kehtinud poliisi selliselt, et pooled leppisid tagasiulatuvalt kokku, et kindlustuskaitse lõppeb 31.12.2011. Samas oli poliisi nr 8 sõlmimise hetkel hagejale teada, et hageja väljastas 29.12.2011 aktsiaseltsile Werol Tehased veel ühe arve, mille alusel laekus hagejale arves märgitud summas makse 30.12.2011. 29.01.2013 istungil märkis kostja esindaja, et 29.12.2011 tehing tehti enne kindlustuslepingu lõpetamise kokkulepet. Kohus leidis, et puudub mõistlik alus arvata, et hageja oli tehtud tehingust ja selle raames laekunud maksest poliisi nr 8 sõlmimise hetkel teadlik. Sellega on hageja kõrvale kaldunud krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p-s 3.1.2 sätestatud kindlustusvõtja kohustusest teavitada kindlustusandjat asjaoludest, mis on vajalikud ostjaga seotud riskide hindamiseks. Lisaks nägi üldtingimuste p 3.5.1 ette kindlustusandjale

teabe esitamise kohustuse. Hageja ei esitanud 29.12.2011 tehingu kohta kostjale teavet. Kostja sai kõnesolevast tehingust teada alles 29.05.2012, kui hageja edastas kostjale dokumendid, milledest nähtus 29.12.2011 tehing ja selle alusel väljastatud arve summa laekumine. Pooled peavad VÕS §-st 6 tulenevalt teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttest kinnipidamine eeldanuks hageja poolt kostja teavitamiskohustusest kinnipidamist. Eelnevast lähtuvalt ei olnud hilisem poolte lepinguliste kohustuste vahekord lepingu poolest sõltumatute ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematute asjaolude muutumise tõttu. Kohus ei andnud hinnangut lepingu kohustuste vahekorrale, kuivõrd kohus ei tuvastanud, et käesoleval juhul oleks täidetud VÕS § 97 kohaldamise võimalus. Lähtudes eeltoodust jättis kohus hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus rikkus oluliselt menetlusnorme ja kohaldas vääralt materiaalõigust ning hindas tõendeid valesti. Poolte vahel on vaidlus kostja tüüptingimuse p 4.2.7.1 üle, mis sätestab, et müügitehinguga ettenähtud maksete teostamisel ja kohustuste täitmisel ostja poolt, sõltumata kokkulepetest ning olenemata laekunud summade suurusest ja sellest, kas tegu on kindlustuslepinguga kaetud või katmata kohustustega, loetakse kuni maksehäire teate esitamiseni täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded. Hageja leidis, et vastav tüüptingimus ei saanud VÕS § 37 lg 3 alusel lepingu osaks, kuna tegemist oli nii üllatusliku kui ka arusaamatu tüüptingimusega. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et ka juhatuse liikmelt eeldatakse juriidilise isikuga käsundilaadses õigussuhtes professionaalset kutsestandardit. Sarnastel asjaoludel võib mõistlikult kindlustusvõtjana kindlustuslepingut sõlmivalt isikult eeldada, et kõnesoleva tüüptingimuse sisu on talle ootuspärane. Vastasel korral tuleks üllatusliku tüüptingimuse põhimõte kohaldumisele ainult tarbijast füüsilise isikuga sõlmitud lepingu puhul. Kohtulahend kitsendab tüüptingimuste poolt kaitsvat regulatsiooni majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute suhtes ulatuses, mida kehtiv õiguskord ei luba. VÕS § 37 lg 3 ei piira antud sätte kohaldamisala ainult eraisikutega, mida kinnitab ka kohtupraktika (Riigikohtu lahend nr 3-21-76-07). VÕS § 37 lg 3 pakub lisaks tarbijatele üllatuslike ja arusaamatute tüüptingimuste eest samasugust kaitset ka majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatele isikutele. Vastupidisele järeldusele jõudmine oleks selle sätte loogikat ja eesmärki järgides meelevaldne. Vaidlustatud tüüptingimuse sisu ei ole ootuspärane ja sellest arusaamist ei saa majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt isikult oodata. Meelevaldne on seisukoht, et kindlustusvõtja, antud tüüptingimusest aru saades, nõustuks vabatahtlikult endale äärmiselt kahjuliku lepingutingimusega, mille tulemusena tema nõue jääb sisuliselt katteta. Hageja ei olnud teadlik, et tüüptingimuse p 4.2.7.1 seda osa, kus on nimetatud, et kuni maksehäirete teate esitamiseni loetakse täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded, tõlgendab kindlustusandja nii, et selliste nõuete alla kuuluvad ka nõuded, mille nõudeõiguse omajaks on kolmas isik. Tegu on olulise asjaoluga kindlustushüvitise saamisel ja sellisest asjaolust ei olnud hageja teadlik. Ootuspärane ei ole asjaolu, et kindlustusandja sätestab tüüptingimustes tasaarvestusele/kohustuste täitmise järjekorrale suunatud tüüptingimuse, mille matemaatiline rakendamine võimaldab kindlustusandjal enda kohustused kahandada nullini. Tüüptingimuse konkretiseerimine (täpsustamine) pärast kindlustusjuhtumi teket, et tüüptingimuses p 4.2.7.1 nimetatud „nõuete“ alla kuuluvad ka nõuded, mis on kolmandale isikule loovutatud ja vastuses hagile, et tüüptingimus reguleerib kohustuste täitmise

järjekorda), on hea usu vastane käitumine TsÜS § 138 lg 1 tähenduses. Lepingulise suhte pooled peavad arvestama teineteise põhjendatud ja mõistlike ootustega, mis tüüptingimuste puhul tähendab ka seda, et ei kasutata ära võimalust lisada lepingusse tingimusi, mille suhtes selline ootus puudus. Tavapärane kindlustusvõtja ei oska oodata tüüptingimust, mis on peidetud. Vastandlik ja arusaamatu on kohtu seisukoht, milles kohus ei nõustunud hageja viitega Finantsinspektsiooni juhendile, kuna kõnesoleva tüüptingimuse näol ei ole tegemist kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamisele kuuluva kohustuse välistamisega, vaid välistuse näol on juhendi puhul tegemist kindlustuslepingu tingimustega, mis toovad kaasa kindlustusandjal kindlustusjuhtumi puhul eksisteeriva täitmiskohustuse erandliku lõppemise, välistavad kindlustusjuhtumi korral kindlustusandja vastutuse teatavate kahjude eest, mille eest seda liiki kindlustusleping tavapäraselt kaitseb või millega välistatakse kindlustusandja vastutuse tekkimine kahjujuhtumi toimumise korral, mille puhul seda liiki kindlustusleping näeb tavapäraselt ette hüvitamiskohustuse tekkimise. Võlaõigusseadus ei luba kindlustusandjat enda kohustuse täitmisest vabastavate aluste loomist. Kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-76-07, p 22). Kindlustusvõtja ei saa eeldada, et kindlustusandja lisab tüüptingimustesse võlaõigusseadusest välja jäävaid aluseid, mis võimaldavad tal hüvitamisest hoiduda. Tingimus on peidetud kahjusumma arvutamise peatükki, mitte käsitletud kindlustusjuhtumi ega -riski määratluse juures. Oluline pole ainult lepingu sõnastus, vaid ka süsteemne struktuur. Tingimused, mis oma sisult on seotud, ei tohi olla lepingus eraldatud. Lepingutes ei tohi paigutada tingimusi tavaliselt eeldatavast oluliselt erinevalt. Antud juhul seda just tehti. Kindlustusvõtjale peavad olema kahju hüvitamise alused ettenähtavad ja need peavad olema kooskõlas võlaõigusseadusega. Kohus ei võtnud seisukohta hageja viidatud Finantsinspektsiooni juhendi p-de 4.5.3, 4.5.5, 3.1.3 ja 3.1.4 osas. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et tüüptingimuse sõnastusest ei nähtu, et kostja oleks kasutanud keerulisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialast terminoloogiat. Kohtu hinnangul oli kõnesolev tingimus struktureeritud võimalikult lihtsalt, milles sisalduv oli keskmisele lepingusõlmijale arusaadav. Hageja väide, et kindlustusvõtja ei pea otsima sarnasusi erinevates õigusaktides olevate õigusnormidega, oleks iseenesest asjassepuutuv, kui hageja näol oleks tegemist tarbijaga. Üldtingimuste p 4.2.7.1 sätestab, et müügitehinguga ette nähtud maksete teostamisel ja kohustuste täitmisel ostja poolt, sõltumata kokkulepetest ning olenemata laekunud summade suurusest ja sellest, kas tegu on kindlustuslepinguga kaetud või katmata kohustustega, loetakse kuni maksehäire teate esitamiseni täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded. Mõistlik kindlustusvõtja ei saa sellisest sõnastusest järeldada, et ka faktooritud, s.o kolmandale isikule loovutatud nõude puhul kuulub vastav tüüptingimus kohaldamisele. Kindlustusandja puhul oli tegemist professionaaliga ja juhul kui professionaalne tüüptingimuste koostaja soovib teenuse kasutajale arusaadavalt saavutada sellist tagajärge, nagu kostja antud juhul üllatuslikult väidab, peaks vastava tüüptingimuse sõnastuses olema loetelu (näidisloetelu) enimlevinud finantsinstrumentidest, mida tahetakse lugeda selle tüüptingimusega kaetuks. Finantsinspektsiooni juhendi „Üldnõuded kindlustuslepingutele“ ps 3.1.1 on sätestatud, et lepingus avalikustatud informatsioon peab olema õige, täpne ja üheselt mõistetav. Antud juhul lepingus avaldatud informatsioon tüüptingimuse p 4.2.7.1 näol nimetatud kriteeriumeid ei täitnud.

Kindlustusandja teadis, et käesoleval juhul kasutab kindlustusvõtja faktooringut (asjaolu üle vaidlus puudub), seega oli kindlustusandjal võimalik sellist olukorda ette näha ja seda sõnaselgelt väljendada. Kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel puuduvad sellised tavad ja praktika, mis annaks põhjust järelduseks, et antud tüüptingimus peaks kindlustusandjale olema ootuspärane ja arusaadav. Mõistlik isik ei saa ette näha, et kindlustusandja eeldab nõuete täitmise järjekorda/tasaarvestust seada sõltuvusse ka nõuete osas, kus kindlustusvõtja on nõude seoses faktooringuga loovutanud. Mõistlik isik eeldab, et täitmise järjekord/tasaarvestus käib tema käsutuses oleva nõudeõiguse kohta. Asjaolu, et tüüptingimus ei ole selgelt arusaadav, tuleneb ka kostja seisukohast, et antud tüüptingimus vähendab tema kohustusi hageja ees. Hageja leidis, et antud tüüptingimuse olemasolu ei mõjuta kindlustusandja kohustuste ulatust kindlustusvõtja ees. Kindlustusandja kohustused kindlustusvõtja ees on määratud kindlustusjuhtumiga, kindlustusriskiga ja kindlustussummaga, mida kindlustusandja kindlustusvõtjale kindlustusjuhtumi olemasolu korral peab välja maksma. Väljaspool võlaõigusseaduses kindlustuslepingu regulatsiooni, mis oma olemuselt on imperatiivne, ei saa ega tohi kindlustusandja välja mõelda muid piiravaid tingimusi. Kindlustusandja kohustused ei saa suureneda seetõttu, et eelnevad hageja nõuded kostja vastu on faktooritud. Kohustuste suurus ei sõltu sellest, millises järjekorras kolmanda isiku poolt hageja nõudeid täidetakse. Kindlustusandja kohustused kindlustusvõtja suhtes on reguleeritud kindlustusjuhtumiga, kindlustusriskiga ja kindlustussummaga. Antud tüüptingimuse problemaatilisus seisneb selles, et tüüptingimuse p 4.2.7.1 kostja tõlgendus on hagejale üllatuslik, kuna tüüptingimuses ei selgitatud ega täpsustatud, kas nõuete all peetakse silmas ka nõudeid, mis kuulusid kolmandale isikule või mitte. Kohus ei võtnud seisukohta hageja väite osas, et ühe nõude lugemiseks teise tehingu täitmiseks tasutud summaga on tarvis, et mõlema nõude osas oleks õigustatud isik sama. Antud juhul see nii ei olnud. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vastav tüüptingimus ei ole ühele lepingupoolele olulist majanduslikku kahju tekitanud ja ei ole ühele lepingupoolele antud põhjendamatult õigusi, andmata sarnaseid õigusi teisele lepingupoolele. Hageja majandushuvide kahjustamine seisneb selles, et Werol Tehased AS-ilt laekunud makse loeti hagejat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kohaselt kronoloogiliselt varem Werol Tehased AS-i vastu esitatud nõuete täitmiseks olukorras, kus nõue oli faktooritud Bank DNB A/S Eesti filiaalile. Kui arvestada laekunud summat täidetuna varasemate nõuete katteks, ei ole võimalik saavutada antud krediidikindlustuslepingu eesmärki, hüvitada kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju. Tüüptingimuse p 4.2.7.1 on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 2 kontrollivormid kehtivad ka majandus- ja kutsetegevuses osalejate lepingutes kasutatud tüüptingimuste suhtes. VÕS § 42 lg 1 kohaldamise eeldus, õiguste ja kohustuste tasakaalu oluline rikkumine hageja kahjuks, seisneb selles, et antud tingimusega tekitati olukord, kus hageja kindlustusmaksed jäid reaalse katteta. Tüüptingimus piirab ka VÕS § 42 lg 2 tähenduses hageja lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Vaidlusaluse tüüptingimuse kohaldamise tulemusel ei olnud võimalik saada kindlustusjuhtumi korral lepingus ettenähtud kindlustushüvitist. Hageja tahe ega õigustatud ootus kindlustuslepingu sõlmimisel ei olnud selline, et kuni maksehäire teate esitamiseni loetakse täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded, sõltumata sellest, kas tegu on kindlustuslepinguga kaetud või katmata kohustusega. Isegi, kui lugeda täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded, siis nende lugemine täidetuks kindlustuslepinguga katmata kohustuste eel on eeltoodud põhjendustel hagejat ebamõistlikult kahjustav.

VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Selle sätte mõtte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski VÕS §-s 42 sätestatud alustel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Seega kannab antud riski kostja. Riigikohtu praktika kohaselt (lahend nr 3-2-1-88-04, p 13) laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Isegi, kui tüüptingimus ei oleks tühine, tuleks seda tõlgendada hageja tõlgenduse kohaselt. Riigikohus kordas lahendi 3-2-1-178-12 p-s 17 ja 18 varasemat seisukohta, et eriti seadusest selgelt erineva regulatsiooniga tüüptingimused tuleb sõnastada selliselt, et need oleks muudele isikutele (eelkõige kindlustusvõtjale ja kindlustatud isikule) selgelt arusaadavad. Tüüptingimust tõlgendatakse VÕS § 39 lg 1 järgi nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Hageja ja kostja vahelise krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 1.9 alusel on müügitehing kaupade müügiks ja/või teenuste osutamiseks sõlmitud kahepoolne kokkulepe, mis on ostjale ja müüjale juriidiliselt siduv. Antud juhul oli laofinantseeringu üleandmisel kolm poolt: hageja, UniCredit Bank Eesti filiaal ja Werol Tehased AS. Kokkulepped eksisteerisid nii UniCredit Bank Eesti filiaali ja Werol Tehased AS-i vahel, hageja ja Werol Tehased AS-i vahel ning hageja ja UniCredit Bank Eesti filiaali vahel. Ükskõik millise eelnimetatud kokkuleppe äralangemisel oleks laofinantseeringu üleandmine Werol Tehased AS-ile ebaõnnestunud. Võimatuks oleks kujunenud ka Werol Tehased AS-i krediidi ülekandmine hageja arveldusarvele. Nimetatud laofinantseerimise üleandmise tehingut ei saa vaadelda müügitehinguna kaupade müügiks kahe poole vahel, tehinguks oli laofinantseerimise üleandmine, mis koosnes kolme osapoole vahel sõlmitud omavahelistest kokkulepetest ja lõppresultaadina oli tegu kolmepoolse tehinguga, mille tulemuseks oli laofinantseeringu üleandmine Werol Tehased AS-ile. Kohus ei põhjendanud otsuses, miks ta ei arvestanud hageja väidetega, et poliisi 8. peatükis sätestatud 31.12.2011 seisuga olevate hagejale täitmata kostja poolt kindlustatud müügitehingutest tulenevate kohustuste puhul on tegu kohustust kinnitava deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse olemusest ei tulene, et see välistaks teiste sarnaste ja erisuguste nõuete olemasolu. Konkreetne säte puudutab ainult neid arveid, mida ta käsitleb. Seega puudub alus väita, et poliisi 8. peatükis „Muu eritingimus 2“ on ammendavalt loetletud kõik kostja kohustused hageja ees. Kohus jättis tähelepanuta, et poliisi 8. peatükis sätestatu, et kindlustusvõtja loobub kindlustusandjalt mis tahes muudest müügitehingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmisest tekkida võiva kahju hüvitamise taotlemisest, on tegu konstitutiivse negatiivse võlatunnistusega VÕS § 207 lg 2 tähenduses. Sõnastus „tekkida võiva kahju“ on selgelt tulevikku suunatud ja selliselt ei hõlma antud klausel kahju, mis on juba tekkinud poliisi 8 sõlmimise hetkeks (11.01.2012), mis tähendab, et kostjal oli kohustus, sõltumata tüüptingimuse p 4.2.1.7 olemasolust, hüvitada kindlustuslepingu alusel 30.12.2012 tehingute tulemusel 642 330 eurot.

Vastustaja seisukoht Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 03.06.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba maakohtus esitatud seisukohti. Maakohus on kõigile hageja ja kostja väidetele hinnangu andnud ja põhjendamatult hagi rahuldamata jätnud. Hageja leidis, et vastav tüüptingimus ei saanud VÕS § 37 lg 3 alusel lepingu osaks, kuna tegemist oli nii üllatusliku kui ka arusaamatu tüüptingimusega. Veel leiab hageja, et kindlustustingimuste punkt 4.2.7.1 on kostjat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ja seetõttu VÕS § 42 alusel tühine. Lisaks leiab hageja, et vaidlusalune 29.12.2011 tehing hageja ja Weroli vahel ei kujutanud endast „müügitehingut“ kindlustustingimuste tähenduses, mistõttu ei olnud kostjal õigust selle alusel laekunud summasid kindlustustingimuste punkti 4.2.7.1 kohaldamisel arvesse võtta ja tegelikult kujutab pooltevahelise kindlustuslepingu muutmiseks sõlmitud poliis 8 endast negatiivset deklaratiivset võlatunnistust, mis ei välista võlatunnistuses nimetamata nõuete esitamist, s.t kindlustuslepingust tulenev kindlustuskaitse hõlmas ka poliisis 8 nimetamata nõudeid, s.h 29.12.2011 tehingust tulenevat nõuet. Poolte vahel on vaidlus kostja tüüptingimuse p 4.2.7.1 üle, mis sätestab, et müügitehinguga ettenähtud maksete teostamisel ja kohustuste täitmisel ostja poolt, sõltumata kokkulepetest ning olenemata laekunud summade suurusest ja sellest, kas tegu on kindlustuslepinguga kaetud või katmata kohustustega, loetakse kuni maksehäire teate esitamiseni täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded. Vaidlus seisneb täpsemalt selles: millised 2011. a lõpus hageja ja Werol Tehased AS-i vahel teostatud müügitehingutest tulenevad nõuded Weroli vastu tuleb lugeda täidetuks Werol Tehased AS-ilt laekunud summade arvel. Vaidluse lahendamisel omab tähendust kindlustustingimuste punkt 4.2.7.1, mis reguleerib, milliste kohustuste täitmiseks tuleb kindlustusvõtjale laekunud summasid arvestada olukorras, kus laekunud summadest ei piisa kõigi kindlustuskaitsega hõlmatud nõuete rahuldamiseks. Kindlustustingimuste punkti 4.2.7.1 kohaselt on pooled omavahel kokku leppinud, et kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes tuleb lugeda mistahes kindlustusvõtja poolt teostatud müügitehingute alusel laekunud summade arvel esmalt täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud kindlustusvõtja nõuded. Vaidlus puudub selles, et peale Werol Tehased AS-i poolt tasumata arvete aluseks olevate hageja ja Werol Tehased AS vaheliste tehingute toimumist teostati 29.12.2011 hageja ning Werol Tehased AS-i vahel täiendav tehing, mille alusel väljastas hageja Werol Tehased AS-ile arve nr 113591. Nimetatud arve nr 113591 alusel laekus 30.12.2011 Werol Tehased AS-ilt hagejale 642 330 euro suurune summa. Kostja väidetel seda tehingut kostja eest varjati. Kostja on ka nimetatud väitele tuginenud maakohtus ning on toonud välja asjaolud, millest võib järeldada, et hageja kindlustusvõtjana varjas kostja kui kindlustusandja eest kindlustusjuhtumi toimumise ning

selle alusel hüvitamisele kuuluva kahju kindlakstegemiseks vajalikke olulisi asjaolusid. Laekunud 642 330 euroga ei kustutatud varasemat võlga, nagu oli kokku lepitud tüüptingimuste p-s 4.2.7.1. Kolleegium leiab, et kostja leidis põhjendatult, et 29.12.2011 tehing kujutab endast müügitehingut Kindlustustingimuste punkti 1.9 mõttes. Kindlustustingimuste punkti 4.2.7.1 kohaselt arvestas kostja tehingu alusel hageja arve nr 113591 alusel 30.12.2011 laekunud 642330 euro suuruse summa eelnimetatud Werol Tehased AS-i poolt tasumata arvete kui kronoloogiliselt varasemate nõuete täitmiseks. Kuna seetõttu osutusid kõik kindlustuslepingu ja poliisi 8 alusel kindlustuskaitsega hõlmatud nõuded täidetuks, keeldus kostja kindlustushüvitise väljamaksmisest hagejale põhjendatult. Maakohus leidis põhjendatult, et tegemist ei olnud ühtse „laofinantseerimise üleandmise tehinguga”, nagu väidab hageja, kuna 29.12.2011 teostatud tehingute hulgas eksisteeris muuhulgas ka müügileping, millega hageja müüs UniCreditilt saadud laofinantseeringu alusel omandatud rapsi Werol Tehased AS-ile. Sellise hageja ja Werol Tehased AS vahel sõlmitud müügilepingu näol on kolleegiumi arvates tegemist müügitehinguga kindlustustingimuste punkti 1.9 tähenduses. Müügitehingu toimumist tõendab ka hageja poolt Werol Tehased AS-ile rapsi eest tasumiseks väljastatud arve nr 113591. Vastasel korral jääks arusaamatuks, miks Werol Tehased AS tasus 30.12.2011 hagejale 642 330 EUR suuruse summa, kui Werol Tehased AS ei omandanud tehingu tulemusena rapsi, vaid üksnes võttis üle hageja laofinantseeringu, s.t kohustuse finantseerija ees. Maakohtu hinnangul 29.12.2011.a müügitehingtehing, olles samaaegselt laofinantseeringu üleandmise osa, vastab poolte vahel sõlmitud krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p-s 1.9 sätestatud müügitehingu mõistele ja olemusele. Maakohus leidis põhjendatult, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kuulus kohaldamisele vaatamata sellele, et hageja on kindlustuslepingust tuleneva nõudeõiguse loovutanud kolmandale isikule – A/S DNB Pank. Hagiavalduse lisa „Teatis nõude tagasiloovutamise kohta“ kohaselt oli A/S DNB Pank ja hageja vahel 23.02.2011. a sõlmitud arvelduskrediidileping. Kõnesoleva laenulepingu kohaselt kuulusid kõik laenulepingu alusel A/S DNB Pank esitatavad hageja ostjate arvetest tulenevad nõudeõigused A/S DNB Pank loovutatuks (tl 100). Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt ei muutuks kindlustustingimuste punkt 4.2.7.1 üllatuslikuks ning arusaamatuks seetõttu, et hageja ise loovutas kindlustuskaitset omavad nõuded faktooringu raames AS DNB Pank Eesti filiaalile, kuna pank sai kindlustuslepingu alusel soodustatud isikuks. Kui kindlustusvõtja on kindlustuslepingust tulenevad kindlustuskaitsega hõlmatud nõuded faktooringu alusel loovutanud kolmandale isikule, kes on seetõttu nimetatud ka kindlustuslepingu järgselt soodustatud isikuks, ei mõjuta see kindlustusandja täitmiskohustust kindlustuslepingu alusel, s.t ei suurenda ega vähenda seda. Kindlustuslepingust tulenev kindlustusandja täitmise kohustus loovutatud nõuded omandanud soodustatud isiku ees eksisteerib samadel eeldustel ning on sama ulatusega, milline oleks (ja on) kindlustusandja täitmise kohustus kindlustusvõtja ees. Hageja ei saanud seega mõistlikult eeldada vastupidist, s.h olla arvamusel, et nõuete faktooringu käigus kolmandale isikule loovutamise korral võivad kindlustuskaitse alla kuuluda ka nõuded, mis vastasel korral kindlustuskaitset ei omaks. Kindlustustingimuste punktis 4.2.7.1 sisalduv regulatsioon kehtib ka soodustatud isiku suhtes. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 näol on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 mõistes. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. VÕS § 7 lg 1 näeb ette, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad

isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Otsuse p-des 9 ja 10 leidis maakohus, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 ei ole üllatuslik, see on arusaadav ning sellest tulenevalt mõistetav ka isikule, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Eelnevast lähtudes leiab kohus, et ei ole täidetud tingimused, mis VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeks tüüptingimust lepingu osaks. Kokkuvõttes leidis maakohus põhjendatult, et antud juhul ei saa täidetuks lugeda VÕS § 42 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tüüptingimuse tühiseks tunnistamise aluseid. Seega on kostja poolt 12.06.2012.a tehtud otsus kindlustushüvitise taotluse osas õiguslikult põhjendatud. Kostjal ei tekkinud seega kahju, mida kostja peaks VÕS § 476 lg 1 esimese lause kohaselt vastavalt lepingule hüvitama. Kolleegium nõustub samuti maakohtuga selles, et poliisis 8 sisaldunud muu eritingimus 2 ei kujuta endast võlatunnistust nii, nagu seda kirjeldab hageja. Võlatunnistus on algsest võlasuhtest eraldiseisev tehing, millega tunnistatakse teatava võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu (deklaratiivne võlatunnistus) või luuakse uus, algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus (abstraktne ehk konstitutiivne võlatunnistus). Kolleegium nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt muu eritingimuse 2 sisuks ei olnud luua kindlustuslepingust sõltumatut uut kohustust. Muu eritingimuse 2 sisuks oli muuta poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu tingimusi, piirates lepingu alusel tekkiva kindlustuskaitse ulatuse ammendavalt muus eritingimuses 2 nimetatud müügitehingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu tekkiva kahjuga. Selle kokkuleppega muudeti kindlustuslepingut ennast ja seega ei saanud muus eritingimuses 2 kindlasti sisalduda konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Kokkuleppe eesmärgiks ei olnud tunnistada kindlustuslepingust tuleneva kohustuse olemasolu, eesmärgiga pöörata vastava kohustuse osas ringi tõendamiskoormus ning lihtsustada kohustuse sissenõudmist. Kuivõrd muus eritingimuses 2 kokku leppimise ajal ei olnud kindlustusvõtjal veel kindlustuslepinguga kaetud kahju tekkinud (kindlustusjuhtum ei olnud saabunud), ei eksisteerinud ka kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust ega ka vastavat nõuet. Kuna kohustust ei esinenud, ei olnud põhjendatud ega võimalik selle olemasolu ka deklaratiivselt kinnitada. Muust eritingimusest 2 ei tulene üleüldse mingit rahalist nõuet ehk võlga, mille tunnistamisega soovinuks pooled kergendada vastava nõude sissenõudmist. Muu eritingimuse ainus mõte on loetleda ammendavalt müügitehingud, millele kindlustuskaitse kindlustuslepingu lõppemisel laienema pidi. See, kas nimetatud müügitehingutega seoses tekib kindlustushüvitise maksmise nõue ja millises ulatuses see nõue eksisteerib, jäi ka pärast muu eritingimuse 2 kehtima hakkamist kindlustuslepingu ja selle osaks olevate kindlustustingimuste määrata, sõltudes muuhulgas ka sellest, kas vastavate müügitehingute suhtes saabus tulevikus kindlustusjuhtum. Muu eritingimus 2 ei olnud seega kindlustuslepingust eraldiseisev tehing, mille alusel saanuks kindlustusvõtja esitada nõude kindlustusandja vastu (s.t võlatunnistus), vaid selles sisaldus kokkulepe pooltevahelise kindlustuslepingu muutmise kohta. Maakohus on oma otsuses selle kostja seisukohaga põhjendatult nõustunud. Kostja seisukohad lähtuvad asjas esitatud tõenditest, on põhjendatud ja loogiliselt jälgitavad. Hageja ei ole eelnimetatud väiteid veenvalt ümber lükanud ega oma seisukohti piisavalt tõendanud. Selgusetuks jääb ka apellatsioonkaebusest, miks hageja leiab, et lepingu muutmine poliisis 8 sisaldunud muu eritingimus 2 näol on vaadeldav võlatunnistusena. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.