AS XXXhagi Aktsiaseltsi XXXvastu kindlustushüvitise 400 000 euro, viivise 6400 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
435 600 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS XXX(registrikood XXX, asukoht XXX) Hageja esindajad: vandeadvokaadid Olavi-Jüri Luik ja Alar Urm (Advokaadibüroo LEXTAL, Rävala 4 10143 Tallinn, epost [email protected] ja [email protected]) Kostja: Aktsiaselts XXX(registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja esindajad: vandeadvokaadid Arne Ots ja Martin Käerdi (Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ, Roosikrantsi 2 10119 Tallinn, e-post [email protected] ja [email protected]) Iseseisva nõudeta kolmas isik hageja poolel: AS DNB Pank (registrikood 11315936, e-post [email protected])
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta kostja menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 3. juunil 2013. a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.AS XXX(hageja) esitas 03.10.2012.a Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi XXX(kostja) vastu kindlustushüvitise 400 000 euro, viivise 6400 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Kostja 23.11.2012.a vastuses hagi ei tunnista. Kohtuistungil 29.01.2013.a jäid pooled esitatud seisukohtade juurde ja andsid nõusoleku kirjalikuks menetluseks. Kohus kaasas 29.01.2013.a määrusega hageja poolel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna Aktsiaseltsi DNB Pank (registrikood 11315936). Aktsiaselts DNB Pank teatas 21.02.2013.a esitatud seisukohas, et hageja kindlustushüvitise nõue on põhjendatud ja kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 kohaselt kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigivõi kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kohus piirdub käesoleva otsuse kirjeldavas osas hagiavalduses ning hagiavalduse vastuses esitatud menetlusosaliste seisukohtadega.
Kohtu põhjendused ja järeldused
2.Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
3.Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: • poolte vahel on 23.02.2011.a sõlmitud krediidikindlustusleping, mille alusel on kostja väljastanud kindlustuspoliisi nr XXX. Eelnimetatud poliisi on muudetud poliisidega nr XXX(edaspidi poliis nr 2) ja XXX(edaspidi poliis nr 8); • 23.02.2011.a sõlmitud krediidikindlustuslepingu lahutamatuks osaks on alates 01.01.2011.a kehtivad lühiajaliste tehingute krediidikindlustuse üldtingimused (edaspidi üldtingimused); • poliisi nr 8 muu eritingimuse 2 kohaselt oli 31.12.2011.a seisuga olid hagejale täitmata järgmised kostja poolt kindlustatud aktsiaseltsiga XXX(registrikood XXX) tehtud müügitehingutest tulenevad kohustused: - 26.10.2011. a arve nr 113275, summas 12 739,63 eurot; - 27.10.2011. a arve nr 113280, summas 15 564,38 eurot; - 31.10.2011. a arve nr 113320, summas 158 680,19 eurot; - 01.11.2011. a arve nr 113326, summas 83 631,88 eurot; - 07.11.2011. a arve nr 113362, summas 108 040,78 eurot; - 15.11.2011. a arve nr 113409, summas 13 502,09 eurot; - 16.11.2011. a arve nr 113418, summas 119 833,75 eurot; - 14.12.2011. a arve nr 113524, summas 8 196,65 eurot; • Eelnevas punktis loetletud aktsiaseltsile XXX väljastatud arvetest tulenevad nõuded on hageja loovutanud käesolevas tsiviilasjas hageja poolel kolmanda isikuna kaasatud Aktsiaseltsile DNB Pank; • vastavalt kindlustuspoliisi nr XXX krediidilimiitide otsusele oli kostja seoses aktsiaseltsiga XXX hageja krediidilimiidiks määranud 500 000 eurot; • hageja ja AS-i Unicredit Bank Eesti filiaali vahel on sõlmitud laenulimiidileping
2-12-39714 („laofinantseering“, tl 107). 29.12.2011.a esitas hageja AS Unicredit Bank Eesti filiaalile taotluse rapsi laofinantseeringu üleandmiseks aktsiaseltsile XXX. Laofinantseeringu üleandmiseks väljastas hageja aktsiaseltsile XXX arve nr 113591, mille eest laekus 30.12.2011.a makse summas 642 330 eurot; • Tartu Maakohtu 05.04.2012.a määrusega on tsiviilasja nr 2-12-5746 raames välja kuulutatud aktsiaseltsi XXX pankrot, mida pooled loevad krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 2.4.2.1.1 mõistes kindlustusjuhtumiks; • kostja esitas seoses kindlustusjuhtumiga kostjale kindlustushüvitise taotluse, kuivõrd seoses aktsiaseltsi XXX pankrotistumisega jäid eelpool loetletud hageja poolt väljastatud arved tasumata; • kostja jättis kahjunõude menetluses 16.02.2012.a tehtud otsusega hageja poolt esitatud kindlustushüvitise taotluse rahuldamata. Kostja luges kõnesolevas otsuses arve nr 113591 alusel hagejale laekunud makse krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 alusel täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud hageja nõuded aktsiaseltsi XXX vastu.
4.Hageja on käesoleva tsiviilasja menetluse käigus 02.01.2013.a esitanud menetlusdokumendi, milles käsitleb kostja hagivastuses esitatud seisukohti. Ühtlasi on hageja esitanud omapoolse hagi täienduse, milles hageja on asunud seisukohale, et krediidikindlustuslepingu tüüptingimuste p 4.2.7.1 on üllatuslik ja arusaamatu. Hageja leiab, et seega ei ole kõnesolev tüüptingimus VÕS § 37 lg 3 alusel saanud lepingu osaks (tl 169). Hageja leiab lisaks, et isegi juhul kui leida, et üldtingimuste p 4.2.7.1 ei ole üllatuslik ja arusaamatu tüüptingimus VÕS 37 lg 3 mõistes, siis on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja on 23.01.2013.a menetlusdokumendis seisukohal, et hageja poolt 02.01.2013.a hagiavalduse täiendused on käsitletavad hagi aluse muutmisena TsMS § 367 tähenduses. Kostja märgib, et hageja ei ole hagis tuginenud väitele, nagu eksisteeriks hagi esemeks olev rahaline nõue põhjusel, et teatud pooltevahelise kindlustuslepingu osaks olevate kindlustustingimuste sätted ei ole saanud kindlustuslepingu osaks. Samal seisukohal on kostja seoses hageja väitega, et krediidikindlustuslepingu tüüptingimuste p 4.2.7.1 näol on tegemist tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 alusel. Ühtlasi teatab kostja, et ei ole hagi muutmisega nõus. Kohus siinkohal kostja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et hageja poolt 02.01.2013.a esitatud seisukohad ei ole vaadeldavad hagi aluse muutmisena TsMS § 376 lg 1 mõttes. TsMS § 376 lg 4 järgi ei peeta hagi muutmiseks: esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist; esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Kohus märgib, et käesolevas asjas on hageja kõnesolevad täiendused esitanud vastusena kostja vastuväidetele ja seisukohtadele. Seega on täienduste näol tegemist hagejapoolsete seisukohtadega kostja hagiavalduse vastusele, ilma et oleks muudetud hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kohus märgib, et isegi juhul kui hageja täiendusi tõlgendada hagi aluse muutmisena, siis tulnuks seda Riigikohtu poolt avaldatud seisukoha tõttu kohtul siiski lubada. Nimelt pidas Riigikohtu tsiviilkolleegium vajalikuks märkida, et isegi kui hageja on kohtule esitanud uusi asjaolusid kirjalikus seisukohas vastusena kostja vastuväidetele, tuleb eeldada tema tahet vastavalt muuta või täiendada ka hagi alust. Riigikohtu hinnangul oleks lubamatu olukord, kus hageja saab alles kohtulahendist teada, et kohus ei ole tema eelmenetluses esitatud asjaolusid hagi aluseks lugenud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.03.2006. a otsus asjas nr 3-2-1-4-06, p 46). Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja 02.01.2013.a menetlusdokumendis esitatud täiendused vastavad TsMS § 376 lg 4 p 1 esitatud tingimustele ning ei ole seega käsitletavad hagi aluse muutmisena. Eelnevast lähtudes kuuluvad 02.01.2013.a menetlusdokumendis
2-12-39714 esitatud täiendused kohtu poolt arvesse võtmisele.
5.Kohus kvalifitseerib järgnevalt hageja nõude. Hagi kvalifitseerimine tähendab hageja nõude õigusliku aluse määramist lähtuvalt sellest, mis asjaoludele on hageja soovinud hagiavalduses tugineda. Poolte vahel on krediidikindlustuslepingust tulenev võlasuhe. Hagiavalduse kohaselt on hageja põhinõudes tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) § 489 lg-le 1, mille kohaselt peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Lisaks on hageja tuginenud VÕS § 491 lg-le 1, mille esimesest lausest tuleneb, et kui kindlustusandja peab hüvitama tekkinud kahju, peab ta hüvitama sealhulgas kindlustusvõtja poolt kahju kindlakstegemise ja selle suuruse määramisega seoses kantud vajalikud kulud. Hageja leiab hagiavalduses, et kostjal on olnud piisav aeg kahju kindlakstegemiseks ja hüvitamiseks, seega pole kostja oma kohustusi kohaselt täitnud. Poolte vahel on muuhulgas käimas küll vaidlus kahjunõude menetlemise ebamõistlikult pika kestvuse osas, kuid hageja on hagis esitatud faktilised asjaolud sidunud kostja poolt kahjunõude menetluses 16.02.2012.a tehtud otsuse sisulise osaga, esitades nõude selliselt, et kohus peab lahendama vaidluse selles, kas kostjal kui kindlustusandjal tekkis kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmise kohustus hageja kui kindlustusvõtja ees. Krediidikindlustus, olles oma olemuselt rahas mõõdetava kahju hüvitamise võimalust pakkuv kindlustusteenus, kus kindlustusjuhtumiks on kindlustatud isiku vara või õiguse kahjustumine, kuulub võlaõigusseaduse (VÕS) 24. peatükis reguleeritava kahjukindlustuse alla. VÕS § 476 lg 1 esimese lause kohaselt puhul peab kahjukindlustuse kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.
6.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostjal kui kindlustusandjal tekkis kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmise kohustus hageja kui kindlustusvõtja ees. Kostja on kahjunõude menetluse raames 16.02.2012.a tehtud otsuse p-s 3.1 leidnud, et hageja poolt otsuse tegemise hetkeks esitatud asjaolude ja andmete alusel ei ole Weroli poolsete kohustuste täitmata jätmisega hagejal kahju tekkinud, mis vastavalt kindlustustingimustele kuuluks kostja poolt hüvitamisele (tl 48). Eeltoodud kaalutlustel on kostja jätnud hageja poolt esitatud kindlustushüvitise taotluse rahuldamata. Pooltevahelise vaidluse keskseteks küsimusteks on: •
kas kostjale kuulus õigus krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 alusel tasaarvestada 30.11.2012.a aktsiaseltsilt XXX hagejale laekunud summat varasemate nõuetega aktsiaseltsi XXX vastu olukorras, kus hageja oli enne makse laekumist tekkinud arvetest tuleneva nõudeõiguse loovutanud Aktsiaseltsile DNB Pank. Sama küsimuse raames tuleb hinnata, kas krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 näol on tegemist nõuete tasaarvestusega VÕS § 197 mõttes või on kõnesolev lepingu tingimus määratletav kui VÕS § 88 lg-test 6 kuni 8 tuleneva kohustuse täitmise järjekorraga;
•
kas hageja poolt 29.12.2011.a tehtud tehingut laofinantseeringu üleandmiseks tuleb krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 1.9 mõistes lugeda müügitehinguks. 29.12.2011.a tehingu müügitehinguks mitte pidamisel puudunuks kostjal õigus kohaldada krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 ning kostjal puudunuks alus keelduda kahjuhüvitise väljamaksmisest;
•
vajadusel peab kohus järgmisena tuvastama, kas krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on saanud kindlustuslepingu osaks;
•
juhul, kui kohus tuvastab, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on saanud
2-12-39714 kindlustuslepingu osaks, tuleb hinnata, kas kõnesoleva tüüptingimuse puhul on tegemist tühise tüüptingimusega krediidikindlustuslepingu sõlmisel, s.o 23.02.2011. a kehtinud VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 redaktsioonide kohaselt. •
Hageja on hagiavalduses esitanud ka alternatiivse nõude. Hageja on seisukohal, et poliisis nr 8 kokku lepitud muu eritingimus nr 2 on sõlmitud olulise eksimuse mõjul ning on seeläbi tühistatav tsiviilseadustiku (TsÜS) § 90 lg 1 ja 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja palub nõudest loobumise aluse äralangemisel lugeda hagiavaldust poliisis sõlmitud kokkuleppe tühistamise avalduseks ning rahuldada hagi VÕS § 1028 alusel.
•
Teise alternatiivse nõudena on hageja palunud kohtul muuta poliisi nr 8 eritingimuste nr 2 kokkulepet VÕS § 97 lg 1 alusel, et taastada pooltevahelise kohustuste tasakaal.
7.Esmalt tuvastab kohus, kas kostjale kuulus õigus krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 alusel tasaarvestada 30.11.2012.a aktsiaseltsilt XXX hagejale laekunud summat varasemate nõuetega aktsiaseltsil XXX vastu olukorras, kus hageja oli enne makse laekumist tekkinud arvetest tuleneva nõudeõiguse loovutanud Aktsiaseltsile DNB Pank. Kohus nõustub kostjaga selle osas, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul on tegemist VÕS § 88 lg-st 6 tuleneva kohustuse täitmise järjekorraga. VÕS § 197 lg 1 seab tasaarvestuse teostamise eelduseks tasaarvestuse poolte vastastikuse samaliigiliste sissenõutavaks muutunud nõuetele olemasolu. Kuivõrd poolte vahel ja kostja ning aktsiaseltsi XXX vahel puudusid samaliigilised sissenõutavaks muutunud nõuded, siis ei saa kohtu hinnangul krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul rääkida nõuete tasaarvestamisest. Kohus märgib, et võlausaldaja kasuks sõlmitav kohustuste täitmise järjekorra kokkulepe omab kostja tegevusvaldkonna spetsiifika tõttu olulist tähtsust, kuivõrd see on üheks aluseks, mille järgi hindab kostja kindlustusvõtjale võimalikku kahju tekkimist ning selle ulatust, millest omakorda oleneb kindlustushüvitise suurus. Kuivõrd hageja ei ole 02.01.2013.a menetlusdokumendis esitanud kostjapoolsele tingimuse olemuse tõlgendamisele sisulisi vastuväiteid, siis arvestades eeltoodut, käsitleb kohus krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kui kokkulepet, milles on kindlaks määratud kohustuste täitmise järjekord. Kohus leiab, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kuulus kohaldamisele vaatamata sellele, et hageja on kindlustuslepingust tuleneva nõudeõiguse loovutanud kolmandale isikule – Aktsiaseltsile DNB Pank. Hagiavalduse lisa „Teatis nõude tagasiloovutamise kohta“ kohaselt oli Aktsiaseltsi DNB Pank ja hageja vahel 23.02.2011. a sõlmitud arvelduskrediidileping. Kõnesoleva laenulepingu kohaselt kuulusid kõik laenulepingu alusel Aktsiaseltsile DNB Pank esitatavad hageja ostjate arvetest tulenevad nõudeõigused Aktsiaseltsile DNB Pank loovutatuks (tl 100). Hagiavalduses on hageja leidnud, et käesoleval juhul puudus alus lugeda 30.12.2011.a aktsiaseltsilt XXX laekunud summaga täidetuks vaidlusalused aktsiaseltsi XXX arved, kuna nende arvete nõudeõiguse omajaks oli 29.12.2011.a seisuga Aktsiaselts DNB Pank (tl 4). Hageja lisab, et kostja poolt pakutud krediidikindlustuse eesmärgiks oli muuhulgas kaitsta Aktsiaselts DNB Pank kui faktooringu tulemusel nõudeõiguse omandanud isiku õigusi. Hageja kohaselt nähtub see asjaolust, et soodustatud isikuks oli kindlustuslepingu kohaselt Aktsiaselts DNB Pank. Hageja on lisaks märkinud, et kui kostja väited Aktsiaseltsi DNB Pank nõuete tasutuks lugemise kohta 29.12.2011.a tehingu alusel laekunud summaga oleksid õiged, siis jääksid soodustatud isiku õigused kaitsmata (tl 5). Õige on kostja poolt avaldatud seisukoht, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kuulus kohaldamisele vaatamata nõuete loovutamisest (tl 146). Kohus selgitab, et kõnesolevad aktsiaseltsile XXX väljastatud arved ja nendest tulenevad nõudeõigused on esemeteks kahes eraldiseisvas lepingus. Ühel juhul on Aktsiaseltsi DNB Pank ja hageja vahel 23.02.2011.a
2-12-39714 sõlmitud arvelduskrediidileping, milles hageja poolt väljastatud arvetest tulenevaid nõudeõiguseid võib eeldatavasti pidada hagejale antud laenu tagatiseks. Arvelduskrediidilepingu raames kätkevad aktsiaseltsile XXX väljastatud arved endas Aktsiaseltsi DNB Pank nõudeõigust aktsiaseltsi XXX vastu. Teisel juhul on hageja ja kostja samal kuupäeval, s.o 23.02.2011.a sõlminud krediidikindlustuslepingu eesmärgiga maandada arvelduskrediidilepingu tagatiseks seatud hageja poolt väljastatavatest arvetest tulenevate summade realiseerimisriski. Krediidikindlustuslepingu järgi on soodustatud isikuks määratud Aktsiaseltsi DNB Pank, kellel on aktsiaseltsi XXX vastu nõudeõiguste maksmapaneku võimatuse korral õigus saada kindlustushüvitist krediidikindlustuslepingu ja selle alusel väljastatud poliisides kindlaks määratud tingimuste ja korra järgi. Krediidikindlustuslepingus ja selle alusel väljastatud poliisides kindlaks määratud tingimused on kujundatud hageja ning kostja poolt. Aktsiaseltsi DNB Pank huvi kindlustushüvitise väljamaksmise kohta (tl 202) on arusaadav, kuid sellel puudub õiguslik mõju hageja ning kostja vahel sõlmitud krediidikindlustuslepingule. Kostja on õigesti leidnud, et kui soodustatud isikuks on kindlustusvõtja asemel kolmas isik, ei suurene sellest tulenevalt kindlustusandja kohustused. Kohtu hinnangul ei suurene kindlustusandja kohustused ka selle tõttu, et kindlustatud ese, antud juhul hageja poolt väljastatud arvetest tulenevad nõudeõigused, olid tagamas hagejapoolset arvelduskrediidilepingut selliselt, et nendest tulenevad nõuded kuulusid kolmandale isikule. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kostjapoolne krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kohaldamine ei sõltunud sellest, et kindlustatud nõuded olid loovutatud Aktsiaseltsile DNB Pank.
8.Järgnevalt tuvastab kohus, kas hageja poolt 29.12.2011.a tehtud tehingut laofinantseeringu üleandmist aktsiaseltsile XXX tuleb krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 1.9 mõistes lugeda müügitehinguks. 29.12.2011.a tehingu müügitehinguks mitte pidamisel puudunuks kostjal õigus kohaldada krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1, mistõttu puudunuks kostjal alus keelduda kahjuhüvitise väljamaksmisest. 29.12.2011.a tehingu liigi tuvastamisel tuleb krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 1.9 kontekstis arvesse võtta ka 29.12.2011. a tehingu üldist õiguslikku ning majanduslikku sisu. Poolte vahel sõlmitud krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 1.9 sätestab müügitehingu mõiste (tl 30): „Müügitehing on kaupade ja/või teenuste osutamiseks sõlmitud kahepoolne kokkulepe, mis on ostjale ja müüjale juriidiliselt siduv.“ Hageja avab hagiavalduses 29.12.2011.a tehingu olemuse selliselt, et hageja esitas 29.12.2011.a AS Unicredit Bank Eesti filiaalile taotluse rapsi laofinantseeringu üleandmiseks (tl 5). Hageja on seisukohal, et kõnesoleva tehingu näol oli tegemist mitmepoolsete tehingutega ning on tõendina esitanud hageja poolt aktsiaseltsile XXX väljastatud arve nr 113591 (tl 134). Hagiavalduses on hageja laofinantseeringut olemust kirjeldanud järgmiselt (tl 5): „Laofinantseeringu puhul on tegemist olukorraga, kus sõltumatu laopidaja kontrolli all on kaup, mille olemasolu ja koguse kohta on laopidaja välja andnud laokirja(d). Laokiri on vastavalt selle tingimustele omandiõigust tõendavaks dokumendiks, st et igaüks, kelle käes on laokiri loetakse vastava kauba omanikuks ning sel isikul on õigus igal ajal vastav kaup iseseisvalt võõrandada või laoomaniku valdusest kätte saada. Laopidaja valduses oleva kauba tagatisel on finantseeringu andja finantseeringu kliendile välja maksnud kaupade väärtuse ja makstud raha tagatisena on laokirja(d) finantseeringu andja valduses.“ Kohus on toimiku materjalide põhjal tuvastanud, et hageja ja AS Unicredit Bank Eesti filiaali vahel oli sõlmitud laenulimiidileping nr XXX(edaspidi laofinantseering; tl 107). Asjaolust tingituna võib hagejat seega pidada finantseeringu kliendiks ning AS Unicredit Bank Eesti filiaali finantseeringu andjaks. Kaubaks võib käesolevas vaidluses pidada rapsi (kostja vastuse
2-12-39714 kohaselt oli tegemist rapsiseemnega (tl 148)). Laopidaja isik ning roll kõnesoleva vaidluse objektiks ei ole. Hageja kirjeldab laofinantseeringu üleandmist selliselt, et hageja sai rapsi ladustamise perioodiks käibevahendeid AS UniCredit Bank Eesti filiaalilt. Seega sai AS UniCredit Bank Eesti filiaal tagatisdokumendina laokirjade valdajaks (mis kätkeb endas ka võõrandamisõigust). 29.12.2011.a anti vastav laofinantseering hageja taotlusel üle aktsiaseltsile XXX, s.o mitmepoolsete tehingute lõpptulemusena jäi laokirjade valdajaks AS UniCredit Bank Eesti filiaal, kes oli ka laokirja valdajaks vastavate tehingute tegemise eelselt. Seega 29.12.2011.a tehingu tulemusena kauba valdaja ja omanik ei muutunud. Hageja lisab, et tehingu alusel toimus üksnes laofinantseeringu üleandmine teisele isikule, st et üheaegselt anti üle nii kohustus AS UniCredit Bank Eesti filiaali ees kui ka selle kohustuse tagamiseks finantseeringu andja valdusesse antud laokirjad. Kostja lisab 23.11.2012.a vastuses, et pärast kõnesolevat tehingut hakkasid laokirjad AS UniCredit Bank Eesti filiaali poolt hagejale laofinantseeringu (laenulepingu) asemel tagama AS UniCredit Bank Eesti filiaali poolt aktsiaseltsile XXX finantseeringut (tl 148). Eelnevalt avaldatud asjaolude kirjeldustest ja avaldatud seisukohtadest hindab kohus 29.12.2011.a tehingut läbi õiguslike ja majanduslike aspektide järgmiselt. Hageja sooviks oli laenu saamine, milleks hageja sõlmis AS UniCredit Bank Eesti filiaaliga laenulimiidilepingu. Laenulepingu tagatiseks andis hageja laopidaja valdussesse üle teatud koguses rapsi. Õiguslikult tekkis laenulimiidilepingu sõlmimise, sellele järgnenud kauba ladustamise ja laokirjade väljastamise näol tekkis erinevate tehingute kogum, mida võib ühtsena määratleda kui laofinantseeringut. Kuid laofinantseeringu majanduslikust aspektist lähtuvalt juhib kohus tähelepanu sellele, et laofinantseeringu eesmärgiks ei ole laenu andmine isikule, kes annab laenu tagatiseks laenusaajale kuuluva kauba. Laofinantseeringu erisuseks tavapärase laenulepinguga on see, et laenusaaja on laenu tagatiseks andud kauba, millega seoses on laenusaajal huvi see võõrandada, eesmärgiga laenukohustuse lõppemine finantseeringu andja ees. Lõppastmes on finantseeringu saajal siiski majanduslik huvi laenu tagatiseks antud kaup võõrandada. Kohtule esitatud laofinantseerimisskeemi kohaselt (tl 6) eeldab traditsiooniline lähenemine kolmandat isikut, kes laenu tagatiseks seatud kauba ostab. Käesoleval juhul selgub hagiavalduses ja kohtuasja menetluse käigus selgunud asjaoludest, et laofinantseeringu üleandmisena mõistetakse seda, et üheaegselt anti aktsiaseltsile XXX üle nii kohustus AS UniCredit Bank Eesti filiaali ees kui ka selle kohustuse tagamiseks finantseeringu andja valdusesse antud laokirjad (tl 5). Eelnevast järeldab kohus, et laofinantseeringu üleandmine tähendas hagejale müüki, milles hageja sisuliselt võõrandas oma positsiooni laofinantseeringu skeemis. Tehingu tagajärjena väljus hageja kõnesolevast laofinantseeringust, olles varasemalt saanud AS UniCredit Bank Eesti filiaalilt laenu, mille tagasimaksmise kohustusest hageja pääses, kuivõrd laenu tagatiseks seatud rapsikogus müüdi aktsiaseltsile XXX. Kohus märgib, et AS UniCredit Bank Eesti filiaali ja aktsiaseltsi XXX tahteavaldused jätkata laenulepingut, mille raames saadavat laenu hakkas tagama varem hagejale kuulunud raps, ei olnud seotud hageja ning aktsiaseltsi XXXvahel toimunud rapsi müügitehinguga. Kohus lisab, et tehingu mõistet „laofinantseeringu üleandmine“ tuleb vaadelda laofinantseeringu andja, antud juhul AS UniCredit Bank Eesti filiaali, mitte hageja aspektist. Laofinantseeringu üleandmisel annab laofinantseeringu andja oma nõusoleku (tl 107), mille saamisel võib finantseeringu saaja müüa kolmandale isikule tagatiseks seatud kauba, vabanedes seega laofinantseeringu aluseks olevatest tehingutega seotud kohustustest. Asjaolu, et kõnesolev laofinantseeringu üleandmine võis aset leida hageja initsiatiivil, ei muuda kõnesoleva tehingu
2-12-39714 olemust. Eelneva põhjal leiab kohus, et laofinantseeringu üleandmise eelduseks on laenu tagatiseks seatud kauba omandiõiguse üleminek uuele laofinantseeringu saajale. Vastaval juhul tekiks olukord, kus laofinantseeringu andja poolt antav laen jääks tagatiseta. Kohus on hinnangul, et eelnevalt nimetatud olukorras tehtava taotluse puhul jääks laofinantseeringu andja nõusolek saamata. Võttes arvesse eeltoodut, leiab kohus, et 29.12.2011.a tehingu näol oli tegemist müügitehinguga. Hageja seisukoht, et tegemist oli mitmepoolse tehinguga, on väär, kuivõrd tehingu tegemiseks nõusoleku saamist ei saa pidada nõusoleku andva poole lepingu kolmandaks osapooleks saamist. Ka laofinantseeringu üleandmise raames toimunud müügitehing on mitmepoolne tehing, kuivõrd mitmepoolseks tehinguks võib pidada ka kahe poole osalusel toimuvat tehingut. Kohtu hinnangul 29.12.2011.a müügitehingtehing, olles samaaegselt laofinantseeringu üleandmise osa, vastab poolte vahel sõlmitud krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p-s 1.9 sätestatud müügitehingu mõistele ja olemusele.
9.Järgnevalt tuvastab kohus, kas krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on saanud krediidikindlustuslepingu osaks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 näol on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 mõistes. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. VÕS § 7 lg 1 näeb ette, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7 ning selle esimene alapunkt on sõnastuses: „Müügitehinguga ette nähtud maksete teostamisel ja kohustuste täitmisel ostja poolt, sõltumata kokkulepetest ning olenemata laekunud summade suurusest ja sellest, kas tegu on kindlustuslepinguga kaetud või katmata kohustusega, loetakse kuni maksehäire teate esitamiseni täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded.“ Krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kindlustuslepingu osaks võimalikku mittesaamist hindab kohus esmalt läbi n-ö üllatusliku tüüptingimuse aspekti. Hageja on 02.01.2013.a menetlusdokumendis leidnud, et käesoleval juhul on mõistlikule kindlustusvõtjale üllatuslik tüüptingimus, mis võimaldaks lugeda 30.12.2011.a aktsiaseltsilt XXX laekunud summaga täidetuks vaidlusalused aktsiaseltsi XXX arved, kuna nende arvete osas oli faktooringust tulenevalt 29.12.2011.a seisuga nõudeõiguse omajaks Aktsiaseltsi DNB Pank (tl 170). Hageja märgib, et kostja oleks pidanud eelnevat professionaalina hagejale selgitama ning sellele ka eraldi kindlustuspoliisil tähelepanu juhtima. Kohus eelneva hageja käsitlusega ei nõustu. Kohus on varasemalt tuvastanud, et hageja poolt Aktsiaseltsi DNB Pank loovutatud nõudeõigused ei ole kindlustuslepingu raames kindlustuslepingu osapooltele täiendavaid õigusi või kohustusi tekitav asjaolu. Antud asjaolu peab kostja kui kindlustusandja arvesse võtma niivõrd, et Aktsiaseltsi DNB Pank oli kindlustuspoliisi nr 8 alusel määratud soodustatud isikuks, kellel VÕS § 425 lg-st 1 tulenevalt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Kohus ei leia, et kostja oleks
2-12-39714 pidanud hagejale, kes tegutses kindlustuslepingut sõlmides oma majadustegevuse raames, segitama seda, et soodustatud isikul on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Kohus märgib, et VÕS § 7 lg 1 mõttes tuleb samas olukorras heas usus tegutsevat isikut mõista kui majandus- ja kutsetegevuses osalevat isikut, kelle eest juriidilise isiku puhul langetab otsuseid juhatuse liige. Ka juhatuse liikmelt eeldatakse juriidilise isikuga käsundilaadses õigussuhtes professionaalset kutsestandardit. Seega leiab kohus, et sarnastel asjaoludel võib mõistlikult kindlustusvõtjana kindlustuslepingut sõlmivalt isikult eeldada, et kõnesoleva tüüptingimuse sisu on temale ootuspärane. Kohtul puudub esitatud asjaolude pinnalt kahtlus, et kõnesoleva krediidikindlustuslepingu ning selle poliiside sõlmimisel ei oleks pooled arvesse võtnud krediidikindlustuslepingu võlasuhte olemust ja sellega seatud eesmärki. Kohus ei nõustu hageja viitega finantsinspektsiooni juhendile „Üldnõuded kindlustuslepingutele“ (tl 170), kuna kõnesoleva tüüptingimuse näol ei ole tegemist kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamisele kuuluva kohustuse välistamisega. Kostja on õigesti leidnud, et välistuse näol on juhendi puhul tegemist kindlustuslepingu tingimustega, mis toovad kaasa kindlustusandjal kindlustusjuhtumi puhul eksisteeriva täitmiskohustuse erandliku lõppemise, välistavad kindlustusjuhtumi korral kindlustusandja vastutuse teatavate kahjude eest, mille eest seda liiki kindlustusleping tavapäraselt kaitseb või millega välistatakse kindlustusandja vastutuse tekkimine kahjujuhtumi toimumise korral, mille puhul seda liiki kindlustusleping näeb tavapäraselt ette hüvitamiskohustuse tekkimise (tl 181-182). Asjas on varem tuvastust leidnud, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul on tegemist kohustuse täitmise järjekorda reguleeriva sättega, mis kindlustusjuhtumi toimumisel ei kuulu kohaldamisele kui kindlustusandja kohustust välistav tingimus
10.Krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kindlustuslepingu osaks võimalikku mittesaamist hindab kohus järgmisena läbi tüüptingimuse arusaadavuse aspekti. Tüüptingimuse arusaadavus tähendab seda, et selles ei ole kasutatud keerilisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialast terminoloogiat, mille tundmist ei saa keskmiselt lepingusõlmijalt oodata. Antud juhul on hageja leidnud, et keskmine kindlustusvõtja ei saa krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 sisust, väljendusviisist nign esituslaadist aru. Hageja märgib, et arusaadav tüüptingimus peaks olema kergestimõistetav, mitte ei pea kindlustusvõtja hakkama otsima sarnasusi erinevates õigusaktides olevate õigusnormidega. Kõnesoleva tüüptingimuse puhul juhib kohus tähelepanu sellele, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on esimene alajaotis lepingu üldtingimuste p 4.2.7 raames. Kohtu hinnangul tuleb tüüptingimuse sätte üllatuslikkuse ning arusaadavuse tõlgendamisel lähtuda üldtingimuste p 4.2.7 struktuuri tervikust. Terviku hindmisel jääb kohtule selgusetuks hagejapoolne esialgne tõlgendus sellest, et üldtingimuste p 4.2.7 ning selle alajaotised oleksid viidanud tasaarvestuse regulatsioonile. Lisaks ei nähtu p 4.2.7 sõnastusest seda, et kostja oleks kasutanud keerilisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialast terminoloogiat. Kõnesolev tingimus on kohtu hinnangul struktureeritud võimalikult lihtsalt, milles sisalduv on keskmisele lepingusõlmijale kohtu hinnangul arusaadav. Hageja poolt esitatud väide, et kindlustusvõtja ei pea hakkama otsima sarnasusi erinevates õigusaktides olevate õigusnormidega, oleks iseenesest asjassepuutuv, kui hageja näol oleks tegemist tarbijaga. Samas on kohus eelnevas kohtuotsuse punktis juhtinud tähelepanu asjaolule, et hageja on kõnealuse krediidikindlustuslepingu sõlminud oma majandustegevuse raames. Seega peab hageja esindajana lepingu sõlminud juhatuse liige järgima üldisi hoolsuskohustuse nõudeid ning vajadusel paluma selgitusi lepingu sätetest arusaamiseks. Kohus lisab, et taolist
2-12-39714 selgitamiskohustust majandustegevuses tegutsev isiku puhul ei saa nii laias ulatuses pidada vaid kostja kohustuseks. Võttes arvesse eeltoodut, leiab kohus, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 ei ole üllatuslik ning arusaadav ning sellest tulenev on mõistetav ka isikule, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Eelnevast lähtudes leiab kohus, et ei ole täidetud tingimused, mis VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeks tüüptingimust lepingu osaks.
11.Eelnevaga on kohus tuvastanud, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on saanud kindlustuslepingu osaks. Seetõttu tuleb hinnata, kas kõnesoleva tüüptingimuse puhul on tegemist tühise tüüptingimusega krediidikindlustuslepingu sõlmisel, s.o 23.02.2011. a kehtinud VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 redaktsioonide kohaselt. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 2 esimese lause järgi ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Hageja leiab, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kahjustab hageja ja Aktsiaseltsi DNB Pank huve ebamõistlikult. Krediidikindlustuslepingu olemus oli tagada ostja (antud juhul aktsiaseltsi XXX) maksejõuetuks muutumisel kindlustusvõtja ja Aktsiaseltsi DNB Pank kui soodustatud isiku majandushuvisid (tl 172). Hageja leiab, et kostjapoolsest tõlgendusest tulenev üldtingimuste p 4.2.7.1 rakendamine jätab hageja ja soodustatud isiku sellest võimalusest ilma ja läheb vastuollu hageja poolse kindlustuslepingu sõlmimise eesmärgiga. Hageja leiab õigesti, et lepingulise tasakaalu rikkumisel peaks arvestama kahte aspekti – majanduslikku ja õiguslikku. Majandusliku aspekti puhul tuleb siis jälgida, kas hinnatav tüüptingimus võib tekitada ühele lepingupoolele olulist majanduslikku kahju. Õigusliku aspekti puhul tuleb vaadata, kas hinnatava tüüptingimusega antakse põhjendamatult ühele lepingupoolele õigusi, andmata sarnaseid õigusi teisele lepingupoolele. Hageja märgib, et hagejal ei oleks mingit mõtet krediiti taotleda, kui see ei oleks katnud aktsiaseltsi XXX maksevõlgnevusi. Majanduslikult oleks äärmiselt ebaotstarbekas maksta kindlustusmakset kostjale, kui antud nõuded oleksid krediidiga katmata, millest järeldub, et kohustuste vahel puudub tasakaal. Samuti ei leidu pooltevahelises lepingus muid kompenseerivaid eeliseid. Seega on kohustuste tasakaal oluliselt hageja kahjuks tulenevalt üldtingimuste punktist 4.2.7.1. Kohus eelneva hageja käsitlusega ei nõustu ning leiab, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 reguleerib vaid kohustuste täitmise järjekorda. Lahti seletatuna kohaldub kõnesolev üldtingimuste punkt siis, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitmeid kohustusi ning teatud ajahetkel tulevad võlgniku poolt vahendid, mida saab kasutada kohustuste täitmiseks. Käesoleval juhul on selleks 29.12.2011.a tehingu alusel väljastatud arvest nr 113591 hagejale laekunud makse. Kõnesoleva maksega varasemad maksete tasutuks lugemine oleks iseenensest kindlustuslepingu mõistes tekitanud olukorra, kus hagejal oleks jäämata saanud arve nr 113591 alusel saadud summa. Arve nr 113591 alusel laekumata summa oleks kostja pidanud hagejale hüvitama juhul, kui arve nr 113591 alusel tehtud makse toimunuks kindlustuskaitse kehtivuse ajal ning arve nr 113591 summa oleks olnud kaetud poolte vahel kokku lepitud krediidilimiidiga. Käesoleval juhul oli poolte vahel kokku lepitud krediidilimiidiks 500 000
2-12-39714 eurot. Eelnimetatud krediidilimiit oli kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks täitunud. Seega olnuks kostjal õigus keelduda arve nr 113591 kohta hüvitise väljamaksmisest. Seega ei sõltu hageja poolt saadav hüvitis vaid krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kohaldamisest, kuivõrd selle kohaldamisele eelnevad muud n-ö kontrollsätted (sh ka hageja poolt väljastatud arvete summade suuruse kinnitatud krediidilimiidile vastamine). Kohus leiab, et antud juhul ei ole krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 lepingupoolele olulist majanduslikku kahju tekitanud. Hageja väide, et hageja nõuete katmata olek ning sellest tulenev poolte kohustuste vahelise tasakaalu puudumine, ei saanud kohtu hinnangul tekkida krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 tõttu. Krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 sisalduva põhimõttega ei ole tüüptingimusega kõrvale kaldutud seaduse olulisest põhimõttest, kuivõrd selle kohutuse täitmise järjekorra seadmise võimalus tuleneb võlaõigusseadusest. Seega ei ole siinkohal asjakohane hageja poolt esitatud seisukoht, et heas usus tegutsev ei eeldaks lühiajalise krediidikindlustuse lepingu sõlmimisel, et kindlustusandja seab sellise hüvitamise järjekorra, mille järgi on tema nõue katmata. Kohus lisab, et nõuete kaetavust reguleeritakse poolte vahel eritingimuste abil, mille raames saavutatud võimalikud kokkulepped ei muuda nende mittejärgmisel lepinguosaks saanud tüüptingimusi tühiseks. Seega ei piiranud tüüptingimus hageja lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine oleks muutunud küsitavaks. Kokkuvõttes leiab kohus, et antud juhul ei saa täidetuks lugeda VÕS § 42 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tüüptingimuse tühiseks tunnistamise aluseid. Seega on kostja poolt 12.06.2012.a tehtud otsus kindlustushüvitise taotluse osas õiguslikult põhjendatud. Kostjal ei tekkinud seega kahju, mida kostja peaks VÕS § 476 lg 1 esimese lause kohaselt vastavalt lepingule hüvitama.
12.Hageja on seisukohal, et poliisis nr 8 kokku lepitud muu eritingimus nr 2 on sõlmitud olulise eksimuse mõjul ning on seeläbi tühistatav tsiviilseadustiku (TsÜS) § 90 lg 1 ja 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja palub nõudest loobumise aluse äralangemisel lugeda hagiavaldust poliisis sõlmitud kokkuleppe tühistamise avalduseks ning rahuldada hagi VÕS § 1028 alusel. Seega peab hageja nõude VÕS § 1028 alusel lahendamiseks poliisis nr 8 sõlmitud muu eritingimus nr 2 endast kujutama võlatunnistust ning sellel peab puuduma õiguslik alus. Samas on hageja oma alternatiivnõude esitanud eeldusel, et ilma poliisi nr 8 eritingimuse 2 kokkuleppeta, oleks kostjal olnud kohustus hagejale hüvitada 29.12.2011.a tehingust tulenev kahju. Kohus märgib, et kohus on asjas varem tuvastanud, et kostjal puudus kohustus hüvitada 29.12.2012. a tehingu tulemusel tekkinud kahju eelkõige seepärast, et hageja oli ületanud kostja poolt määratud krediidilimiidi. Kohus ei saa käesoleva menetluse raames välistada mõnda muud kindlustushüvitisest keeldumise aluse kohaldamist. Kuivõrd kohus on varasemalt leidnud, et kostja poolt 12.06.2012.a tehtud otsus kindlustushüvitise taotluse osas õiguslikult põhjendatud, siis ei saa VÕS § 1027 ja 1028 lg 1 mõistes rääkida õigusliku aluseta saadust. Eeltoodud põhjendustel ei pea kohus vajalikuks tuvastada poliisi nr 8 tühisust ega selle sisu vastavust võlatunnistuse olemusele, kuivõrd kohtuotsuses tehtud järeldused välistavad hageja alternatiivnõude rahuldamise alusetu rikastumise regulatsiooni alusel.
13.02.01.2013.a menetlusdokumendis on hageja esitanud teisegi alternatiivse nõude, milles hageja palub muuta poliisi nr 8 nii, et see kehtiks ilma kõnesolevas poliisis sisalduva eritingimuse nr 2 kokkuleppeta. VÕS § 97 lg 1 kohaselt kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt, võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt
2-12-39714 lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. VÕS § 97 lg 2 kohaselt võib lepingu muutmist võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel nõuda, kui kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda ja kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada ja asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool ja kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Kõnesoleva sätte regulatsiooni eesmärk on anda võimalus ebaõigluse korrigeerimiseks juhul, kui lepinguliste kohustuste vahekord on oluliselt muutunud lepingu poolest sõltumatute ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematute asjaolude muutumise tõttu. Toimiku materjalidest nähtub, et poliis nr 8 sõlmiti 11.01.2012.a. Sellega on muudetud eelnevalt kehtinud poliisi selliselt, et kindlustuskaitse periood sai 01.02.2011.a kuni 31.12.2012.a asemel olema lõppkuupäevaga 31.12.2011.a. Seega on pooled tagasiulatuvalt leppinud kokku, et kindlustuskaitse lõppeb 31.12.2011.a kuupäevaga. Samas oli poliisi nr 8 sõlmimise hetkel hagejale teada, et hageja oli 29.12.2011.a väljastanud aktsiaseltsile XXXveel ühe arve. Kõnesoleva arve alusel laekus hagejale arves märgitud summas makse 30.12.2011. a. 29.01.2013.a istungil märkis kostja esindaja, et 29.12.2011.a tehing oli tehtud enne kindlustuslepingu lõpetamise kokkulepet (tl 186). Kostja esindaja pole kõnesolevat väidet ümber lükanud. Kohus on hinnangul, et puudub mõistlik alus arvamaks, et hageja oli tehtud tehingust ja selle raames laekunud maksest poliisi nr 8 sõlmimise hetkel teadlik. Sellega on hageja kõrvale kaldunud krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 3.1.2 sätestatud kindlustusvõtja kohustusest teavitada kindlustusandjat asjaoludest, mis on vajalikud ostjaga seotud riskide hindamiseks. Lisaks näeb üldtingimuste p 3.5.1 ette kindlustusandjale teabe esitamise kohustuse. Hageja sellist 29.12.2011.a tehingu kohta kostjale teavet ei esitanud. Kõnesolevast tehingust sai kostja teada alles 29.05.2012.a, kui hageja edastas kostjale dokumendid, milledest nähtus 29.12.2011.a tehing ning selle alusel väljastatud arve summa laekumine. Kohus lisab, et pooled peavad VÕS §-st 6 tulenevalt teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttest kinnipidamine eeldanuks hagejapoolset kostja teavitamiskohustusest kinnipidamist. Eelnevast lähtuvalt ei olnud hilisem poolte lepinguliste kohustuste vahekord lepingu poolest sõltumatute ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematute asjaolude muutumise tõttu. Seega ei pea kohus vajalikuks anda hinnangul lepingu kohustuste vahekorrale, kuivõrd kohus ei tuvastanud, et käesoleval juhul oleks täidetud VÕS § 97 kohaldamise võimalus. Lähtudes eeltoodust tuleb kostja hagi jätta rahuldamata.
14.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldamisele ei kuulu, siis menetlusosaliste menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest /allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.