2-11-4647/70 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.04.02.2011.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi tervisekahju hüvitamise nõudes. Hageja palus deliktiõigusele tuginedes kostjalt välja mõista ühekordse hüvitise perioodi 01.01.2008.a – 31.03.2013.a eest summas 4915,99 eurot. Hagiavalduse kohaselt on hagejale määratud töövõimekaotus seoses kutsehaigusega alates 12.09.2006.a ning vastavalt Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla epikriisile on fikseeritud, et tervist kahjustavaks tööalaks oli hagejal komplekteerija pagaritöökojas 6,5 aastat (1999 – 2006), s.t toodete jagamine nimekirja järgi. Hagejal esines töökohas igapäevane kokkupuude tuhksuhkru- ja jahutolmuga, pumati jt toiduainetega, ebasoodne mikrokliima, raskuste tõstmise vajadus. Kooskõlas Tööinspektsiooni Järvamaa Inspektsiooni Kutsehaiguste uurimiskokkuvõttega on hagejale määratud kutsehaiguse diagnoosina: 1) ärrituslik kontaktdermatiit; 2) bronhiaalastma (keskmise raskusega). Nimetatud uurimiskokkuvõttest nähtub, et kutsehaiguse tekkimise asjaoluks oli töötamine kostja juures ning töötervishoiuarsti Tiiu Kihva hinnangul kujunes hageja kutsehaigus välja perioodil 1999 – 2006. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti 10.09.2009.a otsusele nr 546756 on fikseeritud, et hagejal esineb raskele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni kõrvelekalle, keskmisele puudele vastav keha struktuurimuutus (kehadefekt) ja raskele puude raskusastmele vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle. Nimetatud otsusest nähtub, et hageja on täielikult töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 60%, põhjus kutsehaigus, 100% põhjus üldhaigestumine, kogu püsiva töövõimetuse ulatus 100%. Otsusest nähtub ka, et hagejal on tervisekahjustusest tingitud lisakulutused. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Vaidlus puudub tõsiasjas, et kohtumenetluses teostatud ekspertiisi aktist nähtuvalt (alapunkt 10) puudub kostja poolt läbi viidud ja ekspertiisiks esitatud riskianalüüsis igasugune vajaminev teave, millest nähtuks, et kostja on korralikult täitnud endal lasunud kohustusi töötingimuste tagamisel. Ekspertiisiaktist nähtub aga fakt, et kostja on esitanud riskianalüüsis komplekteerija töökohal füüsikalisi, keemilisi, bioloogilisi ja psühholoogilisi ohutegureid ilma mõõdistuste andmete lisamiseta ning mõõdistuste protokollid on viimati esitatud hoone kasutusloa saamiseks 2001.a. Veelgi enam, ka komplekteerija töökohal puuduvad jahutolmule kõikvõimalikud mõõdistuste andmed, kuigi jahutolm on tähtsaimaks ohuteguriks pagaritööstuses. Võttes arvesse nii haiguse anamneesi kui ka andmeid hageja tööolude kohta kostja juures, põhjustasid ekspertiisiaktis tuvastatud tööohutusnõuete rikkumised hagejale kutsehaiguse. Vaidlust ei ole ka selles, et ekspertiisiaktist nähtuvalt ei ole kostja esitanud riskianalüüsi materjale, s.t kostjal on tänaseni välja selgitamata tööprotsessis tekkivad ohutegurid töötajaile. Hageja arvates on antud asjas kostja süü elemendid väga täpselt kirja pandud ekspertiisiaktis kui ka hagiavalduses ja sellele lisatud tõendites, s.t on välja toodud konkreetsed rikkumised ja rikkumisi kinnitavad tõendeid. Nii hageja esitatud kirjalikest tõenditest kui ka ekspertiisiaktist nähtub põhjusliku seose olemasolu kostja kui tööandja õigusvastase tegevuse/tegevusetuse ja hagejal ilmnenud kahjuliku tagajärje vahel. Ekspertiisiakti punkti 19 alapunkt 2 selgitab hageja töövõime kaotuse protsendi määra. Aktist nähtub, et hagejal on 60% töövõimetust tulenevalt kutsehaigusest ning 40% tulenevalt üldhaigestumisest. Nimetatud protsendimäärad moodustavad kokku 100%. Seega juhul, kui hagejal ei oleks kutsehaigestumist 60% ulatuses, siis oleks ta suuteline 60% ulatuses töötama. Kostjapoolne tõlgendus, et hagejal on 100%

2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta tõendamatuse motiivil rahuldamata. Hageja peab küllaldaselt tõendama, et kostja on rikkunud tööohutuse eeskirju, mille tagajärjel tekkis kutsehaigus. See, et hageja on allergiline, ei anna veel õiguslikku alust kahju hüvitamiseks. Hageja töötingimused vastasid ja vastavad tööohutuse eeskirjadele ja on tunduvalt paremad lubatud miinimumnormidest. Nii näiteks kui tööandja tööruumides oli lubatud jahutolmu aste 5 mg/m3, siis kostja ettevõttes läbiviidud mõõtmistulemused näitasid jahutolmu sisaldust ainult 1,0 mg/m3 kohta. Kostja suunas hageja 2004.a AS Järvamaa Haigla töötervishoiukabinetti tervisekontrolli, et selgitada välja, kas hageja tervislik seisund vastab antud töökoha tingimustele ja kas töötaja võib töötada antud töökohal. Töötervishoiukontrolli otsuse tulemusena selgus 12.10.2004.a, et hageja on terve ja võib töötada antud töökohal. Mingeid ettekirjutusi töötervishoiuarst ei teinud ning määras järgmiseks tervisekontrolli ajaks 2006.a oktoobri. Kostja leidis, et tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes toodud seisukohad ei ole objektiivsed ega tugine ettevõttes olemasolevatele faktilistele asjaoludele. Nimelt väidab tööinspektor, et töötaja rääkis töötervishoiuarstile allergiast, kuid see ei nähtu töötervishoiuarsti otsusest, ka ei tehtud ettekirjutusi allergia tagajärgede ärahoidmiseks. Antud asjas ei saa eeldada, et töökeskkond ei vastanud hageja tervislikule seisundile, vaid vastupidi. Kui hageja ise ega töötervishoiuarst ei teavita tööandjat töötaja tervislikust seisundist, siis mis viisil pidi seda teadma tööandja, et võtta tarvitusele vastavad abinõud, mis välistaksid haiguse süvenemise. Kui töötaja on allergiline teatud ainete suhtes, ei tähenda see, et tööandja oleks rikkunud kehtivat seadusandlust. Pärast seda, kui perearst andis töötajale vastava arstitõendi, millest nähtub, et antud töökoht on töötaja tervislikule seisundile vastunäidustatud, viis tööandja töötaja koheselt üle teisele tööle. Hageja haigestumine ei saanud olla tingitud töötamisest kostja tootmisettevõttes, mis vastas ja vastab euronormidele ning milles läbiviidud kontrollmõõtmised näitavad, et töötingimused olid töötaja tervisele täiesti ohutud. Ilmselt oli hageja haigestumise põhjuseks muud töövälised asjaolud. Kui eeldada, et hageja sai töökohal kutsehaigusena astma, siis see haigus ei saanud mitte mingil määral põhjustada liikumisfunktsiooni kõrvalekallet, keha struktuurimuutust, samuti ei saa astma olla vaimse funktsiooni kõrvalekalde põhjuseks. Seega peaks eeldatavad lisakulutused kandma siiski hageja, mitte kostja, kuna lisakulutuste vajadus ei ole tingitud eeldatavast kutsehaigusest. Hageja ei ole osutanud nendele konkreetsetele puudustele töökeskkonnas, mis tema arvates põhjustasid kutsehaiguse. Mõningad viited tööandja õigusvastase käitumise kohta on leida uurimiskokkuvõttest, kuid tööinspektori etteheited on jäänud täiesti üldsõnaliseks. Kostja rõhutas, et on täitnud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-s 3 sisalduva nõude koostada riskianalüüs, mille koostamise ja vormistamise nõudeid rikutud ei ole. Tööinspektori etteheide on, et läbi ei ole viidud tervisekontrolle, kuid see ei vasta tegelikkusele. Seega ei rikkunud kostja konkreetseid töötervishoiu ja tööohutuse norme hageja töökeskkonna kujundamisel aastatel 1999 – 2006 ning kostja tegevuses puudub õigusvastane käitumine. Kostja on ettevõttena teinud tööohutuse valdkonnas kõik, mida keskmiselt mõistlik pagariettevõte sai hoolsalt käitudes teha töötajate kutsehaigestumise vältimiseks, seega puudub kostja süü kui deliktilise vastutuse eeldus.

3.Maakohus tegi 01.04.2011.a vaheotsuse, millega jättis kostja poolt taotletud nõude aegumise kohaldamata. Maakohus tegi 23.05.2013.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Lahendi põhjenduste kohaselt töötas hageja AS-is Euroleib alates 15.08.1999.a komplekteerija ametikohal ning tema tööülesanded on määratletud tööülesannete ja tingimuste kirjelduses. Alates 2006.a märtsist on hageja üle viidud leiva- ja saiatoodete viilutajaks ning kostja poolt on tööleping hagejaga lõpetatud 07.09.2006.a. Hagejale on määratud alates 12.09.2006.a töövõimekaotus seoses kutsehaigusega ning vastavalt SA PERH Kutsehaiguste ja Töötervishoiukeskuse epikriisile haigusloost nr 2809249/2008 on fikseeritud hagejal 2006.a kutsehaigus: 1) ärrituslik kontaktdermatiit; 2) bronhiaalastma (keskmise raskusega). Hageja on esitanud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poolt 10.09.2009.a koostatud otsuse nr 546756, mille alusel on fikseeritud, et hagejal esineb raskele puude raskusastmele vastav liikumisfunktsiooni kõrvelekalle, keskmisele puudele vastav keha struktuurimuutus (kehadefekt) ja raskele puude raskusastmele vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle (t I kd lk 10). 10.09.2009.a otsusest nr 546755 nähtub, et hageja on täielikult töövõimetu, töövõime kaotuse protsent 60%, põhjus kutsehaigus, 100% põhjus üldhaigestumine, kogu püsiva töövõimetuse ulatus 100% (t I kd lk 11 – 12). Nende asjaolude üle vaidlus puudub. Seega on tõendatud hageja töötamine kostja juures, hagejal kutsehaiguse kui tervisekahjustuse tekkimine ja et hageja ei saanud kujunenud kutsehaigusega enam tööd kostja juures jätkata. SA PERH Kutsehaiguste ja Töötervishoiukeskuse epikriisi kohaselt on kutsehaiguse põhjuseks igapäevane kokkupuude tuhksuhkru- ja jahutolmuga, pumati jt toiduainetega, ebasoodne mikrokliima, raskuste tõstmine, teisaldamine aastail 1999 – 2006. Kuna kutsehaigus kujunes välja perioodil 1999 – 2006, siis pidid tervist kahjustavad teod aset leidma vaadeldaval perioodil. Nii tuleb asjas kohaldada VÕSRS § 22 lg 1 järgi nii VÕS-is sätestatut kui ka tsiviilkoodeksi (TsK) kahju tekitamist reguleerivaid sätteid. TsK § 448 lg 1 alusel tuli kahju tekitajal hüvitada teisele isikule tekitatud kahju, v.a kui ta tõestas, et ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule tervisekahjustusega. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja ei saanud töötamist enam jätkata tervislikel põhjustel ning tõendatud on, et hageja varanduslik olukord on muutunud pärast töösuhte lõppemist kostjaga. Varalist kahju ja selle ulatust reguleerivad VÕS § 130 lg 1 ja § 128 lg-d 1 ja 2, kuna tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimine leidis aset pärast 01.07.2002.a. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu suuruses või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu. Vastavalt SKA 10.09.2009.a otsusele nr 546755 ja 04.08.2011.a otsusele nr 769825 on hageja täielikult töövõimetu, millest 60% ulatuses

Tsiviilasi nr: 2-11-4647 moodustab kutsehaigus ja 100% ulatuses on ta töövõimetu üldhaigestumise tagajärjel (t I kd lk 11 – 12, 74). Hageja töövõime kaotuse põhjuste, seoste ja ulatuse väljaselgitamiseks teostatud ekspertiisi teostanud eksperdid on jõudnud seisukohale, et kaasuvate haigestumistena, mida on loetud üldhaigestumiseks, on hagejal diagnoositud krooniline tubolointerstitsiaalnefriit, südame ja neerukahjustusega hüpertooniatõbi, neerupuudulikkus, epilepsia, neerusarkoidoos, rasvumus, insuliinisõltumatu suhkrutõbi, krooniline tonsilliit, ösofagiit. Tegemist on väga raskete haigustega ning ekspertide arvates takistavad kaasuvad haigused kindlasti hageja töötamist (t I kd lk 178). Oluline on hinnata, kas hageja sissetuleku kaotus oleks saabunud ka kutsehaigusest tingitud töövõimetuse tõttu või mitte. Kuna hageja on kaotanud oma töövõimest 100% üldhaigestumise tagajärjel, siis tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just üldhaigestumise tõttu. Et juba üldhaigestumise tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut, siis nõustus kohus kostjaga, et hagejal ei ole alust väita, et ta kaotas sissetuleku kutsehaiguse tõttu. Ka juhul, kui hageja ei oleks kaotanud kutsehaiguse tõttu 60% töövõimest, ei töötaks ta üldhaigestumise tõttu (100% töövõime kaotus). Kostja ei vastuta üldhaigestumise tõttu saamata jääva sissetuleku eest. Ka Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 jõudnud sarnasele seisukohale. Kutsehaigusest tingitud töövõime ulatus 60% ei suurenda hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel, mille ulatus on 100% ja hageja kaotab üldhaigestumise tagajärjel isegi rohkem oma sissetulekust kui ta kaotaks kutsehaigestumise tagajärjel. Seega tuleks ainuüksi eeltoodust lähtudes jätta hagi rahuldamata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-68-11 ja 3-2-1-114-08) tuleb hagejal kutsehaigusest tingitud kahjunõude esitamisel osutada nendele konkreetsetele rikkumistele, mida ta kostjale (tööandjale) ette heidab ning tõendada vastutuse kahe eelduse olemasolu – kahjulik tagajärg ning põhjuslik seos tööandja õigusvastase tegevuse ja kahjuliku tagajärje (sissetuleku) vahel. Hageja poolt kostjale etteheidetavad tööandjapoolsed õigusrikkumised tulenevad kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttest nr 8.04.-41/380 (t I kd lk 6 – 7), kuid kohus nõustus kostjaga, et selles sisalduvad etteheited on jäänud üldsõnalisteks. Nimetatud uurimiskokkuvõtte kohaselt on kostjale ette heidetud, et riskianalüüs on puudulik, selles on alahinnatud ohutegureid, tolmu levikut on arvatud väiksemaks, riske töötajate tervisele on peetud tühiseks ja meetmeid riski vähendamiseks rakendatud ei ole. Etteheide on ka, et hindamata on tootmises kasutatavate ainete (jahud, maitseained, pähklid, seemned jne) mõju töötajate tervisele. Kostja poolt on 2001.a koostatud riskianalüüs koos selle juurde kuuluva töökeskkonna kontrollmõõtmiste aruandega (t I kd lk 183 – 184; 48 – 64) ning tööinspektor ei ole riskianalüüsi kritiseerides viidanud ühelegi õigusnormile, mida kostja on rikkunud. Kostja on selgitanud, et ka käesoleval ajal puudub õigusakt, mis sätestab töökeskkonna riskianalüüsi tegemise konkreetsed nõuded ning kohus ei ole tuvastanud, millist konkreetset õigusnormi riskianalüüsi tegemisel ja vormistamisel on kostja rikkunud. Põhiliseks ohuteguriks pagaritööstuses on kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte ja hagejale ekspertiisi teostanud ekspertide arvates (t I kd lk 154) jahu kui kompleksne orgaaniline tolm. Eksperdid on leidnud, et jahu ei ole mitte tüüpiline töökeskkonna kemikaal, vaid loodusliku päritolu valguline mõjur, millele on sätestatud EL regulatsioon, mille alusel ei tohiks jahu kontsentratsioon ületada 1 mg/m3, kuid viidet pole täpsustatud. Viidatud on ka VV 18.02.2001.a määrusele nr 293 „Töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid“, mis kehtestab orgaanilise tolmu piirnormiks 8-tunnise tööpäeva korral 5 mg/m3, kuid kostja juures läbiviidud mõõtmistulemused kinnitasid jahutolmu sisaldust ainult 1,0 mg/m3 kohta, mis on viis korda väiksem lubatud ülempiirist ning tõendid selle kohta, et kostja juures toimunud mõõtmise

Tsiviilasi nr: 2-11-4647 tulemused on ebausutavad ega vasta tegelikkusele, puuduvad. Nii hageja tööülesannete kirjeldusest kui ka tunnistaja Ilmar Polli ütlustest nähtub, et hageja kokkupuude jahutolmuga oli minimaalne ning ka muud ohutegurid, mida eksperdid on nimetanud, puudusid. Eksperdid on ekspertiisiakti alusel pidanud võimalikuks, et 2001.a töökeskkond komplekteerija töötsoonis vastas nõuetele kogu 8-tunnise tööpäeva jooksul (t I kd lk 174). Kostjale on ette heidetud ka tervisekontrolli korra mittejärgimist. Vaidlust ei ole selles, et hageja läbis esmase, sotsiaalministri 31.05.2000.a määruse nr 40 „Töötajate tervisekontrolli korra“ § 1 lõikele 4 vastava tervisekontrolli 2004.a (t I kd lk 47), samas hageja ei eitanud, et läbis lisaks profülaktilise kontrolli perearst dr. J juures ilma kaebusteta aastatel 1999, 2001, 2003 ja 2005. Hageja kinnitusel ei oleks ta saanud ilma tervisetõendita üldse tööle asuda ning sama on kinnitanud tunnistaja I. P. Kuna 2004.a tervisekontrolli otsusega on töötervishoiuarst tuvastanud, et hageja oli terve ja võis töötada komplekteerijana, siis ei saanud eelnevate aastate tervisekontrolli läbiviimine perearsti poolt kuidagi mõjutada hageja kutsehaigestumist. Kohus leidis, et kuigi kostja on rikkunud terviskontrolli läbiviimise korda, ei ole rikkumine selline, mis võiks olla põhjuslikus seoses hageja kutsehaigusega. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et kostja kui tööandja õigusvastane käitumine ei ole leidnud piisavalt tõendamist. Välistatud ei ole kostja poolt väidetu, et hageja kutsehaigus võis olla tekkinud kas töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast ning mis välistab kostja vastutuse. Kahju õigusvastaselt põhjustanud isik peab VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. Süü tuvastamise küsimus ei kuulu mitte ekspertide kompetentsi, vaid selle tuvastab kohus. Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 tulenevalt peab kohus välja selgitama, mida kostja keskmise mõistliku isikuna oleks hoolsalt käitudes pidanud tegema. Nii riskianalüüsist (t I kd lk 183 – 184), töökeskkonna kontrollmõõtmisest (t I kd lk 48 – 64, 99 – 104) kui ka tunnistaja I.Polli ütlustest nähtub, et kostja on teinud töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas kõik, mida keskmiselt mõistlik Eesti pagariettevõte sai hoolsalt käitudes teha kutsehaiguse vältimiseks. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, ei peatunud kohus ka poolte poolt ühiselt läbitöötatud hüvitise arvestusel ning hageja poolt esitatud nõude arvestuse õigsusel, kuid viitas VÕS § 127 lg-le 5, leides, et lisaks töövõimetuspensionile kuulub hüvitisest mahaarvamisele ka hageja poolt saadav puudetoetus, sest see on määratud tulenevalt tervisekahjustusest. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 alusel. Nõue on aga esitatud korduva hüvitise nõudena ning sellisel juhul tuleb aegumisele kohaldada TsÜS § 154, mille järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks, s.o mitte varem kui 01.01.2008.a. Hagi on esitatud 04.02.2011.a, seega on hüvitise nõue aegunud osaliselt 2008.a jaanuarikuu hüvitise nõude osas. Apellatsioonkaebus