Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. 1(11)

2-11-6493 Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hageja nõue ja väited Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 1718,82 eurot, hagi esitamise ajaks 17. veebruariks 2011 sissenõutavaks muutunud viivis 412,33 eurot, lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutav viivis ning edasiulatuvalt kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,1% päevas, sealjuures kokku viivist mitte rohkem kui 1718,82 eurot, leppetrahv 1278,24 eurot ning kahju hüvitis 1098,70 eurot. Hageja väitel oli poolte vahel 07. jaanuaril 2009 sõlmitud äriruumide üürileping tähtajaga viis aastat. Kostja teatas 28. jaanuaril 2010 hagejale lepingu erakorralisest ülesütlemisest põhjusel, et kostja majandustegevus on kahjumlik. Hageja ei nõustunud kostja poolt lepingu erakorralise ülesütlemisega ja teatas kostjale, et ülesütlemine on kehtetu. Vastuseks teatas kostja, et soovib lepingu lõpetada poolte kokkuleppel 01. aprillist 2010. Hageja teatas kostjale, et ei nõustu lepingu lõpetamisega ning nõudis kostjalt leppetrahvi lepingu rikkumise eest. Hageja ütles omapoolselt lepingu erakorraliselt üles 30. juunist 2010. Hageja on seisukohal, et kostja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine on kehtetu, kuna ülesütlemine ei vastanud lepingus kokku lepitud tingimustele ning ülesütlemisel ei olnud ka seaduslikku alust. Hageja väitel on kostjal täitmata äriruumide üürilepingust tulenevad kohustused ning peale tasaarvestust on kostjal tasumata üüri ja kommunaalteenuste arved summas 1718,82 eurot, mis moodustab põhinõude. Hageja on arvestanud põhinõudelt viivist kuni 17. veebruarini 2011 lepingus kokku lepitud määras 0,1% päevas põhinõudelt summas 412,33 eurot. Hageja leiab, et kostjalt tuleb lisaks nõuda viivist alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasiulatuvalt peale kohtuotsuse tegemist kuni põhinõude kohase täitmiseni lepingus kokku lepitud määras 0,1% põhinõudelt päevas. Hageja vähendab viivist selliselt, et kogu viivise summa ei ületaks põhinõuet, so maksimaalne viiviste summa ei tohi ületada 1718,82 eurot. Hageja leiab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi lepingu rikkumise eest ning leppetrahvi summa moodustab 1278,24 eurot. Hageja väitel on kostja lepingu erakorralise ülesütlemisega tekitanud hagejale kahju, kuna hagejal jäi saamata rendilepingust tulu, mida hageja oleks saanud, kui kostja ei oleks tähtajalist lepingut üles öelnud. Hagejale tekitatud kahju suuruseks kujunes 2376,94 eurot, kuid hageja vähendab kahju hüvitamise nõuet leppetrahvi võrra ning kahju hüvitise suuruseks jääb 1098,70 eurot.

2(11)

2-11-6493 Hageja tõendid Üürileping kolmanda isikuga (t.l.-10-12, I kd); 07. jaanuari 2009 üürileping (t.l.-14-23, I kd); 28. jaanuari 2010 kiri (t.l.-24, I kd, tõlge t.l.-115); 22. märtsi 2010 kiri (t.l.-25, I kd, tõlge t.l.-26, I kd);

2-11-6493

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja vahel oli 07. jaanuaril 2009 sõlmitud äriruumi üürileping (t.l.14-23, I kd), mille alusel hageja andis kostja valdusesse äriruumid pindalaga 36,2 m2. Leping sõlmiti tähtajalisena kestusega viis aastat. Pooled sõlmisid lepingu oma majandustegevuses ning tegemist on äriruumi üürilepinguga. Lepingu tingimuste üle pooled ei vaidle. Lepingu ülesütlemine Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas kostja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine 01. aprillist 2010 on kehtiv või mitte. Kostja leiab, et lepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed alused on täidetud ning ülesütlemine on kehtiv. Hageja ei nõustu kostjaga ja leiab, et kostja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kooskõlas lepinguga ning kostja poolt viidatud alustel ei ole võimalik tähtajalist üürilepingut erakorraliselt üles öelda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Vastavalt VÕS § 313 lg 1 võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Lähtuvalt VÕS § 313 lg 2 on erakorralise ülesütlemise materiaalsete aluste loetelu lahtine. Vaidlust ei ole, et kostja poolt lepingu ülesütlemise formaalsed alused on täidetud, kostja on esitanud hagejale ülesütlemisavalduse (t.l.-24, I kd, tõlge t.l.-115), mis vormilt vastab VÕS § 325 lg 1 ja lg 2 p 1 ja p 2 sätestatud nõuetele. Kostja ei ole märkinud ülesütlemisavalduses ülesütlemise materiaalseid aluseid, kuid arvestades poolte kirjavahetust peale ülesütlemisavalduse hagejale esitamist, võib järeldada, et ülesütlemise põhjus oli hagejale teatavaks tehtud muul viisil. Hageja 26. märtsi 2010 vastus teatisele (t.l.-27-29, I kd) tõendab, et kostja oli hagejale läbirääkimiste käigus teatanud ülesütlemise põhjuse – kahjumlik majandustegevus. Puudub ka vaidlus selle üle, et kostja ülesütlemisavaldus oleks kehtetu avalduse vormi nõuete järgimata jätmise tõttu. Kostja on oma vastuses hagiavaldusele märkinud lepingu ülesütlemise põhjuseks turu aktiivsuse langus Eestis 2009. aastal, millel on vääramatu jõu tunnused ning mille tõttu oli otstarbekas lõpetada leping majanduslikel põhjustel, et vältida kostja kahjumi suurenemist ehk kahjumlik majandustegevus. Vaidlust ei ole, et kostja oli lepingu ülesütlemise ajal majandusraskustes. Kostja tõendid majandusaasta aruanne (t.l.-70-85, I kd), majandusnäitajate tabel (t.l.-88, I kd), selgitav kiri (t.l.118, I kd) ja tabelid (t.l.-119-121, I kd), mis viitavad kostja majanduslikule seisule ülesütlemise ajal, ei vaja seetõttu hindamist. Vastavalt VÕS § 313 lg 1 teisele lausele tuleb kohtul hinnata, kas kostja märgitud ülesütlemise põhjus on mõjuv, s.o kas kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes saaks eeldada, et kostja võiks lepingu täitmise lõpetada kahjumliku majandustegevuse tõttu. Kohus ei nõustu kostja viidatud asjaoluga, et kostja majandustegevuse kahjum oleks tekkinud vääramatu jõu mõjul VÕS § 103 lg 2 teise lause tähenduses, s.o asjaolu tõttu, mida kostja ei 4(11)

2-11-6493 saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohus nõustub hageja väitega, et lepingu sõlmimise ajal 07. jaanuaril 2010 oli majanduslangus kestnud Eestis juba ligikaudu aasta, see on üldtuntud asjaolu ja ei vaja tõendamist. Kostja pidi lepingu sõlmimisel arvesse võtma tegelikku majanduslikku olukorda ja arvestama võimaliku kahjumiga majandustegevuses, samuti ette nägema reserve või muid võimalusi, et katta võimalikku kahjumit. Kostja, sõlmides vaatamata majanduslangusele tähtajalise lepingu kestvusega viis aastat, pidi ette nägema vahendid üürilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, sealjuures hindama võimalikku riski majandustegevuses käibe või tulu vähenemisel jääda raskustesse lepingu täitmisel. Üüritasu ja muud kulud olid lepinguga üheselt ja ettenähtavalt kindlaks määratud, samuti pidi kostjale teada olema enda ettevõtte majandusnäitajad ja võimalikud prognoosid. Kuna kostja siiski sõlmis lepingu, pidi ta olema veendunud, et on suuteline lepingut täitma ning majanduslangus ei mõjuta lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Vastasel juhul oleks kostja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ehk teadvalt sõlminud lepingu, mida ta täita ei suuda. Kostja ei ole ka viidanud ega tõendanud erakorralist ja kostjast sõltumatut ootamatud asjaolu või sündmust, mida kostja ei oleks saanud objektiivselt mõjutada (loodusjõudude toime, õnnetusjuhtum, riigikorra muutumine vms) ning mille tagajärjel võis kostjal tekkida majandustegevuse halvenemine. Kohus järeldab, et võimalik kahjum majandustegevuses oli kostjale lepingu sõlmimisel piisavalt ettenähtav. Samuti oli kostjale ettenähtav, et ta ei saa lepingut ennetähtaegselt lõpetada mitte varem kui kahe ja poole aasta möödudes, s.o mitte enne kui 07. juulil 2011, kuna lepingu p 9.4.1. kohaselt (t.l.-20, I kd) oli kokku lepitud, et üürnik võib lepingu ennetähtaegselt üles öelda mitte varem kui kahe aasta möödudes üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamisest, sealjuures lepingu kolmandal aastal ja edasi on üürnikul õigus leping ennetähtaegselt üles öelda, kui ta teatab sellest üürileandjale vähemalt kuus kuud ette. Et kostja siiski sõlmis lepingu sellistel tingimustel, pidi kostja olema veendunud, et suudab lepingut kohaselt täita vähemalt kahe ja poole aasta jooksul. Kaaludes mõlema lepingupoole huvi lepingu ennetähtaegse lõpetamise osas, jõuab kohus järeldusele, et need on vastandlikud ja teineteist välistavad. Kostja soovis lepingu ennetähtaegselt lõpetada, et vältida kahjumi suurenemist, hageja huvi oli saada majandustegevuses sõlmitud üürilepingust võimalikult suurt tulu. Et pooled sõlmisid tähtajalise lepingu, oli hagejal õigustatud ootus saada lepingus kindlaksmääratud üüritulu kogu lepingu perioodi jooksul. Kostja poolt üürilepingu ennetähtaegne lõpetamine oleks seega andnud kostjale tema kulude kokkuhoidu hageja tulu arvelt, mis ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas. Kohus järeldab kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes, et kostja märgitud ülesütlemise põhjus, kahjumlik majandustegevus, ei ole mõjuv selleks, et kostja võiks tähtajalise üürilepingu erakorraliselt üles öelda. Kohus leiab, et kostja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine 01. aprillist 2010 on kehtetu ülesütlemise materiaalse aluse puudumise tõttu – ülesütlemiseks puudub mõjuv põhjus. Hageja väitel ütles hageja lepingu erakorraliselt üles 30. juunist 2010 põhjusel, et kostja rikkus lepingus kokku lepitud tingimusi. Kostja hageja poolt üürilepingu ülesütlemise osas vastuväiteid 5(11)

2-11-6493 ei esitanud, kuna kostja oli veendunud, et kostja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine 01. aprillist 2010 oli kehtiv ning selle läbi oli leping lõppenud. Hageja poolt lepingu erakorraline ülesütlemine on tõendatud 22. juuni 2010 ülesütlemisavaldusega (t.l.-37-42, I kd), mis vastab VÕS § 325 lg 1 ja lg 2 p 1, p 2 ja p 3 sätestatud nõuetele. kostja 14. juuli 2010 kirjaga (t.l.-43-47, I kd, tõlge t.l.-48-49, I kd) on tõendatud, et kostja on hageja 22. juuni 2010 ülesütlemisavalduse kätte saanud. Kohus nõustub hageja väitega, et lepingu erakorralise ülesütlemise aluseks on lepingu p 9.3.10, s.o kostja poolt kordub lepinguliste kohustuste rikkumine. Kostja on rikkunud lepingu p 5.20, s.o kostja ühepoolselt lõpetas oma tegevuse 31. märtsist 2010 ja ei olnud enam avatud ning ei kasutanud ruume lepingu lisas sätestatud korras. Et lepingu rikkumine toimus 11 nädala jooksul ning kestis ka ülesütlemise avalduse tegemise ajal, seda vaatamata hageja poolt kostjale edastatud teadetele, mida tõendab 09. aprilli 2010 pretensioon (t.l.-33, I kd), võib lepingu rikkumist lugeda korduvaks. Kohus järeldab, et hagejal oli mõjuv põhjus tähtajalise lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks kostja poolse lepingurikkumise tõttu. Et kostja oli lõpetanud oma tegevuse üüritaval pinnal ning sealt oma inventari ära viinud, mida tõendab kostja 30. märtsi 2010 kiri (t.l.31, I kd, tõlge t.l.-32, I kd), võis hageja eeldada, et kostja lepingu täitmist ei jätka. Kohus nõustub hageja väitega, et lepingu ülesütlemine vähendas kostja kulusid seoses lepingu lõpetamisega, kuna kostjal ei olnud enam peale lepingu ülesütlemist kohustust tasuda üüri ega kommunaalkulusid. Seega oli üürilepingu viivitamatu lõpetamine peale kostja poolt üüritavalt pinnalt lahkumist kostja huvides. Kohus järeldab kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes, et hageja poolt üürilepingu erakorraline ülesütlemine 30. juunist 2010 on kehtiv. Lepingu täitmine Hageja väitel jättis kostja enne lepingu lõppemist tasumata arve nr 90546 (üür aprilli 2010) summas 971.71 eurot (t.l.-17, II kd), arve nr 90563 (üür mai 2010) summas 971,71 eurot (t.l.-17 pöördel, II kd), arve nr 90577 (kommunaalkulud aprill 2010) summas 69,69 eurot (t.l.-18, II kd) ja arve nr 90580 (üür juuni 2010) summas 971,71 eurot (t.l.-18 pöördel, II kd), kokku 2984,83 eurot. Vaidlust ei ole, et kostja maksis hagejale lepingu sõlmimise järel deposiiti arvete nr 9005 ja 90070 alusel kokku 1774,53 eurot koos käibemaksuga (1503,84 eurot ilma käibemaksuta). Hageja väitel tasaarvestas ta kostja ettemaksu 1503,84 eurot viivise nõudega summas 175,72 eurot ja ülejäänud ettemaksu 1328,12 eurot tasaarvestas arvest nr 90546 tuleneva nõudega 971,71 eurot ja osaliselt arvest nr 90563 tuleneva nõudega 971,71 eurot. Arvest nr 90563 jäi nõue tasaarvestamata summas 615,31 eurot. Hageja väitel jäi peale tasaarvestuse teostamist hagejal nõue kostja vastu kokku 1656,72 eurot, millele lisandus arvest nr 90595 (kommunaalkulud mai 2010), mis muutus sissenõutavaks peale tasaarvestust, summa 62.10 eurot (t.l.-19, II kd). Kokku on kostjal tasumata arved 1718,82 euro ulatuses. Kostja vaidleb tasaarvestusele vastu osaliselt. Kostja arvestuste kohaselt on hageja arved 2010. aasta aprilli ja mai eest on rendi osas tasutud kostja ettemaksu arvelt, sealjuures ei pea kostja tasuma kommunaalmaksete arveid, kuna ta ei saanud peale 01. aprilli 2010 teenuseid kasutada. Vaieldav on vaid 2010. aasta juuni rendiarve. Kostja leiab,et põhivõla summa on vaid 1272,38 eurot, kuna hageja ei ole kostjale tagastanud lepingu sõlmimisel kostja poolt makstud deposiiti. Kostja leiab ka, et hagejal ei olnud õigus kostja ettemaksu tasaarvestada enne lepingu ülesütlemist arvestatud ja sissenõutavaks muutunud viivisega, kuna lepingus ei ole seda kokku lepitud ja see on 6(11)

2-11-6493 ebaseaduslik. Lisaks ei ole hageja eelnevatel arvetel viivist märkinud ning kostjal ei olnud võimalus seda tasuda. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega. Hageja esitatud viivise arvestusest kuni tasaarvestuseni (t.l.-12, II kd) selgub, et kostja on kogu üürilepingu täitmise perioodil tasunud arveid mõningase hilinemisega, millest tulenevalt on hageja arvestanud viivist kokku 175,72 eurot, viivisemäär vastab lepingu p-s 10.1. kokku lepitud määrale 0,1% päevas ehk 36,5% aastas. Viivise arvestuse aluseks olevad summad vastavad arvetel märgitud summadele (t.l.-6-11,14-21, II kd) ning viivise arvestamise alguskuupäevad vastavad arvetel märgitud tasumise tähtaegadele. Kostja esitatud viiviste arvestus (t.l.-29-30, II kd) ei ole kohtu hinnangul õige, kuna viivitatud päevade arv erineb hageja poolt esitatud viivise arvestusel märgitust ning sealjuures ei ole kostja tõendanud, et arvete tasumine toimus just kostja poolt märgitud kuupäevadel. Kohus loeb tõendatuks, et enne hageja poolt tasaarvestuse tegemist oli kostja arvete tasumisega viivituses hageja poolt märgitud ulatuses ning seetõttu oli hagejal õigus VÕS § 113 lg 1 alusel arvestada viivist kostja poolt tähtaegselt tasumata arvetelt lepingus kokku lepitud määras. Viivise summa moodustab 175,72 eurot. Lähtuvalt VÕS 197 lg 1 ja lg 2, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Vastavalt VÕS § 198, tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus leiab, et poolte vahel oli tasaarvestuse olukord, kus hagejal oli lepingust tulenevad rahalised nõuded kostja vastu ja kostjal deposiiti makstud raha osas hageja vastu raha tagastamise nõue. Tasaarvestuse avaldus on kostjale tehtud koos ülesütlemisavaldusega 22. juunil 2010 (t.l.-41, I kd). Vaidlust ei ole, et kostja on selle kätte saanud. VÕS § 201 lg 1 kohaselt, kui tasaarvestuse pooltel on mitu tasaarvestuseks sobivat nõuet, võib tasaarvestav pool määrata nõuded, mis tasaarvestatakse. Kui tasaarvestuse avalduses ei ole määratud, millised nõuded tasaarvestatakse, või kui teine pool vaidleb tasaarvestuse avalduses märgitud määramisele viivitamata vastu, loetakse tasaarvestatuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus, teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus, kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus, neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Tasaarvestusavalduses on hageja märkinud, et tasaarvestab esmalt viivisenõude ja seejärel tasumata üürivõlgnevuse. Kostja on esitanud vastuväte, et leping sellist määratlust ette ei näe. Vastavalt lepingu p-le 10.1. (t.l.-22, I kd) kohaldatakse kõikide rahaliste kohustuste täitmisel põhimõtet, et laekunud summadest loetakse tasutuks viivised ja seejärel ülejäänud summa ulatuses üüritasu. Kohus leiab, et hagejal oli õigus määrata, et esmalt tasaarvestatakse viivisevõlgnevus ja seejärel üürivõlg. 7(11)

2-11-6493 Kostja väide, et kostja ei pea tasuma kommunaalmakseid, kuna ta ei ole saanud üürilepingu eset kasutada, ei ole põhjendatud. Lepingu p 4.4. kohaselt vabaneb üürnik muude lepingujärgsete maksete tasumise kohustusest vaid juhul, kui ta ei saa üürileandjast tuleneval põhjusel üüritavaid ruume kasutada (t.l.-16, I kd). Et leping lõppes 30. juunil 2010, oli kostja kohustatud kuni selle ajani tasuma üürilepingu kõrvalkulusid, kuna kostja ei ole tõendanud, et ta ei saanud üürilepingu eset hagejast tuleneval põhjusel kasutada. Hageja väitel ei ole arvele lisatud lepingu eseme kasutamisega seotud otseseid kulusid. Kostja seda väidet ei vaidlustanud. Kohus järeldab, et peale tasaarvestust on kostjal hagejale tasumata arved 1718,82 euro ulatuses, mis moodustab hageja põhinõude. Leppetrahv Hageja väitel on hagejal õigus lepingu p 10.5. kohaselt nõuda lepingu p 5.20 rikkumise eest leppetrahvi 319,56 eurot iga nädala eest. Hageja teatas 09. aprillil 2010 kostjale, et nõuab leppetrahvi iga nädala eest. Kostja rikkus lepingut 12 nädala jooksul 05. aprillist 2010 kuni 27. juunini 2010. Leppetrahvi summa moodustab 3834,70 eurot. hageja vähendas hea usu põhimõttest lähtuvalt leppetrahvi ja nõuab seda kostjalt nelja nädala eest summas 1278,24 eurot. Kostja esitas vastuväite, et hagejal ei ole õigus nõuda leppetrahvi, kuna üürileping on lõpetatud seaduslikel alustel. Vastavalt VÕS § 158 lg 1, leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Lepingu p 10.5. kohaselt võib lepingut rikkunud poolelt nõuda leppetrahvi 5000 krooni (319,56 eurot). Kui rikkumine on jätkuv, võib leppetrahvi nõuda iga nädal. Hageja 09. aprilli 2010 kirjaga (t.l.-33-34, I kd) on kostjale leppetrahvi nõue teatavaks tehtud. Kohus tuvastas, et kostja rikkus lepingu p 5.20, s.o kostja ühepoolselt lõpetas oma tegevuse 31. märtsist 2010 ja ei olnud enam avatud ning ei kasutanud ruume lepingu lisas sätestatud korras. Lepingu rikkumine jätkus ka peale hageja poolt vastava teate esitamist. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu rikkumise eest leppetrahvi 1278,24 eurot. Kahju hüvitamine Hageja väitel on kostja lepingu erakorralise ülesütlemisega tekitanud hagejale kahju, kuna hagejal jäi saamata rendilepingust tulu, mida hageja oleks saanud, kui kostja ei oleks tähtajalist lepingut üles öelnud. Hagejale tekitatud kahju suuruseks kujunes 2376,94 eurot, kuid hageja vähendab kahju hüvitamise nõuet leppetrahvi võrra ning kahju hüvitise suuruseks jääb 1098,70 eurot. Kostja ei nõustu kahju hüvitise summaga, kuna leiab, et 2010. aastal oli ruumide rendi ruutmeetri hind 2 kuni 2,5 korda madalam kui lepingus kokku lepitud ning samaväärselt oli madalam ka uue rentniku poolt makstav tasu. Vastavalt VÕS § 161 lg 2, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. 8(11)

2-11-6493 Lähtuvalt VÕS § 127 lg 1, kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vastavalt VÕS § 128 lg 1, lg 2 ja lg 4, hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus nõustub hageja väitega, et üürilepingu erakorralise ülesütlemisega on hagejal saamata jäänud tulu 2376,94 eurot. Kolmanda isikuga sõlmitud üürilepinguga (t.l.-10-12, I kd) on tõendatud, et hageja saab kolmandalt isikult üüri 17 eurot 1 m2 eest, üürilepingu ese on kolmanda isiku valdusesse antud 01. juulil 2010. Vaidlust ei ole, et kostjal oli lepingust tulenev kohustus tasuda üüri 22,37 eurot 1 m2 eest. Kui kostja ei oleks lepingut rikkunud, oleks hagejal olnud võimalus saada igakuiselt üüri 809,76 eurot (ilma käibemaksuta). Perioodil, mil kostjal oli õigust ruume kasutada, s.o kuni 07. juulini 2011 jäi hagejal saamata tulu 194,36 eurot kuus, kokku 2376,94 eurot. Kuna hageja vähendab ühepoolselt kahju hüvitamise nõuet leppetrahvi võrra, tuleb kahju hüvitise suuruseks lugeda 1098,70 eurot. Viivis Hageja on arvestanud põhinõudelt viivist kuni 17. veebruarini 2011 lepingus kokku lepitud määras 0,1% päevas põhinõudelt 1718,82 eurot kokku 412,33 eurot. Hageja leiab, et kostjalt tuleb lisaks nõuda viivist alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning edasiulatuvalt peale kohtuotsuse tegemist kuni põhinõude kohase täitmiseni lepingus kokku lepitud määras 0,1% põhinõudelt päevas. Hageja vähendab viivist selliselt, et kogu viivise summa ei ületaks põhinõuet, so maksimaalne viiviste summa ei tohi ületada 1718,82 eurot. Kostja on seisukohal, et hagi esitamiseks sissenõutavaks muutunud viivis peab olema 305,19 eurot, kuna põhinõue ei ole hageja poolt märgitud suuruses põhjendatud. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega. Kohus tuvastas, et hagejal on kostja vastu põhinõue 1718,82 eurot ning seetõttu on hageja viivise arvestus õige. Kostja viivise arvestus ei ole õige, kuna kostja arvestuste aluseks on ebaõiged summad, mis ei vasta kohtu poolt tuvastatud põhinõudele (t.l.-29 pöördel, II kd). Kohus leiab, et hagejal on VÕS § 113 lg 1 tulenevalt õigus nõuda kostjalt viivist põhinõude 1718,82 euro tasumisega viivitamise eest lepingus sätestatud määras 0,1% päevas põhinõude tasumata osalt. Kuni kohtuotsuse tegemiseni moodustab põhinõue 1718,82 eurot. Kohus arvestab viivist hagi esitamisest 17. veebruarist 2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni, arvestusega, et viivise summa ei või ületada põhinõuet. Kuni hagi esitamiseni on viivist arvestatud 412,33 eurot. Seega on võimalik hageja nõude kohaselt arvestada viivist peale hagi esitamist mitte rohkem kui 1718,82 – 412,33 = 1306,49 eurot, mis vastab määra 0,1% päevas juures 760 päevale ehk kuni 20. märtsini 2013. Et nimetatud kuupäev 9(11)

2-11-6493 on enne kohtuotsuse tegemist, ei ole võimalik arvestada edasiulatuvat viivist peale kohtuotsuse tegemist ning kogu viivis kuulub väljamõistmisele ühekordse summana 1718,82 eurot. Hagi lahend Kohus tuvastas, et kostjal on lepingust tulenevad üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustused täitmata summas 1718,82 eurot – põhinõue. Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu rikkumise eest leppetrahvi 1278,24 eurot. Hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue summas 1098,70 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist põhinõude ulatuses kokku 1718,82 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1, p 3 ja p 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kostja esitas vastuväite, et kui hageja kasutas õiguskaitsevahendina lepingu ülesütlemist, ei ole hagejal õigus nõuda teiste õiguskaitsevahendite kohaldamist. Lähtuvalt VÕS § 101 lg 2, võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohus leiab, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Et hageja ühepoolselt vähendas viivist selliselt, et viivise väljamõistmine peale kohtuotsuse tegemist edasiulatuvalt ei ole võimalik, ei loe kohus seda hageja edasiulatuva viivise nõude rahuldamata jätmiseks, kuna hageja saavutas oma viivise nõude rahuldamise hageja märgitud piirmääras. Kohus rahuldab hagi. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tasumata üüri ja kõrvalkulude maksed 1718,82 eurot, leppetrahv 1278,24 eurot, kahju hüvitis 1098,70 eurot ja viivis 1718,82 eurot, kokku 5814,58 eurot. Hagi hind Hagiavalduses on hageja nõudeks märgitud välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 1718,82 eurot, kahju hüvitis 2376,94 eurot, leppetrahv 1278,24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 407,18 eurot ja edasiulatuv viivis põhinõudelt määras 0,1% päevas kuni põhinõude täieliku täitmiseni Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 123 kohaselt, tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Lähtuvalt hagi esitamise ajal 17. veebruaril 2011 kehtinud TsMS § 124 lg 1, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga ning vastavalt § 133 lg 1 ja lg 2 arvutatakse hagihind põhinõude järgi. Hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõudena esitatud 10(11)

2-11-6493 viivisenõuet. Lähtuvalt TsMS § 134 lg 1, hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Hagihind määratakse põhinõude 1718,82 eurot liitmisel kahju hüvitamise nõudega 2376,94 eurot, hagihinna määramisel ei arvestata leppetrahvi ja viivise nõuet kui kõrvalnõudeid. Hagihind on 1718,82 + 2376,94 = 4095,76 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohus rahuldas hagi ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.