Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik
Kohtuasi
Janno Paasi hagi Anna Lipašina vastu 4154 euro 26 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-28053
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Janno Paasi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
2939 eurot 95 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Janno Paas, esindaja vandeadvokaat Ann Saar Kostja Anna Lipašina
Asja läbivaatamise kuupäev
30. september 2013. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-28053 osas, milles Tartu Maakohtu otsus Janno Paasi hagi osalise rahuldamise kohta tühistati. Saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta muutmata ringkonnakohtu otsus osas, milles hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti Anna Lipašinalt Janno Paasi kasuks välja 437 eurot 60 senti.
2.
Tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
3.Janno Paasi kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar 26. märtsil 2013 Janno Paasi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Janno Paas (hageja) esitas 15. juunil 2011 Tartu Maakohtule hagi Anna Lipašina (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 4154 eurot 26 senti, viivise 99 eurot 70 senti (hagiavalduse esitamise seisuga) ja viivise 0,02% põhinõudelt (alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni). Hagiavalduse kohaselt leppisid hageja ja kostja (mõlemad tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjatena)
2008. aastal kokku, et kostja ostab hagejalt 58 tõulammast, tasudes nende eest alates 2009. aastast osade kaupa vähemalt 15 000 krooni aastas. Samas lepiti kokku, et sularaha asemel võib kostja igal tasumise aastal tagastada eelnimetatud väärtuses noorloomi, arvestades, et uted poegivad ja kari tallede arvel suureneb. Tagastatud loomad oleks hageja ise realiseerinud kas elusloomadena või lihana. Kokkuleppe kohaselt oli üleantava karja väärtuseks 58 000 krooni (58 * ühe lamba väärtus 1000 krooni), s.o 3706 eurot 88 senti. Hageja andis lambad üle 1. juulil 2008 allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktiga. Lisaks loomadele andis hageja kostja omandisse lambakasvatuseks vajaliku inventari, lakukivid ja mineraalsoola (edaspidi inventar) koguväärtusega 7000 krooni (447 eurot 38 senti), mille eest pidi kostja hagejale tulevikus võimalust mööda tasuma. Mõni aeg pärast lammaste üleandmist lõpetas kostja tegutsemise füüsilisest isikust ettevõtjana ja andis loomad Julia Katokile (kolmas isik). Hagejal ei olnud sellele vastuväiteid, sest kokkuleppe järgi jäi hageja ees võlgnikuks kostja. 2010. a alguses sai hageja teada loomade hukkumisest. Hageja välistab võimaluse, et loomad haigestusid tema juures ning et kostjale anti üle haiged loomad. Kostja ei ole kokkulepet täitnud: hageja ei ole saanud raha, samuti pole talle tagastatud loomi. Hageja nõuab kostjalt 4154 euro 26 sendi suuruse (lammaste väärtus 3706 eurot 88 senti ja inventari väärtus 447 eurot 38 senti) kohustuse täitmist. Samuti on hagejal õigus nõuda viivist.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete järgi leppisid pooled suuliselt kokku, et kostja saab endale 58 lammast ja inventari tasuta. Kostja tänu hagejale pidi olema sümboolne, s.o mõni lihakere igal aastal. Loomade üleandmisel varjas hageja kostja eest asjaolu, et lambad olid haiged. Mõni päev pärast üleandmist suri kaks lammast, augustis 2008 tuli teha viie lamba hädatapp. Kostja andis 50 lammast 28. augustil 2008 kolmandale isikule.
3.Tartu Maakohus rahuldas 5. septembri 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3579 eurot 5 senti ja viivise 454 eurot 24 senti (kohtuotsuse tegemise seisuga), s.o kokku 4033 eurot 29 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt alates 6. septembrist 2012 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu hinnangul ei ole pooled kokku leppinud tasuta kasutamisest tulenevas õigussuhtes, selline kokkulepe eeldaks asja tagastamist. Poolte kokkulepe vastab müügilepingu tunnustele juhul, kui lepiti kokku loomade eest tasu maksmises. Pooled vaidlevad selle üle, kas loomad anti üle samaväärse tasu eest. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku müügilepingus. Tunnistajate ütlused samaväärse tasu kohta on vastuolulised. Tunnistajad Gea Leppik (hageja elukaaslane), Ritta Nutov (sai hagejalt lambaid 2008. a mais) ja kolmas isik väidavad, et lammaste eest tuli anda vastutasuks kindel arv noorloomi või lihakeresid. Tunnistajate Helgi Lipašina (kostja ema) ja Egle Kogeri (kostja õetütar) ütluste kohaselt tuli lammaste eest anda sümboolne vastutasu – mõni lihakere tähtpäevadeks. Usaldusväärsemad on hagejaga vahetult suhelnud R. Nutovi ja kolmanda isiku ütlused, sest need põhinevad hagejaga räägitul. Kuna lammaste üleandmine oli seotud hageja majandustegevusega, tuleb juhinduda ka VÕS § 28 lg-st 1, mille kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute
puhul eeldatakse, et need on tasulised. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mille tõttu oleks olnud hageja huviks anda loomad ära tasuta. Seega võib loomade võõrandamise lepingule kohaldada tasulisuse eeldust ning kostja kohustuseks on tõendada, et leping ei olnud tasuline. Kostja ei ole seda tõendanud. Asjas pole tuvastatud, milline oli poolte hinnakokkulepe. Seega tuleb VÕS § 28 lg 2 järgi lähtuda mõistlikust hinnast (asja turuhinnast). Kostja ei ole hageja tõendatud hinnale (1000 krooni ute eest) vastuväiteid esitanud. Tõendeid ei ole esitatud ka inventari hinna kohta. Hagejal on õigus nõuda müügilepingu alusel kostjalt lammaste eest tasu juhul, kui müüdud asjad (lambad) pole puudustega (VÕS § 217 lg 2 p 2, § 77 lg 1). Vastasel juhul on kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Lambad on puudusteta juhul, kui nad on terved. Lammaste müügileping on korrektselt täidetud ka juhul, kui lammaste puudused tekivad pärast nende üleandmist ostjale (VÕS § 218 lg 1). Tõenditest nähtuvalt (usaldusväärsed on 10. juunil 2008 koostatud loomade heaolu hindamise akt ja akti koostanud spetsialisti ütlused) oli enamik lambaid kostjale üleandmisel heas tervislikus seisundis, kuid samal päeval oli kostja sunnitud tegema kahe haige lamba hädatapmise. Neid kahte lammast ei saa pidada üleandmise ajal lepingutingimustele vastavaiks. Kuna nimetatud lammaste surma põhjust ei ole kindlaks tehtud, ei saa eeltoodust järeldada, et kõik lambad olid üleandmisel haiged. Maakohus luges tõendatuks, et pooled sõlmisid müügilepingu tingimusel, et kostja saab enda valdusse 58 lammast ning inventari ning kostja peab saadu eest tasuma järgnevatel aastatel (alates 2009. aastast) hagejale lihakerede andmisega. Kostja ei ole lepingut täitnud – ta ei ole andnud hagejale mitte ühtegi lihakeret ega ka noorlooma, samuti ei ole ta hüvitanud saadud loomade väärtust. Seega tuleb lugeda poolte sõlmitud leping VÕS § 196 alusel üles öelduks alates hagi esitamisest. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kostjal on õigus keelduda lepingu täitmisest (lammaste müügihinna hüvitamisest) kahe lamba puhul, kes hädatapeti lammaste kostjale üleandmise päeval. Need loomad ei vastanud ilmselgelt lepingutingimustele. Rahuldamata tuleb jätta ka nõue tasuda inventari eest. Inventariga seotud hinnakokkuleppe sõlmimine on tõendamata. Kuna kostja on esile toonud, et andis inventari lammastega kaasa kui temale kasutu, võib eeldada, et tasu lammaste eest hõlmas ka inventari maksumuse. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3579 eurot 5 senti, s.o tasu 56 lepingutingimustele vastava lamba eest. Põhjendatud on ka viivisenõue seaduses sätestatud ulatuses, kuna pooled ei ole suulise lepinguga viivise määras kokku leppinud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. veebruari 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 383 eurot 46 senti ja
viivise 54 eurot 14 senti (kohtuotsuse tegemise seisuga), s.o kokku 437 eurot 60 senti. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt alates 26. veebruarist 2013 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohtu arvates kohaldas maakohus materiaalõiguse norme valesti. Pooled sõlmisid vahetuslepingu (VÕS § 254). Kuna viidatud sätte lg 2 alusel kohaldatakse vahetuslepingule müügilepingu kohta sätestatut ning hagi on esitatud müügilepingu sätete alusel, siis on hageja nõude õiguslik alus asjakohane. Asja lahendamisel tuleb tõlgendada lepingut (VÕS § 29), arvestades tehingu olemust ja eesmärki, samuti poolte käitumist. Asjas on tõendatud, et kostja pidi hagejale lepingu täitmiseks üle andma lihakehad. Hageja väidet selle kohta, et lepingu sõlmimisel lepiti kokku lammaste ostuhinnas, ei tõenda ükski esitatud tõend. Kostja vastuväidet, et lepiti kokku lihakehade üleandmises, tõendavad kostja ema, kostja õetütre ja kolmanda isiku ütlused. Seda tõendab ka hageja enda käitumine, mis väljendub selles, et ta helistas kolmandale isikule ja nõudis loomade üleandmist, mitte raha maksmist. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt leppisid pooled kokku, et kostja annab hagejale vastutasuks saadud lammaste eest 2 lihakeha aastas alates 2009. aastast kuni 2012. aastani (k.a), s.o kokku kaheksa lihakeha. Usaldusväärseks ei saa pidada hageja elukaaslase ja kostja ema ütlusi. Usaldusväärsed on kolmanda isiku ütlused, mis kinnitavad kostja seisukohta. Ka inventari üleandmine oli hõlmatud hageja kohustusega, millele vastas kostja kohustus anda hagejale kaks lihakeha aastas. Kostja ei ole täpsustanud, mitme aasta jooksul on tal kohustus anda hagejale kaks lihakeha aastas, seetõttu tuleb lähtuda hageja esitatud nelja-aastasest ajavahemikust, s.o aastatest 2009–2012. Hageja selgituse kohaselt tuli ettenähtud kohustus täita iga aasta 31. detsembriks. Seega olid kohustuse täitmise tähtpäevad 31. detsember 2009, 31. detsember 2010, 31. detsember 2011 ja 31. detsember 2012. Hageja saab nõuda üksnes sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist ning kuivõrd ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, siis saab vaidluse objektiks olla vaid kohustused, mis olid muutunud sissenõutavaks
31.detsembri 2011. a seisuga. Hageja väitel ütles ta poolte sõlmitud lepingu üles 14. veebruaril 2011 e-kirjaga. Viidatud e-kiri ei ole vaadeldav taganemisavaldusena. Samuti on ebaõige maakohtu seisukoht, et leping on üles öeldud hagiavalduse esitamisega VÕS § 196 alusel. Viidatud sätte alusel on võimalik kestvuslepingu erakorraline ülesütlemine. Samuti nähtub hagiavaldusest, et hageja on nõudnud lepingu täitmist. Asjakohatud on kostja vastuväited (ja sellekohased tõendid), et üleantud lambad ei vastanud lepingutingimustele. Juhul kui kostja leidis, et lambad ei vasta lepingutingimustele, oleks ta pidanud käituma VÕS §-s 220 (asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamine) sätestatu järgi ning seejärel valima sobiva õiguskaitsevahendi (nõudma asendamist, hinna alandamist vms) ning esitama kohtusse rikkumisest tuleneva nõude. Kostja ei ole hageja vastu sellist nõuet esitanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 31. detsembri 2012. a seisuga sissenõutavaks muutunud 6 lihakeha. Arvestades seda, et kostja ei tegele enam loomakasvatusega ja on andnud lambad kolmandale isikule, samuti seda, et hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude
(mitte nõudnud lihakehade üleandmist), tuleb lihakehade üleandmine asendada raha maksmisega. Hageja on nimetanud lihakeha turuväärtuseks 2009. aastal 1000 krooni (63 eurot 91 senti), kostja ei ole selle kohta arvamust esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista 383 eurot 46 senti (6 * 63 eurot 91 senti), samuti seadusjärgne viivis.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja palub saata ringkonnakohtu otsuse tühistatud osas samale lingkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti tehingu tõlgendamise reegleid ja hindas valesti poolte käitumist ning lepingu eesmärki, kui asus seisukohale, et kostja pidi andma hagejale vastutasuna ainult kaheksa lihakeha. Selline järeldus ei ole mõistliku isiku seisukohast ka usutav. Müügilepingut ei muuda olematuks asjaolu, et hageja nõudis 2009. aastal lepingu täitmiseks lihakehade üleandmist. Võlgnikul oli valikuõigus, kas anda vastu lihakehi või raha. Ringkonnakohus leidis valesti, et lammaste ostuhinnas kokkuleppimist ei kinnita ükski tõend (ostuhinna kokkulepe on tõendatud kostja elukaaslase ütlustega). Samuti rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui eelistas alusetult kolmanda isiku ütlusi. Kolmas isik oli tunnistajaks, kes sai pooltevahelisest tehingust kasu. Samas ei arvestanud ringkonnakohus hageja käitumise hindamisel R. Nutovi kui ainsa erapooletu pooltega mitteseotud tunnistaja ütlusi. Kuivõrd ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust, jättis ta hageja vastuapellatsioonkaebuse väited olulises ulatuses analüüsimata.
7.Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohtu otsus hageja nõude osalise rahuldamise kohta tühistati. Asi tuleb saata selles osas TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 437 eurot 60 senti.
9.Hagiavalduse kohaselt andis hageja 1. juulil 2008 kostjale üle 58 lammast ja lambakasvatuseks vajaliku inventari, kuid ei ole selle eest kostjalt midagi vastu saanud. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, mida tuli kostjal lepingu alusel vastusooritusena hagejale üle anda. Hageja väitel pidi kostja lepingu järgi tasuma 58 lamba eest alates 2009. aastast 15 000 krooni aastas (kokku 58 000 krooni, arvestades, et lamba väärtus on 1000 krooni) või andma aastas üle nimetatud summa väärtuses noorloomi või lihakehi. Kostja vastuväitel oli poolte kokkuleppeks, et hageja nõudmisel annab kostja talle vastutasuks paar lihakeha aastas.
10.Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla
3579 eurot 5 senti ja viivise. Maakohus asus seisukohale, et loomad anti kostjale üle samaväärse tasu eest (kokku 58 lihakeha järgnevate aastate jooksul alates 2009. aastast), mistõttu saab vaidlusalust lepingut käsitada müügilepinguna. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja mõistis uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 383 eurot 46 senti. Ringkonnakohus leidis, et pooled sõlmisid vahetuslepingu, mille järgi tuli kostjal hagejale üle anda sümboolne vastutasu (kaks lihakeha aastas, kokku 8 lihakeha alates 2009. aastast kuni 2012. aastani). Mõlema astme kohtud leidsid, et pooltevaheline suhe ei ole käsitatav tasuta kasutamise lepinguna.
11.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuivõrd kostjal tuli hagejale üle anda lihakehad, on põhjendatud käsitada pooltevahelist suhet vahetuslepinguna. Hagiavalduse kohaselt palus hageja täita ühe alternatiivsetest kohustusest (VÕS § 86 lg 1), seega võisid pooled kokku leppida ka müügilepingu sõlmimises. Müügilepingu sõlmimisel tuleb müüjal tasuda ostuhind (VÕS § 208 lg 1), vahetuslepingu sõlmimisel antakse vastastikku teineteisele üle ese (VÕS § 254 lg 1) ning eelduslikult on vahetatavate esemete hind võrdne (VÕS § 255). Seega ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust sellel, kas kvalifitseerida pooltevaheline suhe müügi- või vahetuslepinguks. VÕS § 254 lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta sätestatut ning kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.
12.Tuvastatud asjaoludel oli loomade üleandmine seotud mõlema poole majandustegevusega. VÕS § 28 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. Seega tuli kostjal nimetatud eelduse ümberlükkamiseks tõendada, et leping ei olnud tasuline.
13.Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus lepingu tõlgendamisel VÕS §-s 29 sätestatud reegleid. Kohtuotsuse kohaselt lähtus ringkonnakohus otsuse tegemisel lepingu kui terviku olemusest ja arvestas lepingupoolte käitumist, kuid kohtuotsuse põhjendustes eeltoodu ei kajastu. Nii ei nähtu otsusest, miks ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Maakohus tuvastas, et kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mille tõttu oleks loomade müügiks võinud kuluda ülemäära palju aega, mistõttu oli hagejal kasulik loomad tasuta ära anda. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud kostja käitumist pärast lepingu sõlmimist. Tuvastatud asjaoludel jäi kohustuse täitmise eest vastutavaks kostja (kolmas isik ei olnud kohustust üle võtnud) ning hageja nõudis 2009. aastal lepingu täitmist. Kuigi kostja vastuväite kohaselt tuli tal hagejale vastu anda viimase nõudmisel kaks lihakeha aastas, jättis ta oma kohustuse täitmata. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka enne lepingu sõlmimist hageja käitumist iseloomustavad asjaolud. Asjas on tuvastatud, et hageja oli 2008. a mais sõlminud R. Nutoviga lepingu lammaste üleandmiseks samaväärse tasu eest.
14.Kolleegiumi arvates on põhjendatud ka hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu
hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Sama sätte lg-st 2 tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 654 lg 4. TsMS § 654 lgs 5 märgitakse, et kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht kõigi väidete ja vastuväidete kohta, mille pooled on maakohtu menetluses esitanud. Ringkonnakohtu otsus ei vasta eeltoodud nõuetele. Kohtud lugesid tunnistajate ütlustega tõendatuks, et kostja kohustus vastutasuna lammaste eest üle andma lihakehad, ning on oma järeldust põhjendanud. Lepingujärgse vastutasu suuruse kohta on kohtute hinnangul viie asjas ülekuulatud tunnistaja ütlused vastuolulised. Otsuse põhjendustest nähtuvalt rajasid kohtud oma järeldused eelkõige kahe tunnistaja (R. Nutov ja kolmas isik) ütlustele, sest ülejäänud tunnistajate (hageja elukaaslane, kostja ema ja kostja õetütar) ütlused ei olnud kohtute hinnangul usaldusväärsed. Maakohus tugines eelkõige R. Nutovi ütlustele, mille kohaselt sai ta 2008. a maikuus hageja käest kolm lammast tingimusega anda nende eest hagejale kolm looma lihakehadena ja selle kohustuse ta ka järgnevatel aastatel täitis. Ringkonnakohus rajas oma järeldused kolmanda isiku ütlustele, mis kinnitavad kostja seisukohta. Seejuures jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ta jätab R. Nutovi kui menetluses osaleva erapooletu isiku ütlused tähelepanuta ja eelistab ainsa usaldusväärse tõendina kolmanda isiku ütlusi.
15.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades otsustada esitatud tõendite ja poolte väidete ning vastuväidete (sh hageja vastuapellatsioonkaebuse väidete) alusel hageja nõude rahuldamise üle. Ringkonnakohus leidis, et praeguse vaidluse objektiks saavad olla vaid kohustused, mis on muutunud sissenõutavaks seisuga 31. detsember 2011. Hageja on kassatsioonkaebuse kohaselt eeltooduga nõustunud, märkides, et ringkonnakohus jättis õigesti hagi rahuldamata osas, milles hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud.
16.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
17.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja on soovinud, et kautsjon tagastatakse OÜ Advokaadibüroo Ann Saar arvelduskontole. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.