Tallinna Ringkonnakohus Kohtunikud Ülle Jänes, Ulvi Loonurm, Iko Nõmm 28. oktoober 2013, Tallinn 2-09-16303 S O hagi N S vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised, nende esindajad
Harju Maakohtu 26.03.2013 otsus N S apellatsioonkaebus 9586, 75 eurot Hageja S O (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Vjatšeslav Vassiljev Kostja N S (isikukood xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Maarika Pähklemäe Kirjalik menetlus
Menetluse liik
Harju Maakohtu 26.03.2013 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu 27.04.2011 otsusega loeti Harju Maakohtu 05.03.2010 otsus hagi rahuldavas osas tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuseks ja jõustunuks, märkusega, et otsus võidakse tühistada või muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus (TsMS § 654 lg 22) on järgmine: S O hagi N S vastu rahuldada. N S tasaarvestuse vastuväide jätta rahuldamata. Välja mõista N Slt S O kasuks 9586 (üheksa tuhat viissada kaheksakümmend kuus) eurot 75 senti. Menetluskulud jätta N S kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
S O esitas 14.04.2009 Harju Maakohtule N S vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 150 000 krooni (9586, 75 eurot). Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 23.02.2008 kostjale 150 000 krooni. Kostja kinnitas raha saamist allkirjaga. Kohustuse täitmise tähtpäev saabus võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 kohaselt 23.08.2008. Kostja pidi laenult maksma 4% laenuintressi, kokku 6000 krooni. Kostja ei ole laenuks saadud raha tagastanud. Hageja ei ole kostjalt laenu saanud, mistõttu puudub alus tasaarvestuseks. Hageja oli küll seotud kaupluse „Provokante“ tegevusega: hageja andis sinna korduvalt müüki oma isiklikke asju, mille eest on ka raha saanud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hageja on oma nõude loovutanud kolmandale isikule ning seetõttu ei ole hageja õiguste rikkumine võimalik. Kostja ei ole hagejale võlgu. Pooled ei ole sõlminud lepingut, millest tuleneks kostja kohustus maksta hagejale raha. Hageja nõue tuleb tasaarvestada kostja nõudega. Võlakiri koostati muude toimingute täitmise tagamiseks ning hageja võla tasaarvestamiseks. Võlakirja saamisel lubas hageja kostjale tagastada kostjale kuuluva OÜ N S raamatupidamise dokumentatsiooni. Samuti sai hageja kostjalt ajavahemikus 2006 - 2008 suulise laenulepingu alusel 152 300 krooni, mida ta ei ole kostjale tagastanud. Võlakiri ei kehti tulenevalt selle sõlmimise põhjustest. Samuti on see heade kommete vastane, kuna hagejal ei ole õigust hoida enda käes kostja äriühingu dokumentatsiooni. Kostja taotles 17.09.2009, et kohus arvestaks hageja võlggnevust 152 300 krooni ning hageja nõude tunnustamise korral tasaarvestaks selle kostja nõudega. Menetluse edasine käik Harju Maakohus rahuldas 05.03.2010 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 150 000 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebuse alusel vaatas vaidluse läbi Tallinna Ringkonnakohus, kes jättis 10.11.2010 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistas 27.04.2011 otsusega nii Tallinna Ringkonnakohtu 10.11.2010 otsuse kui ka Harju Maakohtu 05.03.2010 otsuse osas, milles jäeti võtmata seisukoht N S tasaarvestuse vastuväite kohta ning jaotati menetluskulud. Riigikohus saatis asja tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks ja menetlus-kulude jagamiseks samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, ülejäänud osas jättis Riigikohus otsused muutmata, lisades selgituse, et hagi rahuldava otsuse puhul on tegemist tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega. Riigikohus täiendas maakohtu 05.03.2010 otsuse jõustunud osa märkusega, et kuna tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega, siis võidakse see otsus tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel. 24.01.2013 esitas hageja nõude täienduse. 29.01.2013 määrusega jättis maakohus hageja nõude täienduse käiguta ning kohustas hagejat kõrvaldama puudused. 12.02.2013 avaldusega võttis hageja nõude täienduse tagasi. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Harju Maakohus jättis rahuldamata N S tasaarvestuse avalduse (ning menetlusse võtmata S O 24.01.2013 avalduse nõude täiendamiseks). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1).
Kuna Riigikohus saatis asja tasaarvestuse vastuväite lahendamiseks ja menetluskulude jagamiseks samale maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jättis ülejäänud osas ringkonnakohtu 10.11.2010 otsuse ning maakohtu 05.03.2010 otsuse muutmata, siis ei anna maakohus hinnangut põhinõudele, vaid analüüsib ainult kostja tasaarvestuse vastuväidet (VÕS § 197 lg 1). Kostja ei ole tõendanud vastavalt TsMS § 230 lg-le 1, et tal on nõue summas 152 300 krooni hageja vastu. Seda ei tõenda sissekirjutised väikeses mustas kaustikus (ärakiri tl 47-57, I köide), samuti tunnistajate ütlused (tl 89-91, tl 105-108, II köide). Ainuüksi väide, et hagejale on kaustiku alusel väljamakseid tehtud, ei tõenda kostjapoolset laenu andmist hagejale. Vaidlus puudub, et poolte vahel on olnud mitmeid pikaajalisi ärilisi suhteid. Kostja vande all antud ütlusi (tl 84-86, II köide) ei pea kohus usaldusväärseteks. Kuivõrd kostjal puudub nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada, siis kohus ei analüüsi tasaarvestavuse lubatavust ning ei anna hinnangut põhihagi tõenditele (tl 46, tl 67-68, I köide; tl 66, II köide), samuti asjasse puutumatule artiklile (tl 120-123, II köide). Kohus ei loe usaldusväärseks kostja allkirjastatud tõendit (tl 60, II köide). Eelnevat arvesse võttes ei ole N S tasaarvestamisavaldus tõendatud ja põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Kuna maakohus jättis tasaarvestuse vastuväite rahuldamata, siis kohus ei muuda kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summa suurust. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu 26.03.2013 otsuse tühistada ja arvestada kostja 08.09.2009 (kohtukantseleis registreeritud 17.09.2009) taotlust, mille alusel kostja palub kohtul arvestada hageja võlgnevust kostja ees summas 152 300 krooni ning hageja nõude tunnustamise korral kohaldada vastastikuste rahaliste nõuete tasaarveldamist. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohtu seisukoht on kostjale üllatav. Kohus on jätnud tähelepanuta või rahuldamata kostja esitatud taotlused. Kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus on jätnud kõik kostja poolt esitatud tõendid, sh tunnistaja ja kostja vande all antud ütlused tähelepanuta. Maakohus on arvestanud üksnes hageja tõendeid, sh fabritseeritud tõendeid. Kohtuotsusest ei ole arusaadav ega jälgitav, mille alusel on kohus järeldanud, et kostjal puudub väidetav nõue, kuigi hageja on raha saamist tunnistanud ja ka kirjalikult kinnitanud. Arusaamatu on, miks kohus peab hageja ütlusi usaldusväärseteks, kuigi hageja on menetluse käigus andnud erinevaid selgitusi ning oluliselt muutnud oma varasemaid ütlusi väidetava võlakirja asjaolude ning kostjalt raha saamise kohta. Hageja on kirjalikes vastustes tunnistanud tühistamisavalduse kättesaamist tähtkirjaga. Varasemas menetluses on kohus möönnud, et poolte vahel võivad olla tasaarvestust võimaldavad võlasuhted, kuid kaevatavas otsuses on kohus leidnud, et võlasuhe puudub ning jätnud jätkuvalt tähelepanuta vaidlusaluse võlakirja tühistamise asjaolud. Tunnistajate ütlustega ja kostja vande all antud selgitustega on tõendatud tasaarvestusliku võlasuhte olemasolu ning asjaolu, et hageja on saanud kostjalt laenu. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist.
Maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme ega hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse sellekohaste väidetega. Kohtule esitatud „must kaustik“ (ka „märkmik“ ja „vihik“) ei tõenda kostja väidet hagejale laenu andmise kohta. Küll võib kõnealusest tõendist järeldada sularaha teatud liikumist (seonduvalt OÜ N S kaupluse tegevusega), kuid laenulepingu sõlmimist poolte vahel see ei tõenda. Pealegi nähtub nimetatud tõendist (tl 47-57, I köide), et selles sisalduvad märked hõlmavad perioodi august 2006 - märts 2008, s.o perioodi enne kostja antud võlakirja (vaid üks makse - 4000 krooni - on toimunud pärast, s.o 07.03.2008). Eluliselt on ebausutav, et ajal (23.02.2008), mil hageja võlgneb kostjale ligi 150 000 krooni, annab kostja hagejale võlakirja selle kohta, et hoopis tema võlgneb hagejale 150 000 krooni (et võttis hagejalt kuueks kuuks kõrge intressiga laenu). 23.02.2008 võlakirja andmist puudutavaid asjaolusid, samuti selle tühistamisega seotud väiteid ei olnud maakohtul võimalik arvestada, sest hageja nõuet puudutavas osas on vaidlus lahendatud (reservatsiooniga osaotsusega). Praegusel juhul tuli kohtul tuvastada, kas hageja võlgneb kostjale väidetava summa, mis võimaldaks teha tasaarvestust (tühistada hagi rahuldava kohtuotsuse), või mitte. Kui kostja väitis, et hageja võlgneb talle 9733, 74 eurot (152 300 krooni), tuli temal seda tõendada. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 17.09.2009 esitatud vastuses hagile (tl 43-45, I köide) on kostja esitanud vastuväite, et hageja sai ajavahemikus 2006 kuni 2008 kostjalt 152 300 krooni, mida ei ole tagastatud ning mida kostja soovib hageja nõudega tasaarvestada. Samale menetlusdokumendile oli lisatud dokumentaalse tõendina „isiklik märkmik“ („must kaustik“), kus hageja on oma allkirjaga tõendanud raha saamist. Tasaarvestuse vastuväite põhjendamisel on kostja tuginenud nimetatud dokumentaalse tõendi kõrval ka tunnistjate ütlustele. Kuid ka tunnistajate ütlustest ei olnud võimalik järeldada laenulepingu sõlmimist. Et tunnistajad teavad rääkida, et vahel anti mõnele isikule laenu, kostja väidetud laenusuhet ei tõenda. Nii kostja abikaasa Aleksandr Simonov kui OÜ N S kaupluse müüja Irina Kiisk kinnitasid tunnistajatena, et raha kauplusesse tõi Aleksandr Simonov, kuid kumbki ei täpsustanud, mis otstarbeks oli raha konkreetselt mõeldud. Mõlemad teadsid, et ka hagejale anti kauplusest raha. Aleksandr Simonov teadis öelda, et hageja tegeles kostja äriühingu raamatupidamisega, mis oli tasustatav töö, kuid ei teadnud, kuidas toimus töö eest tasu maksmine („Ma ei tea, kas S sai poest raha töötasu eest või olid poolte vahel veel mingisugused suhted.“ - tl 89, II köide). Ka tunnistja Irina Kiisk teadis öelda, et raha liikumise kohta tehti märkmikusse küll kanne, kuid mis rahaga konkreetselt oli tegemist, ta öelda ei osanud („Ma ei tea, kas raha anti laenuks või mis rahaga tegemist oli.„ - tl 106, II köide). TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus on oma siseveendumuse rajanud tõendite kogumile antud hinnangule. Kolleegiumil ei ole põhjust selle õigsuses kahelda. Kostja seletusest usutavam on hageja selgitus, et vihikus sisalduvad märked kajastavad müügiks toodud kaupade eest raha saamist, mitte aga laenu andmist. Ka juhul, kui mõni äriühingu töötaja (müüja) tegutses kaupade müügiks võtmisel kostja eest varjatult, ei tõenda vihikus sisalduvad kanded laenusumma hagejale üleandmist. Sisuliselt möönis sellist võimalust ka kostja: „...kostja avastas, et müüjad müüvad ka võõrast kaupa“ (07.12.2011 istungi protokoll - tl 53, II köide, pöördel). Kostja ei ole usutavalt selgitanud, miks hoiti kaupluses kostja ja tema abikaasa isiklikku raha ning milline oli selle otstarve. Eluliselt ebausutav on kostja seletus, et raha oli mõeldud ettenägematuteks olukordadeks sugulaste ja tuttavate jaoks ning et hagejaga lepiti kokku, et kui tal on raha vaja, siis kauplusest antakse talle vastav summa (annab müüja, kes on parajasti tööl), mis kantakse vihikusse ja mille ta nõudmisel tagastab (müüjad teadsid, et hageja võis võtta kostja nõusolekuta 4000-6000 krooni kuus).
Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
Ü. Jänes
U. Loonurm
I. Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.