2-09-16303/22 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

5.märtsi 2010. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg. 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 30 lg. 1 sätestab, et leping millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kostja on omakäeliselt kirjalikult kinnitanud, et ta on võtnud hagejalt laenu kokku 150.000 krooni ning on selle kinnituse 23. veebruaril 2008. a. allkirjastanud. VÕS § 96 lg. 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokumendi), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kostja ei ole tõendanud vastuväidet selle kohta, et ta on hagejale laenu tagastanud, kuna hagejale rahaülekannete tegemise kohta esitatud pangakonto väljavõtted puudutavad perioodi 2001. – 2002. a. ning käsikirjalised märkmed mitmetele isikutele raha väljamaksete kohta perioodi 2006. – 2008. a. märts, mil kostja ei olnud hagejalt veel raha laenanud või kui laen ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Hageja kirjalike selgituste kohaselt oli nende väljamaksete puhul tegemist kostja poolt järelmaksuga ostetud või temaga seotud komisjonikauplusesse viidud asjade eest tehtud väljamaksetega. Sellekohased väited on tõendatud kohtule esitatud OÜ Nelja Simonova registrikaardi väljatrükiga, millest nähtuvalt tegeles äriühing muuhulgas tööstuskaupade müügiga, kviitungiga N7-2006 1. juulist 2006. a. kaupade komisjonimüügi tingimuste kohta ja hagejalt 1. juuli 2006. a. saatelehe N7-2006 alusel komisjonimüüki võetud asjade nimekirjaga. Kostja ei ole esitanud kirjalikke tõendeid laenuks võetud raha tagastamise kohta ega VÕS §-s 198 sätestatud tasaarvestuse avaldust. Kostja vastuväited nõude loovutamise kohta kolmandale isikule on tõendamata, kuna hageja ei ole kostjale VÕS § 170 kohast teadet võla loovutamise kohta teinud ega üle andnud VÕS § 172 kohast loovutamisdokumenti. Üksnes uue võlausaldaja teade võla omandamise kohta ei oma nõude loovutamise seisukohalt tähtsust. Kostja kirjalikult antud kinnitust saab pidada võladokumentideks VÕS § 96 mõttes, mitte deklaratiivseteks võlatunnistuseks VÕS § 30 mõttes. Et võladokument on seni hageja käes ning kostja ei ole kohtule esitanud VÕS § 96 lõikes 1 sätestatud kviitungit raha tagastamise kohta ega võlausaldaja kirjalikku tunnistust kohustuse lõppemise kohta, siis on väited võla tagastamise kohta tõendamata. Kuni võladokumendi üleandmiseni, sellele pealdise tegemise või tunnistuse väljaandmiseni võis kostja VÕS § 96 lõikest 4 tulenevalt keelduda kohustuse täitmisest ning sel juhul oleks loetud võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks. Kuna kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid selle kohta, et poolte vahel olid muud võlasuhted, mille pinnalt ta oleks andnud hagejale võlakirja VÕS §

30 mõttes, siis ei oma tähendust kostja avaldus võlakirja tühistamise kohta. Ka ei ole tõendatud selle avalduse hagejale kättetoimetamine. VÕS § 76 lg. 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 108 lg. 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust lähtudes on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 150.000 krooni. Apellatsioonkaebus Nelja Simonova palub maakohtu otsuse tühistada ning rahuldada apellandi 8. septembri 2009. a. taotlus, et kohus arvestaks hageja võlgnevust kostja ees summas 152.300 krooni ning hageja nõude võimaliku tunnustamise korral kohaldaks vastastikuste rahaliste nõuete tasaarveldamist. Kohus on ebaõigesti ja valikuliselt hinnanud tõendeid ning jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud taotlused. Kostja esitas kohtule võlakirja loovutamise kohta tõendid, millest nähtub, et hageja on nõude loovutanud. Hageja loovutamise kohta vastuväiteid ei esitanud, seetõttu on kohtu seisukoht üllatav. Kohus jättis tähelepanuta vaidlusaluse võlakirja tühistamise asjaolud. Hageja kirjalikes vastustes tunnustati tühistamisavalduse kättesaamist. See on esitatud ka kohtule. Hageja ei vaidlustanud tühistamisavalduse tähtkirjana saamist ja seega puudus vajadus esitada tähtkirja saatmise kohta eraldi tõendit. Sellele asjaolule tuginemine otsuses on kostjale üllatav. Kostjale ei võimaldatud uute asjaolude esiletoomise korral võimalust esitada täiendavaid tõendid. Samas puuduvad tõendid, et menetlusosalised oleksid eelnimetatud asjaolu esile toonud. Kuivõrd sellele asjaolule tugines üksnes kohus, siis taotleb apellant tähtkirja saatmise tõendamiseks kviitungi vastuvõtmist. Kohus möönab otsuses, et poolte vahel võivad olla tasaarveldamist võimaldavad võlasuhted. Kohus märkis otsuses, et kostja ei ole esitanud menetluse käigus tasaarvelduse avaldust, mis ei vasta aga tegelikkusele. 8. septembri 2009. a. vastuses hagile taotles kostja haginõude rahuldamise korral nõuete tasaarveldamist. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lõikega 6 ei korda seda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kostja 8. septembri 2009. a. menetlusdokumendis (saabus kohtusse 17. septembril 2009. a. – tl. 43 – 45) sisalduvat avaldust ei saa pidada VÕS § 197 lg. 1 ja 198 kohaseks tasaarvestusavalduseks, mis võiks lõpetada kattuvas osas poolte vastastikused nõuded vastavalt sama seaduse § 197 lõikele 2, kuna selles avalduses on kostja taotlenud tasaarvestuse tegemist puhuks, kui kohus peaks hageja nõuet tunnustama, seega tingimuslikult, VÕS § 198 lause 2 kohaselt on aga tingimuslikult tehtud avaldus tühine. Kui kostja oleks soovinud kohtumenetluses tasaarvestuse võimalust puhuks, kui kohus hageja nõude rahuldab, oleks tal tulnud esitada hageja vastu vastuhagi. Vastuhagi esitamise võimalust on maakohus kostjale 19. augusti 2009. a. kohtumääruses selgitanud (tl, 33) ning kostja on seda menetlusdokumendis väljendatu kohaselt ka kaalunud (tl. 45), ei ole vastuhagi aga esitanud. Niisugustel asjaoludel

ei olnud maakohtul alust kostjal hageja vastu nõude olemasolu kontrollida, rääkimata taolise paljasõnaliselt väidetud nõude tasaarvestamisest. Kostja apellatsioonkaebuse väitele hageja poolt nõude loovutamise kohta on maakohus otsuses ammendavalt vastanud, kaebusest ei nähtu aga, miks kostja kohtu seisukohtadega ei nõustu. Maakohus kohaldas õigesti VÕS-i sätteid nõude loovutamise kohta, kui leidis, et ainuüksi uue väidetava võlausaldaja teatest võlgnikule ei piisa, et nõude loovutamist tõendada. Mis puudutab kostja poolt kohtumenetluse kestel kohtule esitatud 8. septembri 2009. a. kuupäeva kandvat tühistamisavaldust (tl. 68), siis ei ole sel vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. 23. veebruari 2008. a. dokumendi on kostja andnud hagejale temalt raha saamise kohta (tl. 7). Niisugust dokumenti ei saa isik tühistada rahatuse motiivil. Asjaolu, et ta tegelikult raha ei saanud, oleks kostjal olnud võimalik tõendada vaidlusaluses tsiviilasjas, mille käigus hageja nõudis kostjalt saadud raha tagastamist. Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole seda tõendanud. Kostja tühistamisavaldus on aga ka vastuoluline, sest kõrvuti võlakirja rahatusega on kostja viidanud TsÜS §-dele 97 – 99, ilma et oleks seda kuidagigi selgitanud. TsÜS § 97, mis sisaldas materiaalõiguslikku alust tehingu tühistamiseks raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, on alates 1. maist 2009. a. kehtetu, §-d 98 ja 99 ei sisalda aga tehingu tühistamise materiaalõiguslikke aluseid. Isegi kui kostja oleks pidanud silmas laenulepingu tühistamist mõnel TsÜS §-des 92 – 96 sätestatud alusel, siis oleks tühistamisavalduse kehtivus lisaks tühistamiskorra (TsÜS § 98) ja tähtaegade (TsÜS § 99) järgimisele sõltunud tühistamise aluseks olevate faktiliste asjaolude vastavusest mõne osundatud õigusnormi abstraktse koosseisu tunnustele, millele kostja oleks pidanud tuginema ja mida kostja oleks pidanud tõendama, kostja ei ole seda aga teinud. Peale selle, isegi kui kostjal oleks olnud alus laenulepingu tühistamiseks, tuleks tal ikkagi VÕS § 1028 lg. 1 alusel tagastada hagejale temalt tühise tehingu järgi saadud raha, sest sel juhul oleks kostja saanud raha laenulepingust tuleneva kohustuse alusel, mis langes hiljem ära. Vaidlusaluses asjas on niisuguseks kostja poolt hagejale tagastada tulevaks rahasummaks põhivõlg 150.000 krooni, mille tagastamist hageja nõuabki. Et eespooltoodust tulenevalt ei ole kostja poolt hagejale väidetavalt tehtud tühistamisavaldusel tähendust, kohus võtab TsMS § 238 lg. 1 kohaselt vastu aga üksnes asjas tähtsust omavate asjaolude kohta esitatud tõendid, siis tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt kostja poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud postikviitung jätta vastu võtmata ja tagastada kostjale. Kolleegium märgib siiski, et selle tõendi esitamisel ei ole apellant järginud ka TsMS §-s 652 apellatsiooniastmes tõendite esitamise kohta sätestatut. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et mitu maakohtu otsuses sisalduvat järeldust on talle üllatavad. Selle kohta märgib kolleegium, et jätnud kohtuistungile tulemata, pani kostja end ise olukorda, kus maakohtul ei olnud võimalik temaga vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest arutada, nagu TsMS § 351 lg. 1 seda ette näeb. Kohtuistungile tulemata jäämine on kostjast sõltuv asjaolu ja kohtule tehtud etteheide on asjakohatu. Kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud apellandi kanda.