Jätta nii maakohtus kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Green-PIK KANAK OÜ, Andrei Knjazevi ja Nadežda Knjazeva kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS AA-LAN esitas 9. novembril 2011 maakohtule Green-PIK KANAK OÜ (kostja I), Andrei Knjazevi (kostja II) ja Nadežda Knjazeva (kostja III) vastu hagi, milles palus mõista solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 14 274,96 eurot, sh põhinõue 6753 eurot, leppetrahv 1162,88 eurot, 31. oktoobri 2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 6359,08 eurot ning lisanduv viivis 0,5% päevas põhinõudest iga viivitatud päeva eest kuni kohtuotsuse täitmiseni.
24.jaanuaril 2012 vähendas hageja põhinõuet 1000 euro võrra ja esitas viivisenõude lähtudes 5753 euro suurusest põhinõudest. 10. septembri 2012 kohtuistungil teatas hageja, et nõuab kostjatelt leppetrahvi ja viivist põhinõude ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja I ja Green Building Development OÜ (töövõtja)
16.aprillil 2010 projekteerimistööde töövõtulepingu nr 100-10 ning 20. septembril 2010 projekteerimistööde töövõtulepingu nr 108-10, mille alusel tegi töövõtja kostjale I projekteerimistöid. Kostja I sattus tööde eest tasumisega võlgnevusse, mistõttu võttis kostja II
2.detsembril 2010 sõlmitud kokkuleppega kohustuse isiklikult tasuda võlgnevus hiljemalt
31.detsembriks 2010. Kostja II kokkulepet ei täitnud. 28. jaanuaril 2011 loovutas töövõtja lepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati kostjaid 16. veebruaril 2011.
25.veebruaril 2011 loovutas hageja nõude töövõtjale tagasi ning samal päeval sõlmisid töövõtja ja kostjad kokkuleppe kostja I võlgnevuse tasumiseks osamaksetena vastavalt kokkulepitud maksetähtaegadele, kusjuures kostjad II ja III kohustusid kogu oma varaga tagama kostja I kohustuse kohase täitmise 19 952,10 euro ulatuses. 26. veebruaril 2011 loovutas töövõtja nõude uuesti osaliselt hagejale, s.o summas 7753 eurot, millele lisandub 83,54% leppetrahvist ja viivis. Kostja I tasus kokkuleppe alusel hagejale esimese osamakse 1000 eurot, kuid hilisemaid kohustusi kostjad meeldetuletustele vaatamata ei täitnud.
2.Kostjad tunnistasid põhivõlga 5753 euro ulatuses, kuna on 7753 eurost tasunud 2000 eurot. Kostjad palusid viivist vähendada kohtu äranägemisel mõistliku summani, sest viivise määr 0,5% päevas on liiga kõrge ning on vastuolus heade kommete ja hea usu põhimõttega. Hagejal ei saa olla kostja I poolt raha maksmise kohustuse täitmata jätmisest nii suures
ulatuses kahju tekkinud. Kostjad olid 25. veebruari 2011 kokkulepet sõlmides sundolukorras, kuna sooviti äritegevust jätkata. Leppetrahvinõudele vaidlesid kostjad vastu täies ulatuses. Hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest hageja ei ole nõudnud kostjatelt leppetrahvi varem kui käesolevas hagimenetluses. Lisaks on leppetrahv kokkuleppe asjaolusid arvestades ebamõistlikult ja põhjendamatult suur. Kui kohus leiab, et hagejal on siiski õigus leppetrahvi nõuda, palusid kostjad kohtul leppetrahvi vähendada.
3.Tartu Maakohus mõistis 7. mai 2012 osaotsusega kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 5753 eurot põhivõla katteks ning otsustas jätkata menetlust leppetrahvi- ja viivisenõude osas ning määrata menetluskulude jaotus kindlaks lõpplahendis. Osaotsus jõustus 7. juulil 2012.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 2. novembri 2012 otsusega hagi ning mõistis välja solidaarselt Green-PIK KANAK OÜ-lt, A. Knjazevilt ja N. Knjazevalt AS AA-LAN kasuks 5753 eurot, millest 1162,88 eurot on leppetrahv ja 4590,12 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja leppetrahvi ja sissenõutavaks muutunud viivise nõue põhjendatud. Hageja on esitanud kostjate vastu 25. veebruaril 2011 sõlmitud kokkuleppe rikkumisest tulenevad nõuded. Kuna raha maksmise kohustuse rikkumisel on rikkumise vabandatavus üldjuhul olemuslikult välistatud, siis vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kokkuleppe p 1.4 järgi tagavad kostja II ja III (käendajad) kogu oma varaga kostja I kohustuse täitmise võlausaldaja ees summas 19 952,10 eurot, s.o summas, mis on võrdne kokkuleppe p-s 1.3 nimetatud summade ja p-s 1.6 nimetatud leppetrahvi summaga. Kokkuleppe p 1.6 kohaselt juhul, kui kostja I ei täida tähtaegselt kokkuleppe p-s 1.3 nimetatud kohustusi (sh tasuda hagejale 7753 eurot), siis kohustub kostja I tasuma leppetrahvi 1392 eurot. Leppetrahvist loovutati 26. veebruari 2011 nõude loovutamise lepinguga hagejale 83,54%, s.o 1162,88 eurot. Leppetrahvi eesmärgiks on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses ning sõltumata tegeliku kahju suurusest või selle tõendamisest lihtsustada kahju hüvitamise nõude realiseerimist ja sundida võlgnikku kohustuse täitmisele. Vaidlust ei ole selles, et kostja I on kokkulepet rikkunud. Kostjad nõustusid kokkulepet sõlmides sellise leppetrahvi suurusega. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg-le 2 kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise või kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue tähtaja möödumise ja nõude aegumise vahele. Kokkuleppe p 1.3 järgi kohustus kostja I tasuma võlgnevuse osamaksetena ajavahemikus 4. märts 2011 kuni 25. juuni 2011. Esitatud elektronkirjavahetusest nähtub, et kostjatele on antud veel täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks, seda kuni 14. augustini 2011. Kuna leppetrahvi nõue esitati hagiavalduses,
9.novembril 2011, siis on viimasest kohustuse täitmiseks kokkulepitud tähtajast möödunud vähem kui kolm kuud, mistõttu leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul ning hageja ei ole leppetrahvi nõudeõigust kaotanud. Kohus oli seisukohal, et leppetrahv vähendamisele ei kuulu. Kostjal I oli kokkuleppe p 1.3 järgi raha maksmise kohustus summas 9280,05 eurot ja leppetrahviks määrati 1392 eurot, mis on 15% võlgnetavast summast. Nimetatud leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Leppetrahv tagab juba 16. aprilli 2010 ja 20. septembri 2010 töövõtulepingute rikkumisest tulenevat tasu
maksmise kohustust. Hagi kohtusse esitamise ajaks olid kostjad 25. veebruari 2011 kokkuleppe alusel täitnud hageja 7753 euro suurusest nõudest vaid 2000 eurot. Lisaks ei ole kostjad esitanud vaatamata kohtu selgitusele (tl 106 pöördel) ühtegi tõendit oma majandusliku seisundi hindamiseks. Kokkuleppe p-s 1.6 on lepitud kokku viivises 0,5% päevas tasumata summast alates kindlaksmääratud kuupäevale järgnevast päevast iga kalendripäeva eest. Kohus leidis, et sissenõutavaks muutunud viivis vähendamisele ei kuulu. Hageja teatas 10. septembri 2012 kohtuistungil, et nõuab kostjatelt kõrvalnõudeid põhinõude ulatuses. Seega vähendas hageja viivisenõuet (5753–1162,88) 4590,12 euroni, kusjuures lisanduva viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel enam ei taotleta. Kohtupraktika kohaselt on reeglina ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud viivis, mis ületab põhivõla suurust. Viivise põhieesmärgiks on rahalise kohustuse täitmise rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ning lisaks võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Reeglina ei saa viivis tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine sõltus kostjatest endist (lepingute ja kokkulepete mittekohane täitmine).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Green-PIK KANAK OÜ, A. Knjazev ja N. Knjazeva esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 2. novembri 2012 otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks maakohtule või uue otsuse tegemist, millega jätta hageja leppetrahvi- ja viivisenõue rahuldamata või vähendada oluliselt väljamõistetavat kõrvalnõuete summat. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus menetlusõigust (TsMS § 232 lg 1; § 442 lg 8). Kostjad vaidlustasid hageja nõude aluseks olevate tehingute õiguspärasuse ning taotlesid dokumentide autentsuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist ja kohtuasja lahendamist istungimenetluses. Kohus ei ole kostjate taotluste osas seisukohta võtnud. Hageja esitatud tõendite autentsuse kontroll on asja õigel lahendamisel võtmeküsimuseks. Juhul, kui eksperthinnanguga tuvastatakse
25.veebruari 2011 nõude loovutamise lepingu vormistamine pärast 26. veebruari 2011 või
25.veebruaril 2011 sõlmitud kokkulepet või kui kohus tuvastab 25. ja 26. veebruari 2011 nõude loovutamise lepingute või 25. veebruaril 2011 sõlmitud kokkuleppe tühisuse, siis välistub hageja nõudeõigus kostjate vastu ning kostjatel tekib võimalus taotleda Riigikohtult teistmismenetluses tsiviilasjas tehtud osaotsuse tühistamist ja pöörduda õiguskaitseorganite poole kuriteoteatega dokumendi võltsitusest; 2) puudus kohtul taolises menetlussituatsioonis õigus lahendada asja kirjalikus menetluses. TsMS § 404 välistab kohtu õiguse iseseisvalt määrata menetlusliigiks kirjalikku menetlust olukorras, kus hagihind koos kõrvalnõuetega ületab 6400 eurot. Samuti pole kohtupraktika (3-2-1-52-12, 3-2-1-179-11, 3-2-1-80-11 jt) kohaselt hagiasja menetlemine lihtsustatud korras põhjendatud/lubatav, kui pool on esitanud nõudele vastaspoole nõudeõigust välistavaid sisulisi või õiguslikke vastuväiteid või kui tõendite hindamistulem eeldab faktiliste asjaolude eelnevat tuvastatust. Kostjad vaidlustasid hageja nõude aluseks olevate tehingute õiguspärasuse ning esitasid sisulisi ja õiguslikke vastuväiteid nii põhi- kui kõrvalnõuete olemasolu ja mahu põhjendatuse suhtes; 3) kohaldas kohus hageja kõrvalnõuete täies ulatuses rahuldamisel ebaõigesti materiaalõigust ja eiras kohtupraktika põhimõtteid. Leppetrahv ja viivis on suunatud eeskätt võlausaldajal lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele-vähendamisele ning seeläbi
võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele, kuna võlaõigusseaduse regulatsioon seob sanktsioneerivate õiguskaitsevahendite rakendamise võlausaldaja kahju suurusega (VÕS § 113 lg 5; § 161 lg 2) ning annab kohtule õiguse vähendada nii viivise, leppetrahvi kui kahju suurust (VÕS § 113 lg 8; § 162 lg 1; § 140). Kohus rahuldas ebaõigesti hageja leppetrahvinõude. Nõustuda ei saa kohtu tõlgendusega, et leppetrahvi nõude esitamise mõistlikuks tähtajaks on periood nõude sissenõutavaks muutumisest kuni nõude aegumiseni. Kohtupraktika kohaselt on mõistlik aeg otseselt seotud konkreetse kaasuse asjaoludega. Hageja ei teinud kostjatele kohtueelselt ettepanekut kohustuse täitmiseks ega teatanud kavatsusest rakendada leppetrahvi. Arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumise aega, esitati leppetrahvi nõue pärast taolise õiguskaitseviisi rakendamiseks ettenähtud mõistliku aja möödumist. Samuti on leppetrahv ebamõistlikult suur, sest leppetrahvi ja viivise nõue kogumis ületab tunduvalt põhivõla suurust ning seetõttu ei vasta lepingujärgne leppetrahv hagejal lepingu rikkumisega tekkinud võimaliku kahju suurusele ja selle hüvitamiskohustuse mahule. Põhjendatud ja seaduslik ei ole ka hageja viivisenõude rahuldamine täies ulatuses. Hageja taotletud ja kohtu poolt aktsepteeritud viivisemäär (0,5% võlasummalt päevas) on ülemäära kõrge, sest ületab mitmekordselt seadusjärgset (VÕS § 113 lg 1) ja avalik-õiguslikes suhetes (korteriühistuseadus, maksukorralduse seadus) rakendatavat viivisemäära. Kohus ei arvestanud kõrvalnõuete rahuldamisel kostjate majanduslikku olukorda ja kohtulahendi reaalse täidetavuse põhimõtet. Juriidilisest isikust kostja majandustegevus on seiskunud ning füüsilistest isikutest kostjate sissetulek äärmiselt piiratud (kostjad kasvatavad alla 1-aastast last; kostja N. Knjazeva ei tööta ja tema sissetuleku moodustab riiklik lapsetoetus; kostjate sissetulek ühe pereliikme kohta jääb alla elatusmiinimumi). Seega kahjustab leppetrahvi ja viivise väljamõistmine oluliselt nii füüsilistest isikutest kostjate endi kui ka nendest majanduslikult sõltuvate isikute igapäevast toimetulekut.
6.AS AA-LAN vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude solidaarselt apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus rikkunud menetlusõigust. Kohus jättis kostjate taotluse ekspertiisi määramiseks ja asja lahendamiseks istungimenetluses põhjendatult tähelepanuta, kuna taotlus esitati põhjendamatult hilja. Kuigi kostjad pidid olema alates hagiavalduse kättesaamisest teadlikud nõude loovutamistest, ei esitanud nad selles osas hagivastuses ühtegi vastuväidet. Kuna 27. augusti 2012 istungil tekkis nõude loovutamiste üle vaidlus, siis esitas hageja
3.septembril 2012 asja materjalidest puudunud, 25. veebruaril 2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu. 10. septembri 2012 kohtuistungil ei esitanud kostjad nimetatud tõendi osas vastuväidet. Lisaks on taotletud ekspertiis teostamatu, kuna puudub võimalus määrata kindlaks, millises ajalises järjestuses on kirjalikud dokumendid koostatud; 2) oli kohtul õigus kohaldada asjas lihtsustatud kirjalikku menetlust TsMS § 403 lg 1 alusel. Kostjad sellele vastu ei vaielnud. Apellantide tuginemine TsMS §-le 404 on põhjendamatu, sest tegemist on kahte erinevat olukorda reguleerivate sätetega. TsMS § 403 lg 1 ei sea asja kirjalikus menetluses lahendamisel nõudele rahalisi piiranguid. Apellantide väljatoodud kohtupraktika reguleerib lihtmenetlust TsMS § 405 alusel, mis on samuti erinev menetlus kirjalikust menetlusest TsMS § 403 lg 1 alusel, ka ei olnud viidatud kohtulahendites probleemiks mitte lihtmenetluse kohaldamine, vaid see, kas ringkonnakohus peab kaebuse menetlusse võtma või mitte;
3) tugineb maakohtu tõlgendus, et mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele, kohtupraktikale (3-2-1-44-09 p 10, 3-2-1-15-08 p 11). Hagejal ei ole hagi esitamise eelselt kohustust teavitada kostjaid leppetrahvi nõudmise kavatsusest (3-2-1-28-08 p 14). Riigikohus on leidnud (3-2-1-28-08 p 13), et arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Hageja andis kostjatele kohustuse täitmiseks mitmel korral täiendavaid tähtaegu. Sellises olukorras on põhjendatud, et viimasest täiendavast kohustuse täitmiseks antud tähtajast vähem kui kolm kuud hiljem esitatud leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul. Leppetrahvi määra põhjendatust ei saa hinnata koos viivisemääraga, kuna viivisenõude suurus on ajas muutuv. Leppetrahvi eesmärk on ühelt poolt tagada kohustuste täitmine ja vältida võimalikke lepingurikkumisi tulevikus ning teiselt poolt lepingurikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine. Seega ei saa leppetrahvi siduda üheselt tekkinud kahju suurusega. Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (3-2-1-87-10 p 11). Maakohus leidis, et leppetrahv tagab juba töövõtulepingute rikkumisest tulenevat tasu maksmise kohustust. Lisaks olid kostjad hagi esitamise ajaks kokkuleppe alusel täitnud hageja 7753 euro suurusest nõudest vaid 2000 eurot ning ei esitanud vaatamata kohtu selgitusele ühtegi tõendit oma majandusliku seisundi hindamiseks. Lähtudes eelnevast ei ole leppetrahv 15% lepingujärgsest kohustusest ebamõistlikult suur ja vastuolus hea usu põhimõttega; 4) ei ole kohus aktsepteerinud viivisemäära 0,5% võlgnetavast summast päevas. Kohus märkis, et viivisemäär ei kuulu vähendamisele, kuna hageja nõudis kohtuistungil kostjatelt kõrvalnõudeid põhinõude ulatuses. Viivisenõude vähendamise järgselt kujunes viivisemääraks 4590,12x0,5/11 154,61 (kogu tekkinud viivis põhinõude täitmise hetkeks) ≈ 0,21%. Tegemist on hea usu põhimõttega kooskõlas oleva viivisemääraga, mis arvestab nii võlausaldaja kui ka võlgniku huvidega; 5) 25. veebruari 2011 kokkuleppest tuleneva nõude osas, mis loovutati Kamikaze Trading OÜ-le, sõlmisid osaliselt samad apellandid tsiviilasjas nr 2-11-55108 kokkuleppe, mille järgi apellandid kohustusid tasuma viivist ja leppetrahvi põhinõude ulatuses.
7.Green-PIK KANAK OÜ, A. Knjazev ja N. Knjazeva esitasid ringkonnakohtule ka täiendava seisukoha, mille kohaselt: 1) sisaldas 25. veebruari 2011 leping töövõtja ja Green-PIK KANAK OÜ vahel ka käibemaksu (p 1.1). Lepingujärgsete maksete tegemisel 4. märtsil 2011 summas 1000 eurot,
30.märtsil 2011 summas 500 eurot ja 6. mail 2011 summas 500 eurot ei esitanud hageja Green-PIK KANAK OÜ-le faktuur-arvet eristatud käibemaksuga, mistõttu maksed nimetatud lepingu alusel peatati (maksuseadustiku p 37 lg 2). Vastavalt 7. mai 2012 kohtuotsusele maksis Green-PIK KANAK OÜ hagejale 5753 eurot täies mahus. Alust, mis kinnitaks maksete teostamist summas 2000 eurot ei ole hageja Green-PIK KANAK OÜ-le tänaseni esitanud (arve-faktuur väljatoodud käibemaksuga); 2) ei teavitanud hageja Green-PIK KANAK OÜ-d protsentide arvestamisest pärast maksete peatamist 25. veebruari 2011 lepingu alusel. Kõiki läbirääkimisi, mis puudutasid eelnimetatud lepingut, pidas Green Building Development OÜ esindaja Kaspar Killak. Hageja Green-PIK KANAK OÜ-ga ei kontakteerunud ja Green-PIK KANAK OÜ-d ei teavitatud võlakohustuste loovutamisest kohtumenetluse momendini;
3) ei puutu Kamikaze Trading OÜ ja Green-Pik Baltic OÜ vahel tsiviilasjas nr 2-11-55108 saavutatud kompromiss AS AA-LAN ja Green-PIK KANAK OÜ vahelisse vaidlusesse; 4) paluvad apellandid arvestada, et võla põhisumma on hagejale tasutud; 3) on Green-PIK KANAK OÜ pankroti lävel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2.novembri 2012 otsus muutmata.
8.Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus rahuldas põhjendatult hagi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
9.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist:
9.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus võtmata seisukoha kostjate taotluses dokumentide autentsuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus nimetatud taotluse osas tõepoolest selgesõnalist seisukohta väljendanud, kuid ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud menetlusõiguse normi olulise rikkumisega maakohtu poolt, kuna kohtuotsuse põhjendustest saab järeldada, et kohus ei ole nimetatud taotlust rahuldanud ning sellekohase otsustuse menetlusdokumendis sõnaselgelt märkimata jätmine ei ole toonud kaasa asjas ebaõige kohtuotsuse tegemist. Hageja viitas 9. novembril 2011 kohtule esitatud hagiavalduses nii 28. jaanuaril 2011,
25.veebruaril 2011 kui 26. veebruaril 2011 toimunud nõude loovutamistele, kuid
25.veebruari 2011 nõude loovutamise lepingut tõendina hagiavaldusele lisatud ei olnud. Kostjad said hagimaterjalid kätte ja esitasid 8. detsembril 2012 kohtule hagivastuse, kus nõude loovutamise pinnalt vastuväiteid ei esitatud.
27.augustil 2012 toimunud eelistungil märkis nõude loovutamise asjaolude ebaselguse ära kohus (tl 74 pöördel) ning hageja saatis 3. septembri 2012 e-kirjaga (tl 83) nii kohtule kui ka kostjatele 25. veebruaril 2011 sõlmitud nõude loovutamise lepingu ja taotluse nimetatud tõendi vastuvõtmiseks.
10.septembril 2012 toimus maakohtus istung, kus kostjad täiendavalt esitatud tõendi osas mingeid vastuväiteid ega kahtlusi ei avaldanud. Istung lõppes sellega, et maakohus andis pooltele 10 päeva aega kokkuleppe sõlmimiseks. Taotlus dokumentide autentsuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramiseks esitati kohtule alles 19. septembril 2012. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt viidanud TsMS § 329 lg-le 1, mille kohaselt peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada.
Arvestades, et hageja esitas taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks 3. septembril 2012 ja maakohtu istung toimus 10. septembril 2012, leiab ringkonnakohus, et tulenevalt TsMS § 329 lg-st 1 pidid kostjad esitama oma vastuväited hageja taotlusele täiendava tõendi vastuvõtmiseks (ja soovi korral taotluse ekspertiisi määramiseks) hiljemalt
10.septembri 2012 istungil. Kostjad ei ole millegagi põhjendanud, mille alusel tekkisid neil kahtlused nõude loovutamise dokumentide ehtsuses alles 19. septembriks 2012, kuigi nad olid alates hagiavalduse kättesaamisest teadlikud, et hageja on omandanud nõude nende vastu loovutamise teel, ning samuti olid nad nõude loovutamise dokumendid kätte saanud osaliselt lisatuna hagiavaldusele ja osaliselt (25. veebruari 2011 nõude loovutamise leping) hageja poolt 3. septembril 2012 saadetud e-kirja manusena. Kuna kostjad esitasid taotluse ekspertiisi läbiviimiseks kohtule põhjendamatult hilja ja taotluse rahuldamiseks ei ole seetõttu alust, puudub vajadus võtta seisukohta selles, kas soovitud ekspertiisi läbiviimine oleks olnud tehniliselt võimalik.
9.2.Seadusest tulenevat alust ei ole apellantide seisukohal, et maakohtul puudus õigus lahendada asja kirjalikus menetluses. Apellantide tuginemine TsMS §-le 404 ei ole asjakohane. Nimetatud säte näeb ette võimaluse lihtsustatud kirjalikuks menetluseks kohtu määramisel, 8. oktoobri 2012 määruses lähtus maakohus TsMS §-st 403, mis võimaldab lihtsustatud kirjalikku menetlust poolte nõusolekul. Kirjalik menetlus poolte nõusolekul ei ole seaduses seotud menetletava hagi hinnaga.
10.septembril 2012 toimunud kohtuistungil andis kohus menetlusosalistele 10 päeva aega kokkuleppe sõlmimiseks ja määras, et juhul, kui kokkulepet ei saavutata, teatab kohus kohtulahendi teatavakstegemise aja. Menetlusosalised eeltoodule vastuväiteid ei esitanud.
8.oktoobri 2012 määrusega, määrates asja lahendamisele kirjalikus menetluses, andis kohus menetlusosalistele tähtaja taotluste ja tõendite esitamiseks ning kompromissile jõudmiseks
22.oktoobrini 2012. Kostjad kohtu antud võimalust ei kasutanud ja toimiku materjalidest nähtuvalt ei vaielnud vastu ka asja kirjalikus menetluses lahendamisele. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka apellantide poolt väljatoodud kohtupraktika asjakohane, kuna käsitleb lihtmenetlust TsMS § 405 alusel, mis on samuti erinev menetlus TsMS § 403 lg-s 1 sätestatud lihtsustatud kirjalikust menetlusest.
9.3.Nõustuda ei saa ka kostjate seisukohaga, et hageja on leppetrahvi nõudeõiguse kaotanud. Kostjad on ebaõigesti mõistnud maakohtu seisukohta leppetrahvi nõude esitamise mõistliku aja osas. Maakohus ei pidanud leppetrahvi nõude esitamise mõistlikuks ajaks perioodi nõude sissenõutavaks muutumisest kuni nõude aegumiseni (nagu on kohtule ette heidetud apellatsioonkaebuses). Maakohus leidis, et leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul, kuna see esitati hagiavalduses vähem kui kolme kuu möödumisel viimasest kohustuse täitmiseks kokkulepitud tähtajast. Selline seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohus leidis 29. aprilli 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08 (p 13), et kolme aasta pikkuse aegumistähtaja puhul mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste „mõistlik aeg“ on määratlemata õigusmõiste. Tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata iga juhtumi eripära silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg. 21. detsember 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11 (p 16) selgitas Riigikohus, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta. Apellandid ei ole sisuliselt põhjendanud, miks tuleks antud kaasuse asjaoludest lähtuvalt asuda seisukohale, et leppetrahvi nõue on esitatud pärast taolise õiguskaitseviisi
rakendamiseks ettenähtud mõistliku aja möödumist, eriti arvestades Riigikohtu seisukohta, et üldjuhul mahub kolme aasta pikkuse aegumistähtaja puhul leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist mõistliku aja raamidesse. Maakohus on põhjendatult arvestanud asjaolu, et kuigi 25. veebruaril 2011 sõlmitud kokkuleppe p 1.3 kohaselt kohustus kostja I tasuma võlgnevuse osamaksetena ajavahemikus 4. märts 2011 kuni 25. juuni 2011, nähtub esitatud elektronkirjavahetusest, et kostjatele on antud veel mitmeid täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks, seda kuni 14. augustini 2011 (tl 30–35). Sellises olukorras on põhjendatud lähtuda nõude esitamise mõistliku aja määratlemisel viimasest täiendavast kohustuse täitmiseks antud tähtajast. Eespool viidatud lahendi nr 3-2-1-28-08 p-s 14 märkis Riigikohus, et kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on võrdsustatav teatega. Seega ei olnud hagejal kohustust kohtueelselt esitada kostjatele leppetrahvi nõue.
9.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nii leppetrahvi kui viivise vähendamiseks puudub alus. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sättest tulenevalt peab kohus leppetrahvi ja viivise vähendamise taotluste lahendamisel tegema esmalt kindlaks, kas nõutud leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur. Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (3-2-1-87-10 p 11; 3-2-1-66-05 p 16). Riigikohus on 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 16) asunud seisukohale, et leppetrahvinõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Samas lahendis (p 19) on Riigikohus märkinud veel seda, et kui viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on nimelt tema kohustus TsMS § 91 lg 1 (TsMS kehtiva redaktsiooni § 230 lg 1) järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne, mh et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Vastasel juhul kaotaks leppetrahv oma eelnevalt kokku lepitud kahju hüvitise tähenduse. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Eelviidatud lahendi p-s 17 selgitas Riigikohus lisaks, et mitte igasuguse leppetrahvi kokkuleppe puhul ei ole võlausaldaja kahju olemasolu või puudumine leppetrahvi suuruse üle otsustamisel määrav. Leppetrahvi eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Kahju puudumine või selle olemasolu leppetrahviga võrreldes oluliselt väiksemas ulatuses ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, st võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga. Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja nõudis kõrvalnõuete väljamõistmist põhivõlaga võrdses suuruses, siis oli kostjate kohustus kõrvalnõuete vähendamise taotlemisel tõendada, et kõrvalnõuete suurus on ebaproportsionaalne (muuhulgas seda, et hageja ei ole kohustuse rikkumisest kahju saanud). Kostjad ei ole ühtegi sellekohast tõendit kohtule esitanud. Lisaks tuleb eeltoodust tulenevalt arvestada, et leppetrahv ja viivis on võlausaldaja õiguskaitsevahendid, millel on võlausaldajale tekkinud kahju lihtsustatud sissenõudmise funktsiooni kõrval ka tagatisfunktsioon, st hageja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.
Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et leppetrahv 15% võlgnetavast summast ei ole ebamõistlikult suur, arvestades, et leppetrahv tagab juba 2010. a tekkinud töövõtulepingute rikkumisest tuleneva võlgnevuse maksmise kohustust ning hagi kohtusse esitamise ajaks olid kostjad 25. veebruari 2011 kokkuleppe alusel täitnud hageja 7753 euro suurusest nõudest vaid 2000 eurot. Samuti on maakohus õigesti viidanud, et väljakujunenud kohtupraktika (näit Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-162-12) kohaselt on reeglina ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud viivis, mis ületab põhivõla suurust. Arvestades poolte esitatud väiteid, üldist kohtupraktikat viivise väljamõistmisel, samuti viivise suuruse mõistlikkust objektiivse kriteeriumi alusel (hageja põhinõue rahuldati 7. mai 2012 otsusega summas 5753 eurot, viivise suurus 4590,12 eurot), nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur. Arvestades, et hageja vähendas menetluse käigus oma leppetrahvi- ja viivisenõuet ning taotles lõplikus seisukohas kostjatelt leppetrahvi ja viivise väljamõistmist põhinõude ulatuses, s.o summas 5753 eurot, ei vasta tegelikkusele apellantide väide, et leppetrahvi ja viivise nõue kogumis ületab tunduvalt põhivõla suurust. Kuna nõutud leppetrahv ja viivis ei ole ebamõistlikult suured, puudub kohtul vajadus hinnata teisi VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud leppetrahvi (viivise) vähendamist mõjutavaid asjaolusid. Ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (nt TsMS § 5 lg-d 1, 2; § 7; § 230 lg 1). Kostjad ei ole vaatamata maakohtu selgitusele 8. oktoobri 2012 määruses esitanud oma väidete (et juriidilisest isikust kostja majandustegevus on seiskunud ja pankroti lävel ning füüsilistest isikutest kostjate sissetulek on äärmiselt piiratud) tõendamiseks mitte ühtegi tõendit. Asjaolu, et kostjad on väidetavalt võla põhisumma praeguseks hagejale tasunud, ei anna samuti alust kõrvalnõuete vähendamiseks.
9.5.Kostjad on maakohtu istungil küll märkinud asjaolu, et kostjate arvates peab hageja esitama neile arved, kus oleks toodud välja käibemaks, kuid ei esitanud sellega seoses kohtule mingeid konkreetseid vastuväiteid ega taotlusi. Väite, et maksed 25. veebruari 2011 lepingu alusel peatati seetõttu, et hageja ei esitanud tehtud maksete (2000 eurot) ulatuses Green-PIK KANAK OÜ-le faktuur-arvet eristatud käibemaksuga, esitasid kostjad esmakordselt
11.oktoobril 2013 ringkonnakohtule esitatud täiendavas seisukohas. TsMS § 652 lg-d 3 ja 4 sätestavad alused apellatsioonimenetluses uute asjaolude esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning apellantide eelnimetatud väide tuleb seetõttu jätta tähelepanuta.
10.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.