Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi asjaolud Nordea Finance Estonia AS esitas 26.01.2012 hagi Harju Maakohtusse Fjodor Obuhhovi ja Warren Equipment OÜ vastu võla 11 919,64 euro saamiseks. Menetluse käigus loobus hageja sõiduki uuele omanikule registreerimise tasu 63,91 euro nõudest. Hageja palus kostjatelt välja mõista viivise 11 609,38 euro suuruselt võlasummalt alates 24.02.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 9,25% aastas kokku 1999,07 eurot, sellest edasi 9,25 % aastas kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja liisinguandjana ja Fjodor Obuhhov liisinguvõtjana sõlmisid liisingulepingu nr 520080786, millest tulenevalt kohustus hageja andma sõiduki Mazda 6 lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja I kohustus tasuma lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Samaaegselt sõlmisid hageja ja OÜ WARREN EQUIPMENT käenduslepingu, mille kohaselt kostja II vastutab hageja ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust nr 520080786. F. Obuhhov ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt arved tasumata 2497,19 eurot, mistõttu ütles hageja liisingulepingu üles 26.08.2009. Sõiduk tagastati hagejale 05.09.2009 ja müüdi 22.12.2009 hinnaga 10 195,51 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks 19 019,74 eurot. Hageja sai vara müügiga kahju 8824,23 eurot. Tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest kandis hageja lisakuluna kaskokindlustuse kulu 225,62 eurot perioodi 20.08. - 22.12.2009 eest ja sõiduki müügiga kaasnenud kulu

kogusummas 372,61 eurot. Seega on kostjatel liisingulepingu alusel võlg hagejale kokku 11 919,64 eurot, millest: lepingumaksete võlgnevus on 2497,18 eurot, müügikahju 8824,23 eurot, müügiga kaasnenud kulud 372,61 eurot ja kaskokindlustuse kulu 225,62 eurot. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad vaidlesid vastu sõiduki väärtusele liisinguandjale tagastamise ajal, liisingulepingute ülesütlemisest tulenevatele kuludele, müügi- ja muudele lisakuludele, kindlustusmaksetele ja viivisele. OÜ Warren Equipment OÜ palus arvetest nr 10673704 - 05.11.2008, 10693841 - 03.12.2008 ja 10713023 - 06.01.2009 tulenevatele nõuetele kohaldada aegumist. Esimese astme kohtu otsus 20.03.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjatelt välja põhivõla 9363,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1610,68 eurot ja alates 27.01.2012 viivise 9,25% põhinõudelt kuni selle tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt oli F.Obuhhovil liisingulepingust nr 520080786 tulenevaid arveid tasumata kokku summas 2497,19 eurot. Hageja selgituste ning arvete ja laekumiste väljavõtte kohaselt on arved nr 10673704 - 05.11.2008, 10693841 - 03.12.2008 ja 10713023 06.01.2009 täielikult tasutud, arved nr 10732529 - 04.02.2009, nr 10753554 - 04.03.2009, nr 10773378 - 03.04.2009 ja nr 10793627 - 06.05.2009 tasumata osaliselt ja arved nr 10815292 05.06.2009, nr 108347478 - 03.07.2009, nr 10859780 - 05.08.2009 ja nr 10870353 26.08.2009 tasumata täielikult. Vaidlust ei olnud, et maksete tähtaegselt tasumata jätmise tõttu ütles hageja liisingulepingu 26.08.2009 üles. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 4, § 108 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 113 lg 5 viimane lause sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Kostjale saadetud võlateatistega, Intrum Justitia AS-i teenustasu arvega nr 10773378 ja viimase poolt liisinguvõtjale saadetud võlateatisega on tõendatud, et hageja kasutas võlgnevuse sissenõudmise teenust, kuna kostja ei tasunud oma võlgnevust vaatamata eelnevalt hageja poolt saadetud võlateatisele. Kohus, tuginedes VÕS § 113 lg 5 viimasele lausele ja lepingu üldtingimuste p-le 4.4, leidis, et kuna F.Obuhhov tasus tulenevalt eeltoodust hagejale võlgnevuse 8755,62 krooni, siis on teenuse osutamise eest 12.03.2009 esitatud Intrum Justitia AS teenustasu arve nr. 09-0370 (8% laekuvalt summalt) 826,59 krooni, põhjendatud. Vastavalt maksekorraldusele nr 9918 tasus hageja arve 19.03.2009. Kohus leidis, et arvel nr 10870353 - 26.08.2009 märgitud ja hageja hinnakirjas ette nähtud lepingu ülesütlemise tasu nõue 5000 krooni (käibemaksuta) on tulenevalt liisingulepingu p-st

4.4 ning arvetel 10793627 - 06.05.2009 ja 10815292 - 05.06.2009 võlateatiste saatmise tasu 110 krooni (käibemaksuta) on tulenevalt liisingulepingu p-st 8.6 põhjendatud. Kostjad ei ole arvete tasumist tõendanud, seega on tasumata maksete nõue põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna OÜ WARREN EQUIPMENT viidatud arved nr 10673704 - 05.11.2008, 10693841 - 03.12.2008 on hilisemate laekumistega tasutuks loetud, siis tuleb aegumise vastuväide jätta tähelepanuta. VÕS § 455 lg 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et, kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Liisingulepingu üldtingimuste p-s 5.4 kohustub liisinguvõtja maksma liisinguandjale vara kindlustamise eest tasu vastavalt arvetele, p-st 5.7 nähtub, et kui kindlustusvõtja on liisinguandja, siis lõpeb vara kindlustuskate vara liisinguandjale tagastamise või omandiõiguse üleminekule järgneval päeval. Hagiavalduse kohaselt on kostjale esitatud kaskokindlustuse nõue 225,62 eurot perioodi

liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Riigikohus on otsustes nr-d 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08, 3-2-1-77-08 ja 3-2-1-184-12 rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Liisinguesemete omandamise hüvitamata kulude (jääkmaksumuse) ja tagastamise aegse väärtuse kõrvutamisel peavad käibemaksu arvestused üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta. Lepingu p-st 3 ja maksegraafikust nähtuvalt on hageja arvestanud jääkväärtust ilma käibemaksuta, seega tuleb ka liisingueseme väärtuse määramisel võtta arvesse väärtus ilma käibemaksuta. Ekspert Rein Mündi 16.11.2012 ekspertiisiaktiga nr 12-144 on tõendatud, et eksperdi hinnangul oli sõiduki harilik väärtus tagastamise ajal 15 978 eurot (käibemaksuga), seega müügihind käibemaksuta on 13 315 eurot. Kohus leidis, et sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal tuleb lugeda eksperthinnangus märgitud väärtus 13 315 (käibemaksuta), kuna ekspert on võtnud hinnangu andmisel aluseks kõigi samal perioodil müügis olnud analoogsete sõidukite hinnapakkumisi, arvestanud turuhinna muutusi aastate vältel, sõiduki varustusastet, tehnilist seisukorda ja osalemist liiklusõnnetuses. Seega on nimetatud tõend võrreldes kohtule esitatud teiste tõenditega – hindamisaktiga ja müügipakkumistega argumenteeritum, põhjalikum ja annab parema ülevaate liisingueseme võimaliku väärtuse kujunemisest kui tõendid, millest vastavat analüüsi ei nähtu. Võrreldes sõiduki müügihinda eksperdi antud hinnanguga sõiduki hariliku väärtuse kohta, nähtub, et liisingueseme müügihind erineb eksperdi pakutud väärtusest rohkem kui 20%, mistõttu ei saa kohus pidada seda lubatavaks kõrvalekaldeks ega liisingueseme väärtuseks liisinguandjale üleandmise ajal. Seega on liisingueseme jääkmaksumuse ja üleandmise aja väärtusest tekkinud kahjum 5704,74 eurot (19 019,74 – 13 315). Kohus leidis, et liisingulepingu p-dest 1.2, 1.3 ja 1.4 ning hageja ja Inchcape Motors Estonia OÜ koostöölepingu lisa 1 p-dest 2, 5.1 ja 9 saab järeldada, et hageja ja Inchcape Motors Estonia OÜ liisinguvara tagasiostukohustus on liisinguvõtjale lisatagatis liisingulepingu tähtaegsel lõppemisel, kui ta ei soovi ise vara välja osta ega ei leia ka kolmandat isikut vara ostma. Lepingutest ei tulene, et tagasiostukohustust saaks rakendada lepingu erakorralise ülesütlemise korral, kui liisinguvõtja lepingut rikkus. Seega ei olnud Inchcape Motors Estonia OÜ kohustatud tagastatud liisinguvara lepingu järgse jääkväärtusega ostma ning hageja kasutas vara müümisel Inchcape Motors Estonia OÜ kui koostööpartneri abi. Hageja seisukohtadest nähtuvalt suunas ta sõiduki pärast valduse taastamist tehnilisse kontrolli ning müügieelsesse ettevalmistusse oma koostööpartnerile Inchcape Motors Estonia

OÜ, kes on sõiduautode Mazda maaletooja, edasimüüja ja hooldaja Eestis. Liisingulepingu p 3.3 kohaselt ei ole liisinguandja kohustatud vara hooldama ega remontima. Liisinguvõtja kohustub vara kasutama tehnilises dokumentatsioonis toodud eeskirjade kohaselt ning järgima vara tehnilises dokumentatsioonis olevaid või talle müüja või vara valmistaja poolt esitatud vara kasutamise- hoidmise- ja hooldamisnõudeid. Viimaste puudumisel järgima heaperemeheliku kasutamise nõudeid ning mitte lubama vara kasutada vajaliku kvalifikatsioonita isikutel. Liisinguandja võib nõuda liisinguvõtjalt hooldamisnõuete täitmise tõendamist, p 3.4 sätestab, et liisinguvõtja on kohustatud tagama vara tehnilise hoolduse läbiviimise vara valmistaja või müüja poolt tunnustatud isiku poolt vara garantii- ja/või tehnilises dokumentatsioonis ettenähtud tähtpäevadel ja ulatuses kogu lepingu tähtaja vältel. Kõik vara hooldusega seotud kulud kannab liisinguvõtja. Arvega nr 12913525 - 18.09.2009 on tõendatud, et tegemist oli sõiduki tehnilise hoolduse ja müügiks ettevalmistamisega, kuna teostatud on sõiduki tehniline kontroll ja kustuti kontroll, eelleotusega käsipesu, lisatud on jahutus- ja klaasipesuvedelikku ning bensiini. Arvel märgitud 40 000 km tehnilist hooldust, mille käigus vahetati õlifilter, salongifilter ja lisati õli, on hageja põhjendanud sellega, et tagastamise hetkel oli sõiduki läbisõit vastavalt vara vastuvõtuaktile nr 38TLN-N 43932 km. Vaidlus puudus, et nimetatud tööd olid tegemata. Väljavõttega sõiduki hooldusprogrammist, millest nähtub, et sõiduk tuleb tuua hooldusse iga 20 000 km läbimise järel ning läbisõidul 40 000 km, on hageja väited tõendatud. Kuna F.Obuhhov ei teostanud 40 000 km hooldust, siis rikkus ta liisingulepingu p 3.3 ja 3.4, mistõttu on hageja nõue nii hooldusega kaasnenud kulude kui ka sõiduki tehnilise kontrollimise ja müügikorda seadmise osas 308,70 eurot põhjendatud. Tegemist on lisakuludega VÕS § 367 lg 4 mõttes. Arvetest 50014678 - 22.12.2009 ja 1190807 - 21.12.2009 nähtuvalt on hageja maksnud sõiduki müüjale vahendustasu 11% müügihinnast 1255,33 eurot käibemaksuta (11 450,84 – 10195,51). Kuna hageja põhitegevuseks ei ole liisinguesemeks olevate sõidukite võõrandamine, siis on teenuse sisseostmine vastavat teenust osutavalt äriühingult või koostööpartnerilt põhjendatud. Kohus leidis, et 11%-ne müügitasu on umbes 2,5 kuuse müügiperioodi kohta siiski ebamõistlikult suur ning ületab oluliselt tavapärast, kuni 5%-st vahendustasu rohkem kui poole võrra, mistõttu tuleb seda vähendada poole võrra ja välja mõista vara müügi vahendustasu summas 627,66 eurot. Kohus, tuginedes eelpool tuvastatud liisinguesemete väärtustele ning hageja põhjendatud kuludele, leidis, et liisinguvõtja võlgnevus liisinguvara tagastamise järgselt oli alljärgnev: liisingueseme maksete võlg 2497,18 eurot; kaskokindlustuse võlg ja kulu 225,62 eurot, müügiga kaasnenud kulud 308,70 eurot, liisingueseme jääkmaksumuse ja üleandmise aja väärtuste vahe 5704,74 eurot ja müügi vahendustasu 627,66 eurot. Seega tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 9363,90 eurot. Hageja saatis 16.02.2010 kostjatele nõudekirjad ning OÜ WARREN EQUIPMENT on 24.03.2010 hageja nõudele vastanud. Seega olid kostjad hageja nõudest teadlikud. Hageja ja liisinguvõtja leppisid liisingulepingus kokku viivises 9,25% aastas. Hageja on sissenõutavaks muutunud viivist arvestanud põhivõlalt 11 609,38 alates 24.02.2010, mis on nõudekirjas märgitud võla tasumise järgnev päev kuni 26.01.2012, 702 päeva eest kokku 1999,07 eurot. Kohus leidis, et viivise määr ja periood on põhjendatud, kuid viivis tuleb välja mõista põhivõlalt 9053,64 eurot (2186,92 + 5704,74 + 225,62 + 308,70 + 627,66) kokku 1610,68

eurot kuni hagi esitamiseni 26.01.2012. Alates 27.01.2012 tuleb viivis välja mõista 9,25 % põhinõudest 9053,64 eurot kuni põhinõude tasumiseni. Tulenevalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. F.Obuhhovi väide, et tal on alaealine laps ja raske majanduslik olukord, ei vabasta teda lepingulise kohustuse täitmisest. Tuginedes VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja 2, ning tulenevalt hageja ja OÜ Warren Equipment vahel sõlmitud käenduslepingust, vastutab OÜ WARREN EQUIPMENT solidaarselt F.Obuhhoviga kogu võla ulatuses. Apellatsioonkaebus Warren Equipment OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata tsiviilasi maakohtule tagasi uueks arutamiseks, menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja on apellandi vastu esitanud nõude käenduslepingu alusel, mille p 2 kohaselt käendaja (apellant) vastutab liisingfirma ees liisinguvõtja Fjodor Obuhhovi kohustuste täitmise eest. Kohustused hõlmavad lepingust tulenevaid lepingumakseid, viivist, trahvi ning kõiki muid liisingulepingu alusel liisingufirmale tasumisele kuuluvaid makseid ning liisingufirma poolt võla sissenõudmiseks tehtud kulutusi. Seega on apellandi vastutus piiratud konkreetsete kohustustega. Muude kulude tasumise eest apellant käenduslepingu alusel ei vastuta. Käendusleping ei sätesta, et apellant vastutab müügikahju või üldse kahju eest. Samuti ei nähtu, et käenduslepingu p 2 hõlmaks apellandi kohustust tasuda kindlustusmakseid. Tulenevalt eeltoodust ei vastusta apellant kaskokindlustuse kulude 225,62 tasumise eest. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et vastustaja ja Fjodor Obuhhovi vahel sõlmiti sõiduki kasutusrendileping. Liisingulepingust nähtub, et kasutusrendilepingu tagamiseks on sõlmitud Inchcape Motors Estonia OÜ-ga tagasiostuleping. Liisinguleping öeldi väidetavalt üles 26.08.2009. Liisingulepingu maksegraafikust nähtub, et liisinguvõtjaga sõlmitud liisinguleping öeldi üles vahetult enne 19. osamakse tasumise kohustuse tekkimist. Sel hetkel oli sõiduki jääkmaksumuseks 18 748,65 eurot. Seega oleks Inchcape Motors Estonia OÜ pidanud sõiduki hagejalt ostma tagasi hinnaga 18 748,65 eurot, millele lisandub käibemaks. Koostöölepingust ei nähtu, et tagasiostukohustus oleks seotud liisingulepingu tähtajaga, s.o et tagasiostukohustus tekib siis, kui liisinguvõtja on kõik 60 osamakset tasunud ja ei soovi sõidukit omandada. Samuti on vastustaja poolt kohtule esitatud koostöölepingus märgitud, et sõiduki tagasiostuhind on sõiduki jääkmaksumus – käesoleval juhul nähtub maksegraafikust, et augustis 2009 on alatulpa “Lepinguline jääkmaksumus” märgitud sõiduki jääkmaksumuseks 18 748,65 eurot (293 352,63 krooni). Puudub mõistlik põhjus, miks peaks tagasiostukohustus tekkima alles siis, kui kõik 60 osamakset on tasutud. Nimelt on antud juhul tegemist kasutusrendilepinguga, mis lõpeb hiljemalt pärast 60 kuu möödumist. Seega on loogiline, et tagasiostukohustus kehtib kogu liisingulepingu kehtivuse aja. Kohus on müügikahju kindlaksmääramisel lähtunud ekspertiisiaktist. Apellant esitas omapoolsed põhjendused, et ekspertiisiakt ei kajasta vaidlusaluse sõiduki väärtust objektiivselt, mistõttu oli sõiduki väärtus tagastamisel oluliselt kõrgem. Ekspertiisi koostamisel on ekspert mh arvesse võtnud sõiduki müügiprotsessi kestust kuni detsembrini 2009. Käesoleval juhul ei oma tähtsust, kui kaua sõidukit müüdi, kuivõrd vastavalt Riigikohtu praktikale omab tähtsust vaid sõiduki väärtus konkreetsel ajahetkel. Seega tuleks lähtuda septembris 2009 toimunud tehingutest. Kõige sarnasem sõiduk, mis võõrandati 10.09.2009 on akti tabelis märgitud nr 10 alla. Nimetatud sõiduk on sarnaselt vaidlusaluse sõidukiga sedaan,

läbisõit vaid 4900 km väiksem, kuid võõrandati 297 000 krooni, s.o 18 981,76 euro eest (ilma käibemaksuta, akti lisa 2 leht 10). Ekspertiisiaktist ei ole võimalik aru saada, mille põhjal on ekspert vaidlusaluse sõiduki väärtuseks määranud 250 000 krooni (sisaldab käibemaksu), arvestades, et kõik väidetavalt analoogsed sõidukid on tabeli järgi võõrandatud kõrgema hinnaga. Samuti on aktis märgitud, et ei saa välistada, et sõidukile oleks leitud ostja ka 289 000 krooni eest. Seega ei tulene aktis märgitud väärtus loogiliselt hindamise aluseks võetud auto24.ee väljatrükkidest. Kohus on täielikult jätnud käsitlemata eelpoolnimetatud apellandi viited eksperdiarvamuse puudustele ning teinud eksperdiarvamusest ebaõiged järeldused. Seega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja § 232. Kohus on lugenud põhjendatuks lepingu ülesütlemistasu väljamõistmise apellandilt põhjendusel, et nimetatu on ette nähtud vastustaja hinnakirjas. Apellant leiab, et kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. Lepingu ülesütlemistasu nõudeõigust liisingulepingu p-st 4.4. ei tulene, kusjuures vastustaja esindaja on istungil kinnitanud, et lepingus ei ole ülesütlemistasu sätestatud. Lepingu ülesütlemistasu ei ole samaväärne tasuga, mis on märgitud hinnakirjas “Lepingu rikkumisel liisingfirmale kuuluva vara võtmine liisingfirma valdusesse” alla. Seega ei kattu arves märgitu hinnakirjas märgituga. Ülesütlemistasu ei saa ka sisustada administreerimise tasuga ja tagastusteenuse tasuga. Tasude sisuks peaksid olema konkreetsed toimingud, mis tekitavad võlausaldajale täiendavaid kulusid, kuid antud juhul täiendavate kulude kandmist seoses liisingulepingu ülesütlemisega ei ole tõendatud. Fjodor Obuhhov viis isiklikult sõiduki vastustaja poolt soovitud kohta, mistõttu ei saanud vastustaja täiendavaid kulusid seoses sõiduki tagastamisega kuidagi kanda. Apellandile jääb arusaamatuks, mille alusel on kohus 627,66 eurot müügivahendustasu apellandilt välja mõistnud, kuivõrd hagiavaldusest ei nähtu, et vastustaja oleks palunud nimetatud summa väljamõistmist apellandilt. Esimese astme kohtumenetluse käigus tõstatud küsimus, mispärast on müügikahju arvestamise aluseks võetud 10 195,51 eurot, mitte 11 450,84 eurot, millega sõiduk võõrandati lõpptarbijale. Vastustaja esindaja selgitas, et vahe on 11%, sest sõiduki müügi vahendaja jättis nimetatud summa endale vahendusteenuse eest. Seega on nn vahendustasu arvestatud juba müügikahju sisse ja vastavat nõuet ei ole vastustaja apellandi vastu eraldi esitanud. Seega on kohus ebaõigesti mõistnud apellandilt välja täiendavalt 627,66 eurot. Apellandi hinnangul ei ole maakohus andnud oma hinnangut järgmistele apellandi väidetele. Apellant on menetluse kestel korduvalt viidanud asjaolule, et vastustaja ei ole teostanud oma väidetavaid õigusi heas usus. Vastustaja ei ole liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks pöördunud apellandi poole kuni 2010. a kevadeni. Vastustaja ei ole apellanti teavitanud ei liisingulepingu ülesütlemisest, sõiduki tagastamisest, sõiduki müükipanemisest ega sõiduki müügiprotsessist. Riigikohus on märkinud (3-2-1-77-08), et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Seega oli vastustajal kohustus apellanti teavitada. Hea usu põhimõttega on vastuolus see, et vastustaja nõue on tekkinud vastustaja enda kohustuse rikkumisega. Apellandil puudus vastustaja tegevusetuse tõttu võimalus tekkinud võlgnevusi likvideerida ja sel viisil vältida väidetavat kahju tekkimist.

Apellant on menetluse kestel esitanud seisukohad, et vaidlusaluse sõiduki väärtus oli 05.09.2009 seisuga oluliselt kõrgem, s.o vähemalt 18 981,76 eurot. Vaidlusaluse sõidukiga kõige sarnasem sõiduk müüdi vaidlusaluse sõiduki tagastamisega pea samal ajal 18 981,76 euro eest. Riigikohtu praktika suuniste järgi on oluline sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel, mitte näiteks 2 kuud pärast selle tagastamist. Apellanti ei ole kordagi teavitatud liisingulepingu ülesütlemisest, sõiduki tagastamisest ega nõuete olemasolust. Seega ei vastuta apellant muuhulgas arvesse märgitud võlateatiste saatmise kulude 70,03 euro, lepingu ülesütlemise tasu 319,56 euro ja Intrum Justitia AS-i teenustasu 52,83 eurot eest. Kohus on jätnud VÕS § 145 lg 2 kohaldamata, mistõttu on jõudnud ebaõige lahendini. Apellant leiab, et vastustajal puudub alus nõuda arve tasumist sõiduki hoolduskulude osas, kuivõrd nõude alus ei tulene ei liisingulepingust ning tegemist ei ole kuludega VÕS § 367 lg 4 mõistes. VÕS § 367 lg 4 mõttes on tegemist lisakuludega, mis tekivad liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise kausaalse tagajärjena. Arves märgitud kulud ei ole tingitud liisingulepingu lõppemisest. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-52-11 märkinud, et remondikulu ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, mistõttu tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Kuivõrd liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle tagastamise seisuga, siis väärtuse arvestamisel arvestatakse ka liisingueseme olukorda, näiteks asjaolu, kas hooldus on tehtud või mitte. Juhul, kui liisinguandja soovib sõidukile pärast tagastamist teha kulutusi (hooldus, bensiini lisamine jne), siis mõjutab nimetatu liisingueseme müügihinda. Kuivõrd kohus on eelpoolnimetatud kulud jätnud apellandi kanda, siis on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 367 lg 4 ja jõudnud ebaõige kohtulahendini. Vastustaja seisukoht As Nordea Finance Estonia palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi põhjendused TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja I ei ole otsust vaidlustanud ning tema suhtes on otsus jõustunud. Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ja uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, milles maakohus mõistis kostjalt II välja kaskokindlustuse kulu 225,62 eurot, vahendustasu 627,66 eurot, viivise nõue kuulub osalisele rahuldamisele. Ülejäänud osas tuleb otsus jätta muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetel märgib kolleegium järgnevat. Maakohus tuvastas alljärgnevad tsiviilasjas olulised asjaolud: ● AS Nordea Finance Estonia ja Fjodor Obuhhovi vahel oli sõlmitud liisinguleping nr 520080786 sõiduki Mazda 6 reg. märk 818 MKG liisimiseks; ● AS Nordea Finance Estonia kui liisingfirma ja OÜWARREN EQUIPMENT kui käendaja vahel sõlmiti käendusleping nr 520080786, mille kohaselt käendaja kohustus vastutama liisingfirma ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust nr 520080786; ● AS Nordea Finance Estonia ütles liisingulepingu üles 26.08.2009.

● Fjodor Obuhhov tagastas sõiduki hagejale 05.09.2009. ● 22.12.2009 müüdi Mazda 6 hinnaga 10 195,51 eurot ( käibemaksuta); ● sõiduki jääkmaksumuseks liisingulepingu ülesütlemisel oli 19 019,74 eurot (käibemaksuta); ● liisingueseme maksete võlg oli 2497,18 eurot. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, milline oli sõiduki väärtus selle tagastamisel hagejale ja kas hageja on õigustatud nõudma käendajalt kõiki makseid ning müügikahju. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja 9363,90 eurot, millest liisingueseme maksete võlg oli 2497,18 eurot, kaskokindlustuse kulu 225,62 eurot, müügikulu 308,70 eurot, liisingueseme jääkmaksumuse ja liisingueseme väärtuse vahe 5704,74 eurot, müügi vahendustasu 627,66 eurot. Maakohus mõistis viivise välja põhivõlalt 9053,64 eurot summas 1610,68 eurot kuni hagi esitamiseni 26.01.2012 ja alates 27.01.2012 viivise 9, 25 % kuni põhinõude täitmiseni. Liisingumaksete võla suuruse on maakohus tuvastanud summas 2497,18 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et liisingueseme väärtuseks selle tagastamisel hagejale on 250 000 krooni koos käibemaksuga, s.o 15977,91 eurot, mis on tõendatud ekspertiisiaktiga nr 12-144 ( II kd lk. 216-236). Kolleegium ei nõustu apellandiga, et ekspert Rein Münti arvamusse tuleb suhtuda kriitiliselt. Riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münt, kes tegutseb eksperdina 34 aastat, on põhjendanud oma seisukohta, miks ta leiab, et vaidlusaluse liisinguese harilikuks väärtuseks oli 05.09.2009 nimelt 250 000 krooni koos käibemaksuga. Eelnimetatud tõendit ei ole apellant suutnud ümber lükata usaldusväärsete tõenditega. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et ekspertiisiaktist ei ole võimalik aru saada, kuidas on ekspert saanud sõiduki väärtuseks 250 000 krooni käibemaksuga. Ekspert võttis arvamuses arvesse, et sõidukil oli teostamata korraline hooldus, seega puudus garantii, sõiduki üleandmisel ei olnud kaasas komplekti rehve ja sõidukil oli ainult 1 võti. Ekspert on analüüsinud ka Eesti turul 2009.a toimunud sõidukite müügipakkumisi. Seega on apellandi väide ekslik, et ekspert ei ole sõidukite müügipakkumisi arvesse võtnud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuivõrd hageja on arvestanud sõiduki jääkväärtust käibemaksuta, siis tuleb ka liisingueseme väärtuse määramisel võtta aluseks sõiduki väärtus ilma käibemaksuta. Maakohus on lugenud sõiduki väärtuseks ilma käibemaksuta 13 315 eurot. Arvestades sõiduki väärtust 250 000 krooni koos käibemaksuga, on sõiduki väärtuseks ilma käibemaksuta 208 333,33 krooni, mis vastab 13 315 eurole. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et eelnimetatud summat ei saa temalt nõuda, kuivõrd tegemist on nn. müügikahjuga. Käenduslepingu p 2 kohaselt kohustus käendaja vastutama liisingufirma ees liisinguvõtja kohustuste täitmise eest, mis tulenevad liisingulepingust nr 520080786 ning eelnimetatud lepingu punkti 2. lause kohaselt hõlmasid kohustused peale lepingumakseid, viivist, trahvi ka kõiki muid liisinguvõtja poolt liisingulepingu alusel liisingufirmale tasumisele kuuluvaid makseid ning liisingfirma poolt võla liisinguvõtjalt sissenõudmiseks tehtud kulutusi. Liisingulepingu eritingimuste p. 6.7 kohaselt kohustus liisinguvõtja katma lepingu ülesütlemisel vara jääkmaksumuse ja vara võõrandamisel saadud hinna vahe. Seega tegemist on liisinguvõtja kohustusega, mille täitmise tagamiseks ka sõlmiti käendusleping. VÕS § 145 lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Vastustaja pöörab põhjendatult tähelepanu käenduslepingu p-le 2, mille kohaselt käendaja vastutab ka liisingfirma poolt võla liisinguvõtjalt sissenõudmiseks tehtud kulutuste eest. Seega apellandi väide, et ta ei pea maksma võla sissenõudmiseks tehtud kulu eest, on ekslik. VÕS § 367 sätestab lepingu ülesütlemise tagajärjed, mille lõike 1 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandajale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksega. Seega apellandi väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks eelnimetatud nõude osas. Maakohus on otsust põhjendanud, miks käesolevas tsiviilasjas ei kohaldu sõiduki tagasiostu kohustus INCHCAPE MOTORS ESTONIA OÜ poolt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Otsuses on vastatud apellandile väitele, et tema seisukoht on ekslik, et INCHCAPE MOTORS ESTONIA OÜ oleks pidanud sõiduki hagejalt ostma tagasi hinnaga 18 748,65 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium nõustub maakohtuga. Maakohus mõistis kostjatelt kaskokindlustusmakse suuruses 225,62 eurot perioodi 20.08.09 kuni 22.12.2009 osas. Otsus kindlustusmakse väljamõistmisel täies ulatuses on kolleegiumi hinnangul ekslik. Maakohus asus seisukohale, et nõue on põhjendatud kaskokindlustusmakse kulu osas ajavahemikul 20.08.2009 kuni 05.09.2009, millise seisukohaga kolleegium nõustub. Samas on maakohus järgnevalt lugenud perioodi 06.09.2009 kuni 22.12. 2009 osas kaskokindlustuse tasu lisakuluks VÕS § 367 lg 4 järgi, mida peaksid kostjad hüvitama. Eelnimetatud seisukoht on ekslik. Liisinguvõtja, andes liisinguandajale sõiduki üle 05.09.2009, ei pea alates 06.09.2009 tasuma kindlustusmakseid. See on liisinguandja otsustada, kas ta peab vajalikuks sõidukit kindlustada või mitte. Tegemist ei ole lisakuluga VÕS § 367 lg 4 mõttes. Periood 20.08.2009 kuni 22.12.2009 hõlmab 125 päeva ning kaskokindlustusmakse oli 225, 62 eurot. Apellandilt on hageja õigustatud nõudma kaskokindlustuskulu perioodi arvates 20.08.2009 kuni 05.09.2009 osas, s.o 17 päeva eest, mis moodustab 13,6 % nõutud perioodist. Seega kaskokindlustusmakse on hageja õigustatud saama 13,6 % 225,62 eurost, mis moodustab 30,68 eurot. Seega eelnimetatud nõude osas kuulub otsus osalisele tühistamisele. Apellant ei nõustu ka lepingu ülesütlemistasu väljamõistmisega apellandilt, kuid kaebusest ei ilmne, millises summas ta otsust vaidlustab. Maakohus põhjendas, miks on hageja õigustatud nõudma teatise kulu kostjatelt liisingulepingu p 8.6 järgi. Kuivõrd apellant on käendaja, vastutab ka solidaarselt liisinguvõtjaga tekkinud kulude eest VÕS § 142 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub maakohtuga. Kolleegium ei tuvastanud, et vastustaja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega, mis seisnes käendaja mitteteavitamises liisinguvõtja makseraskustest ja liisingulepingu ülesütlemisest. Vastustaja pöörab põhjendatult apellandi tähelepanu asjaolule, et ta saatis käendajale 26.08.2009 liisingulepingu ülesütlemise teate apellandi enda poolt märgitud aadressile Betooni 7 D, Tallinn 10128. Asjaolu, kuidas apellant korraldab saabunud kirjade kättesaamist, on tema otsustada. Seadusest ei tulene, et hageja oleks kohustatud informeerima käendajat liisinguvõtja maksekäitumisest. Küll aga peab käendaja nõudel võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 146 lg 1). Toimiku materjalide kohaselt on hageja enne kohtusse pöördumist saatnud 16.02.2010 nii liisinguvõtjale kui ka apellandile nõudekirja, seega oli apellant hageja nõudest teadlik.

Apellandi väidetel on temalt ebaõigesti välja mõistetud sõiduki tehnilise kontrollimise ja müügikorda seadmise kulu summa 308. 70 eurot. Kolleegium apellandi seisukohta ei jaga. Vastustaja vastuväidetel jättis liisinguandaja tegemata 40 000 km hoolduse, sõiduki läbisõit oli vara tagastamisel 43932 km. Seega oli tegemist vastustaja poolt tehtud lisakuluga, mida on ta õigustatud nõudma kostjatelt. Kolleegium nõustub vastustajaga. Nõue on põhjendatult rahuldatud VÕS § 367 lg 4 alusel. Apellant ei nõustu temalt müügivahendustasu väljamõistmisega summas 627,66 eurot. Apellandi väidetel ei ole hageja sellist nõuet apellandi vastu esitanud ning müügikahju sisse on arvestatud ka vahendustasu. Hagiavalduses ei ole hageja taotlenud kostjatelt vahendustasu väljamõistmist summas 627, 66 eurot. Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks nõuet muutnud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud korras. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 439, s.o ületanud nõude piire. Arvestades eeltoodut, kuulub hagi apellandi osas rahuldamisele summas 8541,30 eurot, s.o liisingumaksete võlg 2497,18 eurot, müügikahju 5704,74 eurot, kaskokindlustusmakse 30,68 eurot, lisakulu sõiduki müügiks ettevalmistamisel 308,70 eurot. Summa 8541,30 eurot kuulub apellandilt väljamõistmisele solidaarselt kostjaga I. Viivis Hageja taotles viivise väljamõistmist alates 24.02.2010 kuni 26.01.2012 1979,70 eurot, arvestades viivise suuruseks 9,25 % aastas ning alates 27.01.2012 kuni põhivõla täieliku tasumiseni 9,25 % aastas. Maakohus rahuldas viivise nõude seisuga 26.01.2012 summas 1610.68 eurot ning arvates 27.01.2012 kuulub viivis väljamõistmisele viivisemääras 9,25 % põhinõudelt 9053,64 eurot. Kuivõrd kolleegium rahuldab põhinõude osaliselt suuruses 8541,30 eurot, siis vastavalt kuulub ka viivise suurus muutmisele ning viivise nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel. Viivisemääras 9,25 % aastas leppisid liisingulepingu pooled kokku. Hageja arvestuse kohaselt on liisinguvõtja viivituses perioodil 24.02.2010 kuni 26.01.2012 – 702 päeva. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldaja õigustatud nõudma võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kolleegium nõustub maakohtuga viivise arvestuse perioodi osas. Viivise arvestus on alljärgnev: 24.02.2010 kuni 31.12.2010-viivitus summa 8541,30 eurot tasumisel 311 päeva, aastas 365 päeva, viivisemäär 9,25 % aastas, viivis kokku 673,18 eurot s.o (8541,30 x 9,25%): 365 x

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 kolleegium märgib, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.