Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

sõiduki IV AS-i Allante Transport kasutusse tähtajaga 36 kuud. 15.06.2006 sõlmisid pooled tagasiostulepingu, millega hageja kohustus kostjalt kasutusrendilepingu lõppemisel sõiduki IV tagasi ostma hinnaga 467 500 krooni. 12.05.2006 sõlmisid pooled ostu-müügilepingu, millega kostja ostis hagejalt sadulveoki Renault Preminum 440.19T (tehasetähis xxxxxxxxxxxxxx) (sõiduk V). Samal päeval sõlmisid kostja ja OÜ Best Forest kasutusrendilepingu, millega kostja andis sõiduki V OÜ Best Forest kasutusse tähtajaga 36 kuud. 12.05.2006 sõlmisid pooled tagasiostulepingu, millega hageja kohustus kostjalt kasutusrendilepingu lõppemisel sõiduki V tagasi ostma hinnaga 472 500 krooni. Kuna hageja ei täitnud tagasiostulepingutest tulenevat sõidukite tagasiostmise kohustust, müüs kostja sõidukid kolmandatele isikutele. Kostja müüs sõiduki III hinnaga 360 000 krooni (käibemaksuta), s.o 107 500 krooni madalama hinnaga kui tagasiostulepingus kokkulepitud. Lisaks kandis kostja seoses müügi ettevalmistamisega kulusid 31 442,55 krooni (käibemaksuta). Hageja tekitas kostjale sõiduki III tagasiostulepingu rikkumisega kahju kokku 138 942,55 krooni. Kostja müüs sõiduki IV hinnaga 300 414,72 krooni (käibemaksuta), s.o 167 085,28 krooni madalama hinnaga kui tagasiostulepingus kokkulepitud. Lisaks kandis kostja seoses müügi ettevalmistamisega kulusid 24 224,88 krooni (käibemaksuta). Hageja tekitas kostjale sõiduki IV tagasiostulepingu rikkumisega kahju kokku 191 310,16 krooni. Kostja müüs sõiduki V hinnaga 325 449,28 krooni (vastuhagis ekslikult märgitud 300 414,72 krooni) (käibemaksuta), s.o 147 050,72 krooni madalama hinnaga kui tagasiostulepingus kokkulepitud. Lisaks kandis kostja seoses müügi ettevalmistamisega kulusid 21 221,96 krooni (käibemaksuta). Hageja tekitas kostjale sõiduki V tagasiostulepingu rikkumisega kahju kokku 168 272,68 krooni. Kokku tekitas hageja kostjale kahju summas 498 525,39 krooni. Hageja väited veokite puuduste kohta olid põhjendamatud. Veokid ei olnud ümberehitatud, neile oli paigaldatud hõlpsasti eemaldatav hüdrauliline mehhanism, mis võimaldas kasutada veokeid kallurhaagiste veoks. Hageja oli teadlik, et liisinguvõtja soovis paigaldada veokitele hüdraulikaseadmed. Veokid vastasid keskmisele kvaliteedile ja olid läbinud tehnokontrolli. Hagejal puudus õigus tagasiostulepingutest taganeda. Skuba Eesti OÜ vastus vastuhagile Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu. Tagastatud veokid ei vastanud tagasiostulepingu tingimustele, veokid ei olnud komplektsed, kuna maanteetranspordiks ettenähtud veokid olid ümber ehitatud kallurautodeks. Samuti oli veokitel osaliselt tegemata korraline hooldus. Läbiviidud tehnilise ülevaatuse käigus tuvastati, et veokite seisund ei vasta tehnonõuetele, lisaks oli kaks veokit osalenud avariis. Eeltoodust tulenevalt puudus hagejal kohustus sõidukid tagasi osta ning hageja taganes tagasiostulepingutest. Sõiduki IV suhtes sõlmitud tagasiostuleping sisaldas läbisõidupiirangut (280 000 km) ja leppetrahvinõuet (0,5 krooni/km) juhuks, kui see piirang ületatakse. Sõiduki IV läbisõit oli 325 000 km, seega oli hagejal leppetrahvi nõue 22 500 krooni ja hageja tasaarvestas selle kostja kahjunõudega. Esimese astme kohtu otsus 26.02.2013 otsusega rahuldas maakohus hagi ja tunnustas hageja omandiõigust sõidukile Porsche Cayenne Turbo S 4.5 (tehasetähis xxxxxxxxxxxxx) (reg nr xxxxxxxxxxxx); kohus tuvastas, et kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxxxxx ülesütlemine kostja poolt on tühine ja kohustas kostjat esitama hagejale kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxxxx järgsete maksete tasumiseks arveid. Kohus rahuldas vastuhagi osaliselt ja mõistis välja hagejalt võlgnevuse

23 970 eurot kostja kasuks. Menetluskulud jäid 36% ulatuses hageja kanda ja 64% ulatuses kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja täitis sõiduki I suhtes sõlmitud kapitalirendilepingust tulenevad kohustused. Kapitalirendilepingu üldtingimuste p 1.7 sätestab, et lepingus toodud kohustuste nõuetekohase täitmise korral läheb vara omandiõigus lepingu kõigi maksete täielikul tasumisel üle liisinguvõtjale. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduki I omandiõigus on hagejale üle läinud. Hageja palus kohustada kostjat väljastama omandiõiguse ülemineku registreerimiseks vajalikud dokumendid, sealhulgas omandi üleminekut tõendava akti. Kohus leidis, et omandi üleminekut tõendava akti väljastamise nõue on oma sisult omandiõiguse tunnustamise nõue (hageja soovib saada tõendit, et omand on hagejale üle läinud). Kuna vaidlust ei ole, et hageja on sõiduki I omanik, tuleb hageja omandiõigust tunnustada. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 7 lg 2 p 3 järgi tuleb sõiduki registriandmete muutmise taotlusele lisada kohtuotsus- või määrus. Seega on hagejal omandiõigust tunnustava jõustunud kohtulahendi esitamisega võimalik taotleda sõiduki registriandmete muutmist liiklusregistris. Viidatud määrusest ei tulene, et omandiõiguse ülemineku registreerimiseks liiklusregistris peaks kostja esitama täiendavaid dokumente. 06.06.2008 sõlmisid pooled kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxxxx, mille alusel kohustus kostja andma sõiduki II hageja kasutusse ja hageja kohustus selle eest tasuma. 14.05.2010 e-kirjas teavitas kostja hagejat, et kasutusrendileping lõpetati aprillis. Lepingu lõpetamise põhjust e-kirjas ei esitatud. Kostja selgitas kohtumenetluses, et lepingu lõpetamise põhjuseks oli hageja võlgnevus. Kostja arvestas kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxxx alusel tasutud maksed vastuhagis kirjeldatud võlgnevuse katteks. Kohus leidis, et kostja ei toonud esile, millised maksed ja kui suures summas vastuhagis kirjeldatud võlgnevuse katteks arvestati. Kostja märkis, et vastuhagis esitatud nõudest ei ole kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxxx alusel tasutud summasid maha arvatud. Kohus asus seisukohale, et tegelikult ei arvestanud kostja hageja poolt kasutusrendilepingu nr 280606SE alusel tasutud summasid vastuhagis kirjeldatud võlgnevuse katteks. Seega puudub vajadus anda hinnangut sellele, kas kostjal oleks olnud õigus arvestada kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxxx järgi makstud summasid teise võlgnevuse katteks. Kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxx järgi tasutud maksed maksti kasutusrendilepingust nr xxxxxxxxx tulenevate kohustuste katteks. Sellest tulenevalt ei saanud hagejal olla kostja ees kasutusrendilepingust nr xxxxxxxxxxx tulenevat võlgnevust. Kuna hagejal puudus võlgnevus, on kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxx ülesütlemine kostja poolt tühine. VÕS § 108 lg 2 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Ebaõige on kostja seisukoht, et tulenevalt lepingust puudus kostjal kohustus arveid esitada. Kostja märkis 14.05.2010 hagejale saadetud e-kirjas, et liisingleping on lõpetatud aprillikuus. Maikuu arvet ei tule. Sellest järeldub, et 2010. aprillini esitas kostja hagejale maksete tegemiseks arveid. Ka 03.07.2009 kirjas palus kostja hagejat tasuda lepingust tulenevad maksed vastavalt arvetele. Eeltoodust tulenevalt tõlgendasid pooled kasutusrendilepingut nii, et lepingujärgse makse tegemiseks esitab kostja hagejale arve. Seega tuleb kohustada kostjat esitama hagejale kasutusrendilepingu nr 280606SE järgsete maksete tasumiseks arveid.

Kostja oli seisukohal, et tal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni hageja ei rahuldanud vastuhagis esitatud nõuet. VÕS § 110 lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuste vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kohus leidis, et kostja ei saa oma kohustuse täitmisest keelduda VÕS § 110 lg 1 alusel, kuna täidetud ei ole kõik VÕS § 110 lg 1 rakendamise eeldused. Nimelt on VÕS § 110 lg 1 rakendamise tingimuseks, et võlgniku nõue ei ole piisavalt tagatud. Kostja ei tõendanud, et vastuhagis esitatud nõue ei ole piisavalt tagatud. Täitmise ebapiisav tagatus tähendab seda, et nõude maksmapanek on ohustatud hageja makseraskuste või nõude protsessuaalse realiseerimise raskendatuse tõttu. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et kostja nõude maksmapanek võiks olla eelkirjeldatud asjaolude tõttu ohustatud. Kohus leidis, et hagi tuleb rahuldada. Kostja esitas hageja vastu vastuhagi kahju hüvitamiseks. Pooled sõlmisid sõidukite III, IV ja V tagasiostulepingud. Sõidukite III ja IV tagasiostulepingu tingimuste kohaselt pidi vara olema kasutuskõlblik, komplektne, läbima tehnilise ülevaatuse ja olema mitteavariiline. Sõiduki V tagasiostulepingus ei sätestatud tingimusi sõiduki kvaliteedile. Vastuhagi kohaselt tagastas kostja hagejale 24.04.2009 sõiduki III, 15.06.2009 sõiduki IV ja 25.05.2009 sõiduki V. Hageja vastuväidete kohaselt ei vastanud üleantud sõidukid lepingutingimustele. Hageja leidis, et sõidukid olid avariilised. Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel olid sõidukid III ja IV osalenud liiklusõnnetuses. Kohus leidis, et tagasiostulepingute mõttes saaks sõidukit pidada avariiliseks üksnes juhul, kui vigastused oleksid jäänud sõidukite tagastamise ajaks remontimata. Hageja ei tõendanud, et liiklusõnnetuses saadud kahjustused jäid kõrvaldamata. Hageja arvates ei olnud sõidukid komplektsed, kuna olid ehitatud ümber kallurautoks (olid paigaldatud hüdraulikaseadmed). Kohus leidis, et see ei saa olla tagasiostulepingutest taganemise aluseks. Tunnistajate A S (hageja töötaja) ja A L (sõidukit III ja IV liisinud AS Allante Transport juhatuse liige) ütlustest nähtub, et hageja oli teadlik, et sõidukitele olid paigaldatud hüdraulilised seadmed. VÕS § 220 lg 1 sätestab, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Hageja tugines viidatud puudusele esimest korda 30.04.2009 kirjas. Hageja ei teinud seda mõistliku aja jooksul ja seetõttu kaotas õiguse sõidukite ümberehitamisele kui puudusele tugineda. Lisaks selgus tunnistajate A. S ja A. L ütlustest, et sõidukite tagastamise ajaks olid hüdraulikaseadmed sõidukitelt maha demonteeritud. Ka tunnistaja L T (tegeles Tallchart Eesti OÜ-s vaidlusaluste sõidukite müügiga) ütluste kohaselt ei olnud sõidukitel hüdraulikaseadmeid. Tõendamata on hageja väide, et sõidukitele ei tehtud korralist hooldust. Tunnistaja A. S ütluste kohaselt käisid sõidukid hageja juures hoolduses mõnel korral. Kohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et sõidukid rohkem üldse hoolduses ei käinud. Sõidukitega võidi hoolduses käia ka teistes kohtades. Lisaks väitis hageja, et sõidukite tehnoseisund ei vastanud nõuetele. Kostja esitatud tehnoülevaatuse tunnistustest selgub, et sõiduk III läbis tehnoülevaatuse 24.04.2009, sõiduk IV läbis tehnoülevaatuse 15.06.2009 ja sõiduk V läbis tehnoülevaatuse 21.05.2009. Hageja esitas Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse 29.05.2009 sõiduki kontrollimise kokkuvõtte sõiduki III kohta ja Maanteeameti 27.07.2009 sõiduki kontrollimise kokkuvõtted sõidukite IV ja V kohta. Sõiduki III osas tuvastati järgmised puudused: tagumisele teljele

paigaldatud rehvid on ebaõige mõõduga; tagatelje parema välimise ratta rehvi protektor on rehvi sisekülje poolt osaliselt koortist lahti; parempoolse kütusepaagi esiosa allservas on remondi jäljed (ebakvaliteetne keevisühendus); väljalaskesüsteemi torustik sumbuti ja väljalasketoru ühenduskoha kinnituse juurest pihkub; esitelje stabilisaatorvarda otsaliigendite alumised puksid märgatava lõtkuga; esitelje mõlemas käänmikus märgatav lõtk. Sõiduki IV osas tuvastati järgmised puudused: esimesele teljele paigaldatud rehvid on ebaõige mõõduga; tagatelje vasaku välimise ratta rehvil on koorti läbiv vigastus; peegel, millest on näha esiratta asend teel, on pragunenud; esitelje mõlemas käänmikus on märgatav lõtk. Sõiduki V osas tuvastati järgmised puudused: esimesele teljele paigaldatud rehvid on ebaõige mõõduga; tagatelje vasaku sisemise ratta rehvi protektor on rehvi sisekülje poolt osaliselt koortist lahti; parempoolne esimene amort lekib; väljalaskesüsteemist pihkub heitgaase suka juurest; esitelje mõlemas käänmikus märgatav lõtk; heitgaasi väljalaske süsteem ei ole kinnitatud valmistaja juhendi kohaselt, lisaks on olemasolev kinnitus lõdvenenud; vedrude tagumistes puksides lõtk; roolihoovastiku pikkivarda eesmises liigendis märgatav lõtk. Kohtu hinnangul ei tõenda sõidukite kontrollimise kokkuvõtted, et kõik puudused olid olemas ka sõidukite tagastamise ajal. Tunnistaja A. S ütluste kohaselt oli ühel autol kütusepaak keevitatud ja ühel autol vale mõõduga rehvid. Kohus luges tõendatuks, et ühel sõidukil oli kütusepaak keevitatud ja ühel autol olid vale mõõduga rehvid. Kontrollimised tehti ca 1-2 kuud peale sõidukite tagastamist. Hageja ei tõendanud, et need puudused ei saanud tekkida sõidukite tagastamise ja kontrollimise vahelisel ajal. Tõendatud puudused (ühel autol kütusepaak keevitatud, ühel autol vale mõõduga rehvid) ei anna alust järelduseks, et sõidukid ei vastanud tehnonõuetele. Seega ei leidnud kinnitust hageja väide, et sõidukid ei vastanud tagastamise ajal tehnonõuetele. Kuna tõendamata on hageja seisukoht, et sõidukid ei vastanud tagasiostulepingutes kokkulepitud tingimustele, on tühine hageja tagasiostulepingutest taganemine. Kuna hageja ei täitnud tagasiostulepingutes sätestatud sõidukite tagasiostmise kohustust, rikkus ta tagasiostulepinguid. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja kohustus sõiduki III kostjalt tagasi ostma 467 500 krooni eest (käibemaksuta). Kohus ei nõustu kostja väitega, et ta võõrandas sõiduki III. Tsiviilasja materjalide kohaselt sõlmis kostja sõiduki III suhtes 31.05.2010 Transmark OÜ-ga kapitalirendilepingu, mille järgi kohustus Transmark OÜ tasuma kostjale rendimakseid 360 000,10 krooni (käibemaksuta), intressimakseid 54 776,40 krooni ja lepingutasu 2999,92 krooni. Seega kuulub selle lepingu alusel kostjale tasumisele 417 776,42 krooni. Kuna kostjal ei õnnestunud kapitalirendilepingut sõlmida tagasiostulepingus märgitud hinnaga, sai kostja tagasiostulepingu rikkumise tagajärjel kahju. Kapitalirendilepingu kohaselt oli vara jääkväärtus rendiperioodi lõpuks 43 199,95 krooni (käibemaksuta). Ka see tuleb kahjuhüvitise nõudest maha võtta. Sõiduki III müügiks ettevalmistamisele kulutas kostja 31 442,55 krooni (käibemaksuta). Kohus leidis, et müügiks ettevalmistamise kulu on käsitletav tagasiostulepingu rikkumisega tekitatud kahjuna, kuna tagasiostulepingu nõuetekohase täitmise puhul ei oleks kostja pidanud neid kulutusi tegema. Seega tekitati sõiduki III tagasiostukohustuse rikkumisega kostjale kahju kokku 37 966,18 krooni (467 500 + 31 442,55 – 417 776,42 – 43 199,95). Hageja kohustus sõiduki IV kostjalt tagasi ostma 467 500 krooni eest (käibemaksuta). Kostja müüs sõiduki IV 21.09.2010 300 414,72 krooni eest (käibemaksuta). Sõiduki IV müügiks ettevalmistamisele kulutas kostja 24 224,88 krooni (käibemaksuta). Seega tekitati sõiduki IV tagasiostukohustuse rikkumisega kostjale kahju kokku 191 310,16 krooni (467 500 + 24 224,88 – 300 414,72).

Hageja kohustus sõiduki V kostjalt tagasi ostma 472 500 krooni eest (käibemaksuta). Kostja müüs sõiduki V 21.09.2010 325 449,28 krooni eest (käibemaksuta). Sõiduki V müügiks ettevalmistamisele kulutas kostja 21 221,96 krooni (käibemaksuta). Seega tekitati sõiduki V tagasiostukohustuse rikkumisega kostjale kahju kokku 168 272,68 krooni (472 500 + 21 221,96 – 325 449,28). Eeltoodust tulenevalt tekitas hageja kostjale kahju kokku 397 549,02 krooni. Hageja esitas tasaarvestusavalduse. Sõiduki IV suhtes sõlmitud tagasiostuleping sisaldas läbisõidupiirangut (280 000 km) ja leppetrahvinõuet 0,5 krooni ühe kilomeetri kohta juhuks, kui see piirang ületatakse. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et sõiduki IV läbisõit oli 325 000 km. Kohus leidis, et hageja leppetrahvinõue 22 500 krooni on põhjendatud ja tuleb tasaarvestada kostja kahjuhüvitise nõudega. Seega kuulub vastuhagi rahuldamisele osaliselt ja hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kokku 23 970 eurot (375 049,02 krooni). Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega osaliselt rahuldati kostja vastuhagi hageja vastu ja teha uus otsus, millega jätta kostja vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohus rikkus menetlusõiguse normi ning hindas esitatud asjaolusid ja tõendeid ebaõigelt. Kohus tugines otsuses asjaolule, mida kumbki menetlusosaline menetluses ei esitanud ja mida menetluses ka ei arutatud (vastuolu TsMS § 436 lg-ga 4). Pooled ei tuginenud kohtumenetluses asjaolule, et ARK-i ja Maanteeameti tuvastatud sõidukite nr 2912, 4283, 4046 tehnilised puudused tekkisid alles pärast nende üleandmist hagejale. Kostja tugines üksnes asjaoludele, et Targa AS leidis 24.04.2009, et sõiduk nr 2912 vastas tehnonõuetele, OÜ Tehnokonsult leidis 21.05.2009, et sõiduk nr 4046 vastas tehnonõuetele ning A-Ülevaatus OÜ leidis 15.06.2009, et sõiduk nr 4283 vastas tehnonõuetele. Seega olid kohtule esitatud üksteisele vasturääkivad tõendid ja kohus pidi otsustama, kumb tõend on veenvam. Kohus ei võinud omaalgatuslikult arutleda, kas osundatud tehnilised puudused tekkisid enne või pärast sõidukite hagejale üleandmist. Kohus esitas omaalgatuslikult väite, et sõidukite nr 2912, 4283, 4046 tehnonõuetele mittevastavus tekkis alles pärast sõidukite hagejale üleandmist. Sel põhjusel jättis kohus sisuliselt hindamata ja kõrvale hageja esitatud ARK-i ja Maanteeameti aktid selle kohta, et sõidukid nr 2912, 4283, 4046 ei vastanud tehnonõuetele. Jättes need tõendid arvesse võtmata, järeldas kohus, et ülejäänud hageja tõendid ei kinnitanud, et kostja andis üle sõidukid, millel olid olulised puudused. Pooled vaidlesid vastuhagis selle üle, kumb pool müügilepinguid nr 1, 2 ja 3 rikkus. Kohus järeldas esitatud asjaolude ja tõendite põhjal, et sõidukitel nr 2912, 4283, 4046 olulisi puuduseid polnud, mistõttu need vastasid müügilepingute nr 1, 2 ja 3 tingimustele. Seega rikkus hageja müügilepingute alusel tasu maksmise kohustust ja põhjustas kostjale kahju. Kohus hindas esitatud asjaolusid ja tõendeid ebaõigelt, jättes olulist kaalu omavad tõendid, milleks olid ARK-i 29.05.2009 kiri nr 10-1/09/19194-2 ja Maanteeameti 27.07.2009 kiri nr 811/09-00714/001, sisuliselt arvesse võtmata. Nendes aktides on selgelt kirjas, et sõidukid nr 2912, 4283, 4046 ei vastanud tehnonõuetele ja ei olnud seetõttu liikluses kasutatavad. Seega rikkus kostja müügilepinguid nr 1, 2 ja 3 oluliselt, seetõttu oli hagejal VÕS § 116 ja § 223 alusel õigus müügilepingutest taganeda.

Muuhulgas leppisid pooled müügilepingus nr 1 kokku, et sõiduk nr 2912 peab olema kasutuskõlblik, mis tähendab ka võimalust kasutada sõidukit liikluses. Isegi kui pooled poleks selles eraldi kokku leppinud, tuleneb VÕS § 217 lg 2 p-st 2, et müüdav asi peab olema ostja poolt kasutatav. Õiguskirjanduses selgitatakse, et kui asi ei sobi tavapäraseks kasutusviisiks, on (erikokkuleppe puudumisel) alati tegemist lepingutingimustele mittevastavusega. Õiguskirjanduses tuuakse näitena esile, et kasutatud auto müümise korral on erikokkuleppe puudumisel alati tegemist lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüdud sõidukil on puudused, mille tõttu ei ole sõidukit võimalik ohutult teeliikluses kasutada või mis tingivad tehnilise ülevaatuse negatiivse tulemuse ja seetõttu keelu autoga liikluses osaleda. ARK-i 29.05.2009 kirjast nr 10-1/09/19194-2 nähtub, et 22.05.2009 viidi läbi sõiduki nr 2912 erakorraline tehnoülevaatus ja tuvastati, et sõiduk ei vastanud tehnonõuetele, mistõttu ei võinud seda liiklusseaduse (LS) § 73 lg 1 alusel liikluses kasutada. Kuigi kostja esitas tehnonõuetele vastavuse tõendamiseks Targa AS hinnangu, tuleb viimane kõrvale jätta. Ei saa olla kahtlust, et ARK-i hinnang sõidukile on asjakohasem kui äriühingu hinnang, kellele on riigi poolt delegeeritud tehnonõuetele vastavuse kontrolli teostamine. Samuti leidis Maanteeamet, et sõiduk ei vasta tehnonõuetele (27.07.2009 kiri nr 8-11/09-00714/001). LS § 73 lg 6 alusel kontrollib Maanteeamet tehnoülevaatuste nõuetekohast läbiviimist ehk teostab eraõiguslike tehnoülevaatuste teostajate üle järelevalvet. Seega on Maanteeameti hinnang Targa AS hinnangust olulisem ja kohus pidi sellega arvestama. Tehnonõuetele mittevastavus oli nii oluline müügilepingu nr 1 rikkumine, et ainuüksi see õigustas lepingust taganemist. Lisaks oli sõiduk nr 2912 avariiline. Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmete kohaselt oli sõiduk osalenud ühes avariis. Kohus ei põhjendanud, mille alusel ta järeldas, et hageja ja kostja pidasid müügilepingus nr 1 mõiste „avariilisus“ all silmas avariiremondi eelset seisundit. Lepingut tuleb tõlgendada vastavalt poolte tahtele. Samuti polnud sõiduk nr 2912 komplektne, sõiduk oli ehitatud ümber kallurautoks. Selline ümberehitamine oli sõiduki nr 2912 garantiitingimuste kohaselt lubatud üksnes hageja eelneval loal. Hageja sellist luba ei andnud. Kohus jättis arvestamata, et hageja andis 30.04.2009 kostjale sõiduki nr 2912 puuduste kõrvaldamiseks tähtaja, olgugi, et VÕS § 223 ja § 116 alusel poleks ta pidanud seda tegema. Kostja puuduseid ei kõrvaldanud ja hagejal oli igal juhul õigus lepingust taganeda. Muuhulgas leppisid pooled müügilepingus nr 2 kokku, et sõiduk nr 4283 peab olema kasutuskõlblik, mis tähendab ka võimalust kasutada sõidukit liikluses. Käesoleval juhul ei vastanud sõiduk nr 4283 tehnonõuetele. Maanteeameti 27.07.2009 kirjast nr 8-11/0900714/001 nähtub, et 23.07.2009 teostati veoki erakorraline tehnoülevaatus ja tuvastati, et veok ei vasta tehnonõuetele, mistõttu ei võinud seda LS § 73 lg 1 alusel liikluses kasutada. Kuigi kostja esitas tehnonõuetele vastavuse tõendamiseks A-Ülevaatus OÜ hinnangu, tuleb viimane kõrvale jätta. LS § 73 lg 6 alusel kontrollib Maanteeamet tehnoülevaatuste nõuetekohast läbiviimist ehk teostab eraõiguslike tehnoülevaatuste teostajate üle järelevalvet. Seega on Maanteeameti hinnang A-Ülevaatus OÜ hinnangust asjakohasem. Tehnonõuetele mittevastavus oli nii oluline müügilepingu nr 2 rikkumine, et ainuüksi see õigustas lepingust taganemist. Sõidukil nr 4283 ilmnesid ka muud puudused, sõiduk nr 4283 oli avariiline. Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmetel oli veok osalenud kahes avariis. Kohus ei põhjendanud, mille alusel ta järeldas, et hageja ja kostja pidasid müügilepingus nr 2 mõiste „avariilisus“ all silmas üksnes avariiremondi eelset seisundit. Lepingut tuleb tõlgendada vastavalt poolte tahtele. Lisaks polnud sõiduk nr 4283 komplektne, sõiduk oli ehitatud ümber kallurautoks. Selline ümberehitamine oli sõiduki nr 4283 garantiitingimuste kohaselt lubatud üksnes hageja eelneval loal. Vastav luba puudus. Kuigi müügilepingus nr 3 eraldiseisvalt ei sätestatud, pidi ka sõiduk nr 4046 olema kasutuskõlblik, vastama tehnonõuetele, olema mitteavariiline ja komplektne. Pooled ei

leppinud kokku, et sõiduk nr 4046 ei pea olema kasutuskõlblik ja tehnonõuetele mittevastav või et sellel võiks olla muid defekte. Maanteeameti 27.07.2009 kirjast nr 8-11/09-00714/001 nähtub, et 23.07.2009 teostati veoki erakorraline tehnoülevaatus ja tuvastati, et veok ei vasta tehnonõuetele, mistõttu ei võinud seda LS § 73 lg 1 alusel liikluses kasutada. Kuigi kostja esitas tehnonõuetele vastavuse tõendamiseks OÜ Tehnokonsult hinnangu, tuleb viimane kõrvale jätta. LS § 73 lg 6 alusel kontrollib Maanteeamet tehnoülevaatuste nõuetekohast läbiviimist ehk teostab eraõiguslike tehnoülevaatuste teostajate üle järelevalvet. Seega on Maanteeameti hinnang OÜ Tehnokonsult hinnangust asjakohasem. Tehnonõuetele mittevastavus oli nii oluline müügilepingu nr 3 rikkumine, et ainuüksi see õigustas lepingust taganemist. Sõidukil nr 4046 ilmnesid ka muud puudused, sõiduk polnud komplektne. Sõiduk oli maanteetranspordivahendist ümber ehitatud kallurautoks. Selline ümberehitamine oli sõiduki nr 4046 garantiitingimuste kohaselt lubatud üksnes hageja eelneval loal. Hageja sellist luba ei andnud. Vastustaja seisukoht Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitas kostja vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse p 2 ja teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja tühistada otsuse p 6 ja teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 30 615,30 eurot ning tühistada otsuse p 7 ja teha uus otsus, millega jätta menetluskulud 7% ulatuses kostja kanda ja 93% ulatuses hageja kanda. Kostja leidis, et otsus tuleb tühistada sõiduauto Porsche Cayenne omandiõigust tunnustavas osas, kuna otsus ületab hagi piire. Hageja ei esitanud kostja vastu nõuet, mille kohus otsuse resolutsiooni p-s 2 rahuldas. Kooskõlas TsMS § 4 lg-ga 2 ja § 5 lg-ga 1 menetleb kohus hagiavaldust üksnes hageja nõude piires. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud Hageja oli läbi menetluse segaduses, millist õiguskaitset ja millistel asjaoludel ta seonduvalt Porsche Cayenne`iga kohtult soovib. Alates hagiavalduse esitamisest on hageja korduvalt muutnud hagi eset, ent kordagi ei esitatud TsMS § 363 lg 1 p 1 ja § 376 lg 3 nõuete kohast avaldust, milles oleks taotletud otsuse p 2 toodud otsust. Hageja lõplikuks nõudeks Porsche Cayenneiga seonduvas osas jäi esialgu hagiavalduses esitatud nõue. Hageja ei nõudnud omandiõiguse tunnustamist. 31.01.2013 istungil küsis kohus korduvalt hagejalt, kas ta jääb oma esialgse nõude juurde. Hageja esitas vastuseks kohtu küsimusele mitu erineva sisuga nõuet, s.h üksnes volikirjade väljastamise nõude, mida varem esitatud ei olnud. Kostja esitas TsMS § 333 kohase vastuväite kohtu tegevusele, kuna kohus ilmselgelt ületas selgitamiskohutuse piire, andes hagejale korduvalt soovitusi, millise sisuga nõue esitada. Lõpuks avaldas hageja protokolliliselt, et jääb oma 30.06.2011 esitatud nõude juurde. Kostja esitas samal istungil vastuväite, et nõude muutmine protokolliliselt ei ole lubatav (TsMS § 376 lg 3). Ometi lubas kohus ilmse TsMS § 376 lg 3 rikkumisega hagejal oma hagiavaldust kolmandat korda muuta ja seejärel muutis hagejast sõltumatult ka seda nõuet. Kohus ei saanud esitatud nõuete alusel otsuse resolutiivosa p-s 2 nähtuvat otsust teha. Tulenevalt TsMS § 376 lg-st 3 ei saanud kohus menetleda kostja nõuet 30.06.2011 menetlusdokumendis esitatud kujul. Hagi veelkordne muutmine oleks eeldanud selle tegemist hagiavaldusega samas vormis ehk TsMS § 334 lg 1 kohase kirjaliku menetlusdokumendiga.

Kirjalikku menetlusdokumenti ei saa hagi muutmise korral asendada protokollitud suulise avaldusega kohtuistungil. Kohtul oli tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2 ja § 363 lg 1 p-st 1 alus menetleda üksnes kostja nõuet. Alus sellise hagi rahuldamiseks puudus, kuivõrd omandiõigus oli kostjalt hagejale kapitalirendilepingu alusel tasumisele kuuluvate kõigi maksete tasumisega juba üle läinud. Seega tuli hagi jätta rahuldamata. Otsus on motiveerimata osas, milles kohus leiab, et omandiõiguse registreerimiseks vajalike dokumentide nõue on õiguslikult sisult samane omandiõiguse tunnustamise nõudega. Otsuse põhjendavas osas puuduvad viited õigusnormidele, millele kohus selle järelduse tegemise tugines. Omandiõiguse tunnustamisele ei olnud hagiavaldus suunatud mitte üheski redaktsioonis ega ka istungil TsMS § 376 lg-s 3 rikkumisega muudetud vormis. Seetõttu puudus kohtul alus otsuse resolutiivosa p 2 nimetatud otsuse tegemiseks. Kostjale üllatavalt jättis kohus vastava nõudega seotud menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas kohtule 04.10.2010 ja 21.10.2011 menetlusdokumentides tahteavalduse kohtuotsusega asendamise nõude, mille rahuldamise eelduseks oleks kooskõlas TsÜS § 68 lg 5 asjaolu, et Porsche Cayenne omandiõigus kuulub kostjale, kostja on kohustatud omandi üle andma hagejale, ent ei ole seda teinud. Kostja vaidles hagile vastavas osas vastu, kuna see on välistatud kapitalirendilepingu tüüptingimuste p-ga 1.7. Kooskõlas kapitalirendilepingutele kohalduvatele tüüptingimustele toimub kapitalirendilepingu eseme üleminek kostjalt liisinguvõtjale kõigi maksegraafiku kohaselt tasumisele kuuluvate maksete tegemisega. Hageja väitis 04.10.2010 hagiavalduse p-s 1.3, et on teostanud kõik maksegraafiku kohased maksed. Kostja ei vaielnud sellele vastu. Kostja tunnistas 09.06.2011 kohtuistungil expressis verbis, et tema hinnangul on sõiduki omanik hageja. Kostja ei ole sõiduki kuuluvuse üle kunagi vaidlust tekitanud. Kui hageja 04.10.2010 hagis esitatud nõue oleks olnud suunatud omandiõiguse tunnustamisele, siis 09.06.2011 kohtuistungil võttis kostja sellise (esitamata) nõude omaks. Kuna kostja ei ole sõiduki kuuluvuse üle kunagi vaidlust tekitanud ning 09.06.2011 kohtuistungil expressis verbis tunnustas hageja omandiõigust Porsche Cayenne suhtes, oleks kohtul sellekohase hagi rahuldamise korral tulnud jätta kõik nimetatud nõudega seotud menetluskulud hageja kanda TsMS § 168 lg 6 alusel. Kostjale jäi arusaamtuks, milleks oli hagejal vaja omandiõiguse tunnustamist kohtuotsusega. Omandiõiguse tunnustamine ja omandiõiguse üleminekuks tahteavalduse tegemiseks kohustamine on täiesti erinevad õiguslikud kategooriad ja eeldavad erinevate asjaolude tuvastamist. Omandiõigust asjale saab tunnustada vaid sellise isiku suhtes, kes on asja omanik. Omandiõiguse üleandmist saab samuti nõuda omanikult. Ühel juhul on hagi aluseks asjaolu, et omanik on hageja (Skuba Eesti OÜ) ja omandiõiguse üleandmine käsutustehinguga on juba toimunud (AÕS § 92 lg 1 ja TsÜS § 6 lg 4). Teisel juhul on hagi aluseks asjaolu, et hageja ei ole asja omanik, ent tal on tehingust tulenev õigus omandi saamisele ja õigus nõuda käsutustehingu tegemist kostjalt. Juhul, kui kohtul oli alus menetleda ja teha otsus nõude osas, mis puudutab omandõiguse tunnustamist, oleks kohus pidanud selles osas jätma hagi rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 3 lg-ga 1 sai kohus menetleda ja rahuldada üksnes sellise hagi, mis oli suunatud rikutud õiguste kaitsele. Hageja ei tõendanud, et kostja oleks tema omandiõigust sõidukile Porsche Cayenne kunagi rikkunud. Kuna käesoleval juhul sai hageja õiguste rikkumine seisneda põhjendamatus omandiõiguse eitamises või omandi rikkumises, siis ei ole hagiavalduse kohaselt hageja õigusi rikutud ja hagi tuli seetõttu jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel või rahuldamata. Otsuse kohaselt oli hageja kohustatud kostjalt tagasi ostma sõiduki III, hinnaga 467 000 krooni. Kostja otsuses tuvastatut ei vaidlusta. Otsuse kohaselt sõlmis kostja Transmark OÜ-ga 31.05.2010 kapitalirendilepingu, mille kohaselt kohustus Transmark OÜ kostjale tasuma rendimakseid summas 360 000 krooni (ilma käibemaksuta), intressimakseid summas

54 776,40 krooni ja lepingutasu summas 2999,92 krooni. Ka neid kohtu pool tuvastatud asjaolusid kostja ei vaidlusta. Kostja vaidlustab otsuse osas, milles kohus leidis, et kostjale kuuluvast kahjunõudest tuleb maha arvata kapitalirendilepingu alusel tasumisele kuuluv intress ja lepingutasu. Kohus on teinud üllatusotsuse, otsus on õiguslikult motiveerimata ja vastuolus materiaalõigusega. Millised summad tuleb kahjunõudest maha arvata, on õigusliku kvalifitseerimise küsimus. Kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 7 on kohus õigussuhtele kvalifikatsiooni andmisel pooltest sõltumatu. Antud juhul ei nähtu ühestki eelistungi protokollist, et kohus oleks eelmenetluses juhtinud kostja tähelepanu sellele, et võib esineda alus hüvitisnõudest kohtu poolt osundatud summade mahaarvamiseks ja võimaldanud esitada selles osas oma seisukoha. Seega on kohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1. Otsus on vastavas osas ka täielikult motiveerimata. Otsuses on kajastamata, millisel õiguslikul alusel tuli kostja hüvitisnõudest maha arvata kapitalirendilepingu alusel saadud intress ja lepingutasu. Kui kohus pidas selliseks aluseks kahjunõudest kasu mahaarvamise reeglit (VÕS § 127 lg 5), on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohus tuvastas õigesti, et kostja ja Transmark OÜ sõlmisid kapitalirendilepingu. Kapitalirendilepingule kohalduvate üldtingimuste p 1.7 kohaselt leppisid Transmark OÜ ja kostja kokku, et kõikide osamaksete täielikul tasumisel läheb sõiduki III omand üle Transmark OÜ-le. Põhiosamakseid puudutavas osas on sisult tegemist müügikokkuleppega VÕS § 208 lg 1 tähenduses. Müügihinnaks leppisid pooled kokku 27 609,83 eurot (432 000 krooni). Samas leppisid pooled kokku ka selles, et Transmark OÜ tasub kostjale intressi määraga 5,188%, mida kooskõlas üldtingimustega käsitleti tasuna raha kasutamise eest. Intress on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud krediidilepingu tunnuseks (VÕS § 397 lg 1, § 28 lg 1). Intressis väljendub laenu kulukus laenusaajale, mis sõltub eeskätt krediidiandjale kaasnevaist kulutustest ja riskidest. Antud lepingu puhul tuli kohtul majandusliku sisu järgi eristada kapitalirendilepingu osaks olevat müügi- ja krediidilepingut. Intressi ja lepingutasu maksti lepingu krediidikomponendi alusel ning need ei moodustanud tehingu majandusliku sisu järgi osa müügihinnast, kuna väljendasid just Transmark OÜ krediteerimisega seotud riske ja kulusid kostjale. Kahjunõue kujunes tagasiostukohustuse väärtusest, millest on maha arvatud sõiduki III müügihind ja müügiga seotud kulud. Krediidilepingu komponent on müügilepingust sõltumatu ja krediidilepingu alusel saadut ei saa seetõttu kahjunõudest maha arvata. Tehingu majanduslikku sisu tuleb hinnata selle järgi, millises olukorras oleks hageja olnud juhul, kui ta oleks võõrandanud (realiseerinud) sõiduki nt OÜ-le Tallchart (kellele võõrandati sõidukid IV ja V) või mõnele muule sõidukimüüjale ning seejärel krediteerinud sama sõiduki omandamist. Kostja annab majandustegevuses krediiti, mitte ei spekuleeri liisingu- või muu krediidilepingu alusel tema omandisse jäänud varaga. Kostja taotles vastuhagis

525,39 krooni väljamõistmist. Põhjendatud oli maha arvata 22 500 krooni (leppetrahv kilometraažipiirangu ületamise eest), mistõttu kuulus väljamõistmisele kokku 479 025,39 krooni (30 615,30 eurot). Selles osas tuli hagi rahuldada. Ebaõige on menetluskulude jaotus, jätta menetluskulud 36% ulatuses hageja ja 64% ulatuses kostja kanda. Kohus ei saanud omandiõiguse tunnustamisele suunatud nõuet rahuldada, kuivõrd sellist nõuet ei esitatud. Vaidluse puudumise tõttu oleks hagi tulnud jätta rahuldamata, läbi vaatamata, millisel juhul oleks menetluskulud tulnud jätta hageja kanda. Hagi rahuldamise korral oleks tulnud menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 6 alusel samuti hageja kanda. Porsche Cayenne’iga seotud nõudega taotletav hüve moodustas eraldivõetuna hageja taotletud hüvest valdava osa, 549 623,20 krooni, millest rahuldamisele kuulus üksnes 50 623,20 krooni (Renault Megane kasutusrendilepingu vaidlus). Seega tuli hagi rahuldamise ulatust arvestades jätta hagi menetlemisega seotud menetluskulud 91% ulatuses hageja kanda.

Kostja taotles vastuhagiga 498 525,39 krooni väljamõistmist. Põhjendatud oli maha arvata 22 500 krooni (leppetrahv kilometraaži piirangu ületamise eest), mistõttu kuulus väljamõistmisele kokku 479 025,39 krooni (30 615,30 eurot), mis moodustas 95% vastuhagis nõutust. Arvestades, et hagi ja vastuhagi olid võrreldava hinnaga tuleks võtta mõlemast keskmine ja jätta menetluskulud 93% (91 + 95/2) ulatuses hageja kanda ja 7% ulatuses kostja kanda. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 26.02.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja on õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium ei nõustu kostja poolt vastuapellatsioonkaebuses väidetuga, mille kohaselt maakohus ületas nõude piire, kui tunnistas hageja omandiõigust sõidukile Porsche Cayenne Turbo S 4.5, reg.nr. BGL 09. Täpselt sellises sõnastuses hageja küll nõuet ei esitanud, kuid on ilmne, et hageja soovis kohtult lahendit, millega oleks võimalik muuta omanikukannet ARKis, kuna kostja ei ole väljastanud vastavaid dokumente (akti), mis seda võimaldaks. Kostja ei ole hageja nõuet tunnistanud ja on palunud selle jätta rahuldamata (t.l. 58, 191, I kd). Ka ei ole kostja nimetatud nõuet omaks võtnud TsMS § 440 lg 1 mõttes. Maakohus leidis põhjendatult, et omandi üleminekut tõendava akti väljastamise nõue on oma sisult omandiõiguse tunnustamise nõue (hageja soovib saada tõendit, et omand on hagejale üle läinud). Kuna vaidlust ei ole, et hageja on sõiduki I omanik, tuleb hageja omandiõigust tunnustada. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 7 lg 2 p 3 järgi tuleb sõiduki registriandmete muutmise taotlusele lisada kohtuotsus või -määrus. Seega on hagejal, omandiõigust tunnustava jõustunud kohtulahendi esitamisega võimalik taotleda sõiduki registriandmete muutmist liiklusregistris. Maakohus leidis, et viidatud määrusest ei tulene, et omandiõiguse ülemineku registreerimiseks liiklusregistris peaks kostja esitama täiendavaid dokumente. Kolleegium nõustub nimetatud osas maakohtuga. Samas on aga pooled leppinud kapitalirendilepingu nr. 261108SK lisaks olevate üldtingimuste p. 13.3 kohaselt kokku, et lepingu tähtaja lõppedes lepingutingimuste kohase ja tähtaegse täitmise korral on liisinguandja kohustatud väljastama vastava akti vara omandiõiguse ülemineku kohta liisinguvõtjale. Liisinguandja väljastab liisinguvõtjale lisaks eeltoodud aktile vajalikud volitused ja dokumendid, mis võimaldavad liisinguvõtjal registreerida seadusandlusega ettenähtud registris vara liisinguvõtja nimele. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et üldtingimuste p-s 13.3 akti, vastavaid volitusi ja dokumente ei ole kostja üle andnud. Ka apellatsioonkaebuse p-s 12 leiab kostja, et hageja on saanud vaidlusaluse sõiduki omanikuks üldtingimuste p 1.7 alusel kõigi maksegraafiku kohaste maksete tasumisel, kuid ei ole põhjendanud menetluse kestel, miks kostja pole täitnud üldtingimuste p-i 13.3 ega võimaldanud seeläbi hagejal teha vastavat kandemuudatust ARK-is.

Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud seisukohti, leides, et maakohus on mõnedele tõenditele andnud ebaõige hinnangu. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus on kõigile vastuhagis toodud asjaoludele hinnangu andnud, samuti piisava põhjalikkusega oma seisukohti väljendanud ka asjas esitatud tõendite osas. Hageja poolt kaebuses toodud väited ei anna alust vastuhagi rahuldamata jätta. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, mille kohaselt tuleks kostja poolt tehnonõuetele vastavuse tõendamiseks esitatud OÜ Tehnokonsult hinnang kõrvale jätta, kuna LS § 73 lg 6 alusel kontrollib Maanteeamet tehnoülevaatuste nõuetekohast läbiviimist ehk teostab eraõiguslike tehnoülevaatuste teostajate üle järelevalvet ja seega oleks Maanteeameti hinnang OÜ Tehnokonsult hinnangust asjakohasem. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kostja esitas hageja vastu vastuhagi kahju hüvitamiseks, mille kohaselt pooled sõlmisid sõidukite III, IV ja V tagasiostulepingud. Sõidukite III ja IV tagasiostulepingu tingimuste kohaselt pidi vara olema kasutuskõlblik, komplektne, läbima tehnilise ülevaatuse ja olema mitteavariiline (t.l.83, I kd). Sõiduki V tagasiostulepingus ei sätestatud tingimusi sõiduki kvaliteedile. Vastuhagi kohaselt tagastas kostja hagejale 24.04.2009 sõiduki III, 15.06.2009 sõiduki IV ja 25.05.2009 sõiduki V. Kohtule esitatud tehnoülevaatuse tunnistustest selgub, et sõiduk III läbis tehnoülevaatuse 24.04.2009, sõiduk IV läbis tehnoülevaatuse 15.06.2009 ja sõiduk V läbis tehnoülevaatuse 21.05.2009 (t.l. 105-107, I kd). Vaidlus puudub selles, et kõik kolm sõidukit läbisid tagasiostulepingu p-s 1 kokkulepitud tehnoülevaatused. Nimetatud lepingust ei tulene, et kostja pidanuks esitama veel mingi täiendava tõendi hagejale vaidlusaluse 3 sõiduki tehnilise olukorra kohta. Maakohus leidis põhjendatult, et sõidukite kontrollimise kokkuvõtted ei tõenda, et kõik puudused olid olemas ka sõidukite tagastamise ajal. Tunnistaja A. S ütluste kohaselt oli ühel autol kütusepaak keevitatud ja ühel autol vale mõõduga rehvid. Kohus luges tõendatuks, et ühel sõidukil oli kütusepaak keevitatud ja ühel autol olid vale mõõduga rehvid. Kontrollimised tehti ca 1-2 kuud peale sõidukite tagastamist. Hageja ei tõendanud, et need puudused ei saanud tekkida sõidukite tagastamise ja kontrollimise vahelisel ajal. Tõendatud puudused (ühel autol kütusepaak keevitatud, ühel autol vale mõõduga rehvid) ei anna alust järelduseks, et sõidukid ei vastanud tehnonõuetele. Seega ei leidnud kinnitust hageja väide, et sõidukid ei vastanud tagastamise ajal tehnonõuetele. Kuna tõendamata on hageja seisukoht, et sõidukid ei vastanud tagasiostulepingutes kokkulepitud tingimustele, on tühine hageja tagasiostulepingutest taganemine. Maakohus ei teinud üllatusotsust, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Maakohus andis hinnangu kõigile asjas kogutud tõenditele ning ei ole tõendi hindamisel seotud poolte hinnangutega mõnele tõendile. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muuhulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Maakohus on kõiki tõendeid ka siseveendumuse kohaselt hinnanud. Poolte kokkulepe sõidukite tehnilise seisukorra tuvastamiseks oli väljendatud tagasiostulepingu p-s 1 ja kostja poolt oli nimetatud kokkulepe täidetud. Kuna hageja ei täitnud tagasiostulepingutes sätestatud sõidukite tagasiostmise kohustust, rikkus ta tagasiostulepinguid. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodu alusel maakohus põhjendatult rahuldas vastuhagi osaliselt. Hageja esitas tasaarvestusavalduse. Sõiduki IV suhtes sõlmitud tagasiostuleping sisaldas läbisõidupiirangut (280 000 km) ja leppetrahvinõuet 0,5 krooni ühe kilomeetri kohta juhuks, kui see piirang ületatakse. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et sõiduki IV läbisõit oli 325 000 km.

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja leppetrahvinõue 22 500 krooni on põhjendatud ja tuleb tasaarvestada kostja kahjuhüvitise nõudega. Seega kuulus vastuhagi rahuldamisele osaliselt ja hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kokku 23 970 eurot (375 049,02 krooni). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole kahju suuruse tuvastamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, nagu märgitakse kostja vastuapellatsioonkaebuses. Vastuapellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust menetluskulude jaotuse muutmiseks. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuse ega vastuapellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kaebused tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.