Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja kliendihaldur Marin Minajeva teatas 27.05.2009 kostjale I, et hageja loeb lepingu ülesöelduks, kuid sõiduk jäi poolte erimeelsuste tõttu hagejale üle andmata. 05.06.2009 esitas kostja I hagejale liisingulepingu ülesütlemisavalduse, millega luges lepingu lõpetatuks alates 05.06.2009. 10.07.2009 allkirjastas kostja vara tagastamise akti ja andis sõiduki üle OÜ-le Moneklar. Koos sõidukiga andis kostja I üle Mariine Auto AS-i koostatud hindamisakti, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtus 245 000 krooni koos käibemaksuga. OÜ Moneklar asus sõidukit müüma hinnaga 249 000 krooni, mis kostjale I teadaolevalt kattis liisingulepingu järgse jääkväärtuse ja eelduslikult ka võimalikud müügiga seonduvad kulud. 09.11.2010 nõuti vaidlusaluse liisingulepingu alusel 64 186,85 krooni tasumist. Kostja ei pidanud põhjendatuks vahendusteenuse ja muude müügiga seonduvate kulutuste osutamist, kuna vahendaja ja ostja oli OÜ Moneklar; OÜ-le Moneklar võõrandati sõiduk 06.11.2009. Võõrandamisega seonduvate teenuste eest esitati arve hiljem, mistõttu osutas OÜ Moneklar teenuseid endale kuuluva sõiduki suhtes. Kostja II ei ole liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe pooleks, mistõttu tuleb tema suhtes jätta hagi rahuldamata. Kostjad palusid nõude suhtes kohaldada aegumist, kui kohus loeb lepingu ülesöelduks 27.05.2009. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks 2468,14 eurot ning jättis menetluskulud 85% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 15% ulatuses hageja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja I sõlmisid 27.04.2006 kasutusrendileping nr xxxxxxxxxxx, mille alusel võttis kostja I liisingusse sõiduauto Subaru Inpreza, maksumusega 456 900 krooni ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud, s.o kuni 15.06.2011, vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingut käendas kostja II 27.04.2006 sõlmitud käenduslepinguga nr xxxxxxxxxxxxx, vastutuse maksimummääraga summas 534 573 krooni (34 165,44 eurot) ning kostja I kohustus tasuma vara kindlustamiseks sõlmitud liiklus- ja kaskokindlustusmakseid. Pooltel on vaidlus lepingu lõpetamise ja kostjate vastutuse aluseks olevate asjaolude üle. Lepingu lõpetamise ja vara tagastamise aktiga on tõendatud, et hageja ja kostja I lõpetasid kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxxx 10.07.2009 ja kostja I andis hagejale üle liisingusse võetud sõiduki koos lisavarustusega. Lepingut ei saa lugeda ennetähtaegselt ülesöelduks hageja algatusel 27.05.2009, ega ka kostja algatusel 05.06.2009, kuna pooled asusid pärast vastavate avalduste tegemist läbirääkimistesse ja lõpetasid lepingu ühiselt allkirjastades 10.07.2009. Seega ei ole ka hagi aegunud, sest hagi esitati enne kolmeaastase tähtaja möödumist lepingu lõpetamisest. 10.07.2009 lepingu p 4 sätestas, et lepingust tuleneva nõude liisinguvõtja vastu rahuldab liisinguandja eelkõige vara müügist laekuva raha arvel. Lepingu p 5 sätestas, et liisinguandja müüb sõiduki OÜ Moneklar vahendusel või muul sobival viisil. Juhul kui vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ning vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub liisinguvõtja puudujääva summa 10 pangapäeva jooksul liisinguandjale vastava nõude esitamisest. Kostjad väitsid, et lepingu p 5 on hageja tüüptingimus, mis neid kahjustab ja mille lepingust väljajätmist nad sõiduki üleandmisel soovisid, kuid millega hageja ei nõustunud.

Kostjate väiteid tõendab poolte e-kirjavahetus 27.-28.05.2009. Hageja ei tõendanud, et lepingu p 5 ei ole varem väljatöötatud tüüptingimus, mida ta kasutab liisinguvõtjatega lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel, et lepingu p 5 räägiti poolte poolt läbi või, et kostja I oleks saanud selle punkti sisu või lepingust väljajätmist mõjutada. Kohus leidis, et lepingu p 5 on tüüptingimus, sest on hageja poolt eelnevalt välja töötatud liisinguvõtjatega lepingute ennetähtaegseks lõpetamiseks, selle punkti üle ei nõustunud hageja hoolimata kostja I vastuväidetest eraldi läbi rääkima ja kostja ei saanud ilma lepingule alla kirjutamata sõidukit hagejale üle anda. Kohus leidis, et lepingu p 5, mis kohustab liisinguvõtjat juhul, kui vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ning vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasuma liisinguandjale puudujääva summa, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav, kuna erinevalt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust võimaldab see liisinguandjal müüa liisingueset põhjendamatult odavalt, jättes hinna alandamisega seotud riskid üksnes liisinguvõtja kanda. Võttes arvesse, et hageja põhjendas õiguslikult oma nõuet VÕS §-s 367 sätestatuga ning ka kostja on nii vastuväidetes hagile kui ka 27.05.2009 e-kirjas väljendanud hageja õigust nõuda liisingueseme tagastamisest tulenevaid kulutusi vastavalt VÕS § 367 lg-tes 3 ja 4 sätestatule, asus kohus seisukohale, et pooled ei välistanud lepingu lõpetamisel VÕS § 367 kohaldamist. Kohus kohaldas lepingu tühise p 5 asemel VÕS § 367 lg-t 3, mille järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Hageja oli seisukohal, et sõiduki väärtuseks on müügihind. Nähtuvalt üleandmisevastuvõtmise aktist ei hinnatud sõidukit liisinguvõtjalt OÜ-le Moneklar üleandmise ajal. Sõiduk suunati müüki soovitusliku müügihinnaga 249 000 krooni. Mariine Auto AS-i hindamisaktist nähtuvalt hinnati 21.04.2009 sõiduki väärtuseks 245 000 krooni. Ekspert Rein Mündi 19.02.2013 ekspertiisiaktiga nr 13-153 on tõendatud, et eksperdi hinnangul oli sõiduki harilik väärtus 2009. aasta juunis 230 000 krooni (14 700 eurot käibemaksuga), ilma käibemaksuta 12 457,63 eurot. Kohus leidis, et sõiduki väärtuseks hagejale üleandmise ajal tuleb lugeda eksperthinnangus märgitud väärtus 12 457,63 eurot (käibemaksuta), kuna ekspert võttis hinnangu andmisel aluseks kõigi samal perioodil müügis olnud analoogsete sõidukite hinnapakkumisi ja arvestas turuhinna muutusi aastate vältel, sõiduki varustusastet ja tehnilist seisukorda. Seega on nimetatud tõend argumenteeritum, põhjalikum ja annab parema ülevaate liisingueseme võimaliku väärtuse kujunemisest kui tõendid, millest vastavat analüüsi ei nähtu. Seega oli liisingueseme jääkmaksumuse ja üleandmise aja väärtuste vahe (13 507,74 - 12 457,63) 1050,11 eurot. Puudub vaidlus, et kostjal I on tasumata arve nr 20090602089, 15.06.2009 kuumakse, vara rendimakse summas 4747,52 krooni (303,42 eurot) ja intress 596,76 krooni (38,14 eurot), kokku kuumakse 341,56 eurot. Puudub vaidlus, et liisinguvõtjal oli sõiduki kindlustuskohustus. Kohtuistungil vähendas hageja liikluskindlustusmakse nõuet 18,53 eurot, mis on tõendatud AS-i IF Eesti Kindlustus väljastatud liikluskindlustuse tavalepingu poliisiga perioodiks 02.05.2009 - 01.05.2010, kogumaksumusega 2526 krooni (161,44 eurot). Hageja teatest kostjale I nähtub, et liisingulepingu objektiks olnud sõiduk realiseeriti hinnaga 212 000 krooni (11 291,06 eurot). Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktiga on tõendatud, et kostja I andis sõiduki üle OÜ-le Moneklar ja viimane esitas hagejale 10.11.2009 arve teenuste eest. Olavi Aasmanni (OÜ Moneklar) seletuskirjast nähtuvalt realiseeriti sõiduk Austriasse hinnaga 11 400 eurot, vahendustasu oli 4%. Tegelikult oli arvel märgitud teenustasu ca 4,8% müügihinnast, mida kohus ei pidanud ebamõistlikult kõrgeks. Kohus leidis, et kostjalt tuleb VÕS § 367 lg 4 ja OÜ Moneklar arve nr 911034 alusel välja mõista sõiduki müügi vahendustasu, pesulateenus ja tehnilise ülevaatuse kulu, kokku 10 563,31 krooni (675,12 eurot), kuna need kulud olid põhjustatud sõiduki ennetähtaegsest

tagastamisest, seotud sõiduki realiseerimisega ja esitatud mõistlikus suuruses. Kohus jättis rahuldamata defekteerimise kulu, kuna esitatud arvelt ei nähtu, milles see seisnes, mistõttu ei saanud kohus otsustada selle põhjendatuse üle. Kohus leidis, et hageja põhivõla nõue on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt I tuleb VÕS § 108 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2047,18 eurot ja intress 38,14 eurot. Poolte vahel sõlmitud lepingu 1 põhitingimuste kohaselt oli viivise määraks 0,3% iga võlgnevusega viivitatud päeva eest. Lähtudes hea usu põhimõttest arvestas hageja hagiavalduse täpsustuses viiviseid seadusjärgse määraga 0,022% iga võlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest. Pärast lepingu lõpetamist arvestas hageja viiviseid alates hageja esitatud täitmata rahalise kohustuse tasumise nõudel märgitud tasumise tähtajast 01.02.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 31.05.2012 põhivõlalt 2404,37 eurot, kokku 449,62 eurot. Kuna kohus pidas põhjendatuks põhivõla väljamõistmist 2047,18 euro ulatuses, oli viivis samal perioodil põhivõlalt 382,82 eurot. Kohus ei pidanud põhjendatuks seaduse alusel arvestatud viivise vähendamist. Kostja II käendas kostja I ja hageja vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevaid kostja I kohustusi. Käenduslepingust nähtuvalt ei võtnud kostja II endale käendajana vastutust selles osas, kui kostja I ja hageja lepivad hiljem kokku lepingute lõpetamises ja lepingute lõpetamise tagajärgedes. Kuna kohus jättis hagi lahendamisel kohaldamata lepingu p-i 5 kui kostjat I kahjustava tüüptingimuse ja lähtus selle asemel VÕS §-st 367, vastutab ka käendaja põhivõlgnikuga solidaarselt vastavalt käenduslepingule nr xxxxxxxxxx ja VÕS §-s 367 sätestatule. Väljamõistetav summa ei ületa käenduslepingus märgitud kostja II vastutuse määra. Seega tuleb kostja II vastu hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt II tuleb VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 145 lg 1 ja 2 alusel solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2047,18 eurot, intress 38,14 eurot ja viivis 382,82 eurot, kokku 2468,14 eurot. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjatelt hageja kasuks välja 2468,14 eurot ja jäeti menetluskulud kostjate kanda ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kehtivale seadusele ei vasta kohtu järeldus, et hagi esemeks olev nõue esitati tähtaegselt tulenevalt asjaolust, et lepingu lõpetamise akti allkirjastasid kostja I ja hageja 10.07.2009, mistõttu tuleb leping lugeda lõpetatuks samal kuupäeval. Vastavalt VÕS §-le 9 loetakse leping sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellel nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Vaidlus puudub selles, et 05.05.2009 esitas kostja I hagejale ettepaneku kasutusrendilepingu nr xxxxxxxxxxx ennetähtaegseks lõpetamiseks. Vastav pöördumine on käsitletav oferdina. 27.05.2009 teatab hageja kostjale I, et on lepingu ennetähtaegse lõpetamisega nõus ja edastab kostjale I tutvumiseks lepingu lõpetamise akti. Vastav pöördumine on käsitletav aktseptina. 28.05.2009 teatab kostja I hagejale, et on esitatud tingimustel valmis lepingu lõpetama, kuid ei ole nõus akti p-ga 5, mis annab hagejale õiguse tagastatud sõiduk omal äranägemisel võõrandada ja kõik kulud kostjalt sisse nõuda, kuivõrd vastav punkt on vastuolus seaduse nõuetega; vaatamata kostja korduvatele pöördumistele ei teatanud hageja, kuhu tuleks kostjal sõiduk üleandmiseks toimetada. Vastavast asjaolust

informeerib kostja I hagejat 17.06.2009 kirjalikult. Hageja teatas kostjale sõiduki üleandmise koha ning 10.07.2009 allkirjastasid pooled kokkuleppe samas redaktsioonis, nagu hageja selle 27.05.2009 kostjale I edastas. 10.07.2009 lasi hageja oma lepingupartneril sõiduki üle vaadata ja määras selle hinnaks 249 000 krooni. Hageja ja kostja I leppisid kokku, et selle hinnaga asub hageja sõidukit müüma. Eelnevast nähtub, et lepingu lõpetamine nendel tingimustel, nagu hageja esitatud akt 10.07.2009 allkirjastati, lepiti vastastikuste tahteavalduste teel kokku juba 27.05.2009. Asjaolu, et kirjalikult vormistati akt hiljem, ei muuda varem sõlmitud vastastikuseid tahteavaldusi ja nende alusel sündinud kokkulepet kehtetuks. Akti hilisema vormistamise ja sõiduki üleandmise viibimise põhjustas hageja oma tegevusega, jättes teatamata, kuhu kostjal tuleks sõiduk toimetada. Kohus tuvastas, et lepingu lõpetamise akti vaidlusalune p 5 on tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Seega oli kostja I hagejale vastava punkti suhtes esitatud reservatsioon põhjendatud ja pooled olid lepingu lõpetamise olulistes tingimustes kokkuleppe saavutanud juba 27.05.2009. Vastav kokkulepe tuleb VÕS § 9 lg 1 alusel lugeda sõlmituks 27.05.2009 ja samast kuupäevast on liisinguleping poolte kokkuleppel lõpetatud. Seega hakkas 27.05.2009 kulgema ka kõigi lepingust tulenevate nõuete aegumine. Hagi esitati 04.06.2012, enam kui kolm aastat pärast nõuete sissenõutavaks muutumist, seega hilinenult ja nõue on aegunud. Väär on hageja väide, mille kohaselt ei saa hageja 27.05.2009 antud aktseptiga kokkulepet lugeda sõlmituks, kuna VÕS § 11 lg 3 näeb selleks ette kirjaliku vorminõude. VÕS § 11 lg 3 ei reguleeri lepingu lõpetamise kokkuleppe vorminõudeid, vastav paragrahv reguleerib nõudeid seoses lepinguga, mille puhul on ette nähtud kirjalik vorminõue. Liisingulepingu puhul seadus kirjalikku vorminõuet ei sätesta, seega on VÕS § 11 lg 3 asjasse puutumatu. Kindlaid vorminõudeid ei näe lepingu lõpetamise kokkuleppele ette ka liisinguleping. Väär on kohtu seisukoht, mille kohaselt asusid pooled pärast 27.05.2009 vastastikuseid tahteavaldusi läbirääkimistesse lepingu lõpetamise tingimuste osas. Puuduvad tõendid, et peeti selliseid läbirääkimisi. Pöördumisi, milles kostja I palus teada anda, kuhu sõiduk toimetada, ei saa käsitleda lepingu lõpetamise läbirääkimistena. Kohus leidis, et tühine on kokkuleppe p 5, millega sõiduki võõrandamisega seonduv majanduslik risk jäeti kostjale I. Kostjad kohtu käsitlusega ei nõustu, kuivõrd pooled ei välistanud kokkuleppega VÕS § 367 lg-te 3 ja 4 kohaldamist, mis annab hagejale õiguse nõuda sõiduki võõrandamisega seonduvaid mõistlikke kulutusi ning soetusväärtuse ja turuväärtuse vahet osas, mida ei ole tasutud igakuiste maksetega, tuleb tühise kokkuleppe punkti alusel kohaldada vastavat seadusest tulenevat regulatsiooni. Asjaolust, et lepingus ei välistatud teatud õigusnormi kohaldamist, ei ole võimalik järeldada, et pooled leppisid sellise õigusnormi kohaldamises kokku. VÕS §-s 367 sätestatud regulatsioon saaks olla poolte suhetes kohaldatav ainult juhul, kui selle kohaldamises on poolte vahel kokku lepitud. Käesoleval juhul niisugust kokkulepet ei ole. Kohus ei esitanud õiguslikku põhjendust otsustusele lähtuda kokkuleppes sisalduva ja tühiseks tunnistatud p 5 asemel VÕS § 367 regulatsioonist. Ainus seadusest tulenev alus saaks olla TsÜS § 84 lg 2, kuid selle kohaldamine eeldab, et tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele ja tuvastatud on poolte tahe teistsuguse tehingu tegemiseks. Kohus ei tuvastanud kumbagi viidatud eeldust ja käesoleval juhul tehingu pooltel selline vastastikune tahe puudus. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-182-12 välistab poolte kokkulepe lepingu lõpetamisel lepingu ülesütlemise õigusliku regulatsiooni kohaldamise. Lepingu ülesütlemine ja lepingu kokkuleppel lõpetamine on erinevad õiguslikud positsioonid, millega kaasnevad erinevad õiguslikud järelmid. Olukorras, kus pooled lõpetasid lepingu vastastikuse

kokkuleppega, saavad lõpetamisega seonduvad nõuded tuleneda üksnes kokkuleppest. Kui kokkulepe on mingis osas tühine, ei saa tühist tingimust asendada suvalise muu tingimusega. Juhul, kui kohus lähtus eeldusest, et pooltel oli kokkuleppe sõlmimisel ühine tahe, millega on võimalik tühistatud lepingu punkt asendada või sisustada, peavad vastavad asjaolud olema tuvastatud. Puudub vaidlus, et 10.07.2009 kokkuleppe vormistamisel lasi hageja sõiduki oma lepingupartneril ära hinnata ning teavitas kostjat I, hinnates sõiduki väärtuseks 249 000 krooni ning pooled leppisid kokku, et hageja asub sõidukit selle hinnaga müüma. Seega lähtusid pooled kokkuleppe sõlmimisel hageja tuvastatud sõiduki hinnast 249 000 krooni ja tühiseks tunnistatud lõpetamise kokkuleppe punkt oleks võimalik asendada vaid poolte kokkuleppega, mille kohaselt lähtuvad pooled sõiduki turuväärtusest 249 000 krooni. Kohus oleks pidanud otsuse tegemisel sellest lähtuma. Kohus ei käsitlenud otsuses VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõtte rikkumist. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja I kokkuleppe kohaselt asus hageja sõidukit müüma hinnaga 249 000 krooni. Hageja ei teavitanud kostjaid kavatsusest hinda alandada või muuta. Tegelikkuses langetas hageja ühepoolse otsusega kostjat teavitamata sõiduki müügihinda. Vastavalt varasemale kohtupraktikale on hea usu põhimõttega vastuolus liisinguandja käitumine, kus liisinguvõtjat või käendajat teavitamata varem kokkulepitud müügihinda alandatakse. Kohus leidis, et kostja II vastutab käendajana solidaarselt kostjaga I seetõttu, et kostjalt I väljamõistetud summa ei ületa käenduslepinguga võetud vastutuse määra ülempiiri. Samuti leidis kohus, et olukorras, kus kostja I ja hageja vahel sõlmitud lepingu lõpetamise kokkuleppe p 5 on tühine ja tuleb asendada VÕS § 367 regulatsiooniga, laieneb kokkuleppele vastavas osas ka käendaja vastutus. Samas leidis kohus, et käenduslepinguga ei võtnud kostja II endale käendajana vastutust selles osas, kui kostja I ja hageja lepivad hiljem kokku lepingute lõpetamises ja lepingu lõpetamise tagajärgedes. Kohtu seisukohad on vastuolulised, ega võimalda jõuda kostja II kui käendaja vastutuse tuvastamiseni. Puudub vaidlus, et kostja II ei olnud liisingulepingu lõpetamise kokkuleppe pooleks. Asjaolu, et kostja I ja hageja kokkuleppest tekkivate kohustuste summa, mille suhtes kostja II vastutust võtnud ei ole, ei ületa käenduslepingu sätestatud vastutuse ülempiiri, on asjakohatu, kuivõrd kohus põhjendas, et nimetatud lepingud ei ole omavahelises seoses. Samuti ei saa hageja ja kostja I vahelise lepingu lõpetamise kokkuleppe ühe osa tühisus ega ka selle sisustamine muu kokkuleppega muuta kostjat II ilma vastava tahteavalduseta sellise kokkuleppe pooleks või tekitada kostjale II muid lepingulisi kohustusi. Liisingulepingus ega käenduslepingus ei sisaldu regulatsiooni, mis käsitleks käendaja kohustusi liisingulepingu lõpetamisel liisinguandja ja liisinguvõtja kokkuleppel. Seega ei tulene käenduslepingust käendajale kohustusi sellise kokkuleppe suhtes. Asudes otsuses põhjendatult seisukohale, et kostja II ei võtnud endale käenduslepinguga täiendavaid kohustusi kostja I ja hageja vahel lepingu lõpetamisel tekkivate täiendavate kokkulepete osas, pidi kohus asuma seisukohale, et liisingulepingu lõpetamise kokkuleppega lõppes vastavalt VÕS § 153 lg-le 1 ka kostja II vastutus. Ekslik on kohtu seisukoht, mille kohaselt puudub poolte vahel vaidlus arve nr 20090602089 tasumise kohustuse osas. Kohus oleks pidanud otsuses põhjendama kostjate kohustust arve tasuda. Kohus ei põhjendanud, miks kuulus vastav arve kostja I poolt tasumisele. Vastav arve esitati perioodi eest, kui liisinguleping oli juba lõpetatud ja sõiduk oli hagejale tagastamata hageja vastuvõtuviivituse tõttu. Kostjal I puudus mõistlik võimalus hagejale sõidukit sunniviisiliselt tagastada, samas tegi kostja I kõik endast oleneva, et sõiduk hagejale üle anda. Sellises olukorras ei saa lugeda põhjendatuks hageja esitatud renditasu arvet. Sama puudutab ka väljamõistetud kindlustushüvitise nõuet.

Kostjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et kolmest 2009. alguses liisingulepingu esemeks olnud sõiduki hinda kajastavast dokumendist tuleb lähtuda ekspert Rein Mündi poolt 2013. alguses koostatud ekspertiisiaktist, kuna ekspertiisiaktis on arvestatud samal perioodil müügis olnud sõidukite hinnapakkumisi ning sõiduki varustusastet ja tehnilist olukorda. Kaks muud menetluses esitatud sõiduki hinda kajastavat tõendit koostasid samuti isikud, kelle majandus- ja kutsetegevuseks on sõiduautode müük (Mariine Auto AS ja Moneklar OÜ). Põhjendamatu on eeldada, et nende koostatud hindamisaktides ei ole arvesse võetud antud ajahetkel turul analoogsete sõidukite reaalset müügihinda. Väär on kohtu seisukoht, mille kohaselt võttis ekspert akti koostamisel arvesse sõiduki tehnilist seisukorda. Eksperdil puudus võimalus sõidukit vahetult üle vaadata ja ta sai tehnilise seisukorra hindamisel, aga ka sõiduki välise ja sisese seisukorra hindamisel lähtuda vaid oletustest ja tuletatud tõenditest. Mariine Auto AS ja Moneklar OÜ koostasid hinnangu konkreetse sõiduki vahetu ülevaatuse tulemusena. Seega on kaks 2009. koostatud hinnangut seoses vahetu turuolukorra tundmisega ja sõiduki vahetu ülevaatamise võimalusega oluliselt adekvaatsemad. 2009. alguses koostatud hindamisaktides esitatud hinnangud ei erine teineteisest sisuliselt üldse, vaatamata asjaolule, et üks akt on koostatud kostja I palvel ametliku maaletooja poolt, teine hageja lepingulise partneri poolt. Seega ei ole põhjust kahelda esitatud aktide usaldusväärsuses või pädevuses ning kohus oleks pidanud sõiduki turuvääruse hindamisel neid tulenevalt TsMS § 232 sätestatut arvesse võtma. Sõiduki müügiks tehtud kulutuste põhjendamisel lähtus kohus tõendina dokumendist, mida ei saa käsitleda TsMS §-s 229 ammendavas loetelus esitatud lubatava tõendina. Kostja esitas müügikulude nõude osas vastuväite ega pidanud neid põhjendatuks, kuna sõiduki ostjaks oli OÜ Moneklar, kes osutas hagejale sõiduki müügi vahendamisega seonduvaid teenuseid. 17.04.2013 esitas hageja koos menetlusdokumendiga ainsa tõendina Olavi Aasmanni allkirjastatud seletuskirja, milles on täpsustatud vahendusteenusega seonduvaid asjaolusid. Sisuliselt oli tegemist kolmanda isiku antud tunnistaja ütlusega, mille kirjalikul esitamisel ei järgitud TsMS-is sätestatud korda. Vastavalt TsMS § 236 lg-le 4 võib kohus TsMS-is sätestatust erineval viisil ja vormis tõendeid koguda vaid juhul, kui sellega on nõus mõlemad pooled. Kostjad ei nõustunud tunnistaja O. Aasmanni vabas vormis antud kirjalike tunnistaja ütluste tõendina vastuvõtmisega. Kostjad leidsid, et tegemist ei ole lubatava tõendiga. Kohus põhjendas otsuses hageja sõiduki müügikulude nõuet tõendiga, mida ei saa tõendina menetluses kasutada, rikkudes TsMS § 236 lg-s 4 sätestatut. Hageja ei esitanud muid tõendeid, millelt nähtuks, et OÜ Moneklar vahendusteenus ja müügiga seonduvad teenused oleksid põhjendatud olukorras, kus sõiduki ostjaks oli sama vahendusteenuseid osutanud isik OÜ Moneklar. Kohus lähtus müügiga seonduvate kulutuste väljamõistmisel VÕS § 367 lg-st 3 ja 4. Kostjad leidsid, et sellel alusel hüvitatavate kulutuste hindamisel tuleb muuhulgas hinnata, kas sellised kulutused on mõistlikud ja põhjendatud. Müügitehingu poole (ostja) osutatavat müügi vahendusteenust ega muid müügiga seonduvaid iseendale osutatud teenuseid ei saa pidada mõistlikuks. Puuduvad tõendid, kas Moneklar OÜ jättis sõiduki endale, või millistel tingimustel ja kellele sõiduk tema poolt edasi võõrandati või vahendati. Puuduvad tõendid, mille põhjal saaks antud olukorras hinnata müügiga seonduva vahendusteenuse põhjendatust. Kuivõrd vastav tõendamiskoormis lasus hagejal, tuleb tõendamata nõue jätta rahuldamata. Sõiduki tehnilise ülevaatuse kulu oli hageja väitel põhjustatud asjaolust, et see oli eeldatavasti kohe läbi saamas. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit sõiduki tehnilise ülevaatuse lõppemise kohta või uue tehnilise ülevaatuse teostamise kohta. Samuti ei ole see väide kooskõlas hageja väidetega, mille kohaselt müüdi sõiduk Eestist välja. Viimasel juhul puudus igasugune vajadus hankida sõidukile järgnevaks perioodiks tehniline ülevaatus, mis on

liiklemiseks kehtiv vaid Eestis registreeritud sõidukitele. Kohus mõistis tehnilise ülevaatuse kulu välja ilma, et hageja oleks oma väidet sellise kulutuse osas tõendanud. 22.04.2013 menetlusdokumendi p-s 3.4.3 esitasid kostjad vastuväite kindlustuskulude nõudele. Muuhulgas selgitasid kostjad, et hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta üldse kandis kindlustuskattega seonduvaid kulutusi, mille hüvitamist ta kostjalt nõuab. Kohus mõistis kindlustushüvitise välja ilma, et hageja oleks oma paljasõnalisi väiteid sellise kulutuse osas tõendanud. Kohus jättis menetluskulude jaotuse lahendamisel tähelepanuta kostjate 22.04.2013 esitatud taotlused ja selgitused. Kohus jõudis otsuseni, mis on nii aluspõhimõttelt kui summalt sarnane kostjate poolt hagejale menetluse ajal esitatud kompromissiettepanekuga. Seega, isegi kui otsus oleks muus osas olemasoleval kujul põhjendatud, oleks tulnud menetluskulud TsMS § 163 lg-st 2 tulenevalt jätta hageja kanda. Algses hagiavalduses nõudis hageja kostjatelt 4128,71 euro tasumist, kohus mõistis kostjatelt solidaarselt välja 2468,14 eurot. Menetluse käigus loobus hageja oma nõudest olulises osas. Kohus käsitles hageja loobumist nõude vähendamisena ja võttis seda arvesse ka hagihinna määramisel. Kostjad leidsid, et menetluskulude jaotuse lahendamisel tuleb lähtuda algsest haginõudest. Vastupidine praktika soodustaks põhjendamatult olukorda, kus igaks juhuks on mõistlik kohtusse pöörduda võimalikult suure nõudega ja seda vastavalt kostja vastuväidetele ning esitatud tõenditele menetluse kestel vähendada. Menetlusega kaasnevate võimalike menetluskulude ja nende jaotusega seonduv peab olema kostjale ettenähtav hagiavalduse kättesaamisel. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 10.06.2013 otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuses osas ja selles osas on võimalik teha uus jaotus. Muus osas on otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub selles osas täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus leidis põhjendatult, et hagi ei ole aegunud. Kostjate sellekohastele väidetele on hinnang antud. Kaebuses toodud väited ei lükka ümber maakohtu seisukohta ega seega anna alust aegumise kohaldamiseks ka apellatsiooniastmes. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt lepingu p 5, mis kohustab liisinguvõtjat juhul, kui vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta lepingust tulenevat nõuet ning vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasuma liisinguandjale puudujääva summa, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav, kuna erinevalt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust võimaldab see liisinguandjal müüa liisingueset põhjendamatult odavalt, jättes hinna alandamisega seotud riskid üksnes liisinguvõtja kanda. Maakohus kohaldas õigesti lepingu tühise p 5 asemel VÕS § 367 lg-t 3, mille järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Pooled vaidlevad selle üle, kas 10.07.2009 akti p-i 5 tuleb käsitleda

tüüptingimustena või mitte. Akti p 5 sõnastus on järgmine: „Liisinguandja müüb sõiduki Moneklar OÜ vahendusel või mõnel muul Liisinguandjale sobival viisil. Juhul, kui Vara realiseerimisest laekuva raha arvel ei õnnestu katta Lepingust tulenevat nõuet ning Vara müügiks tehtavaid kulutusi, tasub Liisinguvõtja puudujääva summa 10 pangapäeva jooksul Liisinguandjale vastava nõude esitamisest arvates.“ Kolleegium leiab, et vastavat punkti on maakohus põhjendatult käsitlenud tüüptingimusena. Kuigi pooled vaidlevad selle üle, kas punkti 5 tuleks lugeda tüüptingimusteks, leidis maakohus õigesti, et käesoleval juhul tuleb lähtuda sellest, et lepingupooled ei ole vastavat punkti eraldi läbi rääkinud ja hageja kasutas tingimust kostja 1 suhtes ning kostja 1 ei olnud võimeline mõjutama seepärast tingimuse sisu, sest VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tuleb lähtuda eeldusest, et tingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole seda seadusest tulenevat eeldust ümber lükanud, s.t hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldusele jõuda, et vastav tingimus räägiti eraldi läbi, s.t et kostjal 1 oli reaalselt võimalik tingimuse sisu mõjutada. Tüüptingimus on VÕS §-st 44 koosmõjus § 42 lg-ga 1 tühine, kuna vastavate tingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt tuleb liisingulepingute lõpetamisel lähtuda liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei tee liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustab liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuuluvad seaduse kohaselt liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal), mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme võõrandamisel. Nendel põhjustel leiab kolleegium, et nimetatud tingimusega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa vastav kokkulepe kehtida. Akti p-s 5 sätestatud tingimusega jäeti võõrandamisega seotud riskid liisinguvõtja kanda ja määrati, et liisinguvõtja peab kandma kõik kulud, mille tegemist liisinguandja põhjendatuks peab. Seaduse kohaselt tuleb aga arvestada liisingueseme väärtust tagastamise ajal, võõrandamise riski kannab liisinguandja ja liisinguandja saab nõuda liisinguvõtjalt üksnes neid kulutusi, mida saab objektiivselt vajalikuks pidada. Apellandid on märkinud õigesti, et VÕS § 367 on mõeldud nende olukordade jaoks, kui liisinguleping öeldakse üles, kuid käesoleval juhul lõpetati liisingulepingud poolte kokkuleppel, nagu ka tuvastas maakohus. Sellest tulenevalt ei saa tõepoolest väita, et tüüptingimuste tühisuse korral kohaldub automaatselt VÕS § 367. Kuid VÕS § 367 kuulub kohaldamisele analoogia korras, sest seaduses ei ole regulatsiooni, mis reguleeriks täpselt seda olukorda, kui liisinguleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ning pooled ei sõlmi kehtivat kokkulepet selle kohta, kes liisingulepingu pooltest kellele mida hüvitama peab. Lisaks konkreetset õigussuhet reguleeriva sätte puudumisele õigustab analoogia kohaldamist ka see, et VÕS § 367 reguleerib sarnast õigussuhet. VÕS § 367 kohalduks juhul, kui üks lepingupooltest ütleks liisingulepingu üles, sh juhul, kui liisinguvõtja rikuks liisingulepingut, näiteks liisingumaksete maksmata jätmise teel ning liisinguandja ütleks lepingu seetõttu üles.

Kolleegium leiab, et juhul, kui pooled lepingu ülesütlemise asemel lõpetavad liisingulepingu poolte kokkuleppel, kuid ei sõlmi samas kehtivat hüvitiste maksmise kokkulepet, tuleb hüvitise osas analoogia korras kohaldada seda regulatsiooni, mis kohalduks siis, kui üks lepingupooltest lepingu üles ütleks. Käesoleval juhul ei lõpetanud liisinguvõtja lepingut ühepoolselt, vaid liisinguandja sõlmis lepingu lõpetamiseks kokkuleppe liisinguvõtjaga, mis põhines liisinguandja vabal tahtel, kuid liisinguandja sõlmis lepingu lõpetamisel tüüptingimustega kokkuleppe, mille sisu ei saanud liisinguvõtja mõistlikult mõjutada ja mis oli liisinguvõtja suhtes ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 367 ei ole iseenesest liisinguandja jaoks ebamõistlikult kahjustav ei siis, kui liisinguleping üles öeldakse ega ka siis, kui leping poolte kokkuleppega lõpetatakse. VÕS § 367 ei kohaldu mitte ainult siis, kui liisinguandja lepingu üles ütleb, vaid ka siis, kui ülesütlemisõigust kasutab liisinguvõtja. Samuti on oluline see, et VÕS § 367 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemise korral absoluutselt kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega. Kuna maakohus jättis hagi lahendamisel kohaldamata lepingu p-i 5 kui kostjat I kahjustava tüüptingimuse ja lähtus selle asemel VÕS §-st 367, vastutab ka käendaja põhivõlgnikuga solidaarselt vastavalt käenduslepingule nr xxxxxxxx ja VÕS §-s 367 sätestatule. Väljamõistetav summa ei ületa käenduslepingus märgitud kostja II vastutuse määra. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Eeltoodu alusel ei ole põhjendatud apellantide seisukoht, mille kohaselt liisingulepingu lõpetamise kokkuleppega lõppes vastavalt VÕS § 153 lg-le 1 ka kostja II vastutus. Käenduse lõppemise alused on sätestatud VÕS § 153. Asjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis annaks alust lugeda käendus lõppenuks. Vastutust välistav kokkulepe puudub ka käenduslepingus. Lepingu p 2 kohaselt juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisinguandja ees nõuetekohaselt, on liisinguandjal õigus nõuda lepingu täitmist nii kliendilt kui käendajalt kui ka mõlemalt ühiselt (t.l.23, I kd). Maakohus on otsuses kõiki tõendeid kogumis hinnates hagi põhjendatud ulatuses rahuldanud. Kõigile tõenditele on maakohus üksikasjaliku hinnangu andnud. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust tõendite ümberhindamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus määras ebaõigesti kindlaks menetluskulude jaotuse. Puudub vaidlus selles, et hageja esialgne haginõue oli 4128,71 eurot (t.l.13, I kd). 18.04.2013 esitas hageja nõude täpsustuse, lähtudes ekspertiisiaktist nr 13-153, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista kokku 2892,13 eurot (t.l.158-161, I kd). Maakohus rahuldas hagi summas 2468,14 eurot. Kolleegium leiab, et põhjendatud on apellantide väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud võtma menetluskulude jagamisel aluseks esialgse hagihinna. Seega tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta menetluskuludest 41% hageja kanda ja 59% kostjate kanda solidaarselt. TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks puudub alus, kuna maakohus ei rahuldanud hagi samas suurusjärgus, kui kostjad pakkusid kompromissi sõlmimiseks (t.l.109, I kd). Ülaltoodu alusel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele vaid menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust selle rahuldamiseks. Menetluskulude apellatsiooniastmes Kolleegium leiab, et kuna apellatsioonkaebus sai rahuldatud vaid väikeses osas, tuleb apellatsiooniastme menetluskuludest jätta 5% hageja kanda ja 95% kostjate kanda solidaarselt.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Ele Liiv

Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.