Maie Kibbali hagi If P&C Insurance AS vastu kindlustusjuhtumi tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
1 597 eurot ja 79 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
If P&C Insurance AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Tartu Maakohtu 25. veebruari 2013 otsus
Apellant (kostja): If P&C Insurance AS (registrikood: 10100168), esindaja Holly-Fleur Ulm Vastustaja (hageja): Maie Kibbal (end. Kants) (isikukood: XXX), esindaja Armand Mark
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 25. veebruari 2013 muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
otsus
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus If P&C Insurance AS-i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Maie Kibbal (end. Kants) (hageja) esitas 7. detsembril 2010 Tartu Maakohtule hagi If P&C Insurance AS vastu kindlustusjuhtumi tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud sõidukikindlustuse lepingu sõidukile Mercedes Benz XXX, riiklik registreerimismärk XXX, kindlustusperiood 15.10.2009 14.10.2010. Sõidukikindlustuse leping on sõlmitud kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 ja sõidukikindlustuse üldtingimuste TS 20061 alusel. Sõidukiga toimus 07.02.2010 liiklusõnnetus, kus XXX teel kaotas sõiduk juhitavuse ja sõitis teelt välja vastu puud. 16.02.2010 esitas kindlustusvõtja (hageja) kostjale nõude tekkinud varalise kahju hüvitamiseks. Kostja keeldus 26.08.2010 otsusega kahju hüvitamisest, kuna kindlustusjuhtumi toimumine ei ole usutavalt tõendatud ja sõidukit juhtinud L. K. on esitanud ebaõigeid andmeid ning erinevaid ütlusi sõidu eesmärgi ja sündmuskohal viibinud isikute kohta. Sündmuskohale saabunud isikute käest on liiklusõnnetuse asjaolude kohta jäänud ütlused saamata. Kostja esitas 19.03.2010 Lõuna Prefektuurile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 212 lg 1 tunnustel kaskokahju asjas nr E42100930C, s.o kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Lõuna Prefektuur lõpetas 25.05.2010 kriminaalmenetluse kuriteo koosseisu puudumise tõttu. L. K. teatas liiklusõnnetusest peale selle toimumist politsei lühinumbrile 110, mille kohta on kostja kahjukäsitluse käigus teadaolevalt politseilt andmed saanud, ja kostjale. L. K. on andnud kindlustusandjale liiklusõnnetuse kohta vajaliku teabe ja kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmeid esitanud ei ole. Kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 punkte 62, 63 ja 64 ei ole rikutud. Tuginedes üldtingimuste punktile 73 ei saa sõidu eesmärgi kohta L. K. poolt antud ütlused omada mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. L. K. on ainus isik, kelle eest kindlustusvõtja kostja ees kindlustuse üldtingimuste punkti 27.4 alusel vastutab. H. G. ja K. K. ei ole isikud, kelle eest kindlustusvõtja vastutab ja kostjal nende käest vajaliku teabe mittesaamine ei ole hageja poolt kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Kostja ei ole otsuses välja toonud ühtegi asjaolu liiklusõnnetuse mittetoimumise kohta.
2.Kostja hagi ei tunnistanud.
Vastuväidete kohaselt ei olnud teelt väljasõit 07.02.2010 XXX teel liiklusõnnetus, vaid L. K. poolt hageja sõiduki tahtlik kahjustamine kostjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kahjukäsitluse käigus kuulati üle L. K., kelle seletusi muude kahjukäsitluse käigus kogutud tõenditega võrreldes selgus, et isik esitas kahjujuhtumi asjaolude kohta teadlikult ebaõigeid andmeid. 03.03.2010 seletuses väitis L. K., et oli teel tädi maamajja; 12.03.2010 korduvseletuses, et läks hoopis tüdruksõbra juurde, kelle juures on ta korduvalt varem käinud. Kriminaalmenetluse käigus on L. K. selgitanud, et tegelikkuses soovis ta külla minna tüdrukule, keda kohtas peol ning kelle elukohta ta täpselt ei mäleta. Kahjukäsitluse käigus küsitleti kohalikke elanikke, kuid L. K. kirjeldatud tüdrukut sealkandis ei ela. L. K. on oma seletuses välja toonud, et sündmuskohale saabus tema sõber H. G. koos temale tundmatu isikuga. Kahjukäsitluse käigus selgus, et sündmuskohal viibis L. K. vend K. K., keda ei saa kuidagi pidada tundmatuks isikuks. Kuivõrd pärast liiklusõnnetust ei olnud L. K. H. G. helistanud, jäi selgusetuks, millisel põhjusel viimane koos K. K. üldse sündmuskohale saabus. Kostja kindlustusuurimise üksuse juht K. M. püüdis korduvalt liiklusõnnetuse asjaolude kohta informatsiooni saada H. G. ja K. K., kuid viimased lõpetasid kõne, kui K. Mõtus hakkas liiklusõnnetuse asjaolude kohta küsimusi esitama. Kahjujuhtumi käsitlemisel läbi viidud kindlustusuurimise ja kriminaalmenetluse nr 10260101230 käigus kogutud andmed ja tõendid viitavad kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamise asjaoludele. Kostja otsustas VÕS §-dele 448 ja 449 ning kindlustuse üldtingimuste p-dele 62-64 ja 73 tuginedes keelduda kahjujuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitamisest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 25. veebruari 2013 otsusega hagi ja tuvastas 7. veebruaril 2010 toimunud liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumina kaskokahju asjas nr E42100930C. Otsuse kohaselt on hagi tõendatud ja tuleb rahuldada. Kohus luges 07.02.2010 toimunud liiklusõnnetuse VÕS § 423 lg 1 ja sõidukikindlustuse tingimuste punktide 35 ja 37 järgi kindlustusjuhtumiks. Kohus leidis, et kostja vastuväide, et 07.02.2010 teelt väljasõit on olnud tahtlik või lavastatud ja sõiduki kahjustamine on toimunud kostjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, ei ole tõendatud. Tsiviilasja menetlus oli kostja taotlusel peatatud kuni kriminaalasja nr 10260101230 menetluse lõppemiseni. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 12.06.2012 määrusega on kriminaalasja nr 10260101230 menetlus lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel, s.o teos puudub kriminaalmenetluse alus. Kostja nimetatud määruse peale Riigiprokuratuurile kaebust esitanud ei ole. Seega ei ole kriminaalasjas kogutud andmeid või tuvastatud faktilisi asjaolusid, et tegemist oleks kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomisega kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Samuti ei ole kostja esitanud selliseid tõendeid tsiviilasja kohtumenetluses. Tunnistaja K. M., kes on kostja kindlustusuurimise üksuse juht, ütluste põhjal võivad ilmneda küll L. K. erinevatel aegadel antud seletustes mõningad vastuolud, kuid need ei olnud kohtu arvates sellised ega asjas taolise olulise tähtsusega, mis kinnitaksid liiklusõnnetuse tahtlikku põhjustamist. Tsiviilasja menetlemisel uuritud tõendid: tunnistajate L. K., K. K., H. G., R. K., E. K. ja K. M. ütlused on omavahel kooskõlas ja kohus nendes vastuolusid ei tuvastanud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et avariikohal oli kurv ja tee oli väga libe ning midagi ebatavalist selle õnnetusjuhtumi puhul ei täheldatud. Nimetatud asjaolu on kohtule kinnitanud ka avariilise sõiduki teisaldajad R. K, ja E. K., kes ei ole kindlustusvõtjaga sugulussuhtes ja kelle ütluste usaldusväärsuses ei olnud kohtul põhjust kahelda. Kostja ei ole viidanud, milliseid tõendeid või
teavet ta täiendavalt on kohustatud isikutelt nõudnud ja kes neist kohustatud isikutest ei ole talle tõendeid esitanud või teavet andnud. Kohus jättis poolte menetluskulud täielikult kostja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.If P&C Insurance AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
25.veebruari 2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud ebaõigesti hindamata tunnistaja T. S. (end. N.) ülekuulamise protokolli 12.11.2010. T. S. (end. N.) andis tunnistajana 12.11.2010 kriminaalmenetluses ütlusi, et K. K. kavatses autoga tahtlikult avarii teha, et kindlustuselt raha saada. Apellant taotles kohtult üle kuulata tunnistajana T. S. (end. N.) kohtule kirjalike ütluste andmise korras TsMS § 253 lg 1 alusel, seoses tunnistaja võimetusega kohtusse ilmuda tervisliku seisundi tõttu, kuid kohus keeldus apellandi taotluse rahuldamisest. Seega oli apellant 25.01.2013 sunnitud loobuma T. S. ülekuulamisest kohtus tunnistajana. Samaaegselt esitas apellant taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde tunnistaja T. S. ülekuulamise protokoll kriminaalasjas, mille kohus jättis samuti rahuldamata. Kuna eelnimetatud tunnistaja T. S. (end. N.) ülekuulamise protokoll 12.11.2010 on esitatud apellandi poolt koos vastusega hagiavaldusele, on kohtu poolt käsitletud toimikusse esitatud tõendina ja kohtuistungil uuritud (kohtuistungi protokoll 01.02.2013 lk 7) ja vastab TsMS § 272 lg-s 1 sätestatud dokumentaalse tõendi tunnustele, on kohus jätnud tõendi ebaõigesti hindamata. Vastavalt TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele; 2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tsiviilasja kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis tõendavad, et tegemist on kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomisega. Apellant esitas sellised tõendid kohtule 28.01.2013, sh L. K. poolt 12.03.2010 kostjale antud seletuse salvestus CD-l ja stenogramm, millest nähtuvad vastuolud L. K. poolt 03.03.2010 (kostjale) ja 03.05.2010 (politseile) antud ütlustega. Apellant põhjendas nimetatud tõendite hilinenud esitamist tehniliste probleemidega salvestusseadmes ja taotles tõendite asja materjalide juurde võtmist, kuid kohus keeldus. Tõendi hilinenult esitamiseks oli mõjuv põhjus, kuid kohus jättis selle piisava tähelepanuta; 3) on ekslik kohtu järeldus, et tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas. Tunnistaja K. M. ütluste kohaselt (kohtuistungi protokoll 01.02.2013 lk 5-6) on L. K. sõitu põhjendanud kolme erineva versiooniga (sõit maamajja, tüdruksõbra ja tuttava tüdruku juurde). Samuti on tunnistajad andnud vastuolulisi ütlusi sündmuskohal viibinud isikute ja tagasisõidu kohta. Seega rajaneb kohtuotsus omavahel vastuolus olevatele tunnistajate ütlustele.
5.M. Kibbal vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist ning menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus menetlusnormi rikkunud, leides, et TsMS § 253 lg 1 järgi ei ole täidetud tingimused tunnistaja T. S. kirjalike ütluste võtmiseks. Kuna kohus on asja juurde võtnud kriminaalasja nr 10260101230 toimiku ja kohtuotsuse punktis 5 asus kohus seisukohale, et kriminaalasjas ei ole kogutud andmeid või tuvastatud faktilisi asjaolusid, et tegemist on kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomisega kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, siis sellega on kohus asjas hinnanud kriminaalasja toimikus esitatud tõendeid kogumis, sh T. S. ülekuulamise protokolli ja
sellega ka kostja poolt asja juurde esitatud sama dokumentaalset tõendit. Tunnistaja T. S. ei tulnud tunnistajana kohtusse ütlusi andma ja kostja loobus tunnistajast. Tunnistaja ütlustena saavad kohtud arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil vande all antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi. Kriminaalasjas eeluurimisel koostatud tunnistaja ülekuulamise protokolle võib hinnata üksnes kui dokumentaalseid tõendeid, mida kohus on ka teinud. Hinnates asjas esitatud tõendeid kogumis, on kohus põhjendatult asunud seisukohale, et tõendatud ei ole kostja vastuväide 07.02.2010 teelt väljasõidu kohta tahtlikult või lavastatult; 2) on maakohus põhjendatult jätnud tõendi asja juurde võtmata. Kostja põhjendus, et tõendite hilinenult esitamise mõjuvaks põhjuseks oli probleem salvestusseadmetega, ei ole tõsiseltvõetav. Kostjal oli 12.03.2010 seletuse salvestus CD-l ja stenogramm kogu aeg olemas ja selle esitamist asjas juba oluliselt varem ei takistanud ükski mõjuv põhjus; 3) ei ole tunnistaja K. M. ütlused vastuolus teiste tunnistajate ütlustega. K. M. ütlused viitavad asjaolule, et tegemist on kolme erineva variandiga L. K. ütlustes. L. K. on kohtus oma ütlustega selgitanud, et tegemist on ütluste täiendamisega ja seda põhistanud. Kostja on tuginenud vaid üksikutele ebatäpsustele L. K. poolt eri aegadel antud ütlustes. Samal ajal ei anna tunnistajate ütlustes mõningased vähesed vastuolud mingit alust asuda seisukohale, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. Liiklusõnnetusest on möödunud ligi kolm aastat, kus tunnistajad kõiki sündmusega seotud üksikasju enam täpselt ei mäleta. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et tegu oli lavastatud või tahtliku teelt väljasõiduga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on õigesti rahuldanud hagi ja leidnud, et 07.02.2010 toimunud liiklusõnnetus sõidukiga Mercedes Benz XXX reg nr XXX on VÕS § 423 lg 1 ja sõidukikindlustuse tingimuste punktide 35 ja 37 järgi kindlustusjuhtum.
7.Asjas ei ole vaidlust, et poolte vahel oli sõlmitud kindlustusleping perioodil 15.10.2009 – 14.10.2010 ning hagejale kuuluv sõiduk sai kahjustada 07.02.2010 XXX teel teelt väljasõidul. Kostja on kindlustusandjana keeldunud varalise kahju hüvitamisest VÕS § 448 ja § 449 ning kindlustuse üldtingimuste p-de 62-64 ja p 73 alusel. VÕS § 448 lg 2 kohaselt võib kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. VÕS § 449 lg 2 kohaselt kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 448 sätestatud kohustust tahtlikult vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest. Kindlustuse üldtingimuste p 62 kohaselt kohustub kindlustusvõtja võimaldama kindlustusandjale sündmuskoha ja kahjustatud vara ülevaatuse teostamist ning isikute, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, vahetut küsitlemist. Üldtingimuste p 63 kohaselt kohustub kindlustusvõtja kindlustusandjale esitama dokumente, kirjalikke seletusi, vastama suuliselt ja kirjalikult kindlustusandja küsimustele, osalema kindlustusandja palvel sündmuskoha või kahjustunud vara ülevaatusel. Üldtingimuste p 64 kohaselt tagab kindlustusvõtja, et isikud, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, annavad kindlustusandjale eelnimetatud viisil tõendeid ja teavet. Üldtingimuste p 73 kohaselt kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh täiendavaid ohutusnõudeid, tõendite esitamise kohustust), on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. Ringkonnakohus leiab, et asjas on tuvastamata asjaolud, mis annaksid nimetatud sätete alusel kindlustusandjale õiguse vabaneda oma täitmise kohustusest. Üldtingimuste p 27. 4 kohaselt vastutab kindlustusvõtja üksnes sõidukit juhtinud L. K. käitumise eest. L. K. ei ole teabe andmise kohustuse täitmisest keeldunud. Ringkonnakohus
nõustub maakohtu hinnanguga, et asjas puuduvad tõendid, et tegemist oleks kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumisest ebaõige ettekujutuse loomisega kindlustusandjalt kindlustushüvise saamise eesmärgil. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamisel ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus on rajanud oma otsuse tunnistajate vastuolulistele ütlustele. Tunnistajate ütlused on kooskõlas selles, et avarii teinud sõidukit juhtis L. K.. Ringkonnakohus on seisukohal, et ütluste lahknevus sõidu eesmärkide jms osas ei anna alust hinnata tõendeid kogumis teisiti.
8.Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles apellant leiab, et maakohus on jätnud tõendina hindamata tunnistaja T. N. (nüüd S.) 12. 11.2010 ülekuulamise protokolli. T. N. andis tunnistajana 12.11.2010 kriminaalmenetluses ütlusi, et K. K. kavatses autoga tahtlikult avarii teha, et kindlustuselt raha saada. Maakohus on 1. veebruari 2013 kohtuistungil keeldunud nimetatud tunnistaja ülekuulamise protokolli kriminaalasjas tsiviilasja materjalide juurde võtmast. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud asjaoluga, et T. N. on keeldunud kohtuistungile ütlusi andma tulemast (I kd lk 180). Samas on maakohus sama tunnistaja ülekuulamise protokolli juba vastu võtnud hageja 15. 10. 2012 taotluse alusel (I kd lk 101-102), mistõttu pidi maakohus tunnistaja T. N. ülekuulamise protokolli kui dokumentaalset tõendit ka TsMS § 438 lg 1 alusel kogumis teiste tõenditega hindama. Kuna maakohus jättis tõendi põhjendamatult tähelepanuta, siis TsMS § 652 lg 3 p 1 alusel hindab ringkonnakohus tunnistaja T. N. ülekuulamise protokolli koos teiste tõenditega. Tunnistaja T. N. andis politseis 12. 10. 2010 ütlusi, et ta sai K. K. ütlustest aru, et viimane plaanib autoga Mercedes Benz Vito avarii teha, et kindlustuselt raha saada. Tunnistaja kuulis, et K. rääkis avarii planeerimisest telefoni teel ja hiljem K. rääkis, et see avarii oligi korraldatud. T. N. ütluste kohta ei ole menetlusosalised ega kohus teistele tunnistajatele küsimusi esitanud. Kuna hageja ise loobus kirjaliku taotlusega 25. 01. 2013 tunnistaja T. N. kohtuistungil ülekuulamisest (I kd lk 162), siis ei olnud maakohtul võimalik tunnistajat, kelle ütlused politseis lähevad vastuollu kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate L. K., K. K. ja H. G. ütlustega, täiendavalt küsitleda ja T. N. ütluste objektiivsuses veenduda. Apellant ei ole tunnistaja T. N. ülekuulamise taotlust esitanud uuesti ka ringkonnakohtule, mistõttu puudub ringkonnakohtul tunnistaja ülekuulamiseks võimalus. Kuna tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt ei kogenud tunnistaja tema poolt ülekuulamisel avaldatut mitte ise, vaid andis edasi K. K. ütlusi temale ja tunnistaja ei soovinud ka kohtuistungil enda küsitlemist (I kd lk 109) ning hageja on tunnistaja ülekuulamisest kohtuistungil loobunud, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks asuda üksnes T. N. poolt politseis ülekuulamisel avaldatu tõttu tõendite kogumile hinnangu andmisel maakohtust teistsugusele seisukohale.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis tuginedes TsMS § 331 lg-le 2 põhjendatult vastu võtmast hageja poolt 28.01.2013, s.o 4 päeva enne kohtuistungit esitatud tõendid (L. K. kasutuses olnud mobiiltelefoni kõneeristuse väljavõte 07.02.2010, E. K. seletuskiri 11.03.2010, L. K. poolt kostjale antud seletuse salvestus CD-l), kuna need olid esitatud hilinenult pärast eelmenetluse lõppu. TsMS § 330 lg 1 kohaselt tuleb avaldused, taotlused ja tõendid esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja möödumist. Mõjuvat põhjust tõendi esitamisega hilinemiseks ei ole apellant tõendanud. Apellant ei ole eelpoolnimetatud tõendeid esitanud uuesti ka koos apellatsioonkaebusega, mistõttu ei saaks ringkonnakohus nimetatud tõendeid nagunii hinnata.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.