2-10-61125/34 - Võlaõigus - Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Maie Kibbal (end. Kants) (hageja) esitas 7. detsembril 2010 Tartu Maakohtule hagi If P&C Insurance AS vastu kindlustusjuhtumi tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud sõidukikindlustuse lepingu sõidukile Mercedes Benz XXX, riiklik registreerimismärk XXX, kindlustusperiood 15.10.2009 14.10.2010. Sõidukikindlustuse leping on sõlmitud kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 ja sõidukikindlustuse üldtingimuste TS 20061 alusel. Sõidukiga toimus 07.02.2010 liiklusõnnetus, kus XXX teel kaotas sõiduk juhitavuse ja sõitis teelt välja vastu puud. 16.02.2010 esitas kindlustusvõtja (hageja) kostjale nõude tekkinud varalise kahju hüvitamiseks. Kostja keeldus 26.08.2010 otsusega kahju hüvitamisest, kuna kindlustusjuhtumi toimumine ei ole usutavalt tõendatud ja sõidukit juhtinud L. K. on esitanud ebaõigeid andmeid ning erinevaid ütlusi sõidu eesmärgi ja sündmuskohal viibinud isikute kohta. Sündmuskohale saabunud isikute käest on liiklusõnnetuse asjaolude kohta jäänud ütlused saamata. Kostja esitas 19.03.2010 Lõuna Prefektuurile avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 212 lg 1 tunnustel kaskokahju asjas nr E42100930C, s.o kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Lõuna Prefektuur lõpetas 25.05.2010 kriminaalmenetluse kuriteo koosseisu puudumise tõttu. L. K. teatas liiklusõnnetusest peale selle toimumist politsei lühinumbrile 110, mille kohta on kostja kahjukäsitluse käigus teadaolevalt politseilt andmed saanud, ja kostjale. L. K. on andnud kindlustusandjale liiklusõnnetuse kohta vajaliku teabe ja kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmeid esitanud ei ole. Kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 punkte 62, 63 ja 64 ei ole rikutud. Tuginedes üldtingimuste punktile 73 ei saa sõidu eesmärgi kohta L. K. poolt antud ütlused omada mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. L. K. on ainus isik, kelle eest kindlustusvõtja kostja ees kindlustuse üldtingimuste punkti 27.4 alusel vastutab. H. G. ja K. K. ei ole isikud, kelle eest kindlustusvõtja vastutab ja kostjal nende käest vajaliku teabe mittesaamine ei ole hageja poolt kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumine. Kostja ei ole otsuses välja toonud ühtegi asjaolu liiklusõnnetuse mittetoimumise kohta.

3.Tartu Maakohus rahuldas 25. veebruari 2013 otsusega hagi ja tuvastas 7. veebruaril 2010 toimunud liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumina kaskokahju asjas nr E42100930C. Otsuse kohaselt on hagi tõendatud ja tuleb rahuldada. Kohus luges 07.02.2010 toimunud liiklusõnnetuse VÕS § 423 lg 1 ja sõidukikindlustuse tingimuste punktide 35 ja 37 järgi kindlustusjuhtumiks. Kohus leidis, et kostja vastuväide, et 07.02.2010 teelt väljasõit on olnud tahtlik või lavastatud ja sõiduki kahjustamine on toimunud kostjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, ei ole tõendatud. Tsiviilasja menetlus oli kostja taotlusel peatatud kuni kriminaalasja nr 10260101230 menetluse lõppemiseni. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 12.06.2012 määrusega on kriminaalasja nr 10260101230 menetlus lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel, s.o teos puudub kriminaalmenetluse alus. Kostja nimetatud määruse peale Riigiprokuratuurile kaebust esitanud ei ole. Seega ei ole kriminaalasjas kogutud andmeid või tuvastatud faktilisi asjaolusid, et tegemist oleks kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomisega kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Samuti ei ole kostja esitanud selliseid tõendeid tsiviilasja kohtumenetluses. Tunnistaja K. M., kes on kostja kindlustusuurimise üksuse juht, ütluste põhjal võivad ilmneda küll L. K. erinevatel aegadel antud seletustes mõningad vastuolud, kuid need ei olnud kohtu arvates sellised ega asjas taolise olulise tähtsusega, mis kinnitaksid liiklusõnnetuse tahtlikku põhjustamist. Tsiviilasja menetlemisel uuritud tõendid: tunnistajate L. K., K. K., H. G., R. K., E. K. ja K. M. ütlused on omavahel kooskõlas ja kohus nendes vastuolusid ei tuvastanud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et avariikohal oli kurv ja tee oli väga libe ning midagi ebatavalist selle õnnetusjuhtumi puhul ei täheldatud. Nimetatud asjaolu on kohtule kinnitanud ka avariilise sõiduki teisaldajad R. K, ja E. K., kes ei ole kindlustusvõtjaga sugulussuhtes ja kelle ütluste usaldusväärsuses ei olnud kohtul põhjust kahelda. Kostja ei ole viidanud, milliseid tõendeid või

25.veebruari 2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus jätnud ebaõigesti hindamata tunnistaja T. S. (end. N.) ülekuulamise protokolli 12.11.2010. T. S. (end. N.) andis tunnistajana 12.11.2010 kriminaalmenetluses ütlusi, et K. K. kavatses autoga tahtlikult avarii teha, et kindlustuselt raha saada. Apellant taotles kohtult üle kuulata tunnistajana T. S. (end. N.) kohtule kirjalike ütluste andmise korras TsMS § 253 lg 1 alusel, seoses tunnistaja võimetusega kohtusse ilmuda tervisliku seisundi tõttu, kuid kohus keeldus apellandi taotluse rahuldamisest. Seega oli apellant 25.01.2013 sunnitud loobuma T. S. ülekuulamisest kohtus tunnistajana. Samaaegselt esitas apellant taotluse võtta tsiviilasja materjalide juurde tunnistaja T. S. ülekuulamise protokoll kriminaalasjas, mille kohus jättis samuti rahuldamata. Kuna eelnimetatud tunnistaja T. S. (end. N.) ülekuulamise protokoll 12.11.2010 on esitatud apellandi poolt koos vastusega hagiavaldusele, on kohtu poolt käsitletud toimikusse esitatud tõendina ja kohtuistungil uuritud (kohtuistungi protokoll 01.02.2013 lk 7) ja vastab TsMS § 272 lg-s 1 sätestatud dokumentaalse tõendi tunnustele, on kohus jätnud tõendi ebaõigesti hindamata. Vastavalt TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele; 2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tsiviilasja kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis tõendavad, et tegemist on kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomisega. Apellant esitas sellised tõendid kohtule 28.01.2013, sh L. K. poolt 12.03.2010 kostjale antud seletuse salvestus CD-l ja stenogramm, millest nähtuvad vastuolud L. K. poolt 03.03.2010 (kostjale) ja 03.05.2010 (politseile) antud ütlustega. Apellant põhjendas nimetatud tõendite hilinenud esitamist tehniliste probleemidega salvestusseadmes ja taotles tõendite asja materjalide juurde võtmist, kuid kohus keeldus. Tõendi hilinenult esitamiseks oli mõjuv põhjus, kuid kohus jättis selle piisava tähelepanuta; 3) on ekslik kohtu järeldus, et tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas. Tunnistaja K. M. ütluste kohaselt (kohtuistungi protokoll 01.02.2013 lk 5-6) on L. K. sõitu põhjendanud kolme erineva versiooniga (sõit maamajja, tüdruksõbra ja tuttava tüdruku juurde). Samuti on tunnistajad andnud vastuolulisi ütlusi sündmuskohal viibinud isikute ja tagasisõidu kohta. Seega rajaneb kohtuotsus omavahel vastuolus olevatele tunnistajate ütlustele.

7.Asjas ei ole vaidlust, et poolte vahel oli sõlmitud kindlustusleping perioodil 15.10.2009 – 14.10.2010 ning hagejale kuuluv sõiduk sai kahjustada 07.02.2010 XXX teel teelt väljasõidul. Kostja on kindlustusandjana keeldunud varalise kahju hüvitamisest VÕS § 448 ja § 449 ning kindlustuse üldtingimuste p-de 62-64 ja p 73 alusel. VÕS § 448 lg 2 kohaselt võib kindlustusandja pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. VÕS § 449 lg 2 kohaselt kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 448 sätestatud kohustust tahtlikult vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest. Kindlustuse üldtingimuste p 62 kohaselt kohustub kindlustusvõtja võimaldama kindlustusandjale sündmuskoha ja kahjustatud vara ülevaatuse teostamist ning isikute, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, vahetut küsitlemist. Üldtingimuste p 63 kohaselt kohustub kindlustusvõtja kindlustusandjale esitama dokumente, kirjalikke seletusi, vastama suuliselt ja kirjalikult kindlustusandja küsimustele, osalema kindlustusandja palvel sündmuskoha või kahjustunud vara ülevaatusel. Üldtingimuste p 64 kohaselt tagab kindlustusvõtja, et isikud, kelle eest kindlustusvõtja vastutab, annavad kindlustusandjale eelnimetatud viisil tõendeid ja teavet. Üldtingimuste p 73 kohaselt kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh täiendavaid ohutusnõudeid, tõendite esitamise kohustust), on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. Ringkonnakohus leiab, et asjas on tuvastamata asjaolud, mis annaksid nimetatud sätete alusel kindlustusandjale õiguse vabaneda oma täitmise kohustusest. Üldtingimuste p 27. 4 kohaselt vastutab kindlustusvõtja üksnes sõidukit juhtinud L. K. käitumise eest. L. K. ei ole teabe andmise kohustuse täitmisest keeldunud. Ringkonnakohus

8.Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles apellant leiab, et maakohus on jätnud tõendina hindamata tunnistaja T. N. (nüüd S.) 12. 11.2010 ülekuulamise protokolli. T. N. andis tunnistajana 12.11.2010 kriminaalmenetluses ütlusi, et K. K. kavatses autoga tahtlikult avarii teha, et kindlustuselt raha saada. Maakohus on 1. veebruari 2013 kohtuistungil keeldunud nimetatud tunnistaja ülekuulamise protokolli kriminaalasjas tsiviilasja materjalide juurde võtmast. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud asjaoluga, et T. N. on keeldunud kohtuistungile ütlusi andma tulemast (I kd lk 180). Samas on maakohus sama tunnistaja ülekuulamise protokolli juba vastu võtnud hageja 15. 10. 2012 taotluse alusel (I kd lk 101-102), mistõttu pidi maakohus tunnistaja T. N. ülekuulamise protokolli kui dokumentaalset tõendit ka TsMS § 438 lg 1 alusel kogumis teiste tõenditega hindama. Kuna maakohus jättis tõendi põhjendamatult tähelepanuta, siis TsMS § 652 lg 3 p 1 alusel hindab ringkonnakohus tunnistaja T. N. ülekuulamise protokolli koos teiste tõenditega. Tunnistaja T. N. andis politseis 12. 10. 2010 ütlusi, et ta sai K. K. ütlustest aru, et viimane plaanib autoga Mercedes Benz Vito avarii teha, et kindlustuselt raha saada. Tunnistaja kuulis, et K. rääkis avarii planeerimisest telefoni teel ja hiljem K. rääkis, et see avarii oligi korraldatud. T. N. ütluste kohta ei ole menetlusosalised ega kohus teistele tunnistajatele küsimusi esitanud. Kuna hageja ise loobus kirjaliku taotlusega 25. 01. 2013 tunnistaja T. N. kohtuistungil ülekuulamisest (I kd lk 162), siis ei olnud maakohtul võimalik tunnistajat, kelle ütlused politseis lähevad vastuollu kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate L. K., K. K. ja H. G. ütlustega, täiendavalt küsitleda ja T. N. ütluste objektiivsuses veenduda. Apellant ei ole tunnistaja T. N. ülekuulamise taotlust esitanud uuesti ka ringkonnakohtule, mistõttu puudub ringkonnakohtul tunnistaja ülekuulamiseks võimalus. Kuna tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt ei kogenud tunnistaja tema poolt ülekuulamisel avaldatut mitte ise, vaid andis edasi K. K. ütlusi temale ja tunnistaja ei soovinud ka kohtuistungil enda küsitlemist (I kd lk 109) ning hageja on tunnistaja ülekuulamisest kohtuistungil loobunud, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks asuda üksnes T. N. poolt politseis ülekuulamisel avaldatu tõttu tõendite kogumile hinnangu andmisel maakohtust teistsugusele seisukohale.