Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

täitmine. Käendatavaks summaks lepiti käenduslepingus kokku 86 734,31 eurot. Liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata järgmised arved: arve nr 8561948263 summas 1043,87 eurot, maksetähtaeg 30.11.2009; arve nr 8559181537 summas 1043,81 eurot, maksetähtaeg 30.10.2009; arve nr 8556311119 summas 1043,75 eurot, maksetähtaeg 30.09.2009; arve nr 8553329515 summas 1043,69 eurot, maksetähtaeg 30.08.2009; arve nr 8550162652 summas 1043,63 eurot, maksetähtaeg 30.07.2009; arve nr 8547000989 summas 1030,89 eurot, maksetähtaeg 30.06.2009; arve nr 8544026542 summas 1030,89 eurot, maksetähtaeg 30.05.2009; arve nr 8540463756 summas 1030,89 eurot, maksetähtaeg 30.04.2009; arve nr 8536887964 summas 1030,89 eurot, maksetähtaeg 30.03.2009, arve nr 8533493296 summas 1030,89 eurot, maksetähtaeg 28.02.2009; arve nr 8529772413 summas 1030,89 eurot, maksetähtaeg 30.01.2009; arve nr 8526466272 summas 1030,89 eurot, maksetähtaeg 30.12.2008; arve nr 8522345957 summas 1030,89 eurot, maksetähtaeg 30.11.2008; arve nr 8518874128 summas 1028,79 eurot, maksetähtaeg 30.10.2008. Kokku moodustab debitoorne võlgnevus 14 494,66 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhivõlgnevuselt viivist 0,25% päevas vastavalt lepingu punkt 5.1., viivisevõlgnevus kokku 4530,10 eurot. 08.10.2009 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale teatise lepingu ülesütlemisest võlgnevuse tõttu, kus teavitas ka võlgnevuse suurusest ning andis aja võlgnevuse tasumiseks. Kuna liisinguvõtja ja kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu üles 18.11.2009. Tartu Maakohus kuulutas 25.02.2011 välja liisinguvõtja pankroti. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Hageja võõrandas vara 42 151,33 euroga (35 126,11 eurot + käibemaks 7025,22 eurot). Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu on 68 295,53 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 48 336,74 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 14 494,66 eurot, viivisevõlgnevusest summas 4530,10 eurot ja vara tagastamise, remontimise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 934,03 eurot. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4 kustutati saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja vara võõrandamisega seotud kulud summas 934,03 eurot, siis arvati maha debitoorne võlgnevus summas 14 494,66 eurot. Vara realiseerimisest järele jäänud summa 19 697,42 euro arvelt kustutati osaliselt sõiduki jääkväärtus (48 336,74 – 19 697,42 = 28 639,32 eurot). Kustutamata jäi seega sõiduki jääkväärtus summas 28 639,32 eurot ja viivised 4530,10 eurot, kokku 33 169,42 eurot, millest hageja palub kostjalt välja mõista 20 000 eurot. Hageja seisukoht kostja vastuväidete osas Hageja märgib kostja poolt 10.06.2013 kohtule esitatud XXXAS-i ja XXXOÜ arvamuste osas vaidlusaluse sõiduki tagastamisaegse turuväärtuse kohta, et esitatud tõend annab teavet BMW-de müügiga tegelevate ettevõtete seisukohast BMW X5 2009 aasta teise poole turuväärtuse kohta, kuid ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Nimelt oli hageja nõue liisingulepingu ülesütlemise seisuga kokku 68 295,53 eurot, mis koosnes vara käibemaksuta jääkmaksumusest 48 336,74 eurot, kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata liisingumaksetest (s.h intress) 14 494,66 eurot, kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata viivistest 4530,10 eurot ning vara tagastamise- ja realiseerimisega seotud käibemaksuta kuludest 934,03 eurot. Järelikult kui lähtuda eespool mainitud ettevõtete poolt väljaöeldud keskmisest vara tagastamisaegsest turuväärtusest 55 000 eurot koos km (45 833,34 eurot ilma km), siis on hageja nõue sellegipoolest põhjendatud summas 68 295,53 – 45 833,34 = 22 462,19 eurot. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt kohtu kaudu vaid 20 000 euro tasumist, siis on hageja nõue täies ulatuses põhjendatud. Kostja vastuväited

2 (7)

Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hageja müüs vara põhjendamatult odavalt, alla turuväärtuse. Tasumata liisingumaksed oleks tulnud välja nõuda liisinguvõtjalt. Aasta aega asjaga ei tegeletud, seega on pank jätnud hoolsuskohustuse täitmata. Kostja esitas oma vastuväidete tõendamiseks XXX hinnangu sõiduki BMW X5 3,0d 201W hinna osas, millest nähtuvalt sõiduki arvestuslik müügihind 2009. aasta detsembri seisuga 50 000 – 55 000 eurot ning XXX hinnangu BMW X5 3,0d 201W hinna kohta, millest nähtuvalt oli sõiduki arvestuslik turuväärtus 2009 keskmiselt 60 000 eurot koos käibemaksuga. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlaõigusseadus (edaspidi VÕS) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et 16.05.2008 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja kasutusse sõiduauto BMW X5 D, 3.0, ehitusaasta 2008 (I kd lk 8-12) maksumusega 70 084,65 eurot (käibemaksuta), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (I kd tl 13-14). Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (I kd tl 15-19), mis on lepingu lahutamatuks lisaks. Puudub vaidlus, et 16.05.2008 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr XXX, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 16.05.2008 sõlmitud liisingulepingust nr XXX tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Kostja käendatavaks summaks lepiti kokku 86 734,31 eurot (I kd lk 21-22). Hageja ütles liisingulepingu maksekohustuste rikkumise tõttu üles, auto anti üle 20.11.2009 (I kd, lk 63) ning hageja müüs auto 14.12.2009 42 151,33 euroga (II kd, lk 21,22). Puudub ka vaidlus, et 25.02.2011 kuulutas Tartu Maakohus välja liisinguvõtja pankroti. Tõenditena on hageja esitanud liisingulepingu nr XXX, maksegraafiku, liisingulepingu üldtingimused, liisingueseme üleandmis-vastuvõtu akt nr XXX, käenduslepingu nr XXX, tasumata arved debitoorse võlgnevuse osas, 08.10.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta, vara müügiakt, müügileping koos lisaga, õiend vara müügi ja nõude arvestuse kohta, vara üleandmise-vastuvõtmise aktid, nõude kalkulatsiooni, sõiduki müüki suunamise akt, arve nr A 11-84 ja maksekorralduse, arve nr 012332 ja maksekorralduse, arve nr 012476 ja makskorralduse. Kuna ülaltoodud asjaolude üle ei olnud vaidlust, siis ei pea kohus andma nende asjaolude kohta esitatud tõenditele (liisingueseme üleandmis-vastuvõtu aktid, lepingu lisaks olev maksegraafik, arved, vara üleandmise akt liisingvõtjale, lepingu ülesütlemise teatis) täiendavat hinnangut. 3 (7)

VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, vastutab kostja tekkinud võlgnevuse eest liisinguvõtjaga solidaarselt. Kuna hageja (liisinguandja) ja XXX OÜ (liisinguvõtja) sõlmisid lepingu nr XXX, mille alusel sai liisingvõtja enda kasutusse maasturtüüpi sõiduauto BMW X5 D, 3.0, ehitusaasta 2008, siis oli hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingleping VÕS § 361 tähenduses. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustust täita vastavalt lepingule, seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse osaline täitamata jätmine, täies ulatuses täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Hagiavalduse kohaselt hageja võõrandas liisingueseme 14.12.2009 aastal 42 151,33 euroga (35 126,11 eurot + käibemaks 7025,22 eurot/ II kd lk 21). Hagiavalduses palub hageja kostjalt välja mõista 20 000 eurot. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu pärast lepingu ülesütlemist oli 68 295,53 eurot, nõude moodustas vara jääkmaksumus 48 336,74 eurot, debitoorne võlgnevus 14 494,66 eurot, viivis 4530,10 eurot, vara tagastamise, remontimise ja realiseerimisega seotud kulud 934,03 eurot. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4 (I kd, lk 19) kustutas hageja liisingueseme võõrandamisest saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja vara võõrandamisega seotud kulud 934,03 eurot, siis debitoorse võlgnevuse 14 494,66 eurot ning osaliselt sõiduki jääkväärtuse (48 336,74 – 19 697,42). Sõiduki jääkväärtusest jäi katmata 28 639,32 eurot. Kustutamata jäi ka viivisemaksete võlgnevus 4530,10 eurot. Kokku jäi hageja nõudeks liisinguvõtja vastu 33 169,42 eurot. Hageja palub nimetatud summast 20 000 eurot välja mõista kostjalt käenduslepingu alusel. Kostja leiab, et tasumata liisingumaksed tulnuks välja nõuda hagejal liisinguvõtjalt ning, et hageja on jätnud hoolsuskohustuse täitmata, kuna hageja aasta aega asjaga ei tegelenud. Hageja väitel ei ole liisingulepingus kirjas, millal hageja peab liisingulepingu üles ütlema. Käenduslepingu (I kd tlk 21- 22) p 1 järgi kohustub käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga, liisinguandaja ja liisinguvõtja vahel 16.05.2008 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käendatavaks summaks on 86 734,31 eurot, mis on käendaja suurim võimalik vastutus liisinguandja ees. Liisingulepingu üldtingimuste (I kd, lk 15-19) p 7.4 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1, kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Kohtu hinnangul ei tulene hageja ja 4 (7)

kostja vahel sõlmitud käenduslepingust, et kostjal ei ole kohustust liisinguvõtja poolt tasumata jäetud liisingumakseid tasuda või et tasumata liisingumakseid peab hageja nõudma liisinguvõtjalt. Samuti ei tulene liisingulepingust ega käenduslepingust, mis aja jooksul hageja peab liisingulepingust tuleneva nõude kostja vastu esitama. Vastavalt VÕS § 145 lg 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Poolte vahel on vaidlus sõiduki tagastamisaegse maksumuse üle. Hageja lähtub oma nõudes vara müügihinnast (liisingulepingu p 7.4). Vara anti hagejale üle 20.11.2009 (I kd, lk 63) ning hageja võõrandas vara 14.12.2009 hinnaga 35 126,11 eurot (käibemaksuta, II kd, lk 21). Kostja leiab, et hageja müüs vara põhjendamatult odavalt, alla turuväärtuse. Kostja esitas sõiduki turuvääruse tõendamiseks XXX hinnangu sõiduki BMW X5 3,0d 201W hinna osas (II kd lk 8), millest nähtuvalt sõiduki arvestuslik müügihind 2009. aasta detsembri seisuga 50 000 – 55 000 eurot ja XXX hinnangu BMW X5 3,0d 201W hinna kohta (II kd lk 9), millest nähtuvalt oli sõiduki arvestuslik turuväärtus 2009 keskmiselt 60 000 eurot koos käibemaksuga. 15.08.2013 kohtuistungil märkis hageja, et lepingus ei ole kirjas, millal liisinguandja peab lepingu üles ütlema, oluline on tagastamise aja turuväärtus. Hageja nõustus kostja poolt esitatud tõenditega auto hinna osas. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisinglepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on selgitanud lahendis nr 3-2-1-184-12 p-s 17, et VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevatest hageja nõuetest maha arvata auto väärtus tagastamise ajal (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 16; 9. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 16). Liisingulepingu ÜT p 7.4 järgi lähtutakse liisinguandja nõude arvestamisel aga rahast, mille liisinguandja liisingueseme võõrandamisest sai. liisingulepingu üldtingimuste säte (sh p 7.4.1) tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 mõttes vastuolus mh VÕS § 42 lg 3 p-ga 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult. Seega on ÜT säte selles osas tühine (vt ka nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 15). Kuigi kostja I ei ole tarbija, on see tingimus kolleegiumi arvates VÕS §-le 44 tuginedes selles osas ka tema suhtes ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 17 ja 18). Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimusega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused (mh hinna ja tähtaja) määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Seega võib liisinguandja viidatud ÜT sätte järgi liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta ning pärast esitada sellest tulenevalt liisinguvõtja vastu ÜT p-s 7.4.1 nimetatud hüvitisenõude. Isegi kui liisinguandja igapäevases praktikas sellest ei lähtu, tõlgendatakse tüüptingimust VÕS § 39 järgi objektiivselt. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuste rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu hinnangul vastavad liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 neile tunnustele, sest need kahjustavad põhivõlgnikku ja kostjat ebamõistlikult. Järelikult on üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 tühised. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul alusest peale õiguslikke tagajärgi. Kuna eelnimetatud tüüptingimused on kohtu hinnangul tühised, siis tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada VÕS § 367 norme. VÕS § 367 lg 5 (7)

3 järgi tuleb VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevatest hageja nõuetest maha arvata auto väärtus tagastamise ajal. Auto tagastati hagejale 20.11.2009. TsÜS § 65 kohaselt on eseme väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja pidi seega oma nõude põhjendamiseks tõendama auto väärtust auto tagastamise hetkel hagejale. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud auto turuväärtust hagejale tagastamise ajal, hageja on lähtunud auto väärtuse määramisel müügist saaduga ehk auto müügihinnaga. Kohtu hinnangul saab kostja poolt auto turuväärtuse tõendamiseks esitatud BMW-de müügiga tegelevate ettevõtete seisukohti auto turuväärtuse kohta lugeda dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 kohaselt ning tegemist on asjakohase tõenditega TsMS § 229 lg 1 mõttes. Hageja on nõustunud, et kostja poolt esitatud tõendid annavad teavet BMW X5 2009 teise poole turuväärtuse kohta (II kd, lk 19). Hageja leiab, et kui lähtuda kostja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt keskmisest vara tagastamisaegsest turuväärtusest, s.o 55 000 eurot koos käibemaksuga (ilma käibemaksuta 45 833,34 eurot), on hageja nõue sellegipoolest põhjendatud summas 22 462,19 eurot ning kuivõrd hageja nõuab kostjalt vaid 20 000 euro tasumist, siis on hageja nõue täies ulatuses põhjendatud. 15.08.2013 kohtuistungil avaldas hageja, et ei vaidle müügihinna üle ja nõustub asjatundjate seisukohaga ning, et oluline on tagastamise aja turuväärtus (II kd, lk 37-38). Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul lähtuda auto tagastamishetke turuväärtuse hindamisel kostja poolt esitatud tõenditest, hageja tõendeid auto tagastamise hetke turuväärtuse kohta ei ole esitanud. Kohtu hinnangul võib esitatud tõendite põhjal asuda seisukohale, et auto turuväärtus oli auto tagastamise hetkel 55 000 eurot (sh käibemaks/kostja tõenditest nähtuv keskmine). Kuna hageja võõrandas sõiduki 35 126,11 euroga, tuleb lugeda, et sõiduk on müüdud alla turuhinna. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu pärast lepingu ülesütlemist oli 68 295,53 eurot, nõude moodustas vara jääkmaksumus 48 336,74 eurot, debitoorne võlgnevus 14 494,66 eurot, viivis 4530,10 eurot, vara tagastamise, remontimise ja realiseerimisega seotud kulud 934,03 eurot. Vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4 (I kd, lk 19) kustutas hageja liisingueseme võõrandamisest saadu arvel esmajärjekorras lepingu ülesütlemise ja vara võõrandamisega seotud kulud 934,03 eurot, siis debitoorse võlgnevuse 14 494,66 eurot ning osaliselt sõiduki jääkväärtuse (48 336,74 – 19 697,42). Sõiduki jääkväärtusest jäi katmata 28 639,32 eurot. Kustutamata jäi ka viivisemaksete võlgnevus 4530,10 eurot. Kokku jäi hageja nõudeks liisinguvõtja vastu 33 169,42 eurot. Hageja palub nimetatud summast põhjendatult 20 000 eurot välja mõista kostjalt käenduslepingu alusel. Kuna vaidlus puudus sellest, et leping on võlgnikule ehk liisinguvõtjale lepingutingimuste rikkumise tõttu üles öeldud (VÕS § 101 lg 1 p 4), siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1 ja § 367 ja § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2 ja § 65 lg 1, alusel liisinglepingust ja käendusepingust tulenevate kohustuste täitmist käendajalt ehk kostjalt. Kuna liisingvõtja erinevate võlgnevuste üle vaidlus puudus, siis on kostja kohustuste ulatus liisinglepingu p 3.7 ja p 7.4.1, käenduslepingu p 1 ning VÕS § 367 lg 1, 3 järgi 22 462,20 eurot (jääkmaksumus 48 336,74 eurot + debitoorne võlg 14 494,66 eurot + viivis 4530,10 eurot + realiseerimise ja tagastamise kulud 934,03 eurot - turuväärtus 45 833,33 eurot). Märgitud ulatuses on võlgniku kohustus käendaja ehk kostja poolt seni hageja ees täitmata. Seega rikub kostja käenduslepingust tulenevat võlgniku kohustuste täitmise tagamise kohustust ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kui käendajalt kohustuste täitmist liisinglepingu p 3.7, 7,4, 7.4.1, käenduslepingu p 1 ning VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 367 lg 1, 3,4, ja § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2, § 65 lg 1 järgi. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et hageja nõue on tõendatud ja põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 20 000 eurot, mis ei ületa kostja vastutuse maksimaalsummat. Menetluskulud 6 (7)

TsMS § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tsiviilasja hind Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind. Hagihind raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse TsMS § 124 lg 1 kohaselt nõutava rahasummaga. Käesoleval juhul on hagihinnaks 20 000 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.