Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

II Kostja vastuväited

Kostja vaidleb 18.04.2013 vastuses hagile vastu ja ei tunnista hagi nõuete aegumise tõttu.

Kostja on 25.06.2013 vastuses arvamusel, et kui hagejal ei olnud liisinglepingu järgi üleantud vara asukohta ja selle väärtust mõistliku aja jooksul võimalik tuvastada, oli tal siiski võimalus esitada kohtule rahaline nõue selles osas, mis liisinglepingu alusel oli jäänud liisinguandjal lepingu rikkumisest võlgniku poolt hüvitamata, arvestades võlgniku poolt lepingu perioodil juba teostatud makseid. Kostja arvab, et aegumist tuleks arvutada alates liisinglepingu ülesütlemisest 17.06.2008 või osaühingu XXX poolt edastatud informatsioonist 21.07.2008. Kostja taotleb 25.06.2013 menetlusdokumendis aegumise osas vaheotsuse tegemist.

III Kohtu põhjendused

2-12-31941

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 145 lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ja tutvunud asjas esitatud tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata seoses nõude aegumisega.

2-12-31941

KITMAN hinnaga 1 014.67 eurot (tl 39) ja laosisustuse STANDARD hinnaga 308.33 eurot (tl 67). Hageja teavitas kostjat 1 263.92 euro suurusest käenduslepingust tulenevatest kohustustest 22.03.2011 kirjaga (tl 41). Hageja on esitanud nõude kostja kui solidaarvõlgniku vastu VÕS § 145 lg 2 alusel. Hageja Swedbank Liising aktsiaselts arvab 06.05.2013 menetlusdokumendis, et asjas on põhjendatud vaheotsuse tegemine tulenevalt asjaolust, et kostja hinnangul on hagiavalduses esitatud nõuded aegunud. Hageja hinnangul kui kohus tuvastab nõuete aegumise, siis ei ole põhjust asja sisuliselt edasi arutada. Hageja hinnangul on liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitisenõude kujul tegemist eriliigilise nõudega, mille suurus ja olemasolu ei ole teada lepingu ülesütlemise ajal. Hageja on seisukohal, et vaatamata asjaolule, et kostja poolt käendatud liisingulepingud öeldi üles 17.06.2008, selgus liisinguesemete väärtus alles müügiprotsessi käigus 2011. aasta jaanuaris ja liisingulepingutest tulenev hüvitisnõue ei saanud muutuda sissenõutavaks enne vara tagastamist ning liisinguesemete väärtuse väljaselgitamist. Hageja on seisukohal, et liisingueseme väärtus selgus müügiprotsessi käigus ja väljendub lõplikus müügihinnas ning vara väärtus ei saanud mingil juhul selguda enne vara tagastamist. Kostja on esitanud hagiavaldusele vastuväite, mille kohaselt kostja ei tunnista hagi nõuete aegumise tõttu. Kostja on 25.06.2013 menetlusdokumendis seisukohal, et kui hagejal ei olnud liisinglepingu järgi üleantud vara asukohta ja selle väärtust mõistliku aja jooksul võimalik tuvastada, oli tal siiski võimalus esitada kohtule rahaline nõue selles osas, mis liisinglepingu alusel oli jäänud liisinguandjal lepingu rikkumisest võlgniku poolt hüvitamata, arvestades võlgniku poolt lepingu perioodil juba teostatud makseid. Kostja leiab, et aegumist tuleks arvutada alates liisinglepingu ülesütlemisest 17.06.2008 või osaühingu XXX poolt edastatud informatsioonist alates 21.07.2008. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4 (tl 20) kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel lähtudes liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.1 kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisingueseme võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-95-08 punktis 11 on kolleegium selgitanud, et lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole tegemist korduvate kohustustega ja nende aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-15310 punktis 12 on kolleegium väljendanud seisukohta, et kui lepingu ülesütlemise korral ei ole võimalik määrata muud nõude sissenõutavaks muutumise aega, muutus nõue VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja möödumisel lepingu ülesütlemisest, st ülesütlemisteate võlgnikuni jõudmisest. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-09

2-12-31941

punkti 10 kohaselt kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ja liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Hageja nõude kalkulatsioonide kohaselt (tl 43, 69) koosneb hageja nõue liisingueseme jääkväärtustest, 07.08.2008 osaühingu XXX tagastamisteenuse kuludest ja 2010 ja 2011. aasta kolimisteenuste, laopinna üüri ning oksjoni läbiviija komisjonitasust. Kohus leiab, et liisingueseme jääkväärtus liigitub VÕS § 367 lg 1 sätestatud kuluks ja tagastamisteenuse, kolimisteenuste, laopinna üüri ning oksjoni läbiviija komisjonitasu kulud liigituvad VÕS § 367 lõikes 4 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakuludeks. Kohus leiab, et liisinguandja pidi 21.07.2008 vara tagastamise võimatuse memo põhjal arvestama asjaoluga, et lepingu ülesütlemise korral ei ole võimalik liisinguesemeid võõrandada vastavalt lepingu üldtingimuste punktile 7.4. Liisinguesemed ei jäänud pärast 17.06.2008 liisingulepingute ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja omandisse ja 21.07.2008 vara tagastamise võimatuse memo põhjal puudus alus kulude hüvitamise nõude suuruse arvestamisel lähtuda VÕS § 367 lg 3 regulatsioonist ning nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus leiab, et hagejal oli võimalik VÕS § 367 lg 2 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus (vara jääkmaksumus ja tagastamisteenuse kulud) peale 17.06.2008 lepingu ülesütlemist ja 21.07.2008 vara tagastamise võimatuse akti koostamist mõistliku aja jooksul ja hiljemalt 2008. aasta lõpuks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et liisingulepingu ülesütlemisel 17.06.2008 tekkinud VÕS § 367 lg 1 kohane hageja kulutuste hüvitamise põhinõue ja VÕS § 367 lg 4 sätestatud lisakulude (tagastamisteenuse, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud) nõue muutus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes hageja poolt 17.06.2008 liisingulepingute ülesütlemisest ja hageja kulutuste kindlakstegemisest alates 07.08.2008 inkassoteenuse arve esitamisest ning hiljemalt 2008. aasta lõpuks, st 31.12.2008 kell 24.00. Kuivõrd liisingulepingute nr XXX ja XXX ülesütlemisest tulenevate nõuete aegumine algas 01.01.2009 kell 00.00, siis tuleb lähtuda TsÜS § 146 lõikes 1 sätestatud aegumistähtajast, milleks on kolm aastat. Vastavalt VÕS § 82 lõikele 7 ja TsÜS § 146 lõikele 1 aegus hageja nõue 31.12.2011 kell 24.00. Hageja on esitanud hagi alles 17.08.2012, mistõttu nõue on aegunud. Kohus selgitab täiendavalt hagejale 07.12.2010 kuni 09.02.2011 tekkinud vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulude (tl 32-33, 35, 37, 59) asjaolusid. VÕS § 82 lg 3 ja 7 kohaselt tuleb kohustus täita ning nõue muutub sissenõutavaks mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Kohus on eelnevalt leidnud, et hageja nõude sissenõutavaks muutumine toimus hiljemalt 31.12.2008. Kohus on samuti leidnud, et kuna liisingulepingute ülesütlemisest tulenev nõue aegus 31.12.2011 kell 24.00, siis tuleb hagi liisingulepingu ülesütlemisest tulenevate nõuete osas jätta aegumise tõttu rahuldamata. Kohus leiab, et 2010. ja 2011. aastal laosisustuse KITMAN ja STANDARD võõrandamisel tekkinud kulutuste sissenõudmine peale VÕS § 82 lõigetes 3 ja 7 sätestatud kohustuse täitmise ja nõude sissenõutavaks muutumise aja möödumisel on täiendavalt vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2), kuna nõude aluseks olev leping on lõppenud ning lepingu lõppemise aja 17.06.2008 ja lisakulude tekkimise aja (2010. ja 2011. aasta) vahe on ebamõistlikult pikk. Kohus leiab, et lisakulude nõue VÕS § 367 lg 4 alusel muutus sissenõutavaks koos VÕS § 367 lg 1 põhinõudega hiljemalt 31.12.2008 ning VÕS § 367 lg 4

2-12-31941

alusel esitatavad nõuded aegusid VÕS § 146 lg 1 ja VÕS § 82 lg 7 alusel 31.12.2011 kell 24.00, seega enne hageja poolt hagi esitamist 17.08.2012. Kohus leiab, et hageja ei ole liisingulepingute ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõuet esitanud VÕS § 82 lõikes 7 sätestatud mõistliku aja jooksul. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue VÕS § 367 lg 4 alusel lisakulude välja mõistmiseks jätta rahuldamata, kuna nõuet ei ole esitatud mõistlikult vajaliku aja jooksul peale liisingulepingute ülesütlemist ja nõue on aegunud VÕS § 146 lg 1 ja VÕS § 82 lg 7 alusel. Kohus leiab, et hageja nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja VÕS § 82 lg 7 alusel, kuna nõue oleks pidanud muutuma sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2008, nõude aegumine algas hiljemalt 01.01.2009 kell 00.00, nõue aegus 31.12.2011 kell 24.00 ja hagi esitati alles 17.08.2012, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.