02. oktoober 2013, kell 15.30, Võru kohtumaja Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht kantselei Tsiviilasja number
2-13-2812
Hagi ese
Swedbank Liising AS hagi Sienazis OÜ ja A. U. vastu võlgnevuse nõudes.
Tsiviilasja hind
10 930,63 eurot
Pooled ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising AS, registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn, 15039 Harjumaa, esindaja Tarmo End, e-post [email protected] Kostja I Sienazis OÜ, registrikood 10738178, easukoht äriregistri järgi Outokumpu 7-45, KohtlaJärve linn, 30327 Ida-Virumaa Kostja II A. U. , isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Swedbank Liising AS hagi Sienazis OÜ ja A. U. vastu osaliselt.
2.Välja mõista Sienazis OÜ’lt ja A. U. solidaarselt Swedbank Liising AS kasuks 3 140.00 (kolm tuhat ükssada nelikümmend) eurot. 2.1 Välja mõista Sienazis OÜ’lt täiendavalt lisaks reslutsiooni punktis 2 nimetatud summale Swedbank Liising AS kasuks 2 575,36 (kaks tuhat viissada seitsekümmend viis eurot, kolmkümmend kuus senti) eurot.
põhivõlgnevuselt so 3140 eurolt viivis määraga 0,125 % päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Viivisenõue ei tohi ületada põhivõlgnevust.
4.Välja mõista Sienazis OÜ’lt Swedbank Liising AS-i kasuks alates 18.01.2013 põhivõlgnevuselt so 5 715,36 eurolt määraga 0,25 % päevas, kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Viivisenõue ei tohi ületada põhivõlgnevust. Menetluskulude jaotus Menetluskuludest hageja poolt tasutud riigilõiv jätta solidaarselt kostjate kanda. Muud menetluskulud jäävad täielikult poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS ja Sienazis OÜ (endise nimega Volante OÜ) 19.03.2008 liisingulepingu nr 0194374L (leping 1), mille esemeks oli sõiduauto Mitsubishi Lancer, 1.8, ehitusaasta 2008. 19.03.2008 sõlmisid Swedbank Liising AS ja A. U. käenduslepingu nr 0194347L, mille alusel võttis A. U. endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust nr 0194374L ja selle lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks lepiti käenduslepingus kokku 26 071,10 eurot. 1.1 Swedbank Liising AS ja Sienazis OÜ sõlmisid 02.03.2007 liisingulepingu nr 0154654L (leping 2), mille esemeks oli sõiduauto Mercedes Benz S 350, 3.5, ehitusaasta 2006. 02.03.2007 sõlmisid Swedbank Liising AS ja A. U. käenduslepingu nr 0154654L, mille alusel võttis A. U. endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust nr 0154654L ja selle lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks lepiti käenduslepingus kokku 62 531,48 eurot.
2.Liisinguvõtja rikkus mõlemast liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata maksegraafikujärgsed maksed. 26.11.2010 saatis hageja liisinguvõtjale ja käendajale teatised liisingulepingutest tuleneva võlgnevuse osas, andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks, samas ka teatas, et kui liisinguvõtja võlgnevust ei tasu, ütleb liisingulepingu üles alates 10.12.2010. Võlgnevusi ei tasutud ja hageja ütles liisingulepingud nr 0194374L ja nr 0154654L ennetähtaegselt alates 13.12.2010 üles. Seoses lepingute ülesütlemisega oli kostja I liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.5 kohaselt kohustatud andma hagejale üle 2 (10)
lepingute esemeks olevad autod. Politsei abiga sai hageja autod tagasi. Üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kuulusid autod pärast tagastamist hageja poolt võõrandamisele. Mitsubishi Lancer ja Mercedes Benz S 350 suunati müüki 02.06.2011.
3.Mitsubishi Lancer müüdi 04.10.2011 hinnaga 8 750 eurot (käibemaksuta). Hageja lepingust nr 0194374L tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 12 729,36 eurot, mis koosneb auto jääkmaksumusest summas 12 153,11 eurot ja selle tagastamise ning realiseerimisega seotud kuludest summas 576,25 eurot. Lepingust tulenevate kohustuste katteks on toimunud pärast lepingu ülesütlemist laekumine summas 3,39 eurot. Seega juhindudes eeltoodust, on kostjatel kohustus hüvitada hagejale kokku 3 975,97 eurot (12 729,36-8 750-3,39).
4.Mercedes Benz S 350 müüdi 01.08.2011 hinnaga 18 915 eurot (käibemaksuta). Hageja lepingust nr 0154654L tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 20 708,43 eurot, mis koosneb auto jääkmaksumusest summas 19 865,40 eurot ja selle tagastamise ning realiseerimisega seotud kuludest summas 843,03 eurot. Lepingust tulenevate kohustuste katteks on toimunud pärast lepingu ülesütlemist laekumine summas 54,04 eurot. Seega juhindudes eeltoodust, on kostjatel kohustus hüvitada hagejale kokku 1 739,39 eurot (20 708,43-18 915-54,04). Võlgnikud ei ole tänaseni ülalnimetatud summasid tasunud.
KOSTJATE SEISUKOHAD
5.Kostjale I (Sienazis OÜ) toimetati hagiavaldus avalikult kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 15.04.2013, kuid kostja I ei ole hagile vastanud.
6.Kostja II (A. U. ) esitas Swedbank Liising AS-i hagile vastuse 13.02.2013. Kostja II on seisukohal, et Swedbank Liising AS-il puudub nõue Sienazis OÜ vastu ja seega ka
A. U.
vastu. Nimelt hageja tsiviilhagi kriminaalasjas 1-12-147 on A. U. õigeksmõistmise tõttu jäetud rahuldamata. Samuti leiab kostja II, et liisingulepingute ülesütlemine oli põhjendamatu, kehtetu ja pahauskne, kuna on vastuolus TsÜS § 138 lg-ga 1, VÕS § 116 lg-ga 1 – A. U. oli käendajana nõus esemeid välja ostma või edaspidi käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitma ja tegemist ei olnud olulise rikkumisega kostjate poolt. Kostja II ei pea põhjendatuks ka hageja poolt kostjatelt nõutud summasid põhjustel, et kostja II hinnangul on liisinguesemed müüdud turuhinnast madalama hinnaga ja kui palju õnnestub liisinguandjal pärast lepingu lõppemist auto müügist saada, on hageja enda äriline risk.
KOHTU SEISUKOHT
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.
8.Pooltel puudub vaidlus järgnevas: Swedbank Liising AS ja Sienazis OÜ (endise nimega Volante OÜ) on sõlminud liisingulepingud nr 0194374L, 0154654L. Käendajaks on mõlemal juhul olnud A. U. . Kostja I on jäänud võlgnevusse osamaksete tasumisega. 26.11.2010 Sienazis OÜ-le ja käendajale saadetud teatis kohaselt, ei ole Sienazis OÜ täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ja
3 (10)
seisuga 26.11.2010 on lepingust 0194374L tulenev võlgnevus summas 99,25 krooni, s.o 6,34 eurot, lepingust 0154654L tulenev võlgnevus summas 29 936,10 krooni, s.o 1 913,27 (tl 26, 28). Teatises on samuti avaldatud, et Swedbank Liising AS-l on kahtlused liisinguvõtja poolt liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise võimalikkuse kohta, kuivõrd Sienazis OÜ suhtes on algatatud täitemenetlus (tl 26). Seisuga 10.12.2010 ei olnud võlgnevust tasutud. Hageja ütles lepingu üles 13.10.2010. Käesolevaks hetkeks on liisingulepingu esemeks olevad autod võõrandatud kolmandatele isikutele.
9.Vastavalt võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 65 lg-le 1 kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-90-07, p 14). Näiteks nõude vähendamine ühe solidaarvõlgniku osas ei too kaasa nõude vähenemise teise võlgniku vastu. Kostja I hagile vastanud ei ole, kuid hagiavaldus on temale kätte toimetatud. Sellest tingituna loetakse hageja väited kostja poolt omaksvõetuks. Kostja II on esitanud vastuväited.
10.Poolte vahel on liisingulepingust tulenevad õigussuhted. VÕS § 361 järgi liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja on kohustunud maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada (VÕS § 145 lg 1). Vastavalt VÕS § 145 lg-le 2 vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus (VÕS § 149 lg 1). Kui põhivõlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks, võib käendaja igal ajal täita kohustuse põhivõlgniku asemel (VÕS § 151 lg 2). Põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 70 sätestatut (VÕS § 152 lg 1).
11.Kohus võtab esmalt seisukoha liisingulepingu ülesütlemise osas. 11.1 VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja lepingust taganeda või lepingu üles öelda. Käesoleval juhul on kostjad rikkunud lepingulist kohustust tasuda osamakseid vastavalt poolte vahel sõlmitud liisingulepingule ja selle lahutamatuks osaks olevale maksegraafikule. Liisinguleping
4 (10)
on kestvusleping ja selle ülesütlemisele kohaldub VÕS § 195, kuna ülesütlemisavalduse tegemisele ei ole erisätteid liisingulepingut reguleerivates VÕS §des 361–367. Ülesütlemine on tühine, kui puuduvad ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused. Ülesütlemise materiaalseks eelduseks on olulise lepingurikkumise esinemine, kui leping on üles öeldud järgimata etteteatamistähtaega. Formaalsed eeldused on üleütlemisavalduse esitamine (VÕS § 195 lg 1) ja ülesütlemistähtaja järgimine (VÕS § 195 lg 3). 11.2 Kohus leiab, et ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud. Hageja on kostjatele esitanud etteteatamistähtaja 26.11.2010 teatises, kus hoiatati leping üles öelda 10.12.2010, kui võlgnevust ei tasuta. Seega ei ole oluline analüüsida, kas lepingurikkumine oli oluline või mitte. Hageja on järginud etteteatamisaega, kostja ei ole täiendava tähtaja jooksul võlgnevust tasunud ja hageja on lepingu üles öelnud. 11.3 Kohus leiab, et täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused, milleks on avalduse esitamine ja tähtaja järgimine. Hageja on selgitanud, et ütles liisingulepingud üles 13.12.2012, kuid ei ole tõendit lisanud (tl 115). Kostjad ei ole ülesütlemisavalduse kättesaamise osas vastuväiteid esitanud ja kohus loeb tõendatuks, et ülesütlemisavalduse on kostjad kätte saanud. Hageja on andnud kostjatele täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (26.11.2010-10.12.2010) ja selle mittetasumisel lepingu üles öelnud 13.10.2010.
12.Kostja II on esitanud liisingulepingu ülesütlemisele järgmised vastuväited: (1) ülesütlemine oli pahauskne (tl 81), (2) hageja käitumine vastuoluline (tl 141) ja (3) kostja II-l oli hilisem erikokkulepe Swedbank Liising AS esindaja M. Kermiga (tl 141). 12.1 TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kostja II on väitnud, et ülesütlemine oli pahauskne põhjustel, et liisingulepingu üldtingimuste punktid, mille alusel hageja ülesütlemist sisustas, on ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused, käendaja on teinud heastamise pakkumise ja liisingulepingu esemeks olevate autode liisingulepingud olid lähiajal lõppemas (Mercedes Benz S 350 15.11.2011 ja Mitsubishi Lancer 30.03.2013). Samuti leiab kostja II, et hageja käitumine on olnud vastuoluline ja vastavalt Riigikohtu seisukohale võib õiguste kuritarvitamine seisneda ka vastuolulises tegevuses võla sissenõudmisel. 12.2 Hageja on lepingu üles öelnud, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste punktidele 7.1.3 ja 7.1.7. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 kohaselt, kui iseseisvat majandus- või kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva, võib liisinguandja liisingulepingu üles öelda. Samuti siis, kui liisinguandjale saavad teatavaks asjaolud, mille tulemusena on liisinguandjal õigustatud kahtlused liisinguvõtja poolt liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise võimalikkuse kohta, sh maksedistsipliinist kinnipidamise kohta (lepingu üldtingimuste p 7.1.7). Kohus leiab, et nimetatud punktide näol on tegu tüüptingimustega, kuna tegu on lepingutingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, lepingupooled ei ole nendes eraldi läbi rääkinud ja tingimuse kasutaja kasutab neid teise poole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuste sisu (VÕS § 35 lg 1). Kohus ei nõustu kostja II väitega, et liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.1.3 on
5 (10)
ebamõistlikult kahjustav (tl 82). Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Seega on tüüptingimus tühine eelkõige siis, kui tingimus on vastuolus seadusega. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.1.3 kohaselt, on liisinguandjal õigus leping üles öelda, kui liisinguvõtja on jäänud võlgnevusse ja ei ole seda kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Vastavalt VÕS § 196 lg-tele 1, 2 võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Eelnevast nähtuvalt on liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.1.3 seadusega kooskõlas, sest see näeb ette tähtaja liisingulepingu ülesütlemise lepingu rikkumise korral ja tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks. Kohus on tuvastanud, et kostjad jätsid tasumata lepingute alusel maksegraafiku järgsed maksed, Swedbank Liising AS on andnud täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks, kuid võlgnevust õigeaegselt ei ole tasutud. 12.3 Kostja II on 13.02.2013 vastuses avaldanud, et likvideeris võlgnevuse 18.12.2010, s.o viis päeva pärast lepingu ülesütlemist. Eelnevast nähtuvalt, esinevad ülesütlemise materiaalsed ja formaalsed eeldused ning hilisem võlgnevuse likvideerimine (heastamine) ei muuda olematuks lepingu ülesütlemise fakti, mis leidis aset 13.12.2010. 12.4 Kostja on leidnud, et ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega lisaks ka põhjusel, et liisingulepingud olid peagi lõppemas. Mercedes Benz S 350 osas sõlmiti leping 02.03.2007, leping pidi lõppema 15.11.2011 (tl 82) ja leping öeldi üles 13.10.2010, seega oli osamakseid tasutud umbes 3 aastat 7 kuud ning jäänud oli ligikaudu 1 aasta ja 1 kuu. Vastavalt Swedbank Liising AS 26.10.210 teatisele oli selleks ajaks kostja võlgnevus hageja ees 29 936,10 krooni, s.o 1 913,27 eurot. Mitsubishi Lanceri osas sõlmiti leping 19.03.2008 ja arvestuslik lõpp pidi aset leidma 30.03.2013 (tl 82). Lepingu ülesütlemise hetkeks oli osamakseid tasutud umbes 2 aastat 7 kuud ning tasuda tuli veel umbes 2 aastat 5 kuud. Eelnevast nähtuvalt ei saa pidada kostja kohustust hageja ees nii väikeseks, et lepingute ülesütlemist saaks pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks – ühel juhul oli liisinguleping lõppemas küll 1 aasta ja 1 kuu möödumisel, kuid ülesütlemise hetkeks oli kogunenud arvestatav summa võlgnevust, teisel juhul oli liisingumakseid tasuda jäänud umbes pool sellest, mida tasuda tuli. 12.5 Asjaolu, et vaatamata hageja ähvardusele sõidukid registrist kustutada, olid need 10.02.2011 jätkuvalt registris, ei väljenda hageja tahet eelnevalt ülesöeldud lepingute jätkamiseks. Üldteada on asjaolu, et sõidukite registrist kustutamine on lisakulu, samuti on lisakulu uuesti nende registrisse kandmine. Kostja II on vastuses toonud välja, et kuna hageja on peale lepingu ülesütlemist esitanud käendajale liisinguarveid,
6 (10)
väljendab see käendaja soovi lepingulistes suhetes edasi olla. Kostja II ei ole seda väidet tõendanud, kohtule ei ole esitatud hageja poolt pärast lepingu ülesütlemist esitatud arved, võlgnevuse sissenõudmist pärast lepingu ülesütlemist ei saa käsitleda lepinguliste suhete jätkamisena. Hageja vastuolulist käitumist on kostja II põhjendanud hageja esindaja lubadusega, millega hageja loobus ülesütlemisavaldusest läbirääkimiste käigus. Kostja II väitel oli temal Swedbank Liising AS-i esindaja M. Kermiga erikokkulepe, Kostja II poolt esitatud vestlusest ei selgu, et hageja oleks kostjale öelnud või kinnitanud, et liisingulepingud ei ole üles öeldud. Kohus nõustub hagejaga, et hageja esindaja jutust saab järeldada, et lepingud on lõppenud ja lepingute ennistamise või uute lepingute sõlmimist ei saanud otsustada hageja esindaja ainuisikuliselt, vaid seda sai teha vastav komitee.
13.Eelnevast nähtuvalt ei esine kostja II poolt esitatud vastuväiteid, mis kinnitaksid lepingu ülesütlemise tühisuse. Sestap on lepingute ülesütlemine kehtiv.
14.Järgnevalt võtab kohus seisukoha nõude suuruse osas. 14.1 Kostja II on väitnud, et hagejal ei saa olla nõuet kostjate vastu, sest kriminaalasjas 1-12-147 (10260100950) tehtud Tartu Maakohtu 26.01.2012 otsusega on tsiviilhagi jäetud rahuldamata (tl 81). Kohus esitatud kostja II seisukohaga ei nõustu. Nähtuvalt Tartu Maakohtu 26.01.2012 otsusest kriminaalasjas 1-12-147 on A. U. mõistetud õigeks KarS § 201 lg 2 p 1 järgi 09.11.2010 Swedbank Liising AS-ile kuuluvate sõidukite omastamise süüdistuses (tl 85-86). Samas kohtuotsusega jättis kohus KrMS § 310 lg 2 alusel Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi läbi vaatamata ja selgitas, et Swedbank Liising AS-il on õigus esitada tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse korras. Seega ei ole viidatud lahendis jäetud mitte rahuldamata vaid läbi vaatamata. TsMS § 426 lg 1 järgi hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Kohus selgitab, et liisingulepingu rikkumisest tuleneva nõude eelduseks ei ole võlgniku süüdi olemine liisinguesemete omastamises. Seega ei ole kehtiva seadusandlusega koskõlas kostja II väide, et hageja nõue puudub, kuna temalt ei ole seda kriminaalkorras välja mõistetud. 14.2 Vastavalt hagiavaldusele on hagejal lepingust 1 tulenev nõue kostja vastu 3 975,97 eurot ja lepingust II 1 739,39 eurot, kokku summas 5 715,36 eurot. Lisaks on hageja palunud kohtult välja mõista viivis põhinõudelt 0,25 % päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja II on vaielnud hagiavalduses märgitud võlgnevuse summale vastu järgmistel põhjustel: liisinguandja on müünud liisinguesemed ebamõistlikult madala hinnaga ja olukorras, kus liisinguandja müüb liisingulepingu ülesütlemisel tagasi saadud vara ebamõistlikult madala hinnaga, on alusetu nõuda summade vahet; hageja ei ole selgeks teinud vastavalt VÕS § 367 lg-s 3 sätestatule liisingueseme väärtust tagastamise aja seisuga. Lisaks on kostja alternatiivselt palunud viivise vähendamist. 14.3 Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 5 715,36 euro tasumist, et katta varade realiseerimise ja tagastamisega seotud kulusid ning jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahet.
7 (10)
14.4 Kostja I ei ole esitanud vastuväiteid nõude suuruse osas ja sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus mõistab Kostjal I hageja kasuks välja 5 715,36 eurot. 14.5 Kostja II ei ole nõus hageja poolt märgitud summaga. Hageja on oma nõudes tuginenud liisingulepingu üldtingimuste punktidele 7.4 ja 7.4.1, aga kostja II on leidnud, et kohaldada tuleb VÕS § 367 lg 3. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-1-07, p 26). Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind, vt ka Riigikohtu lahendit 3-2-1-77-07, p 14). Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Liisingulepingu üldtingimuste p 7.4 ja 7.4.1 kohaselt lähtub liisinguandja liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluva summa arvestamisel liisingueseme võõrandamisega saadud rahasummast. Nimetatud punktide näol on tegu tüüptingimustega, kuivõrd tegu on lepingutingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, lepingupooled ei ole nendes eraldi läbi rääkinud ja tingimuse kasutaja kasutab neid teise poole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuste sisu (VÕS § 35 lg 1). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-1-07, p 26). Samas on poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatud lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi hinnangul on hinnaerinevus kuni 10 % mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. 14.5.1 Käesoleval juhul on leping 1 ese võõrandatud 8 750 euroga (lisandub käibemaks 20 %) ja leping 2 ese 18 915 euroga (lisandub käibemaks 20 %). Kostja on esitanud hindamisaktid, mille kohaselt on Mitsubishi Lanceri turuväärtus 04.04.2011 seisuga oli 12 000 eurot ja Mercedes-Benz S350 turuväärtus 04.04.2011 seisuga oli 25 800 eurot (väärtused sisaldavad käibemaksu) (tl 154-159). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid hindamisaktides märgitud väärtuste kohta. Kohus märgib, et pidades silmas autode müügihindu ja hindamisaktides märgitud turuväärtusi, on hinnaerinevus suurem kui 10 %. Eelnevast nähtuvalt leiab kohus, et üldtingimuste punktid 7.4 ja 7.4.1on tühised, sest need on kahjustavad kostjaid ebamõistlikult. Üldtingimuste punktide 7.4 ja 7.4.1 asemel kohaldab kohus VÕS § 41 lähtuvalt VÕS §-s 367 sätestatut. 14.5.2 Lepingust 1 tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 12 729,36 eurot. Vara müüdi hinnaga 8 750 eurot (käibemaksuta). Eelnevalt on kindlaks tehtud, et auto turuväärtus oli 12 000 eurot (hind sisaldab käibemaksu). Peale ülesütlemist on toimunud laekumine summas 3,39 eurot. Eelnevast nähtuvalt on liisinguandjal lepingust 1 tulenev nõue kostjate vastu 3 125,61 eurot (12 729 – (12 000 – 12 000 x 0,2) – 3,39).
8 (10)
Lepingust 2 tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 20 708,43 eurot. Vara müüdi hinnaga 18 915 eurot (käibemaksuta). Eelnevalt on kindlaks tehtud, et auto turuväärtus oli 25 800 eurot (hind sisaldab käibemaksu). Peale ülesütlemist on toimunud laekumine summas 54,04 eurot. Eelnevast nähtuvalt on liisinguandjal lepingust 2 tulenev nõue kostjate vastu 14,39 eurot (20 708,43 – (25 800 – 25 800 x 0,2) – 54,04). Seega võlgneb kostja II solidaarvõlgnikuna hagejale kokku 3 140 eurot (3 125,61 + 14,39).
15.Hagiavalduse kohaselt tuleb vastavalt liisingulepingutele kostjatel tasuda viivist 0,25 % päevas, s.o 91,25 % aastas. 15.1 Kuna kostja I ei ole esitanud vastuväiteid viivise suuruse osas, loeb kohus, et kostja I on nõustunud viivise suurusega. Kohus rahuldab hagi Kostja I vastu esitatud viivisenõudes ja mõistab kostjalt I alates hagi esitamisest 18.01.2013 kuni põhinõude, so 3 140 euro tasumiseni viivist põhinõudelt 0,25 %. 15.2 Kostja II on vaielnud vastu viivise suurusele ja palunud selle vähendamist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Viivise vähendamise eeldusteks VÕS § 162 järgi on viivise kokkuleppe kehtivus ja asjaolu, et viivis ei ole tasutud. Viivise vähendamisel peab kohus sama lõike kohaselt arvesse võtma eelkõige võlgniku kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et viiviseprotsent on ebamõistlikult suur arvestades Kostja II majanduslikku olukorda. Kohtu vähendatud viivisemäära võib kohaldada ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-167-09). Tulenevalt eeltoodust vähendab kohus viiviseprotsenti poole võrra, so 0,125 %-ni päevas. Seega tuleb kostjal II tasuda viivist alates hagi esitamisest 18.01.2013 kuni põhinõude, s.o 3 140 euro tasumiseni viivist põhinõudelt 0,125 %.
MENETLUSKULUD
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 järgi menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kui menetluskulud jäävad ühiselt mitme menetlusosalise, esmajoones kaashageja või -kostja kanda, tuleb lahendis märkida, kas nad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja leiab, et hageja poolt tasutud riigilõiv tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda. Muud menetluskulud jäävad täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. 9 (10)
/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.