Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja XXXOÜ laenulepingu, mille kohaselt väljastas hageja XXXOÜ-le laenu summas 28 739,02 eurot sihtotstarbega XXXOÜ kohustuste refinantseerimiseks. Vastavalt laenulepingu punktile 2. oli intressimääraks kokku lepitud Panga Eesti krooni laenude baasintress (PBI) pluss 3,9% aastas. Vastavalt laenulepingu punktile 3.2 oli laenulepingu lõpptähtpäeva 10.08.2012. Vastavalt laenulepingu punktile 3.3 kohustus laenusaaja tagastama hagejale laenu ja tasuma intressi annuiteeti alusel arvestatud maksetena iga kalendrikuu 10. päeval, esimese maksega 10.09.2009 ning viimase maksega laenu lõpptähtpäeval. Vastavalt laenulepingu punktile 5 oli laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks seatud kogu laenusaaja vallasvara koormav I jrk kommertspant summas 37 388,31 eurot ning hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping nr XXX summas 37 388,31 eurot. Pooled sõlmisid 12.08.2009 käenduslepingu nr XXX, millega kostja kohustus vastutama hageja ees täies ulatuses solidaarselt laenusaajaga ja tagama kõiki hageja nõudeid laenusaaja vastu, mis tulenevad laenulepingust. Kostja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 37 388,31 eurot. 26.07.2010 sõlmisid XXXOÜ ja hageja laenulepingu lisakokkulepe nr 1, millega pikendati laenulepingu lõpptähtpäeva kuni 10.12.2012 ning võimaldati XXXOÜ-le enda soovil ajavahemikul 10.05.2010 kuni 10.08.2010 laenu põhiosamaksete osas maksepuhkust. 26.07.2010 sõlmisid pooled käenduslepingu lisakokkulepe nr 1, milles kostja kinnitas, et on teadlik, et laenulepingu lisakokkuleppe nr 1 muudatustest ning sõltumata sellest kohustus vastutama hageja ees täies ulatuses solidaarselt XXXOÜ-ga ja tagama kõiki hageja nõudeid XXXOÜ vastu, mis tulenevad laenulepingust. XXXOÜ ei ole laenulepingu kehtivuse jooksul täitnud laenulepinguga võetud kohustusi korrektselt ega tasunud maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt. 17.05.2011 lõpetas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-11-4600 XXXOÜ pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Pooled pidasid läbirääkimisi võlgnevuse tasumise osas ning kostja lubas hagejat teavitada kohustuse täitma asumisest hiljemalt 30.06.2012. 10.04.2013 seisuga ei ole kostja võlgnevust tasunud. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja, et põhivõlgniku OÜ XXX poolt oli laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks 12.08.2009 sõlmitud kommertspangaleping, mille alusel põhivõlgnik seadis kommertspandi vallasvarale. OÜ XXX kohustused ei olnud tagatud ainult kostja poolt antud käendusega. 17.05.2011 määrusega lõpetas Harju Maakohus laenusaaja pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning nimetatud määruses on märgitud, e t reaalne ja olemasolev vara põhivõlgnikul on 6,75 eurot, s.t XXXOÜ oli „võõrandanud“ enne pankrotiavalduse esitamist ka kogu kommertspandiga koormatud olnud vara. Vara arvel laenukohustuste vähendamist aga ei toimunud. Hageja on seisukohal, et antud juhul ei esine käenduslepingu tühisuse aluseid vastavalt TsÜS §-ile 86. Käenduslepingust omandab võlausaldaja võlgniku vastu suunatud nõude kõrvale uue nõude kolmanda isiku ehk käendaja vastu. Hageja leiab, et põhivõlgniku majanduslik olukord või krediidivõimelisus laenu väljastamisel ega ka maksevõime muutumine laenulepingu kehtivuse kestel ei mõjuta kuidagi käenduslepingu kehtivust. Käenduslepingu sõlmimisega võtab käendaja kohustuse täita võlausaldaja ees põhilepingust tulenev kohustus käendatava summa ulatuses. Nimetatud kohustuse võtmises endas sisaldub risk arvestada asjaoluga, et põhivõlgniku maksevõime võib ajas muutuda. Lisaks peab hageja vajalikuks märkida, et kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik. Kostja tegutses põhivõlgniku juhatuse liikmena ja tal oli huvi äriühingu majandustegevuse vastu. Seega, poolte vahel sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping VÕS § 143 tähenduses. Nimetatud seisukohta on korduvalt rõhutanud ka Riigikohus. Kostja väidab, et äritegevuse jätkamiseks oli täiendava laenu saamine XXXOÜ-le hädavajalik, hädavajalikkus ei tähenda aga seda, et kostjal käenduslepingu sõlmimiseks oli erakorraline vajadus. Kostja ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, mille põhjal saaks

tuvastada käenduslepingu sõlmimise erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte või kogenematuse. Kui kostja viitab vastuväites Eesti Pangaliidu poolt koostatud „Heale Pangandustavale“, siis hageja peab vajalikuks märkida, et „Hea Pangandustava“ sätestab ka, et kliendil on õigus valuida pankade ja nende pakutavate erinevate pangateenuste vahel. Kostjal puudus sundolukord käenduslepingu sõlmimiseks. Laenuleping ja käendusleping ei sõlmitud erakorralistest vajadustest tulenevalt. Hageja poolt ei ole OÜ-le XXX laenu antud äärmiselt kõrge intressimääraga, käenduslepingus on fikseeritud kostja käenduse ulatus. Kostja oli 100% ulatuses OÜ XXX osanik ja juhatuse liige s.t. kostja teadis täpselt milline on OÜ XXX majanduslik olukord ja kostjal oli võimalus laenu mitte võtta ja käenduslepingut ega laenulepingut ei pidanud sõlmima. Kostja on käenduslepingus sätestatud tingimustega nõustunud. Kostja väide, et käendusleping on heade kommetega vastuolus, on põhjendamatu. Kostja sõlmis käenduslepingu huvist endaga seotud äriühingute vastu, juhatuse liikmena ja ainuosanikuna pidi kostja olema teadlik, kui suured on kohustused, mille täitmise tagatiseks ta käenduse annab ja OÜ XXX majanduslik tegevus olenes otseselt ainult kostja tegevusest või tegevusetusest. Kostja ei ole oma majandusliku olukorra kohta laenu taotlemisel esitanud mitte ühtki dokumenti, et tema majanduslik olukord on selline, mis ei võimalda ühtki kohustust võtta ja paljasõnaline on kostja väide, et temalt ei küsitud andmeid tema finantsseisu kohta. XXXOÜ ei olnud kuni 11.06.2009 SEB Panga klient ja seega hageja teostas laenuanalüüsi dokumentide põhjal, mis Hagejale esitati. Hageja on laenu andmisel analüüsimisel ja käenduslepingu sõlmimisel arvesse võtnud, et kostjal on eluasemelaenukohustus, nimetatud laenulepingu maksed olid ilma suuremate viivitusteta tasutud ja lisaks käenduslepingule oli OÜ XXX laenulepingu täitmine tagatud ka kommertspandiga. Kostja märgib, et hageja on põhjustanud talle oma lepingueelsete kohustuste rikkumisega kahju summas 19 795,89 eurot. Hageja peab vajalikuks märkida, et kostja ei olnud laenusaaja ja kostja kui käendaja ei ole mingeid kahjusid kandnud. Kostja on alates hetkest kui põhivõlgnik maksed jättis tasumata olnud teadlik sellest, et arvestatakse viivist ja asjaolust, et kändajana vastutab ta ka viiviste eest. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kostja on seisukohal, et panga nõue on põhjendamatu, kuna poolte vahel sõlmitud käendusleping on heade kommetega vastuolus ning seetõttu tühine. Antud juhul sõlmis kostja pangaga käenduslepingu ainuüksi seetõttu, et vastasel juhul ei oleks XXXOÜ saanud pangalt OÜ XXX kohustuste refinantseerimiseks täiendavat laenu. Seega pani pank kostja XXXOÜ ja OÜ XXX juhatuse liikmena sundolukorda, kuna käenduslepingu sõlmimata jätmisel ei oleks pank äriühingule laenu andnud. Tol hetkel oli aga äritegevuse jätkamiseks täiendava laenu saamine hädavajalik. Eesti Pangaliidu poolt koostatud „Hea pangandustava“ kohaselt on kliendi ja panga vaheliste suhete aluseks vastastikune ausus ja usaldus. Tehingute teostamisel arvestavad pangatöötajad kõikide osapoolte seaduslikke huve. Kostja leiab, et käenduslepingu sõlmimisel ei ole pank arvestanud käendaja seaduslikke huve, pannes talle kohustused, mida ta ilmselgelt täita ei suuda. Kostja on seisukohal, et käenduslepingu sõlmimisel ei ole pank arvestanud käendaja seaduslikke huve, pannes talle kohustused, mida ta ilmselgelt täita ei suuda. Vastavasisulise käitumisega on pank rikkunud enda ja kliendi vahelist ausus- ja usalduskohustust, mis on vaieldamatult heade kommete vastane TsÜS § 86 lg 2 mõistes. Antud juhul käendas kostja laenukohustusi kokku maksimaalselt summas 585 000 krooni. 2009. aastal ei olnud kostja majanduslik olukord hea. Kostjal olid suured laenuvõlgnevused kolmandate isikute ees, mida ta tänaseni ei ole suutnud rahuldada. Kostjale kuulunud kinnisvara oli kaetud hüpoteekidega või väga väikese väärtusega. Samuti oli kostja sissetulek 2009. a suveks võrreldes varasemaga oluliselt vähenenud seoses majanduslanguse ja ehitusturu kokkukukkumisega (kostja tegutses ehitusvaldkonnas). Kostja rõhutab, et antud juhul oli kohustuste ulatus ning

käenduslepinguga võetud kohustuste täitmise võime omavahel ebaproportsionaalsed. Käendaja võttis endale käenduslepinguga kohustuse, mida ta ilmselgelt ei oleks suutnud oma tolleaegse varandusliku seisu juures täita. Pank oleks pidanud kontrollima, kas käendajal on üldse sedavõrd palju vara, et ta suudab oma käenduslepinguga võetud kohustused täita. Antud juhul pank seda aga ei teinud, rikkudes seeläbi oma kohustusi. Ülalmärgitust tuleneb, et laenulepingust nr XXX tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega sõlmitud tehinguga. Pank lähtus käenduslepingute sõlmimisel ja XXXOÜ-le laenu andmisel üksnes oma majandusliku kasu saamise eesmärgist. Pangal puudub õigus nõuda käendajalt kõnealuse lepingu alusel põhivõlgniku kohustuse täitmist. Juhul, kui kohus peaks aga leidma, et käendusleping ei ole tühine, on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille kostja tasaarvestab hageja nõudega. Hageja ei tundnud antud juhul vähimalgi määral huvi selle vastu, kas kostja oli üldse võimeline käenduslepinguga võetud kohustusi täitma. Pank ei kontrollinud kostja vara ja kohustuste suhet ega palunud kostjal esitada dokumente oma maksevõime tõendamiseks. Seetõttu on kostja seisukohal, et tal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, kuna hageja on antud juhul põhjustanud talle oma lepingueelsete kohustuste rikkumisega kahju summas vähemalt 19 795,89 eurot s.o hageja viivisenõude ulatuses. Kostja tasaarvestab oma kahjunõude summas 19 795,89 eurot hageja nõudega kattuvas ulatuses juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et käendusleping on kehtiv. Lisaks eeltoodule on hageja nõue ka ebaselge. Hageja on antud juhul esitanud kostja vastu nõude kogusummas 39 942,66 eurot. Samas on hagiavalduses märgitud, et vastavalt sõlmitud käenduslepingule on kostja vastutuse maksimumsummaks 37 388,31 eurot. Panga väitel on ta õigustatud nõudma kostjalt käendaja vastutuse maksimumsummat ületavat rahasummat, kuna käendaja on ise olnud viivituses oma kohustuste täitmisega. Samas ei ole pank toonud hagiavalduses üheselt välja, kui suur osa küsitavatest viivistest on tekkinud just kostjapoolse viivituse tõttu ning kui suur osa viivistest põhivõlgniku tegevuse tõttu. Seega ei ole hageja tõendanud, et vastutuse piirmäära ületava summa väljamõistmine kostjalt on põhjendatud. Ülaltoodust tulenevalt on hageja nõue käendaja vastutuse maksimumsummat ületavas osas, s.o summas 2554,35 eurot tõendamata ning tuleb seetõttu jätta igal juhul rahuldamata. Põhjendamatu on ka hageja taotlus tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks. TsMS § 469 lg 1 kohaselt tunnistab kohus poole taotlusel viivitamata täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. Antud juhul ei ole hageja andnud kohtule otsuse täitmiseks tagatist ega viidanud ka soovile tagatist anda. Teiseks ei oleks otsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamine ka objektiivselt põhjendatud. Kostja hinnangul puuduvad hagejal sellised huvid, mis õigustaksid maakohtu otsuse (eeldusel, et maakohus üldse hagi rahuldab) viivitamatut täitmist. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, hinnanud kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab, et põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alljärgnevatel põhjendustel.

hagiavaldus on

Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

koostatud „Hea pangandustava“, mille kohaselt on kliendi ja panga vaheliste suhete aluseks vastastikune ausus ja usaldus. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole laenusaaja, siis ei ole hageja rikkunud head pangandustava. Käenduslepinguga kohustub käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist ning kostja tagas XXXOÜ kohustust juhatuse liikmena isikliku sideme tõttu. Kostja ei ole tarbija VÕS § 34 mõttes. Kostja sõlmis käenduslepingu seoses isiklikust huvist äriühingu juhatuse liikmena äriühingu majandustegevuse vastu. Kuna kostja ei ole tarbija, siis vastutab ta juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, käendajana VÕS § 145 järgi. Kostja XXX juhatuse liikmena oli teadlik äriühingu majanduslikust olukorrast, samuti oli ta teadlik kui suured on äriühingu kohustused hageja ees, mille täitmise tagamiseks kostjaga käendusleping sõlmiti. Samuti sõltus äriühingu majandustegevus üksnes kostja tegevusest või tegevusetusest. Kohtule hageja poolt esitatud krediiditaotlusega ärikliendile on tõendamist leidnud, et hageja teostas enne XXXOÜ-le laenu andmist analüüsi (tl 76-103). Seega on hageja laenu andmisel arvesse võtnud asjaolu, et kostjal on eluasemelaenukohustus ning lisaks kostjaga sõlmitud käenduslepingule oli laenulepingu täitmine tagatud ka kommertspandiga. Kommertspandi seadmise ja registreerimise lepinguga on tõendamist leidnud, et XXXOÜ seadis hageja kasuks vallasvarale kommertspandi summas 585 000,00 krooni (37 388,31 eurot) (tl 71-75). Harju Maakohus lõpetas 17.05.2011 määrusega OÜ XXX pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Nimetatud määrusest nähtuvalt kostja võõrandas enne pankrotiavalduse esitamist kogu kommertspandiga koormatud vara. Saadud rahaliste vahendite arvelt aga kostja laenukohustust ei vähendanud. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et käendusleping ei ole tühine. Järgmisena kohus analüüsib, kas kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille kostja saab tasaarvestada hageja nõudega. Kostja on vastuväitena toonud esile Eesti Pangandusõiguses alates 01.01.2007 kehtiva vastutustundliku laenamise põhimõtte, mis on sätestatud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3. KAS § 83 lg 3 kohaselt krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega peab kohtu hinnangul krediidiasutus vastutustundliku laenamise printsiibi kohasel tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Hageja teostas laenu andmisel XXXOÜ kohta finantsanalüüsi (tl 76-103). Hageja hindas XXXOÜ krediidivõimekust laenu tasumiseks ja samuti on nimetatud tõenditest nähtuval hinnatud ka käendaja, so kostja majanduslikku seisundit. Hageja ei tuvastanud XXXOÜ ega kostja makseraskusi. Samuti oli laenulepingu täitmine tagatud kommertspandiga. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostjal olla kahju hüvitamise nõuet hageja vastu. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 alusel käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

Käenduslepingu nr XXX p 4.4 kohaselt vastutab kostja hageja ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja sama käenduslepinguga võttis kostja endale kohustuse tagada kõiki hageja nõudeid XXXOÜ vastu, mis tulenevad laenulepingust nr XXX. Käenduselepingu p 4.6 kohaselt on käendusega tagatud nii põhi- kui kõrvalkohustuste täitmine, s.h intresside, viiviste ja trahvide tasumise kohustus, samuti võlaõigusliku lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamine. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja käendajana nii käenduslepingus märgitud piirsumma 37 388,31 euro, intresside 350,88 euro ja viiviste 70 002,01 euro tasumise osas. Hageja saatis kostjale 23.03.2011 meeldetuletuskirja võlgnevuse tasumiseks, milles hageja teatas ühtlasi ka kostjale, et võlgnevuselt arvutatakse ka viivist (tl 20). Seega oli kostja teadlik, et käendajana vastutab ta piirsumma 37 388,31 euro osas lisaks ka kõrvalnõuete osas. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja nõue on kogu ulatuses põhjendanud ja kuulub rahuldamisele. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi kostja vastu täielikult ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 19 795,89 eurot, intressi summas 350,88 eurot ja viivised 19 795,89 eurot, kokku 39 942,66 eurot sumas Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse kuulutada kohtuotsus viivitamatult täidetavaks, kuna täitmata on TsMS § 469 lg-s 1 ja 2 otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamise sätestatud alused. Hageja ei ole andnud otsuse täitmise tagatis. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maie Seppo kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.