Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.09.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-5759
Tsiviilasi
Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu hagi X X (X) vastu kohustuse täitmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
16 919.68 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20.02.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja X X (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx), esindaja Kaspar Kamsakann Vastustaja/hageja Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu (registrikood 11488826, asukoht Narva mnt 11 Tallinnas), esindaja Krista Arraste
Kohtuistungi toimumise aeg
18.09.2013
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 20.02.2013 otsus tühistada osas, millega kohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks. Samuti jätta maakohtu lahendist välja viivise väljamõistmine menetluskuludelt. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada; 2) Mõista X Xlt välja Danske Bank AS-i Eesti filiaali kaudu kasuks põhivõlgnevus 16 919.68 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 2733.80 eurot; 3) Mõista X Xlt välja Danske Bank AS-i Eesti filiaali kaudu kasuks viivis 0,022% põhivõlalt 16 919.68 alates 20.02.2013 kuni otsuse täitmiseni; 4) Maakohtus kantud menetluskulud jätta X X kanda.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta 5% ulatuses vastustaja ja 95% ulatuse apellandi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu (hageja) esitas 09.02.2012 Pärnu Maakohtule X X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 16 929.68 eurot, intressi 806 eurot, viivise 2733.80 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0,022% päevas. Hageja palus kostjalt välja mõista ka menetluskulud – riigilõiv 1757.57 eurot ja esindajatasu 639.12 eurot ning viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 08.01.2009 kapitalirendilepingu nr 290108KA. Lepingu põhitingimuste kohaselt võttis kostja liisingusse mootorsõiduki Toyota Land Cruiser 3.0 reg/nr-ga xxxxxxxxxx maksumusega 32 012.64 eurot ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud vastavalt maksegraafikule. Samuti kohustus kostja tasuma vara kindlustamiseks sõlmitud liiklus- ja kaskokindlustusmakseid. Lepingu põhitingimuste kohaselt kohaldusid poolte õigustele ja kohustustele üldtingimused. Üldtingimuste punkti 1.1 kohaselt annab hageja vara rendiperioodi lõppemiseni kostja valdusse ja kasutusse ning punkti 1.3 kohaselt kohustub kostja tasuma hagejale lepingu tähtaja jooksul rendimakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule ning kindlustusmakseid lepinguga kehtestatud korras ja ulatuses.
3.Kostja ei tasunud rendimakseid kokkulepitud tähtajal, mistõttu esitas hageja 29.05.2009 üldtingimuste punkti 10.1 alusel vara tagastamise nõude, paludes kostjal tagastada viivitamatult lepingu objektiks olev vara. Hageja märkis, et kuna kostja on korduvalt rikkunud lepingujärgseid maksekohustusi ega ole võlgnevust likvideerinud hageja poolt antud täiendava tähtaja jooksul, ütleb hageja lepingu ennetähtaegselt üles. Veel märkis hageja, et realiseerib lepingu objektiks oleva vara ning rahuldab saadu arvel oma nõude
liisinguvõtja vastu. Juhul, kui saadud rahast ei piisa liisinguandja kogu nõude rahuldamiseks, esitab liisinguvõtja täiendava nõude puudujääva summa osas.
4.Pärast vara realiseerimist edastas hageja täiendava tasu nõude, paludes see tasuda 10 päeva jooksul. Kostja nõuet ei rahuldanud ning hageja pöördus kostjalt lepingust tuleneva kohustuse sissenõudmiseks inkassofirma poole. Kohtuväline menetlus tulemust ei andnud. Vara maksumuse tasumata osa pärast lepingu lõpetamist oli 479 812.96 krooni (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 265 000 krooni (16 936.59 eurot; käibemaksuta). Lepingust tulenev vara soetusmaksumuse tasumata osa on 13 729.05 eurot. Tasumata kuumakseid on kokku 2153.28 eurot, millest tasumata vara väljaostumakseid on 1347 eurot ja intressi 806 eurot. Tasumata liiklus- ja kaskokindlustuse nõue on kokku 1006.80 eurot.
5.Hageja on krediidiasutus ega tegele oma igapäevases majandustegevuses sõidukite müügiga, kasutades selleks spetsialiseerunud sõidukimüüjate teenuseid. Müügiteenuse hind kujuneb vastavalt müügitehingu summale ja arvestatakse protsendina sellest. Seetõttu on hagejal kaasnenud edasimüüja teenuse kasutamisega ja vara müügiks ettevalmistamisega kulud, mille hinda ei saa hageja reguleerida, vaid kohustatud nimetatud teenuse eest tasuma vastavalt teenusepakkuja hinnakirjale ning vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule. Saksa Auto AS esitas hagejale 21.12.2009 arve sõiduki realiseerimise teenuse osutamise eest summas 846.83 eurot.
6.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega, et hageja ei ole vaidlusalust kapitalirendilepingut kehtivalt üles öelnud ning et kostja ei ole vara tagastamise nõuet kätte saanud. Hageja esitas tõendina e-kirjavahetuse AS-iga Eesti Post, milles kinnitatakse, et kõnealune dokument oli kostjale kätte toimetatud 04.06.2009. Hageja ei nõustunud ka kostja seisukohaga, et kapitalirendileping ei vasta võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud liisingulepingu tingimustele. Kostja esitas hagejale 30.12.2008 liisingutaotluse, milles soovis üle võtta liisingulepingu. Hageja esitas X X surmatunnistuse ja Rapla notari Kille Piiburi poolt 01.12.2008 koostatud seadusjärgse pärimise tunnistuse, mille kohaselt on notar tõestanud, et vastavalt pärimisseaduse (PärS) §-le 14 on X X pärandvara, sealhulgas sõiduki Toyota Land Cruiser 3.0 liisinguleping, üle läinud kostjale. Eksitavad on kostja väited, et hageja ei ole edastanud kostjale ühtegi teatist võlgnevuse kohta, hoiatust lepingu lõpetamise kohta ega ole andnud täiendavat tähtaega võlgnevuse tasumiseks. Hageja on edastanud kostjale 26.02.2009 teatise, milles märkis, et kostjal on täitmata lepingust tulenevad kohustused ning palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 05.03.2009. Kostja võlgnevust ei tasunud, mille peale edastas hageja 09.03.2009 kostjale järjekordse teatise, mille peale kostja samuti kohustusi ei täitnud. 25.03.2009 edastas hageja kostjale maksenõude ja 07.04.2009 korduva maksenõude, andes kostjale täiendavad tähtajad võlgnevuse tasumiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud. 29.04.2009 edastas hageja kostjale lepingu lõpetamise hoiatuse, andes taas täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning märkides, et juhul, kui kostja ei tasu hoiatuses märgitud võlgnevust täielikult 13.05.2009, ütleb hageja lepingu üles kostjapoolse kohustuse rikkumise tõttu ja nõuab lepingu objektiks oleva vara tagastamist. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et lisaks VÕS-s sätestatud liisingulepingu kohta kehtivale regulatsioonile kohalduvad käesolevas vaidluses tarbijakrediidilepingu erisätted, kuid viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-1-07 (punkt 24), mille kohaselt, kuna tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tagajärgi ei ole seaduses täiendavalt reguleeritud, tuleb kõnealusel juhul lisaks lähtuda VÕS § 367 lõigetest 3 ja 4. Hageja ei nõustunud kostja väidetega viimase poolt lepingust taganemise kohta, vaid leidis, et vara tagastati hagejapoolse ülesütlemise tõttu. Hageja ei nõustunud kostjaga, et sõiduk realiseeriti põhjendamatult madala hinnaga. Vara on võõrandatud kõrgema hinnaga, kui seda oli vara
harilik väärtus ehk kohalik turuhind, arvestades vara olemust ja autode järelturul valitsenud situatsiooni vara realiseerimise hetkel. Hagejale jäi arusaamatuks, miks seab kostja kahtluse alla kindlustuskulude kandmise hageja poolt. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks ise sõlminud vara kindlustamiseks liiklus- ja kaskokindlustuselepingud. Hageja vaidles vastu kostja väitele seoses Saksa Auto AS-ile tasutud teenustasu mõistlikkusega ning märkis, et kui kostja leiab, et nimetatud kulu on ebamõistlikult kõrge, peab kostja seda ka tõendama. Kostja ei ole nimetatut tõendanud ega märkinud, milline oleks siis kostja arvates mõistlik hind. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole vaidlusalust lepingut üles öelnud, kuna kostja ei saanud hagiavalduse lisana esitatud vara tagastamise ja liisingulepingu ülesütlemise avaldust. Seega on ülesütlemine tühine.
8.08.01.2009 lepingu näol on tegemist krediteeritud ostu-müügilepinguga. Nimetatud õigussuhtele kohalduvad tarbijakrediidi sätted. Hageja ei ole kostjale VÕS § 416 lõikes 1 sätestatud nõuetele vastavat avaldust esitanud. Kostjale ei ole antud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Seega ei olnud täidetud vajalikud eeldused hagejapoolseks lepingust taganemiseks.
9.Vaidlusaluse lepingu näol ei ole tegemist liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses, kuivõrd lepingus esineb hageja ka lepingu esemeks oleva vara omanikuna. Seega ei ole tegemist liisingulepingule omase ja selle kohustuslikuks tunnuseks oleva kolmnurksuhtega, mille osalisteks on liisinguvõtja, liisinguandja ja müüja. Pooltevaheline õigussuhe on kvalifitseeritav krediteerimise abil asja omandamisele orienteeritud järelmaksulepinguna, milles on sätestatud hageja kui asja müüja omandireservatsioon. Hageja sõlmis kostjaga X X liisingulepingust eraldiseisva tarbijakrediidilepingu. 08.01.2009 lepingu sõlmimisel oli poolte ühine tahe suunatud uue, pärimisega üleläinud lepingust erinevate tingimustega lepingu sõlmimisele ning pärimise tulemusena kostjale üleläinud lepingulise suhte lõpetamisele. Sõiduki tagastamist saab käsitleda tarbijapoolse taganemisena lepingust.
10.Müügilepingu täitmine on osutunud seoses sõiduki võõrandamisega võimatuks ja kostja keeldub VÕS § l11 lõike 4 alusel müügilepingu täitmisest, kuna on teada, et hageja oma kohustust lepingu eseme omandi üleandmiseks ei täida.
11.Isegi juhul, kui hagejapoolne lepingust taganemine oleks kehtiv, on hageja sõiduki müünud põhjendamatult madala hinnaga. Kostjale ei ole arusaadav, kuidas kulus sõiduki võõrandamiseks 8 kuud ning hinnalangus moodustas poole sõiduki maksumusest. Kostja ei kanna hinnalangusest tingitud riisikot. Hageja väited kindlustusmaksete tasumise kohta on tõendamata. Seoses hageja nõudega muude kulude hüvitamiseks, leidis kostja, et hageja on ise endale kahju tekitanud ning kostja selle eest ei vastuta. Saksa Auto AS-ile tasutud teenustasu on ebamõistlikult suur ja viivisenõue on alusetu tulenevalt põhinõuete alusetusest. Esimese astme kohtu otsus
12.Pärnu Maakohus rahuldas 20.02.2013 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 20 469.48 eurot ja viivise 0,022% päevas põhinõudelt 16 919.68 eurolt alates 20.02.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda ning mõistis kostjalt välja viivise menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Kohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks.
13.Kohtulahendi põhjenduste kohaselt esitas X X 26.06.2008 pangale taotluse sõiduauto Toyota Land Cruiser liisimiseks. Kapitalirendilepingust nr 280627AK 27.06.2008 nähtub, et müüja Rainer Nisu, liisinguvõtja X X ja liisinguandjana hageja sõlmisid lepingu sõiduauto Toyota Land Cruiser liisimiseks. 27.06.2008 ostu-müügilepingust nähtub, et müüja Rainer Nisu müüs hagejale liisinguvõtja X X huvides sama sõiduauto. Surmatunnistuse xxxxxxxxxx28.07.2008 kohaselt suri X X 24.07.2008. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusest 01.12.2008 nähtub, et X X pärandvara, sealhulgas liisinguleping hagejaga, läks üle kostjale. Kostja esitas pangale 30.12.2008 taotluse X X liisingulepingu ülevõtmiseks. Panga 07.01.2009 krediidiotsusest nähtub, et eritingimuseks oli lepingu nr xxxxxxxxx ülevõtmine PärS-i alusel. PärS-i kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Kohus nõustus hagejaga, et 08.01.2009 sõlmitud kapitalirendileping on liisinguleping VÕS-i tähenduses. Kostja ei tõendanud, et soovis hagejaga sõlmida liisingulepingut tavakliendina või X X pärimismenetlusest väljaspool. Kostja, võttes vastu X X päranduse, võttis üle ka tema kohustused. Kostja võttis üle ka hageja ja X X vahel sõlmitud kapitalirendilepingust tulenevad kohustused ja sellega koos on talle üle läinud vastavad õigused. Pärast X X surma vara liisinguandjale ei tagastatud, vaid vara oli kuni 08.01.2009 kapitalirendilepingu sõlmimiseni kostja kasutuses. Kostja, kasutades liisingulepingu objektiks olnud vara pärast venna surma, tunnistas tema kohustuste ülevõtmist. Üldise õigusjärgluse korras ei ole pärija ja võlausaldaja vahelise lepingu muutmine vajalik, kuid samas ei ole ka keelatud sõlmida uut lepingut. Pooled pidasid vajalikuks läbi rääkida ja allkirjastada liisinguvõtja kohustused vara kasutamisel ja kindlustamisel. Seega, võttes arvesse antud tehingu asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid tahteavaldusi ja läbirääkimisi, on poolte vahel 08.01.2009 kapitalirendilepingu sõlmimisega tegemist liisingulepingu ülevõtmisega üldõigusjärgluse korras. Sellise liisingulepingu ülevõtmisega ei muutu liisinguleping järelmaksuga müügilepinguks. Seega ei leidnud tuvastamist, et poolte vahel on kehtiv müügileping, mille täitmisest saaks kostja VÕS § 111 lõike 4 alusel keelduda. Tuvastamist ei leidnud ka asjaolud, mille tõttu kostjal oleks õigus VÕS § 111 lõike 4 alusel lepingu täitmisest keelduda.
14.08.01.2009 kapitalirendilepinguga luges kohus tuvastatuks, et hageja ja kostja sõlmisid lepingu, mille põhitingimuste kohaselt võttis kostja liisingusse mootorsõiduki maksumusega 32 012.64 eurot ja kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu kuni 15.01.2014 vastavalt maksegraafikule. Samuti kohustus kostja tasuma vara kindlustamiseks sõlmitud liiklus- ja kaskokindlustusmakseid. Pooled leppisid kokku, et lepingu põhitingimuste kohaselt kohaldusid poolte õigustele ja kohustustele üldtingimused. Üldtingimuste punkti 1.1 kohaselt hageja annab vara rendiperioodi lõppemiseni kostja valdusse ja kasutusse ning punkti 1.3 kohaselt kohustub kostja tasuma hagejale lepingu tähtaja jooksul rendimakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule ning kindlustusmakseid lepinguga kehtestatud korras ja ulatuses. Kostjale on esitatud arved nr 20090201876 15.02.2009, nr 20090301109 15.03.2009, nr 20090403997 15.04.2009 ja nr 20090509210 15.05.2009. Kokku on tasumata kuumakseid 2153.28 eurot, millest tasumata vara väljaostumaksed moodustavad 1347 eurot ja intress 806 eurot.
15.Kohus nõustus kostja seisukohaga, et lisaks VÕS-s sätestatud liisingulepingu kohta kehtivale regulatsioonile kohalduvad vaidlusele tarbijakrediidilepingu erisätted. Kostja ei tasunud kapitalirendilepingu rendimakseid ega täitnud maksegraafikut alates esimesest osamaksest. Hageja edastas teatise, milles palub võlgnevuse tasuda 05.03.2009, kostja võlgnevust ei tasunud. 09.03.2009 edastas hageja kostjale järjekordse teatise, milles märkis kostja tasumata kohustused ja esitatud kohustused ning tasumise tähtajaks 16.03.2009. Kostja võlgnevust ei tasunud. 25.03.2009 edastas hageja maksenõude, milles
nõudis võlgnevuse tasumist hiljemalt 01.04.2009 ning esitatud kohustuste tasumist vastavalt maksetähtajale, kostja maksenõudele ei reageerinud ja võlgnevust ei tasunud. 07.04.2009 edastas hageja kostjale korduva maksenõude, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks 14.04.2009. Kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja edastas 29.04.2009 kostjale lepingu lõpetamise hoiatuse, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, võlgnevus paluti tasuda hiljemalt 13.05.2009, vastasel juhul öeldakse leping üles, nõutakse vara tagastamist ja alustatakse tagatiste realiseerimise protsessi, nõutakse lepingu järgi tasumisele kuuluvate summade kohest tasumist. Kostja võlgnevust täiendava tähtaja jooksul ei tasunud. Seega rikkus kostja oma lepingulisi kohustusi korduvalt ja oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega VÕS § 416 lõike 1 ja § 417 lõike 1 mõttes ning ei likvideerinud võlgnevust hageja antud täiendava tähtaja jooksul ning hageja esitas üldtingimuste punkti 10.1 alusel 29.05.2009 teatise lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja vara tagastamiseks. Kohus leidis, et hageja ütles põhjendatult lepingu 29.05.2009 üles, esitades kostjale vara tagastamise nõude.
16.Sampo Panga tähitud kirjade nimekirjast nähtub, et pank edastas kostjale teatise lepingu ülesütlemiseks ja vara tagastamiseks tähitult markeeringuga RR156974924EE. AS Eesti Post on 29.02.2012 e-kirjas kinnitanud, et EPLISE järgi on hageja tähitud kiri markeeringuga RR156974924EE X Xle xxxxxxxxxxx kätte toimetatud 04.06.2009. Kohus luges seega, et kostja on kõik hageja saadetud teated kätte saanud. 08.01.2009 lepingus on kostja elukohaks märgitud Rapla Ehitaja 3-1. Lepingu üldtingimuste punktis 16 on pooled kokku leppinud lepinguosaliste vaheliste teadete edastamise korra, mille kohaselt kõik lepinguosaliste vahelised teated ja sõnumid seoses lepinguga edastatakse kirjalikult või faksiga lepingus sätestatud juriidilistel aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks lepinguosaline on teisele kirjalikult teatavaks teinud. Kostja tegi hagejale teatavaks lepingus märgitud aadressi, millele hageja on lepinguga seotud kirjad edastanud. Kostja väide, et ta ei ole ühtegi kirja saanud, on paljasõnaline ega ole millegagi tõendatud. Seega andis hageja kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja VÕS § 416 lõike 1 alusel. Ka täiendava tähtaja jooksul kostja võlgnevust ei likvideerinud ning hagejal oli VÕS § 417 lõike 1 ja § 416 lõike 1 alusel õigus leping üles öelda. Leping on poolte vahel lõpetatud alates 29.05.2009. Kohus nõustus hagejaga, et vara tagastati 06.07.2009, see on pärast vara tagastamise nõude kättesaamist 04.06.2009. Eeltoodu alusel ei tule kostja poolt hagejale sõiduki tagastamist käsitleda kostjapoolse tarbijakrediidilepingust ega müügilepingust taganemisena VÕS § 409 ja § 194 lõike 2 mõttes.
17.Riiklikult tunnustatud ekspert Rein Münti 15.05.2012 koostatud ekspertiisiaktist nr 12-116 nähtub, et maasturi Toyota Land Cruiseri 120 reg/nr-ga xxxxxx harilikuks väärtuseks 2009. aasta II poolel oli 290 000 kr (käibemaksuga). Eksperdi selgituse kohaselt on turuhind tegelik hind, mida eseme eest tegelikult saadakse, kui seda vabaturu tingimustes üldlevinud viisil, avalikult ja läbipaistavalt müüdi. Asjaolu, et sõidukile ei leitud ostjat müüja poolt küsitud hinna eest, tõestab seda, et hind oli kõrge ega vastanud turuolukorrale ja pakutavale kaubale. Järelikult müüja poolt küsitud hind ei olnud reaalne turuhind, millega toimunuks müügitehing. Eksperdi hinnangul saab lugeda normaalseks 3-4 kuulist müügiprotsessi igakuise hinna langetamisega, kuni hind on langenud tasemele, mis vastab kaubale ja millega vabaturul toimub müügitehing. 2006-2007 oli Eestis majandusbuumi aeg, kui osteti ja liisiti palju kalleid sõidukeid, 2008. aastal algas majanduslangus ja 2009. aastal langes sõidukite müük u 4 korda, langedes tasemele, mis oli aastatel 2000-2001.
18.Vara maksumuse tasumata osa pärast lepingu lõpetamist oli 30 665.64 eurot (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 30 665.64 eurot (käibemaksuta). Vastavalt ekspertiisiaktile hinnati vara väärtuseks 290 000 krooni. Vara soetusmaksumuse tasumata osa vastavalt VÕS § 367 lõigetele 1 ja 3 on: vara maksumuse tasumata osa pärast lepingu
lõpetamist summas 479 812.96 krooni - vara realiseerimise hind 265 000 krooni = 214 812.96 krooni. Kostja kohustused arvestatakse tasutuks vara müügist saadud käibemaksuta summa arvelt käibemaksuseaduse (KMS) § 38 lõike 1 kohaselt. Kujunenud kohtupraktika kohaselt on hinnaerinevus kuni 10% turuväärtusest mõistlik ja lubatav. Tulenevalt vara eksperthinnangust ja vara realiseerimise hinnast jääb hinnaerinevus lubatud piiridesse ning vara realiseeriti hageja poolt VÕS § 367 lõikega 3 kooskõlas. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel oleks olnud teistsugune eksperthinnangus esitatud väärtusest. Seega ei leidnud tõendamist, et vara müüdi oluliselt odavamalt selle vara lepingulisest jääkväärtusest.
19.Kostjal lasuvast vara müügiga kaasnevate kulude tasumise kohustusest (lepingu üldtingimuste punkt 10.6) on kostjat teavitatud vara tagastamise nõudes. Hageja tegutseb krediidiasutusena ning oma igapäevases majandustegevuses sõidukite müügiga ei tegele, seetõttu kasutab põhjendatult selleks spetsialiseerunud sõidukimüüjate teenuseid, kuna neil on välja kujunenud kindel turg nimetatud sõidukite müügiks ning seeläbi on tagatud sõiduki efektiivsem müük. Seetõttu on hagejal kaasnenud edasimüügi teenuse kasutamisega kulud, mida ta tasub vastavalt teenusepakkuja hinnakirjale ja sõlmitud lepingule. Saksa Auto AS-i 21.12.2009 arve nr 292605240 kohaselt kohustus hageja tasuma 846.83 eurot. Kostja ei tõendanud, et müügikulud on ebamõistlikult suured. Selline kostja väide on paljasõnaline. Kostja ei ole märkinud ka summaliselt, mis oleks tema arvates mõistlik hind.
20.Lepingu üldtingimuste punkti 8.2 kohaselt kinnitab liisinguvõtja lepingu sõlmimisel, et on kätte saanud kindlustusmaakleri poolt koostatud kindlustuspakkumise vara kindlustamiseks liisinguandja poolt aktsepteeritud kindlustusseltsis ning annab liisinguandjale volituse sõlmida kindlustusleping vastavalt liisinguvõtja tehtud valikule. Kostja on oma allkirjaga kinnitanud lepingu punktis 8.2 ettenähtud volituse andmist 08.01.2009 avaldusel nr 103911. Üldtingimuste punkti 8.9 kohaselt kohustub liisinguvõtja esitama liisinguandjale hiljemalt 10 kalendripäeva enne kehtiva vara kindlustuspoliisi lõppu uue kehtiva kindlustuspoliisi järgneva kindlustusperioodi kohta kuni lepingu lõppemiseni. Liisinguvõtja kohustub vara kindlustama kogu rendiperioodi jooksul liisinguandja poolt lepingu esilehel sätestatud tingimustel. Lepingu punkti 8.10 kohaselt juhul, kui liisinguvõtja ei esita liisinguandjale uut kehtivat vara kindlustuspoliisi hiljemalt 10 kalendripäeva enne kehtiva kindlustuspoliisi tähtaja lõppu, loetakse, et liisinguandjal on õigus ja liisinguvõtjapoolne volitus kindlustada vara liisinguandja poolt valitud kindlustusseltsis ja tingimustel ning nõuda tekkinud kulu sisse liisinguvõtjalt. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks sõlminud vara kindlustamiseks liiklus- ja kaskokindlustuslepingud. 23.01.2009 maksekorraldusega nr 286 luges kohus tuvastatuks, et hageja on tasunud kindlustusseltsile 23.01.2009 koondarve nr 406365 alusel 2 428 591.95 krooni, mis hõlmab ka liisinguvõtja vara kindlustuspoliiside eest tasumist hageja poolt. If Eesti liikluskindlustuse poliisi nr E4535067623, mis oli sõlmitud perioodiks 16.01.200915.01.2010, alusel tasus hageja kindlustusandjale 220.56 eurot. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu tagastas kindlustusandja hagejale 97.27 eurot. Seega on hagejal kostja vastu nõue 123.28 eurot. If Eesti kaskokindlustuse poliisi nr 59504968, mis oli sõlmitud perioodiks 16.01.2009-15.01.2010, alusel tasus hageja kindlustusandjale 1645.34 eurot. Lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu tagastas kindlustusandja hagejale 761.83 eurot. Seega on hagejal kostja vastu nõue summas 883.52 eurot. Kokku on kõnealune nõue 1006.80 eurot.
21.Lepingu põhitingimuste kohaselt on viivise määraks 0,022% päevas. Peale lepingu lõpetamist on hageja arvestanud viiviseid alates hageja esitatud täitmata rahalise kohustuse tasumise nõudel märgitud tasumise tähtajast 04.02.2010 kuni 08.02.2012.
Lepingu alusel on viivis 2733.80 eurot (16 929.68 734 0,022%). Kostjal on lepingu alusel tasumata ka intress 806 eurot.
22.VÕS § 103 kohaselt on raha maksmise kohustuse rikkumisel vabandatavus välistatud, see on raha maksmise eest vastutab võlgnik alati ja võlausaldaja võib täitmist alati nõuda.
23.Kostja vastuväited hagile on paljasõnalised ega ole tõendatud. Hageja on käitunud vastavalt poolte vahel kokkulepitule ning on seda oma kirjalikes seisukohtades veenvalt põhjendanud. Kohus nõustus hageja seisukohtadega, et leping on põhjendatult üles öeldud, et kostja oli teadlik, et peale lepingu ennetähtaegset ülesütlemist järgneb vara realiseerimine, et vara realiseeriti vastavalt turuhinnale, et kostja ei tasunud ise kindlustusmakseid. Põhjendatud on ka muude kulude ja viivise arvestamine ning kostjalt väljamõistmine. Hageja tehtud kulutused on olnud vajalikud ja mõistlikud. Viivise arvestamine on seaduslik. Apellatsioonkaebus
24.25.03.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
25.Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja rikkus menetlusnorme, mis viis ebaõige kohtulahendini, milline omakorda kuulutati viivitamatult täidetavaks õigusliku aluseta. Käesoleval juhul ei esinenud ühtegi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 468 lõikes 1 loetletud olukordadest. Samuti ei esitanud hageja vastavat taotlust ega andnud tagatist. Seega on kaevava otsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamine selgelt õigusvastane.
26.Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja meelevaldselt, lugedes hageja ühe tahteavalduse kostja poolt kättesaaduks postiasutusega peetud e-kirjavahetuse alusel, jättes tähelepanuta kostja vastuväite, et kirjavahetuses toodud andmed on vastuolulised ning kirjavahetusest ei ole tuvastatav tahteavalduse kättetoimetamine kostjale. Lisaks luges kohus, vaatamata sellekohasele kostja vastuväitele, talle kättetoimetatuks veel viis erinevat tahteavaldust, mille saatmise ega saamise kohta ei ole kohtutoimikus ainsatki tõendit. Nimetatud tahteavalduste hulgas oli ka VÕS § 416 lõike 1 nõuetele vastav ülesütlemise hoiatus ja rikkumise kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andmise avaldus, mida kostja ei ole kätte saanud ning mille kättesaamist kostja poolt ei ole hageja millegagi tõendanud. Seetõttu on hagejapoolne lepingu ülesütlemine tühine ning sellel ei ole õiguslikke tagajärgi.
27.Materiaalõigust valesti kohaldades ning pooltevahelist lepingut ebaõigesti hinnates jõudis kohus väärale seisukohale, justkui oleks lepingu näol tegemist kostja poolt X Xlt üldõigusjärgluse korras päritud kapitalirendilepingu ümbervormistamisega, mitte aga uue tarbijakrediidilepinguga, millest kostjal tekkis VÕS § 409 alusel taganemisõigus. Võttes arvesse hagejapoolse ülesütlemise mittekehtivust, oli sõiduki tagastamise näol hagejale tegemist kostjapoolse taganemisega VÕS 194 lõike 2 alusel.
28.Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et poolte vahel sõlmitud leping oli X Xlt üldõigusjärgluse käigus päritud kapitalirendilepingu muudatus, ei muudaks see kehtivaks hageja ülesütlemisavaldust, millele ei ole eelnenud VÕS § 416 lõikes 1 sisalduvat hoiatust ning leping oleks poolte vahel jätkuvalt kehtiv, kuid hageja poolt seoses lepingu esemeks olnud sõiduki müügiga objektiivselt mittetäidetav, mistõttu on kostjal VÕS § 111 lõikele 4 tuginev õigus lepingu täitmisest keelduda.
29.Eeltoodu tõttu puudub hagejal lepingule tuginev ja kostja vastu suunatud rahaline nõudeõigus, sest a) leping ei ole lõppenud hagejapoolse ülesütlemisega; b) leping lõppes kostjapoolse taganemisega; c) isegi, kui leping ei oleks lõppenud kostja taganemisega, on kostjal lepingu täitmisest keeldumise õigus, mis tugineb hagejapoolsele võimatusele ise lepingut edasi täita.
30.Kohus on mõistnud kostjalt vaatamata vastuväidetele välja ka viivise, sealhulgas piiramata hagi esitamise ajaks mittesissenõutavaks muutunud viivist põhisummaga. Seega võib viivis tulevikus põhisummat ületada, mis on aga vastuolus senise kohtupraktikaga. Vastustaja seisukoht
31.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
32.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks selle viivitamatult täidetavaks tunnistamise osas. Samuti tuleb jätta resolutsioonist välja punkt viivise väljamõistmiseks menetluskulude tasumisega viivitamise korral. Muus osas kaebuse väited otsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust ei anna. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust ja seaduslikkust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
33.VÕS § 29 lõike 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tahtest. Sama sätte lõike 5 punktide 1, 3 ja 4 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada selle sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi, poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki.
34.Käesolevas asjas on poolte tahe sõlmida 08.01.2009 tehing 27.06.2008 liisingulepingu täitmise jätkamise eesmärgil pärandaja üldõigusjärglasega tõendatud järgmiste maakohtus tuvastatud asjaolude kogumiga: 1) kostja võttis vastu oma venna pärandi, mille hulka kuulusid liisingulepingust, millega oli pärandaja saanud hagejalt kasutusse sõiduauto Toyota Land Cruiser, tulenevad õigused ja kohustused (t I kd lk 147-148); 2) pärija lepingut ei lõpetanud ega sõidukit omanikule ei tagastanud, vaid esitas liisingutaotluse, milles märkis eritingimusena „ülevõtmine“ (samas lk 145); 3) hageja võttis taotluse alusel vastu individuaalse krediidiotsuse kostja suhtes, märkides eritingimusena „lepingu nr 2800627AK ülevõtmine pärimisseaduse alusel (sunnitud otsus); meie klient tegi sissemaksu 118 000 krooni; summa muudatus, enne oli 472 000“; 4) 08.01.2009 allkirjastatud vara üleandmis-vastuvõtmisaktis oli kostja märgitud nii liisingu- kui ülevõtjana, samuti oli märgitud, et „liisinguandja ja liisinguvõtja vaheline kapitalirendileping nr xxxxxxxxxx on lõppenud“.
35.Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et 08.01.2009 lepingu puhul puudus liisingulepingule ainuomane tunnus – kolmiksuhe liisinguandja, liisinguvõtja ja müüja vahel. Samas ei saa seda lepingut tõmmata välja sõlmimisele eelnenud sündmuste kontekstist – kostja päris oma venna õigused ja kohustused, millede hulka kuulus liisingulepingu täitmine liisinguvõtjana; kostja sõidukit tagastada liisinguandjale ei soovinud (järeldub tema käitumisest); toimusid läbirääkimised, mille tulemusena tegi kostja liisingutaotluse, soovides sama sõidukit edasi kasutada; liisinguandja tegi otsuse sõlmida uus lepingudokument, kus arvestati pärandaja poolt tasutud summasid, aga ka tekkinud võlgnevust. Pärandi avanemise ajal 24.07.2008 kehtinud PärS redaktsiooni § 130 lõike 1 kohaselt läksid pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Pärandaja kohustuste täitmisest vabanemise aluseid kostja esile ei ole toonud. Seega tuli tal nii või
teisiti tasuda liisinguandjale alates pärandi avanemisest tekkinud võlgnevus. Samuti puudub igasugune alus asuda seisukohale, et pooled oleksid 08.01.2009 lepingu sõlminud ka juhul, kui 30.12.2008 taotluse esitaja näol ei oleks olnud tegemist liisinguvõtja üldõigusjärglasega.
36.Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, mille alusel leiti, et lepingu ülesütlemine liisinguandja poolt on kehtiv. Kostja väited, et ta ei saanud kätte mitte ühtegi panga teadet võlgnevuste ja lepingu ülesütlemise hoiatuste kohta, ei ole veenvad. 08.01.2009 lepingus märkis ta nii oma elukohaks kui postiaadressiks Ehitaja 3-11 Raplas. Lepingu üldtingimuste punkti 16.1 kohaselt edastatakse kõik lepinguosaliste vahelised teated ja sõnumid seoses lepinguga kirjalikult või faksiga lepingus näidatud juriidilistel aadressidel või mõnel muul aadressil, mille üks lepinguosaline on teisele kirjalikult teatavaks teinud. Kostja ei väitnud, et ta oleks muud aadressi, kui eelpool viidatud, pangale teatavaks teinud. Kostja ei toonud esile asjaolusid, millised annaksid aluse kahelda hageja väites eelnevate teadete (t I kd lk 158-162) lihtpostiga saatmise kohta. 29.05.2009 teate saatmine tähtkirjaga on tõendatud AS-i Eesti Post andmetega ja hageja 01.06.2009 tähitud kirjade nimekirjaga (samas lk 140-144). Kohtu veendumusele annab kinnitust kostja käitumine. Kostja ei ole väitnud, et ta ei saanud arveid, millised teadetest nähtuvalt saadeti samal ajavahemikul kui teated. Ka ei ole ta väitnud, et oleks liisinguvõtjale esitanud pretensioone arvete ja/või teadete mittesaatmise kohta peale seda, kui väidetavalt telefoni teel sai teada sõiduki tagastamise vajadusest. Kokkuvõttes oli maakohtul alus lugeda 08.01.2009 lepinguga seotud hageja tahteavaldused kostja poolt kättesaaduks TsÜS § 69 lõike 3 esimese lause alusel.
37.Kindlasti ei nõustu kolleegium apellandi seisukohaga, nagu saaks liisingueseme tagastamist lugeda temapoolseks lepingust taganemiseks. Vastavasisulise avalduse esitamist liisinguandjale ei ole kostja väitnud ega tõendanud.
38.Kolleegium ei nõustu apellandi etteheidetega maakohtule seonduvalt viivise arvestusega. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks maakohtus esitanud viivise vähendamise ja/või põhinõude suurusega piiramise taotluse. VÕS § 162 ja § 113 lõike 8 kohaselt saab kohus vähendada tasumisele kuuluvat viivist vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel. Seega on apellatsioonkaebusest nähtuv vastav taotlus esitatud hilinemisega ja kuna kaebuses ei ole esile toodud mõjuvat põhjust taotluse maakohtus esitamata jätmise põhjendamiseks, jätab ringkonnakohus taotluse TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta. Kostjal on võimalik vältida viivise ülemäärast suurenemist otsuse kiire täitmisega.
39.Põhivõlgnevuse arvestust kaebuses ei vaidlustata. Seega eeltoodust tulenevalt on põhjendatud maakohtu otsus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana 16 919.68 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2733.80 eurot ja viivis alates maakohtu otsuse tegemisest kuni otsuse täieliku täitmiseni. Küll aga nõustub kolleegium kaebusega osas, mis puudutab otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist maakohtu poolt. TsMS § 469 lõike 1 kohaselt sai maakohus käesolevas asja tehtud otsuse tunnistada viivitamata täidetavaks vaid hageja taotlusel ja reeglina tingimusel, kui hageja oleks andnud täitmise tagatise (erandid on nimetatud sama sätte lõikes 3). Puudub vaidlus, et hageja vastavat taotlust maakohtus ei teinud. Seega puudus ka maakohtul seaduslik alus sellise otsustuse vastuvõtmiseks. Ka puudub otsuses igasugune põhjendus, millistel kaalutlustel ja millisest seadusesättest tulenevalt maakohus otsuse viivitamatult täidetavaks tunnistas. Seega rikkus maakohus TsMS § 436 lõiget 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.
40.Samuti tuleb jätta otsuse resolutsioonist välja TsMS § 177 lõike 2 alusel tehtud otsustus mõista kostjalt välja viivis menetluskulude tasumisega viivitamise korral. Sellise otsustuse
saab kohus teha menetluskulude kindlaksmääramise lahendis. menetluskulusid otsuses kindlaks ei määranud ega saanudki määrata.
Maakohus
aga
41.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad 5% ulatuses vastustaja ja 95% ulatuses apellandi kanda, sest kolleegium hindab, et kaebuse rahuldatud osa moodustab kaebuse üldisest mahust mitte üle 5%.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.