Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Tiit Kollom (eesistuja), Ulvi Loonurm ja Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht
30.09.2013 Tallinnas
Tsiviilasja number
2-13-28314
Tsiviilasi
Sushi Cat Planet OÜ pankrotiavaldus Sushi Kitty OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.06.2013 määrus ajutise halduri nimetamata jätmiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sushi Cat Planet OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlausaldaja Sushi Cat Planet OÜ (RK 12108292), lepinguline esindaja Evelyn Mikomägi Võlgnik Sushi Kitty OÜ (RK 11961122), lepinguline esindaja adv. Risto Käbi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 28.06.2013 määrus tsiviilasjas 2-13-28314 jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta Sushi Cat Planet OÜ kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Võlausaldaja nõue 05.06.2013 esitas Sushi Cat Planet OÜ Harju Maakohtule avalduse Sushi Kitty OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldaja ja temaga seotud isikute Sushi Cat OÜ, XL-Studios OÜ, Living Models Agency OÜ, Sven-Olof Englund, Evelyn Mikomägi ning võlgniku vahel 16.08.2011 sõlmitud frantsiisileping. Lepingu kohaselt võimaldas võlausaldaja võlgnikul oma äritegevuses tasu eest ajalise kehtivuspiiranguga kasutada
võlausaldaja väljatöötatud “SUSHI CAT” toitlustusasutuste töö korraldamise, juhtimise ning teenuste osutamise süsteemi ning eelnevaga seotud õiguste ja teabe kogumit, mh kaubamärki, oskusteavet, intellektuaalset omandit, sisekujundust jms. Võlausaldaja leidis võlgnikule sobivad ruumid Tartu mnt 47, osutas võlgnikule abi ruumide remontimisega seoses, aitas korraldada ehitusjärelevalvet, hankis võlgnikule eridisainiga sisustuse ning sisseseade ja viis läbi võlgniku töötajate koolituse. Lepingu kohaselt pidi kõigi nimetatud toimingutega seotud kulud kandma võlgnik (punktid 5.1.4, 5.1.6, 5.1.7). Võlgnikul ning võlgniku juhatuseliikmetel vahendid registreeritud kaubamärgi “SUSHI CAT” frantsiisirestorani käivitamiseks puudusid, võlausaldaja tasus nimetatud kulud võlgniku ning temaga seotud juhatuseliikmete eest. Pooled mõistsid seda frantsiisisuhtes antud sihtotstarbelise laenuna, mille tagastamine on reguleeritud 16.08.2011 laenu kokkuleppe punktis 15, mille sisu käidi läbi ka hagimenetluses (tsiviilasi nr. 2-11-62796). Tulenevalt võlgnikupoolsetest korduvatest tõsistest lepingu- ja seaduserikkumistest ütles võlausaldaja peale mitmeid meeldetuletusi, hoiatusi ja leppetrahvide mittetasumist lepingu ning kokkuleppe 05.12.2011 teatega erakordselt üles, lepingu ning kokkuleppe kehtivuse viimaseks päevaks oli 31.12.2011, see on tuvastanud ka Harju Maakohtu 12.04.2013 otsuses asjas nr. 2-11-62796. Võlausaldaja on võlgnikule saatnud peale lepingu lõppemist kolmel korral leppetrahvi nõude (17.01.2012, 15.05.2012 ja 24.04.2013) ning 18.05.2013 pankrotihoiatuse, mille võlgnik sai kätte 20.05.2013. Seoses laenu kokkuleppe ülesütlemisega 31.12.2011 jagunevad võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded võlgniku vastu leppetrahvideks ja tagastamata laenuks. Alates 01.01.2012 on sissenõutav leppetrahv 499 000 eurot, mille suuruse kohta puudub vaidlus ja vastavalt lepingu punktile 8 on võlgnikul frantsiisilepingu kehtivuse ajal 30.06.2010 - 31.12.2011 ning ühe aasta jooksul pärast lepingu lõppemist keelatud osutada enda ettevõtte või töötajate kaudu võlausaldajale konkurentsi. Nimetatud kohustuse jätkuva rikkumise korral on võlausaldajal lepingujärgselt õigus nõuda leppetrahvi kuni 10 000 eurot vastavalt lepingu punktile 8.4. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisel kohustub punkti 12.6 järgselt võlgnik maksma võlausaldajale leppetrahvi 10 000 eurot iga avastatud rikkumise korral ning vastav kohustus kehtib pärast lepingu lõppemist tähtajatult. Lepingu punktide 16.4 ja 16.5 kohaselt on võlgnik lepingu lõppemise kuupäevast (s.o 31.12.2011) kohustatud lõpetama “SUSHI CAT” kaubamärgi ning sümboolika igasuguse kasutamise viivitamatult, eemaldama tegevuskohast ja hävitama või tagastama võlausaldajale kogu kasutuseloleva “SUSHI CAT” sümboolika (vajadusel värvima seinad jms), tagastama manuaali ning lepingu punktis 12.1 nimetatud materjalid. Sellise kohustuse rikkumise eest on p. 16.6 kohaselt võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi 1000 eurot iga viivitatud päeva eest. Poolte vahel puudub vaidlus, et võlgnik lõpetas „SUSHI CAT“ kaubamärgi kasutamise alles 30.04.2012. Võlgnik ütles ka omalt poolt lepingu üles 13.01.2012, samas kasutas võlgnik oma äritegevuses „SUSHI CAT“ kaubamärki lubamatult ning ebaseaduslikult 4 kuud. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest, lepetrahvi nõuetest ja hoiatustest jätkab võlgnik lepingu punktist 8 tulenevate kohustuste rikkumist, pakkudes võlausaldajale konkurentsi sushibaari „Sushimon“ nime all. Endisel “SUSHI CAT” sushibaari aadressil Tartu mnt 47, Tallinn kasutab võlgnik alates 01.05.2012 tänase päevani “SUSHI CAT” kaubamärgile kuuluvaid siseelemente ja sümboolikat. Samuti kuritarvitab võlgnik rängalt ka konfidentsiaalsuskohustust, kasutades oma äritegevuses võlausaldajalt õpitud ning maha kopeeritud teadmisi ning ärisaladusi. Frantsiisileping on lõppenud alates 01.01.2012 tulenevalt selle ülesütlemisest võlausaldaja poolt, mida tuvastatud ka Harju Maakohtu 12.04.2013 otsuses. Võlgnik on kohustatud täitma frantsiisilepingu punkte 8, 16.4 ning 16.5 ning lõpetama kaubamärgiõiguste rikkumise ning konkurentsi osutamise ning konfidentsiaalsuskohustuse kuritarvitamise viivitamatult. Tulenevalt eelnimetatud rikkumistest nõuab võlausaldaja arve nr. 1303 alusel lepingu punktide 8.4. ja 16.6 kohaselt võlgnikult seisuga 24.04.2013 korduvat leppetrahvi kokku 499 000 eurot (10 000 + 10 000 + 479 päeva x 1000 eurot/päev). Kuigi frantsiisilepingust tulenevate kohustuste
rikkumisega on võlgnik võlausaldajale tekitanud kahju summas, mis ületab nõutud leppetrahvi, piirdub võlausaldaja nii pankrotihoiatuses kui ka –avalduses antud leppetrahvide nõudega. Sihtotstarbeline laen 16 378, 09 eurot seisuga 18.05.2013 on võlausaldaja ja temaga seotud isikute poolt võlgnikule ning võlgniku juhatuseliikmetele antud lepingu lisaks oleva laenu kokkuleppega. Ajavahemikus 26.11.2010 - 09.06.2011 kandis Sushi Cat OÜ võlgniku arvelduskontole laenuna üle kokku 8020, 77 eurot. Ühtlasi tegi Sushi Cat OÜ võlgniku eest Tartu mnt 47 remonditööde ja sisseseade jms vahendite eest kolmandatele isikutele makseid kokku 5058 eurot. Perioodil 19.11.2010 – 09.08.2011 kandis XL-Studios OÜ (ning viimase juhatuse liige Evelyn Mikomägi) võlgniku arvelduskontole laenuna 6399, 06 eurot ning kandis võlgniku eest kulutusi 4318 eurot. Living Models Agency OÜ kandis perioodil 14.12.2010 – 11.02.2011 võlgniku arvelduskontole laenuna kokku 1446, 94 eurot. Sven-Olof Englund on võlgnikule 05.01.2011 ja 21.02.2011 ülekannetega laenu välja maksnud 1500 eurot. Samuti on nimetatud isik võlgniku eest teinud kulutusi kokku 669 eurot. Kõik vastavad nõuded on loovutatud Sushi Cat Planet OÜ-le 01.10.2011, millest on võlausaldajat teavitatud. Arvelduskontodelt on võlgnikule laenuna välja makstud 17 366, 77 eurot (8020, 77 + 6399, 06 + 1446, 94 + 1500 = 17 366, 77). Võlgniku eest on arveid tasutud kogusummas 10 045 eurot ehk vastavas ulatuses on samuti võlausaldaja võlgnikule laenu andnud. Vastavalt kokkuleppe punktile 15 on pooled kokku leppinud, et võlausaldaja ja võlausaldajaga seotud isikud on võlgnikule andnud laenu ligikaudu 25 000 eurot. Laenusumma kohustus võlgnik lepingu kehtivuse ajal tagastama võlausaldaja Swedbank AS-s asuvale arvelduskontole igakuiste maksetena alates 15.11.2011 iga kuu. Makse suurus lepiti kokku 3% võlgniku maksele eelneva kuu käibest, kuid mitte vähem kui 300 eurot. Võlgnik on laenu tagasimakseid teinud perioodil 15.11.2011 – 31.05.2013 kogusummas 7358, 68 eurot, jätkates tasumist ka peale lepingu ülesütlemist 01.01.2012 kuni tänaseni. Võlgnik ei ole esitanud igakuiseid käibearuandeid lepingu punktide 4.4 ja 10.3 kohaselt. Varade ja seadmete nimekirja esitamise tähtaeg oli kokkuleppe punkt 4 kohaselt hiljemalt 26.08.2011, mida ka peale seda kuupäeva siiani võlausaldaja pole saanud. Võlgnik ei olnud rikkumisi lõpetanud 14 päeva jooksul ega asunud kõrvaldama rikkumisi tagajärgi, mistõttu oli võlausaldajal õigus leping p. 15.4 (b) alusel erakorraliselt üles öelda. Võlausaldaja palus ülesütlemisavalduses tagastada laen 26 332 eurot hiljemalt 31.12.2011. Laenu mittetasumisel osundas võlausaldaja alternatiivsele võimalusele võlgnikul anda võlausaldajale üle Tartu mnt 47 toimiv äritegevus, sh üürileping. Eelnevaga viitas võlausaldaja kokkuleppes nimetatud nn exit claus’i kohaldamisele. Võlgnikule antud laen oli sihtotstarbeline ja võlgniku õigus laenu kasutada oli seotud pooltevahelise frantsiisisuhte kehtivusega. Võlgniku laenu tagastamise kohustus oli otseselt seotud lepingu kehtivusega, tuleneb muu hulgas lepingu punktidest 16.2 ja 16.3 ning kokkuleppe punktist 15, olukorras, kus leping öeldakse erakorraliselt üles, muutub võlgniku laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks. Kui võlgnik annab võlausaldajale pärast lepingu erakorralist ülesütlemist üle Tartu mnt 47 äritegevuse, loetakse laen sellega tasutuks. Võlgnik ei ole laenu tasaarvelduseks soostunud äritegevust võlausaldajale üle andma ja kohustub laenu täies ulatuses tagastama alates lepingu (ja laenu) ülesütlemisest 01.01.2012. Kui eeldada, et laenu kokkulepe ei sisaldunud lepingus (võlausaldaja sellega ei nõustu), saab sellegipoolest väita, et laenuleping on poolte vahel sõlmitud. Seaduses ei ole laenulepingutele ette nähtud kohustuslikku vormi, mistõttu võib laenulepingu sõlmida ka näiteks suuliselt. Seega saab väita, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping (laenu tingimusi täpsustati hiljem kokkuleppe punktis 15, samuti on sel teemal arvukad meilivahetused), mille alusel laenasid võlausaldaja ja temaga seotud isikud lepingus nimetatud kulude finantseerimiseks võlgnikule raha. Kõik laenulepingu tingimused, mida ei ole fikseeritud kokkuleppe punktis 15, tulenevad sellisel juhul seadusest. 05.12.2011 kuupäevaga dateeritud ülesütlemisavalduses on võlausaldaja laenulepingu üles öelnud
võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 alusel. Arvestades laenu seost pooltevahelise frantsiisisuhtega ning Lepingu erakorralist ülesütlemist võlgniku rikkumiste tõttu, ei saanud võlausaldajalt kõiki asjaolusid ja mõlemapoolseid huvisid arvestades mõistlikult nõuda laenusuhte jätkamist. Sel meelel on ka Harju Maakohus oma 12.04.2013 otsuses. Lisaks kõigele muule, ei ole võlgnik tasunud ka seadusest tulenevat intressi. Seega on võlausaldaja ja võlgniku vahelised lepingulised suhted eelpool viidatud ülesütlemisavaldusega üles öeldud ja sellega seoses on muu hulgas sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustus seni tasumata laen täies ulatuses tagastada. Poolte vahel ei ole kokkulepet, et võlgnik võiks pärast laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist jätkata laenu tagastamist samal viisil nagu lepinguliste suhete kehtivuse ajal. Sellegi poolest on võlgnik jätkanud laenu tagasimaksmist endale sobivatel kuupäevadel ning endale sobivate summadega. Viimane tagasimakse toimus võlgniku poolt 16.05.2013. Seda pärast 12.04.2013 kohtuotsust, kus kõigile arusaadavalt on kohus väljendanud, et nii laen kui ka frantsiisileping on kohe kindlasti üles öeldud seisuga 01.01.2012. Kui lähtuda võlgniku jätkuvate väidete õigsusest, et leping ja laenu kokkulepe ei olnud seotud ning lepingu ülesütlemine ei mõjutanud laenu kokkulepet (võlausaldaja eelnevate väidetega ei nõustu), siis saab ikkagi väita, et laenuleping on lõppenud. Vastavat soovi on võlausaldaja sõnaselgelt avaldanud oma 05.12.2011 kuupäevaga dateeritud ülesütlemise teates. Laenusuhte erakorralise ülesütlemise tõttu on võlgniku laenu tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks. Võlgnik ei ole siiani kogu laenusummat täies ulatuses tagastanud. Laenu tagastamise kohustus on sissenõutavaks muutunud 01.01.2012. Kuigi pooltevaheline laenusuhe oli seotud frantsiisisuhte kehtivusega ja laen tulnuks tagastada 01.01.2012 (ehk alates hetkest, mil leping loeti ülesöelduks ja muutus sissenõutavaks laenu tagastamise kohustus), siis ka juhul, kui võlgnik peaks asuma seisukohale, et laen ja leping ei olnud omavahel seotud (mh laenu tagastamise tähtaja osas) ning 05.12.2011 avaldus lepingu ja laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli tühine siis ka sellisel juhul saaks pooltevahelise laenusuhte lugeda ülesöelduks ja võlgniku kohustuse laen tagastada, saabunuks. Juhul, kui käsitleda laenusuhet näiteks tähtajatuna ja 05.12.2011 avaldust laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tühisena, siis saaks sellegi poolest asuda seisukohale, et võlgniku kohustus laen tagastada, on muutunud sissenõutavaks. Laenukohustus oli 23 736,77 eurot, mis tuleneb võlausaldaja ülekannetest võlgniku arvelduskontole ehk 17 366, 77 eurot ja 12.04.2013 hagiavaldusest tsiviilasjas 2-11-62796, kus põhinõue 6370 eurot on määratud maksmisele. Võlgnik on juba tagastanud 7358, 68 eurot. Võlgniku vastuväited Võlausaldaja nõue ei ole selge ja pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata. Võlausaldajal puudub võlgniku suhtes sissenõutav nõue, laen ei ole koheselt sissenõutav ja leppetrahvinõuded on alusetud. Võlausaldaja on varasemalt esitanud võlgniku suhtes vähemalt ühe samasisulise pankrotiavalduse. Harju Maakohus tegi 30.05.2012 määruse tsiviilasjas 2-12-10893, millega jättis võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, ajutise halduri nimetamata ja kõik menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldaja ei esitanud viidatud kohtumäärusele kaebust ja see on jõustunud. Nimetatud pankrotimenetluse aluseks oli võlausaldaja 14.03.2012 pankrotiavaldus. Kohtumääruses ja pankrotiavalduses on jälgitav, et pankotiavaldus esitati samuti laenu kohese tasumise nõudes, viidati samadele kokkulepetele, nende väidetavale lõppemisele ja sealt tulenevatele nõuetele. Samuti nähtuvad kohtumäärusest võlgniku põhilised vastuväited ja need ei ole muutunud. Kohus leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnik ei näe põhjust, miks peaks analoogilise pankrotiavalduse suhtes kohtu seisukohta täna olema
erinev. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg. 1 p. 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui samade poolte vahel on sama vaidluse osas jõustunud lahend. Vähemalt väidetavale laenuvõlgnevusele tuginevas osas ei saa sisult sama pankrotiavaldust lõputult menetleda. Võlausaldaja on võlgniku suhtes algatanud ka tsiviilasja 2-12-31653, kuid selle sisu ei ole võlgnikule teada. Tsiviilasja 2-11-62796 toimiku maht ületab 700 lehekülge, mille põhisisu on poolte väga mahukad menetlusdokumendid koos kümnete kui mitte sadade lisadega. Leppetrahvinõuetel 499 000 eurot puudub alus. Frantsiisilepingu p. 8 kohased tegevuspiirang ja seda tagav leppetrahv 10 000 eurot ei kohaldu, kuna frantsiisilepingu lõppemine oli tingitud frantsiisiandja poolsest lepingu rikkumisest (lepingu p 8.3). Frantsiisilepingu ütles üles võlgnik, mitte võlausaldaja. Võlausaldajal puudub seega leppetrahvinõue. Frantsiisilepingu p. 12.6 kohane leppetrahvinõue 10 000 eurot puudub, kuna võlgnik ei ole konfidentsiaalsuskohustust rikkunud. Frantsiisilepingu punktides 16.4 ja 16.5 sätestatud rikkumisi ei ole võlgnik toime pannud, mistõttu puudub alus sama lepingu punktis 16.6 sätestatud leppetrahvi nõudeks. “SUSHI CAT” kaubamärki ei ole võlgnik pärast frantsiisilepingu lõppemist kasutanud ja võlausaldaja on ise keeldunud nüüd nõutavate sümboolika/materjalide vastu võtmisest. Võlausaldaja on olnud VÕS § 119 lg. 1 järgses vastuvõtuviivituses. Võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid, et on võlgnikku rikkumistest ja kavatsusest leppetrahvi nõuda eelnevalt mõistliku aja jooksul informeerinud (VÕS § 159 lg. 2). Leppetrahvi summad ületavad ilmselt tegelikku kahju ja neid tuleb vähendada. Võlausaldaja ei ole isegi selgitanud, millega seoses ta kahju kannatanud on. Samuti esitas võlausaldaja samade väidetavate intellektuaalomandi rikkumiste, mille osas ta nüüd leppetrahvinõudeid esitab, kuriteoteate Põhja Ringkonnaprokuratuuri, mille osas aga kriminaalmenetlus alustamata jäeti. Ka valdavalt kriminaalõigusega tegelevate menetlejate seisukohalt olid võlausaldaja väited võlgniku väidetavate rikkumiste kohta ebaselged. Võlgnik tagastab võlausaldajale laenu igakuiselt vastavalt 16.08.2011 kokkuleppe punktile
põhjendatult vastu vaielnud, nõude suuruse olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. VÕS § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg. 1 p. 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Asjaolu, et lepinguliste kohustuste täitmise üle pooled vaidlevad, kinnitab Harju Maakohtu 30.05.2012 määrus tsiviilasjas 2-12-10893, Sushi Cat Planet OÜ 14.03.2012 pankrotiavaldus, Sushi Kitty OÜ 13.05.2013 apellatsioonkaebus tsiviilasjas 2-11-62796, Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2013 määrus tsiviilasjas 2-11-6279, kohtukutse Tallinna Ringkonnakohtu istungile tsiviilasjas 2-11-62796, Põhja Ringkonnaprokuratuuri 23.02.2012 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis. Seega on pankrotiavalduse aluseks olevad asjaolud osaliselt vaidlusküsimused tsiviilasjas 2-11-62796. Harju Maakohus on 12.04.2013 võlausaldaja hagi rahuldanud ja mõistnud võlgnikult võlausaldaja kasuks välja 6480, 84 eurot. Õige on see, et kohtuotsus ei ole jõustunud ja sellest ei nähtu selle kohene täidetavus. Võlgnik kohtuotsusega ei nõustunud ja esitas 13.05.2013 maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse täielikult ja tsiviilasja lahendist ning apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt on vaidluse all võlausaldaja poolse 05.12.2011 frantsiisilepingu ülesütlemise kehtivus, ja võlausaldaja ja võlgniku vahelise laenusuhte jätkuv kehtivus. Seega ei ole õige pankrotiavalduses toodud väide, et võlausaldaja pankrotiavalduses märgitud nõue vaidluse all ei ole. Pankrotiavalduses toodud jõustumata kohtulahend ei ole pooltele siduv ega saa olla täitedokumendiks, kuivõrd apellatsioonkaebus on võetud Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse, sealjuures on istung määratud 28.10.2013. Vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lõikele 1 peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Võlausaldaja ei ole avalduses ja sellele lisatud dokumentides oma nõuet piisavalt tõendanud. Võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võib võlausaldaja PankrS § 10 lg. 2 p. 1 kohaselt muu hulgas tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja ei ole avalduses põhjendanud ega põhistanud piisavalt, et võlgniku ettevõtte on maksejõuetu. Maksejõuetusele on viidatud vaid üldsõnaliselt toetudes väitele, et võlgnik ei ole reageerinud pankrotihoiatusele. Pankrotimenetlus tuleb võlausaldaja avalduse alusel jätta algatamata, kohaldades PankS § 15 lg. 2 p. 1, sest võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu, võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 1 lg. 2 mõttes ja nõude üle tuleb vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vaidlust ei ole mitte laenu üleandmise osas, vaid lepingu ülesütlemise ja laenu tagastamise üle, mis on selgeks vaidlemata hagimenetluses. Leppetrahvinõuete aluseks olevad asjaolud on samuti vaidluse all Tallinna Ringkonnakohtu menetletavas tsiviilasjas 2-11-62796, mistõttu ei ole leppetrahvinõuded selged. Määruskaebus Võlausaldaja palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja kuulutada välja võlgniku pankrot.
Asjaolu, et võlgnik on Harju Maakohtu 12.04.2013 otsusega tsiviilasjas 2-11-62796 apellatsiooni korras vaidlustanud, ei oma pankrotimenetluse kontekstis mitte mingit tähendust. Tegemist on iseseisva nõudega. Samuti ei ole tsiviilasja 2-11-62796 objektiks frantsiisilepingu ja laenukokkuleppe lõpetamine, nagu võlgnik pankrotiistungil kohut segadusse viies mainis. Pankrotiavaldusele lisatud sihtotstarbelise laenu sisu detailselt kirjeldava tabeli on jätnud kohus tähelepanuta olgugi, et tabelis kohtuotsusega väljamõistetud summat ei eksisteeri. Kohus on samuti jätnud tähelepanuta asjaolu, et võlgnik ignoreerib täielikult oma dokumentide esitamise kohustust, tagastab laenu suvalistel kuupäevadel ja suvalistes summades, samas eksitab pahatahtlikult kohut alusetu väitega, nagu frantsiisileping (ning selle lahutamatuks osaks olev laenu kokkulepe) oleks tänaseni kehtiv. Samuti väidab võlgnik alusetult, et pole leppetrahvinõudeid võlausaldaja käest kätte saanud mõistliku aja jooksul, kuigi võlausaldaja on vastavad leppetrahvi nõuded võlgnikule esitanud koheselt peale frantsiisilepingu ja laenu kokkuleppe ülesütlemist, mille kättesaamist on võlgnik ise sõnaselgelt tunnistanud. Muuhulgas esitas võlgnik vastuväite pankrotiavaldusele ca 1 tund enne kohtuistungi algust, mis selgelt näitab võlgniku suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Vastus määruskaebusele Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Edasine menetluse käik Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et kohtumäärus on seaduslik ja määruskaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja 659 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kohus jätab PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt võlgniku vastuväited pankrotiavaldusele tuleb lugeda põhjendatuks ning vaidlus nõude üle kuulub lahendamisele hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Nõue ei ole selge, kuna poolte vahel on vaidlus nii faktilistes asjaoludes kui kohalduvas õiguses. Nõudega seotud asjaolud tuleb tuvastada, mis PankrS § 2 kohaselt ei kuulu pankrotimenetluse ülesannete hulka, vaid mille üle kohus saab otsustada hagimenetluses. Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata. Poolte esitatud väited on vastukäivad ning kohtul puudub alus eelistada ühe poole seisukohti ja tõendeid a priori teise poole omadele. Pooltevaheliste suhete ning õigusliku olukorra väljaselgitamine, sh nõude olemasolu kindlakstegemine, eeldab asjaolude tuvastamist ja
õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Sisulised vaidlused nõuete olemasolu üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul ka kohustus käsitleda pankrotimenetluse algatamise menetlusstaadiumis tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Seadusest ei tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse või ebaselguse üle. Nõude selguse või ebaselguse hindamine pankrotimenetluse algatamise eeldusena on seetõttu kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kohtul on nõude põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolus või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid, mis eeldab asja lahendamist hagimenetluses. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus käesolevas asjas oma kaalutlusõiguse piire ületanud.
Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.