Kohtu nimetus
Harju Maakohus, Kentmanni Kohtumaja
Kohtuniku nimi
Liili Lauri
Määruse tegemise aeg ja koht
28.06.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-28314
Tsiviilasi
pankrotiavaldus väljakuulutamiseks
Menetlustoiming
Ajutise halduri nimetamata jätmine ja menetluse lõpetamine
Menetlusosalised ja nende
Võlausaldaja: XXXOÜ, registrikood XXX, asukoht XXX Võlausaldaja esindaja XXX, e-post: XXX Võlgnik: XXXOÜ, registrikood XXX asukoht XXX Võlgniku esindaja XXX, e-post: XXX
esindajad
pankroti
Resolutsioon. Mitte algatada XXXOÜ pankrotimenetlust, jätta ajutine pankrotihaldur nimetamata lõpetada tsiviilasjas nr 2-13-28314 menetlus.
ja
Menetluskulude jaotus. Jätta menetluskulud täies ulatuses võlausaldaja XXXOÜ, kanda. Kohtumääruse peale edasikaebe kord ja tähtajad. Käesoleva määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik määruskaebuse esitada Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast päevast (PankrS § 15 lg 3, TsMS § 661 lg 2).
Võlausaldaja pankrotiavaldus (tlk 1-9). Võlausaldaja ja temaga seotud isikute XXXOÜ, XXX OÜ, XXX OÜ, XXX, XXX ning võlgniku vahel oli 16.08.2011 sõlmitud frantsiisileping. Lepingu kohaselt võimaldas võlausaldaja võlgnikul oma äritegevuses tasu eest ajalise kehtivuspiiranguga kasutada võlausaldaja väljatöötatud “XXX” toitlustusasutuste töö korraldamise, juhtimise ning teenuste osutamise süsteemi ning eelnevaga seotud õiguste ja teabe kogumit, mh kaubamärki, oskusteavet, intellektuaalset omandit, sisekujundust jms. Võlausaldaja leidis võlgnikule sobivad ruumid XXX, osutas võlgnikule abi ruumide remontimisega seoses, aitas korraldada ehitusjärelevalvet, hankis võlgnikule eridisainiga sisustuse ning sisseseade ja viis läbi võlgniku töötajate koolituse. Lepingu kohaselt pidi kõigi nimetatud toimingutega seotud kulud kandma võlgnik (p-d 5.1.4, 5.1.6, 5.1.7). Võlgnikul ning võlgniku juhatuseliikmetel vahendid registreeritud kaubamärgi “XXX” frantsiisirestorani käivitamiseks puudusid, võlausaldaja tasus nimetatud kulud võlgniku ning temaga seotud juhatuseliikmete eest. Pooled mõistsid seda frantsiisisuhtes antud sihtotstarbelise laenuna, mille tagastamine on reguleeritud 16.08.2011 laenu kokkuleppes p.15, mille sisu käidi läbi ka hagimenetluses (tsiviilasi 2-1162796). Tulenevalt võlgnikupoolsetest korduvatest tõsistest lepingu- ja seaduserikkumistest ütles võlausaldaja peale mitmeid meeldetuletusi, hoiatusi ja leppetrahvide mittetasumist lepingu ning kokkuleppe 05.12.2011 teatega erakordselt üles, lepingu ning kokkuleppe kehtivuse viimaseks päevaks oli 31.12.2011, see on tuvastanud ka Harju Maakohtu 12.04.2013 otsuses, tsiviilasjas nr 2-11-62796. Võlausaldaja on võlgnikule saatnud peale lepingu lõppemist kolmel korral leppetrahvi nõude (17.01.2012, 15.05.2012 ja 24.04.2013) ning 18.05.2013 pankrotihoiatuse, mille võlgnik sai kätte 20.05.2013. Seoses laenu kokkuleppe ülesütlemisega 31.12.2011 jagunevad võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevad nõuded võlgniku vastu 1) leppetrahvideks ja 2) tagastamata laenuks. Alates 01.01.2012 on sissenõutav leppetrahv 499 000 eurot, mille suuruse kohta puudub vaidlus ja vastavalt lepingu punktile 8 on võlgnikul frantsiisilepingu kehtivuse ajal 30.06.2010 31.12.2011 ning ühe aasta jooksul pärast lepingu lõppemist keelatud osutada enda ettevõtte või töötajate kaudu võlausaldajale konkurentsi. Nimetatud kohustuse jätkuva rikkumise korral on võlausaldajal lepingujärgselt õigus nõuda leppetrahvi summas kuni 10 000 eurot vastavalt lepingu punktile 8.4. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisel kohustub punkt 12.6 järgselt võlgnik maksma võlausaldajale leppetrahvi 10 000 eurot iga avastatud rikkumise korral ning vastav kohustus kehtib pärast lepingu lõppemist tähtajatult. Lepingu punktide 16.4. ja 16.5. kohaselt on võlgnik lepingu lõppemise kuupäevast (s.o 31.12.2011) kohustatud lõpetama “XXX” kaubamärgi ning sümboolika igasuguse kasutamise viivitamatult, eemaldama tegevuskohast ja hävitama või tagastama võlausaldajale kogu kasutuseloleva “XXX ” sümboolika (vajadusel värvima seinad jms), tagastama manuaali ning lepingu punktis 12.1. nimetatud materjalid. Sellise kohustuse rikkumise eest on punkti 16.6. kohaselt võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi 1 000 eurot iga viivitatud päeva eest. Poolte vahel puudub vaidlus, et võlgnik lõpetas „XXX“ kaubamärgi kasutamise alles 30.04.2012. Võlgniku ütles ka omalt poolt lepingu üles 13.01.2012, samas kasutas võlgnik oma äritegevuses „XXX“ kaubamärki lubamatult ning ebaseaduslikult 4 kuud. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest, lepetrahvi nõuetest ja hoiatustest jätkab võlgnik lepingu punktist 8. tulenevate kohustuste rikkumist, pakkudes võlausaldajale konkurentsi sushibaari „XXX“ nime all. Endisel “XXX” sushibaari aadressil XXX, Tallinn kasutab võlgnik alates 01.05.2012 tänase päevani “XXX” kaubamärgile kuuluvaid siseelemente ja sümboolikat. Samuti kuritarvitab võlgnik rängalt siiani ka konfidentsiaalsuskohustust, kasutades oma äritegevuses võlausaldajalt õpitud ning maha kopeeritud teadmisi ning ärisaladusi. Frantsiisileping on lõppenud alates 01.01.2012 tulenevalt selle ülesütlemisest võlausaldaja poolt, mida tuvastatud ka Harju Maakohtu 12.04.2013 otsuses. Võlgnik on kohustatud täitma frantsiisilepingu punkte 8, 16.4 ning 16.5
ning lõpetama kaubamärgiõiguste rikkumise ning konkurentsi osutamise ning konfidentsiaalsuskohustuse kuritarvitamise viivitamatult. Tulenevalt eelnimetatud rikkumistest nõuab võlausaldaja arve nr 1303 alusel lepingu punktide 8.4. ja 16.6 kohaselt võlgnikult seisuga 24.04.2013 korduvat leppetrahvi kokku summas 499 000.- eurot (10 000 + 10 000 + 479 päeva x1000 eurot/päev). Kuigi frantsiisilepingust tulenevate kohustuste rikkumisega on võlgnik võlausaldajale tekitanud kahju summas, mis ületab nõutud leppetrahvi, piirdub võlausaldaja nii pankrotihoiatuses kui ka –avalduses antud leppetrahvide nõudega. Sihtotstarbeline laen 16 378.09 eurot seisuga 18.05.2013 on võlausaldaja ja temaga seotud isikute poolt võlgnikule ning võlgniku juhatuseliikmetele antud lepingu lisaks oleva laenu kokkuleppega. Ajavahemikus 26.11.2010 - 09.06.2011 kandis XXXOÜ võlgniku arvelduskontole laenuna üle kokku 8 020,77 eurot. Ühtlasi tegi XXXOÜ võlgniku eest XXX remonditööde ja sisseseade jms vahendite eest kolmandatele isikutele makseid kokku summas 5 058 eurot. Perioodil 19.11.2010.a – 09.08.2011.a kandis XXXOÜ (ning viimase juhatuse liige XXX) võlgniku arvelduskontole laenuna 6 399,06 eurot ning kandis võlgniku eest kulutusi summas 4 318 eurot. XXXOÜ kandis perioodil 14.12.2010 – 11.02.2011 võlgniku arvelduskontole laenuna kokku 1 446,94 eurot. XXX on võlgnikule 05.01.2011 ja 21.02.2011 ülekannetega laenu välja maksnud summas 1 500 eurot. Samuti on nimetatud isik võlgniku eest teinud kulutusi kokku summas 669 eurot. Kõik vastavad nõuded on loovutatud XXXOÜle 01.10.2011 millest on võlausaldajat teavitatud. Arvelduskontodelt on võlgnikule laenuna välja makstud 17 366,77 eurot (=8 020,77 + 6 399,06 + 1 446,94 + 1 500 = 17 366,77). Võlgniku eest on arveid tasutud kogusummas 10 045 eurot ehk vastavas ulatuses on samuti võlausaldaja võlgnikule laenu andnud. Vastavalt kokkuleppe p-le 15 on pooled kokku leppinud, et võlausaldaja ja võlausaldajaga seotud isikud on võlgnikule andnud laenu ligikaudu 25 000 eurot. Laenusumma kohustus võlgnik lepingu kehtivuse ajal tagastama võlausaldaja Swedbank AS-s asuvale arvelduskontole igakuiste maksetena alates 15.11.2011 iga kuu. Makse suurus lepiti kokku 3 % võlgniku maksele eelneva kuu käibest, kuid mitte vähem kui 300 eurot. Võlgnik on laenu tagasimakseid teinud perioodil 15.11.2011 – 31.05.2013 kogusummas 7358,68 eurot, jätkates tasumist ka peale lepingu ülesütlemist 01.01.2012 kuni tänaseni. Võlgnik ei ole esitanud igakuiseid käibearuandeid lepingu punkti 4.4 ja 10.3 kohaselt. Varade ja seadmete nimekirja esitamise tähtaeg oli kokkuleppe punkt 4 kohaselt hiljemalt 26.08.2011, mida ka peale seda kuupäeva siiani võlausaldaja pole saanud. Võlgnik ei olnud rikkumisi lõpetanud 14 päeva jooksul ega asunud kõrvaldama rikkumisi tagajärgi, mistõttu oli võlausaldajal õigus leping p 15.4 (b) alusel erakorraliselt üles öelda. Võlausaldaja palus ülesütlemisavalduses tagastada laenu summas 26 332 eurot hiljemalt 31.12.2011. Laenu mittetasumisel osundas võlausaldaja alternatiivsele võimalusele võlgnikul anda võlausaldajale üle XXX toimiv äritegevus, sh üürileping. Eelnevaga viitas võlausaldaja Kokkuleppes nimetatud nn exit claus’i kohaldamisele. Võlgnikule antud laen oli sihtotstarbeline ja võlgniku õigus laenu kasutada oli seotud pooltevahelise frantsiisisuhte kehtivusega. Võlgniku laenu tagastamise kohustus oli otseselt seotud lepingu kehtivusega, tuleneb muu hulgas lepingu pdest 16.2 ja 16.3 ning kokkuleppe p-st 15, olukorras, kus leping öeldakse erakorraliselt üles, muutub võlgniku laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks. Kui võlgnik annab võlausaldajale pärast lepingu erakorralist ülesütlemist üle XXX äritegevuse, loetakse laen sellega tasutuks. Võlgnik ei ole laenu tasaarvelduseks soostunud äritegevust võlausaldajale üle andma ja kohustub laenu täies ulatuses tagastama alates lepingu (ja laenu) ülesütlemisest 01.01.2012. Kui eeldada, et laenu kokkulepe ei sisaldunud lepingus (võlausaldaja sellega ei nõustu), saab sellegipoolest väita, et laenuleping on poolte vahel sõlmitud. Seaduses ei ole laenulepingutele ette nähtud kohustuslikku vormi, mistõttu võib laenulepingu sõlmida ka näiteks suuliselt. Seega saab väita, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping (laenu tingimusi täpsustati hiljem kokkuleppe p-s 15, samuti on sel teemal arvukad meilivahetused),
mille alusel laenasid võlausaldaja ja temaga seotud isikud lepingus nimetatud kulude finantseerimiseks võlgnikule raha. Kõik laenulepingu tingimused, mida ei ole fikseeritud kokkuleppe punktis 15, tulenevad sellisel juhul seadusest. 05.12.2011 kuupäevaga dateeritud ülesütlemisavalduses on võlausaldaja laenulepingu üles öelnud VÕS § 196 alusel. Arvestades laenu seost pooltevahelise frantsiisisuhtega ning Lepingu erakorralist ülesütlemist võlgniku rikkumiste tõttu, ei saanud võlausaldajalt kõiki asjaolusid ja mõlemapoolseid huvisid arvestades mõistlikult nõuda laenusuhte jätkamist. Sel meelel on ka Harju Maakohus oma 12.04.2013 otsuses. Lisaks kõigele muule, ei ole võlgnik tasunud ka seadusest tulenevat intressi. Seega on võlausaldaja ja võlgniku vahelised lepingulised suhted eelpool viidatud ülesütlemisavaldusega üles öeldud ja sellega seoses on muu hulgas sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustus seni tasumata laen täies ulatuses tagastada. Poolte vahel ei ole kokkulepet, et võlgnik võiks pärast laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist jätkata laenu tagastamist samal viisil nagu lepinguliste suhete kehtivuse ajal. Sellegi poolest on võlgnik jätkanud laenu tagasimaksmist endale sobivatel kuupäevadel ning endale sobivate summadega. Viimane tagasimakse toimus võlgniku poolt 16.05.2013. Seda pärast 12.04.2013 kohtuotsust, kus kõigile arusaadavalt on kohus väljendanud, et nii laen kui ka frantsiisileping on kohe kindlasti üles öeldud seisuga 01.01.2012. Kui lähtuda võlgniku jätkuvate väidete õigsusest, et leping ja laenu kokkulepe ei olnud seotud ning lepingu ülesütlemine ei mõjutanud laenu kokkulepet (võlausaldaja eelnevate väidetega ei nõustu), siis saab ikkagi väita, et laenuleping on lõppenud. Vastavat soovi on võlausaldaja sõnaselgelt avaldanud oma 05.12.2011 kuupäevaga dateeritud ülesütlemise teates. Laenusuhte erakorralise ülesütlemise tõttu on võlgniku laenu tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks. Võlgnik ei ole siiani kogu laenusummat täies ulatuses tagastanud. Laenu tagastamise kohustus on sissenõutavaks muutunud 01.01.2012. Kuigi pooltevaheline laenusuhe oli seotud frantsiisisuhte kehtivusega ja laen tulnuks tagastada 01.01.2012 (ehk alates hetkest, mil Leping loeti ülesöelduks ja muutus sissenõutavaks laenu tagastamise kohustus), siis ka juhul, kui võlgnik peaks asuma seisukohale, et laen ja leping ei olnud omavahel seotud (mh laenu tagastamise tähtaja osas) ning 05.12.2011 avaldus lepingu ja laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli tühine siis ka sellisel juhul saaks pooltevahelise laenusuhte lugeda ülesöelduks ja võlgniku kohustuse laen tagastada, saabunuks. Juhul, kui käsitleda laenusuhet näiteks tähtajatuna ja 05.12.2011 avaldust laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tühisena (võlausaldaja ning ka kohtunik Indrek Soots oma kohtuotsuses on veendunud, et laenu tagastamise tähtaeg oli seotud frantsiisilepingu kehtivusega ja 05.12.2011 ülesütlemise avaldus oli kehtiv, siis saaks sellegi poolest asuda seisukohale, et võlgniku kohustus laen tagastada, on muutunud sissenõutavaks. Laenukohustus on 16 378,09 eurot, mis tuleneb võlausaldaja poolt laenu ülekannetest võlgniku arvelduskontole ehk 17 366,77 eurot ja hagiavalduse 12.04.2013 resolutsioonist tsiviilasjas 2-11-62796, kus hagialuseks olev põhinõue 6370 eurot on määratud maksmisele. Kokku on 23 736,77 eurot, millest võlgnik on juba tagastanud 7358,68 eurot. Võlgniku vastuväited. Võlgnik on esitanud pankrotiavaldusele vastuväited (tlk 89-96) ning leiab, et võlausaldaja nõue ei ole selge. Võlgniku esindaja palub jätta pankrotimenetlus algatamata. Võlgnik leiab, et võlausaldajal puudub tema suhtes sissenõutav nõue, laen ei ole koheselt sissenõutav ja leppetrahvinõuded on alusetud. Võlausaldaja on varasemalt esitanud võlgniku suhtes vähemalt ühe samasisulise pankrotiavalduse. Harju Maakohus tegi 30.05.2012 määruse tsiviilasjas 2-12-10893, millega jättis võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, ajutise halduri nimetamata ja kõik menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldaja ei esitanud viidatud kohtumäärusele kaebust ja see on jõustunud. Nimetatud pankrotimenetluse aluseks
oli võlausaldaja 14.03.2012 pankrotiavaldus. Kohtumääruses ja pankrotiavalduses on jälgitav, et pankotiavaldus esitati samuti laenu kohese tasumise nõudes, viidati samadele kokkulepetele, nende väidetavale lõppemisele ja sealt tulenevatele nõuetele. Samuti nähtuvad kohtumäärusest võlgniku põhilised vastuväited ja need ei ole muutunud. Kohtumääruses leidis kohus, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja tuleb lahendada hagimenetluses. Võlgnik ei näe põhjust, miks peaks analoogilise pankrotiavalduse suhtes kohtu seisukohta täna olema erinev. Kohtumenetluse reeglite seisukohalt osundab võlgnik TsMS § 428 lg 1 p-le 2, mille kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui samade poolte vahel on sama vaidluse osas jõustunud lahend. Vähemalt väidetavale laenuvõlgnevusele tuginevas osas ei saa sisult sama pankrotiavaldust lõputult menetleda. Võlgnikule on teada, et võlausaldaja on võlgniku suhtes algatanud ka tsiviilasja 2-12-31653, kuid selle sisu ei ole võlgnikule teada. Võlgnik oletab, et tegemist võib samuti olla pankrotiavaldusega. Tsiviilasja 2-11-62796 toimiku maht ületab 700 lehekülge, mille põhisisu on poolte väga mahukad menetlusdokumendid koos kümnete kui mitte sadade lisadega. Võlgnik ei pea otstarbekaks esitada kõiki nimetatud dokumente ja lisasid pankrotiavalduse menetlemiseks kohtule. Leppetrahvinõuetel kogusummas 499 000,00 eurot puudub alus. Frantsiisilepingu p 8 kohased tegevuspiirang ja seda tagav leppetrahv 10 000,00 eurot ei kohaldu, kuna frantsiisilepingu lõppemine oli tingitud frantsiisiandja poolsest lepingu rikkumisest (frantsiisilepingu p 8.3). Võlgniku käsitluses ütles frantsiisilepingu üles tema, mitte võlausaldaja. Võlausaldajal puudub seega leppetrahvinõue. Frantsiisilepingu p 12.6 kohane leppetrahvinõue summas 10000,00 eurot puudub, kuna võlgnik ei ole konfidentsiaalsuskohustust rikkunud. Frantsiisilepingu p 16.4 ja 16.5 sätestatud rikkumisi ei ole võlgnik toime pannud, mistõttu puudub alus sama lepingu p 16.6 sätestatud leppetrahvi nõudeks. XXX kaubamärki ei ole võlgnik pärast frantsiisilepingu lõppemist kasutanud ja võlausaldaja on ise keeldunud nüüd nõutavate sümboolika / materjalide vastu võtmisest. Võlausaldaja on olnud VÕS § 119 lg 1 järgses vastuvõtuviivituses. Võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid, et on võlgnikku rikkumistest ja kavatsusest leppetrahvi nõuda eelnevalt mõistliku aja jooksul informeerinud (VÕS § 159 lg 2). Leppetrahvi summad ületavad ilmselt tegelikku kahju ja võlgnik palub neid vähendada. Võlausaldaja ei ole isegi selgitanud, millega seoses ta kahju kannatanud on. Samuti esitas võlausaldaja samade väidetavate intellektuaalomandi rikkumiste, mille osas ta nüüd leppetrahvinõudeid esitab, kuriteoteate Põhja Ringkonnaprokuratuuri, mille osas aga kriminaalmenetlus alustamata jäeti. Ka valdavalt kriminaalõigusega tegelevate menetlejate seisukohalt olid võlausaldaja väited võlgniku väidetavate rikkumiste kohta ebaselged. Võlgnik tagastab võlausaldajale laenu vastavalt kokku lepitule. Võlgnik tagastab võlausaldajale laenu igakuiselt vastavalt 16.08.2011 kokkuleppe punktile 15. Selle väite kinnituseks lisab võlgnik andmed oma müügikäivete ja laenumaksete kohta. Menetluse käik. Kohus on pidanud 21.06.2013 korraldava istungi (tlk 127) menetluse algatamise otsustamiseks, võlgnik ei vaidlusta, et on pankrotihoiatuse saanud.
Kohtumääruse põhjendused.
Kohus asub seisukohale, tutvudes esitatud avaldusega, sellele lisatud dokumentidega ja kuulates ära eelistungil võlgniku, et esitatud nõude alusel ei ole võimalik algatada pankrotimenetlust ja ajutine pankrotihaldur tuleb jätta nimetamata. Pankrotiavalduse kohaselt tulenevalt võlgnikupoolsetest korduvatest tõsistest lepingu- ja seaduserikkumistest ütles võlausaldaja peale mitmeid meeldetuletusi, hoiatusi ja leppetrahvide mittetasumist lepingu ning kokkuleppe 05.12.2011 teatega erakorraliselt üles. VÕS § 398 lg 1 kohaselt, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenuandja võib tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Võlausaldaja on ka käsitlenud 05.12.2011 avaldust, kui laenulepingu korralise ülesütlemise avaldust, mil muutunuks laenu tagastamise nõue, arvestades seaduses ettenähtud etteteatamistähtaega, sissenõutavaks alates 06.02.2012. Kohtu hinnangul nõue ei ole selge ja tekkinud tsiviilõiguslik vaidlus kuulub lahendamisele hagimenetluses. Võlgniku suhtes ei ole võimalik rakendada pankrotimenetlust enne, kui on vaieldud hagimenetluse korras läbi pankrotiavalduse aluseks olevad asjaolud ja rahalise summa sissenõutavus. Võlausaldaja on kohtule esitanud 16.08.2011 allkirjastatud lepingu, kus on kajastatud leppetrahvisummad, 16.08.2011 allkirjastatud kokkuleppe tähtajatu laenu tagastamise tingimused osas, 01.10.2011 aktiga üle antud laenu alusdokumendid, sealjuures viidates asjaolule, et võlgnik on laenu osaliselt tasunud seisuga 16.05.2013, summas 7358,68 eurot. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik ei ole 18.05.2013 esitatud pankrotihoiatusele, vastanud ega vastu vaielnud, ei ole püsiva maksejõuetuse hindamisel määrav. Kohus hinnates võlgniku vastuväiteid leiab, et käesolev laenulepingust tulenev vaidlus tuleb lahendada väljapool pankrotimenetlust hagimenetluses, mistõttu ei ole alust algatada pankrotimenetlust. Kohus asub seisukohale, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud, nõude suuruse olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Asjaolu, et lepinguliste kohustuste täitmise üle pooled vaidlevad kinnitab Harju Maakohtu 30.05.2012 määrus tsiviilasjas 2-12-10893, XXXOÜ 14.03.2012 pankrotiavaldus, XXXOÜ 13.05.2013 apellatsioonkaebus tsiviilasjas 2-11-62796, Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2013 määrus tsiviilasjas 2-11-6279, kohtukutse Tallinna Ringkonnakohtu istungile tsiviilasjas 2-11-62796, Põhja Ringkonnaprokuratuuri 23.02.2012 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatis. Seega nõustub kohus võlgniku esindajaga, et pankrotiavalduse aluseks olevad asjaolud on osaliselt vaidlusküsimused tsiviilasjas 2-11-62796. Harju Maakohus on 12.04.2013 võlausaldaja hagi rahuldanud ja mõistnud võlgnikult võlausaldaja kasuks välja 6 480,84 eurot (tlk 31). Õige on see, et kohtuotsus ei ole jõustunud ja sellest ei nähtu selle kohene täidetavus. Võlgnik kohtuotsusega ei nõustunud ja esitas 13.05.2013 maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse täielikult ja tsiviilasja lahendist ning apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt on vaidluse all võlausaldaja poolse 05.12.2011 frantsiisilepingu ülesütlemise kehtivus, ja võlausaldaja ja võlgniku vahelise laenusuhte jätkuv kehtivus. Seega ei ole õige pankrotiavalduses toodud väide, et võlausaldaja pankrotiavalduses märgitud nõue vaidluse all ei ole. Kohus nõustub võlgnikuga, et pankrotiavalduses toodud jõustumata kohtulahend ei ole
pooltele siduv ega saa olla täitedokumendiks, kuivõrd apellatsioonkaebus on võetud Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse, sealjuures on istung määratud 28.10.2013. Vastavalt PankrS § 10 lg-le 1 peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Võlausaldaja ei ole käesolevas avalduses ja avaldusele lisatud dokumentides oma nõuet piisavalt tõendanud. Võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks võib võlausaldaja PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt muu hulgas tugineda asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus leiab, et avaldaja ei ole avalduses põhjendanud ega põhistanud piisavalt, et võlgniku ettevõtte on maksejõuetu. Maksejõuetusele on viidatud vaid üldsõnaliselt toetudes väitele, et võlgnik ei ole reageerinud pankrotihoiatusele. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast ajutine, PankrS § 15 lg 2 p 4 kohaselt jätab kohus pankrotiavalduse võlausaldaja avalduse alusel algatamata, kui võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Võlgnik on esitanud kirjalikud dokumendid oma varalise seisundi kohta, tõendamaks, et tema vara ületab kohustusi. Kohtu hinnangul tuleb jätta pankrotimenetlus võlausaldaja avalduse alusel algatamata, kohaldades PankS § 15 lg 2 p 1, sest võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu, võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust PankrS § 1 lg 2 mõttes ja kohus leiab, et nõude üle tuleb vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Vaidlust ei ole mitte laenu üleandmise osas, vaid lepingu ülesütlemise ja laenu tagastamise üle, mis on selgeks vaidlemata hagimenetluses. Leppetrahvinõuete aluseks olevad asjaolud on samuti vaidluse all Tallinna Ringkonnakohtu menetletavas tsiviilasjas 2-11-62796, mistõttu ei ole leppetrahvinõuded selged. Kohus juhib tähelepanu, et võlausaldaja on pankrotiavalduses viidanud PankS § 10 lg 2 (avalduses ekslikult lg 1) p 2, mil võlgniku suhtes täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada, kuid avalduse juurde ei ole lisatud täitemenetlust puudutavaid dokumente. Kuivõrd avaldusele oli lisatud pankrotihoiatus, lähtub kohus PankrS § 10 lg 2 p 1. Võlgniku vastuväited võlausaldaja lepingulise esindaja volituste osas jätab kohus tähelepanuta, võlausaldaja esindaja XXXon märkinud end lepinguliseks esindajaks, mitte seaduslikuks. Tema volitusi kinnitab Sven –Olof Englundi, kui juhatuse liikme kinnitatud volikiri (tlk 126). Menetluskulud. Vastavalt PankrS § - le 15 lg 4 kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kuivõrd pankrotiavalduse alusel ei ole võimalik ajutise halduri nimetamine, tuleb menetluskulu täies ulatuses jätta võlausaldaja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib
TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Liili Lauri kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.