Eesti Vabariigi nimel
Kohtuasja number
2-12-55753
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. september 2013, Jõhvi
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Evi Kool
Kohtuasi
S. T. hagis Eesti Energia Kaevandused AS vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Hagihind
10 000 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
08. aprill 2013
Menetlusosalised
Hageja:
S. T. (IK xxx, xxx) Vandeadvokaat Kaido Kooga
Hageja esindaja:
Kostja:
K. Kooga Advokaadibüroo, Rakvere 5 a, 41531 Jõhvi; e-post: [email protected]) Eesti Energia Kaevandused AS (RK xxx, Jaama 10, 41533 Jõhvi)
S. T. hagi rahuldada osaliselt.
Menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (40% : 60%): 40 % S. T. menetluskuludest kannab Eesti Energia Kaevandused AS, 60% Eesti Energia Kaevandusaed AS menetluskuludest kannab S. T..
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hüvitise määramisel tuleb hinnata mittevaralise kahju ulatust, iseloomu ja olulisust, kahju tekitamise asjaolusid, rikkuja süü astet, tema käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist. Tööõnnetuse põhjustamise eest on osaliselt vastutav ka töötaja ise, arvestades tema rasket hooletust (Tartu Ringkonnakohtu 12.10.2012 otsus tsiviilasjas 2-10-20134). Tööõnnetuse põhjustas hageja enda hooletus, millega kaasnes tervisekahju tekkimine ning osaliselt kostjapoolne tegevus, mis väljendus pigem tegevusetuses. Kostja lisab, et hageja on saanud lisaks varalisele igakuisele kahjuhüvitisele veel ühekordset hüvitist summas 4 441, 14 eurot, mida võib käsitleda mittevaralise kahju hüvitisena, kuna see kohustus tuleneb tööõnnetuse ajal kehtinud kollektiivlepingust kvalifitseerudes nimetuse alla „ühekordne toetus“ ning seda ei saa võtta kui varalist kahjuhüvitist. Kostja ei ole toime pannud selliseid tegusid, mis annaks aluse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja rahuldamiseks. Varalise kahju hüvitist tasub kostja hagejale juba igakuiselt niikuinii. Kostja leiab, et hageja on oma tervise kohta esitatud andmetega kohut eksitanud, sest käesoleval ajal töötab hageja Maximas ja on suuteline füüsilist tööd tegema. Kostja juhib tähelepanu sellele, et iga tööõnnetusega kaasnevad ka kulud tööandja jaoks (tööõnnetuse uurimisel kulutatud aeg, juhtkonna kulutatud tööaeg, õnnetusest tingitud koolitusele kulutatud aeg, ettevõtte siseselt kannatanu asendamine, kõrvalseisjate nt ettevõtte uurimiskomisjoni kaotatud tööaeg). Kõik kulud, mis on seni seotud S. T. tööõnnetuse toimumise ning selle tagajärgedega on kokku suurusjärgus ca 25 000 eurot. Kui see jaotada pooleks arvestades süü jagunemist, oleks 50% ulatuses ehk 12 500 eurot pidanud kandma hageja. Kostja teeb hagejale ettepaneku leppida kokku mittevaralise kahju hüvitises summas 2000 eurot. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
KOHTUISTUNG 08.04.2013
Kohus rahuldab hagi osaliselt.
VÕS § 134 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise erisused.
Üldjuhul lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralist kahju nõuda ei saa. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (VÕS § 134 lg 1). S. T.le kahju tekitamisel rikkus tööandja töölepingust tulenevat kohustust, ei taganud ohutuid töötingimusi. Antud kohustuse eesmärk on üheselt ära hoida töötaja tervise kahjustamine. Seega on hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue VÕS § 134 lg 1 tulenevalt lubatav. Isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma (VÕS § 134 lg 2) ning hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Tsiviilasjas nr 2-10-20134 leidis ringkonnakohus, et pooled on vastutavad hagejal kehavigastuse tekitamises 50% : 50% ning vastavalt sellele vähendas maakohtu mõistetud kostjalt väljamõistetud varalise kahju hüvitist.
kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08 p 11-13, 3-2-1-73-13 p 13) Seega antud juhul, ei pea S. T. iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama muud peale kehavigastuse tekkimise. Hüvitise suurus aga oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Järelikult on hageja huvides tõendada seda kui tõsine on talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus.
Hageja taotleb mittevaralise kahju hüvitist 10 000 eurot.
Kostja arvates on hüvitise nõue liiga suur. Kostja pakkus hagejale kompromissina 2000 eurot. Hageja sellega ei nõustunud. Kostja leiab, et hagejale tasutud ühekordset hüvitist summas 4 441, 14 eurot võib käsitleda mittevaralise kahju hüvitisena, kuna see kohustus tuleneb tööõnnetuse ajal kehtinud kollektiivlepingust kvalifitseerudes nimetuse alla „ühekordne toetus“ ning mida ei saa võtta kui varalist kahjuhüvitist. Hageja leiab, et kollektiivlepingust tulenevat ühekordset toetust ei saa lugeda mittevaralise kahju hüvitiseks. See on kostja poolt endale võetud kohustus, mida ei saa võrdsustada seadusest tuleneva mittevaralise kahju hüvitisega. Toetus on mõeldud tööõnnetuses kannatada saanud töötajate varalise olukorra toetamiseks just õnnetuse järgselt, kus isikutel on ettearvamatuid ja vältimatuid kulutusi ning hagejal tuli selle saamiseks kolm aastat kohut käia. Kohus ei nõustu kostja väitega, et AS Eesti Energia Kaevandused välja mõistetud ühekordset hüvitist võib käsitleda mittevaralise kahju hüvitisena. Hüvitis on kollektiivlepingu Lisast 2 (Töötervishoiu ja tööohutuse kokkulepe) tulenev kostja kohustus, mis on seotud kõrgendatud ohuga tööl ning millega tööandja on võtnud kohustuse anda töötajale tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist. Nimetatut ei saa samastada mittevaralise kahju hüvitisega ega makstud ühekordne hüvitis ei võta töötajalt õigust nõuida mittevaralise kahju hüvitamist.
Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad.
VÕS § 134 lg 2 kohaldamisel arvestab kohus tervisekahjustuse tagajärgi kannatanule, kehavigastuse raskust ja muid sellega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, aga ka hageja hooletust. Hageja sõnul toiminguid, mille tegemine ei valmistanud hagejale enne õnnetust mingisuguseid raskusi, ei suuda ta käesoleval ajal üldse teha või saab teha ainult teiste abiga. Lisaks sellele ei saa ta käesoleval ajal joosta, suusatada, vajab kõrvalist abi pesemisel ja riietamisel. Jätkuvate valude tõttu tuleb tarvitada ravimeid ja ortoose ning hageja vajab regulaarset taastusravi. Hageja märgib, et kui ei oleks toimunud tööõnnetust, oleks ta saanud veel vähemalt kümme aastat jätkata oma töökarjääri ja endise kvaliteediga elu. Iga kehavigastusega kaasnevad kannatanule füüsiline valu ja kannatused. Seetõttu ei kahtle kohus selles, et S. T.l toimunud tööõnnetuse tagajärjel saadud rasked kehavigastused (vaagnaluu hulgimurd, lülisamba nihestus) põhjustasid hagejale füüsilist ja hingelist valu, kannatusi. Hagejal tuvastati püsiv töövõimetus (90%). Kahtlematult kaasnes saadud vigastustega piiratud liikumisvõime, ebamugavustunne, heaolu langus. Muutus üldine elukorraldus. Siinkohal peab kohus vajalikuks rõhutada hageja enda osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel.
Hageja töötas ekskavaatorijuhi abina alates 1991. a ja ekskavaatorijuhina alates 2000. aastast, omades pikaajalist töökogemust sel erialal. Olenemata aastatepikkusest töökogemusest rikkus S. T. ohutusjuhendi p 24 (kontrollida ekskavaatori tööd tühikäigul), p 13 (keeld kasutada töövõtteid, mis on ohtlikud endale või teistele) p 3.32 (keeld pöörata ekskavaatorit kui masina töötsoonis on inimesi, p 4.52 (tavapäratute nähtuste avastamisel ekskavaatori seiskamine) minnes ekskavaatori töötamise ajal masina tugisuusale kontrollimaks masina sõlmede tööd. Kükitades tugitalla servas, kaotas ta tasakaalu ning kukkus ekskavaatori pöördplatvormi ja tugitalade vahele. Kohus tuvastas, et kahju tekitamisele aitas kaasa hageja raske hooletus. Arvestades töökogemust S. T. pidi ja tal oli ka võimalus ohtu tajuda ning selle realiseerumist hoolikalt käitudes vältida. Kohus ei pea vajalikuks käesoleva asja lahendamisel hinnata teisiti viidatud tsiviilasjas tuvastatud asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on tööandjaga võrdväärselt vastutav ka kehavigastustega kaasnenud negatiivsete mittevaraliste tagajärgede eest (samamoodi kui varalise kahju eest). Seega on S. T. elukvaliteedi langus, raskendatud liikumisvõime ja teatud toimingute tegemine põhjustatud osaliselt tema enda raskest hooletusest.
Kohus arvestab S. T. enda osa kahju tekkimisel. Kuna S. T. on vastutav 50 % : 50% kahju tekitamise eest, vähendab kohus väljamõistetavat hüvitist poole võrra so 4000 eurole (50% 8000-st).
Menetluskulude jaotus 13.TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele (TsMS § 163 lg 1). Kohus rahuldab hagi 40 % ulatuses, seega jääb 40 % hageja menetluskuludest kostja kanda ja 60 % kostja menetluskuludest hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).
Kohtunik Evi Kool /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.