Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja palub kostjalt välja mõista 2395.87 eurot s.h tagastamata krediidisumma 1309.64 eurot, 1086.23 eurot viivis kuni 01.06.2012 ning TsMS § 367 alusel viivis 31.80 % aastas põhisummalt 1309.64 EUR kuni põhisumma tasumiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vastusest nähtuvalt on ta võtnud aastal 2007 AS-lt Balti Investeeringute Grupi Pank kolm kiirlaenu ja ühe tarbimislaenu, kogusummas 929,02 eurot (14 536 krooni). Neist kaks kiirlaenu summas 172,82 eurot (s.o 2000 krooni) tagastas kostja krediidiandjale õigeaegselt. Tarbijalaenu 639,12 euro (s.o 10 000 krooni) ja kolmanda kiirlaenu 191,73 eurot (s.o 3000 krooni) tagasimaksmisega tekkisid raskused. Krediidiandja pakkus võlgnevuse tasumiseks maksegraafikut, mis osutus uueks tarbijakrediidilepinguks. Lepingus oli intressidele, leppetrahvile ja sissenõudekulule omakorda lisatud intress. Kostja on seisukohal, et tagastas krediidiandjale laenu koos õiglase intressiga. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus on antud tsiviilasja lahendamisel juhindunud TsMS § 405 lg 1 p-des 2-3, 5, 6 sätestatust. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevas asjaolus: AS Balti Investeeringute Grupi Pank sõlmis kostjaga 17.06.2008 tarbijakrediidilepingu nr xxx, krediidisummaks oli 1309,64 eurot s.o 20 491,42 krooni. Krediidisumma väljamaksmisel tehti tasaarvestus krediidiandja ja kostja vahel varasemalt sõlmitud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuetega 1309,64 eurot s.o 20 491,42 krooni ulatuses (tl 12-18). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on AS Balti Investeeringute Grupi Pank loovutanud nõude Xxx OÜ-le (tl 8-10). VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiettevõte annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule esitatud tõenditest ja selgitustest nähtuvalt on krediidiandja ja kostja sõlminud järjestikku ja omavahelises seoses olevaid krediidilepinguid (17.06.2008 sõlmitud tarbijakrediidilepinguga nr xxx tehti poolte vahel tasaarvestus krediidilepingutest nr xxx ja xxx tulenevate nõuetega). Osapoolte vahel 17.06.2008 sõlmitud lepingule nr xxx kohalduvad VÕS § 402 jj tarbijakrediidilepingu sätted. Tsiviilasja lahendamiseks selgitab kohus järgmiseks, kas krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping nr xxx võib olla heade kommete vastane ja seetõttu tühine. Kohus selgitab, et võib ise omal algatusel tehingu tühisuse alusele tuginedes tühisuse tuvastada ilma,

et keegi menetlusosalistest oleks seda taotlenud. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab ise seadust tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 7 ja § 438 lg-s 1 sätestatust. Lepingu põhitingimuste kohaselt toimus tarbijakrediidilepingust nr xxx tuleneva krediidisumma 1309,64 euro väljamaksmine tasaarvestuse teel, mille tulemusena 1309,64 eurot tasaarvestati krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenesid krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingutest nr xxx ja xxx. Eelnevatest krediidilepingutest tulenevad kohustused on VÕS § 186 alusel lõpetatud, VÕS § 30 lg 1 alusel omandasid pooled uue krediidilepinguga uued õigused ja kohustused. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: p 1 kohaselt tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohus on seisukohal, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kohus leiab, et kajastades kogu senise nõude uues krediidilepingus krediidisummana tekitas krediidiandja olukorra, mis on kostjale äärmiselt ebasoodne, kuna ei võimalda enam esitada vastuväiteid varasematest lepingutest tulenevale nõudele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on ka hageja seisukohal, et uue krediidilepingu nõuete rahuldamisel ei saa kostja varasematele krediidilepingutele tugineda. Nimetatud asjaoludel on tarbijakrediidileping nr xxx sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, seega on täidetud TsÜS §-s 86 lg 2 p 1 sätestatud eeldus. Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja sõlminud lepingu sundolukorras nii erakorralisest vajadusest kui ka sõltuvussuhtest tulenevalt. Kostja on püüdnud krediidiandjaga jõuda kokkuleppele võlgnevuse likvideerimise osas, seega on palunud maksegraafikut igakuiste osamaksetena võlgnevuse tasumiseks (tl 48-55) m.h nõustus sõlmima eelnevatest lepingutest tekkinud võlgnevuse katteks uue krediidilepingu. Kohtule nähtub esitatud tõenditest, et kostja on püüdnud maksegraafikutes sätestatud osamakseid tasuda, kuid täielikku nõude täitmist ei ole toimunud (tl 56-62, tl 84-127). Sellise täiendava krediidilepingu sõlmimine on kohtule nähtuvalt ilmselt kasulik krediidiandjale, kuna eelnevatest lepingutest tulenevale võlgnevusele (k.a intressid) on uue lepingu sõlmimisel lisatud intressi tasumise kohustus määras 31,80%. Kohus on seisukohal, et krediidiandja oleks eraõigusliku juriidilise isikuna saanud kostjale võimaldada viimase makseraskuste korral maksepuhkust ka esmase lepingu sõlmimisel. Kohtule nähtub tsiviilasja materjalidest krediidiandja eesmärgipärane krediidisummasid suurendav kokkuleppe sõlmimine, mis ilmselgelt ei ole antud juhul tarbijast kostja huvisid arvestav. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-136-12 asunud seisukohale, et professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste

kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Seega peab krediidiasutus vastutustundliku laenamise printsiibi kohaselt tundma oma klienti, mis tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist tarbija võimekust laen tagasi maksta. Eeskätt peab krediidiandja hindama krediidisaaja varasemat maksekäitumist ja teavet kliendi rahaliste võimaluste kohta enne laenuotsust. Käesoleval juhul on kostja rikkunud krediidilepingutest tulenevat maksekohustust. Vaatamata sellele sõlmis krediidiandja kostjaga tarbijakrediidilepingu nr xxx. Kohtu hinnangul lasus krediidiandjal vastutustundliku laenamise printsiibist tulenevalt kohustus sellises olukorras uue lepingu, s.o tarbijakrediidilepingu nr xxx sõlmimisest keelduda. Kohus on seisukohal, et uue lepingu sõlmimisel ei võinud arvestada kostja laenusumma hulka viivist ja intressi selliselt, mis võimaldas krediidiandjal veelkord nõuda nendelt summadelt intressi ja viivist. Tegemist on VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud piiranguga. Kohus leiab, et krediidiandja, olles teadlik kostja eelnevatest maksejõuetuse probleemidest, kasutas oma positsiooni, et sõlmida uus leping, millega sisuliselt refinantseeriti eelmist lepingut krediidiandja seatud tingimustel, kusjuures krediidisaaja seoti talle kulukama ning tühiseid kokkuleppeid sisaldava lepinguga. Taolise käitumisega, kus krediidiandja sõlmib krediidivõtjaga korduva uue lepingu eelmiste võlgnevuste tasaarvestamiseks, suurendab krediidiandja krediidisaaja laenukoormuse üle jõu käivaks. Antud juhul käsitleb kohus vastutustundliku laenamise printsiibi rikkumist heade kommetega vastuolus olevana. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja krediidiasutusena toiminud hoolsusega, mida käibes vajalikuks peetakse, vaid on käitunud vastutustundetult ning rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus asub seisukohale, et tarbijakrediidileping nr xxx on tühine TsÜS § 85 ja 86 alusel, kuna on sõlmitud vastuolus heade kommetega, mistõttu tuleb hagi kostja vastu jätta rahuldamata. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Menetluskulude jaotus TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus lihtmenetluses hagi menetlemisel näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirja. Kohus on 02.05.2013 kirjaga andnud pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja menetluskulusid ei nõua. Seega poolte menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.