10079244, asukoht Narva mnt 4, 15014 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Madis X (AS Eesti Krediidipank, e-post: XXX) Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX) Kostja lepinguline esindaja: advokaat Hannes Toodu (Reinmaa
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 1(10)
2-12-10023 viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 27. septembril 2013. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Krediidipanga Liisingu Aktsiaselts (edaspidi hageja) esitas 09.03.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXX (edaspidi kostja) 6391,16 euro väljamõistmiseks. Seoses tähtaegse vastuväite esitamisega kostja poolt lõpetati 21.05.2012 määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule nõude menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 14.06.2012 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu, milles taotleb 3195,58 euro suuruse põhivõlgnevuse väljamõistmist ja ajavahemiku 19.08.2009-26.09.2011 eest arvestatud viivise väljamõistmist 3195,58 euro ulatuses.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja XXXOÜ (edaspidi liisinguvõtja või põhivõlgnik) 30.04.2007 laofinantseerimise põhimõttel kapitalirendi tingimustel liisingulepingu nr 1135 (edaspidi liisinguleping) kasutatud sõiduautode soetamise finantseerimiseks 1 500 000 krooni, s.o 95 867,47 euro, suuruse limiidi piires. Liisingulepingu esialgne lõpptähtpäev oli 31.10.2007. Lepingupoolte kokkuleppel pikendati seda korduvalt, viimati 31.10.2008 kokkuleppega kuni 30.04.2009. Hageja ütles liisingulepingu seoses liisinguvõtja poolsete liisingulepingu tingimuste rikkumisega erakorraliselt üles alates 08.01.2009 ning esitas liisinguvõtjale nõude liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, nõudes sealhulgas sõiduautode BMW 318 tds Touring, Opel Vectra ja Mercedes Benz C350 tagastamist. Liisinguvõtja oma liisingulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi hageja ees täitnud ei ole. Hagejale on ka tagastamata sõiduautod Opel Vectra ja Mercedes Benz C350. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid pooled 30.04.2008 käenduslepingu, millega kostja kohustus tagama liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise hageja ees juhul, kui liisinguvõtja ei tee seda iseseisvalt. Kostja käenduse maksimumsumma oli algselt 63 911,65 eurot, 31.10.2008 kokkuleppega vähendati seda 44 738,15 eurole. Käenduslepingu punktist 6 tulenevalt vastutab kostja liisingulepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede hulgas ka kahju ja liisingulepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest, samuti viivise tasumise eest.
2(10)
2-12-10023 08.01.2009 teatas hageja kostjale liisingulepingu erakorralisest ülesütlemisest ning nõudis kõigi liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist, andes seejuures kostjale täiendava, 11-päevase tähtaja. Hageja nõue kostja vastu liisingulepingu ülesütlemise järgselt oli: liisinguesemete soetamise (laofinantseerimise) kulu liisingulepingu ülesütlemise seisuga 50 349,75 eurot, intressivõlgnevus 482,03 eurot ja lepingu ülesütlemisega seotud kulud (BRC müügiteenus) 1150,41 eurot, kokku 51 982,19 eurot. Harju Maakohus kuulutas 06.10.2009 välja liisinguvõtja pankroti. Hageja esitas oma rahalise nõude liisinguvõtja pankrotimenetluses, kuid hageja nõude katteks ei ole laekumisi toimunud. 22.12.2008 tagastas liisinguvõtja hagejale sõiduautod Toyota RAV4, Volkswagen Golf ja Mercedes Benz C270. Sõidukid realiseeriti AS-i Balti Realiseerimiskeskus vahendusel, realiseerimise teenuse maksumus oli kokku 1150,41 eurot (3 x 383,47 eurot). Liisinguesemete müügist laekus perioodil 25.02.2009–13.08.2009 sõlmitud tehingutest hagejale ülalnimetatud sõiduautode ja BMW 318 tds Touring müügi tulemusena kokku 27 236,67 eurot. Hagejale tagastamata sõidukite Opel Vectra ja Mercedes Benz C350 realiseerimisest hagejale raha laekunud ei ole. Perioodidel 13.10.2009-11.12.2009 ja 20.06.2011-08.07.2011 pidasid pooled läbirääkimisi käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmise üle. Hageja leiab, et nõude aegumine peatus poolte vahel peetud läbirääkimiste ajaks. Muuhulgas kohustus kostja 2011. aasta suvel tegema kõik endast sõltuva liisinguvõtjalt ja/või liisinguvõtja võlgnikelt raha või sõiduautode kättesaamise nimel hageja nõuete rahuldamiseks. Läbirääkimised ega kostja võimalikud jõupingutused ei toonud endaga kaasa hageja nõuete rahuldamist ega sõiduautode tagastamist. Kostja käenduslepingust tulenev kohustust tasuda liisingulepingust tulenevad rahalised kohustused hagejale on täitmata. Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 367 lg 1. Liisingumaksetega katmata liisingulepingu esemeks olnud sõidukite BMW 318 tds Touring (2004.a), Opel Vectra AT (2004.a) ning Mercedes-Benz C350 3,5 200 kW (2007.a) ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud moodustavad hagiavalduse esitamise seisuga kokku summas 24745,52 eurot (s.o 51 349,75 – 27 236,67). Hagejal on õigus nõuda liisingulepingu ülesütlemise järgsete kulutuste ja tekkinud kahju hüvitamist nii liisinguvõtjalt kui ka kostjalt kui käendajalt. Liisingulepingu punktis 2.14 kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale viiviseid 0,3% päevas lepinguliste kohustuste (v.a intresside) mittenõuetekohase täitmise eest. Hageja on arvestanud viiviseid perioodil 19.08.2009 – 26.09.2011, s.o 769 päeva eest, kokku summas 57 087,93 eurot (24745,52 * 0,3% * 769 = 57 087,93). Hageja taotleb kostjalt põhivõla väljamõistmist 3195,58 euro ulatuses ja viivise väljamõistmist 3195,58 euro ulatuses. Seoses kostja poolt esitatud vastuväidetega leiab hageja, et tema lõplik nõude suurus selgus alles 13.08.2009, millal toimus viimase liisingulepingu esemeks olnud tagastatud sõiduauto, Mercedes-Benz C270 CDI, müük. Ka sõiduki Volkswagen Golf müük toimus alles 01.04.2009, seega rohkem kui 2,5 kuu möödumisel lepingu ülesütlemisest. Lepingu ülesütlemise teatises märgitud nõudesumma oli esialgne hinnang kostja ning liisinguvõtja vastu olevate nõuete ulatusest. Kuivõrd sõidukite edasimüük mõjutas liisinguvõtja ning kostja kohustuste suurust hageja ees, siis ei ole põhjendatud kostja väide, et kohustuste suurus oli lõplikult selge juba lepingu ülesütlemise hetkel ning nõuete aegumistähtaega tuleb arvestama hakata alates 19.01.2009. Hageja nõue liisinguvõtja (ja seega ka kostja) vastu hakkas aeguma mõistliku aja möödudes lepingu 3(10)
2-12-10023 ülesütlemisest (08.01.2009). Mõistlik aeg ei ole lühem, kui kolm kuud. Hageja on nõude kostja vastu esitanud 09.03.2012, seega aegumistähtaja piires. Kuna liisinguvõtja kohustus liisingulepinguga hoiduma tegudest, mis toovad kaasa kolmandate isikute õigused lepingu esemeks olnud sõidukitele, samas on lepingu esemeks olnud sõidukid Opel Vectra ja Mercedes-Benz C350 viidud Soome Vabariiki ja seal võõrandatud kolmandatele isikutele, rikkus liisinguvõtja teadlikult ja tahtlikult liisingulepingu punktist 8.2.1. tulenevat kohustust ning põhjustas hagejale seeläbi kahju. Hageja leiab, et liisinguvõtja poolt kohustuste tahtliku rikkumise tõttu kohaldub käesolevas tsiviilasjas esitatud nõudele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kostja vastuväited viivisenõudele on põhjendamatud, kuivõrd käenduslepingu punkti 6 kohaselt vastutab kostja mh ka liisinguvõtja poolt täitmata viivisenõude eest. Taotlused viivisekokkuleppe tühisuse tuvastamiseks ning alternatiivselt viivisenõude vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Viivisemäär 0,3% päevas on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul tavapärane, mistõttu ei saa seda käsitleda ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena. Viivise vähendamine ei ole põhjendatud muu hulgas seetõttu, et hagiavalduses esitatud nõue on juba niigi esitatud väiksemas ulatuses kui on tegelik hageja nõue kostja vastu- 24 745,52 euro asemel kokku summas 6391,16 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja hagi ei tunnista.
4.Kostja leiab, et liisingulepingu ülesütlemisega 08.01.2009 lõppes samaaegselt liisingulepinguga ka liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kostjaga sõlmitud käendusleping. Alates 08.01.2009 muutusid liisinguvõtja kohustused hageja ees sissenõutavaks, sh põhi- ja viivisenõue. Hageja nõue kostja vastu oli väga selge 08.01.2009, selles oli välja toodud konkreetne nõutav summa ning kostjale anti täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks hiljemalt 19.01.2009. Arvestades täiendavat tähtaega aegusid liisingulepingu ülesütlemisega hageja liisingulepingust tulenevad nõuded, s.o põhi- ja viivisenõue, 19.01.2012. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 09.03.2012, so ajal, mil hageja nõue kostja vastu oli aegunud. Seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. Hageja on ebaõigesti arvestanud nõudelt viivist. Käenduslepingu punktis 3 on välja toodud käendatav kohustus (liisingusumma, intressimäärad jms) ja käendaja vastutus. Seega on kokkuleppes kindlaks määratud tingimused käendaja vastutusele ning antud kokkuleppes puudub käendaja vastutus viivise tasumise eest. Samuti ei ole 31.10.2008 lisakokkuleppes muudetud käendaja vastutust muus osas, kui käendatava summa piirmäär. Kostja leiab, et hageja viivisenõudel 0,3% päevas puudub õiguslik alus. Kui kohtu hinnangul vastutab kostja vastavalt lepingule ka viivisenõude eest 0,3% päevas, siis on kostja arvates tegemist ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega. Liisingulepingu puhul on tegemist tüüptingimustega lepinguga ning ilmselgelt puudub isikutel reaalne võimalus krediidiasutustega läbi rääkida kohustuse rikkumise puhul kohaldatavast viivitusintressist. Hageja tüüptingimustes kasutatav viivisemäär on ebamõistlikult suur ning sellele viitab ainuüksi asjaolu, et see ületab mitmekordselt põhinõuet ning teeb aastaseks intressimääraks 109,2%. Kostja palub kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastada viivisekokkuleppe tühisus.
4(10)
2-12-10023 Kui kohus leiab, et viivisemäär 0,3% päevas ei ole tühine, siis palub kostja vähendada viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Kostjale ei kuulu registritesse kantavat vara ning tema vastu on seoses ebaõnnestunud äritegevusega majanduslanguse ajal kogunenud arvestataval hulgal nõudeid, kokku ligikaudu 10 miljonit eurot, samas kui hageja näol on tegemist krediidiasutusega. Seega esineb lisaks viivise ebamõistlikule suurusele viivise vähendamiseks alus ka poolte majanduslikku olukorda võrreldes.
MENETLUSE KÄIK
5.Asja sisulise arutamise käigus 26.08.2013 kohtuistungil jäid pooled eelnevas menetluses esitatud seisukohtade juurde. Kostja leidis, et mõistlik aeg hagejal nõude selgitamiseks võiks olla eseme turuväärtuse määramise aeg, milleks võiks kuluda nädal, kuid mitte mitu kuud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7.Hageja nõuab kostjalt liisinguesemete ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude hüvitamist ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja esindaja selgituste järgi 29.05.2013 eelistungil on kostja vastu esitanud (kulude hüvitamise) nõue kahe sõiduki osas, mida hagejale tagastatud ei ole, s.o hagiavalduses märgitud Mercedes Benz C350 ja Opel Vectra (tl 111-112). 27.06.2013 esitatud kirjalikus seisukohas on hageja veelkord täpsustanud, et liisingumaksetega katmata on lepingu esemeks olnud sõidukite BMW 318 tds Touring (2004.a), Opel Vectra AT (2004.a) ning Mercedes-Benz C350 3,5 200 kW (2007.a) ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud, mis moodustavad hagiavalduse esitamise seisuga kokku summas 24 745,52 eurot (tl 142). Samuti nõuab hageja 3195,58 euro ulatuses viivitusintressi (viivise) tasumist eelnimetatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Hageja põhinõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1.
8.Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud liisinguleping (tl 49-53) on kvalifitseeritav (n-ö kapitalirendi tüüpi) liisingulepinguna VÕS § 361 mõttes. Lepinguga on hageja kohustunud omandama liisinguvõtjalt kasutaud sõiduautosid lepingus märgitud limiidi ulatuses ja andma need põhivõlgniku kasutusse (sõidukite täpsem kirjeldus ja tehnilised andmed on toodud liisingulepingu lisas), liisinguvõtja kohustus aga maksma liisinguesemete kasutamise eest hagejale tasu. Samuti saab hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingut (tl 47-48) lugeda liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste osas käenduslepinguks VÕS § 142 lg 1 tähenduses. Liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel tekkiva kulutuste hüvitamise nõude ulatuse sätestab VÕS § 367 lg 1, mille kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramist täpsustavad paragrahvi teine ja kolmas lõige. VÕS § 367 lg-st 3 tuleneb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 5(10)
2-12-10023
9.Pooltel ei ole vaidlust nõuete lahendamise seisukohalt tähtsust omavate (faktiliste) asjaolude üle. Muu hulgas ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja põhivõlgniku vahel on 30.04.2007 sõlmitud hagis märgitud tingimustel liisinguleping (mida on hilisemate kokkulepetega korduvalt muudetud), et liisingulepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 30.04.2008 käenduslepingu, ning et hageja ütles liisingulepingu erakorraliselt üles alates 08.01.2009 jne.
10.Pooltel on õiguslik vaidlus esmalt küsimuses, kas hageja poolt kostja kui käendaja vastu esitatud nõuded on aegunud. Juhul kui nõuded ei ole aegunud, vaidlevad pooled edasi selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise tasumist ning kas esinevad alused viivise vähendamiseks.
11.Kohus käsitleb esmalt kostja esitatud aegumise vastuväidet ja aegumise kohaldamise taotlust, sest kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata ning nõude olemasolu tuvastamine ei ole üldjuhul vajalik (vt nt Riigikohtu 11.12.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19).
12.Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega kõrvalkohustusest tulenev nõue ka juhul kui see ei oleks eraldi veel aegunud. VÕS 82 lg-st 7 tuleneb, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi kolmanda lõikes nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses.
13.Mõlemad osapooled on iseenesest õigesti märkinud, et kuivõrd liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus poolte osundatud 20.04.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 (p 10).
14.Hageja on nõudnud põhivõlgnikult 413 794,97 krooni (s.o 26 446,32 euro) suuruse kohustuse täitmist 08.01.2009 teatises liisingulepingu erakorralisest ülesütlemisest, paludes selle summa koheselt tasuda (tl 34-36). 08.01.2009 on sama nõue esitatud ka kostja vastu ning palutud summa tasuda hiljemalt 19.01.2009 (tl 33). Eelmärgitud 413 794,97 krooni suurune nõue koosneb 08.01.2009 teatisest lähtuvalt järgmistest summadest: liisingulepingu alusel tasumata liisingumaksed 77 063,56 krooni, tasumata intressid 9070,40 krooni ja liisinguandja kulud seoses liisingueseme soetamisega (s.o sõidukite jääkmaksumus, millist on maha arvatud väärtus) 327 661,01 krooni. 6(10)
2-12-10023 Põhivõlgnikule 08.01.2009 edastatud teatisest ja kostjale saadetud nõudekirjast järelduvalt on juba 08.01.2009 nõutud ka eelmärgitud BMW 318 tds Touring (2004.a), Opel Vectra AT (2004.a) ning Mercedes-Benz C350 3,5 200 kW (2007.a) ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude hüvitamist (osas, milles need ei olnud kaetud tasutud liisingumaksetega). Seega on esitatud samad nõuded, mis on kostja vastu esitatud käesolevas tsiviilasjas.
15.Eelmärgitust järelduvalt muutusid 08.01.2009 teatises märgitud nõuded hageja enda arvates kostja vastu VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt 20.01.2009, kui möödus 08.01.2009 nõudekirjaga antud täiendav tähtaeg 413 794,97 krooni tasumiseks. Põhivõlgniku osas muutusid need kohustused hageja hinnangul sissenõutavaks ilmselt veelgi varem. Kohus leiab, et kõnealused nõuded muutusidki asjaolusid arvestades põhivõlgniku osas sissenõutavaks 20.01.2009. VÕS § 82 lg 3 järgi tuleb kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja kindlakstegemiseks arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 367 lg-s 1 märgitud liisinguandja nõuded tekivad liisingulepingu ülesütlemisel (kuigi nende täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud). Pooled ei vaidle hageja poolt liisingulepingu erakorralise ülesütlemise üle alates 08.01.2009, st lepingu üleütlemise materiaalsete eelduste täidetuse või formaalsete nõuete järgmise üle. Hageja kui krediidiasutus oli liisingulepingu ülesütlemise hetkel (s.o 08.01.2009) eelduslikult teadlik sõidukite ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude täpsest suurusest ning põhivõlgniku poolt tasumata liisingumaksete suurusest. Hageja teadlikus nende nõuete suurusest ilmneb ka ülalviidatud 08.01.2009 teatisest liisingulepingu ülesütlemise kohta. Hageja poolt menetluses esitatud teistsugused väiteid on väheveenvad. Kuigi 08.01.2009 teatises liisingulepingu ülesütlemise kohta on nõutud põhivõlgnikult 413 794,97 krooni kohest tasumist, tuleb VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 järgi kohustuste sissenõutaks muutmise hetke määramisel aluseks võtta kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg. Kohtu hinnangul võis aeg kuni 19.01.2009 olla põhivõlgniku jaoks kohustuste täitmiseks ka mõistlik tähtaeg. Kohtupraktikast lähtudes hakkavad nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt nt ülalviidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).
16.Vaidlusväliste asjaolude järgi oli põhivõlgnik (liisingulepingut rikkudes) võõrandnud hagejale kuulunud ülalmärgitud sõidukid BMW 318 tds Touring (2004.a), Opel Vectra AT (2004.a) ja Mercedes-Benz C350 3,5 200 kW (2007.a) enne lepingu ülesütlemist kolmandatele isikutele. Esimene ja kolmas sõiduk olid viidud Soome ning võetud Soome Autoregistris arvele. Opel Vectra AT (2004.a) oli võõrandatud Eestis. Kõik nimetatud asjaolud nähtuvad ka 08.01.2009 teatisest liisingulepingu ülesütlemise kohta. Teatises märgitu kohaselt pidas hageja ennast jätkuvalt võõrandatud sõidukite omanikuks. Samuti on märgitud, et kuni sõidukite valduse tagastamiseni liisinguandjale nõutakse liisinguvõtjalt kui sõidukite vastutavalt kasutajalt kõikide võõrandatud sõidukitega seotud kulutuste hüvitamist, kuid sõidukite tagastamisel on hageja valmis põhivõlgniku vastu esitatud nõuded vastavalt sõidukite väärtusele ümber vaatama. Kohtu hinnangul ei mõjutanud need hageja poolt ülesütlemisavalduses märgitud klauslid vaidlusaluste nõuete sissenõutavaks muutumist (ega aegumistähtaja kulgemist). Kohus lisab, et kuigi hageja pidas ennast jätkuvalt nende (võõrandatud) sõidukite omanikuks, ei saa lugeda seda väidet teatises kirjeldatud asjaoludel õiguslikult veenvaks. Pigem olid sõidukid asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 normide alusel kolmandate isikute poolt heauskselt omandatud. AÕS § 95 lg 2 järgi on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. TsÜS §-st 139 tuleneb, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, 7(10)
2-12-10023 tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte esitatu põhjal ei saa järeldada, et mainitud sõidukite omandajad olnuks pahausksed. Kuigi sõiduauto BMW 318 tds Touring (2004.a) on vaidlustamata asjaoludel hiljem siiski hagejale tagastatud, puudus hagejal 08.01.2009 sisuga mõistlik põhjus arvata, et tal õnnestub nende sõidukite omandiõigus (ja valdus) tagasi saada. Seega oli õigustatud eeskätt VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud nõue kõigi sõidukitega seotud kulude hüvitamiseks. Lisaks võinuks hageja nõuda VÕS § 115 lg-st 1 lähtuvalt lepingu rikkumisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamist. Hageja poolt kohtumenetluses esitatud väide, et sõidukite heausksest omandamisest saadi teada mitte varem kui 06.10.2009 (tl 112) ei ole kooskõlas lepingu ülesütlemise teatises märgituga.
17.Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev vastavalt TsÜS § 136 lg-le 2 viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 137 lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülaltoodut arvestades, muutus hageja VÕS § 367 lg-st 1 lähtuv nõue kohtu hinnangul sissenõutavaks 20.01.2009. Samast kuupäevast tuleb vastavalt TsÜS § 147 lg-tele 1 ja 2 arvestada ka TsÜS § 146 lg 1 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust. Nõude aegumistähtaeg lõppes 20.01.2012 kell 24.00. Hageja on esitanud nõude rahuldamiseks avalduse maksekäsu kiirmenetluses 09.03.2012, seega pärast aegumistähtaja lõppu. TsÜS §-st 144 lähtuvalt on koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegunud ka viivitusintressi tasumise kohustus.
18.Hageja väidete kohaselt peeti ajavahemikel 13.10.-11.12.2009 ja 20.06.-08.07.2011 kostjaga läbirääkimisi käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmise üle. Kostja on läbirääkimiste toimumist eitanud. Vastavalt TsÜS § 167 lg-le 1 peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Kohtupraktika põhjal saaks osundatud sätte tähenduses läbirääkimisteks pidada poolte arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, kui pooled on nõus üksteisega suhtlema ning peavad kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Seega ei saa läbirääkimisteks pidada olukorda, kus üks pooltest võtab teisega ühendust, kuid teine pool ei vasta ega ilmuta soovi läbirääkimisteks. Olukorras, kus pooled peavad läbirääkimisi, lõppeb aegumise peatumine, kui üks pooltest avaldab tahet läbirääkimised lõpetada või kui üks pool teisele mõistliku aja möödumisel ei vasta (vt nt Riigikohtu 13.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-11, p 10). Kohtu hinnangul ei võimalda tuvastatud asjaolud käesoleval juhul järeldada sisuliste läbirääkimiste toimumist. Poolte dokumenteeritud suhtlusest ilmnevalt ei ole vähemalt kostja pidanud kokkuleppelise lahenduse saavutamist võimalikuks. Kostja on vastustes hageja nõuetele pidanud neid ebaselgeks ning sisuliselt keeldunud nende rahuldamisest (tl 39 ja 40). Muud tõendid väidetavate läbirääkimiste kohta asjas puuduvad. Seega ei ole aegumine kohtu hinnangul eelnimetatud perioodidel peatunud.
19.Kohus lisab, et poolte esitatud asjaolud ei anna alust TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatu rakendamiseks, mille kohaselt on sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. TsÜS § 146 lg-s 4 nimetatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad 8(10)
2-12-10023 lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui pool soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Kohus märgib, et liisingulepingu ülesütlemise aluseks olevad põhivõlgniku teod (hagejale kuuluvate sõiduautode võõrandamine kolmandatele isikutele ja müügist saadud raha omastamine) võivad olla käsitletavad tahtliku heade kommete vastase tegevusena. Samas on praeguses asjas vaidluse all hoopis liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel tekkinud kohustuste täitmine. Puuduvad andmed, et neid kohustusi oleks põhivõlgnik või kostja rikkunud tahtliku ja heade kommete vastase tegevusetusega.
20.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning kohus jätab hageja nõuded nende aegumise tõttu rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutulustel ei pea kohus vajalikuks käsitleda otsuses kostja muude vastuväidete õiguslikku põhjendatust ega lahendada (alternatiivset) viivise vähendamise taotlust.
21.Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Nagu kohus on eelnevalt kohtupraktikale tuginedes leidnud, muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kohtu hinnangul võib üksikjuhtumi asjaoludest sõltuvalt olla vajalik eristada VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõuet ja sama paragrahvi neljandas lõikest tulenevat (ülesütlemisega seotud) lisakulude hüvitamise nõuet. Muu hulgas võivad need erinevad kulude hüvitamise nõuded sissenõutavaks muutuda erineval ajal. VÕS § 367 lg 4 kohasteks lisakuludeks tuleks kohtupraktika järgi lugeda ka liisitud sõiduki müügikulusid, kui liisinguandjal on kohustus sõiduk liisingulepingu lõppemisel müüa (vt nt Riigikohtu 09.11.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-21-112-06, p 9). Müügikulude suurus võib liisinguandja jaoks selguda alles pärast liisingueseme müüki. Praegusel juhul hageja müügikulude hüvitamist kostjalt samas ei nõua. Hageja on viidanud nõude esitamisel VÕS § 367 lg-le 1 ning selle normi järgi on kohtu hinnangul põhjendatud ka nõuet kvalifitseerida. Ülalmärgitust johtuvalt ei ole hageja poolt tõendina esitatud müügiteenuse arved (tl 42-44) aga asjakohased ning tuleb jätta TsMS § 238 lg 5 esimese lause järgi asja lahendamisel arvestamata. Lisaks oli müügiteenusega seotud kulude nõude suurus (1150,41 eurot) hagis väidetust järelduvalt liisingulepingu ülesütlemise järgselt teada. Seega olid need liisinguandja kulutused eelduslikult juba siis kindlaks tehtud. 26.08.2013 kohtuistungil esitas kostja menetluses esmakordselt väite, et hagejale liisingulepingu ülesütlemisel tagastatud Mercedes-Benz C270 CDI (2002.a) ja Volkswagen Golf 1,9 Tdi (2005.a) on pärast seda hageja poolt müüdud madalama hinnaga kui oli sõidukite väärtus (e turuhind) nende tagastamise hetkel. Kostja palus nende väidete tõendamiseks ekspertiisi korraldamist märgitud sõidukite väärtuse väljaselgitamiseks, samuti dokumentide väljanõudmist OÜ-lt Balti Realiseerimiskeskus (tl 147, ja 149-150). Kohus leiab, et kõnealune vastuväide on esitatud hilinenult nii TsMS § 329 lg 1 kui § 330 lg 1 mõttes. Kostja ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid, miks vastuväidet ei olnud võimalik varasemalt esitada. Seetõttu ei saaks kohus kostja väidet TsMS § 331 lg-st 1 lähtudes asja lahendamisel arvestada.
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS 9(10)
2-12-10023 § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.