2.Välja mõista kostjalt XXX hageja osaühingu XXX kasuks 16 928,11 eurot, millest põhivõlgnevus on 12 782,30 eurot, intress 1047,43 eurot ja viivis ajavahemiku 16.10.2009.a kuni 04.10.2012.a eest 3098,38 eurot.
3.Välja mõista kostjalt XXX hageja osaühingu XXX kasuks viivis alates 05.10.2012.a VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (s.o 12 782,30 eurolt) kuni põhinõude rahuldamiseni täies ulatuses.
4.Jätta rahuldamata hageja nõue sissenõutavaks muutunud viivise 9683,92 euro osas ning kohaldada tulevikku suunatud viivisenõude osas seadusjärgset viivisemäära. Menetluskulude jaotus
2-12-39959
Hageja menetluskulud jätta 53 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud jätta 47 % ulatuses hageja kanda. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 23. septembril 2013. a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
Osaühing XXX (hageja) esitas 04.10.2012.a Harju Maakohtule hagi XXX(kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hageja on hagiavalduses esitatud nõudeid täpsustanud 14.11.2012.a ja 04.02.2013.a menetlusdokumentides. Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva võlgnevuse 12 782,30 eurot, intressi 1047,43 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise (ajavahemiku 15.04.2008.a kuni 04.10.2012.a eest) summas 12 782,30 eurot. Ühtlasi on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, määraga 0,15 % päevas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11.03.2008.a laenulepingu, mille alusel kohustus hageja andma kostjale laenu 12 782,30 eurot (200 000 krooni). Kostja kohustus alates 15.04.2008.a tagastama laenusumma igakuiste osamaksetena summas 639,12 eurot (10 000 krooni), millele pidi lisanduma intressimakse. Laenulepingu kohaselt pidi kostja viimase osamakse hagejale tasuma 15.10.2009.a. 19.12.2012.a vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja on kõnesolevas menetlusdokumendis esitanud taotluse hageja nõude osas aegumise kohaldamiseks. Hageja 04.02.2013.a menetlusdokumendis viidanud sellele, et pärast laenulepingu sõlmimist ja enne esimese osamakse tasumise tähtaega tunnistas kostja hageja juhatuse liikmele XXX, et tal on majanduslikke raskusi täitmaks laenulepingu p-st 3.2 tulenevaid igakuiseid laenumakseid. Hageja väidete kohaselt lepiti suusõnaliselt kokku, et kostja ei tasu laenumakseid igakuiselt, vaid siis kui tekivad vabad rahalised vahendid. Lepingu p 3.3 kohaselt oli kostjal laenusumma varasema tasumise õigus, kuid hiliseimaks laenusumma tagasimaksmise tähtajaks jäi vastavalt lepingu p-le 3.1 siiski 15.10.2009.a. Hageja leiab, et seega muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 16.10.2009.a ning käesolev hagi esitatud aegumistähtaja jooksul. Kui kohus peaks tuvastama, et kostja nõue on aegunud, siis palub hageja alternatiivselt lugeda aegunuks perioodi 15.04.2008.a kuni 31.12.2008.a osamaksetest tulenevad nõuded. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 1 kohaselt kohus võib otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Kohus esitas kirjeldavas osas poolte seisukohad.
2-12-39959
KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED
1.Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
2.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et poolte vahel on 11.03.2008.a sõlmitud laenuleping, mille alusel on hageja andnud kostjale laenu 12 782,30 eurot (200 000 krooni; tl 6-8). Käesolevas tsiviilasjas vaidlevad pooled selle üle, kas hageja poolt esitatud nõue on osaliselt aegunud. Lisaks aegumise taotluse lahendamisele peab kohus tuvastama, kas laenulepingust tulenevat kohustust võis kostja juhatuse liikme igakuise töötasu arvelt täidetuks lugeda. Kuivõrd kostja on esitanud ka vastuväite hageja viivisenõude suuruse ja arvutuslike põhimõtete osas, siis peab kohus seda otsuse käigus käsitlema. I Hageja nõude kvalifitseerimine
3.Esmalt kvalifitseerib kohus hageja nõude. Poolte vahel on laenulepingust tulenev õigussuhe. 11.03.2008.a sõlmitud laenulepingu p-ga 2.1 olid pooled kokku leppinud, et kostja kohustub hagejale tasuma intressi määraga 5 % kalendriaastas. Seega on 11.03.2008.a sõlmitud lepingu puhul tegemist tasulise lepinguga ning vastav seetõttu krediidilepingu tingimustele. Krediidilepingu mõiste avab VÕS § 401 lg 1 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon), mille kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
4.Samas on kostja 19.12.2012.a hagi vastuses leidnud, et pooltevahelist 11.03.2009.a lepingut tuleb vaadelda kui tarbijakrediidilepingut (tl 50). Nimetatud vaidlus omab tähtsust seoses kostja poolt esitatud vastuväidetega hageja viivisenõudele. Tarbijakrediidilepingu mõiste tuleb VÕS §-st 402, mille järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Eelnimetatud sättest nähtuvalt on tarbijakrediidilepingu poolteks majandus- või kutsetegevuses tegutseb krediidiandja ning tarbija. Kohus märgib, et seadus ei nõua, et krediidiandja majandus- või kutsetegevus oleks suunatud vaid krediidilepingute sõlmimisele. Eelnevast lähtuvalt ei pea hageja tegevus olema suunatud vaid krediidilepingute sõlmimisele. Seega võib hagejat antud juhul pidada majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks krediidiandjaks. Tarbija mõiste on toodud VÕS §-s 34 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon), mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja on 17.04.2013.a seisukohas märkinud, et kostja ei võtnud laenu ettevõtluseks vaid püüdis säästa oma kodu – maja, kus ta elas. Kostja selgitab, et maja oli ostetud pangalt laenu saamise teel ja kostja soovi oli suunatud elamu säilimiseks, et pank ei realiseeriks seda enampakkumisel. Hageja on 04.02.2013.a vastuses osundanud sellele, et kostja raha laenamise eesmärgiks oli rahaliste vahendite hankimine oma eraettevõtluse tarbeks, st majandustegevuses tegutsemiseks (tl 64). Hageja juhatuse liige XXXon 03.09.2013.a kohtuistungil tunnistanud, et kostjaga vesteldes olevat kostja viidanud raskustele seoses pangaga ja kinnistu eest maksete tasumisega. Lisaks oli kostja seotud autodega tegeleva ettevõttega (tl 102). Kohus nõustub hagejapoolse seisukohaga, et igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Antud juhul on väide
2-12-39959 tarbijakrediidilepingu sätete kohaldumise osas esitatud kostja poolt 19.12.2013.a hagi vastuses. Seega lasub tõendamiskoormis selles osas kostjal. Samas lubavad hageja esindaja 03.09.2013.a kohtuistungil antud ütlused järeldada, et üheks laenu võtmise põhjuseks võis olla maksete tegemine krediidiasutuselt varem võetud laenule. Krediidilepingu olemuse kohta antud väited ja tunnistused annavad kohtule aluse kvalifitseerida pooltevaheline õiguslik suhe tarbijakrediidilepingust tulenevaks suhteks. Lähtudes eeltoodust kuulub poolte vahel 11.03.2008.a sõlmitud lepingule kohaldamisele tarbijakrediidilepingut käsitlev säte VÕS § 402. Kuivõrd krediidi andmine krediidisaajale toimub muuhulgas ka laenulepingu kaudu, siis on kohus käesolevas otsuses 11.03.2008. a sõlmitud lepingut tähistanud kui laenulepingut. Kostja vastuväiteid seoses tarbijakrediidilepingule kohalduvate sätete ja hageja viivisenõudega käsitleb kohus allpool. II Aegumise taotluse lahendamine
5.Järgmisena peab kohus otstarbekaks lahendada kostjapoolse taotluse hageja nõuete osas aegumise kohaldamiseks. Selle küsimuse raames peab kohus esmajärgus andma hinnangu sellele, kas pooled olid pärast laenulepingu sõlmimist ja enne esimese osamakse tasumise kuupäeva (15.04.2008.a) muutnud laenulepingu tingimusi selliselt, et igakuiste osamaksete asemel tuli laen tagastada ühekordse maksena hiljemalt viimase osamakse kuupäevaks, s.o 15.10.2009.a. Kohus selgitab, et tõusetunud küsimus lepingu tingimuste muutmise kohta omab tähtsust laenulepingust tulenevate nõuete sissenõutavuse ja aegumise osas. Täpsemalt, kas laenulepingust tulenevate nõuete aegumisele tuleb kohaldada korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumise sätet (laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 redaktsioon) või on aegumisele kohalduv TsÜS §-st 147 tulenev üldnorm. Pärast poolte kokkulepitud tingimuste väljaselgitamist tuvastab kohus hageja nõude sissenõutavaks muutumise ning seejärel nõude aegumise aja.
6.Poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 3.2 käsitleb laenu tagastamise tähtaega. Laenulepingu p 3.2 sõnastus lepiti laenulepingus 11.03.2008.a kirjalikult kokku selliselt, et kostja kohustub hagejale laenusumma ja intressi tasuma igakuiste osamaksetena (tl 23). Lepingu muutmist on reguleerimas VÕS § 13 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon). Nimetatud sätte esimene lõige näeb ette, et lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. VÕS § 13 lg 2 täpsustab, et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 13 lg 1 seab lepingu muutmise kehtivuse eelduseks muuhulgas poolte sellekohase kokkuleppe. Lepingu muutmises kokku leppimine eeldab omakorda kahe või enama isiku tahteavaldust. Seega tuleb pooltevahelise laenulepingu tingimuste muutmise tuvastamiseks lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduses tehingute kohta sätestatust ning teha esmajärgus kindlaks mõlema poole sellekohase tahteavalduse olemasolu. Tahteavalduse liikide kohta käivat reguleerib TsÜS § 68 (alates 26.03.2007.a kehtinud redaktsioon). TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Sama sätte teise lõike kohaselt on otsene tahteavaldus see, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 avab kaudse tahteavalduse mõiste, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 4 kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest
2-12-39959 või nendevahelisest praktikast. Tahteavaldus õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud tahte väljendus. Nii lepingu muutmisel on tahtavaldust väljendavaks toiminguks esmalt teisele poolele pakkumuse tegemine. Kuivõrd esitatud väide, et kostja on hagejale esitanud pakkumuse laenusumma tagastamise korra muutmiseks on esitatud hageja poolt, siis lasub tõendamiskoormis selles osas hagejal (TsMS § 230 lg 1).
7.14.11.2012.a hagiavalduse täpsustuses on hageja märkinud, et 2008.a ja 2009.a jooksul olid hagejal kostjaga laenulepingust tulenevate kostjapoolsete kohustuste täitmise teemal suusõnalised vestlused ning kostja, viidates majanduslikele raskustele, kinnitas, et tal on elamu müügiprotsess pooleli ning selle realiseerimisel tasub koheselt võlgnevuse. 04.02.2013.a seisukoha p-s 1.3 on hageja väitnud, et poolte vahel lepiti suusõnaliselt kokku selles, et kostja ei tasu laenumakseid igakuiselt, vaid siis kui tekivad vabad rahalised vahendid. Hageja viitab laenulepingu p-le 3.3, mille alusel oli kostjal laenusumma varasema tagasimaksmise õigus, kuid hiliseimaks laenusumma tagasimaksmise tähtajaks jäi vastavalt lepingu p-le 3.1 siiski 15.10.2009.a. Hageja tugineb TsÜS § 68 lg-le 4 ning leiab, et nimetatud sätte raames tuleb kostja vaikimist ja tegevusetust lugeda tahteavalduseks kuna see tuleneb pooltevahelisest kokkuleppest (tl 62). Hageja järeldab, et seega olid pooled suusõnaliselt kokku leppinud lepingu olulise tingimuse muutmises (VÕS § 13 lg-d 1 ja 2) ning hageja nõue muutus tervikuna sissenõutavaks 16.10.2009. a. Hageja on laenulepingu muudatuse sõlmimise tõendamiseks taotlenud hageja juhatuse liikme XXX vande all ülekuulamist. XXX on 03.09.2013.a kohtuistungil tunnistanud, et laenulepingu tingimusi muudeti lepingu sõlmimisest juba kolm-neli nädalat hiljem (tl 102).
8.Kohus asub seisukohale, et hageja ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendanud, et kostja oleks hagejale teinud otsest tahteavaldust pakkumuse näol laenulepingu muutmiseks (TsÜS § 68 lg 2). Otsene tahteavaldus eeldab sõnaselget ehk otsest ja vahetut avaldust, kas suuliselt või kirjalikult. Kuigi käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidluse all asjaolu, et pooled võisid omavahelisi kokkuleppeid sõlmida ka suuliselt, siis ei ole asjas tõendatud laenulepingu muutmiseks kostja poolt tehtud otsene tahteavaldus. Siiski võib kohtu hinnangul täidetuks lugeda kostjapoolse kaudse tahteavalduse tegemise (TsÜS § 68 lg 3). Kaudne tahteavaldus väljendub eelkõige sellises teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Käesoleva tsiviilasja raames esitatud seisukohad ja tõendid lubavad arvata, et laenulepingus kokku lepitud laenusumma tagastamise korra muutmiseks pidi pakkumuse esitama kostja. Kostja majanduslikku olukorda, mis ei lubanud kostjal laenulepingust tulenevaid kohustusi täita, on esile toonud hageja juhatuse liige XXX (tl 102). Kostja halba majanduslikku olukorda on kinnitanud ka kostja esindaja 17.04.2013.a seisukohas (tl 73). Taolises olukorras ei saa kohtu hinnangul asuda seisukohale, et lepingu muutmine oleks ajendatud olnud hagejapoolsest soovist. Hageja on kostjapoolse tahteavalduse andmist tõendanud hageja juhatuse liikme XXX poolt 03.09.2013.a kohtuistungil antud tunnistusega. XXXon kohtuistungil tunnistanud, et kostja on hageja juhatuse liikmete poole pöördunud ning selgitanud, et tal on raskusi oma kohustuste täitmisega. Kohtu hinnangul ei ole kostja hageja tõendit tahteavalduse andmise osas ümber lükanud. Kostja esindaja poolt kohtistungil antud selgitus, et kostja pidas laenulepingut kehtivaks selle kirjalikult sõlmitud versioonis, ei ole kohtu hinnangul hageja juhatuse liikme poolt antud ütluste ümber lükkamiseks piisav. Kohus leiab, et hageja poole pöördumisel oli kostja tegevuse näol tegemist õiguslikku
2-12-39959 tähendust omava toiminguga, millega kostja soovis kaasa tuua õigusliku tagajärje – laenulepingu osamaksete kaotamise. Olulisust omab veel seegi, et hageja poole pöördumisel oli hagejal mõistlik põhjus kostja tegevusest aru saada selliselt, et kostja soovib laenusumma hagejale tagastada teisiti kui osamaksetena. Kohus nõustub kostja esindaja poolt märgituga, et hageja väited suulise kokkuleppe sõlmimise osas on vastuolulised. Kostja on hageja poolt esitatud väidete vastuolulisusele tähelepanu juhtinud 03.09.2013.a kohtuistungil (tl 104). Siiski tuleb kohtu tsiviilasjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvesse võttes asuda seisukohale, et hagejal oli õigustatud huvi pidada laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kuupäevaks laenulepingu p-s 3.1 märgitud 15.10.2009.a kuupäeva. Kohus peab vajalikuks märkida, et ei nõustu hagejapoolse viitega TsÜS § 68 lg 4 kohaldumisele käesoleva tsiviilasja vaidlusele. Kohus märgib, et vaikimine või tegevusetus tahteavaldusena saab kõne alla tulla vaid siis, kui pooled on vaikimise tähenduses kokku leppinud või tuleneb see nende omavahelisest praktikast. Antud juhul ei saa kohus täidetuks lugeda kumbagi eeldust Eeltoodust tulenevalt ning kooskõlas VÕS § 13 lg-tega 1 ja 2 ning TsÜS § 68 lg-ga 2, asub kohus seisukohale, et pooltevaheline suuline laenulepingu tingimuste muutmine on kehtiv. Seega tuleb 11.03.2008.a sõlmitud laenulepingu alusel väljastatud laenu tagastamise kuupäevaks lugeda igakuiste osamaksete asemel laenulepingu p-s 3.1 märgitud 15.10.2009.a kuupäev.
9.Järgnevalt tuvastab kohus hagejapoolse nõude sissenõutavaks muutumise aja. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 2 nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal tuli laenusumma tagastada hiljemalt 15.10.2009.a. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 16.10.2009.a.
10.TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kuivõrd eelnevalt on tõendamist leidnud asjaolu, et pooled ei lähtunud laenusumma tagasimaksmisel osamaksetest, siis laenulepingust tulenevate nõuete aegumisele ei kuulu kohaldamisele korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumise säte. Kohaldamisele kuulub TsÜS § 147 lg 1, mis näeb ette, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 esimene lause täpsustab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Seega algas pooltevahelisest laenulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 01.01.2010.a kell 0:00 ning lõppeb 31.12.2012.a kell 24.00. Kuivõrd hageja on käesolevas tsiviilasjas hagi esitanud 04.10.2012.a, siis asub kohus seisukohale, et hageja nõue ei olnud hagiavalduse esitamise seisuga aegunud. III Hinnang kostja vastuväidetele laenu tagastamise osas
11.Käesolevas jaos käsitleb kohus kostja väiteid selle kohta, et kostja on hagejale laenusumma tagastanud. Esmalt on kostja leidnud, et ta on laenusumma tagastanud juhatuse liikme tasu vähendamise teel (tl 51). Kostja väidete kohaselt kattis vähendatud juhatuse liikme tasu igakuist laenusummat. Kostja väidab, et viimase kuu eest ei tasutud kostjale üldse töötasu ning kogu summa läks laenusumma tagastamisele. Kohus leiab, et eelnev kostja väide laenusumma tagastamise kohta on tõendamata. Toimiku
2-12-39959 materjalidest nähtuvalt oli kostja laenulepingu sõlmimise hetkel, s.o 11.03.2008.a, XXX XXX Osaühingu (registrikood XXX) juhatuse liikmeks. Hageja juhatuse liige XXX on 03.09.2013.a istungil tunnistanud, et kostja juhatuse liikme töötasu vähendati XXX XXX Osaühingus kostja töömahu vähenemise tõttu. Kohtu hinnangul viitas hageja juhatuse liige õigesti, et käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et ta oli seotud ja hõivatud muude äriprojektidega oma juhatuse liikme kohustuste kõrval. Hageja on 28.05.2013.a esitanud kohtule ka tõendi XXX XXX Osaühingu ja kostja sõlmitud kokkuleppe juhatuse liikme töötasu vähendamise kohta (tl 42). Nimetatud dokumendist nähtub asjaolu, et juhatuse liikme tööülesannete loetelust (02.01.2008.a juhatuse liikme lepingu p 3.1) välistati alates 01.07.2008.a tööülesanded, mis olid seotud töötajate igapäevase operatiivse tööga. Kohus on kõnealust tõendit hinnates seisukohal, et nimetatud kokkuleppest ei või järeldada seda, et juhatuse liikme vähendatud töötasu oleks võinud arvata laenulepingu alusel võetud laenusumma katteks. Juhatuse liikme töötasu vähendamise kokkuleppest ei nähtu ka seda, et pooled oleksid sõlminud kokkuleppe kolmanda isiku e hageja kasuks. Kostja esindaja seisukoht 03.09.2013.a kohtuistungil, et juhatuse liikme tasu läks selle vähendatud osas poolte kokkuleppel laenulepingu alusel saadud summa katteks, ei ole kostja poolt kuidagi tõendatud. Kostjapoolne väide selle kohta, et laenulepingu osamakse tähtpäeva määramine iga kuu 15. kuupäevaks, s.o pärast kostja töötasu saamist, peaks näitama igakuiste osamaksete tasumist kostja igakuise töötasu arvelt, on oletuslik. Kohtu hinnangul ei ole kostja eeltoodud väidetega hageja tõendeid ümber lükanud. Seega asub kohus seisukohale, et 2008.a juunis sõlmitud XXX XXX OÜ ja kostja kokkulepet ei saa pidada selliseks, mille alusel oleks kostja vähendatud töötasu arvelt tasutud kostja poolt laenatud laenusummat.
12.19.12.2012.a vastuses hagile on kostja seisukohal, et hagejal ei ole kunagi olnud kostja suhtes suulist ega kirjalikku pretensiooni, mis tõendab, et tegelikult oli laen tagastatud (tl 51). Hageja märgib 04.02.2013.a menetlusdokumendis, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine oli poolte vahel korduvalt vestluste teemaks. Hageja juhib tähelepanu sellele, et hageja saatis kostjale 26.10.2009.a elektronkirja, milles nõudis tagastamata laenu ja kõrvalkohustuste täitmist. Hageja lisab, et alates 2009.a sügisest, pärast laenulepingu tagatiseks seatud kostja kinnistu müümist täitemenetluses, ei olnud võimalik kostjaga enam mingi moel ühendust saada. Hagejapoolne 26.10.2009.a elektronkiri (tl 26) on tõendiks asjaolule, et hageja on laenulepingust tulenevaid nõudeid kostjal palunud täita. Samas on kostja esindaja 17.04.2013.a seisukohas tuginenud TsMS § 277 lg-le 1 ning vaidlustanud kõnealuse hageja elektronkirja ehtsuse. Seega peab kohus järgnevalt võtma seisukoha hageja 26.10.2009.a elektronkirja ehtsuse osas. TsMS § 277 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. TsMS § 277 lg-st 4 tuleneb, et kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Kostja on põhistanud hageja elektronkirja võltsitust sellega, et kostja ei ole hageja elektronkirja varem näinud ja dokumendi välimus ei oma elektronkirjale tavapärast kuju (tl 72). 26.10.2009.a elektronkiri on hageja poolt edastatud järgmistele elektronpostiaadressidele: XXX, XXX ja XXX. Hageja on 28.05.2013.a esitanud kohtule tõendina varasema
2-12-39959 kirjavahetuse hageja ja kostja vahel (tl 86-89). Kirjavahetustest nähtub, et XXX aadress on varasemalt kostja poolt kasutuses olnud ning kostja on sellelt aadressilt kirjavahetust pidanud. Esitatud materjalide pinnalt saab kohus järeldada, et kostjale XXX elektronpostiaadressile saadetud kirjad pidi kostjale nähtavad olema. Kostja ei ole esile toonud ka muid asjaolusid, mis tõendaksid, et kostjal ei olnud võimalik nimetatud kirja sisuga tutvuda. Lisaks on kostja esindaja asunud seisukohale dokumendi välimus ei oma elektronkirjale tavapärast kuju. Kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud kostja seisukoht piisav põhistus elektronkirja ehtsuses kahtlemiseks. Kohus märgib, et elektronkirja liigendus väljaprinditud kujul sõltub eelkõige elektronpostiteenuse pakkujast ning suuresti ka printimise seadistustest kasutaja arvutis, mis paraku võivad olla erinevad. Lähtudes eeltoodust asub kohus seisukohale, et kostja põhistused hageja 26.10.2009.a elektronkirja võltsituse osas ei ole piisavad ning seega ei ole täidetud TsMS § 277 lg-s 4 sätestatud eeldused tõendi arvestamata jätmise kohta. Olles tuvastanud hageja 26.10.2009.a elektronkirja sobivuse tõendina, siis kostja väide, et hagejal ei ole kunagi olnud kostja suhtes suulist ega kirjalikku pretensiooni tuleb lugeda ümberlükatuks.
13.Kohus leiab, et asjakohatud on kostja esindaja poolt 03.09.2013.a kohtuistungil esitatud väited selle kohta, et hageja kostjat võlgnikuks ei pidanud (tl 104). Kostja esindaja sellekohased väited lükkab kohtu hinnangul ümber hageja poolt käesoleva tsiviilasja raames esitatud hagiavaldus. Kohus ei nõustu ka kostja esindaja väidetega, et hageja oleks pidanud laenusumma kustutama kostjale kuulunud kinnisasja müügi arvelt. Hageja esindajad on 03.09.2013.a kohtuistungil õigesti viidanud asjaolule, et hageja kasuks seatud hüpoteek oli teise järgu hüpoteek (tl 104). Seega tagas kostja kinnistule seatud koormatis ennekõike esimesse kinnistusraamatu järku sisse kantud nõuet. Kostja väited selle kohta, et hageja oleks läbiviidud täitemenetluse raames saanud oma nõude rahuldatud, on tõendamata. Kohtuotsuse alajaotuse kokkuvõtteks leiab kohus, et kostja väited, et kostja on laenusumma hagejale juba tagastanud, on tõendamata. IV Hageja nõuded
14.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Poolte vahel on 11.03.2008.a sõlmitud laenuleping. Kohus on käesoleva otsuse käigus tuvastanud, et kõnesolev laenuleping on sõlmitud tarbijakrediidilepinguna (VÕS § 402). Ühtlasi on kohus tuvastanud, et pooled on 11.03.2008.a sõlmitud lepingut selle esemeks oleva laenusumma tagasimaksmise osas suuliselt muutnud. Pooled on laenulepingu p 3.2 muutnud selliselt, et kostjale antud laenusumma 12 782,30 eurot (200 000 krooni) tuli kostjal tagastada hiljemalt lepingu p-s 3.1 märgitud tähtajaks, s.o 15.10.2009.a. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole hagejale laenusummat tagastanud ning hageja nõuab kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 kohustuse täitmist. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt kooskõlas VÕS § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p-g 1 ja 11.03.2008. a sõlmitud laenulepingu p-dest 3.1 ja 3.2 (suuliselt muudetud sisust lähtudes) hageja kasuks välja mõista 12 782,30 eurot.
15.11.03.2008.a laenulepingu p 2.1 kohaselt tasub laenuvõtja (kostja) laenuandjale (hageja) laenult arvutatud protsenti (intressi), mille määr on 5 % kalendriaastas. Hageja on kostjalt palunud välja mõista intressi summas 1047,43 eurot. Kohus leiab, et hageja intressinõue on
2-12-39959 õiguslikult põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista.
16.Laenulepingu p 4.1 kohaselt laenusumma mittetähtaegsel tagastamisel on laenuandjal õigus nõuda ja laenuvõtjal kohustus tasuda viivist 0,15 % tähtaegselt tagastamata laenusummalt kalendripäevas. Hageja on 04.02.2013.a menetlusdokumendis vähendanud viivisenõuet ja palunud kostjalt välja mõista viivise summas 12 782,30 eurot (tl 67). Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude ajavahemik on toodud hagiavalduse lisas nr 4 (tl 28), kus hageja palub kostjalt välja mõista viivise perioodi 15.04.2008.a kuni 04.10.2012.a eest. Kuivõrd kohus on otsuse käigus tuvastanud, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 16.10.2009.a, siis tuleb viivise arvestust alustada nimelt nõude sissenõutavaks muutumise kuupäevast alates. Kostja on vastuses hagile tuginenud VÕS § 415 lg-le 1 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon), mille esimene lause näeb ette, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist (tl 50). Kostja leiab, et 11.03.2008.a laenulepingu p 4.1 on tüüptingimusena tühine. Kohus ei nõustu kostjapoolse käsitlusega sellest, et 11.03.2008.a laenulepingu p 4.1 saaks tühiseks tunnistada VÕS § 42 lg 1 ja § 43 lg 3 p 5 alusel. Kostja poolt viidatud sätted reguleerivad lepingu tüüptingimuste tühistamise aluseid. Kohus märgib, et kuigi pooltevahelist laenulepingut tuleb pidada tarbijakrediidilepinguks, siis selles sisalduvaid kokkuleppeid automaatselt tüüptingimusteks pidada ei saa. VÕS § 35 lg 1 (alates 12.12.2007.a kehtinud redaktsioon) näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis oleksid lubanud kohtul järeldada, et kostjal ei olnud võimalust laenulepingu p 4.1 sisu osas eraldi läbi rääkida. Kohus leiab, et laenulepingu p 4.1 kuulub tühistamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 alusel, mis näeb ette, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. VÕS § 415 lg 1 esimene lause keelab tarbijalt tema poolt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Käesoleval juhul kujuneks hageja päevase viivisemäära 0,15 % korral aastaseks viivisemääraks 54 % (0,15 x 360 (vt 11.03.2008.a laenulepingu p 2.1 teine lause)). Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooltevahelisele laenulepingule kohalduvad tarbijakrediidilepingu sätted, siis on kohtu hinnangul iseenesest asjakohane kostjapoolne viide VÕS § 415 lg-le 1. Kohus märgib, et juhul kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär on suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär (lisandub 8 % aastas), saaksid lepingupooled leppida kokku ka sama suure viivise. Antud juhul on pooled laenulepingu p-s 2.1 kokku leppinud intressimääraks 5 % kalendriaastas. Nimetatud intressimäär on umbes kümme korda väiksem, kui poolte vahel laenulepingu p-s 4.1 kokku lepitud viivisemäär. Seega on poolte vahel 11.03.2008.a sõlmitud laenulepingu p 4.1 TsÜS § 87 alusel tühine. Siiski on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda kostjalt viivist. Hageja on 04.02.2013.a menetlusdokumendis osundanud Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 14.01.2009.a otsusele asjas nr 3-2-1-120-08 p-le 12 (tl 64). Riigikohus on nimetatud otsuses leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Teisisõnu on Riigikohus leidnud, et VÕS § 415 lg 1 hõlmab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandat lauset, mis lubab viivisemääraks lugeda lepinguga ettenähtud intressimäära.
2-12-39959 Kohus leiab, et hageja viide eelnimetatud Riigikohtu lahendile on iseenesest asjakohane, kuid antud juhul on laenulepingus ette nähtud intress (5% laenusummalt aastas) väiksem kui seaduses ette nähtud intressimäär. Kuigi kostja on hageja viite osas 17.04.2013.a menetlusdokumendis nõustunud hagejaga, et viivisemääraks peaks kohalduma 5% (s.o 0,013 % päevas), siis ei saa kohtu hinnangul kahjustada võlausaldajat sellega, et kohaldada saaks seaduses ettenähtust väiksemat viivisemäära. Seega tuleb hageja viivisenõudele kohaldada VÕS § 113 lg-st 1 tulenevat. Hagejal on õigus kostjalt nõuda sissenõutavaks muutunud viivist ajavahemiku 16.10.2009.a kuni 04.10.2012.a eest. Nimetatu ajavahemikul kehtinud VÕS § 113 lg 1 (alates 01.05.2009.a kuni 15.04.2013.a kehtinud redaktsioon) sätestas, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Väljaandes Ametlikud Teadaanded on Eesti Pank Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavat intressimäära avaldanud järgnevalt: • ajavahemikul 16.10.2009.a kuni 30.06.2011.a oli intressimäär 1 % (viivitatud päevi 623 päeva); • ajavahemikul 01.07.2011.a kuni 01.01.2012.a oli intressimäär 1,25 % (viivitatud päevi 185 päeva); • ajavahemikul 02.01.2012.a kuni 04.10.2012.a oli intressimäär 1 % (viivitatud päevi 277 päeva). Võttes eelnevat arvesse tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis summas 3098,38 eurot (2556,46 eurot + 541,92 eurot). Kohus kasutas hageja viivisenõude arvutamisel järgnevat valemit: [(12 782,30 x (8 % / 360)) x (623+277 päeva)] + [(12 782,30 x (8,25 % / 360)) x 185 päeva].
17.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Võttes arvesse eeltoodut, leiab kohus, et seaduses sätestatud viivisemäär kuulub kohaldamisele ka viivise suhtes, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. Seega tuleb kostjalt TsMS § 367, VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras alates 05.10.2012.a kuni põhivõlgnevuse (12 782,30 euro) täieliku tasumiseni. V Menetluskulud
18.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi osaliselt sissenõutavaks muutunud viivise ja tulevikku suunatud
2-12-39959 viivisenõude osas. Rahuldatud osa moodustab hagist umbes 53 %. Kuna hagi kuulub rahuldamisele umbes 53 % ulatuses [((16 928,11 + VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määr 05.10.2012.a seisuga 1022,58) / 33 610,34) x 100], siis hageja menetluskulud jäävad 53 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 47 % ulatuses hageja kanda. Menetlusosaline võib menetluskulude rahalist kindlaksmääramist nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid (TsMS § 174 lg 1 ja 3).