Paap Kõlari hagi Alexandr Semjonovi vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Tsiviilasja hind
1597,79 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. märtsi 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Paap Kõlari apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Paap Kõlar (IK: XXX), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein Vastustaja (kostja): Alexandr Semjonov (IK XXX), esindaja vandeadvokaat Kalev Bachmann
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. märtsi 2013 otsus osaliselt, st osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis Aleksandr Semjonovilt Paap Kõlari
kasuks
mittevaralise
kahju
hüvitise
suuruses 500 eurot ning menetluskulude jaotise osas.
redaktsioonis: 2.1 Hagi rahuldada. 2.2 Välja mõista Alexandr Semjonovilt Paap Kõlari
kasuks
mittevaralise
kahju
hüvitamiseks 1500 (üks tuhat viissada) eurot. 2.3 Menetluskulud
jätta
Alexandr
Semjonovi
kanda. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Alexandr Semjonovi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Paap Kõlar (hageja) esitas 23.12.2010 hagi Alexandr Semjonovi vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks vastavalt kohtu otsustusele. Hagiavalduse kohaselt kasutavad kolmandad isikud omavoliliselt hageja tütrele Kelli Kõlarile kuuluval Uus-Kaga kinnistul asuvaid Safaripargi radasid. 26.12.2007 märkas hageja kinnistul kahe ATV-ga sõitvaid isikuid, neist ühte juhtis alaealine M.S. ning teist Aleksandr Semjonov, kelle sõidukil istus ka tema tütar E.. Hageja küsimuse peale, miks kostja omavoliliselt Uus-Kaga kinnistut kasutab tungis kostja hagejale kallale, lüües hagejat käega erinevatesse piirkondadesse. Kostja ähvardas hageja elu lõpetada. Hageja kutsus kohale kiirabi ning teavitas juhtunust politseid. Kriminaalmenetluse käigus fikseeriti hageja vigastused kohtuarstliku eksperdi poolt. Kostja ei nõustunud ettepanekuga hüvitada hagejale tekkinud kahju kohtuväliselt. VÕS § 128 lg 1 näeb ette, et hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline ja mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 kohaselt mõistetakse mittevaralise kahjuna kahjustatud isiku füüsilist ja
hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamise õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kostja tekitas hagejale kehavigastuse ning põhjustas sellega valu ning kannatusi. Haav paremal kulmul ning verevalum parema silma juures paranesid kolm nädalat, löögid põhjustasid valu nii löömise ajal kui ka pärast seda. Hageja välimus sai kostja tegevuse tõttu kannatada, mistõttu pidi hageja taluma kuni haava ja verevalumi paranemiseni ebamugavustunnet oma välimuse tõttu. Hageja pidi vahetult pärast 26.12.2007 toimunut viima läbi riskikäsitluse koolitusi ning hageja välimuse tõttu kannatasid koolituste kvaliteet ja tulemused, kuna koolitaja enda välimus ja käitumine peaksid mõjuma usaldusväärselt. Hageja palub kohtul mõista välja mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole hagejat 26.12.2007 käte ja jalgade peksnud ega hagejale valu ja kannatusi põhjustanud. Kostja ei ole ka hagejale kahju tekitanud. Hageja libises ATV-de vahel ning lõi ennast kukkudes ATV vastu ära. Hageja ei ole tõendanud, et vigastused, mis on kiirabikaardil ja isiku ekspertiisiaktil, on põhjustatud kostja poolt. Kostja nõustus tema suhtes algatatud kriminaalasja lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel ja eranditult menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas oma 28.03.2013 lahendiga hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot. Kohus, hinnates kogumis tunnistajate ütlusi ja asjas kogutud tõendid, leidis, et 26.12.2007 pärastlõunal Valgamaal Otepää vallas Nüpli külas Uus-Kaga kinnistul asuval Safaripargi territooriumil toimunud sõnavahetuse käigus põhjustas kostja hagejale füüsilist valu, lüües teda käega näkku. Kostja tekitas hagejale õigusvastaselt kahju (VÕS § 1045 lg p 2). Maakohus tugines tunnistaja K. Kamenevi ütlustele, mille kohaselt ta nägi, kuidas võõras mees ajas P. Kõlarit taga, mis kinnitab kostja väidete ebausaldusväärsust, et poolte vahel toimus ainult sõnavahetus. Maakohtu hinnangul ei olnud eluliselt usutav kostja väide, et hageja kukkus ATV-de vahel ning lõi ennast ära. Tsiviilasja juurde esitatud fotod ja kiirabikaart tõendavad P. Kõlari vigastuste olemasolu. Kuigi tunnistajad ei näinud, kuidas kostja hagejat lõi, ei ole maakohtu arvates põhjust kahelda hageja seletustes selle kohta, et kostja lõi hagejat rusikaga näkku. Hageja seletused on kooskõlas ka eksperdiarvamusega, mille kohaselt on P. Kõlari vigastused tekitatud tömbi eseme/esemetega näiteks rusikate, kängitsetud jala või muu analoogse esemega. Asjaolu, et kostja lõi hagejat näkku, on tuvastatud ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 18.11.2008 määruses kriminaalasja lõpetamise kohta A. Semjonovi suhtes KrMS § 202 sätete alusel. Selline kokkulangevus erinevates menetlustes tuvastatud asjaoludes annab alust arvata, et tehtud järeldused 26.12.2007 toimunud sündmuste kohta on õiged. Tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 eeldatakse kostja süüd. Kostja vabaneb vastutusest kui ta tõendab hooletuse puudumist vastavalt VÕS § 104 lg-le 3. Kostja ei ole enda süü puudumist tõendanud. VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju suurust ei saa kindlaks teha. Teo toimepanemise ajal kehtinud VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb kahjustatud isikule maksta mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Samasisuline kohustus on sätestatud ka käesoleval ajal kehtivas VÕS § 134 lg-s 2. Hageja on kohtuistungil hinnanud
oma mittevaralise kahju suurust 3000 eurole. Maakohus luges usutavaks hageja väited hingelise valu ja ebamugavustunde kohta pärast vigastuse saamist. Arvestades vigastuse paiknemist näopiirkonnas, on usutav, et hageja tundis ebamugavustunnet auditooriumi ees esinedes (koolitusi läbi viies). Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tervisekahjustuse tõttu jättis ta mitmed koolitustellimused vastu võtmata. Hageja sai jätkata oma igapäevaste tööülesannete täitmist, ka muus elukorralduses ei pidanud hageja tegema nii suuri muudatusi kui näiteks haiglaravi vajaduse korral või olukorras, kus vigastus takistab otseselt inimese liikumist. Maakohus pidas põhjendatuks kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot. Tulenevalt asjaolust, et maakohus rahuldas hagi osaliselt, jättis kohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud 16,7 % ulatuses kostja ja 83,3 % ulatuses hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Paap Kõlar esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o hagi rahuldamata jätmise osas ja hüvitise suuruse osas, ja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Paap Kõlari hagi ja mõista Alexandr Semjonovilt välja kahjuhüvitis kohtu poolt määratavas summas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohtu otsuse põhjendav osa ja resolutsioon vastuolulised. Apellant esitas hagis selgesõnalise taotluse, et kahju hüvitise suuruse määraks kindlaks kohus. Kohus on kohtuotsusest nähtuvalt lugenud tõendatuks, et kostja lõi hagejat näkku. Kohus on leidnud, et mittevaralise kahju väljamõistmine kostjalt on põhjendatud ning mõistis kostjalt välja 500 eurot. Vaatamata sellele, et kohus on apellandi nõude rahuldanud, on kohtuotsuse resolutsioonis märgitud, et hagi on rahuldatud osaliselt. Kohtul puudus, arvestades haginõuet, alus jätta hagi osaliselt rahuldamata; 2) ei ole kohus põhjendanud hagi osalist rahuldamata jätmist. Kohtuotsuse põhjendustest võib järeldada, et hagi jäeti osaliselt rahuldamata seetõttu, et kohus mõistis välja erineva rahasumma kui hageja oli kohtuistungil välja toonud. Kohus saab otsust tehes lähtuda üksnes hagiavaldusest. Kuna hagis pole nõutud konkreetse summa väljamõistmist, siis puudus kohtul õiguslik alus käsitleda apellandi kohtuistungil antud suulist hinnangut õiglase hüvitise osas haginõudena; 3) on kohus rikkunud TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ning TsMS § 436 lg-t 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud; 4) on kohtu poolt määratud hüvitis 500 eurot liiga väike. Kehavigastuse tekitamise eest määratav hüvitis peab olema selline, mis väärtustaks isiku füüsilist puutumatust ja kompenseeriks selle, et isik on pidanud õigusvastase tegevuse tõttu taluma valu, hirmu, ebamugavust, kehavigastuse olemasolu ja oma elukorralduses sellega arvestama. Hüvitise suurus peab arvestama ka üldise elatustasemega. Kui hüvitise summa on üldist elatustaset ja raha väärtust arvestades ebamõistlikult väike, siis viitab see sellele, et isikute tervist ja kehalist puutumatust ei väärtustata. Kostja rikkus hageja kehalist puutumatust, sealjuures ei olnud hageja ise oma tegevusega kallaletungi põhjustanud. Kohtuotsusest ei nähtu, miks on õiglane määrata hüvitise suuruseks 500 eurot; 5) on kohus ebaõigesti määranud menetluskulude jaotuse. Tulenevalt asjaoludest, et kohus määras tsiviilasja hinnaks ebaõigesti 3000 eurot, on kohus jätnud ebaõigesti hageja hagi rahuldamata ning TsMS § 162 lg 1 kohaldamata. Apellandi nõue on mittevaraline TsMS § 132 lg 3 mõttes, mistõttu ei ole võimalik kohaldada TsMS § 163 lg-t 1.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on kostja nõustunud kriminaalmenetluse lõpetamisega, loobunud maakohtu istungil tema süüd välistavate tunnistajate ülekuulamisest ning pole esitanud apellatsioon- ega vastuapellatsioonkaebust lähtuvalt menetlusökonoomiast; 2) käsitleb kostja hagejale 500 euro väljamõistmist kui kompensatsiooni tema poolt eravaldusesse rajatud Safaripargi hooldamisega seotud tegevuse eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõigusnormi väära kohaldamise tõttu tühistada osaliselt, kostjalt hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse osas. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega suurendab maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju tekitamise eest kohtu äranägemisel välja mõistetavat rahasummat ja muudab menetluskulude jaotust. Pooled ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut selles, et 26.12.2007 Valgamaal Otepää vallas Nüpli külas Uus-Kaga kinnistul asuva Safaripargi territooriumil toimunud sõnavahetuse käigus põhjustas kostja hagejale füüsilist valu, lüües teda käega näkku, millega põhjustas hagejale vastavalt eksperdiarvamusele nahaaluse verevalumi parema silma laugudel ning põrutushaava parema kulmu piirkonnas. Maakohus tuvastas samuti, et kostja tekitas hagejale mittevaralist kahju ning mõistis kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvisena välja 500 eurot.
7.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et maakohus on ekslikult pidanud hageja nõuet varaliseks. Hagiavalduse kohaselt jättis hageja mittevaralise kahju hüvitise lõpliku suuruse VÕS § 127 lg 6 alusel kohtu otsustada. Ka kohtuvaidlustes (lk 137) palus hageja kostjalt välja mõista õiglane hüvitis. Seetõttu on väär maakohtu seisukoht, et asja hinnaks on TsMS § 124 lg 1 kohaselt 3000 eurot. TsMS § 132 lg 3 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks ka kehavigastuse tekitamise mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kuigi hageja avaldas kohtuistungil maakohtus, et peab õiglaseks hüvitiseks 3000 eurot, ei tähenda see hageja poolt hagi hinna muutmist. Apellant on põhjendatult märkinud, et haginõue saab nähtuda üksnes hagist või selle kirjalikust muudatusest.
8.VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab kohtu diskretsiooniõiguse mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramisel. Selle sätte järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sama põhimõtte kehtestab ka TsMS § 233 lg 1, mille kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Praeguses asjas ongi hageja hüvitise suuruse hagis märkimata jätnud ja palunud mõista kostjalt välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Maakohtu otsuse on hageja vaidlustanud põhjusel, et väljamõistetud hüvitis oli liiga väike. Kaasnevalt on hageja vaidlustanud ka
maakohtu poolse menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes vaidlustatud ulatuses.
9.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13 jätkuvalt korranud oma varasemat seisukohta, et mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist. Samas jäi Riigikohus ka sel korral tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 väljendatud seisukohale, et kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kohtupraktikale tuginemise vajadusele on Riigikohus viidanud ka mitmes varasemas lahendis (näiteks nr 3-2-1-1-01, nr 3-2-1-51-05). Kolleegium leidis, et hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise.
10.Maakohus on lähtunud käesolevas asjas õiglase hüvise summa määramisel iseenesest põhjendatult Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasja nr 3-2-1-85-08 punktis 14, mille kohaselt VÕS § 130 lg 2 rakendamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida enne võlaõigusseaduse jõustumist kohtupraktikas kehtinud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Maakohus arvestas asjaoluga, et kuna hageja töövõimetuslehte ei võtnud, siis ei saanud tema tervislik seisund olla eriti halb. Hageja ei vajanud haiglaravi, mistõttu leidis maakohus, et ta ei pidanud tegema oma elukorralduses suuri muudatusi. Maakohus arvestas ka ekspertarvamusega, et hagejale põhjustatud tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega mitte rohkem kui 4 nädalat. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus peab lähtuma ka õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldisest heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Maakohus on õiglase hüvise suuruse määramisel jätnud käesolevas asjas täielikult arvestamata olukorra, milles kostja otsustas hagejale tervisekahju tekitada, samuti vastava kohtupraktika. Kostja käitumise ajendiks oli hageja tegevus eravalduse kaitsel, tegemist oli aktiivse tahtliku ründega hageja näo piirkonda, mis sõltumata tervisekahjustuse raskusest ja kestvusest muutis ajutiselt hageja välimust ning oli ka hageja väärikust alandav. Kostja ei ole asja menetluse käigus tuginenud oma halvale majanduslikule olukorrale. Jättes hüvise suuruse määramisel arvestamata kõik asjaolud, on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõigusnormi (TsMS § 233 lg 1), mistõttu on hagejal õigus vaidlustada maakohtu poolt määratud hüvitis selle ebaõiglasele suurusele tuginedes.
11.Ringkonnakohus leiab, et õiglase hüvitise suuruseks hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest on 1500 eurot. Riigikohtu 2009 aasta kohtupraktika analüüsis „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades I ja II astme kohtutes 2008. aastal“ (kõige hilisem vastav analüüs) on jõutud järeldusele, et kergemate tervisekahjustuste puhul mõistsid kohtud 2008. aastal välja hüvise vahemiku 20 000–50 000 krooni ja raskemate tervisekahjustuste puhul, mis muutsid inimese elustandardit oluliselt 100 000–300 000 krooni. Täheldati, et kergemate tervisekahjustuste puhul on kohtud hakanud mõistma välja veidi suuremaid hüvitisi kui kaks aastat tagasi, raskemate tervisekahjustuste korral on aga suurusjärgud üldjoontes jäänud kahe aasta tagusele tasemele. Ringkonnakohus leiab, et hagejal tekkinud tervisekahjustust saab selles liigituses lugeda nn kergemaks, sest hageja ei ole tuginenud oma hagis elustandardi olulisele langusele. Arvestada tuleb elukalliduse tõusu aastatel 2008 - 2012, mistõttu on ringkonnakohtu poolt määratav summa kooskõlas kohtupraktikaga.
12.Nõustuda tuleb apellatsioonkaebuses esitatud väitega selles, et tuvastades hagejal mittevaralise kahju olemasolu ning mõistes välja õiglase hüvise, rahuldas maakohus hagi. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tegemist on hagi osalise rahuldamisega. Seega tulnuks ka menetluskulud maakohtus vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 jätta kostja kanda. Ringkonnakohus muudab vastavalt maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuses taotles hageja menetluskulude jaotuse muutmist ja kohtu poolt õiglaseks peetava hüvitise summa suurendamist. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse rahuldanud, mistõttu tuleb menetluskulud ka ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja(vastustaja) kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.