Hagiavalduse kohaselt töötas N. M. kostja õiguseellase juures alates 15.07.1975 kuni 08.01.2006, mil hagejaga lõpetati töösuhe seoses koondamisega. 1991. a diagnoositi hagejal kutsehaigus – vibratsioonitõbi. Arstide soovituse kohaselt tuli hageja viia üheks kuuks kergemale tööle vältimaks vibratsiooniga kokkupuudet. Muudatus hageja töökorralduses tehti 1992.a. Ravi soovitud tulemust ei andnud ning N. M.il ei õnnestunud tervist taastada, vibratsioonitõbi oli arenenud liialt kaugele. 04.03.2010 määrati N. M.il töövõime kaotus 40%. N. M. leiab, et tööandja ei taganud ohutuid sanitar-hügieenilisi tingimusi ega kontrollinud nende olemasolu töökohas. Kostja rikkus kaevandustes vibratsiooniohtlike tööde tegemist reguleerinud (ja ka põlevkivikaevandustele laienenud) NSVL Söetööstuse ministri käskkirjaga 16.06.1972 nr 230 kehtestatud „Vibratsiooniohtlike elukutsete töö põhimäärust söetööstuses“. Tööandja (kostja õiguseellane) ei taganud viidatud määruses nõutud ohutuid töötingimusi - ei võimaldanud ettenähtud puhkepause, ei korraldanud instruktaaže, arstlik läbivaatus oli ebaregulaarne, vitamiiniprotseduure läbi ei viidud, kutsehaigete üle arvestust ei peetud ning kutsehaiguse tekkepõhjusi ei uuritud. Vabariigi tasemel reguleeris vibratsiooniohtlike tööde tegemist „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustik“. Nimetatud määrus oli juhendmaterjal vibratsiooniohtlikele kutsealadele ohutu töörežiimi tagamiseks. Määrus sätestas, et vibratsiooniga kokkupuuteaeg ei tohtinud ületada 2/3 summaarsest tööajast. Selliseid täiendavaid vaheaegu ei tehtud. Masinate vibratsiooni ei mõõdetud, kuigi määruse kohaselt tuli seda 1 kord aastas teha. Kaitsevahendeid kostja oma seadmete juures ei kasutanud, ennetusremonti ja kontrolli vibratsiooniohtlikele masinatele ei tehtud. Hageja märgib, et nõude lahendamisel ei saa lähtuda VÕS-ist, sest tervisekahju tekitati enne VÕS-i kehtivust, seega tuleb kohaldada TsK kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid . Hageja palub TsK § 448, § 463 ja § 464 alusel kostjalt välja mõista N. M.i kasuks ühekordse hüvitisena 31 597, 22 eurot ja alates 01.06.2011 igakuuliste maksetena 902, 54 eurot. Hüvitise suurus muutub, kui muutub töövõime kaotuse protsent. Hageja keskmist töötasu tuleb arvestada vastavalt Vabariigi Valitsuse 10.06.1992.a määrusele ning aluseks tuleb võtta vibratsiooni põhjustanud töölt lahkumisele eelneva 12 täiskuu keskmine töötasu.
KOSTJA VASTUS
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja töötas Eesti Energia Kaevandused AS-i õiguseellaste juures 15.07.1975 – 18.01.2006. Tööleping lõpetati hagejaga TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 1991. aastal, kohtusse pöördus ta aga esmakordselt kahju hüvitise nõudega aprillis 2011 ehk peaaegu 20 aastat pärast tervisekahjustusest põhjustatud kahjust teada saamist. Seega oma õiguste rikkumisest sai hageja teada kutsehaiguse diagnoosimisel 1991. Kuigi 1991. aastal diagnoositi hagejal vibratsioonitõbi, jätkas hageja pärast haiguse diagnoosimist tööd endisel ametikohal. 02.02.2010.a tuvastati hagejal 40% töövõimekaotus. Kostja arvates väidab N. M. alusetult, et 40% töövõimekaotus on tingitud kutsehaigusest. Kostja on seisukohal, et hagejale ei ole varalist kahju tekkinud. Hageja ei jäänud oma tööst ilma tervise tõttu, vaid ta koondati. Kostja peab hageja tervise halvenemises süüdlaseks teda ennast, kuna viimane jätkas pärast kutsehaiguse diagnoosimist tööd allmaa tingimustes. 2010. aastal kui hagejale määrati töövõimetusprotsent, ei töötanud ta enam kostja juures. Seega ei ole kostja hagejale kahju põhjustanud seoses tema sissetulekust ilmajäämisega. Hageja töövõime kaotuse % on tuvastatud 02.02.2010 ehk siis 20 aastat peale kutsehaiguse diagnoosimist ning rohkem kui 4 aastat peale töösuhte lõpetamist. Tööandja on kohustatud töötaja tervisekahjustuse korral hüvitama kannatanule kahju, mis seisneb saamata jäänud
tulus, so töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas seoses kutsehaiguse ja töövõime täieliku või osalise kaotamisega. Hageja ei ole hagis märkinud ühtegi konkreetset normdokumendi sätet, mida kostja oleks rikkunud, rääkimata süülisest rikkumisest. Hageja ei ole tõendanud kostja käitumise õigusvastasust, kahju tekkimist ega sellest tulenevalt ka põhjuslikku seost eelnimetatute vahel. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. 23.06.1994 vastu võetud TsÜS § 113 lg 1 kehtestas 10- aastase üldise hagi aegumise tähtaja. Antud juhul lõpeks aegumistähtaeg 12.08.2001.a (arvestades kutsehaiguse diagnoosimisest). Arvutades aegumistähtaega alates 03.03.1992 (kostja kergematele tööle üleviimine tervisest tulenevatel asjaoludel), siis lõpeks 10 aastane hagi aegumistähtaeg 03.03.2002.a. Tulenevalt 01.07.2002 jõustunud VÕSRakS § 9 lg 1 -3 ja TsÜS § 153 lg 1 kohaldub 3- aastane aegumistähtaeg. Kostja leiab, et hageja on mööda lasknud TsÜS § 153 lg 1 sätestatud tervise kahjustamisest tuleneva nõude kolmeaastase aegumistähtaja. Kostja taotleb TsMS § 449 lg 3 alusel kohaldada aegumist ning aegumise tõttu jätta hagi rahuldamata. Kostja on seisukohal, et kahju tekkimisest sai hageja teada siis, kui tal diagnoositi kutsehaigus 12.08.1991.a ja see on tõendatud hageja enda poolt koos hagiga esitatud Kutsehaiguste kliiniku tõendiga nr 1438, mille kohaselt soovitati hageja ajutiselt üle viia kergemale füüsilisele tööle.Vastav muudatus N. M.i töökorralduses tehti 03.03.1992, mis omakorda kinnitab, et hageja sai talle tekkinud kahjust teada hiljemalt 03.03.1992.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
3.Kohtuistungil 14.11.2012 märkis hageja esindaja, et lähtuda tuleb TsK ja TsPK § 69. TsK ei näinud ette tervisekahju nõuete osas aegumist. 2002.a vastu võetud TsÜS järgi on üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõue on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõue ning sellest tulenevalt kohaldub TsÜS § 154. TsK § 472 kehtib paralleelselt VÕS sätetega. Kahju tekkimise aja osas märkis hageja esindaja, et aastal 2010 kui määrati töövõimekaotuse %, sai hageja teada, et tal on kutsehaigusest põhjustatud tervisekahjustus. Kostja esindaja märkis, et hageja ei saanud aastast 1992 oma endisel töökohal jätkata ning pidi asuma uuele ametikohale. Seega pidi kahjust saama teada 1992. aastal.
4.Kohus nõudis hagejalt 11.02.2013 ja 25.03.2013 haginõude täpsustamist. Kohus märkis, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et varaline kahju oleks üldse tekkinud (sissetulek vähenenud) (tl 94, 110). 4.1 Vastuseks kohtu nõudele tõendada väidetava kahju tekkimist (sissetuleku vähenemist) ja teatada, millal sai teada kahju tekkimisest (sissetuleku vähenemisest), vastas hageja, et kutsehaigusest põhjustatud varalisest kahjust sai hageja teada püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest 04.03.2010 nr 598985, st mitte varem kui 04.03.2010. Haginõue seetõttu aegunud ei ole. Varalist kahju tõendab hageja - kutsehaiguste kliiniku teatisega kutsehaiguse diagnoosimise kohta; - püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusega 04.03.2010 nr 598985, töövõime kaotuse % on määratud ajavahemikus 02.02.2010-29.02.2012; - N. M.i palgatõendiga; - hüvitise arvestusega (indekseeritud palga ja hüvitise arvestus) - püsiva töövõime kaotuse tuvastamise otsusega 06.03.2012 nr 84261 tuvastati töövõimekaotus 30% (tl 98 jj ).
4.2 Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud varalise kahju olemasolu. Kutsehaiguste kliiniku teatis ei tõenda otsest varalist kahju ega saamata jäänud tulu. Samuti ei tõenda püsiva töövõimetuse tuvastamise otsus nr 598985 iseenesest varalist kahju ega saamata jäänud tulu. Püsiva töövõimetuse määramise tõttu ei jäänud hageja ilma oma senisest tööst ega sissetulekust kostja juures. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi dokumenti ega isegi mitte väidet, mis tõendaksid tekkinud otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu tekkimist alates püsiva töövõimetuse tuvastamisest 04.03.2010. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Muudatus N. M.i töökorralduses tehti 03.03.1992, mil ta viidi ajutiselt kergemale tööle. Seega sai N. M. tegelikult teada talle tekkinud kahjust hiljemalt 03.03.1992 (tl 106-107). 4.3 Kostja palub oma viimases kirjalikus seisukohas kohtule jätta N. M.i hagi läbi vaatamata TsMS § 340 1 lg 2 alusel, kuna vaatamata kohtu korduvatele nõuetele puuduste kõrvaldamiseks ei ole hageja kohtu nõuet täitnud ja hagi on tõendamata.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
Kohus jätab N. M.i hagi läbi vaatamata.
6.N. M. nõuab Eesti Energia Kaevandused AS-lt tervise kahjustamisest põhjustatud kahju hüvitamist ja palub kostjalt välja mõista ühekordse hüvitisena 31 597, 22 eurot ja alates 01.06.2011 igakuuliste maksetena 902, 54 eurot. Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostjapoolne töötervishoiu ja –ohutusnõuete rikkumine hagejal kutsehaiguse (vibratsioonitõve). Kostja palub jätta hagi läbi vaatamata, kuna vaatamata kohtu korduvatele nõudmistele ei ole hageja tõendanud varalise kahju olemasolu. Kostja leiab, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et töövõimetuse tuvastamisest 04.03.2010 oleks hagejal tekkinud varaline kahju või kostja süül jäänud saamata tulu. Kostja arvates on hageja nõue aegunud, sest hageja viidi ajutiselt üle kergemale tööle 1992.a ja sellest ajast sai ta teada ka kahjust.
7.-
Poolte vahel ei ole vaidlust ei ole alljärgnevas: N. M. töötas kostja juures 15.07.1975 – 08.01.2006; 1991.a diagnoositi hagejal kutsehaigus (vibratsioonitõbi); 1992.a tehti muudatus töökorralduses ja N. M. viidi üle teisele tööle (lähtudes kutsehaiguste kliiniku teatisest); 08.01.2006 lõpetati hagejaga tööleping kostja juures koondamise tõttu; 04.03.2011 tuvastati hagejal 40 % töövõimekaotus (tingitud kutsehaigusest); 2012. aastast on töövõimetusprotsent 30.
8.VÕSRakS § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002 , enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. VÕSRakS § 22 lg 1 järgi kohaldatakse VÕS kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.07.2002. Järelikult, kui kahju põhjustanud tegu leidis aset enne VÕS-i jõustumist, kohaldatakse VÕS-i sätteid, kui enne seda, siis TsK sätteid. Kutsehaigusest tuleneva kahju puhul võivad kahjulikud tagajärjed ilmneda alles mitmeid aastatid pärast kahjustavat tegevust.
9.Kahju hüvitamise esmaseks eelduseks on teisele isikule kahju tekitamine ehk kui hageja esitab kostja vastu kahju hüvitamise nõude, tuleb esmalt tõendada, et hagejal on kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekitatud kahju.
10.Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Aegumise sätete kohaldamiseks on oluline välja selgitada, millal algas aegumistähtaja kulgemine. VÕSRakS § 9 lg 1 teisest lausest tulenevalt kohaldatakse aegumise algusele enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. TsK § 86 kohaselt algas aegumine ajast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. 01.09.1994 -01.07.02 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algas aegumine päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kehtiv TsÜS § 153 lg 1 sätestab kolme aastase aegumistähtaja ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks eelnimetatud sätete mõttes lugeda tervisekahjustamisest tuleneva kahju tekkimisest teadasaamise aega. (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12 p 10).
11.TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagist ega hageja selgitustest ei nähtu üheselt, milles hageja oma varalist kahju näeb. Arvestades, et hageja on esitanud kutsehaigusest põhjustatud varalise kahju hüvitamise nõude, võib sellisel juhul tõenäoliselt tegemist olla töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu (sissetuleku) hüvitamise nõudega. Varaline kahju võib realiseeruda ka hiljem, kui leiab aset selle põhjuseks olnud õigusvastane tegu. Kohus märgib, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata tervisekahjustuse tõttu (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-63-03). Varalise kahju tõendamise kohustus lasub üheselt hagejal. Hageja ei ole vaatamata kohtu korduvatele selgitustele ja nõudmistele esitanud tõendeid kahju olemasolu kohta. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hagejal on varaline kahju üldse tekkinud (et tema sissetulek oleks üldse kutsehaiguse tõttu vähenenud). Hagis esitatud arvestus, mis on tehtud lähtuvalt alates 01.07.2002 kehtivuse kaotanud VV 10.06.1992 määrusest nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajate tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord“, ei saa mingilgi moel tõendada hageja sissetuleku vähenemist väidetava kahju tekkimisest teadasaamise ajal, s.o. 2010.aastal. Kohus nõustub siinkohal kostja seisukohaga, et kutsehaiguste kliiniku teatis ei tõenda otsest varalist kahju ega saamata jäänud tulu. Samuti ei tõenda püsiva töövõimetuse tuvastamise otsus nr 598985 iseenesest varalist kahju ega saamata jäänud tulu.
Hageja väited kahju tekkimisest teadasaamise aja osas on vastuolulised:
Hagiavalduses ja kostja vastusele esitatud seisukohas väidab hageja, et kahju tekitati enne VÕS-i kehtima hakkamist, seega enne 01.07.2002 (tl 1, 55); Kohtuistungil 14.11.2012 väidab hageja, et aastal 2010 sai hageja teada, et tal on tekkinud kutsehaigusest tervisekahjustus (määrati 40% töövõimekaotus) (tl 75), sama kinnitab hageja kohtule 28.02.2013 saadetud selgitustes (tl 98 jj) „... kutsehaigusest põhjustatud varalisest kahjust sai hageja teada püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusest 04.03.2010, seega mitte varem kui 04.03.2010.....“ (tl 99, 115).
Kostja on seisukohal, et hageja sai talle tekkinud kahjust teada hiljemalt 03.03.1992, so ajast mil tehti muudatus N. M.i töökorralduses lähtudes Kutsehaiguste kliiniku tõendist nr 1438 st hageja viidi ajutiselt üle kergemale tööle, millega tõenäoliselt kaasnes ka töötasu vähenemine (tl 68). Kohus leiab, et kuna hageja ei ole suutnud endale selgeks teha, kas ja milles konkreetselt tema kutsehaigusest põhjustatud varaline kahju seisneb, ei oska ta ka ühest vastust anda kahjust teadasaamise aja osas.
13.Selleks, et lahendada küsimus, kas hageja nõue on aegunud või mitte, peab kohus kindlaks tegema, millal sai hageja teada või oleks pidanud teada saama tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest. Kohus rõhutab veelkord, et hageja ei ole täpsustanud ega tõendanud, milles tema varaline kahju seisneb. Hageja märgib ja kohus nõustub, et tervise kahjustamisest sai hageja teada kutsehaiguse diagnoosimisel 1991.a. Samas ei tõenda kutsehaiguse diagnoosimine varalist kahju. Kui hageja varaline kahju seisnes sissetuleku vähenemises kutsehaigusse tõttu, tuli hagejal tõendada, et tema sissetulek kutsehaiguse tõttu vähenes (kas teisele tööle üleviimisel 1992.a või pärast püsiva töövõimetuse määramist). Seda hageja vaatamata kohtu nõudmistele ei teinud. Kuna hageja puuduseid ei kõrvaldanud, ei täpsustanud, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes, ei ole kohtul võimalik hinnata haginõude aegumist ega lahendada asja sisuliselt. TsMS § 340 1 lg 2 kohaselt kui kohtu määratud tähtpäevaks puuduseid ei kõrvaldada, jätab kohus avalduse läbi vaatamata. Kohus jätab N. M.i hagi TsMS § 340 1 lg 2 alusel läbi vaatamata.
14.Kohus selgitab hagejale asja läbi vaatamata jätmise õiguslikke tagajärgi. Hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse (TsMS § 426 lg 1). Menetluskulude jaotus
15.TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. Menetluskulud jäävad seega N. M.i kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1) /allkirjastatud digitaalselt/ Helgi Vinni Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.