2-11-46908/34 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse. Hageja nõue ja põhjendused (tl 11-17) Swedbank Liising AS (hageja, liisinguandja) ja Viimistlus Grupp OÜ (registrist kustutatud, rk 11076006) sõlmisid 27.05.2005 liisingulepingu nr 0102001L, mille esemeks oli kaubik Volkswagen Transport TDI (liisinguese). Hageja kohustus liisingueseme andma liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule. Liisinguvõtja kohustus sõlmima vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu ning tasuma kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi. Kui kulud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja vastavad summad hagejale hüvitama. Liisinguvõtja rikkus lepingust ja kindlustuslepetest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed ning kohustusliku liikluskindlustus- ja kaskokindlustusmaksed. 04.09.2008 lõpetas hageja lepingu ennetähtaegselt, mistõttu liisinguvõtja kohustus andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisinguvõtja vara ei tagastanud ning hageja pöördus Incure Inkasso Agentuur OÜ poole. Vara valdus taastati 06.11.2008. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Saksa Auto AS-ile. Vara realiseeriti 27.01.2009 hinnaga 3 339,38 eurot (käibemaksuta). Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Hageja nõue oli 5 072,85 eurot (vara jääkmaksumus summas 2 919,93 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus summas 888,02 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kulud summas 318, 28 eurot (käibemaksuta), kindlustusmaksete võlgnevus summas 806,18 eurot ning viiviste võlgnevus summas 140,44 eurot). Pärast vara realiseerimist jäi hagejal nõue kindlustusvõtja vastu summas 1 733,47 eurot (5 072,85 – 3 339,38). 30.11.2010 sõlmisid hageja ja Toomas Mölder (kostja1) lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0102001L, mille alusel võttis kostja1 endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 9 365,30 euro tasumise eest. 31.10.2010 sõlmisid hageja ja Ragnar Tasa (kostja2) lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0102001L, mille alusel võttis kostja2 endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja2 solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 9 365,30 euro tasumise eest. Hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks kohtule koopiad 27.05.2005 liisingulepingust nr 0102001L koos maksegraafiku ja lepingu üldtingimustega (tl 25-33), 31.05.2005 liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktist (tl 34), hagejale tasumata arved debitoorse võlgnevuse osas (tl 35-39), arved liikluskindlustusmakse tasumise kohta koos maksekorraldustega (tl 40-48), viivisarvete võlgnevus (tl 49-53), vara üleandmise-vastuvõtmise aktid (tl 54-55), vara vahendamisega seotud

arved koos vastavate maksekorraldustega arvete tasumise kohta (tl 56-61), vara müügiakt (tl 62), õiend vara müügi ja nõude arvestuse kohta (tl 63), teatis liisinguvõtjale (tl 64-69), käendusleping nr 0102001L (tl 70-71), teatis kostjale 1 (tl 72-74), käendusleping nr 0102001L (tl 75-76), teatis kostjale 2 (tl 73-79). Kostja1 vastus hagile (tl 87-91; tl 143-145) Kostja1 on esitanud hagile järgmised vastuväited: - hageja pidi valduse taastamise kuupäeva seisuga (07.11.2008) kindlaks tegema liisingueseme turuväärtuse, et selgitada välja, kas valduse taastamisega on liisingulepingust tulenev kohustus tasaarvestatud. Hageja on liisingueseme 27.01.2009 realiseerinud hinnaga 3 339,38 eurot ning käsitlenud seda vara väärtusena. Kostja on seisukohal, et liisingueseme väärtus oli tagastamise hetkel suurem. Liisingueseme turuväärtust tõstis oluliselt ka liisinguvõtja paigaldatud lisavarustus (Hella kaugtuled ja kängururauad), mida hageja valduse taastamise hetkel üles ei loendanud. Liisinguese müüdi kolme kuu jooksul pärast liisingueseme tagasiandmist hagejale, mis võib viidata müümisele alla turuhinna; - hageja ei saa pärast liisingulepingu ülesütlemist nõuda tasumata jäänud intressimakseid. Kuivõrd kostjale 1 jääb arusaamatuks, millest koosneb debitoorne võlgnevus, ei saa kostja1 võtta seisukohta nõude arvestamise õigsuse kohta; - hageja on kohtueelses menetluses käitunud pahauskselt, ta on venitanud ning kostjat eksitanud; - üldtingimuste p 7.4.1 kui ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus vastavalt VÕS § 42 lõikele 1 tühine. Kostja1 on liisingueseme turuväärtuse tõendamiseks esitanud Eesti Konjunktuuriinstituut AS-i hinnangu, mille kohaselt taoliste keskmise amortisatsiooni ja varustustasemega busside turuväärtus perioodil II kvartal 2009 oli 4 814,94 eurot ning perioodil III kvartal 2009 oli 4 595,24 eurot (tl 9394). Kuna vara valdus taastati hageja poolt veel varasemal perioodil kui on Eesti Konjunktuuriinstituut AS-i poolt välja toodud periood, siis on kostja1 seisukohal et liisingueseme väärtus oli tagastamise hetkel isegi suurem kui 4 818,94 eurot. Hageja arvamus kostja vastuse osas (tl 104-107) Hagejal oli kuni liisingulepingu ülesütlemisele lisaks liisingu osamaksetele nõuda ka intressi tasumist. Pärast lepingu ülesütlemist ei ole hageja intressi arvestanud ega sellist nõuet esitanud. Vaidlusalune liisinguese realiseeriti turuhinnaga. Kui eseme võõrandamine toimub vabaturu tingimustes, avalikult ja läbipaistvalt, siis konkreetse eseme turuhind ehk harilik väärtus selgub selle eseme võõrandamisel. Vara tagastamisakti kohaselt oli kaubiku tagumine parempoolne tuleklaas katki, signalisatsioon ja kesklukustus ei töötanud ning üle sõiduki kere esines kriimdefekte. Eesti Konjunktuuriinstituudi päring on 2009 aasta II ja III kvartali kohta, kuid sõiduk tagastati novembris 2008 ja müüdi jaanuaris 2009. Vastusena hageja päringule teatas Eesti Konjunktuuriinstituudi esindaja (tl 134), et keskmiste hindadearvutamisel on lähtutud vaatlusandmetest ehk pakkumishindadest ning vaadeldud on mitteavariilisi sõidukeid. Liisinguese oli ka avariiline. Liisinguesemega on toimunud kokku viis registreeritud kindlustusjuhtumit. Hageja esitab liisingueseme turuväärtuse tõendamiseks www.auto24.ee-s tehtud sõiduki hinnapäringu, millel kajastuvad sarnaste näitajatega kaubikute pakkumishinnad (tl 136). Keskmine pakkumishind oli päringu kohaselt 4774 eurot (sh käibemaks). Arvestades liisingueseme puudusi ja asjaolu, et tegemist on avariilise sõidukiga, oli 16%-line hinnaerinevus igati põhjendatud ning peegeldas adekvaatselt liisingueseme tegelikku turuväärtust.

5.Hagi on esitatud liisingulepingu üldtingimuste (tl 28-33) p 3.7 ja VÕS § 367 alusel. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt, kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (VÕS § 367 lg 2). Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb VÕS § 367 lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nõude arvestus vastab põhimõtteliselt VÕS § 367 lõigetele 1, 2 ja 4. Lähtudes VÕS § 367 lgst 3 tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tema poolt liisingueseme omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud liisingueseme väärtusega hagejale tagastamise ajal.

6.Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel s.o 06.11.2008 (tl 54-55). Hageja on seisukohal, et liisingueseme turuväärtus selgus müügiprotsessi käigus ja seetõttu tuleb liisingueseme turuväärtuseks selle tagastamise hetkel pidada hilisemat müügihinda, so 3339,38 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja hinnangul toimus sõiduki müük vabaturu tingimustes, müügihind on kujunenud nõudluse-pakkumise suhtes, seega on tõendatud vara turuväärtus. Kuivõrd müük toimus kolm kuud pärast liisingueseme tagastamist, ei ole auto väärtus selle ajaga muutunud ning müügihinnaga saab tõendada liisingueseme tagastamisaegset turuväärtust. Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-08 p 18), et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt (hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest) eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Üldtingimuste p 3.7 kohaselt (tl 15) kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Üldtingimuste p 7.4.1 järgi, kui liisingueseme võõrandamisest saadav summa ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Seega erinevalt VÕS § 367 lg-st 3 nähtub hageja tüüptingimustest, et liisinguvõtja kohustus hüvitada kahju/puudujääv osa on sõltuvuses ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast. Riigikohus on korduvalt leidnud, et vastupidine tüüptingimus, mille järgi ei võetaks

liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (3-2-1-33-08 p 17 ja 3-2-1-52-11 p 15). Kohus leiab, et hageja üldtingimuste p 3.7 ja 7.4.1 on tüüptingimustena vastavas osas teist poolt ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised, mistõttu tuleb hageja hüvitusnõude arvestamisel lähtuda VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal st. valduse üleandmisel. Ka hageja ise on nõustunud, et arvestada tuleb liisingueseme turuväärtust. Kohtule ei ole esitatud liisingueseme hindamisakti selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Asja materjalidest nähtub, et liisinguese suunati hageja poolt müüki 14.11.2008 alghinnaga 4793,37 eurot (tl 131). Kuivõrd soovitud hinnaga ostjat ei leidunud, on hageja müügi venimise vältimiseks hinda kahel korral alandanud (tl 100). Sõiduk müüdi 27.01.2009 hinnaga 3339,38 eurot (tl 62). Kostja1 esitatud Eesti Konjunktuuriinstituut AS-i kalkulatsiooni kohaselt oli taoliste keskmise amortisatsiooni ja varustustasemega busside turuväärtus perioodil 2009 teisel kvartalil 4 818,94 eurot ning kolmandal kvartalil 4 595 eurot. Kostja1 on seisukohal, et tagatisvara väärtus tagastamise hetkel oli isegi suurem kui 4 818,94 eurot. Hageja esitatud www.auto24.ee-s tehtud sõiduki hinnapäringu kohaselt on sarnaste näitajatega kaubikute keskmine pakkumishind 4774 eurot (sh käibemaks). Hageja oli seisukohal, et arvestades liisingueseme puudusi ja asjaolu, et tegemist on avariilise sõidukiga, oli 16% hinnaerinevus põhjendatud ning peegeldas liisingueseme tegelikku turuväärtust. Kohus leiab, et hagejale oli liisingueseme üleandmisel teada selle seisukord, liisinguesemel esinevad puudused on kajastatud vara üleandmis-vastuvõtmisaktis. Seega on hageja kohtu hinnangul arvestanud ja hinnanud konkreetse liisingueseme seisundit, mh. selle väärtust vähendada ja suurendada võivaid asjaolusid. Eeltoodu põhjal saab järeldada, et hageja pani liisingueseme müüki eeldatava turuhinnaga. Kuivõrd liisinguesemele soovitud hinnaga ostjat ei leitud, on ühel korral ka hinda alandatud. Asjas puuduvad aga andmed selle kohta, et hageja oleks põhivõlgnikku ja käendajaid teavitanud liisingueseme müügihinna alandamisest. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda (Riigikohtu lahend 3-2-1-77-08 p. 16). Kohus leiab, et hageja ei ole oma teavitamiskohustust täitnud ja on seega müügiprotseduuri rikkunud, kuna kostjaid ei ole tegelikult müügiprotseduuri kaasatud. Kui liisinguandja võtab liisingueseme vastu ilma seda hindamata ja käendajaid hinnast teavitamata, siis ta võtab sellega enda kanda liisingueseme turuhinna tõendamiskoormise ja riski, et võimalik müügikahju võib jääda tema kanda. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta suunas liisingueseme algselt müüki keskmisest turuhinnast madalama hinnaga. Seega tuleb liisingueseme väärtuse määramisel VÕS § 367 lg 3 kontekstis lähtuda liisingueseme kaubiku müüki suunamisel fikseeritud väärtusest. Kostja1 on küll leidnud, et liisingueseme turuväärtus oli liisingueseme hagejale tagastamise hetkel vähemalt 4 818,94 eurot, kuid kostja1 seisukoha näol on tegemist järeldusega, mis on tõendamata. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et käesolevas asjas tuleb liisingueseme kaubiku Volkswagen Transport TDI turuväärtuseks selle tagastamise hetkel lugeda selle esialgne pakkumishind 4793,37 eurot.