2-12-25616/40 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolu 02.11.2012 esitas BIGBANK AS Harju Maakohtule hagi X Xi ja X X vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 7584,02 eurot, millest 3135,55 eurot on tagastamata krediidisumma, 1817,33 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 191,73 eurot võla sissenõudmisega seotud kulud, 37,19 eurot lepingu sõlmimise tasu ja 2402,22 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ning mõista kostjatelt solidaarselt välja alates 03.11.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 31,06% tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulud jätta täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 09.12.2006 tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxxx, mille raames sõlmiti 3 kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta. Kokkuleppe nr 3 põhitingimuste kohaselt suurendati krediidisummat 144,05 euro võrra ning kokkuleppe nr 3 kohaselt oli krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 3718,91 eurot. Kokkuleppe nr 3 järgi oli krediidisaaja kohustatud maksma hagejale intressi 31,06% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldati lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. Leping ja kokkulepped vastasid krediidisaaja väljendatud tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas krediidisaajale lepingu ja kokkulepete allkirjastamisel ka krediidisaaja lepingust tulenevate rahaliste maksekohustuste rikkumise tagajärgi. Krediidisaaja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ja majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest riskidest oma allkirjaga laenulepingul. 16.05.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu ning 26.03.2009 käenduslepingu muutmise kokkuleppe. Kokkuleppe nr 3 alusel oli krediidisaajal kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.10.2009, millist kohustust krediidisaaja korduvalt rikkus. Käenduslepingu alusel oli käendaja kohustatud kohustuse rikkumise korral vastutama krediidisaajaga solidaarselt, s.t krediidisaaja poolt maksete viivitusse sattumise korral oli käendaja kohustatud lepingujärgsed maksed hagejale ise tasuma. Hoolimata sellekohastest meeldetuletustest makseid nõuetekohaselt ei tasutud ja hageja oli sunnitud kohtueelse menetluse lõpetama ning pöörduma oma õiguste kaitseks kohtu poole. Alates 15.05.2009 rikkusid kostjad lepingutingimusi laenu ja intresside tasumise osas. Hageja leidis, et nimetatud rikkumine oli kostjate poolt teadlik ja pahatahtlik. Kostjad olid kohustatud vastavalt lepingule ja VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttele informeerima hagejat kõigist asjaoludest, mille osas võib eeldada hageja õigustatud huvi. Lepingu üldtingimuste p 9 kohaselt olid selleks kõik asjaolud, mis võivad takistada lepingu nõuetekohast täitmist. Hageja hoiatas 01.04.2010 teatega kostjaid lepingu ülesütlemise ohust juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks koostöö jätkumist ja lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokkulepitud tingimustel.

Hageja ütles 26.04.2010 krediidisaajale saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles ning nõudis kostjatelt 5696,09 euro tasumist, millest 3718,91 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 1817,33 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 108,65 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 37,19 eurot tasumata lepingu sõlmimise tasu ja 14 eurot viivis. Arvestades, et pärast lepingu ülesütlemist tasuti krediidisumma katteks 583,36 eurot, oli kokkuleppe nr 3 järgi kostjate tagastamata krediidisummaks (3718,91-583,36) 3135,55 eurot, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kokkuleppe nr 3 alusel oli krediidisaaja kohustatud maksma hagejale intressi 31,06% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna pärast lepingu ülesütlemist ei tasutud intressidena võlgnetavate summade katteks ühtegi makset, tuli üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 1817,33 eurot. Võla kohtuväliseks sissenõudmiseks ja kokkuleppe saavutamiseks alustas hageja inkassomenetluse, millega kaasnesid kulud summas 191,73 eurot, mistõttu palus hageja üldtingimuste p-de 6.7 ja 5.3, käenduslepingu ning VÕS § 113 lg 5 alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud 191,73 eurot. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 p 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega oli lepingu järgselt viivise määraks kokkuleppe nr 3 põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 31,06% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 26.04.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 14 eurot. Kostjad jätsid pärast lepingu ülesütlemist tehtud makseid hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 3135,55 eurot. Hageja arvutas viivist krediidisumma tagastamisega viivitamiselt, määraga 31,06% võlgnetavalt summalt aastas. 02.11.2012 seisuga tuli lepingu, käenduslepingu ja seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 2405,23 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 03.11.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 31,06% tagastamata krediidisummalt aastas. Kokkuleppe nr 3 alusel kohustus krediidisaaja tasuma hagejale 37,19 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuna hagejale ei tasutud lepingu sõlmimise tasu, tuli lepingu, üldtingimuste p 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 37,19 eurot. Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu ja käenduslepingu muutmise kokkuleppe. Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja krediidisaaja vahelisest lepingust nr xxxxxxxx ning võimalikest hageja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu muutmise kokkuleppe kohaselt oli käendaja vastutuse rahaline maksimummäär 11 841,63 eurot ja käenduse tähtajaks 01.01.2013. VÕS § 142 lg 2 alusel võib tulevikus tekkivaid kohustusi käendada juhul, kui need on piisavalt määratletud. Antud juhul olid kohustused piisavalt määratletud, kuivõrd oli teada, millise isiku kohustusi käendaja tagab ja fikseeritud tagatava lepingu liik (krediidileping). Lisaks määratlesid käendatavat kohustust käenduse tähtaeg ja käendaja vastutuse rahaline maksimaalmäär, mis olid käenduslepingus fikseeritud.

Käendaja ei täitnud VÕS § 142 lg-s 1 ja käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale krediidisaaja poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendaja ja krediidisaaja võlausaldaja ees solidaarselt ja sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, kahju hüvitamise, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS §-le 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Arvestades, et haginõuded käendaja vastutuse rahalist piirmäära ei ületa, tuleb kõik lepingu alusel võlgnetavad summad nii krediidisaajalt kui ka käendajalt solidaarselt välja mõista. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hageja ja kostja I sõlmisid 09.12.2006 tarbijakrediidilepingu ja 12.02.2008 kokkuleppe nr 1, 21.08.2008 kokkuleppe nr 2 ja 26.03.2009 kokkuleppe nr 3. Nimetatud lepingu ja kokkulepete alusel sai kostja I hagejalt reaalselt 69 300 krooni (kokkulepete 2 ja 3 alusel 4667,79 krooni tasaarvestati hageja poolt tarbijakrediidilepingust nr 0607745/96st tulenevate kohustustega). Tarbijakrediidilepingu ja kokkulepete sõlmimisel pidas hageja kinni lepingu sõlmise tasusid kokku 1681,88 krooni. Hageja ja kostja II sõlmisid 16.05.2008 käenduslepingu ja 26.03.2009 kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta. Käesolevaks ajaks on kostja I hagejale tagasi maksnud 74 285,74 krooni (4747,72 eurot). Asudes tarbijakrediidilepingus krediidiandjana tarbijaga võrreldes oluliselt tugevamal positsiooni, rikkus hageja head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, millest tulenevalt tuleb tarbijakrediidilepingute taoline uuendamine – kostja I laenukohustuste järjestikune korduv suurendamine tasumata kõrvalkohustuste võrra olukorras, kus tal esines pikema aja vältel krediidisummade tagasimaksmisel raskusi ning selleks sõlmitud tehingud, lugeda heade kommetega vastuolus olevaiks. Kostja I tunnistas krediiti 73 967,79 krooni suuruses (reaalselt kätte saadud 69 300 krooni) ja leidis, et täitis 74 285,74 krooni (4747,72 eurot) tasumisega oma kohustused hageja ees. Nimetatud summat ületavas osas olid poolte vahel sõlmitud lepingud ja nende lisad tühised. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse 7584,02 eurot ja viivise 31,06% aastas tagastamata põhivõlgnevuselt (3135,55 eurot) alates 03.11.2012 kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud jäid täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt 09.12.2006 tarbijakrediidilepingule nr xxxxxxxx, pidi kostja tagastama laenu, summas 3718,91 eurot, vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja laenu ei tagastanud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja II vastutab käenduslepingu alusel solidaarselt kostjaga I tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Seega kuulub kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 3135,55 eurot. Kohus ei nõustunud kostjate vastuväitega, et sõlmitud lepingud on 4747,72 eurot ületavas osas tühised ja hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu

sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 järgi heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja I täitis kokkulepet nr 2 kuni 15.02.2009. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal põhjust kahelda kostja I maksevõimes. Kokkulepe nr 3 sõlmiti ajutistest makseraskustest ülesaamiseks, seega eesmärgil vältida kostja püsivalt maksejõuetuks muutumist. Kohus leidis, et hageja ei käitunud heade kommete vastaselt, samuti ei ole lepingud tühised avaliku korraga vastuolu tõttu. Kostjate vastavasisulised etteheited hagejale on paljasõnalised ja tõendamata. VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Laenulepingu pooled aktsepteerisid seda hinda, mistõttu puudub alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 1817,33 eurot kostjate vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Laenulepingu põhitingimuste kohaselt, kui kostja ei ole tasunud kohustuse täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on hagejal õigus arvestada viivist 31,06% aastas. Seisuga 26.04.2010 moodustas viivis 14 eurot ja seisuga 02.11.2012 moodustas viisis 2405,23 eurot. Kohus leidis, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ja kostjatelt kuulub väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 2402,22 eurot. VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 161 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei kata. Lepingu üldtingimuste p 6.7 kohaselt laenusaaja kohustus tasuma laenusumma koos käsitlemise kuludega. Seega on hageja kulutuste hüvitamise nõue summas 191,73 eurot õiguslikult põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leidis, et TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudest alates 03.11.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kohus rikkus TsMS § 314 lg-s 3 sätestatud dokumendi kättetoimetamise nõudeid ja jättis põhjendamatult arvestamata kostja I 20.12.2012 vastuse hageja vastusele. Kohus ei andnud pooltele võrdseid võimalusi esitada väiteid ja tõendeid. Kohus ei saatnud kostja I vastuhagis esitatud e-posti aadressile xxxxxxxxxx e-kirja hageja vastuse kohta, vaid saatis selle aadressile xxxxxxxxxx, mida oli maininud hageja kostja I hagi esitamisel kohtusse.

pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Põhimõte, mille kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine, kehtis ka tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxxxxxx ja selle kokkuleppe sõlmimise ajal. Olukorras, kus krediidivõtja jääb krediidiandjale krediidi tagasimaksmisega viivitusse ja seejärel sõlmitakse korduvalt uusi lepinguid, millega suurenevad krediidivõtja tagasimakstavad summad, kuid oluliselt ei suurene krediidiks saadavad summad (kahe viimase lepinguga kostja I raha reaalselt ei saanud, krediidisummad tasaarvestati täies ulatuses kostja I eelneva võlgnevusega), on tegemist ebaproportsionaalsusega täitmise ja vastutäitmise vahel. Kostja I sai krediiti kokku summas 4429 eurot ja tegi hagejale tagasimakseid kokku summas 4747,72 eurot. Lisaks nõudis hageja kostjatelt krediidivõlgnevuse tasumist summas 7584,02 eurot. Seega pidid kostjad hagejale tasuma lepingujärgseid makseid kokku 12 331,74 eurot (4747,72 + 7584,02 = 12 331,74). Kostja kohustuste väärtus oli enam kui kaks ja pool korda suurem hageja kohustuste väärtusest. Kuna poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, tuleb eeldada, et hageja teadis või pidi teadma kostja I erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Hageja käitus vastutustundetult, kui sõlmis korduvalt uusi lepinguid makseraskustes (makseraskus väljendus varasemate lepingute mittekohases täitmises) kostjatega selleks, et varasemaid võlgnevusi tasaarvestada ja muuhulgas ka lepingutingimusi muuta. Sellega asetas hageja makseraskustes oleva kostja I veelgi raskemasse finantsolukorda. Hageja jõulisust tõendab ka asjaolu, et laenude saamise ajal oli käendajaks kostja I ema X X, kelle surma järel 06.03.2008 võttis hageja korduvalt ühendust kostjaga I ja nõudis olemasolevate laenudele käendajat ähvardades kogu summa koheselt välja nõuda ja tühistada kõik kehtivad lepingud. Kostjat I ei näinud muud võimalust, kui paluda abi kostjalt II, kelle nõusolekul muudeti käendusleping 16.05.2008. Kostjate seisukohti toetavad Tartu Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-10-51956 ja Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-22913. Vastustaja seisukoht Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 26.03.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Vaidlus puudub sellest, et maakohtu poolt on edastatud kostjatele hagiavaldus ja selle lisad (t.l.84-86, I kd). Kostjad on esitanud 20.12.2012 vastuväited hagiavaldusele (t.l.88-127, I kd). TsMS § 394 kohaselt tuleb kostjal esitada kõik oma vastuväiteid hagile ja oma väiteid tõendavad dokumendid. TsMS § 396 alusel nõuab kohus hagejalt hagi vastuse kohta kirjalikku arvamust ja annab selleks mõistliku tähtaja, kui see on vajalik asja kiirema ja õigema lahendamise huvides. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette, et maakohus

pidanuks veel andma kostjale tähtaja hageja poolt kostja vastusele esitatud seisukohtadele vastamiseks. Maakohtu 21.02.2013 korraldava määrusega otsustas maakohus asja menetleda kirjalikus menetluses ja kohustas menetlusosalisi 10 päeva jooksul esitama kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja taotlused kohtumääruse kättesaamisest. Kostja X X on nimetatud dokumendi avanud kohtuinfosüsteemis 24.02.2013 kl 20.54, kuid kohtule oma seisukohti avaldanud ei ole (t.l.133, I kd). Samuti on näha, et maakohus väljastas nimetatud määruse kostja X Xile tema poolt nimetatud aadressil (t.l.130, I kd). Seega ei ole põhjendatud kostja X Xi väited, mille kohaselt ei olnud tal võimalus esitada vastuväiteid hagile, esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid. Ka ei selgu apellatsioonkaebusest, millised tõendid esitamata jäid ja miks neid ei olnud võimalik esitada maakohtule 10 päeva jooksul maakohtu 21.02.2013 määruse kättetoimetamisest. Maakohus ei ole asja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt hindab ringkonnakohus maakohtus hindamata tõendeid üksnes juhul, kui neid ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu või mõnel muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Apellatsioonkaebusele on kostja X X lisanud oma konto väljavõtted perioodist 01.01.2006 kuni 14.12.2011 kokku 93-l lehel. Samuti X X konto väljavõte perioodist 01.01.201114.12.2011 kahel lehel. Maakohtule on kostja X X esitanud oma konto väljavõtte (t.l. 96-127, I kd). Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks neid kõiki ei olnud võimalik maakohtule õigeaegselt esitada. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, kuidas antud menetlusega on seotud x X, see ei selgu ka apellatsioonkaebusest. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, miks ei olnud võimalik vajadusel teha järelpärimine Krediidiinfole menetluse ajal maakohtu ja seda väljavõtet maakohtule õigeaegselt esitada. Ülaltoodu alusel jätab kolleegium apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tähelepanuta ja tagastab need selle esitajale. Samuti jätab kolleegium tähelepanuta TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel hageja poolt apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid ja tagastab need hagejale. Kõigile kostjate vastuväidetele on maakohus hinnangu andnud. Ükski apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust selle tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.