2-12-25616/20 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue Hageja ja kostja XXX sõlmisid 09.12.2006 tarbijakrediidilepingu nr XXX(edaspidi leping, koopia lisatud), mille raames on sõlmitud 3 kokkulepet krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta (koopiad kokkulepetest lisatud). Kokkuleppe nr 3 põhitingimuste kohaselt suurendati krediidisaaja kasutuses olevat krediidisummat 144,05 euro võrra. Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on kokkuleppe nr 3 kohaselt krediidisaaja kasutuses olevaks krediidisummaks 3 718,91 eurot. Kokkuleppe nr 3 järgi oli krediidisaaja kohustatud maksma hagejale intressi 31,06% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK ASi krediidilepingute üldtingimusi nr S (edaspidi üldtingimused). Leping ja selle kokkulepped vastasid krediidisaaja väljendatud tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas krediidisaajale lepingu ja kokkulepete allkirjastamisel ka krediidisaaja poolt lepingust tulenevate rahaliste maksekohustuste rikkumise tagajärgi. Krediidisaaja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest riskidest oma allkirjaga laenulepingul. 16.05.2008 sõlmisid hageja ja XXX (i.k. XXX) (edaspidi käendaja) käenduslepingu ja 26.03.2009 sõlmisid hageja ja XXX käenduslepingu muutmise kokkuleppe (koopiad lisatud) Kokkuleppe nr 3 alusel oli krediidisaajal kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15.10.2009, millist kohustust krediidisaaja korduvalt rikkus. Käenduslepingu alusel oli käendaja kohustatud kohustuse rikkumise korral vastutama krediidisaajaga solidaarselt, st krediidisaaja poolt maksete viivitusse sattumise korral oli käendaja kohustatud lepingujärgsed maksed hagejale ise tasuma. Hoolimata sellekohastest meeldetuletustest (koopiad lisatud) makseid nõuetekohaselt ei tasutud ning hageja oli sunnitud kohtueelse menetluse lõpetama ning oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Vastavalt VÕS § 6 lg-le 1 peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma kooskõlas hea usu põhimõttega. See tähendab ennekõike, et pooled, teades oma õigusi ja kohustusi, täidavad neid vabatahtlikult. Alates 15.05.2009 on kostjad rikkunud lepingu tingimusi laenu ja intresside tasumise osas. Lähtuvalt kohtueelses menetluses kogutud andmetest on hageja seisukohal, et nimetatud rikkumine on kostjate poolt olnud teadlik ja pahatahtlik. Samuti olid kostjad kohustatud vastavalt lepingule ning ka VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttele informeerima hagejat kõigist asjaoludest, mille osas võib eeldada hageja õigustatud huvi. Lepingu üldtingimuste p 9 kohaselt on selleks kõik asjaolud, mis võivad takistada lepingu nõuetekohast täitmist. Mõistlikult eeldades on selliseks asjaoluks iga põhjus, mis takistab või muudab võimatuks lepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise, st eelkõige kostjate maksevõimega, kontaktandmete muutmisega jms seotud info. Kostjate maksevõimet mõjutavate asjaolude teadmise vajadus ja selle info olulisus on arvestades laenulepingu üldist olemust ja eesmärki üheselt arusaadav ning põhjendatud. Ühtlasi tuleb nimetatud teave kostjate poolt esitada ausalt, koheselt ning selle kohustuse täitmata jätmisega seotud kahju tekkimise osas kannavad vastustust kostjad. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Lepingulises suhtes ei saa eeldada, et lepingu üks pool peaks aktsepteerima tema lepinguliste õiguste rikkumist. Eeltoodust tulenevalt võib hageja kostjatelt VÕS § 101 lg 1 alusel muu hulgas nõuda kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

VÕS § 416 lg 1 ning üldtingimuste p 5.1.1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja hoiatas 01.04.2010 saadetud teatega kostjaid lepingu ülesütlemise ohust juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis võimaldanuks koostöö jätkumist ning lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokkulepitud tingimustel. Hageja ütles 26.04.2010 krediidisaajale saadetud ülesütlemisavaldusega ja käendajale saadetud nõudekirjaga lepingu üles ning nõudis kostjatelt 5 696,09 euro tasumist, millest 3 718,91 eurot moodustas tagastamata krediidisumma, 1817,33 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 108,65 eurot võla sissenõudmisega seotud kulu, 37,19 eurot tasumata lepingu sõlmimise tasu ja 14 eurot viivis. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja muud võimalikud kohustused. Seega nõuab hageja kostjatelt lepingu, käenduslepingu ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1 ja § 113 lg 1, § 142 ja § 145 lg 1, 2 ning TsMS § 367 alusel solidaarselt lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostjate lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostjate kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, võla sissenõudmisega seotud kulu, lepingu sõlmimise tasu ja viivis. Arvestades, et pärast lepingu ülesütlemist on krediidisumma katteks tasutud 583,36 eurot, siis on kostjate poolt kokkuleppe nr 3 järgi tagastamata krediidisummaks (3 718,91-583,36) 3 135,55 eurot, mis tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista. Kokkuleppe nr 3 alusel on krediidisaaja kohustatud maksma hagejale intressi 31,06% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna pärast lepingu ülesütlemist ei ole intressidena võlgnetavate summade katteks mitte ühtegi makset tasutud, tuleb üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 1 817,33 eurot. VÕS § 113 lg-s 5 on sätestatud, et võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult viivitusega seotud mõistlikke võla sissenõudmisega seotud kulusid ning nende hüvitamine toimub viivise maksmisest sõltumatult. Üldtingimuste p 6.7 sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Võla sissenõudmisega seotud kulud on võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Hageja majandustegevuse lahutamatuks osaks ei ole laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel tekkivate kulutuste tegemine, need on hageja jaoks ettenägematud. Hageja

tavapärases majandustegevuses on laenu ülalpidamise kulu seotud laenu väljaandmiseks vajaliku ressursi ja laenu halduse kuluga, mille katteallikaks on intress. Lepingu rikkumise juhuks kokku lepitud viivise eesmärgiks on soodustada lepingu kohast täitmist ning kindlasti on viivisel ka preventiivne eesmärk – nimelt hoida ära lepingu rikkumine. Seega ei ole võla sissenõudmisega seotud kulud kaetavad intressi ja viivisega, kuna need ei sisalda hüvitist hageja poolt võla sissenõudmiseks tehtavatele täiendavatele pingutustele. Tuleb rõhutada, et võla sissenõudmisega seotud kulu tekkimine ei ole seotud laenulepingu eesmärgiga, vaid vajadusega laenumaksete mittetasumisega seotud lepingu rikkumisest tingitud täiendavate kulutuste hüvitamine, selleks et taastada olukord, milles oleks hageja juhul, kui kohustusi ei oleks kostjate poolt rikutud. Hageja oli sunnitud nimetatud kulusid tegema oma nõudeõiguse maksmapanekuks ning kulud on olnud vajalikud, mõistlikud ja põhjendatud. Kulutuste tegemise õiguse näeb seadusandja ette lepingu rikkumise tagajärgede kehtestamiseks ning need on seotud ainult antud konkreetsete kostjate lepingu rikkumisega. Seega saavad kostjad selliste kulude tekkimist ette näha ning peavad lepingu rikkumisel nende tekkimise ning hüvitamise kohustusega arvestama. Võla kohtuväliseks sissenõudmiseks ja kokkuleppe saavutamiseks alustas hageja inkassomenetluse, millega kaasnesid kulud summas 191,73 eurot (arve väljavõtte koopia lisatud), mistõttu palub hageja üldtingimuste p-de 6.7 ja 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 191,73 eurot. VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks kokkuleppe nr 3 põhitingimustes sätestatud intressimäär ehk 31,06% võlgnetavalt summalt aastas. Viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Viivise maksmise kohustusest ei vabasta ka rikkumise vabandatavus (VÕS § 105). Lepingu ülesütlemisel 26.04.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 14 eurot. Kostjad on jätnud pärast lepingu ülesütlemist tehtud makseid hagejale tasumata sissenõutavaks muutunud krediidisumma 3 135,55 eurot, seega arvutab hageja viivist krediidisumma tagastamisega viivitamiselt, määraga 31,06% võlgnetavalt summalt aastas (viivise arvestus lisatud). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse kohtult viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 02.11.2012 seisuga tuleb lepingu, käenduslepingu ja seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 2 405,23 eurot ning TsMS § 367 alusel alates 03.11.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 31,06% tagastamata krediidisummalt aastas.

Kokkuleppe nr 3 alusel kohustus krediidisaaja tasuma hagejale 37,19 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kuna hagejale ei ole lepingu sõlmimise tasu tasutud, tuleb lepingu, üldtingimuste p 5.3, käenduslepingu ning seaduse alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 37,19 eurot. Lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja käendaja sõlminud käenduslepingu ja käenduslepingu muutmise kokkuleppe. Käenduslepinguga võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja krediidisaaja vahelisest lepingust nr XXX ning võimalikest hageja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu muutmise kokkuleppe kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 11 841,63 eurot ning käenduse tähtajaks 01.01.2013. VÕS § 142 lg 2 alusel võib tulevikus tekkivaid kohustusi käendada juhul, kui need on piisavalt määratletud. Antud juhul on kohustused piisavalt määratletud, kuivõrd teada on, millise isiku kohustusi käendaja tagab, samuti on fikseeritud tagatava lepingu liik (krediidileping). Samale seisukohale on jõudnud ka Tartu Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-08-21691 BIGBANK AS hagis XXX ja XXX vastu. Lisaks määratlevad käendatavat kohustust ka käenduse tähtaeg ning käendaja vastutuse rahaline maksimaalmäär, mis on käenduslepingus samuti fikseeritud. Käendaja ei ole täitnud VÕS § 142 lg-s 1 ja käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale krediidisaaja poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad. VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendaja ja krediidisaaja võlausaldaja ees solidaarselt ning sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, kahju hüvitamise, lepingu muutmise, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Käendaja ei ole käenduslepingust tulenevaid kohustusi täitnud hoolimata hageja korduvatele meeldetuletustele. VÕS §-le 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Arvestades, et haginõuded käendaja vastutuse rahalist piirmäära ei ületa, tuleb kõik lepingu alusel võlgnetavad summad nii krediidisaajalt kui ka käendajalt solidaarselt välja mõista. Kostjate vastus Hageja ja Kostja I on kokku sõlminud ühe tarbijakrediidilepingu ja kolm kokkulepet: 09.12.2006.a. Tarbijakrediidilepingu nr XXX, 12.02.2008.a. Kokkuleppe nr 1, 21.08.2008.a. Kokkuleppe nr 2 ning 26.03.2009.a. Kokkuleppe nr 3. Nimetatud lepingu ja kokkulepete alusel on Kostja I saanud hagejalt reaalselt 69 300,00 krooni (Kokkulepete 2 ja 3 alusel 4667,79 krooni tasaarvestati Hageja poolt Tarbijakrediidilepingust nr XXX tulenevate kohustustega. Tarbijakrediidilepingu ja kokkulepete sõlmimisel pidas Hageja kinni lepingu sõlmise tasusid kokku 1681,88 krooni. Hageja ja Kostja II vahel on sõlmitud 16.05.2008.a. Käendusleping ning 26.03.2009.a. Kokkulepe käenduslepingu muutmise kohta. Käesolevaks ajaks on Kostja I hagejale tagasi maksnud 74 285,74 krooni (4747,72€). Kostjad I ja II on seisukohal, et Hageja, asudes tabijakrediidilepingus krediidiandjaga tarbijaga võrreldes oluliselt tugevamal positsiooni, on rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, millest tulenevalt tuleb tarbijakrediidilepingute taoline uuendamine – Kostja I laenukohustuste järjestikune korduv suurendamine tasumata kõrvalkohustuste võrra olukorras, kus tal on esinenud pikema aja vältel krediidisummade tagasimaksmisel raskusi – ning selleks sõlmitud tehingud, lugeda heade kommetega vastuolus olevaiks. Kostja I tunnistab krediiti 73 967,79 krooni suuruses (reaalselt kätte saadud 69 300,00 krooni) ja leiab, et on 74 285,74 krooni (4747,72€) tasumisega oma kohustused Hageja ees täitnud. Nimetatud summat ületavas osas on poolte vahel sõlmitud lepingud ja nende lisad tühised. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tehinguid. Tühise tehingu alusel saadu

tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja I on erinevatel aegadel krediidilepingu ja kokkulepete maksegraafikujärgseid makseid tasunud kogusummas 74 285,74 krooni (4747,72€), olles Hagejalt krediidilepingu ja kokkulepete alusel saanud kokku 69 300,00 krooni. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele VÕS § 76 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 108 lg 1, § 94 lg 1, § 113 lg 1 alusel. Võlaõigusseadus § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu ning § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 101 lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt 09.12.2006. a tarbijakrediidilepingule nr XXX, pidi kostja laenu summas 3 718,91 eurot tagastama vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja laenu ei tagastanud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja II vastutab käenduslepingu alusel solidaarselt kostjaga I tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Seega kuulub kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 3 135,55 eurot. Kostjate vastuväite kohaselt on sõlmitud lepingud 4 747,72 eurot ületavas osas tühised ning hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus kostjate vastuväitega ei nõustu. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 järgi heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja I täitis kokkulepet nr 2 kuni 15.02.2009. a. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal põhjust kahelda kostja I maksevõimes. Kokkulepe nr 3 oligi sõlmitud ajutistest makseraskustest ülesaamiseks, kohtu hinnangul seega eesmärgil vältida kostja püsivalt maksejõuetuks muutumist. Kohtu hinnangul ei ole hageja käitunud heade kommete vastaselt, samuti ei ole lepingud tühised avaliku korraga vastuolu tõttu. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostjate vastavasisulised etteheited hagejale on käesolevas menetluses jäänud paljasõnalisteks ja tõendamata. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Sama seaduse § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Laenulepingu pooled on seda hinda aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 1 817,33 eurot kostjate vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Laenulepingu põhitingimuste kohaselt, kui kostja ei ole tasunud kohustuse täitmise tähtpäeval raha tasumisele kuuluva summa ulatuses, on hagejal õigus