Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

26.01.2011 hagejale teate kindlustushüvitise taotluse rahuldamata jätmise kohta. Liisingueseme kaotsiminekul pooled liisingulepingut ei lõpetanud. Kostja jättis 14.01.2011 koostatud arve tähtaegselt tasumata. Perioodil 15.02.2011-16.05.2011 jättis kostja tasumata kõik hageja esitatud arved. Hageja ütles liisingulepingu üles 20.05.2011. Tasumata arvetest tulenev võlgnevus on 2 382,41 eurot ja liisingueseme jääkväärtus 6 485,14 eurot. Kostja vastuväidete osas on hageja avaldanud, et OÜ-XXX ei ole hagis esitatud nõudega mingit puutumust. Ükski hageja poolt aktsepteeritud kindlustusandjatest ei paku kindlustuskaitset puhuks, kui sõiduk väljub kindlustusvõtja valdusest kelmuse tõttu. Kostja ei vaidlustanud kindlustusandja otsust kindlustushüvitise väljamaksmata jätmise kohta. Liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko lasus kostjal. Hageja nõuab, et kohus mõistaks kostjalt välja põhinõuete võlgnevuse 8 487,15 eurot, kõrvalnõuete võlgnevuse 380,40 eurot ja hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise summas 8 487,15 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja kasutas liisingueset renditeenuste osutamiseks. 19.11.2010 rentis kostja liisingueseme meeskodanikule, kes jättis aga liisingueseme tagastamata. Kostja tegi selle kohta 21.11.2010 avalduse politseile ning teavitas järgmisel päeval hagejat ja kindlustust. Kindlustusandja keeldus kindlustushüvitise välja maksmisest. Liisinguese oli algselt kindlustatud ERGO Kindlustuse ASi poolt, kuid enne selle lõppemist soovitas 24.05.2010 hageja tütarfirma OÜ XXXteha uue kindlustuse. Kostja teavitas OÜ-d XXXoma tegevusalast ning teatas, et talle sobib odavaim pakkumine. Hiljem kindlustusmaakler teatas, et leping on sõlmitud ja maksta tuleb otse hagejale. Kuna kostja kindlustusvaldkonda ei tunne, ei osanud ta nõuda lepingute tutvustamist ja allkirjastamist ning nõustus maakleri pakutud tingimustega. OÜ XXXoli aga kindlustusandjale esitanud valeandmeid, mistõttu ei saanud kostja vaidlustada otsust kindlustushüvitise maksmata jätmise kohta. Valesti oli märgitud, et sõiduki kasutusotstarve on tavakasutus, mitte lühirent. OÜ XXXei nõustunud ka ise kindlustusandja vastu hagi esitama. Kostja jättis liisingumaksed maksmata, sest hagejaga seotud OÜ XXXei täitnud korrektselt seadusest tulenevaid ametikohuseid. Kindlustushüvitis oleks katnud hageja nõude ja kostja oleks saanud soetada uue sõiduki majandustegevuse jätkamiseks. Hageja ja temaga seotud ettevõte tekitasid kostjale suurt kahju saamata jäänud renditulu ja kindlustushüvitise kujul. Asja võib lahendada nõuete tasaarveldamisega. OÜ XXXpakkus kindlustusandjaks firma, keda polnud liisingulepingus loetletud. Vastavalt lepingu p 5.2 oleks hageja pidanud kostjale viivitamatult teatama kindlustusseltside nimekirja muutmisest, kuid hageja jättis nimetatud kohustuse täitmata. Hageja soovib pahatahtlikult eirata kostja nõuet OÜ XXXvastu ja püüab esitatava hagiga juhtida tähelepanu kõrvale oma tütarfirma lohakuselt ja ebakompetentsuselt. Kuna OÜ XXXtegutses ebaprofessionaalselt, ei olnud kostja teadlik oma äritegevusega kaasnevatest riskidest. Kui kostja oleks riskidest teadlik olnud, oleks ta muutnud oma regulatsioone sõidukite väljastamisel vastavalt. Kostja tegutses teadmises, et kindlustuspakkumise tegemisel ja kindlustuslepingu vahendamisel on arvesse võetud kostja riske. Kahju tekitajaks oli hageja tütarfirma. Tekkinud huvide konflikt, kuna liisinguandja ja kindlustusmaakler kuuluvad samasse gruppi. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja ja kostja sõlmisid 22.06.2007 liisingulepingu nr XXX (liisinguleping koos üldtingimustega lk 7-18, sama liisinguleping lk 58-59) koos maksegraafikuga (lk 19-20).

22.06.2007 sai kostja liisingueseme valduse (liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akt lk 21). 19.11.2010 läks liisinguese kaotsi. 26.01.2011 teatas kindlustusandja hagejale ja kostjale, et jätab kindlustushüvitise taotluse rahuldamata (kiri lk 22, sama lk 62). Hageja ja kostja pärast liisingueseme kaotsiminekut liisingulepingut ei lõpetanud. Kostja jättis tasumata hageja poolt 15.02.2011-16.05.2011 koostatud arved (lk 23-26), 14.01.2011 arve tasus kostja hilinemisega (lk 27). Hageja saatis kostjale 19.04.2011 teatise (lk 28), milles hoiatas, et ütleb lepingu üles, kui kostja ei tasu võlgnevust 14 päeva jooksul teatise kättesaamisest arvates. Kostja sai teatise kätte 04.05.2011 (lk 29), kuid võlgnevust ei tasunud. Hageja ütles lepingu üles 20.05.2011. Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudub. VÕS (võlaõigusseadus) § 367 lg 1 alusel peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Liisingulepingu üldtingimuste p 10.6 esimese lause kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel liisingueseme puudustest tuleneva müügilepingust taganemise tõttu või kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks, tasub liisinguvõtja liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme müügihind (väljendub osamaksetes ja liisingulepingu tähtaja lõpuks arvestatud jääkväärtuses). Vaidlus puudub, et liisingueseme jääkväärtus liisingulepingu ülesütlemise ajal oli 6 485,14 eurot käibemaksuta. Liisingulepingu üldtingimuste p 4.1 alusel tasub liisinguvõtja liisinguandjale osamakseid, intressimakseid ja lepingutasu vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule. Punkt 5.11 esimese lause kohaselt tasub liisinguvõtja kindlustusmakseid ning kindlustusega seotud muid kulutusi kindlustuslepingus märgitud tähtaegadel ja summades. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlus puudub, et osamaksete võlgnevus lepingu ülesütlemiseni on 1 941,11 eurot, intressimaksete võlgnevus 63,42 eurot ja kindlustusmaksete võlgnevus 60,90 eurot. Kostja leiab, et vaidluse võib lõpetada nõuete tasaarveldamisega, sest kostja on hageja ja temaga seotud ettevõttega seoses pidanud kandma suurt majanduslikku kahju, kostja arvestuste põhjal võlgneb hageja talle 33 097,94 eurot. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 järgi tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus leiab, et kuna hageja on seisukohal, et kostjal ei ole nõuet tema vastu, siis ei saa kostja tasaarvestada hageja nõuet. Kostja on välja toonud, et ka hageja on liisingulepingut rikkunud. Üldtingimuste p 5.2 teise lause kohaselt liisingulepingu sõlmimise hetkel liisinguandja poolt aktsepteeritavate kindlustusseltside nimekiri on toodud liisingulepingu eritingimustes ning selle muutmisest teavitab liisinguandja liisinguvõtjat viivitamatult. Hageja ei teavitanud kostjat, et aktsepteerib ka AAS XXX Eesti filiaali. Vaidlus puudub, et hageja jättis kostja aktsepteeritavate kindlustusseltside nimekirja muutmisest teavitamata. Tegemist ei ole aga kohtu hinnangul lepingurikkumisega, mis annaks kostjale õiguse oma kohustuste täitmisest keelduda VÕS § 110 järgi või muudaks hageja nõude vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. VÕS § 110 sätestatud võlgniku vastuväide peab olema suunatud täitmisnõude edasilükkamisele, mitte lõpetamisele. Kohustus teatada nimekirja muutmisest laiendab liisinguvõtja võimalust kindlustusseltside hulgast valida. Liisinguvõtja positsioon saaks

kahjustatud, kui liisinguandja aktsepteeriks liisinguvõtja teadmata mõnd kindlustusseltsi, kes pakub liisinguandjale teiste kindlustusseltsidega võrreldes sobivamaid lepingutingimusi, kuid liisinguvõtja jätaks teadmatusest selle kindlustusseltsiga lepingu sõlmimata. Käesoleval juhul ei ole liisinguandja poolne lepingurikkumine liisinguvõtja olukorda mõjutanud. Liisinguvõtja sõlmis kindlustuslepingu selle kindlustusseltsiga, kelle aktsepteeritusest liisinguandja teda ei teavitanud. Ainuüksi asjaolu, et üks pool on lepingut rikkunud, ei anna teisele poolele õigust samuti lepingut rikkuda. Kostja on esitanud mitmeid etteheited OÜ XXXtegevuse suhtes. OÜ XXXei ole käesolevas tsiviilasjas menetlusosaline. Asjaolu, et OÜ XXXon hagejaga seotud ettevõte ei tähenda, et hageja oleks nimetatud äriühinguga samastatav. Kui kostja leiab, et OÜ XXXei ole oma kohustusi täitnud kohaselt ning tekitanud kostjale kahju, on kostjal võimalik esitada kahju hüvitamise nõue OÜ XXXvastu. Seega ei oma asjas tähendust, et hageja ja OÜ XXXasukoht on samal aadressil (lk 55) ja millised on kindlustusmaakleri ülesanded, mille tõendamiseks on kostja esitanud Eesti Kindlustusmaaklerite Liidu veebilehe väljavõtte (lk 63-64), e-kirja Finantsinspektsioonile (lk 65-66) ja e-kirjavahetuse Reet Ratturiga (lk 153-170). Kohus jätab nimetatud tõendid tähelepanuta. Vaidlus puudub, et hagejale oli teada, et kostja tegevusalaks on sõidukite rentimine, mille tõendamiseks on kostja esitanud ka volikirja (lk 49-50) ja hageja töötaja poolt sõlmitud rendilepingu (lk 51). Kostja on esitanud veebilehe väljavõtte (lk 53), mille kohaselt pakub DNB kindlustuse tooteid ja aitab kindlaks määrata kindlustusvajaduse, soovitab sobivaimat kindlustuskaitse lahendust, tellib kindlustuspakkumised kindlustusseltsidest, soovitab soodsaimat pakkumust, tellib kindlustuslepingu, tuletab meelde kindlustuslepingu lõppemist ja selle uuendamise vajadust ning vajadusel aitab kindlustusjuhtumite korral. Veebilehelt ei nähtu, kas nimetatud teenuseid osutab hageja või OÜ XXX. Kohtule on esitatud hageja töötaja e-kiri kostjale (lk 54), kus lubatakse abi, kui mingil põhjusel peaks olema kaskokindlustuse leping sõlmimata. Kostja ja AAS XXXEesti filiaali vahelises kindlustuslepingus (lk 56-57) oli liisingueseme kasutusotstarbeks märgitud tavakasutus, samas kui varasemas lepingus ERGO kindlustusega (lk 52) oli märgitud õigesti, et liisingueseme kasutusala on lühirent. Hageja on esitanud IF P&C Insurance AS-i sõidukikindlustuse tingimused (koos hageja e-kirjaga lk 91121), ERGO Kindlustuse sõidukikindlustuse tingimused (koos hageja e-kirjaga lk 122-132) ja Seesam Insurance AS-i sõidukikindlustuse tingimused (koos hageja e-kirjaga lk 133-144), millest nähtuvalt ei kata kindlustuskaitse varavastast süütegu, kui sõiduk ei ole kindlustusvõtja valdusest tema tahte vastaselt välja läinud, sõltumata sellest, kas sõiduki otstarve on tavakasutus või lühirent. Kostja leiab, et temale ei ole selgitatud kindlustuskaitse ulatust, mistõttu ta ei olnud teadlik oma majandustegevusega kaasnevatest riskidest. Kohus leiab, et liisingulepingust ei tulene hagejale kohustust liisinguvõtjat kindlustuslepingu sõlmimisel nõustada. Sellist kohustust ei tulene ka seadusest. Samuti ei ole liisinguandjal kohustust nõustada liisinguvõtjat tema majandustegevusega kaasnevate riskide osas. Ka kostja on välja toonud oma kohtule esitatud seisukohtades ja kohtuistungil, et olulised riskid jättis välja selgitamata kindlustusmaakler. Hagejale ei ole etteheidetav kolmanda isiku käitumine, vaatamata sellele, et tegemist on seotud isikutega. Võimalik kostja õiguste rikkumine kolmanda isiku poolt ei puutu hageja ja kostja vahelisse õigussuhtesse. Seetõttu ei ole hageja nõuete rahuldamine hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud. Kohus märgib täiendavalt, et kindlustushüvitise saamine olnuks ka hageja huvides, sest hageja oleks saanud oma nõuded hüvitise arvelt täiendava viivituse ja kuludeta rahuldada. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja nõue põhivõlgnevuse 8 487,15 euro (osamaksete võlgnevus 1 941,11 eurot, kindlustusmaksete võlgnevuse 60,90 eurot, jääkväärtus 6 485,14 eurot) väljamõistmiseks tuleb rahuldada.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingus kokkulepitud viivisemääraks on 0,25% päevas. Hageja on arvestanud viivist lepingu ülesütlemisest 0,25% päevas tasumata põhiosa ja kindlustusmaksetelt ning liisingueseme jääkväärtuselt kogusummas 8 487,15 eurot hagi esitamiseni 14 916,16 eurot. Hageja on vähendanud lepingu ülesütlemisjärgse viivisenõude 8 487,15 euroni. Enne lepingu ülesütlemist muutus sissenõutavaks viivis summas 316,98 eurot. Viivisearvestuse üle vaidlus puudub. Kohus rahuldab ka nõude mõista kostjalt välja viivis 8 487,15 eurot ja kõrvalnõuete võlgnevus 380,40 eurot (viivis lepingu ülesütlemiseni 316,98 eurot ja intressimaksete võlgnevus 63,42 eurot). Hageja ja kostja e-kirjad (lk 60, 61), milles hageja väljendab muret kindlustuslepingu tingimuste üle peale liisingueseme kaotsiminekut, ei tõenda kohtu hinnangul asjas tähendust omavaid asjaolusid, mistõttu jätab kohus need tähelepanuta. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.